Ewert ja Draakonid back at it again

EATTD_Circles

Ewert and the Two Dragons “Circles

Sire Records/Warner Bros. Entertainment Inc.
Produtseerinud Ryan Hadlock
Salvestatud Bear Creek Studio’s, Woodinwille, WA’s
Miksinud Ago Teppand
Masterdanud Greg Calbi
Kujundanud Eiko Ojala

Tekstid ja muusika: Ewert Sundja ja Erki Pärnoja

Sellest, et Eesti bändil, mis sai alguse Eestis ja tegutseb Eestis, oleks nii suure Ameerika plaadifirmaga, kui seda on Warnes Bros. Entertainment, plaadileping, polnud küll vist keegi enne Ewert and The Two Dragonsit kuulnud; kuid esimene selle vastse koosluse vili on nüüd “Circlesi” näol küpseks saanud ja poeriiulitelt seda agaralt ka nopitakse.

Võrreldes kahe eelmise albumiga on  uus plaat teistsugune ja esimest korda kuulates vana stiili andunud fännile koguni natuke võõras. Piisas aga vaid ühest korrast, mil albumi algusest lõpuni läbi kuulasin, et mõista, kui hästi lood omavahel kokku sobivad ja õiges järjestuses meeleolude ja helikõlade vahetumistega terviku loovad.

“Circlesi” lugudest kõige suuremaks üllatuseks tuli üsnagi selgetel põhjustel “Pictures”, kuigi seda juba enne plaadi ilmumist. Olles aastaid kuulanud Raadio2 otse-eetris salvestatud akustilist versiooni, kõlas uus produtsentide poolt lihvitud ja viksitud “Pictures” ootamatult, esimestel kordadel ehk isegi ebaloomulikult. Ma harjusin aga ruttu ära ja kui albumi juba kätte sain, jäi peasingel “Pictures” kõrva küll ainult oma hea ja vaatamata kurvameelsele temaatikale tujuküllase saundiga.

Albumi esimene lugu “Million Miles” on kogumikule kindlasti sobivaim avanoot  – siinkohal kummardus neile, kes selle valiku tegid. Kiire, justkui rappuv biit uputab kuulaja endasse ja enne kui märgata jõuad, ümised vaikselt kaasa, lootes, et lugu veel niipea ei lõpe.
Veel paistis põneva sõnastuse ja sõnakasutusega ning erilise helikõlaga välja “Speechless”. Peale “Picturesi” nii meloodiliselt kui ka meeleoluliselt kõrget lõppu hakkab lugu kohe tööle ja võtab mõne hetkega feelingu täielikult üle, muutes selle päikseliselt soojast kõrvetavaks.

Nimilugu “Circles” võiks nimetada albumi kümnest loost ehk kõige klassikalisemalt ewertilikuks. Vaikne, eleegiline algus, mis kasvab sujuvalt laulu kestes, kuni rahuneb jälle lõpus, ja filmimuusikalik vaheosa täpselt enne õhku rippuma jäävat finišit, on märksõnadeks, millega peale “Circlesi” võiks kirjeldada veel paljusid laule Ewert and The Two Dragonsi repertuaarist.

Albumi viimane lugu “Warhorses” on samuti kahtlemata laul, mida ei saa mainimata jätta. Pikk instrumentaalosa nii alguses kui lõpus, mis sõnalisest osast üsnagi eraldiseisvalt eskaleerub ja lõpeb, on aspekt, mis selle loo ülejäänud albumist eriliseks teeb. Temaatikagi on kuidagi erinev ja seetõttu sobib ta hästi albumile punkti panema.


Lisades sellele kõigele, nii ära mainitud lugudele kui ülejäänud albumile, Sundja maheda, sügava vokaali ja mitmekülgsed, seinast seina sirutuvad instrumentaalid, saab albumist jäägitult koospüsiv tervik, mida võib jumalarahuga mitmeid kordi uuesti ja uuesti kuulata. Kirjutamise käigus kuulasin albumit tublisti üle kümne korra ning iga kord, eranditult, avastasin midagi, olgu selleks siis kitarrikäik või kõrva jäänud rida laulusõnu, mis enne peast mööduda suutis, kuid peale sinna jõudmist enam kuidagi lahkuda ei tahtnud.

Emmi Kõiv

Kareva unenäod maailmast

maailma-asemel

 

Doris Kareva “Maailma asemel”
Verb, 2014. 80 lk.
Kujundanud Piia Ruber
Järelsõna Ott Raun

 

 

 

22 aastat tagasi, aastal 1992, vastvalminud teises Eesti Vabariigis ilmus Loomingu raamatukogu sarjas aasta seitsmendal kuul Doris Kareva luulekogu „Und nägin maailmast“. Juhtus aga nii, et raamatukaante vahele ei sattunud mitte ainult Kareva luulekogu, vaid tema luuletused segamini šoti kirjaniku Saki novellidega.

Apsaka süü läbi ei saanud luulekogu tähelepanu, mida oleks väärinud, ja vajus pikemaks ajaks – kahekümne kaheks aastaks – unustuste hõlma.

Läks aga õnneks, ja eelmise aasta teisel poolel anti raamat uuesti välja; nii sattusingi ma seda lugema.

 

Kujunduselt on uue pealkirjaga „Maailma asemel“ pisike, õhuke must-hall raamat, mis riiulite vahel pigem märkamatuks jääb; minagi pidin raamatupoe töötaja abi küsima, et seda leida. Kuid otsimine on seda väärt, sest juba esimesest luuletusest peale päris lõpuni välja lausa lennutatakse lugeja poole eht-Karevalikku emotsioonirikast, sensuaalset poeesiat.

Eriti lühidalt kirjeldaksin raamatu temaatikat sõnaga märterlik. Ikka ja jälle ülistab Kareva end ümbritsevat maailma, selle ilu ja koledusi, kuid peamiselt siiski inimesi – just läbi ennastohverdava, ehk kergelt masohhistlikugi stiili läbi. Ometi ei saa öelda, et tegemist oleks enese maha tegemise või teistest madalamaks seadmisega, eneseväärikus jääb Karevale lõpuni alles, teiste eest nii-öelda hoolitsemise kaudu saab ta seda juurdegi.

Veel midagi, mis lugedes pähe lõi ja mind mingil määral isegi ehmatas, oli tõsiasi, et luuletused on ju rohkem kui kaks aastakümmet tagasi kirjutatud – ajal, mil Nõukogude impeerium oli alles-alles koost lagunenud ja Eesti vabariik, demokraatia ja vabadus seisid vankuvatel varsajalgadel. Mis mind selle juures üllatas – sest tänapäeval saab ju veel väga palju vanemaid luuletusi ja luulekogusid lugeda – oli see, kui ajakohase ja muutumatuna raamat mulle mõjus. Kui ma ei teaks, et tegemist nõnda vanade luuletustega, ei oleks ma sellest aru saanud.

Jälle suutis Kareva oma loominguga mind ja loodetavasti ka paljusid teisi imestama panna. Sest kui poeet või antud juhul poetess suudab oma luulega midagi muuta hinges, mis luuletuste loomise ajal veel elus inimene ei olnudki, siis võib öelda, et tegemist on andega.

Emmi Kõiv