Intervjuu Olavi Ruitlasega

10256781_1503294173265615_7663684183584082578_o

Olavi Ruitlase romaan „Vee peal“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Olavi Ruitlasega.

 

Millised luuletajad või kirjanikud on teid enim mõjutanud?

Äkki Juhan Viiding, Hando Runnel, Tartu Nak…

Kui sageli te kalale satute?

Korra nädalas ikka.

Mulle väga meeldis, kuidas rääkisite vahetult tegelase mõttemaailmast ja reaalsusest. Kuidas selline stiil välja kujunes?

Ega ju ei tea, kirjutan nii nagu oskan, nii nagu mu tegelased mulle tunduvad, nii nad paberil välja näevad. Kirjutamine ongi uute reaalsuste otsimine ja nendes viibimine. Lugemine on peaaegu et seesama asi.

Mis on teie nõuanded noortele kirjanikele?

Lugeda. Kui kirjutada siis ainult endale tuttaval teemal.

Mida tähendab teie arust Kaur Kenderi novelliga seotud skandaal eesti kultuurile?

Midagi ei tähenda, eesti kultuur on pisut rohkem kui üks kohtuasi või prokurör. Pikas perspektiivis ei saa keegi sõnale piire seada.

Küsis Erik Richard Salumäe.

Erik Richardi arvustust Olavi Ruitlase romaanile „Vee peal“ loe siit!

 

Väike mees, suur kalamees

vee-peal

Olavi Ruitlane „Vee peal“

ZA/UM, 2015, 196 lk.

Toimetanud Taive Särg

Illustreerinud Lilli-Krõõt Repnau

Kujundanud Indre Suur

 

Esimene pilk raamatule jättis sõbraliku mulje. Kaanel olid järv ja paat, milles kiilaspäine mees ja poisike kala püüavad. Ma polnud enne ühtegi Ruitlase raamatut lugenud, aga sellest piisas, et tekitada soov näha, mis seal kaane taga on.

Selgus, et seal oli lihtne lugu ühest lihtsast Võru poisist, kes Tamula järvest kala püüdmas käis. Haugi, angerjaid, latikaid, ahvenaid ja linaskeid. Loodan väga, et mõni liik kahe silma vahele ei jäänud, sest pidasin oluliseks kõik ära nimetada. Raamat on jagatud umbes kümneks looks, kus igaühes käiakse kalal. Igas loos saab ka paralleelselt teada, mis poisil hetkel peas või elus toimub. On siis keegi peksa saanud või vedru välja visanud või poiss ise armunud.

Nimetan peategelast poisiks, kuna ei mäleta, et teda nimeliselt mainitud oleks. Kuri kahtlus aga ütleb, et tegemist on Ruitlase enesega. Vahest see ongi kohe ametlikult nii ja mul on midagi märkamatuks jäänud? Igatahes tekkis mul tugev kujutluspilt, kuidas autor teismelisena 1980. aastate alguses mööda Võru linna ringi patseeris. Siinkohal kiitus suurepärase olustiku loomise eest. Lapsevanemate peks ja sõim, seksuaalsed tabud ja salaja Ameerika Hääle kuulamine andsid hea ülevaate tolleaegsest elust ja olust.

Ma pole kunagi kalal käinud, aga Ruitlane tegi kalapüügi mulle põnevaks. Sain teada, et kõiki kalu ei püütagi õngega ja tutvusin veidike kalameeste slängiga. „Vee peal“ ei saa kalapüügi suhtes külmaks jätta, sest selle ja argielu vahel valitseb harmoonia, mis annab teosele teistsuguse ja meeldejääva olemuse. Tegemist on ausa raamatuga, mis räägib elust kõige puhtamal kujul, täpselt nii, nagu on. Sageli on raamatus surm ebaloomulik ja groteskne, aga mitte siin.

13-aastase poisi elu ja mõtete jälgimine oli selle raamatu parim osa. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleksin mõne aasta võrra noorenenud, kuigi arvan, et kohati oli naiivsusega ülepakutud. Samas võib probleem olla ka selles, et tänapäeval on sellises vanuses noored kohati küpsemad ning vahest ka teadlikumad. Hetked, kus poiss esimest korda tüdrukutest unistas või kõiketeadvalt ringi marssis, tõid kaasa mingi veidra nostalgiatunde. Rääkides vaheldumisi päriselt toimuvast ja peas toimuvast, lõi autor realistliku maailma, kuhu siseneda oli imelihtne.

Arvan, et „Vee peal“ on raamat, mida peale keerulisi mõtteid täis päeva on lausa lust lugeda. Lihtne ja lööv ning omab väärtuslikku mõtet.

„Kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei oleks.“

Erik Richard Salumäe

Erik Richardi intervjuud Olavi Ruitlasega loe siit!

“Tööpäeva lõpp”

tööpäeva lõpp

 

Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

Puiestee, 2014. 143 lk.

Toimetanud Violetta Riidas

Illustreerinud Sven-Erik Stamberg

 

 

Minu esimene kokkupuude Mait Vaiguga oli hetk, mil kuulsin ETV sarja “Ohtliku lennu” avalugu bändilt Sõpruse Puiestee nimega “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Peale seda olen kuulnud veel mitmeid tema sõnadega laule ning seetõttu on ta alati mulle muusikaga seostunud. Seega oli väga põnev kätte võtta see jutukogu ning autorit uue nurga alt näha.

“Tööpäeva lõpp” on raamat, mis sisaldab kaheksat juttu, kus käsitletakse erinevate inimeste saatuseid. Lugudes räägitakse palju armastusest ja inimloomuse allakäigust, elu negatiivsetest külgedest ning üleüldse inimesest tema kõigi pahede ja voorustega.

Raamat oli kirjutatud väga tunneterohkelt ja iga jutt läks hinge, sest oli näha, kuidas ka autorile endale need korda läksid. Mõnes novellis kasutatud sina-vorm suurendas kõvasti reaalsustaju ning tõmbas sügavamale loo sisse. Meeldejäävaim lugu oli “Mees”, mis kirjeldas suurepäraselt erinevatest vaatenurkadest ühe mehe pingelist pereelu. Need lood panid aju tööle ning lõid küsimusi, näiteks et miks ikkagi lõpetavad nii paljud inimesed viin käes poe ees? Või kuidas õnnestub nii paljudel inimestel oma suhted nässu keerata? Autor näitas hästi, kui õrnad on tegelikult inimestevahelised suhted ning pole vahet, kui kaua sa inimest tunned või kui lähedane ta sulle on, sest suhteid saab samamoodi katki lõigata kui kääridega niiti. Lugude sees on ka parasjagu hullust ja fantaasiat, mis mõtete edasiviimisele hästi kaasa aitavad. Kuigi kõik lood on erinevatest juhtumitest ja saatustest, moodustavad nad ühe ilusa terviku, mis üldist emotsiooni edasi kannab.

Kokkuvõtteks võib öelda, et “Tööpäeva lõpp” on hästi kirjutatud, meeldejääv ja mõtlemapanev raamat, mis on temale kulunud aega ja raha igati väärt.

Erik Richard Salumäe

Eriku intervjuud Mait Vaiguga loe siit!

Intervjuu Mait Vaiguga

vaik

Mait Vaigu novellikogu “Tööpäeva lõpp” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Maiduga.

 

 

Kust te saate oma loominguks inspiratsiooni?

Tänasest, eilsest ja vahest ka homsest.

 
Mil määral põhinevad raamatus “Tööpäeva lõpp” olnud lood teie endi kogemustel?

Enamus tekstid on nagu ikka võrrand fantaasiast ja läbielatust, vahetult „enda eluga“ on tihedamalt seotud ehk paar jutustust. Kahjuks on nii, et kui sa kirjutad ka väljamõeldud tegelastest siis ammutad keskkonna ikka tuttavast olustikust või ainest. Seetõttu on väga hea kui kirjanik või kirjutaja on võimalikult avatud, puutub kokku erinevate maailmade ja väärtustega, teab erinevatest valdkondadest, on veetnud oma elu mitte ainult kirjutuslaua taga ja mingis üheses ring- või seltskonnas. See on tänapäeva kirjanduse üks vaesusi, see et kirjutatakse liiga palju tegelaskujudest kes on teineteisele sarnased, enamasti haritlased, evivad samu probleeme ja sama vaatenurga alt, samas filosoofilises keeles ja materiaalses keskkonnas.

 
Kas teil on kirjanike või luuletajate seas eeskujusid?

Mulle meeldib aina rohkem põhjamaine kirjandus, kindlasti olen saanud tugevaid mõjutusi vene kirjandusest aga ka eesti klassikud, Tammsaare ja vaieldamatud lemmikud Oks ja Ristikivi.

 
Millised oleks teie soovitused noortele kirjanikele?

Vastasin sellele juba osaliselt teises vastuses. Võimalikult lai silmaring ja mitte ainult raamatu või teadmistepõhine, ikka kogemused avavad nö inimhinged. Öeldakse, et kaasaegne kirjandus on põhiliselt stilistka – päris nõus ma sellega ei ole… Aga kui stilistikast siis äärmiselt oluliseks pean rütmi, eriti lühiproosa puhul, Tarkovski on öelnud, et filmis määrab kõik montaaž, see on filmi alus… Kirjutamises siis stilistika ja rütm. Muidugi on see ainult asja väline, nähtav pool, tegelikult ikkagi tunnetus, see mida sõnadesse ja ridadesse alati panna ei saagi, see on oluline… Mõlemat peaks valdama, esimest, vormi saab harjutada ja viimistleda, teise puhul on raskem… Seda seisundit edasi anda, seisundit või maailma millest jutustus või lugu pealtnäha üldse ei räägigi. Tihti on aga nii, et „seisundikirjutajad“ jätavad unarusse vormi ja vastupidi. Kirjutatakse mingi „lugu“, tunnet aga pole, sarnaneb rohkem reisikirjeldusele või vestele. Loomulikult võib ka nii ja kuigi ma ise viimastest suuremat ei pea siis tegelikult – „lugusid“ on vähe, enamasti klišeed ja suurem osa tänapäeva kirjandusest püüabki olla nö „tundekirjandus“.

 
Millal võib oodata teie järgmist proosa- või luuleraamatut?

Ei julge midagi kindlat lubada aga jutustusi on kogunenud kümmekond, ehk juba sellel või tuleval aastal.

Küsis Erik Richard Salumäe.

Eriku arvustust Mait Vaigu novellikogule “Tööpäeva lõpp” loe siit!

“Kõiksuse teooria”

Kõiksuse teooriaThe Theory of Everything (2014)

Režissöör: James Marsh

Osades: Eddie Redmayne, Felicity Jones jt.

Kunagi mõtlesin tihti, et kui teeksin nimekirja inimestest, kellest võiks ilmtingimata mängufilmi teha, siis Stephen Hawking oleks kindlasti seal sees. Nüüd, kui selline film eksisteerib ja ära nähtud on, võin öelda, et see oli igati vaatamist väärt.

„Kõiksuse teooria“ räägib meie aja vaieldavalt kõige targema inimese Stephen Hawkingu traagilisest elust. Peamiselt keskendub film tema ja ta naise suhetele ning võitlusele motoorneuroni haigusega, mis ta füüsilist võimekust lihas lihase haaval nõrgestab.

Kõigepealt tuleb kindlasti kiita Eddie Redmayne suurepärast näitlejatööd. See, kui tõetruult ta suutis Hawkingut kehastada, paneb mind praeguseni imetlusega tagasi vaatama. Redmayne on intervjuudes rääkinud, kuidas ta veetis päevi haiglas, vaadeldes motoorneuroni haigusega inimesi, et oma rolli paremini kehastada. Redmayne’i fenomenaalset esitust rõhutab ka fakt, et ta suutis võtteplatsi külastanud Hawkingu panna tundma, nagu ta elaks parasjagu filmitud stseeni uuesti läbi. Suure kummarduse peab tegema ka Felicity Jonesile, kelle näitlemine pani tundma kõike seda, mida ta ise tundis. Redmayne’i ja Jones’i vaheline keemia oli samuti märkimisväärselt hea. Filmi saatis väga ilus ja sobilik soundtrack, mis emotsiooni hästi edasi kandis ja mida hiljemgi ajaviiteks kuulanud olen. Kogu filmi vältel tuli mulle pidevalt meelde „Piinatud geenius“, mis paljuski selle filmiga sarnaneb.

Filmi suurim negatiivne pool on ehk see, et pole täpselt aru saada, mis asi see olla üritab. Kas see on armastuslugu või eluloofilm? Lisaks pole see nii ülevaatlik kui võiks ja jätab välja nii mõnegi koledama peatüki Jane’i ja Stephen’i suhtes. Filmis polnud minu jaoks seda tõelist x-faktorit või elementi, mis selle meeldejäävaks teeks. Pärast kinost väljumist valdas mind tunne, et tegemist oli kindlasti hea filmiga, kuid siiski ei jäänud alles seda suurepärast ja sooja järelkaja, mida ma väga ootasin.

„Kõiksuse teooria“ on korralik ja emotsioonirohke film imeliste näitlejatöödega, kuid selle filmiajalukku jäädvustumisest jäi siiski midagi puudu.

Erik Richard Salumäe

“Intervjuu” – ühe õhtu jagu nalja

the interview„Intervjuu“ (The Interview)

Režissöörid: Evan Goldberg ja Seth Rogen

Osades: James Franco, Seth Rogen, Randall Park, jt.

Siin ta on! 2014. aasta lõpul hulgaliselt pingeid tekitanud ja haipi kogunud film on meie ees. Kas „Intervjuu“ ka seda kõike vääris? „Intervjuu“ on lugu saatejuhist Dave Skylarkist (James Franco) ja tema produtsendist Aaron Rapoportist (Seth Rogen), kes teevad jutusaadet nimega „Skylark Tonight“. Äkiktselt saavad nad teada, et Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un (Randall Park) soovib neile intervjuud anda ning nad võtavad pakkumise rõõmuga vastu. Paraku ei jää asi märkamatuks Luure Keskagentuurile (CIA), kes seavad meestele ülesandeks Põhja-Korea liider tappa. Võib kindlalt öelda, et filmis avaldusid selged põhjused, miks see nii palju skandaali tekitas, sest oli igati näha, kuidas naeruvääristati kogu Põhja-Koread, selle liidrit ja süsteemi.  2014. aastal ilmunud filmile „Valemaandumine“, suutis ka see film jätta oma tegevuspaigast väga ebameeldiva ja halva mulje. Filmis oli palju debiilseid ja rumalaid nalju, mis koos Franco-Rogeni comboga ikka kaasas käivad. Kõige rohkem meelelahutust suutis kindlasti pakkuda Randall Park, kelle kehastatud Kim Jong-un oma naljaka aktsendi ja huvitavate käitumismaneeridega juba iseenesest muigama pani. Kahjuks ei suutnud film parandada minu arvamust Seth Rogenist kui ühest halvimast näitlejast, aga seda ma ei oodanudki. Samas suutis James Franco mu ootusi ületada ja oma rolli efektselt ära mängida. Stsenaariumi poolest oli kogu film väga etteaimatav. Kõikides stseenides oli selgelt aru saada, mis järgmisena juhtub. Lisaks oli filmis liiga palju klišeesid, mis terve loo veelgi halvemaks tegid. Filmi pöördepunkt oli väga hale ja polnud aru saada, kas see pidigi olema nii halb või kas oli üritatud kuidagi sarkastiliselt naljakas olla. Märkasin palju tegelaskujusid, kelle olemasolu oli täiesti ebavajalik. „Intervjuu“ oli üks väga keskpärane komöödia. Kindlasti oli seal palju naljakaid ja naerutavaid momente, kuid rohked negatiivsed aspektid suutsid sellegi varjutada. Filmis polnud midagi sellist, mis paneks vaatajat tahtma seda uuesti vaadata, ning oli selgelt ülehaibitud ja ei suutnud olla selle vääriline. Kokkuvõtteks võin öelda, et „Intervjuu“ on täitsa normaalselt veedetud ja humoorikas 2 tundi,  kuid millest kindlasti mitmeid kordi paremat ajaviidet leidub.

Erik Richard Salumäe