Bon Iver “22, A Million”

22_a_million_cover

Bon Iver “22, A Million”

Jagjaguwar 2016

Produtseerinud: Justin Vernon, BJ Burton

 

 

 

 

Kui Bon Iveri eelmised albumid, “For Emma, Forever Ago” (2008) ja “Bon Iver, Bon Iver” (2011), jäid kuulajatele hinge oma toorete akustiliste lauludega, siis uue albumiga keeratakse bändi vaga ja tasakaalukas helikeel heas mõttes pahupidi. Vernoni ülipeenele falsetile, akustilisele kitarrile ja klaverile on lisandunud mahe, kuid korrapäratu elektrooniline taust, killud teiste loomingust (Paolo Nutini, Mahalia Jackson jpt.), robotlikud häälemoonutused, saksofonisoolod ja krõbisevad põhjad. Bändi eestvedaja ja lugude autori Justin Vernon elab ja loob muusikat tagasihoidlikult Wisconsinis metsamajakeses. Tema stiil on sama kui aastaid tagasi, kuid selle pakend on veidi muutunud.

Kui eelmised Bon Iveri albumid kõnelesid käegakatsutavatest asjadest, südamevalust ja minevikust kinni hoidmisest, siis uus album räägib igatsusest millegi järgi, mida pole kunagi olnud, sümbolitest ja numbritest, mis tähendavad meile korraga nii palju, aga samas mitte midagi, ja eksistentsist, lõpust, igavikust.

Esimene lugu “22 (OVER S∞∞N)” alustabki sõnadega “Where you gonna look for confirmation?”, viidates pidevale kinnitusele ja rahulolutundele, mida nii väga tahame leida, aga mida me kunagi ei saa. “33 “GOD”” ja “666” küsivad küsimusi religiooni, jumala ja usu kohta: “33 “GOD”” lõpus võib vaikselt kuulda küsimust “Why are you so far from saving me?”. “A word about Gnosis: it ain’t gonna buy the groceries” – sõnad albumi viimases loos “00000 Million”, tuletavad meelde, et meie püüdlused elu ja inimloomust mõttestada ei muuda meie kohustust oma argieluga toime tulla: tõusta üles, minna tööle, minna toidupoodi.

Vernoni muusika murrab kõikidest struktuurinormidest välja. See on muusika, mis elab ja hingab. See on sassis, see on vale, see on veider, see on auklik. See on siiras, see on habras, see on ilus. See on inimese olemus: me eksime, me valetame, me räägime endale vastu, me jätame triikraua sisse. Me ei tea, miks me midagi tunneme, miks meil midagi tundmata jääb, miks inimesed meie eludesse tulevad ja meie eludest lähevad, miks meil on nii raske korras hoida nii oma tuba kui ka oma elu, miks meil alati millestki vajaka jääb, miks meid ei armastata, miks me ei suuda armastada. Me otsime harmooniat ja lahendust ja korrapärasust ja mõtet, nii muusikas kui ka argielus, ja kui see leidmata jääb, siis muutume kohmetuks.

“22, A Million” ei valeta, ei tee järeldusi, ei luba, ei anna vastuseid. See ei leevenda valu, ei pane meid oma muresid unustama, ei vasta meie küsimustele. See tuletab vaid meelde, et tegelikult oleme me kõik natukene kadunud.

Elss Raidmets

Kodune Trad. Attack!

  ssta2

Trad. Attacki kodukontsert

 Igale muusikahuvilisele, kes Trad. Attack’i elavaid esitusi kunagi näinud, turgatab kollektiiviga seoses otsekohe pähe võimas lavashow, alustades kolossaalsete diskopallidega ja lõpetades suurejoonelise lavameigiga. 18. jaanuaril avanes folgisõpradele võimalus näha Trad. Attack’i täiesti teises valguses, bändi eestvedaja Sandra Sillamaa kodus.

  Trad Attack! ilmus ereda tähena Eesti muusika- ja folgimaastikule 2014. aastal. Tegusa aasta jooksul anti välja EP, lugu “Kuukene” sai endale muusikavideo ja pälviti mitmeid erinevaid auhindu. Koosseisu kuuluvad Jalmar Vabarna, Sandra Sillamaa ja Tõnu Tubli. Ise nimetavad nad oma bändi stiili “turbo-põhjamaade-folgiks”. Minu esimene kokkupuude ansambliga toimus Viljandi folgil ja liialdamata võin seda nimetada armastuseks esimesest silmapilgust. Trad. Attack! on täpselt see viis, kuidas võiksime Eesti pärimusmuusikat elus hoida – stiilis “something borrowed, something new”. Lugudel on iseäralik ülesehitus, põhjana on kasutatud vanu rahvapärimuslugusid ning seejärel ehitab ansambel vanadele arhiivisalvestistele teise dimensiooni. Peale Trad. Attacki viljakat aastat pole sugugi imekspandav, et ansambli nimi ei ole pea kellelgi muusikakogukonnas kahe kõrva vahele jäänud.

  Jõudnud kohale lausa pool tundi varem, tatsusime õues närviliselt ühelt jalalt teisele. Olles neid samu muusikuid näinud mitmeid kordi massiivsetel lavadel ja televiisoris, tundus kentsakas niisama sisse astuda, justkui oleksime külalised ja mitte kontserdikuulajad. Lõpuks sai julgus kokku võetud ja peagi leidsime end otsapidi Sandra Sillamaa hubasest korterist. Silmapilkselt peale sisenemist mõistsime, et igasugune hirm oli täiesti labane ja tundsime end kui omas kodus. Toas oli soe, sõime mandariini ja mängisime imearmsa kassipojaga (kes samuti ka usinalt lavale tükkis). Tekkis tunne, nagu ei külastaks me ühte suurepärast ja aukartust äratavat instrumentalisti, vaid hoopis head sõpra või vanaema, barjäär muusikute ja publiku vahel muutus olematuks.

  Trad. Attack’i juures on muljetavaldavaimaks faktoriks nende hämmastav, toores energia, mille hõngu on nende live esinemistel alati tunda, kuid sellele aitab kaasa vägev heli- ja visuaaltehnika. Ilmselgelt tekkis küsimus, kas ansambel suudab anda emotsiooni ja muusikat edasi ka akustiliselt? Kuigi Trad. Attack’i repertuaar on nõudlik ja lugude teostamiseks on vaja paratamatult tehnilist tuge, ei paistnud see bändi jaoks olevat mingitmoodi väljakutse. Lood esitati mängleva kergusega, mängiti nii vanu kui uusi lugusid, samuti sai publik uhiuue teose esmaesituse osaliseks. Lugude vahele räägiti muhedaid jutte ja artistidelt võis küsida küsimusi. Nalja sai nii palju, et vahepeal ei suutnud pillimängijad enam looga pihta hakata, kuna naermist oli raske lõpetada.

  Enne kontserdi algust jagati kõigile kohalviibijatele kommi ja vihjati salapäraselt, et pabereid ära visata ei tohi. Selgus, et see oli taibukas trikk naabrite pahameele ärahoidmiseks: plaksutamise ja huilgamise asemel paluti publikul kommipaberitega krabistada. Koosviibimise lõpuks olid mu kommipaberist järele jäänud vaid ribad.

 Kontserdilt lahkudes oli seest soe ja suul naeratus. Polnud isegi kahju lahkuda, sest miski ütles, et peagi näeme jälle.

Elss Raidmets

“Nullpunkt” – plusspunkt Eesti filmikunstile

10648302_586571181454679_8657132026353935310_o“Nullpunkt” (Eesti 2014, 111 min).

Režissöör: Mihkel Ulk

Stsenarist: Margit Keerdo-Dawson

Operaator: Mihkel Soe

Kunstnik: Sirly Oder

Montaaž: Margo Siimon, Hendrik Mägar

Helilooja: Janek Murd

Produtsent: Evelin Soosaar-Penttilä

Osades: Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak, Suur Papa, Linda Kolde, Henrik Kalmet, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Tambet Tuisk jt.

Ostes pileteid “Nullpunkti” kinoseansile olin äärmiselt skeptiline. Raamatut, tuleb tõdeda, polnud ka lugenud ja ega ma väga ei kippunud ka. Filmi avastseen lajatas mulle aga lagipähe. Murdsekundi vältel tundsin end osana diegeesist, kaotasin ehk isegi veidi reaalsustaju. Märt Piusi, Kärt Tammjärve ja Epp Eespäeva trio tekitas tunde nagu oleksingi sealsamas, Lasnamäe köögis. Osa sellest perest ja osa nende probleemist.

Kui peaksin võtma “Nullpunkti” juhtiva teema ühe sõnaga kokku, siis oleks seda teha peaaegu võimatu. Abiturient Johannes, kes otsustab vahetada gümnaasiumi lõpuklassis kooli, satub Tallinnasse naastes suurde probleemidetornaadosse. Temast saab ootamatult koolikiusamise ohver, ta ema kannatab raskekoelise depressiooni all, vanadest lapsepõlvesõpradest on sirgunud pätid ja elupõletajad ning tema luulelooming satub väga valedesse kätesse.

Kuigi peategelane Johannes paistab silma oma loomupärase vaoshoidlikkuse ja sümpaatsusega, on ta stereotüüpne “valel ajal vales kohas” kangelane. Ebaõnn jälitab teda igal sammul, ning meeleheitlikud katsed eluga sina peale saada kukuvad tal lootusetult läbi. Ühest probleemist tekib näiliselt lõpmatu doominoefekt, millest ta elu tükk tüki haaval lagunema hakkab. Johannese krooniline viltuvedamine on kübeke ebarealistlik. Ebameeldivate situatsioonide korrapärane kokkulangemine mõjub ülepaisutatuna, etapiliselt paisuv probleemikoorem muutub rutiinseks ja triviaalseks.

Kõrvaltegelased tekitasid omavahel terava kontrasti – üheks äärmuseks tohmakad Lasnamäe “jorsid” ja teiseks äärmuseks tsiviliseeritud ja peenutsevad eliitkooli abituriendid, äratundmisrõõmu oli rohkelt. Kuigi jutt käib näiliselt kahest totaalselt erinevast maailmast, siis reaalsuses ei ole muru roheline ei ühel ega teisel pool.

Kui esimene pool filmist on paljulubav, siis teisest poolest saab filmi “Achilleuse kand”. On viljeletud klassikalist happy ending’ut. See annab publikule meelerahu, kuid on kergema vastupanu teed minek ja kulgeb äärmiselt šablooni järgi. Vastukaaluks võib väita, et filmi tuumaks ongi see, et “nullpunktist” saab elu minna ainult paremaks.

Näitlejad teevad kahtlemata laitmatut tööd. Märt Pius, Johannese osatäitja, sobib rolli nagu rusikas silmaauku ja on igati usutav. Samuti on kiiduväärt Epp Eespäeva, Linda Kolde ja Tambet Tuisu esitus. Lisaks huvitavatele rollilahendustele on tooniandvad ka silmapaitavad kaadrilahendused, mis ühilduvad hästi stseeni emotsiooniga ja teevad filmi veelgi nauditavamaks.

“Nullpunkt” võib ju olla üks väike samm filmimaailmas, kuid sellegipoolest on see tohutu hüpe Eesti filmikunsti arengu suunas. See annab lootust, et kuigi meie riigi noortele suunatud visuaalkunst on alles lapsekingades, hakkab see tasapisi tiibu sirutama.

Elss Raidmets