Intervjuu Doris Karevaga

DK_Perekonnaalbum

Doris Kareva luulekogu „Perekonnaalbum“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Doris Karevaga.

 

 

„Perekonnaalbumi“ nö peategelasteks võib pidada eri väärtusi, iseloomuomadusi ja emotsioone. Miks valisite just perekonna ja sugulased meediumiks, mille kaudu need lugejani tuua?

Ei valinudki. Sõnad tulid pähe ja tekst hakkas jooksma, lustlikult ja isepäi. Mul polnud esiotsa mõtetki neid lauseid luuletusteks pidada või lugejani tuua. Alles kui sõpradega mõnda jagasin, sain tungiva nõudmise terve raamat kokku panna. Ja siis märkasin, et nad kõlavad üsna sarnaselt lausetega, mida vahetatakse ammuste lähedastega üle hulga aja, pulmades, matustel või klassikokkutulekul kohtudes: kuidas läheb? mis temast on kuulda?

Nii et selline lihtne rütmiline värsivorm, eesti keelele ehk suupärasem kui limerik, sündis üsna iseenesest. Ja selles erinevaid mõisteid, väärtusi ja omadusi tegelastena mängima panna on puhas lust, lõpmatult võimalusi pakkuv. “Perekonnaalbum” hõlmab vaid väikest osa kirjapandust.

Minu üks lemmikuid oli lugu Kunstist ja Vabadusest. Kas Teil on raamatust ka oma lemmiklugu-lemmiktegelane või on kõik ühtmoodi kallid?

Kõik tegelased on ühtmoodi kauged ja kujutluslikud tuttavad, mõni muidugi armsam kui teine. Eriti meeldivad mulle aga Piia Ruberi nõelniiditehnikas pildid, mis pärinevad kunstniku enda albumist, tema sugulastest, keda mina ei tunne ja kelle omavahelisi suhteid mina ei tea. Aga seda kunstilisemalt tulemus mõjub.

„Perekonnaalbumi“ tagakaanelt leiab värsirea: „Kui kohtusid Sõna ja Suhe, / sündis selline Lugu. / Ehk aitab veeta Aega / Sinul, kes Luulet ei loe.“ Kas raamatu sihtgrupiks on inimesed, kes harilikult luulega oma vaba aega ei sisusta?

Sihtgruppi ei ole. Minu muljet mööda on see tekst kergesti loetav, ajatu ja universaalne nagu mõistujutud või vanasõnad. Selle vormiga on ka hästi lihtne mänguliselt kaasa minna. Olen mõnes koolis huvi pärast katsetanud ja tulemusena on sündinud üsna põnevaid tekste. Aga tähelepanu! Kes pakub välja parima sõna selle värsivormi nimetuseks, saab preemiaks valida endale kolm kirjastus Verbis ilmunud raamatut.

Keda peate oma suurimateks eeskujudeks?

Eeskujusid ei ole. Imetlen paljusid, õpin kõikidelt.

Mis oli Teie viimane parim lugemiselamus?

Väike ja väga sisutihe, puhta kõlaga raamat, millest kõik ülearune on eemaldatud – John Hutchinsoni “Sild” (The Douglas Hyde Gallery, 2015). See koosneb nappidest märkmetest ja mõtisklustest kunsti, elu ja maailma üle. Pehme kaane ja väikese formaadiga raamat, paras taskusse pista – aga võib pikaks ajaks mõtteainet pakkuda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Doris Kareva luulekogule „Perekonnaalbum“ loe siit!

Advertisements

Õndsus ja Sündsus on õed

Perekonnaalbum_kaas_2.indd

Doris Kareva „Perekonnaalbum“

Verb, 2015, 88 lk.

Kujundanud Piia Ruber

 

 

 

Doris Kareva on alati olnud üks mu lemmikluuletajaid. Seega olin eelmisel aastal väga elevil, kui ilmus tema järjekordne luulekogu „Perekonnaalbum“. Lugesin seda nii jõulude ajal kui ka nüüd, märtsis. Kuigi olin juba esimest korda kauni kujundusega väikest raamatukest kätte võttes ja seda sirvides lummatud, tundus mulle, et Kareva värsid lähevad ajas aina paremaks. Neid võib korduvalt üle lugeda ning ikka midagi uut leida. See on luule juures nii paeluv – mulle tundub, et ma kasvan koos luuletustega. Ise targemaks saades ja elu kohta rohkem õppides avanevad luuletuste juures tahud, mida varem ei näinud või ei osanud leida.

Luulekogu on ise üpris pisike: koosneb neljakümnest pildist, mille peategelasteks on erinevad väärtused, emotsioonid ja iseloomuomadused. Kaastunne, Tõde, Vabadus, Õud, Ahvatlus ja teised on luulekogus isikustatud kujul ning moodustavad suure suguvõsa, mis on lausa väikese küla mõõtu.

Sõprusel tihti on külas

Unistus, Nali ja Mäng.

Kui aga helistab Häda,

on Sõprus kohemaid kohal. (lk 31)

Ladusad riimid ja tabavad salmid on erineva iseloomuga: osad on kui väikesed muinasjutud; osad nagu aegumatud õpetused – inimestele igavesti iseloomulikud lood; mõned kriitika tänapäeva ühiskonnale.

Kainus läks välismaale

ja Aruga abiellus.

Nüüd on neil kaksikud lapsed,

Kasu ja Omakasu. (lk 67)

„Perekonnaalbumi“ pealkiri on minu meelest eriti sobiv, kuna luulekogu võiks tõesti iga luulehuvilise (pere) raamaturiiulil olla. „Päris“ perekonnaalbumeid, piltidega ja puha, jääb ju kodudes aina vähemaks, kuna oma lihast ja luust perekonna pildid on enamasti arvuti hoole all. Miks mitte siis hoida paberil alati käepärast luulest perekondi, kelle juhtumistest õppida.

Kunstil on üksainus huvi:

näha, kuis Vabadus tantsib.

Teda õpetas Rõõm,

mitte Karmus või Lodevus. (lk 57)

Hoolimata väiksusest on raamatu vaim suur. Minu jaoks on see omamoodi elu ja suhete aabits, elukogemuse põhjal kirjutatud. Igaüks leiab vast loo, mis just täpselt oma elu kujutab – mina leidsin, usun, et ka teised lugejad. See pole aga ühe hingetõmbe raamat. Pigem on parem lugeda paar lugu korraga, veidi mõtiskleda ja nõnda meelde tuletada, mis on elus oluline.

Helen Maria Raadik

Helen Maria intervjuud Doris Karevaga loe siit!

Intervjuu Veronika Kivisillaga

Veronika Kivisilla

Veronika Kivisilla luulekogu „Cantus Firmus“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Veronika Kivisillaga.

 

 

 

 

Minu jaoks oli „Cantus Firmus“ kui ood vaikusele. Kui vaikuse leidmiseks pole võimalik lahkuda maale ja loodusesse, siis kuidas Te kiiretempolises linnakäras vaikusehetki leiate?

Vaikus on kõige alus. Sellest algab luule, muusika, sünnivad kõik lood ja head mõtted. Muidugi kasutan ma alati juhust, kui saab linnast välja, näiteks Käsmu, aga ka tempokas ja kärarohkes linnaelus võib leida vaikuseoaase. Püüan oma teekonnad ja tegemised vastavalt sättida. Mulle meeldivad varahommikud, kui muu maailm alles magab. Hea klaar aeg oma mõtteid mõelda ja päevaks valmistuda. Harju tänavale tööle minnes valin vanalinnas erinevaid teid, aga alati neid, kus vähem turiste ja sagimist. Kloostri Ait on üks väheseid söögikohti, kus muusika ei domineeri – kuuleb lusika kõlksumist ja saab häält pingutamata vestelda. Kui sageli on sebimist ja suhtlemist täis päevad, on mul oma rituaalid, kuidas vajalik vaikusedoos kätte saada. Näiteks astun vahel mõnda kirikusse ja lihtsalt olen seal veidi aega. Või istun mõnes pargis. Või jalutan koeraga. Õnneks on kohti ja võimalusi! Vanalinna nurgatagused ja pargid, kirikud ja muuseumid, surnuaiad, antikvariaatide tolmune vaikus, Nõmme ja Pääsküla teed ja tänavad, Kirjanike Maja musta laega saal enne kirjandusliku kolmapäeva algust. Meenub, et sügisel, kui olin paar päeva Brüsselis, mõtlesin, et selles linnas on küll keeruline vaikust leida. Pidev huugamine! Sireenid! Aga ometi, kontrastina keset kihavat äritänavat on tihti mõni täiesti tühi ja vaikne kabel või kirik, kus end koguda. Usun, et igas linnas on vaikuseoaase. See, kes vaikust vajab, küllap teab neid otsida ja leida.

Kuhu te oma luuletused ja ideed kirja panete, kas eelistate paberit või arvutit?

Mul on alati kaasas märkmik ja harilik pliiats. Kui need vahel harva on maha ununenud, tunnen, et midagi olulist on puudu. Noh, umbes nagu mõni naine võib tunda end alasti ja abituna, kui huulepulka kotis pole… Mu märkmiku sisu on suhteliselt segane, sest kirjutan sinna uitmõtteid, tähelepanekuid, esinemiste kondikavu, ideid, ahastusi, luuletuse algeid ja vahel ka kohe valmis tekste. Kuna kirjutan käigu pealt, bussis või rongis loksudes, on käekiri jõnklik. Selliseid märkmikke on mul aastatega kogunenud suur virn. Muidugi, lõpuks löön ikka tekstid arvutisse ümber. Pikemaid asju – arvustusi, artikleid, vähest proosat kirjutan arvutis.

Oma luuletustes olete tabanud armsaid hetki argipäevaelust, mis võivad kergelt tähelepanuta jääda. Kas pisikeste detailide märkamine on anne või õpitav oskus?

Ma ei oskagi öelda. Pigem ikka vist kaasasündinud „viga“. Ehkki, miks ei võiks tähelepanu ja detailide märkamine olla treenitav? Ma olen alati olnud suur inimestevahtija. Mu sõber Piret Päär ütleb ikka, et tal on iga kord minu pärast piinlik, kui ma end niimoodi vahtima unustan. Mulle näib, et pisiasjad, väiksed armsad hetked ja sõnastused on ju need, mis me elu tähenduslikuks ja mõttekaks muudavad. Muide, mul ei ole näiteks üldse püsivust muudes asjades detailne ja täpne olla – käsitöös või remonti tehes. Seal ei viitsi ma üldse nikerdada!

Kuidas tuua rohkem noori luulet lugema? Kas seda on üldse vaja või lugegu need, kes juba praegu loevad?

Usun, et inimesel on kaasasündinud „luulesoolikas“. Vaat, kuidas väikesed lapsed naudivad rütmistatud kõnet ja oma esimesi, juhuslikke riime! Miks see soolikas sageli siis ühel hetkel kärbub? Küllap loetakse kodudes vähe. Tihti pole seal õieti raamatuidki. On muud tänapäevased meelelahutajad. Selleks, et kasvaks (luulet) lugev inimene, on tarvis raamaturohket kodu, kus laps näeks ja kuuleks oma vanemaid lugemas. Koolis saab mõndagi päästa hea õpetaja, kes leiab üles tekstid, mis võiksid kõnetada. Oskab sütitada, kavalasti mõjutada, et luule tunduks äge, värske, raju, vajalik, puhastav, lunastav. Ma unistan ikka ka sellest, et igas koolis, igas klassis võiks vahel olla tunnikülaliseks luuletaja. Ma tean, mismoodi see mõjub. Tuluke lööb põlema! Olen koolis töötades kutsunud tundi luuletajaid ning käinud ka ise külaliseks. Muidugi on noorele inimesele suurepärane sütitaja eakaaslane, kes loeb ja oma vaimustust jagab. See, mida teevad Kaktuse noored, on fenomenaalne! Vahel tundub, et pilt on nukker – noored ei taha ega suuda lugeda jne. Kõik see vana laul, et kuidas vanasti oli rohi rohelisem. Aga siis on kohe kõrval Kaktus ja näiteks need noored, kes HeadRead festivali Verinoorte kavas üles astusid ja kogu usk taastub kahesajaprotsendiliselt!

Mida soovitaksite Kaktuse lugejatele, kes küll sooviksid, aga pole veel julgenud oma esimesi luuletusi kirjutada?

Kui on tunne, et tahaks, siis igal juhul soovitan kirjutada! Iseendale kirjutamine ei tähenda muud kui iseenda ületamist. Katsetamine võib olla vaevaline, aga võib ka olla väga põnev ja mis peamine, teraapiline. Teine lugu on oma tekstide avalikustamisega. Sõltub inimesest, aga see nõuab enamasti juba suuremat julgust. Kui on soov oma luuletusi ette lugeda või trükki anda, on hea, kui leidub keegi kogenum, kes oskab ehk mõneski küsimuses nõu anda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Veronika Kivisilla luulekogule „Cantus Firmus“ loe siit!

Naiseliku loomeimpulsi karm hävitaja

fox

Helen Oyeyemi „Härra Fox“

Tõlkinud Riina Jesmin

Toimetanud Aet Kuusik

Kujundanud Dan Mikkin, Slava Devjatkin

Varrak, 2015. 248 lk

 

 

„Moodne aeg“ on Varraku sari, millel hoian hoolega silma peal. Suurepäraselt tõlgitud-toimetatud stiilse kujundusega teostele võib alati kindel olla. Nii mõnedki mu lemmikraamatutest on just selles sarjas välja antud, näiteks Muriel Barbery „Siili elegants“ ja Yōko Ogawa „Majapidaja ja professor“. Ka sel korral ei valmistanud sarjas ilmunud romaan mulle pettumust, hoopis vastupidi – sain lugedes elamuse osaliseks.

Seekord on „Moodsas ajas“ ilmunud Nigeeria päritolu inglise kirjaniku Helen Oyeyemi romaan „Härra Fox“. Tegu on tema esimese eesti keelde tõlgitud teosega. Pärast raamatu lugemist tärkas minus lootus, et ehk tõlgitakse tulevikus ka tema teisi romaane.

„Härra Fox“ on maiuspala-tüüpi raamat. Seda on hea lugeda väikeste ampsude kaupa, kuna romaan koosneb mitmest eri loost, mis üksteisega põimuvad. Võib lugeda ühe loo või jupi pikemast, loetu üle mõtteid mõlgutada ja seoseid luua, mõne aja pärast veel veidi lugeda, ühesõnaga – nautida. Selleks ju maiuspalad ongi. Kiirelt neelates võivad peened vihjed jääda märkamatuks, aga rahulikus tempos saab Oyeyemi loodud hõrgutisest maksimumi võtta.

Vihjed on üheks märksõnaks, millega romaani iseloomustada. Autor poetab viiteid muinasjuttudele teksti vahele nagu leivaraasukesi, millele järgneda või vahel, kui hoog on sees, paar lehte tagasi pöörata ja neid hoolikamalt üle lugedes avastada. Peamiselt viitab Oyeyemi Sinihabeme muinasjutule – on ju nimitegelaseks kirjanik härra Fox, keda New York Timesis iseloomustatakse kui „naiseliku loomeimpulsi karmi hävitajat“ (lk 27). Kirjaniku romaanides surevad alailma just naised ja tema kabinetti ei tohi abikaasa ega tolle sõbrannad siseneda… Need on vaid mõned näited, kuidas autor on folkloori jutustussse põiminud.

„Härra Fox’is“ on käsitletud erinevaid probleeme ja seega arvan, et kõigile leidub mingi südamelähedane teema. Lisaks eelmainitud muinasjuttudele keskendub autor meeste ja naiste vahelistele suhetele, mis on romaani põhiliseks teemaks. Iga peategelane on omamoodi sümpaatne. Neist moodustub veider armukolmnurk, kuid ei oska ühegi poolt olla. Autor ei anna tegelaste suhtes hinnanguid, ei ütle must-valgelt, kes on halb või hea. See jääb lugeja mõistatada. Romaani võib lugeda ka kui ringreisi kultuuriruumides, sest lood viivad lugeja näiteks nii 1930. aastate New Yorki kui ka islamimaadesse.

Oyeyemi teos tasuks kaasaegse kirjanduse huvilistel sel suvel kindlasti ette võtta, kasvõi autori värskendava, kohati segadusttekitava ja mõistatusena tunduva stiili pärast. Kui see „ära lahendada“ ehk läbi närida, tasub väike vaev end kuhjaga ära.

Minu loomeimpulssi härra Fox siiski ei hävitanud. Tegelikult juhtus vastupidine: oli kahju, et romaan läbi sai ja mõttemängud pidid lõppema. Loodan, et noorel kirjanikul Helen Oyeyemil jookseb sulg veel kaua ja tint potis ei kuiva, sest siis saab ta lugejate loomeimpulssi veel kaua ergutada.

„Nad kasvasid veidi suuremaks. Kutsikas õppis üht-teist, ja tüdruk samuti. Nad ei vabanenud hirmust teineteise ees.

Tüdruk aga oli ilus … ja kangekaelne ja kummaline.

Ja noor rebane oli uudishimulik ja uljas ja kaval …

Oli vaid loomulik, et nad teineteise leiavad.“ (lk. 233)

Helen Maria Raadik

Kuulata kivide hingamist

cantus-firmus 

  Veronika Kivisilla „Cantus Firmus“

  Näo Kirik, 2015. 112 lk

  Kujundaja: Asko Künnap

 

 

 

 

Lugemine on teadagi arendav ja väärikas ajaviide, aga vahel tundub, et ainult sellest ei piisa. Aastaid tagasi jäi mulle meelde ühe noore eesti näitleja mõte, et oluline on õige raamat õigel ajal. Uut teost valides ei saa kunagi kindel olla, kas just see puudutab kuidagi erilisemalt ega jää üheks paljude seas. Seda meeldivam on üllatus, kui täiesti juhuslikult kätte sattunud teos suudab südame kiiremini põksuma panna.

Täpselt nii mõjus Veronika Kivisilla kolmas luulekogu, tänavu ilmunud „Cantus Firmus“. Mõlemal korral lugedes peatus minu jaoks aeg ja tundsin end turvaliselt vaikses oaasis, kus viibin vaid ise koos luuleridadega. Tegelikult lugesin mõlemal korral raamatut üpris lärmakas keskkonnas. Esimesel korral raamatupoes, kus müüja juhatas kauplusest välja varateismelisi noormehi, kelle meelest oleks olnud vahva riiulite vahel krõpse süüa. Teisel korral kohvikus, kus hoolimata mitmest jutukast seltskonnast ja ostukeskuse taustamuusikast suutsin need kaaslased peagi unustada ja lasin end luulel ära võluda. Vaikus ongi üks luulekogu läbivaid teemasid ja autori värsid on nii veenvad, et tundsin, nagu istuksin tõesti tühjas toas.

pole lõplikku vaikust:

vaid kandev paus

 

ja siis on taas algus (lk 102)

Lühidalt iseloomustades võiks „Cantus Firmus“ olla ood vaikusele, mis on tänapäeva urbanistlikus keskkonnas defitsiit. Autor kujutab inimese vaikuseihalust ja -otsinguid. Ta leiab oma vaikuse, kui lahkub linnakärast Käsmusse. Seal on üksinduses võimalik kuulda, kuidas isegi kivid hingavad. Otsekohe tekib igatsus jätta linn ja põrutada maakoju, loodusesse, iseennast leidma. Kas ma oleksin piisavalt vaikne ja tähelepanelik, et tabada rahnude hingetõmbeid? Käsmu luuletusi vürtsitavad lustakad looduskirjeldused:

põdrasamblik põlvitab

habe vastu maad

tema jutt on tark ja tuttav (lk 21)

Teiseks läbivaks teemaks on vajadus rahu ja aeglase kulgemise järele. Autor tunneb rõõmu, et suudab ise normiks kujunenud kiirustavast elustiilist üle olla, kuid mõnikord on temalgi vaja meeldetuletust hetkedel, mil tempot on korduvalt ületatud. 21. sajandi rööprähklejate unistus võiks olla kirjeldatud luuletuses „Aga ükskord algab aeglane aeg“ – üks unine laupäev, mil on otsatult aega:

siis viimaks peabki saabuma hommik

mil ärkan alles valgusega

 

korjan äratuskellalt pudenenud seierid

ning pulgad peast

neist läidan pliidi alla tule (lk 12-13)

Omapärase sõnakasutusega köidab mitmest luuletusest koosnev tsükkel „Miksid/mesilased“, kus nelja erineva probleemi käsitlusse on põimitud mesilasi. Näiteks kuna luulet ei taheta enam koolis lugeda, uurib autor:

mis saab sõnadest

kui neid enam

keegi ei tolmenda? (lk 37)

Paljud luuletused on isiklikud, väljendavad rõõme või muresid lähedaste käekäigu üle. Autori külaskäik ema juurde haiglasse kriipis südant, aga vestlused pojaga tõid naeru näole. Nii ju elus ongi, tõusud ja mõõnad vaheldumisi. Värssideks on saanud igapäevaelus juhtunud sündmused, milles on midagi imelist leidunud: bussis muinasjutust pärit poisi nägemine või kohtumine liiga hea joodikuga, keda tähelepanelikult kuulates saab hoopis südamlikke soovitusi. Pidevalt tahaks hüüda, et olen ju ise ka sarnaseid hetki kogenud! Võib-olla on suur äratundmisrõõm üks põhjustest, miks „Cantus Firmus“ hinge puudutab.

Armsa lisaväärtuse annavad luulekogule autori joonealused märkused, mis mõnel juhul aitavad värsse paremini mõista või nende üle edasi mõtiskleda. Neid lugeda on puhas rõõm – näiteks lugu Aja hambaarstist on pisikese muinasjutu mõõtu. Kiita tuleb ka raamatu kujundajat: luksusliku ilmega kuldseid keskaegsete nootide ja üraskikäikudega vahelehti võikski uurima jääda.

„Cantus Firmusest“ jäi lõpus kumama (või kõlama?) lootusrikkus. Hoolimata eluraskustest, kandvast pausist, tuleb millalgi ikka taas algus.

Helen Maria Raadik

Helen Maria intervjuud Veronika Kivisillaga loe siit!