„Põlenud mägi“ kui austusavaldus kirjandusele

Põlenud mägi

Vanemuise lavastus „Põlenud mägi“
Lugu raamatute lugemisest.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskujundaja: Andres Sarv

Osades: Ester Kuntu, Kärt Tammjärv, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas

 

Minu jaoks tähendab raamatu lugemine põgenemist. Mitte tingimata millegi halva eest, vaid ka igapäevasuse, rutiini eest. Mulle meeldib mõelda, et raamat on sõber, mis kunagi ei hülga. Tundub, et ka Ernest Hemingway jagab minuga sama arvamust. Ta on öelnud: „Ükski sõber pole nii truu nagu raamat.” Hea raamat ootab vaikselt riiulis kinniste kaantega oma aega. Kui ta viimaks avatakse, on raamat alati isetult valmis oma sisu lugejaga jagama. Raamat võib peita Egiptuse vaarao kullakambriga võrdseid aardeid, kuid ta pole kunagi nii kitsi, et lugeja neist osa ei saaks.

Orhan Pamuk: „Ühel päeval lugesin ma raamatut ja terve mu elu muutus.“

Olles põgusalt oma arvamust raamatutest selgitanud, on kindlasti arusaadav, miks ma tahtsin näha Vanemuise lavastust „Põlenud mägi“, mida on kirjeldatud kui lugu raamatute lugemisest. Teatritükki näinuna võin nüüd öelda, et tõepoolest olid raamatud nii lava peamised dekoratsioonid kui ka osatäitjad. Raamaturiiuli sisse ehitatud õdusasse lugemisnurka oleksin tahtnud isegi pugeda. Ja vähe sellest, et raamatud olid laval – neid jätkus publiku toolidelegi. Lavastaja Tiit Palu on kirjutanud, et lavastus on inspireeritud Mats Traadi jõgiromaanist „Minge üles mägedele“. Mina seda romaani lugenud ei ole, kuid mägedest oli „Põlenud mäes“ juttu palju. Mäed meis endis, mäed raamatutes. Kas raamatute abil jõuame mõtteliste mägede tippu ja suudame neid ka ületada? Arvan, et piisavalt inspireeriv kirjandusteos võib siin abiks olla küll. Aga kas on igast lugemiselamusest vaja oodata seda kõige-kõige ülevamat, tõelist tippteost? Ei, sest iga teos ei saagi sobida kõigile. Pole halba kirjandust, on vaid vale lugeja. Ja ka kehvemapoolsel raamatul on oma nišš – anda puhkust väärtkirjandusest väsinud ajule.

A. H. Tammsaare: „Vägevad ja võimsad kaovad, riigid ja rahvad mööduvad, aga looming jääb, kui ta on see õige.“

„Põlenud mägi“ jutustab kaduvast kunstist, oskusest raamatuid hinnata ja neid kasutada aknana maailma vaatamiseks. Üks peategelasi, Mari (Ester Kuntu), armastab raamatuid. Saades vanalt mehelt (Raivo Adlas) päranduseks tohutu raamatukogu, selgub aga, et sülle sadanud varandusega pole midagi peale hakata. Kõik raamatud koju ei mahu, aga koolidel, lasteaedadel, vanadekodudel on olemas! Kõigil on kõik olemas! Mari abikaasa Indrek (Jaanus Tepomees) on innovaatilise mõtlemisega. Portfell käes, käib ta ringi ja räägib keerulist majanduslikku juttu: täiesti ratsionaalset, emotsioonidest mõjutamatut. Ja kainelt võttes polegi hulga eelmisest sajandist pärit raamatutega midagi peale hakata. Ent kirjandus ei ole kunagi ratsionaalne, ta on kirglik, nostalgitsev, väga isiklik ja – minugipoolest – kas või ärritav, aga mitte üheselt mõistetav ega tabelisse mahtuv (sellised on telefoniraamatud, mida samuti lavastuses loetakse). Indrek kehastab uut ajastut, maailma, kus pole aega, et lugemist nautida. Vaja on kõike ja kiiresti. Tehnoloogilised lahendused on kõikjal ning paberraamatuid on üha vähem. Kas peaksime kartma, et raamatut kui sellist ei olegi varsti enam olemas? Niikaua, kui lugeja on elus, elab ka raamat. Peame endas pesitsevat lugevat inimest elus hoidma, sest siis jääb ellu ka raamatulugemise kaduv kunst.

Christopher Morley: „Tõelise raamatuga kohtumisel pole eksimise võimalust. See on nagu armumine.“

Lavastuses „Põlenud mägi“ on väga erinevaid karaktereid. Realist Indrekut ja unistaja Marit ma juba nimetasin. Neile lisandub teinegi paar: Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv). Noored armastajad mõjuvad täiesti ebatõenäolistena. Nende vanamoodsad kostüümid, liigutused, tülitseminegi, kõik on kirjanduslik. Nad on olemas võrdväärselt teiste tegelastega, kuid samas on nad otse romaanist välja astunud. Suheldes omavahel kirjanduskeeles, on nad nagu kujutluspildid, mis head romaani lugedes silme ette tulevad. Flavio ja Isabella lisavad kogu lavastusele kergust ja mängulisust. Ja siis on muidugi Professor (Aivar Tommingas), kelle leebusega öeldud tarkusesõnad lepitavad kõiki. Kapten (Riho Kütsar) pole kunagi olnud suuremat sorti lugeja, kuid ta on avatud meelega ja istub nüüd koos teistega lugemisklubis, et anda oma osa. Tegelikult on igaühe jaoks olemas See Õige Raamat. Seda võib olla keeruline üles leida, aga kui lugeja ta kord leiab, ei suuda ta seda käest panna enne, kui uus päev koidab ja loetud on viimase lehekülje viimane sõna. Lugemine ühendab inimesi, raamatutest rääkimine võib anda vestlusele, mis ei taha hästi sujuda, uue suuna. Ja kui inimestel on erinev raamatumaitse, tekivad sealtki arutelud. Üksteisele saab raamatuid soovitada ja laenata. „Põlenud mäes“ juhtusid koos raamatuid lugema väga erinevad inimesed, kuid nende vahel tekkis sünergia. Raamatutel on tõesti ühendav jõud.

Robert Frost: „Heal raamatul ei ole lõppu.“

…ja võiks ju väita, et heal lavastusel ei ole samuti, aga ükskord tuleb siiski teatrisaalist koju minna. Minu jaoks jäi lavastuse lugu pisut poolikuks, fragmenteeritus oli tingitud ilmselt sellest, et viidati nii paljudele kirjandusteostele ja kirjanikele. Nende tervikuks sidumine polnud kindlasti kerge ülesanne. „Põlenud mägi“ oli huvitav lavastus, sest kuigi ma ei saanud palju uut teada, sain siiski kinnitust, et raamatutel on suur võim ja lugemine pakub rohkelt võimalusi. Tegelikult sellest piisabki, sest kuigi lavastuses olid ka põnevad karakterid, oli minu jaoks selle staariks siiski Kirjandus. „Põlenud mäel“ tuleb lasta endast läbi voolata, seda liigselt analüüsimata, sest siis kaoks vahetu emotsioon. Laval esitati küsimus: „Kui kõik raamatud on loetud, siis mis üldse enam loeb?“ Arvan, et kui kõik raamatud on loetud, on juba lugeja teha, mis ta kogu selle tarkusega peale hakkab. See, kes loeb, saab kindlasti paremaks inimeseks. Ja see ongi ju see, mis loeb.

Hanna Marrandi

Tähed ja vihm Dorpati taevas

Julie_555x800_mediumLoone Otsa Toomemäe nokturn „Julie ja tähed“

Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Marion Undusk
Valguskujundaja: Andres Sarv
Muusikaline kujundaja: Toomas Lunge
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lavavõitlus: Hellar Bergmann

Osades: Maria Annus, Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Marika Barabanštšikova, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Kristjan Sarv

Vanemuise teatri suvelavastus, esietendus 10. augustil 2016

Eestlased on teatrirahvas. Me tõestame seda igal suvel, käies vaatamas vabaõhulavastusi, mille lahutamatuks koostisosaks kipub olema vihm. Nii me siis ligunesimegi – mina ja mitukümmend teist teatrihuvilist – ühel Eesti suveõhtul Tartu tähetorni jalamil Toomemäel. Me olime sinna tulnud, et hoolimata päev otsa kallanud vihmast heita Loone Otsa Toomemäe nokturni „Julie ja tähed“ abil pilt 19. sajandi baltisaksa maalikunstniku Julie Hagen-Schwarzi ellu.

Maria Annuse kehastuses ellu ärganud Julie elu oli täis valikuid: kas juhinduda iseenda või oma kunstiõpetajast isa soovidest; kas elada oma paljutõotavale karjäärile (mida tollal oleks naisterahva puhul peetud ülimaks ekstsentrilisuseks) või olla eelkõige armastav abikaasa ja ema; kas jääda kodusesse Tartusse või olla kosmopoliit Euroopas. Lavastus heidab ühe andeka naise eluloo abil pilgu ka üldisemalt naise rollile 19. sajandil. Kinder, Kirche, Küche või hoopis pintsel, palett ja molbert? Julie püüab ühendada neid mõlemaid. Temas on vaikne leppimine luhtunud karjääriga: maailmakuulsat kunstnikku temast ju ei saanud. Kuid siiski pole ta ka tavaline koduperenaine, patjade kloppimise asemel kuulub tema süda maalimisele ja sellele tahab ta ka pühenduda. Lavastuse käigus valmib Julie armastatud abikaasa Peter Carl Ludwig Schwarzi ehk Musta Peetri (Kristjan Sarve) portree. Ludwig on Siberi-uurijast astronoom, kes Julie jaoks oli ja on tabamatu. Mehe pikad uurimisretked jätavad Julie pikkadeks aastateks üksinda, ja kui ta siis lõpuks tuleb, keerlevad tal peas üksnes külmad ja kauged päris-taeva tähed. Omaenda kodus särav komeet – Julie – jääb aga tähelepanuta.

Lavastus ei ole tegelikult nukker, kaugel sellest. Pigem kirjeldaksin seda kui maagilis-mängulist ajaloolist komöödiat, mis püsib püsti peamiselt tuntud ajalooliste tegelaskujude seatud raamidel. Tegemist on äärmiselt kohaspetsiifilise teosega. Toomemäe ja tähetornita poleks lavastusel õiget tunnet, saalis mängides jääks teatritükk kaugeks. Vanemuise eesmärk on „Juliet ja tähti“ lavale tuues olnud üllas ja arusaadav – tõmmata tähelepanu tükikesele Tartu ja laiemalt Eesti ajaloost. Lavale astuvad ka kindralist geodeet Carl Friedrich Tenner (Margus Jaanovits) ning kõigist tegelaskujudest ehk kõige tuntum, akadeemik Friedrich Georg Wilhelm Struve (Rain Simmul). Mõlemad on parajad karakterid, kes omavahel heasüdamlikult nääklevad, pillutades aeg-ajalt lausepärleid Struve laste arvu või erinevate rohimisstiilide kohta. Paraku vahelduvad mahlakad sententsid kuiva ja ühekülgse dialoogiga, mis mõjub kui sunnitud liha luudel, et ei oleks piinlikku vaikust. Olukorda on parandatud erinevate efektidega ning lihtsate jantlike stseenidega. Näiteks on Marika Barabantšiškova mängitud õitsev lesk Margarete Veronika Luise Ernestine Müller (eks proovige seda ühe hingetõmbega öelda!) just kergele suvelavastusele sobilik tegelaskuju. Üleni roosas pitsivahus ringihõljuv naiivitar naerutab küll rahvast, kuid see tundub olevat ka tema tegelaskuju ainuke eesmärk. Väheks jääb sisukust, mille puudujääk on paraku suvelavastuste juures levinud. Üllatavaim tegelaskuju on hoopis Reimo Sagori mängitud korstnapühkija-muinasjutuvestja. Tema ilmumine ja kohalolek on ootamatu, ta oskab tulla alati õigel hetkel ja öelda õigeid asju. Kui Julie esimene „Must Peeter“, astronoomist abikaasa Schwarz, eelistab lapsikuste asemel tööd teha, siis korstnapühkijast „Must Peeter“ avab Julies mängulisema poole. Ta süstib kunstnikuprouasse elurõõmu, viib ta tagasi nooruspõlveradadele kuumas Itaalias ja tema kohalolu mõjub alati nagu killuke unenäost. Võib-olla esindab ta kõike seda, mida Julie tahaks lisaks pühendumusele näha ka oma abikaasas. Siiski paraneb lavastuse lõpuks ka perekond Schwarzi suhtlemisoskus. Armastus on alati olemas olnud, lihtsalt napib oskusi seda välja öelda. Aga eks see olegi raske.

„Julie ja tähed“ on sobilik lavastus suveõhtusse, kuid tõepoolest ainult sinna. Toomemäe võluvägi aitab teatritüki õnnestumisele palju kaasa. Kostüümid on uhked, nalja saab ka ja etenduse lõpetav ilutulestik on kirsiks tordil. Tegemist oli kergema lavastusega, kui olin arvanud, kuid tervikuna jäi nähtust helge ja soe mulje, mida ei suutnud ära uhtuda isegi kogu lavastuse aja taevast kallanud vihm.

Hanna Marrandi

Haprus meie eludes

 

Klaasist loomaaed. Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs.Klaasist_loomaaed_piletimaailm_1000x1329.indd

VAT teater

Autor: Tennessee Williams

Tõlkija: Jaak Rähesoo

Lavastaja: Katariina Unt

Kunstik: Pille Jänes

Lavastusdramaturg: Siret Paju

Osades: Katariina Unt ja EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengid Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla

Esietendus 28. oktoobril Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Katariina Undi lavastatud EMTA lavakunstikooli 27. lennu üks bakalaureuselavastusi „Klaasist loomaaed“ on korralik teatritöö. Kõigest kolm noort näitlejat koos juhendaja Katariina Undiga mängivad nukrat reaalsust, milles läbi erinevate karakterite avaldub ühe pere lugu, saatjaiks suure depressiooni aegne Ameerika ja kinokunsti petlik võlu.

Loo kese keerleb ümber Amanda Wingfieldi (Katariina Unt) ja tema laste Laura (Ester Kuntu) ning Tomi (Karl Laumets) vaheliste suhete. Vaatajale avaneb lugu läbi Tomi mälestuste, kes jutustab tagasivaates enda perest, olles ise juba aastaid tagasi kodust lahkunud. Siiski saab sellest, et tegu on raamjutustusega, aru vaid lavastuse alguses ja lõpus. Ema Amanda mäletab veel ilusat nooruspõlve, mil tal kui lõunaosariikidest pärit jõukal neiul oli „ühel õhtul külas 17 kosilast korraga“ ja ka malaariapalavik ei takistanud tantsupidudel käimist. Kleidid olid kaharad, tunded suured ja tulevik paistis helge. Kuid nüüd on Blue Mountaini elu kauge mälestus, reaalsuses elab Amanda Saint Louisis kitsukeses korteris koos kahe varastes kahekümnendates lapsega. Mees on läinud oma teed, tütar on äärmiselt arg ja lonkab, poeg aga sarnaneb järjest rohkem oma keevalisele isale. Minevik on lõputu kahetsuse allikas ning ema ei väsi sellest allikast oma lastele üha uusi etteheiteid ammutamast. Amanda armastab oma lapsi, kuid teeb seda lämmataval, lausa piinaval kombel. Miski pole küllalt hea. Töö kaubalaos ei paku Tomile rahuldust, kuid pere ainsa leivateenijana ei saa ta sellest loobuda. Et üksluisesse ellu vähegi seikluslikkust tuua, käib ta igal õhtul kinos, ema aga ei mõista, kuidas võib keegi nii sageli liikuvaid pilte vaatamas käia. Laura kannatab olukorra all, mis tänapäeval diagnoositaks kiiresti raskekujulise ärevushäirena, kuid omas ajas ei leidnud ta vajalikku mõistmist. Seetõttu loobus tütarlaps isegi kaubanduskolledžis käimisest ning külastas selle asemel iga päev loomaaia pingviinimaja või kunstimuuseumi. Amanda soovis Laurale suurepärast tulevikku ja tunneb end petetuna, kui tütar tema lootusi ei täida. Paraku on juba kord nii, et vanemate kõrged ootused lastele kipuvad sageli lõppema valusalt. Tänapäeva teatrikülastajal ei tohiks olla keeruline Laurat mõista, on ju nüüdsel ajal ootused lastele sageli veelgi suuremad ning samamoodi pettumused.

Amanda uus eesmärk on oma tütrele hea abikaasa leida. Potentsiaalseks kandidaadiks saab Jim O´Connor (Risto Vaidla), kes on Tomi töökaaslane. Suurte ambitsioonidega heatahtlik noormees tutvustab Laurale täiesti uut maailma: annab talle mõista, et iga inimene on millegi poolest eriline, ning näitab armastuse maagiat. Ja kuigi Jimist ei saa Laura abikaasat, on temaga kohtumine siiski tüdruku jaoks murdepunktiks. Tundub, et edaspidi saab kõik Laura jaoks minna vaid paremaks. Ta on õppinud tundma maailma uut ja helgemat tahku. Laura lemmiktegevus on oma klaasist loomakeste kollektsiooniga tegelemine. Haprad iluasjad võivad kergesti puruneda ja ükssarvikuga – Laura lemmikuga – nii juhtubki, kuna Jim ajab loomakese laualt maha. Kukkudes sarvest ilma jäänud ükssarvik on nagu Laura – tema igaveses vaikelus toimus muutus ja midagi temast kadus koos sellega. Kuid kas see ongi halb? Sarveta ükssarvik on ju nagu hobune. Seega ei ole ta enam üksi, sest erinevalt ükssarvikutest on hobuseid maailmas rohkesti. Nii on lootust, et kui Laural on julgust muutusteks, jõuab ükskord ka tema endasarnaste sekka. Ehk leiab ta kellegi, kes hindab „kodusistuja“-tüüpi tüdrukuid ja Laura ei pea kartma enam oma hingehaprust, mis on alati purunemisohus.

„Klaasist loomaaia“ näol on tegemist Katariina Undi esimese iseseisva lavastajatööga teatris. Väheste tegelaskujude ja veel vähemate rekvisiitidega on suudetud luua lavastus, mille pinge ei lahtu. Näitlejate omavaheline sünergia on selgesti tajutav. Kuna tekst oli vaidlemisstseenides tihe, esines takerdumisi ja intonatsioonivigasid, kuid see on mõistetav, sest tudengite näol pole tegu veel küpsete näitlejatega. Ester Kuntul on omapärane oskus mängida lapselikult armsaid, veidike naiivseid ja kartlikke tegelaskujusid, mis võikski minu arvates kujuneda tema firmamärgiks. Lavastuse õnnestumisele aitas palju kaasa valgusega mängimine. Valguse suunamise ja selle tugevuse reguleerimisega kallutati loo atmosfääri sobivas suunas.

Valdavalt tumedates toonides lavastus on peegelpilt segastest peresuhetest, mis ajas kuigi palju ei muutu. Palju on näilist: istutakse nähtamatu laua taga, süües nähtamatute söögiriistadega nähtamatut toitu; tegelased elavad minevikus või unistustes, sest päriselu pole toonud oodatud õnne. Kuid läbi selle kõige kumab ka lootuskiir – ikka see vana hea armastus. Ta võib olla küll keeruline nagu Amanda, Laura ja Tomi suhtedki, kuid lõpuks tuleb ikkagi tõdeda, et armastus päästab maailma. Kui me vaid laseme tal seda teha.

Hanna Marrandi

Südaöise Pariisi võlu ja valu

„Kesköö Pariisis”, ballett kahes vaatusesKeskoo_150x212

Muusika: George Gershwin, Leonard Bernstein, Sidney Bechet

Lavastaja-koreograaf: Michael Shannon

Libreto autorid: Michael Shannon, Mare Tommingas

Kunstnik: Mare Tommingas

Videokunstnik: Taavi „Miisu” Varm

Repetiitorid: Jelena Karpova, Mare Tommingas

Valguskujundajad: Imbi Mälk, Mare Tommingas

Inspitsent: Kaisa Riivald

Esietendus Vanemuise väikeses majas 24. oktoobril 2015

Life is just a bowl of cherries.
Don’t take it serious; life’s so mysterious.
You work, you save, you worry so,
But you can’t take your dough when you go, go, go.
So keep repeating it’s the berries,
The strongest oak must fall,
The sweet things in life, to you were just loaned
So how can you lose what you’ve never owned?
Life is just a bowl of cherries,
So live and laugh at it all.

George Gershwin „Life is Just A Bowl of Cherries”

Kujutage endale ette 1920.-30. aastate Pariisi. Sigaretisuitsust, džässist ja koketsetest femme fatale’idest läbiimbunud muretut paika, mis oma vaieldamatust pahelisusest hoolimata oli siis ja on ka praegu armastuse pealinn. Kuid kas tõeline armastus on väärt lõbust loobumist? Kes on sõbrad, kes vaenlased? Kas üldse saab kedagi usaldada? Valitseb moraalitus, hõlbuelu, konflikt romantika ja iha vahel. Jääb üle vaid loota, et roosadest pilvedest maa peale tulek ei ole liiga valulik, sest selline elu ei saa igavesti kestma jääda. Tuleb teha valikuid ja kuulata enda südame häält. Seda kõike ilmestab ja saadab balletietenduses Ameerika helilooja George Gershwini mitmekülgne muusika, kuid kõlab ka teiste heliloojate teoseid, näiteks lavastuse algus- ja lõpuloona Sidney Bechet „Petite Fleur“. Tänapäevase elemendina mõjuvad valgetele paanidele kuvatavad hiigelsuured mustvalged kuulsate pariislaste näopildid, mis veelgi sisendavad tunnet, et saalis liigub ringi see müstiline Pariisi vaim, mida kindlasti publikust nii mõnigi otsima oli tulnud. Ka koreograafia on kaasaegne: kõik liigutused ei ole ehk nii „ilusad“ kui mõnes traditsioonilises balletis, kuid see kindlasti ei häiri, vaid mõjub hoopis värskelt ja inimlikult. Ei saa ju baleriinideltki oodata vaid varbaotstel hõljumist.

Balleti kui füüsilise lavastuse lahtimõtestamisel on tähtis roll sisu mõistmisel. Etenduse libreto autor ja kunstnik Mare Tommingas on kirjutanud: „Tegelikult on „Kesköö Pariisis“ lihtne armastuslugu. Võib ka öelda, et see on kaasaegne romantiline ballett, kus ei puudu armastuskolmnurk ja intriigid.“

Armastuslooga ongi kahtlemata tegemist. Tänavalaterna valguses kohtuvad noormees ja neiu: Morris (Alain Divoux) ning Rose (Raminta Rudžionyte). Mõlemad noored, naiivsed, maailma pahedest veel puutumata. Nende vahel silmapilkselt tärkav armastus ei saa loomulikult kulgeda takistusteta. Morris kui heausklik noormees, n-ö „puhas leht“, laseb linnal end kaasa kanda, ahmib nii head kui halba endasse. Oma teekonnal öises Pariisis kohtub ta mitmete sel ajastul elanud silmapaistavate kultuuritegelastega, kellest igaüks omal moel jätab talle jälje. Morris ise tahaks vaid tagasi saada oma Rose’i, kes selles meeletus virvarris korraga kadunud on. Ehkki ta aeg-ajalt silmapiiril vilksatab, ei suuda noormees tüdrukule piisavalt lähedale pääseda ja nii kaob Rose üha uuesti. Kuid loodus tühja kohta ei salli: peagi keerleb Morrise ümber juba keegi teine. Miss Blacki (kujutatud on Josephine Bakerit, tantsib Tarasina Masi) kavatsused on sama tumedad kui tema nimi, end süütu Morris ei oska seda aimata ja laseb naisel end ümber sõrme keerata. Silmakirjalikkuse äratundmine võib keeruline olla ja kirju maailm ajab pea sassi ka tänapäeval – selle mõistmiseks ei pea olema kogenud elu eelmise sajandi esimese poole Pariisis.

Antipaatse võimuihara tegelasena on kujutatud lavastuses ka maailmakuulsat sürrealisti Salvador Dalíd (Diego Cardelli). Kavalalt üleolev muie näol, püüab ta Morrist üha uuesti ja uuesti endale allutada. Füüsiline sõnum üleolekust ei saaks olla selgem. Ekstravagantselt riides Dalí tirib noormeest sallist, ronib talle põlvedele ning lõpuks katab kaelarätiga ka tema näo, muutes Morrise sarnaseks sürreaalsete taustkarakteritega, kelle sukastatud pead mõjuvad algusest peale pahaendelistena. Ka Rose satub Dalí võrku: tema mõjuvõim ulatub kõikjale.

Aadlisuguvõsast pärit Itaalia juurtega moelooja madame Elsa Schiaparelli (Amy Bowring) korraldab laval moeshow, sametkleitides võluvad tantsijannad täidavad oma sarmiga kogu lava. Kõik toimub kiiresti, ühed tüdrukud kaovad, teised tulevad. Metropol ei maga kunagi. Korraga tundub, et mannekeenid on muutunud kellekski, kes meelaste liigutuste, satäänpesu ja mesimagusate naeratustega paljastavad noormehele hoopis Pariisi varjatumat, punastest laternatest valgustatud poolt. Millised poosid, millised liigutused! Selline kelmikus on küll ootamatu, ent lavastuse temaatikat arvestades ei saa seda siiski ebasobivaks pidada. Mainides madame Elsat, ei saa unustada ka laval tema saatjana kujutatud Romani (mõeldud on kunstigeeniust Ertéd, tantsib Jack Traylen), kes reaalselt oli äärmiselt andekas, kuid kelle tegelaskuju lavastuses eriliselt silma ei paistnud.

Tundub, et pea kõiki kujutatud kuulsaid kultuuritegelasi oli publikule tutvustatud halva nurga alt, vastandades neid selgelt kahele heale peategelasele. Siiski oli lisaks Morrisele ja Rose´ile veel üks tegelaskuju, kelle soolonumber halvaendelisust ei sisendanud. Minu lemmikhetk lavastuses saabus siis, kui rambivalgusesse tuli J.B. (Brandon Alexander). Sensuaalsete liigutustega šokolaadikarva ingellik kuju ilmus täiesti ootamatult, kuid seda enam oli ta kirsiks tordil. Lumivalgetest sulgedest lehvikute sabaks seadmine kutsus esile ka publiku ainukese naeruturtsatuse kogu etenduse jooksul, kuid seegi ei rikkunud tekkinud maagilist aurat. Üllataval kombel oli just Brandon Alexander ainuke tantsija, kes etenduse lõpul kummardades küll esireas seisis, kuid kellele lilli ei ulatatud. Ilmselt oli siiski tegemist juhusega.

Kes teab, kas just tolle meesingli ilmumine tõi juba kaootiliseks kujunenud süžeesse pöörde, kuid lavastuse lõpus ilmus korraga jälle välja Rose, samas kleidis ja sama armas. Vahepeal poleks justkui midagi juhtunud. Morris haaras õrnalt tal käest, üheskoos pöörasid nad publikule selja ja kadusid. Võib-olla igavikku, võib-olla üksnes homsesse, kuid igatahes koos. Kuidas saakski teisiti, jutt käib ju ometi armastuse pealinnast.

Pärast etendust sõitsin rattaga koju ja täiskuu valgustas mu teed. Korraga ei tundunudki õhtune Tartu kesköisest Pariisist nii erinev. Ainult pahelisust ja silmakirjalikkust on siin vähem ning rahu rohkem.

Hanna Marrandi

 

Film, mis ei olegi tegelikult film

 „Taksojuht“ („Taxi“, Iraan, 2015, 82 min)TAKSOJUHT_poster-e1429707841162

 Režisöör, produtsent ja stsenarist: Jafar Panahi

 Näitlejad: Jafar Panahi, Hana Saeidi (teiste näitlejate nimesid ei ole avalikustatud)

 Keel: farsi, subtiitrid eesti ja vene

Kuidas teie sellesse suhtuksite, kui astuksite heauskselt sisse taksosse, mille juhiks osutub tuntud režissöör? Ütleme näiteks Ilmar Raag. Pooleldi tõsielulises Iraani filmis „Taksojuht“ just nii juhtub. Tuntud iraani režissööril Jafar Panahil keelatakse filmide tegemine ja elatise teenimiseks hakkab ta tööle taksojuhina. See aga on vaid kattevari, sest taksosse on paigutatud kaamera, mis kogu autosse istuva kirju seltskonna lindile võtab. Reisijad on tegelikult palgatud amatöörnäitlejad, ent nende nimesid ei ole kuskilt näha, filmil puuduvad lõputiitrid, kuna ametlikult polegi üldse tegemist filmiga. Niisiis teeb Panahi pea olematute vahenditega ametlikult olematut filmi, mis aga tegelikult on vägagi olemas, kuna võitis näiteks Berliini filmifestivalil Kuldkaru ja osaleb teistelgi festivalidel.

„Taksojuht“ sõidutab vaatajaid läbi Teherani tänavate ja Iraani inimeste värvika galerii. Hoolimata sellest, et kaamera ei lahku kordagi takso armatuurlaualt, hargnevad tema ees lahti mitmed lood. Näiteks on kahel akvaariumiga vanamammil vaja viivitamatult Ali allika juurde minna, sest kui nad kaht kuldkala keskpäevaks sinna ei lase, ootab vanakesi usutavasti ees manalateele minek. Siis jälle tuleb taksojuhil (kes ju tegelikult seda pole ning seega ka Teherani tänavaterägastiku liikluskorrald(amat)uses hästi ei orienteeru) sõidutada liiklusõnnetuses pead vigastanud meest ja tema lakkamatult ning väga valjuhäälselt halavat naist. Filmilaenutaja Amid suudab aga kliendile väita, et tuntud režissöör-taksojuht on tema äripartner. Panahi truu saatja on iseteadlik ja ninatark jääkohvimaias õetütar Hana, kes uurib onult filmikunsti saladusi ning ei mõista päris täpselt, miks ei või kooli lühifilmiprojektis näidata seda, mis on küll ühiskonnas aktuaalne ja igati päris, aga sealjuures mitte ilus.

Film annab üsna hea ülevaate Iraani tavainimeste igapäevaelust ja riigi hetkeolukorrast. Sõnavabadusega ei ole lood ülemäära head, ülekuulamistes pole midagi erilist ja jalgpallist huvituv tütarlaps võib staadionil mängu vaatamise asemel lõpetada hoopis vanglas. Samas on ka filmilaenutaja Amidi suguseid inimesi, kes leti alt huvilistele Woody Alleni filme pakuvad; mobiilihelinad on samad mis Eestis ja koolilaste vihikutel võib näha Angry Birdsi kangelasi. Iraan läänestub, kuid pikk tee on veel ka minna. Hea on seegi, et Jafar Panahi on vabaduses ja leidnud võimaluse teha selline film (mis õigupoolest küll polegi film, aga see selleks). Tegelikult pole tegemist üleliia morbiidse ega kibestunud linateosega. Kohati kipub ta küll venima, kuid on ka tõeliselt naljakaid kohti ja tekstipärle. Nii et film, mis ametlikult film ei olegi, võib selle mõõdu välja anda küll. Isegi hea filmi mõõdu.

Hanna Marrandi

Inimeseks olemise kunst

“Põletatud väljade hurmaa”

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd.

Laval Kompanii NII trupp koosseisus: Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Gerda-Anette Allikas.

Esietendus 12. märtsil 2015 Tartu Uues Teatris.

Laval on kolm aluspesus pikajuukselist kaunist naist. Kõrged mustad kontsad jalas, nõksutavad nad  puusi. Või oot… kas kõik kolm on ikka naised? Pikemal silmitsemisel saangi aru, et üks neist on hoopis mees! Etendus sisaldab rohkelt teisigi olukordi, kus esialgne arvamus lükatakse ümber ja sümbolite lahtimõtestamine pole sugugi kerge ülesanne. Kas või lavastuse kõige esimene stseen, kus ranges rohelises kostüümis naisterahvas seisab ja vaatab tuima näoga publikut. Siis võtab ta seljast pintsaku, seejärel seeliku. Selga jäävad meresinine pluus ja sama värvi liibukad. Minu esimene mõte on, et ta riietus meenutab merineitsit. Midagi sarnast ta peabki kujutama, igatahes viskab ta ennast lavale kile peale pikali ja hakkab tegema liigutusi, mis meenutavad kala kuival. Tõeline transformatsioon, võrreles esialgse muljega. Kostüümidraamat on laval veel, kuid see pole peamine, vaid lihtsalt toetab etenduse põhiideed. Riided on justkui rekvisiidid, kuna lavakujundus kui selline praktiliselt puudub.

Kompanii Nii „Põletatud väljade hurmaa“ kujutab killukesi inimeseks olemisest. Kajastatud on inimsoole loomuomased probleemid ja käitumismustrid, mille olemasolu on paratamatus. Mõneski stseenis võrreldakse inimest loomaga, sest mida muud me tegelikult olemegi? Metsloomade seas kehtib olelusvõitluslik reegel, et tugevam jääb ellu. Inimesed võistlevad iga päev edu nimel, karjääri nimel; hüppavad teistest üle, et ise olla parem, jõuda kiiremini kaugemale ja sealjuures pööramata tähelepanu kellelegi teisele peale iseenda. Etenduses joostakse mööda ringikujulist trajektoori sooviga iga hinna eest teistest mööduda. Kui võimalus tekib, hüpatakse sõna otseses mõttes kaaslastest üle. Ja seda kõike küllaltki kõrgete kontsadega! Kogu lavastuses on füüsiline pool väga tugevalt esindatud, kohati tekib küsimus, kuidas näitlejad küll jaksavad. Joosta, hüpata, ennast mööda lava rullida, kätega vehkida ja veel palju muud.

Teine etenduses kajastatav instinkt on tung saada järglasi, vajadus sugu jätkata. Kaks naist ja üks mees. Millena näevad naised meest? Objektina, kes on vaja taltsutada ja oma tahtele allutada. Millena näevad naised üksteist? Rivaalidena. Ja jällegi- kes on tugevam, ilusam, lärmakam, see võidab. Hüpatakse täiest jõust meesolendile selga. Kui teine naine on juba ees, siis hoopis talle selga (kukile, otsa, pähe- mida iganes!), et püüda teda mehest eemale ajada. Stiilis: kõige tähtsam on see, et MINA saaksin, mida tahan. Humoorikaks muutub eevatütarde rivaalitsemine siis, kui teineteist püütakse üle trumbata erinevate kehahäälte tegemisega- ei midagi vulgaarset, lihtsalt paljad kõhud ja seljad plaksatavad vastu lava katvat kilet. Mida valjemini, seda parem. Ka mees püüab esialgu mängus kaasa teha, tõtt-öelda tema seda alustabki, tehes veidraid hääli õla ja kaela vahel (no teate küll, see sama imelik hääl, mida me kõik väikestena suure naeru saatel teha oleme proovinud). Lõpuks aga muutub üritus ikka naistevaheliseks mõõduvõtmiseks.

Erinevatel häältel ja muusikal on lavastuses üldse tähtis osa. Katkendid muusikapaladest saadavad kogu vaatemängu, samas ei ütle näitlejad pooleteise tunni vältel ühtki sõna. Kuuleb klassikalist muusikat, prantsuskeelset lembelaulu, instrumentaalpalu, ka eestikeelset muusikat. Lisaks sellele üritab kolmik ka ise lastekitarrist, trianglist ja pisikesest trummist koosnevat bändi teha. Tuleb välja ka, isegi üllatavalt hästi, arvestades kasutatavaid instrumente. Kusjuures pillimängu ajal suudavad nad käsi kasutamata ka püksid jalga saada. Inimkeelt etenduses ei kuule, küll aga niutsumist, ähkimist, kriiskamist, urisemist. See kõik kinnitab veel inimeste sarnasust loomariigiga. Me võime osata end küll teisiti väljendada, ent emotsioonid ja tundmused polegi loomadest nii erinevad. Kui võtta ära piirid, mida me ise oleme ja ühiskond on meile kehtestanud, võime käituda vähem arenenud liikidega täiesti sarnaselt.

Lavastuse lõpuosas sünnib siiski rituaal, mis on küll vaid inimestele omane. Alasti mees ja naine (olelusvõitluse võitja?) seisavad valge kleepuva substantsiga kaetult publiku ees, tagaplaanil katedraaliakna kujuliselt asetatud küünaldemeri, mis loob hubase ja kergelt salapärasegi meeleolu. Pühalikku liitu kinnitamaks kraabivad nad alguses iseenda ja siis üksteise kehalt maha valget ainet ning puhuvad selle õhku. Aine lõhnab nagu beebikreem, lohutavalt ja veidi magusalt. Võib-olla ma kujutan seda endale ette, kuid küünalde maheda valguse, selle lõhna ja etenduse lõpumuusika koosmõjul sünnib tõesti midagi hella ja kaunist. Jääb mulje, et kogu rabelemine on lõppenud, rahu on laskunud ja lõpuks on tõesti ainult armastus see, mis loeb. Nii loomade kui inimeste jaoks. Sellegipoolest pole see etendus vaid armastusest, ta on inimeseks olemisest, kogu selle ilus ja valus.

Hanna Marrandi