Black Dahlia

b-d

Tekstid: Joolz Denby

Muusika: Mik Davis

Attack Attack Records 2012

 

 

Muusika ja luule kombineerimine pole Joolz Denby repertuaaris midagi uut, kuid tema ja Mik Davise koostöös sündinud “The Black Dahlia” on tervikuna midagi enamat. See on justkui kummardus kogu kunstile. Album kätkeb endas Davise muusikat ja Denby luuulet ning kunsti. Plaadiga on kaasas kaardid Denby maalidega ning iga taga on kirjas ka plaadile salvestatud värsid. Autorite sõnul oli albumi eesmärk võtta luule vokaaliks ning muusikaga luua nende sõnade ümber abstraktne ja pigem tume atmosfäär. Luule teemad varieeruvad tumedat mõttelaadi toetavate narkootikumide ja tänavagängide juurest naise rollini ühiskonnas ning sealt tätoveerimise müstilisuseni. Ehk temaatiliselt leiab sealt midagi pea igale kuulajale. See plaat on just nii mitmekülge ja huvitav kui tema autorid.

Joolz Denby on juba legendaarseks saanud Inglise luuletaja, prosaist, maalikunstnik, tätoveeringukunstnik ning spoken word’i artist. Lühidalt öeldes, meister igal alal. Ka Mik Davis ei jää tegevusalade rohkuselt kaugele maha. Lisaks bändi Monster Jaw eestvedamisele tegutseb Davis muusikatööstuse konsultandina, sotsiaalmeedias, müügis ning turunduses. Plaadistki on võrdlemisi kerge välja lugeda autorite intelligetsi. See peitub kompleksses ja teadlikus kontseptis ning ülesehituses, mis on mõlemad meisterlikult läbiviidud.

Mainisin ennegi, et plaadi üldine tunne on tume ja isegi kõhe. Sellele lisab mõju plaadi nimi ning selle taga peituv lugu. Black Dahlia on nimi, mis anti siiani lahendamata mõrvamüsteeriumi ohvrile Elizabeth Shortile. Ka plaadiümbrisel on Denby maal temast ning samanimeline laul kõlab plaadil kaheksandana. Leian, et kogu see kompott on veidi õudne. Mitte õudne kui halb, vaid õudne kui hirmutav. Denby ise on öelnud, et see album pole nii kergesti kuulatav ja armastatav kui eelmine muusika ja luule kooselu plaadil “Spirit Stories”. Tema sõnul ei söandaks ta mõnda lugu pimedas kuulatagi. Denby hääl on soe ja meeldiv, kuid pean tõdema, et Davise muusika saatel kõlavad mõned palad tõesti kui mõne õudusfilmi sissejuhatus.

Siiski pole terve plaat kergelt hirmuvatele vastunäidustatud. Meeleolu muudavad heledamaks näiteks lood “Geisha” ja “Mother of Sorrows”, mis ülistavad naissugu ning loodust. Kuna ma isiklikult kuulungi eelmainitute hulka, siis jäidki kummitama just need kaks lugu oma kergema ja soojema tooni tõttu. Mis muidugi ei tähenda, et teised lood oleks kuidagi vähem kuulatavad. Vastupidi. Leian, et need vajavad tähelepanelikku ja keskendunud kuulamist, et ära tabada kõik luule ja muusika nüansid, mis muudavad selle plaadi niivõrd köitvaks ja isegi maagiliseks.

Miinusena toon välja vaid kättesaadavuse. Kõik lood on küll olemas Denby Soundcloudis, kuid seal pole need plaadil olevas järjekorras. Kui tahta kogeda plaati mõeldud kujul, peab ennast siiski vahepeal keskendumast katkestama ning leidma ametliku laulunimistu järgmise loo. Kuid see on nüüd küll juba tarbetu kriitika.

Kahtlemata on plaadi “The Black Dahlia” näol tegemist millegi märkimisväärsega. Vahepeal tekkis soov kallata autorid üle lõpmatute küsimustega, et näha, kus ja kuidas sünnivad sellised asjad. Õnneks on see võimalus lähenemas. Nimelt esinevad Joolz Denby ja Mik Davis kirjandusfestival HeadRead raames 30. mail kell 16.00 Kloostri Aidas. Soovitan soojalt!

Jete-Ri Jõesaar

Ostad ühe, saad kaks

961437_947208465313190_1786725908_n

Pealinnas on sellest aastast alates olemas selline huvitav koht nagu Tallinn Art Space, kus päevasel ajal on avatud galerii ja ka paljud õhtud on täidetud kultuuriga. TAS alustas sellel kolmapäeval oma uut üritustesarja Kontserdikolmapäevad, mille raames esineb iga kuu ühel kolmapäeval galeriis üks hea Eesti artist. Avaõhtul läks lausa nii hästi, et näha sai kahte: Jarek Kasarit ja Chalice’i.

Kuna olin tegelikult abiks köögipoolel, siis aitasin ka saali valmis panna. Hetkest, mil Kasar uksest sisse astus, oli tunda, mis atmosfääriga kontsert tuleb. Nimelt oli tema ainsaks korralduslikuks mureks publiku lähedus. Ning kui toolid lõpuks paika pandi, sai esimene rida pea et süntesaatoril nuppe kruttida. (Õnneks ükski publikuliige seda endale eesmärgiks ei võtnud ja kontsert möödus tehniliste viperusteta). See kõik ennustas sooja ja vahetut õhkkonda.

Aegsalt täitus galerii inimestega ja kontsert võis alata. Õhtu oli jagatud kaheks: 45 minutit Jarek Kasariga, siis 20-minutiline paus ning siis 45 minutit Chalice’i seltsis. Kasar hoiatas alguses, et tal kipub kontsertidel juttu rohkem tulema kui laulu, ning ega ka seekord teisiti ei läinud. Seda tõestas alguses planeeritud 45-minutilisest plokist pooleteisetunnise saamine. Kuid kindlasti polnud see halb aspekt. Vean kihla, et ma polnud ainuke, kes isegi ei märganud aja möödumist. Kasar jutustas lausa stand-up komöödia stiilis seikasid oma elust, avaldas laulude tagamaid ning suhtles publikuga nagu vana sõbraga. Lisaks julgustas ta kuulajaid vaheajal endaga vestlema ehk oli väga muhe ja tore juba isikuna.

Muidugi oli muusika lausa imeline. Kasar oli ometigi üksi süntesaatoriga, kuid tema hääl ja klaverimäng täitsid saali suurema vaevata. Eriti põnev oli kuulda ka vanu laule. Selle tegi võimalikuks kontserdi retrospektiivne ülesehitus, mille jooksul sai kuulda valitud palu kõigilt Kasari kuuelt sooloalbumilt.

Kui tekib võimalus minna Jarek Kasari esinemisele, siis ma soovitan sellest kinni haarata. Nii artisti kui inimesena on ta väga mitmekülgne ning selline kontsert võimaldas hetkeks kaeda mõnda neist külgedest. Kogu õhtu kestel tundsin ennast väga inspireerituna. Küllap oli siis hea kontsert.

Jete-Ri Jõesaar

alt-J

IMG_1379

Harva sünnib nelja mehe kokkusaamisel midagi erilist. 2007. aastal läks aga teisiti. Nimelt kohtusid Leedsi ülikoolis Gwil Sainsbury, Joe Newman, Gus Unger-Hamilton ja Thom Green, kellest hiljem sai alt-J. Nüüdseks on indie rocki viljelev bänd välja andnud kaks albumit ja kaks EP’d ning on ülemaailmselt tuntud oma erilise vokaalse värvi ja keerukate kihiliste palade poolest.

Bändi teine album “This Is All Yours” ilmus eelmise aasta 22. septembril. Võrreldes esimese albumiga on see kuidagi rahulikum ja mõtlikum. Kuigi domineerivad hitid on siiski mitme kihiga elektroonilised palad, leiab albumilt ka täiesti või osaliselt akustilisi lugusid. See album on väga teadlikult üles ehitatud. Lood on juttu vestvas järjekorras ning neis on läbivad sõnad või teemad. Ehk kõige õigem oleks albumit kuulata just otsast lõpuni ühe korraga. Mind võlus “This Is All Yoursi” keerukus hetkega ning kui tekkis võimalus lennata lausa Kopenhaagenisse nende konterdile, ei olnud minu minekus küsimustki. Tegelikult olen olnud alt-J fänn juba nende esimese albumi kuulmisest ja selline võimalus oli mulle tõeline kingitus.

Kontsert toimus Kopenhaageni TAP1 kontsertmajas, mis võib mahutada kuni 6000 inimest. Ma ei oska öelda reaalset kuulajate arvu, kuid puhtalt rõõmuhõisete kõrvulukustavuse põhjal pakuksin ligilähedaselt täismaja. Õnneks olid soojendusbändid Gengahr ja Wolf Alice piisavalt head, et publikut veidigi rahustada. Hetkest, mil alt-J lavale astus, oli publik täielikus lummuses. Mõne loo puhul ainuõige lihtsalt silmad sulgeda ja lasta muusikal teha oma tööd. Kuid veel veidi enne kontserdi algust oli minus väike kartus, et nii erilised ja keerukad lood ei kõla live’is hästi ning ma pettun täielikult. Kartusel polnud mingit alust. Mõni lugu oli vokaalselt veidi must, kuid selle varjutas kõik muu, kus ei ohverdatud live’i nimel midagi. Siinkohal tahaksin kiita ka valgustajat, kelle töö tegi kontserdi nautimise lausa liiga lihtsaks.

Miinusena pean välja tooma vaid kaks asja. Esiteks, “This Is All Yours” albumi tuuri raames toimuva kontserdi kohta oli kavas vaid umbes pool eelnimetatud albumi paladest. Muidugi oli igati meeldiv kuulda live’is ka vanemaid lugusid, kuid isiklikult ootasin rohkem uute laulude kontsertversioone. Lausa kaks kolmest lisaloost olid just uuelt albumilt. Teisena tooksin välja selle, et laulude vahel ei olnud publikuga suhtlust. Kas live pole mitte võimalus publikul artistiga suhelda? Või ehk on mind ära hellitanud Eesti artistid, kes lugude vahele lausa terved lood ära räägivad? Ja just sellise keeruka mõtte ja ülesehitusega albumi korral olin väga huvitatud kuulma, mis on selle kõige tagamõte või tõeline lugu.

Sellegipoolest kaalusid plussid miinused üle ning võin kinnitada, et reis alt-J nimel Kopenhaagenisse oli seda igati väärt. Nüüd ei suuda ma ära oodata, mida see bänd võib veel korda saata, sest nii mitmekülgset ja omapärast bändi ei sünni iga päev.

Jete-Ri Jõesaar