Intervjuu Lauri Sommeriga

Lauri Sommer

Lauri Sommeri luulekogu „Kunagi“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Lauri Sommeriga.

 

 

 

Olete tõeline Hunt Kriimsilm – luuletaja, prosaist, kirjandusteadlane, olete ansamblites, kirjutate ajakirjandusse, tõlgite raamatuid.. Kelleks te aga päris väiksena saada tahtsite?

Päris väiksena ei mäletagi. Lapse maailmas äkki ei olnudki elukutseid, lihtsalt vaatasid, kuidas teistel see asi käib. Kusagil neljas-viies klass oli kindlasti arheoloogiks saada tahtmine. Isa luges maeiteamis indiaanlastelugusid ette ja nagu tekitas selle huvi kaugete aegade vastu, teises klassis ohvrikivi leidmine oli nagu mingi märk. . Ajalugu oli koolis mu ainuke tugev aine vist. Kõikide ajalooõpetajatega oli ideaalne klapp ja vene keele õpetajatega kaa. Oktoobrilapsena olen ma korra olnud klassis poliitinformaator, kes teistest parema vene keele oskuse tõttu tõlkis eelmise päeva Vremjas eetris olnud poliituudised. Vist isegi teades, et see oli kylma sõja aegne ajupesu. Aga imelikul kombel ennustasin ma endale tulevikku ette – viiendas klassis kirjutasin kirjandis, et tulevikus elan ma stipendiumidest ja vabakutselisena. Nii ta on läinud.

Meenus veel, et kusagil kuuendas-seitsmendas klassis tahtsin saada professionaalseks pinksimängijaks. Tulin omas vanuseklassis maanoorte yhingu Jõud eesti meistriks, sain esimese järgu kätte, aga siis kadus tasapisi huvi igasugu võistlemise vastu.

Kui kirjutate luuletusi, kas panete need paberile nii, nagu need esimesel hetkel kõige õigemad tunduvad ja jätategi sellisena või viimistlete ja muudate mitu korda sõnastust?

Lyhem asi tuleb tihti tervikuna. Pikemad võivad alles mitme aasta pärast täpseks saada, kui oled pärast kirjutamist edasi eland ja veel millestki aru saanud. Luuletus on ju peenmehhanism, nagu mõni tsaari kellamäng. Ja vabastav on see, et iseenesest mul pole vaja seda teha, luule pole enam ammu aastaid mu põhiala. See nomineeritud saamine oli umbes sama positiivne yllatus, kui oleks odaviskajale, kes Rakvere Tarva auhindadele korraldatud spordimängudel avastab, et ta on äkki jõudnud tõkkejooksu finaali.

Mis on Eestis praegu kõige suurem probleem? Maailmas?

Praegune yldine päevapoliitiline põhiprobleem on kevad ja mulle tundub, et see on tegelikult hõlpsasti lahendatav. Kel hing sees, võiks rõõmustada.

Teie romaani ,,Sealpool sood” saadab ka soundtrack väga erinäolise muusikaga, kõrvuti teie ansambli Kago loodud ja ka keskaegsed palad. Mille järgi selline valik tehti?

Need asjad pidid seostuma mingi stseeniga raamatus. Ja stseenid olid ka suht eri stiilides.

Eks see keskaja peatykk jäi muust raamatust natuke liiga eraldi.

Kui saaksite valida, millisel ajastul elada, siis millisel? Miks?

Sel ajastul võiksid inimesed osata palju käelisi tegevusi, olla tugeva, aga mitte fanaatilise usuga ja võimalikult vähe targutada. No ma valiksin ikka mitu korraga. Yhiskonna praeguse illusoorsuse taseme juures võibki igayks hea tahtmise juures elada selles ajastus, kus tal parajasti kõige mugavam on. Kes tahab, istub kogu ärkvel oldud kyberruumis ja sööb enda infost kasvõi lõhki. Kes tahab, pyyab uuesti luua kolmekymnendate vana linnaboeemluse maailma, kes tahab läheb kaheksakymnedate algusse ja hakkab punkariks või uusromantikuks. Kes tahab loob kujuteldava kuuekymne yheksanda aasta ja hakkab hipiks, mõni taastab talukultuuri ja lähendab oma maailma vana seto eluringile… Isegi samast ajastust võetakse ju vastu täiesti erinevaid impulsse. Aga päris mingisse nostalgiasse ära kaduda pole vist ka mõtet. Praeguses maailmas hakkama saamiseks tuleb elada hybriidina moosdast ja arhailisest, mingisuguse digitaalse korilasena.

Küsis Eva Ikkonen.

Eva arvustust Lauri Sommeri luulekogule „Kunagi“ loe siit!

Second-hand kogemus

kunagi

Lauri Sommer ,,Kunagi”

Tiivaalune, 2015, 80 lk.

Kujundanud Margus Luht

 

 

 

Millest saab alguse mõte?

Miski inimese ümber haarab ta tähelepanu. Tekitab mingisuguse tunde või seostub millegi varasemalt kogetuga ja tuletab seda meelde. Edasi liigub mõtteahel aina kaugemale punktist, kus ta kõigepealt moodustuma hakkas, jõudes välja hoopis kuhugi mujale. Mõttel pole reeglitepärast algust ega lõppu nagu esseel, ta ei pea ühegi kindla järelduseni välja jõudma. Lauri Sommeri ,,Kunagi” koondabki endas autori isiklikke tähelepanekuid ja vaimusähvatusi oma maailmast, mida on lahkelt lubanud meilgi uurida.

,,Kunagi” on Lauri Sommeri viimase kaheksa aasta jooksul koostatud luulekogu. Teosest peegeldub autori soe suhe looduse ja maakohaeluga. Ta võtab ühe lühikese hetke ja kirjeldab imetlusega kestvat natüürmorti –  minimaalselt ja justkui natuke kartes seda õrna kooskõla liigse jutuga häirida. Sealt liigub mõttekäik edasi ja ta tutvustab nähtu tausta, keskkonda, ajalugu või tekkinud tunnet. Kui ideevälgatuse napp tõlgendus paberil otsa saab, areneb lugeja oma edasi. Loomulikult saavad loodusesõbrad autoriga kergelt samastuda ja neid kauneid hetki nautida, kuid kõige rohkem tasuks kogu lugeda neil, kes kiviseinte vahelt vähe välja satuvad. Tutvudes Sommeri kaunis maanurgas tekkinud ideedega, saab lugeja võimaluse seda maaelu romantikat nii-öelda second-hand kogeda. Kui ei ole aega nädalaks ära Seto tallu puhkama sõita, võib linnainimene aja maha võtmiseks ka ,,Kunagi” kätte võtta.

Kuna enamasti on inimese mõttelend vaid poolikult sõnadesse pandav, veel vähem teisele üheselt arusaadav, tuleb antud luulekogu lugedes aega varuda. Tähtedest sõnade ja sõnadest värsside kokkulugemine ei võtakski iseenesest kaua, aga selleks, et moodustuks omaenda tõlgendus sellest, mida Sommer öelda tahtis, peab veidi meelisklema. Lehtedelgi on rohkem tühjust kui teksti. See on kui lugeja mõtlemisruum. Selles seisnebki ,,Kunagi” võlu. Autor ei viska lugeja nina alla valmistoodet, vaid materjali, millest ise midagi luua. Tegemist on harjutustega, kuidas aju kasutada. Inimest suunatakse valima vahelduseks teistsugust (ehk isegi harjumatut) läätse, mille kaudu maailma uurida ja mõista. Soovitatakse tähele panna nähtuseid, mida võiks ilusaks pidada.

Kohati kumab ridadest läbi Sommeri mure, et just see oskus märgata ja väärtustada on tänapäeva inimesel kadumas. Prioriteedid on muutunud ja pideva rabamise käigus võib uudistamisele kulunud aeg paraku isegi raiskamisena tunduda. Seega on oluline vahel ikkagi võtta hetk või paar, meelt puhata: ,,Vaatasin [sookurge] kaua, / pikendasin seda imestamise aega, / mis tööde hulgas unuma kipub.” Sommer ei kritiseeri ega süüdista praegust ühiskonda, need vihjed on tehtud nii õrnalt, et esmapilgul ei hakka silmagi. Rohkem näitab ta oma eeskujul, kuidas kasvõi paar imetlemiseks kulutatud minutit võivad pähe tuua mõtted, mis kogu päeva nauditavamaks muudavad: ,,Ei tea, mida tänane toob, aga hommikust / võtan kaasa need hetked sookurega.”

Kui tihtipeale iseloomustab head kirjandusteost siirus, justnagu seletaks autor sisu lähedasele sõbrale, siis seekord on mindud veel samm edasi – neid katkendeid Lauri Sommeri peas toimuvast ei peagi keegi üks ühele mõistma nii nagu ta ise. Lugejale antakse edasi mõtte tekkimise kõige esimene osa: millegi märkamine ja esimene tekkinud seos. Enne aga, kui kirja pandud ideevälgatus väga pikaks veniks, lõikab Sommer mõttelõnga järsku läbi, jättes meile ruumi see lõpuni viia. Nii on lõpptulemus unikaalsemgi, sest teatavasti pole kaht ühesugust mõtet maailmas olemas.

Eva Ikkonen

Eva intervjuud Lauri Sommeriga loe siit!

Suured ideed, vähe uut ja šokeerivat

Tomorrowland_poster

„Tulevikumaa“ („Tomorrowland“, USA, 2015, 130 min)

Lavastaja: Brad Bird

Stsenaarium: Damon Lindelof, Brad Bird

Osatäitjad: George Clooney, Brittany Robertson, Judy Greer, Hugh Laurie, Kathryn Hahn, Keegan Michael-Key

 

 

Frank Walker on 11-aastane lapsgeenius ja leiutaja, kelle talenti suured ei mõista. Keegi teda ikkagi märkab ja otsustatab ta tuua tulevikumaale: üliarenenud linna, mille on loonud lennuka mõttega nutikad ja isetud inimesed. Linn koosneb valgeist ja suures osas klaasist ehitiselahmakatest, usjatest teedest, eresinistest veesilmadest ja natukesest rohelusest. Kõik esemed, millel peaks olema rattad all, hõljuvad: rulad, lapsevankrid ja transpordivahendid. Inimesed kannavad kalipsotaolisi ühevärviisi rõivaid. Kas tuleb tuttav ette?

Peaks, olles vähemalt kord elus ulmekirjandusega kokku puutunud. Äratundmisrõõm sci-fi filmi vaadates pole aga positiivne emotsioon.

Kuigi tulevikumaa polnud just kuigi uudne, oli see visuaalselt imeilusalt kujutatud. Kaadrid olid avarad ja valgusküllased, kõik tundus olevat puhas, värske ning ka triviaalsed asjad nägid kõrgtehnoloogilised välja. Kummardus monteerijatele, kes olid teinud tubli töö. Nii ülevalt- kui  altpoolt avatud basseinid olid suurepärane idee. Ka eriefektid olid enamasti korralikult tehtud. Välja arvatud dimensiooniränne, mis nägi välja, nagu vaataks vigase lindiga kassetilt iidvana filmi.

,,Tulevikumaa” oli väga ambitsioonikas. Filmis mängis hulk tuntud näitlejaid ja tõusvaid lapstähti. Tegelaste elud olid täis tühisemaid ja tähtsamaid missioone, millele oodati, et vaataja kaasa elab. Tõstatati sellised mitmetahulised küsimused nagu kas inimese ja roboti vahel saab olla armastus, kuidas viimased üldse mõtlevad ja mis suudab päasta maailma hukatusest.

Suured ideed ja osatäitjad, keskpärane teostus, vähe šokeerivat ja uut. Puudu jäi. Kõik jäi justkui lõpuni arendamata.

Keeruline on olla väga põnevil, kui suudad ennustada, mis juhtuma hakkab. Osa süüst oli ka filmi algusel, kus hakati lugu jutustama kui meenutust. Oli see tingimata vajalik, et näidata vaatajale juba esimestel sekunditel põhiosa lõpplahendusest? Vaataja ei ole rumal, ta märkab.

Kahjuks jäi mulje, et just sellele loodeti üsna palju, et publik liiga palju detailidesse ei süveneks, aga see-eest jääks kõiki (kulunud) ulmeimesid karp lahti vaatama.

Kui on juba välja mõeldud teismeline tüdruk, kes on nii erakordselt taibukas, et teeb oma NASA insenerist isale tema töös silmad ette, võiks seda ära kasutada. Neiu kohta öeldi küll (korduvalt) tunnustavalt ,,see, kes teab, kuidas asjad töötavad”, aga ta ei pidanud nutikust eriti palju kasutama. Mõni Eesti põhikooliõpilane oleks tüdruku asemel seal maailmas vabalt hakkama saanud.

Maailmapäästmise ja muu pusserdamise vahele pikiti filmi ka naerumomente. Suur osa neist kippusid lasteaiatasemel olema, aga korraks hakkasin ka päris avalikult ja siiralt naeru pugistama. Kõrgete põsesarnadega robot-salaagendid oma alatise säravvalge naeratusega olid parim osa kogu filmist.

Ulmefilmi vaatama ei minda nostalgitsema. Samamoodi nagu rokk-kontserdile lõõgastuma või armastuskomöödiale adrenaliinilaksu saama. Kogu kinosoleku aja oli aga tunne, et olen seda kõike juba näinud.

Eva Ikkonen