Kahtlus kui filosoofia alus


René Descartes „Arutlus meetodist : aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes“

Ilmamaa, 2016, 134 lk.

Tõlkinud Andres Raudsepp

Toimetanud Marju Lepajõe

 

Iga endast lugupidav filosoofiaõpetaja alustab oma uusaja kursust loenguga René Descartes’ist, prantsuse filosoofist, kes oli Hegeli sõnade kohaselt „tõepoolest nüüdisaegse filosoofia tegelik algataja, kuna ta tegi mõtlemise printsiibiks”. Käesoleva „Arutlusega meetodist“ viis Descartes läbi filosoofilise pöörde, kaugenedes skolastilisest traditsioonist, „filosofeerivast teoloogiast“, ning keskendudes epistemoloogiale ehk teadmisteooriale. „Arutlus meetodist“ ilmus originaalis 1637. aastal ja eesti keeles aastal 1936 Rudolf Kupla tõlkes. Mullu tegi Andreas Raudsepp aga uue tõlke ja „Arutlus meetodist“ avaldati sarjas „Avatud Eesti raamat“.

„Cogito ergo sum“„mõtlen, järelikult olen“ tuleb tuttav ette vast kõigile ja on kujunenud omaette klišeekski. Vaevalt, et mõni teine mõtleja on oma põhiteesiga nõnda põhjalikult kokku sulanud. Meenub veel näiteks Sokratese „ma tean, et ma midagi ei tea“, mis on ühtlasi kaudne lähteprintsiip Descartes’i enda jaoks. Tema metodoloogilise kahtluse meetod seda tõestada üritabki, otsides, kas on üldse midagi, milles ta kahelda ei saa. Descartes avastab, et on. „Kuid panin kohe tähele, et samal ajal, kui tahtsin mõelda, et kõik on väär, pidin mina, kes seda mõtles, paratamatult midagi olema. Ja kui ma märkasin, et tõde, ma mõtlen, järelikult ma olen olemas, on nii vankumatu ja kindel, et ka skeptikute kõige eriskummalisemad oletused ei ole suutelised seda kõigutama, siis otsustasin, et võin selle kõhklematult võtta minu otsitava filosoofia esimeseks printsiibiks,“ kirjutab ta „Arutluse meetodist“ 38. leheküljel ja modernne ajastu Euroopas ongi alanud.

Vähemalt tinglikult. Descartes’i lähtekohad ja järeldused polnud eraldi võttes omal ajal midagi ennekuulmatut ja saavutasid tähenduslikkuse eelkõige omavahelises kombinatsioonis, isegi kui Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks nimeliselt ühtegi teist autorit ja näib oma argumendid omaenda vaimust sünteesivat. Lisaks ei maksa unustada, et tema arutluse vundament on läbinisti teoloogiline, kuna see eeldab heatahtliku Jumala eksistentsi, kes ei soovi meid eksitada. Alles siis ei ole kahtlemine enam võimalik. Oma 1641. aastal ilmunud toeses, pealkirjaga „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“, kirjutab Descartes näiteks nõnda: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta.“ Sellegipoolest sai „Arutlus meetodist“ tormilise vastuvõtu osaliseks ja muutis põhjalikult seda, kuidas Läänes filosoofiast mõeldi.

Oma teoses leiab autor, et on „keeltele ja vanade autorite raamatute, nende lugude ja juttude lugemisele piisavalt aega kulutanud“ ja ihkab luua midagi uut, „midagi, mille üle ei vaieldaks“. Selle tulemuseks ongi Descartes’i kuulus neljaosaline meetod. Pidada õigeks ainult seda, milles kahelda ei ole võimalik, jagada see keerukus võimalikult väikesteks osadeks, mille mõistmist alustada lihtsamatest tükkidest, liikudes vaikselt ülespoole keerukamate tundmuste poole ja lõpetuseks kõik üle kontrollida, et mitte midagi välja ei oleks jäänud. Minu sõnastuses kõlab see kõik natuke lihtsakoeliselt, aga Descartes’i meetod lõi olulise pretsedendi. Nõnda tituleeritud „Kartesiaanlik uuendus“ muutis filosoofia isiklikuks ja julgustas mõtlejaid looma oma süsteeme.

Selle tagajärjeks oligi uusaja filosoofia, mis põhineb olemasoleva edasiarendusel. Iga uus filosoofiline vool saab alguse vastuseisust mõnele valitsevale voolule ja toetub mõnele mineviku mõtlejale, tema mõtetele kas vastu vaieldes või neid edasi arendades. Sellesse rägastikku on aga raske sukelduda, kuna ilma eelteadmisteta on pea võimatu kaasaegses filosoofias midagi mõista, „puhta lehena“ peale lennates kaugele ei jõua. Säärase kimbatuse ees seistes tasubki meenutada, kust see kõik alguse sai, ja nurgakivi Descartes’i juurde tagasi pöörduda. „Arutlus meetodist“ on küll filosoofiline tekst, aga omab sellegipoolest ka teatud kirjanduslikku väärtust. Descartes’i positsioon ei ole üleolev, ta ei võta enda kanda tõe monopoli ja ei välista võimalust, et „mida mina pean kullaks ja teemantideks, on vaid pisut vaske ja klaasi“. Samamoodi väärib märkimist tõik, et Descartes kirjutas tollele ajale tavatult ladina keele asemel oma emakeeles prantsuse keeles, „seda põhjusel, et loodan, et need, kes kasutavad puhtalt oma loomulikku aru, otsustavad minu arvamuste üle paremini kui need, kes ainult vanu raamatuid usuvad.“ Ehk siis, kui täpne olla, mitte „cogito ergo sum“, vaid „je pense, donc je suis“.

Arutlus ise on pelgalt 65 lehekülge paks ja ei eelda erilisi varasemaid teadmisi, ainult avatud meelt. Descartes on õigustatult läinud ajalukku geniaalse filosoofina, kuid siin mõjub ta inimliku mõtlejana, kes palub alandlikult kõik vastuväited saata tema raamatukaupmehele, et ta nendega tutvuda saaks (isegi kui ühtegi vastuväidet tegelikult kunagi ei avaldatud). Tegemist on kahtlemata filosoofilise tüvitekstiga, aga see ei tähenda, et seda tasuks peljata. „Arutlus meetodist“ on suurepärane koht, kust alustada tutvust filosoofiaga. Sekundeerin Jüri Eintalu, kes kirjutas Sirbis sama teost arvustades: „Kui te veel ei tea, misasi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.“

Daniel Tamm

Argipäeva ootamatust võlust

kaheksa-ootamatut-lugu

Roald Dahl „Kaheksa ootamatut lugu“

Draakon & Kuu, 2015, 144 lk.

Tõlkinud Epp Aareleid

Toimetanud Marilin Lips

Illustreerinud Juss Piho

Kujundanud Leelo Märjamaa

Kuigi kuulsust on Roald Dahl kogunud eelkõige lastekirjanikuna, ei maksa unustada, et tegemist oli ka vilunud novellikirjanikuga, kellele ei olnud võõras ka küpsema publiku köitmine, nagu tõestab käesolev „Kaheksa ootamatut lugu“, mis väärib Dahli sajanda sünnipäeva lähenedes kahtlemata käsitlemist.

Antud kaheksa ootamatut lugu on õigupoolest kokku kraabitud erinevatest kogumikest, mis on kõik avaldatud Dahli karjääri hilisemas osas, kui ta ennast juba surematuks lastekirjanikuks kirjutada jõudnud oli. Sellist post-lastekirjanduse maiku on teoses tunda küll, kuna lood on üldiselt meeldiva ja lihtsa ülesehitusega ning vaid keerukam keelekasutus ja tõsisemad teemad reedavad, et tegemist on siiski vanemale lugejale suunatud novellidega.

Jääb üle vaid oletada, miks mahtusid ühiste kaante vahele just need kaheksa lugu, aga ühisosana figureerib neis kõigis kahtlemata ootamatuse moment, nagu pealkiri ise lubab. Tegemist on lühikeste kirjutistega, mis pakuvad põgusat pilguheitu mõne protagonisti ellu, keda tabab ootamatus, olgu siis omapärase tegelase või kummalise juhtumi näol. Kõlab küll lihtsa valemina, aga teose väärtust näitab tõsiasi, et déjà vu tunnet ei teki, iga loo käik on omamoodi ootamatu ja kaasahaarav. Oma rolli mängib selles kahtlemata tegelaste mitmekesisus. Suurepärase detailitajuga ehitab Dahl oma lühikeste lugude jooksul üles nõnda eriskummalised ja vastandlikud tegelased, et igav ei saakski hakata. Ühel peol ei kujutaks ma neid igatahes ette.

Eelnevalt mainisin ma ühtlaselt kulgevat ootamatuse motiivi, aga pooltes lugudes tõstab tuntavalt pead ka „skeemimise“ tegur. Üsna meelevaldselt jagasin ma need neli lugu paaridesse. Näiteks klapivad minu arvates eriti hästi „Vihmavarjumees“ ja „Ülemteener“, kus mõlema puhul figureerib kaval ning hea kasvatusega härra, keda iseloomustab armastus alkoholi vastu ning mõtteteravus selle hankimisel.

Teise duo moodustavad lood „Raamatukaupmees“ ja „Minu käes on kättemaks“, kus sündmuste keskel on rahamaias paar, kes rikastelt jõukust välja pressib, üks leidlikumalt kui teine. Suurt äratundmisrõõmu pakkusid mulle novelli „Minu käes on kättemaks“ peategelased, kelles märkasin ma ohtralt ühiseid jooni Kenderi „Iseseisvuspäevast“ tuntud Karli ja Marksiga. On midagi kummaliselt nauditavat selles, kuidas kantpead leiavad viise nutsu hankimiseks.

Huvitav võrdlusmoment tekib „Kaheksa ootamatu loo“ puhul ka Dahli varasema novellikoguga „Kiisu-kiisu“, mis on originaalis avaldatud aastal 1960, ehk enne seda, kui Dahl jõudis lastekirjanikuna maailmakuulsaks saada. „Kiisu-kiisu“ kirjutised on nimelt mitu kraadi süngemad ja meenutavad pigem Edgar Allan Poe loomingut. Kogumiku novell „Taevatee“ sarnanes minu arvates näiteks kohutavalt Salingeri kuulsa „Parima päevaga banaanikala püügiks“, ehk ilmselgelt ei maksa „Kiisu-kiisust“ erilist lillelisust oodata. „Kaheksa ootamatu juhtumi“ lood pärinevad aga hilisemast perioodist ja selgelt on näha, kuidas Dahl on kirjanikuna aja jooksul muutunud. Lugude kvaliteet pole sugugi langenud, nagu on endiselt tasemel ka tema jutuvestmise oskus, aga ära on jäänud grotestksed pöörded ja traagilised lõpplahendused.  Kui novellikogusid „Kiisu-kiisu“ ja „Kaheksa ootamatu juhutmit“ võrrelda, jääb paratamatult tunne, et Dahl on ajaga läinud tunduvalt pehmemaks ja leebemaks. Aga see ei pruugi olla üldse mitte halb.

Ehk on tõesti närvikõditavam lugeda Dahli varasemat loomingut, kus üks groteskne käik ajab teist taga, kuid lugemismõnu poolest ei jää „Kaheksa ootamatut lugu“ põrmugi maha. Halli argipäeva passib too isegi paremini, ergutades meeldivalt kujutlusvõimet oma lihtsate, kuid geniaalsete ja südamlike lugudega, millesse pehmesse diivanisse vajununa süveneda, ennast argipäeva ootamatust võlust kanda lastes.

Daniel Tamm