Intervjuu Juhani Püttsepaga

Juhani 1
Foto: Ingmar Muusikus

 

Juhani Püttsepa raamat „Gibraltari laevakoerte ühing“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Juhani Püttsepaga.

 

 

 

 

Kas Teile loeti lapsepõlves palju ette? Mida? Miks lastele ettelugemine oluline on ja kuidas see hiljem kasuks võib tulla?

Mulle luges ette peamiselt ema – ja „tohutult“ nagu ta ise väidab. Lausa kõrvus on, kuidas ema loeb oma meelisraamatut – Jaan Vahtra „Noorusmaa“: „Seal hõljusid laiad rukkiväljad, oli külatänav ja vana haraline pajupuu …“

Minul on see ettelugemine meeles rohkem seoses haigustega, õieti paranemisjärkudega. Et mõlemad vanemad olid õppinud arstiteadust, pidin ka kergemad tõved põhjalikult välja põdema, koolist üksjagu puuduma, kodus voodis lesima ja raamatuid uurima.

Üks episood … Istun meie Tähtvere kodus ahju ääres, jalad plekkpanges, kus kuum vesi ja sinepiplaastrid (olen tol hetkel viieaastane, nagu hiljem on täpsustunud). Tuppa astub tädi Epp, ka arst, lastekirurg, ja kingib mulle Viplala-raamatu. Järgmisel hetkel kukub see raamat pange. Kinkisin ajaloolise kollaste lehtedega Viplala-köite nüüd oma nooremale tütrele Anni Mariele tema viiendaks sünnipäevaks.

Juba teises klassis andis isa mulle millegipärast kätte Stendhali raamatu „Parma klooster“ ja millegipärast puresin selle ka kohe läbi, nagu müüri lõhkudes. Pärast seda katsumust lugesin juba ise – peaaegu valimatult kõike. Elutoa seinu täitis 1941. aastal langenud vanaonu Friedrich Kösteri raamatukogu. Friedrich oli sõjaväelane, Kaitseliidu malevapealik Tartumaal, aga ka bibliofiil.

Ettelugemine on kindlasti tohutult tähtis, eriti nüüd, üha väiksemateks killustuvate tekstide ajastul. Etteloetud tekstid on nagu kesaväljad lapse oma mõtetele. Loen ise Anni Mariele, kes alles veerib. Ega see kerge pole, nii lugeda, et laps kuulama jääks. Püüdma kindlasti peab.

Kas Te üritate lastele kirjutamise ajal mõelda nagu laps? Kas Teie raamatutest võib leida palju enda õpilasi ja tuttavaid?

Ei, ma ei püüa lapselikult mõelda. Olen küll ajalehelugusid kirjutades püüdnud end mõelda koeraks ja latikaks, pigem vähema kui suurema eduga. Küll aga valin hoolega kammertooni – kuidas lapsi kõnetada.

Minu enda õpilased maaülikooli loodusteaduste koolis on gümnasistid, suured inimesed. Küll aga said kõige esimese raamatu pealkirjas kokku mu vanaisad. Juhan oli kunstnik, Johannes pasunamängija. Nõnda sündis: „Kunstnik Johannese kummalised lood“ (1994).

Kas teile on alati meeldinud kirjutada? Kirjeldage tunnet, mis valdab teid kirjutades.

Pigem on see alati olnud ränk heitlus iseendaga, oma laiskusega, unelemisega, teatavat liiki eneseabi. Ka väikest viisi soov enese parandamise kaudu muuta maailma paremaks.

Kas teil oli noorena raske enda kirjutatud teksti teistega jagada? Kas luule kirjutamine on intiimsem kui proosa kirjutamine?

Jagamisega polnud koolipoisieas probleeme. Oma esimese „Hirmu ja õuduse juttudest“ inspireeritud teose „Tume org“ lugesin klassikaaslastele vahetunni ajal ette poiste vetsus. See võis olla kuuendas klassis. Avalaused olid: „Pimeda kotka üksildane hüüe kandub üle pimeda kuristiku. Must mets ägab ja oigas, see on tema viimane päev.“

Ma ise ei olnud siis kaugeltki hüüdja hääl kõrbes. Kool oli Tartu 1. Keskkool ehk praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja seal on õpilaste hulgas alati tihedasti leidunud kirjandushuvilisi. Tegime omakirjastuslikke almanahhe, see jätkus ülikoolis, kus õppisin bioloogiat.
Johnny B. Isotamm ütles, et pärast kolmekümnendat eluaastat võib luuletamine kergelt muutuda pelgalt tekstiteoks – ja mina tema seisukohta siis veel teadmata lõpetasin omal ajal õigel ajal ära.

Mida tähendab Teile Tartu? Mis teile selle juures meeldib ja milline oleks Tartu inimesena?

Minu südame Tartu kulgeb Emajõel Kivisillast ülesvoolu. Maismaal asetub selgelt Kassitoomele ja Toomemäele, Supilinna, mõnda südalinnakvartalisse (Treffner, Postimees, ülikool, botaanikaaed) ja muidugi Tähtverre, kus 43 aastat elasin ja praegu töötan. Mu kabinet asubki ajaloolises Tähtvere mõisas. Kaubamajja ma minna ei taha ja bussijaama kanti lausa väldin.

Tartut ma inimesega võrrelda ei võtaks, sest olen nüüd pigem Peedu spetsialist. Vanaisa Juhan rajas sinna oma Lõuna-Eesti maalimisretkede lähtepunktiks 1963. aastal suvila ja mul õnnestus sõprade abiga hoone kümme aastat tagasi talvekindlaks muuta.

Peedu inimesena? Pigem sarnaneb ta söaka tutt-tihasega, kes meie köögi akna taga igal hommikul lambarasva söömas käib.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Juhani Püttsepa raamatule „Gibraltari laevakoerte ühing“ loe siit!

Gibraltari laevakoerte ühing

gibraltari-laevakoerte-ühing

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Tänapäev, 2015, 232 lk.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Villu Koskaru

 

„Gibraltari laevakoerte ühingu“ tegelased on pärit meie endi hulgast. Inimesed meie kõrvalkorteritest ja naabermajadest. Kellegi jälgi ajavad koerad kodu lähedal asuvas pargis ja hiirejahiga ametis olevad kassid. Kolmekorruselise natuke viltuse maja elanikud on kõik ühe ja sama ühingu liikmed, kes elavad samas erineva aja järgi.

Esimesel korrusel elab majaomanik Omanik, kes on natuke tõre ja ülimurelik kiilaneva pealaega mees. Tema kõrvalkorteris elab loomasõbralik usuteaduste professor Siegfried koos hundikoera Rolfiga. Nagu tüseda Antoni vanaema Sirje ütleb, siis “resideerivad” nemad viltuse maja teisel korrusel. Nende kõrval elab kehakulturist Jerski, kes on Sirje hea sõbranna, ja kellega nad lõunase kohvi ajal majasündmusi arutavad ja elu üle filosofeerivad. Kõige kõrgemal elab Loreida ehk Ülevalt-Muti ehk Ü-Muti koos tütre Inksi ja kurja kassi Susjäga ja nende kõrval väliselt karm, kuid tegelikult pehmeloomuline kriminaal Valts. Seltskond on kirju, aga kõik tegelased on tõeliselt elulised ja igaühe kogemustest äratuntavad. Õhus on tunda inimestevahelisi pingeid ja peale Jerski ja Sirje teised omavahel eriti hästi läbi ei saa, neid ei ühenda miski. Kui aga rebasekarva koer tänavalt Sirje ja Antoni juurde elama tuleb, hakkavad majas asjad muutuma. Koer Sakust saab esimene Gibraltari Laevakoer ja ühingu esimees.

Vahepeal lugu natuke venib, aga igav ei hakka. Muidugi on tore ka koera jälgida, sest loomad on huvitavad ja toredad isendid, aga see, mis loo tõeliselt huvitavaks teeb, on viltuse maja elanikud ja nende omavahelised suhted. Kuidas koer Saku neid järjest enam ühendab ja inimesed üksteist enam-vähem sallima hakkavad. Osa neist saab omavahel isegi täitsa sõpradeks.

„Gibraltari laevakoerte ühingust“ leiab igaüks midagi. Loos on nii rõõmu kui ka igatsust. Koer Saku täidab Gibraltari laevakoerte ühingu kella funktsiooni, mis inimesi ühendab ja mille ümber elu veereb. „Gibraltari laevakoerte ühing“ on õigustatult KULKA lastekirjanduse auhinna nominent. Raamatu tekst ja pildid on kaks imetoredat lugu, mis üksteist täiustavad. Juhani Püttsepp ja Marja-Liisa Plats on koos loonud suurepärase lasteraamatu, mida igaüks võiks lugeda.

Joonas Koff

Joonase intervjuud Juhani Püttsepaga loe siit!

Surnute Eest Kõneleja

esikaas-Kõneleja-uus

Orson Scott Card “Surnute Eest Kõneleja”

Draakon & Kuu, 2015, 460 lk.

Tõlkinud Sash Uusjärv

Toimetanud Rein Põder

Kujundanud Leelo Märjamaa ja Urmas Viik

 

“Enderi mängu” lugedes tekib kindlasti paljudel küsimus, kas raamatu järg suudab vastata autori seatud kõrgetele ootustele. Kuigi need on täiesti erinevad raamatud, mis on suurepäraselt ka eraldi loetavad, poleks autori sõnul üheta sündinud teist. Kui Orson Scott Card alustas “Surnute Eest Kõneleja” kirjutamist, avastas ta peagi, et see pole võimalik ilma pika, sissejuhatava romaanita. Nii otsustaski ta kirjutada oma jutustusest “Enderi mäng” romaani. Sissejuhatav romaan “Enderi mäng” osutus suurepäraseks ja populaarseks raamatuks. Kas algselt põhiraamatuna planeeritud “Surnute Eest Kõneleja” suudab olla oma n-ö “sissejuhatusega” võrdväärne?

 

“Enderi mängu” geeniuslapsest on “Surnute Eest Kõnelejas” saanud kolmekümnendates  mees, kuigi teiste inimeste jaoks on möödunud umbes 3000 aastat. Kõik arvavad, et Ender on ammu surnud ja ta on inimeste seas tuntud kui ajaloo üks kohutavamaid inimesi. Surnute eest kõneldes rändab ta valguskiirusel planeedilt planeedile, otsides samal ajal lapsepõlves peaaegu hävitatud tulnukarassile uut kodu.

 

Surnute eest kõnelemise idee tekkis autoril rahulolematusest matustega. Autori sõnul teeme me lahkunuist inimesed, kellega koos on palju lihtsam elada, kui päriselt oli. Sõnaga, me kustutame nad ära. Orson Scott Cardi arvates peaks matustel kõnelema ausalt. Mitte ainult halba või head. Ei tohiks ka nende vahel tasakaalu poole püüelda. Surnute eest kõneleja peaks selgitama lugu nende enda vaatepunktist – mida nad püüdsid teha, mida nad tegelikult tegid, mida nad kahetsesid ja mille üle tundsid rõõmu. Seda pole võimalik teada saada, aga ometi on see surmahetkel ainus kõnelemist väärt lugu. Orson Scott Card ütleb raamatu eessõnas, et ta on peale raamatu avaldamist saanud mitmeid kirju inimestelt, kes pärast teose lugemist on üritanud muuta matusetseremoonia kõnelemiseks. Nad on üritanud rääkida ausalt, kes inimene oli ja mida ta tegi. Ja nii nagu autor, leian minagi selles mõttes väge.

 

Enderist on uues raamatus saanud kõneleja. Lapsgeenius, kes kunagi täiskasvanute mõjutustel oli tapnud peaaegu terve tulnukarassi. Kui planeedilt Lusitania tuleb kutse kõnelejale, otsustab Ender selle vastu võtta. Katoliiklikus koloonias Lusitanial elab inimestest eraldatuna värskelt avastatud uus tulnukarass pequeninod ehk põrsikud. Põrsikud on range järelvalve all, et nad liigselt areneda ei saaks. Peale mitut seletamatut ja hirmuäratavat sündmust vähendatakse pequeninosid uurivate ksenoloogide ja põrsikute kokkupuuted peaaegu olematuks. Ender valmistab ette surnute eest kõnelemist. Samal ajal üritab ta lepitada põrsikuid inimestega ja mõista nende käitumisviise. Raamatus peitub ilmselge seos ajalooga. Orson Scott Card võrdleb inimeste ja põrsikute suhteid eurooplaste ja Ameerika pärismaalastega, näidates keele, religiooni ja tehnoloogia tähtsust ja inimeste vajadust kontrollida kõike uut ja teistsugust, millega nad kokku puutuvad. Autor kirjeldab ka Enderi ja vormitu tehisintellekti Jane’i suhteid, kellel on tunded ja kes ennast ise tekitas. Sellega annab Card meile juba kaks selget hoiatust.

 

“Surnute Eest Kõnelejas” on märgata drastilisi muutusi võrreldes oma eelkäijaga. Kui “Enderi mängus” oli terve lugu üles ehitatud ühe poisi ümber, siis selle järjes asi nii ei ole. Poisist on sirgunud mees. Lugu räägib Novinhast ja tema perekonnast, põrsikutest, tehisintellektist nimega Jane ja hõlmab palju pikemat ajavahemikku. Raamat seab küsimuse alla inimkonna arengusuuna ja esitab lugejale sügav-filosoofilisi küsimusi. Võrreldes “Enderi mänguga” on sündmuste tempo palju aeglasem. Alguses on võib-olla natuke raske haakuda, aga äkki haarab lugu sind endasse. Sa tõstad raamatult pilgu ja märkad kahetsusega, et ongi läbi saanud, lootes, et kolmas raamat ilmub varsti ka eestikeelsena. Meisterlik lugude jutustaja on igati ära teeninud Hugo ja Nebula auhinnad. Kolmanda raamatu jaoks on Orson Scott Card endale veelgi raskema väljakutse esitanud. Kaks nii suurepärast raamatut on ootused õige kõrgele seadnud. Võib-olla sobiks alustada ja lõpetada arvustust küsimusega, jätta kõik lahtiseks, nagu tegi ka kõne all olev raamat?

Joonas Koff

Põlvest põlve

elus

Jan Kaus “Ma olen elus”

Tuum, 2014. 280 lk.

Toimetanud Indrek Koff

Kujundanud Andres Rõhu

“Ma olen elus” on lugu verest ja lootusest. Esivanematelt päritud negatiivsetest iseloomujoontest ja lootusest, et äkki on võimalus katkestada see põlvest põlve kanduv needus. Äkki on võimalik sellest kuidagi välja rabeleda.

Raamatu tegevus hõlmab kahekümnenda sajandi keskosa kuni tänapäevani välja ja läbib tervelt kolme põlvkonda. Raamatu keskpunktiks on üks suhteliselt väike ja mitte kuigi rahvastatud (muidugi välja arvatud suvel, sest suvise hooajaga kaasnevad ikka suvitajad ja turistid) poolsaar Tarurootsi, kus tegutses okupatsiooni ajal mesindussovhoos ja millest sai puhkepaik paljudele julgeolekutöötajatele. Eesti iseseisvumisega kaovad poolsaarelt nii mesilased kui ka inimesed, Tarurootsi jääb elupaigaks vaid üksikutele. Kõik tegelased on Tarurootsiga ühel või teisel viisil seotud. Mesinik Karl, kes elas Tarurootsis, hoolitses mesilaste ja mee eest ega lasknud ennast vähimalgi määral keerulisest poliitilisest seisust puudutada.  Jaamaülem, kes hirmust ja vihast pidevalt ennast oma naisele ja lastele vägivaldselt meelde tuletas. Tema naine Armilde, kellel varajases nooruses oli armulugu Soomes, keda oli õnnistatud suurepärase lauluhäälega (mille ta hiljem andis edasi ka ühele oma poegadest, kes sellega just kõige ettevaatlikumalt ringi käia ei osanud) ja kes hiljem müstilisse Karli armus ja seetõttu ülejäänud osa oma elust lilli külvates veetis. Nende lapsed Georg ja Harald, kellest üks pärib ema muusikalise ande, teine aga isa agressiivsuse ja kes saatuse või lihtsalt liiga nõrga isiksuse tõttu seda ahelat katkestada ei suuda. Üksteise täielikud vastandid, Georg optimist ja väga jutukas, Harald aga pessimist ja kidakeelne. Haraldi kaks last Eve ja Mihkel, Eve ema venelanna Lara, Mihkli ema eestlanna Marje. Eve poiss Rasmus ja Mihkli tüdruk Kelly. Bänd, kuhu Mihkel juhuste toel laulma sattus ja sealt varsti lahkus, sest talle tundus, et ta pole seda ära teeninud. Camocorpe’i (firma, kes ostis Tarurootsis maid, et seal geneetiliselt muundatud kummelit kasvatama hakata) töötaja Hajun Dehelar, tema sekretär Rebeka ja töötaja Kaim. Kunagi Camocorpe’ist põgenenud surematu Arnold Huitberg, kes Tarurootsi saarel redutas. Hannes Alter, Tarurootsis elav poliitik. Tarurootsi kohaliku kiriku pastor Rops. Müstiline Kassnaine, kes algul pelgalt müüdina näib, aga lõpupoole reaalsuseks saab ja tundub isegi igati usutavana. Ühesõnaga on tegelasi ja tegevusliine palju ja see nõuabki lugedes pidevat keskendumist.

Kuna raamat on kirjutatud lühikeste peatükkide ja lausetega, on seda hoolimata paljudest ja läbisegi vahetuvatest tegelastest lihtne lugeda, mis aitab paremini sisule keskenduda. Iga peatükk jutustab eraldi tegelasest ja hüppab ajas edasi-tagasi. Vahelduseks peatükid, kus on kirjeldatud ainult tegelase mõtteid, mineviku meenutamist ja pihtimist. Tänu sellele on kergem mõista tegelaste mõtte- ja käitumisviisi, mida autor on hästi tabanud. Terve raamatu vältel avastad sa üha rohkem tegelaste ja nende vaheliste suhete kohta. Õpid neid järk järgult tundma ja tahad neist aina rohkem teada saada, sest nagu juba vanasõna ütleb: süües kasvab isu!

Raamat keskendub põhjalikult vere kaudu edasi kanduvatele omadustele ja sellele, kuidas nendest vabaneda saab, kuidas need ajapikku läbi mitme põlvkonna kaovad või hoopis uuesti esile kerkivad. See räägib hirmust, et saatust on võimatu muuta, et see, milline keegi on, on paratamatu. Elutahtest ja inimesteste suhetest. Ja armastusest.

“Ma olen elus” on igati ära teeninud mõlemad tunnustused, nii Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna kui ka Kultuurkapitali auhinna parima proosateose eest. Tegu on suurepärase romaaniga, mille lugemist ei saaks kuidagi kahetseda. Ainukeseks natuke nõrgemaks punktiks on võib-olla see, et liiga paljud teglased surid vägivaldset surma, aga kindlasti ei sea see raamatu väärtust kahtluse alla. Kuigi terve lugemise vältel on raamatul masendav meeleolu, lõppeb see siiski lootusrikkalt, positiivse noodiga. Pealkiri “Ma olen elus” sobib raamatule suurepäraselt, mida kaugemale sa jõuad, seda rohkem ärkab raamat ellu. Lõpulehel võib raamat küll uhkelt tunnistada: “Ma olen elus.”

Joonas Koff

Joonase intervjuud Jan Kausiga loe siit!

Intervjuu Jan Kausiga

kausJan Kaus on romaaniga “Ma olen elus” ja miniatuurikoguga “Tallinna kaart” 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosa kategooria laureaat. Kaktus vestles lühidalt Janiga.

 

 

Foto autor: Eve Sepp

 

Olles ise aktiivne kirjanik, tõlkija, muusik, kriitik, kultuurikorraldaja, kui palju jääb Teil endal aega lugemiseks? Millised on teid enim mõjutanud teosed ja kes on Teie lemmikkirjanik?

Mulle tundub, et kirjanikuks olemise juurde kuulub lugemine veel rohkem kui kirjutamine. Isegi kui aega pole, siis peab seda leidma. Lugemine ongi minu meelest kirjaniku põhiline töö. Lugemine on kirjanikule nagu treening sportlasele. Ilma treeninguta ei tule ka häid tulemusi, olgu sul nii head eeldused kui tahes. Mind mõjutanud kirjanikke ja teoseid on väga raske välja valida ja järjestusse sättida, kuna olen olnud aktiivne lugeja umbes kakskümmend viis aastat ning oluliste teoste mainimiseks ei piisaks kahe käe sõrmedest ning kahe jala varvastestki. Kui aga nimetada lihtsalt kolm tugevalt mõjutanud teost, mis hetkel pähe kargavad, siis need oleksid Alexandre Dumas’ “Kolm musketäri”, John Fowlesi “Maag” ning kogu Ingmar Bergmani looming, aga eriti “Hea tahe”. Ah, lisan neljanda veel, sest mulle meeldib siiani aeg-ajalt lugeda üle Lindgreni Kalle Blomkvisti lugusid.

 

Milline Teie romaanidest on olnud kõige aeganõudvam, hingelähedasem? Kas on tekkinud ka hetk millal oleksite tahtnud raamatu või kirjutamise üldse pooleli jätta?

Kõige kauem kulus aega minu teise romaani “Tema” kirjutamisele. Milline neist kõige hingelähedasem on, seda on raske öelda. Reeglina on nii, et kui teos on sulle ajaliselt lähedal, äsja lõpetatud ja veel värske, siis ta tundub ka kõige olulisem ja tähenduslikum. Oma debüütromaani “Maailm ja mõni” kirjutasin otse lapsepõlve mõjul ja toel, seetõttu tundsin raamatut lõpetades eriti intensiivset ülevust –   tunnet, mis arvatavasti enam kunagi ei kordu. See oli ikkagi esimene pikem tekst, mida ma kirjutasin. Esimest korda tundsin ma, mis võib olla kirjanikuks olemine. Sa oled püüdnud tükikese elust paberile. See oli mu elu kõige intensiivsem kirjutamiskogemus. Kindlasti on selliseid hetki olnud, kus olen tahtnud kirjutamise pooleli jätta. Romaaniga “Hetk” on mul olnud väga keeruline suhe, sest kui ma selle romaani esimese versiooni lõpetasin, tekkis mul tunne, et ma ei saavutanud seda, mida ma tegelikult soovisin. Ma pole ühtegi oma raamatut niivõrd palju hiljem muutnud ja kohendanud ja lasknud toimetada kui seda teost. Mäletan, et selle teose viimistlemise käigus tekkis mitu korda selline tunne, et võib-olla minus ei ole ikkagi piisavalt annet kirjutada tähenduslikku ilukirjandust. Aga praegu tunnen ma ennast hästi.

 

Millist muusikat teete bändiga “Jan Helsing” ja kas on kavas ka suuremaid esinemisi?

Praegu suuremaid esinemisi kavas ei ole, sest me ei tee bändi nii nagu tihtipeale tehakse, meie bänd on pigem sõpruskond, kes käib aeg-ajalt koos ja selle koosviibimise käigus tehakse muusikat ka. See muusika, mis me teeme, on shoegaze elementidega indie-pop või post-rock. Mina ise näen sellel mingeid estraadi elemente, sest ma tunnen, et muusikat ei peaks kuidagi piirama. Mind ei huvita muusika juures žanriline puhtus, pigem ikkagi ilusad meloodiad ja harmooniad.

 

Kas mõtlete raamatu tegelastele varakult kirjelduse valmis või hakkavad nad raamatuga koos kasvama ja muutuma? Kas juhtub tihti, et tegelane on raamatu lõpuks Teie algsest kujutlusest täiesti erinev?

Varem ma mõtlesin tegelased üsna hoolikalt enne kirjutama asumist valmis. Ja mitte ainult tegelased, vaid ka tegevusliinid, süžeekäigud ja tegevuspaigad. Romaani “Ma olen elus” kirjutamise käigus toimus mingi murrang, mida võiks väga lihtsustatult öeldes kirjedalda umbes nii, et ühel hetkel ei kirjutanud mina enam lugu, vaid lugu kirjutas mind. Toimus midagi sellist, mida kirjeldab Christopher Nolan filmis “Inception” unenägude kohta. Ma loon unenägu ja jälgin seda üheaegselt. Mul tekkis seesama efekt. Ma lõin ja jälgisin samaaegselt lugu. Kirjutasin seda ise ja jälgisin kirjutamist kõrvalt, jälgisin justkui kedagi teist. Justkui mingid teised hääled oleks mind kasutanud või pigem oli see nii, et kuskil mitteteadvuses oli tegelikult lugu juba ammu valmis. Lihtsalt ta jõudis teadvusse juba hoopis teises staadiumis kui kunagi varem. Nii et mu kirjutamise meetod on pöördumatult muutunud. Jah, seda, et tegelane raamatu lõpuks minu algsest kujutlusest täiesti erinev on, juhtub tõesti tihti. See meetod, mida ma kirjeldasin, sellega kaasnebki see tõsiasi, et kirjutama asudes on osa loost veel teadvustamata. Lugu on nagu jäämägi, ma näen selle jäämäe tippu, haaran sellest kinni ja hakkan teda kompama. Ja siis ma avastangi selle veealuse osa, mis on tegelikult palju suurem kui see veepealne osa. Sealt ma leiangi uusi tegelaskujusid või juba olemasoleva tegelaskuju uued küljed. See on kummaline asi, et seosed tekivad teadvustamatul tasandil ja lihtsalt korraga tulevad ilmsiks. Ma tajun neid juba valminutena ja minu ülesanne on kõik see olemasolev ja kusagil juba valmissaanu kirja panna. Mina olen pigem vahendaja rollis. See on mulle hästi uudne kogemus ja ma ei oska seda ikka veel päris täpselt kirjeldada, aga lihtsalt midagi on muutunud.

 

Kui Teist poleks saanud kirjanik, siis kes oleksite praegu?

Kunagi ammu ennustasid mõned mu sõbrad mulle suurt tulevikku maalikunstnikuna, kuigi mul jääb ikkagi tehnilistest oskustest kõvasti puudu. Üheksakümnendate alguses ja keskel oli mul mitu näitust ja osa mu loomingust liigitati sellise ilmingu nagu “transpop” hulka. Võib-olla ma tegeleksin kunstiga siiani aktiivselt edasi.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Jan Kausi romaanile “Ma olen elus” loe siit!

Vend venna vastu

1944“1944” (Eesti 2015, 100 min).

Režissöör: Elmo Nüganen

Stsenarist: Leo Kunnas

Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel

Kunstnik: Kalju Kivi

Monteerija: Tambet Tasuja

Produtsent: Kristian Taska.

Osades: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Ain Mäeots, Rain Simmul, Kristjan Sarv, Ivo Uukkivi, Andero Ermel ja teised.

“1944” on film Eesti ajaloost. Sõjast. Eestis elavate inimeste saatusest. Eesti meeste otsustest ja valikutest. Valikutest, mida tegelikult polnudki. Otsustest, mis paljuski tehti nende eest. Paljude meeste tuleviku otsustas saatus. Saatus tuli ja see polnud tihti just eriti armuline. Saatis venna sõtta venna vastu.

Olen alati arvanud, et sellest Eesti ajaloo perioodist võiks kindlasti olla film. Enda mineviku ja ajaloo kohta peab teadma ja selle vastu huvi tundma. See pole mitte ainult vajalik film, vaid midagi enamat. See aitab ära klaarida selle aja kohta käivaid eksiarvamusi ja üritab lepitada.

Film räägib 1944. aasta sõjasündmustest Eestis. Alates Sinimägede lahingutega kuni Sõrve sääre vallutamiseni välja. Sõda on kujutatud nii Saksa armee kui ka Punaväe eestlaste silme läbi. Kuigi teadsin sellel ajal Eestis toimunust üsna palju, suutis film mind ikkagi oma rohkete ja täpsete detailidega üllatada.

Kindlasti pean kiitma näitlejate tööd. Eriliselt paistis silma Kristjan Üksküla, kes kehastas Punaväe eestlaste üht rühmaülemat Jüri Jõge. Võib-olla võlus tema puhul kõige rohkem tegelasele omane lihtsus. Esile tuleks tõsta ka teist peaosalist Kaspar Velbergi (Karl Tammik), kes sõdis seevastu Saksa armee eest. Tema esitus pani vaataja mõistma tema tundeid ja aitas hästi filmi sisse elada. Peaosatäitjad Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg sobisid suurepäraselt oma rollidesse ja mõlema esitus oli meisterlik.  Näitlejate mäng mõjus ajastutruult ja tekitas tunde, nagu oleksid ise selle kõige osa, koos teistega kaevikute vahel roomamas. Ainult et palju mugavam.

Filmi üks suurimaid plusse on kindlasti selle lihtsus. Kõik on selge ja arusaadav ja see ongi selle filmi võlu. Filmis kasutatud muusika aitas kaasa loo edastamisele. Sõjastseenid olid küll usutavad, aga võib-olla natuke liiga pikad. Muidugi ei saa teha filmi Teisest maailmasõjast ilma lahingustseenideta, aga natuke jäi tunne, et seoses Eestis esmakordsete, tõeliselt suurte sõja filmimise võimalustega oli tahetud neid maksimaalselt kasutada ja sellest kujuneski minu jaoks filmi suurim nõrkus.Pärast saalist lahkumist kõrvad kumisesid. Mõnes kohas oli tunda, et oli kasutatud n-ö pisarakiskumisvõtet, aga õnneks ei paistnud see eriti silma ja filmi meeleolu varjutas selle.

Kokkuvõttes on film siiski tõeliselt hea ja vaatamist väärt. Õrn koht ajaloos, suurepäraselt käsitletud. See ei mõista kedagi hukka, ei anna hinnanguid, et ühed olid head ja teised pahad ja loodetavasti lükkab ümber ka teisi eksiarvamusi. Minu arvates täitis film oma peamise ülesande täielikult, pani mõtlema, mida inimesed sellel ajal tundma pidid, mida ma ise nende asemel teinud oleks, ja valgustas ka pisikeste detalidega selle aja kohta. Loodetavasti paneb film inimesi rohkem mõtlema Eesti ajaloole, sest minevikus peituvad väärtused.  See on kindlasti väärt vaatamine kõigile, kellele vähegi pakub huvi meie rahva ajalugu ja ka teistele, sest see film tekitabki huvi. “1944” on võrreldes kolmteist aastat tagasi esilinastunud filmiga “Nimed Marmortahvlil” suur edasiminek. Aga kui suur?

Joonas Koff