Intervjuu Kairi Loogiga

kairi111

Kairi Loogi raamat „Piia Präänik kolib sisse“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kairi Loogiga.

 

 

 

 

Mida Te arvate olukorrast maailma lastekirjanduses?

Minu meelest läheb lastekirjandusel suurepäraselt. Tore on näha, et kaasaegne lasteraamat mitte üksnes ei hari, vaid ka inspireerib ja rõõmustab, õhutab kaasa mõtlema, lohutab ja ajab vaidlemagi, kui tarvis. Hea, et lastekirjandust ei peeta enam mingiks raamatulaadseks tooteks, kus tegutsevad jänesed ja karud, vaid täisväärtuslikuks osaks maailmakirjandusest, mis kõnetab nii noori kui vanu. Lasteraamatud on aina rohkem pildis, tabusid enam peaaegu polegi. Kõik on võimalik, sõltub lihtsalt, kuidas kirjutada.

Mis teeb Teie jaoks lasteraamatu kirjutamise põnevaks?

Magus teadmatus ja ootusärevus. Ma olen nimelt laisavõitu ja kogu lugu ette välja mõelda ei viitsi, las ta parem idaneb tasakesi ja kasvab suuremaks. Leidlikke ja viguritega tegelasi on mul hoopis lihtsam välja muneda. Praegu otsin ka just linna pealt ekstsentrilist onklit, kes järgmise raamatu jaoks läbipaistvaks muuseumidirektoriks moondada.

Kas pöörate oma lugusid kirjutades erilist tähelepanu ka stereotüüpide vältimisele?

Ei, nii mõtestatult ma ei tegutse. Mulle lihtsalt meeldib kirev ja muutuv maailm, kus harjumuspärane pole reegel, vaid isiklik valik. Eks ma ise püüan samuti jõudumööda rutiini nurka suruda ja nii see siis vist kandubki mu lugudesse ka. Avara pilguga inimesi nähes liigutan ma alati rõõmust kõrvu! Näiteks minu teada liigub Eesti tänavatel juba tõsiseltvõetav hulk lapsi, kes arvavad ka, et lutikad on lahedad!

Kuidas Te suhtute feminismi?

Tänapäeval peaks võrdsed võimalused olema iseenesestmõistetavad, nii et ega ma end selle teemaga eriti ei vaeva. Vähemalt seni, kuni keegi mõne tagurliku nõuandega lagedale tuleb ja tahaks juukseid katkuda… nii enda ja nõuandja omi. Feministlikus Amsterdamis elades tuleb seda õnneks harva ette, aga ka rasket kohvrit peab siin ise trepist üles lohistama. Üldiselt kuulun ma siiski nende preilide toetusgruppi, kes tahavad saada pigem tarmukaks kui täiuslikuks.

Kui saaksite valida, siis millist võluvõimet tahaksite endale ja millist sooviksite tervesse maailma?

Üle kõige maailmas tahaks ma õudselt kassidega rääkida! Ma arvan, et neil on meile nii mõndagi öelda, ja mitte ainult selle kohta, kus on parim pikutada. Aga võluvõime tervele maailmale… no kas poleks tore, kui kõik kurjad mõtted ja väiklased eelarvamused muutuksid iiristeks ja need söödaks ära? Sellises maailmas elaks ma heameelega veel mitusada aastat. Tsau, hambaarstid!

Küsis Hanna Gerta Alamets.

Hanna Gerta arvustust Kairi Loogi raamatule „Piia Präänik kolib sisse“ loe siit!

Parajad präänikud need Präänikud

piia-präänik-kolib-sisse

Kairi Look „Piia Präänik kolib sisse“

Tänapäev, 2015, 104 lk.

Illustreerinud Ulla Saar

Toimetanud Priit Põhjala

Kujundanud Villu Koskaru

 

2015. aastal ilmunud lasteraamat „Piia Präänik kolib sisse“ on Kairi Loogil järjekorras neljas. Varem on tema sulest ilmunud ”Leemuripoeg Ville teeb sääred”, “Lennujaama lutikad ei anna alla” ja “Peeter, sõpradele Peetrike”.

Viimase raamatu peategelaseks on krapsakas ja uudishimulik koolieelik Piia, kelle seiklused algavad pere uues kodus, vanas puumajas Papli puiesteel. Kohe algusest peale hakkab tüdrukutirts tutvuma oma uute naabritega, kelleks on küllaltki omanäolised ja värvikad tegelased. Tegelasi ilmestavad Ulla Saare illustratsioonid, mis lisavad autori kirjeldustele veelgi ilmet.

Esimesel korrusel elab vaevumärgatav ülikonna, portfelli ja arusaamatu keelekasutusega poliitik Siim Susi. Kolmandal korrusel aga mehaanikuks õppiv Mirjam koos oma suure koera ja karusid armastava kanadalasest poiss-sõbra Jackiga. Lisaks figureerivad erinevates lugudes paljud Piia sugulased ja uued sõbrad.

Erinevaid tegelasi jätkub pea igasse juttu ja igav ei hakka kohe kindlasti. Raamat on kokku pandud erinevatest lugudest, millest osad on väiksemale lugejale tuttavad ajakirjast Täheke. Iga peatükk on kui omaette seiklus, mis moodustab väikse, kuid tähtsa osa Präänikute perekonna esimesest aastast uues kodus.

Piia jaoks on väga oluline, et teda ümbritsevad lähedased oleksid terved ja tunneksid end hästi. Ta on piisavalt isetu, et jätta isale kõik viimase ebaausalt teenitud kommid või aidata oma onu, kes on nii haige, et jaksab ainult krõpsu süüa ja diivanil lesida.

Raamat kõnetab kindlasti paljusid väikseid lugejaid, sest Piias kui uudishimulikus ja energilises tüdrukus on peidus palju, millega end samastada. Raamat tervikuna on dünaamiline, mis muudab lugemise mugavaks, kuid ehk mitte väga hästi hoomatavaks. On näha, et autorit ei piira teatud stereotüübid. Riidekapis elutsavad koid võivad tuua rohkem rõõmu kui pahandust. Küll aga kipuvad kõik mehed raamatus jääma pigem laiskadeks ja põikpäisteks ning poliitikud ebainimlikeks.

Ka suurema lugeja jaoks leidub neis lugudes midagi. Jagatakse erinevaid näpunäiteid teatud olukordadest välja pugemiseks ja vastatakse pikalt õhus olnud küsimustele, millele ei osanud vastust oodatagi.

“Piia Präänik kolib sisse” on kahtlemata üks neist raamatuist, mis toob ka vihmase ilmaga päikese välja. Kellele meeldib päikseline ilm, sellele meeldib kindlasti ka see raamat.

Hanna Gerta Alamets

Hanna Gerta intervjuud Kairi Loogiga loe siit!

Smells Like Sveta Grigorjeva

tumblr_njhwy97nUu1teffygo1_540“Smells Like Team Spirit”

Lavastaja: Sveta Grigorjeva

Tantsijad: Sandra Veermets, Siim Praats, Riina Ausma, Egle-Riin Rüütel, Johhan Rosenberg

Kunstnik: Pille Kose

Valguskunstnik: Kaisa Paluoja

Kestus: 60 min

Hiiumaa TantsuFestivali raames Käinas esietendunud, kuid Tallinnas uuesti lavale toodud „Smells Like Team Spirit“ on tantsulavastus, mis proovib defineerida koosolemise mõistet läbi liigutuste ja mängu.

Sel õhtul Kanuti Gildi Saali etendusele minnes tekkis esimene kontakt tantsijaga juba välisuksel. Tal oli käes katki lõigatud joogipudel ning käsitsi kirjutatud silt, mis palus annetada raha vaesele tantsutudengile. Küllaltki õhukeselt riides, seisis ta jalgupidi lömastatud arbuusis ning paistis külmetavat. Rahaannetajaid leidus nii publiku kui ka võõrkeelsete turistide seas. See aga ei pühkinud morni ilmet tantsija näolt. Nukrad kerjavad tantsijad liikusid ka Saalis sees. Nende rahaline saak oli märgatavalt väiksem.

Publik oli põnevil… Range soovitus panna jalga sinised kilesussid ning tantsupõrandal lebavad pooleldi tühjaks valgunud veepudelid ainult süvendasid rahva huvi algava etenduse vastu. Kes oli varem Grigorjeva loominguga kokku puutunud, võis aimata, et vesi ei jää pudelitesse ning tantsijad saavad kindlasti märjaks.

Etenduse päris alguses loeti üle pealtvaatajatelt kogutud raha ja jagati võrdselt kõigi viie noore tantsija vahel. Igaüks teenis paar eurot, mis oli nende sõnutsi täiesti piisav summa, et tegevust alustada.

Tantsijate vaheline teamspirit oli algusest peale tajutav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ning jäi lõpuni püsima. Õhkkond muutus kiiresti positiivseks. Improviseeritud, kuid reeglitega kontaktülesanded lähendasid esinejaid. Kohati said professionaalidest kogenematud otsijad. See kõik mõjus suure piiritletud mänguna.

Nagu tavaliselt ikka, ei puudunud ka sellest mängust tülid. Solvuti ja hakati karjuma, karjuti grigorjevalikult südamest ning hullumiseni. Konfliktid lahendati lapsiku muusika saatel eputamisega ning alustati uuesti ühist tegevust. Terviklikumaks muutis stseeni ühine arbuuside purukspildumine. Nii oldi üksteises kindlamad kui enne ja etendus jätkus oma korrapäratu rütmiga.

Lavastuse teises kolmandikus kaasati ka pealtvaatajad. Juhuslikult valitud inimesed aidati käekõrval lavale ning pandi paarides, põsk põse vastas, muusika saatel liikuma. Väljavalitud heitsid kohtadele jäänud sõpradele ehmunud pilke ning leidus ka neid, kes küsisid, kas see ikka tingimata vajalik on. Põsetantsu lõppedes lubati kõik oma kohtadele ja küsiti publikult raha juurde! Maksjaid oli sel korral vähem. Heldekäelisemaks muutusid annetajad aga siis, kui üks esinejast noormees oma särgi lubas ära võtta. Publik naeris, ent polnud aru saada, kas vaimustusest või kergendusest.

Otsene kontakt publikuga loodi ka hiljem. See oli hoopis huvitavam ja suurem väljakuste järgmistele „õnnelikele“, kes välja valiti. Üks tantsijatest seisis laval kinnisilmi ning palus väljavalituil tema silmad avada, tegemata sealjuures kellelegi haiget. Selle mitmemõttelise repliigi all oli siiski mõeldud füüsilist tegevust, kuid tantsija silmad avanesid alati alles teisel katsel. Selleks ajaks oli osa publikust kimbatuses ning üritas välja mõelda kahte võimalikult erinevat tegevust, juhuks, kui nemad peaksid olema järgmised. Muidu sümpaatses etenduses mõjus see osa ülepakutuna.

Etenduse lõpusirgel jäeti pealtvaatajad rahule ja lava oli viie noore andeka artisti päralt. Lauldi õllepudelitest, mis ükshaaval seinalt alla kukuvad. Etenduse hoog hakkas vaibuma, kuid tuju ja naeru hoidsid üleval erinevate maneeridega lauldud sõnad ning tantsijate näitlejameisterlikkus. Samal ajal oli nende ees seesamune tops, mis ootas taaskord vabatahtlikke oma rahakotti kergendama. Kui kõik õllepudelid olid seinalt kadunud, lõppes ka lavastus. Smelled like Sveta Grigorjeva!

Hanna Gerta Alamets