Noor helilooja 2015

11050710_1124547354238836_1396692598890546606_n

15. aprillil leidis Eesti Muusika Päevade raames esmakordselt aset konkurss „Noor helilooja“, mis kujutas endast võistlust, kus pistsid rinda meie kodumaa värskeimad muusikaloojad.

Seekordne konkurss oli pühendatud Arvo Pärdile ja Veljo Tormisele ning seetõttu oli teose kirjutamise üheks kriteeriumiks, et lugu oleks mõtteliselt mõjutatud kas rahvamuusikast või kolmkõlast. Niisiis keskendus võistlus täielikult klassikalisele muusikale, kuid sisaldas ka veidi rahvalikku alatooni.

Klassikalistel pillidel mängitav muusika tundub esmapilgul olevat noorte seas üsnagi ebapopulaarne ning mitmed pole seda harjunud kuulama, kuid siiski on seltskonda, kes sellest kõrgelt lugu peab. Usun, et sellise stiili kuulamisel õige tunde saamiseks peab laskma end vabaks ja lubama helidel endale teed näidata.

Ülekaalus olid ettekandmisel kindlasti keelpillid (viiul, tšello ja kontrabass), kuid oli ka huvitavaid kooslusi nagu saksofon ja akordion, millele Kristel Kolkaneni poolt kirjutatud muusika pealkirjaga „Kuma“ jäi ka žüriile silma ning tõi talle esimese koha ning Arvo Pärdi Keskuse eripreemia.  Samuti olid esindatud vokaal ning parmupill koos kontrabassi ja viiuliga Gerta Raidma rahvalikus teoses „Kiik kuulab“. Lood ise erinesid üksteisest väga ning see tegi kuulamise veelgi huvitavamaks. Ükski teos ei olnud liiga meloodiline, pigem tekitasid nad meeleolu, mis mõjus äärmiselt ilmekalt. Astra Irene Susi teos „Väike trio“ tekitas kohati lausa külmavärinaid ning kõlas kahel tšellol ning viiulil ette kantuna nagu muusika mõnest õudusfilmist.

Ühe huvitava tähelepaneku saab veel teha, vaadates interpreete mängimas: niipea, kui lugu algas, panid nad endale justkui maski ette ning olid terve loo esitamise aja surmtõsiste nägudega, mis ei andnud edasi absoluutselt mitte mingisugust emotsiooni. Niipea, kui lugu lõppes ning nad oma osa olid täitnud, laskus nende näole kergendusnaeratus, et kõik oli õnnelikult läbi saanud. Loomulikult oli selline käitumine põhjustatud närvidest ning tahtest teos perfektselt edasi anda, kuid vaatajana tekkis tunne, nagu nad ei oleks oma etteastet nautinud. Siinohal ei soovi ma selle mõtteavaldusega kedagi solvata ega pahameelt tekitada, sest ettekanded olid vapustavad.

Kuna üritus toimus esimest korda ning oli üsna vähe reklaamitud, leidus publiku seas vähe uudistajaid, sest enamik olid esinejate vanemad, tuttavad ning sõbrad, kuid loodetavasti kogub konkurss järgmistel aastatel rohkem populaarsust ning meelitab kuulama ka inimesi väljastpoolt, sest tegemist on ikkagi noortele suunatud üritusega, mis koondab kokku kõige andekamad, kelle loodud teosed on vaieldamatult väärt kuulamist.

Kärt Mättikas

„Vehkleja“ kui Stalini-aegse ühiskonna peegeldus

Vehkleja

Režissöör: Klaus Härö

Stsenarist: Anna Heinämaa
Operaator: Tuomo Hutri
Kunstnik: Jaagup Roomet

Produtsendid: Kaarle Aho, Kai Nordberg, Jörg Bundschuh, Ivo Felt
Näitlejad: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Jaak Prints jpt

 

 

Olles sel aastal juba näinud ühte väga head, tõepäraselt kujutatud ja Elmo Nüganeni poolt lavastatud linateost „1944“, astusin Artise kinosaali elevusega näha järjekordset geniaalsust. Õnneks mu ootustele vastati.

Film räägib endisest tippvehklejast Endel Nelisest, kes kolib elama Haapsallu ning asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Kuna aga tööväliste huviringide korraldamine on kohustuslik, otsustab mees oma oskust ära kasutada ning hoolimata juhtkonna vastuseisust hakata lastele andma vehklemistrenni. Samuti varjab mees üht minevikusaladust, mille tõttu KGB teda jälitama on asunud.

Teatavasti oli kümmekond aastat pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liit väga range režiimiga diktatuur ning igasugune tegelemine mõne eksootilise spordialaga võis endast  kujutada ohtu mitte ainult sellega tegelejatele, vaid tervele kogukonnale. Endeli asutatud vehklemistrenn oli küll õpilastele väga meelepärane, kuid nende vanemad pidid selle püsima jäämise nimel riskima küüditamisega. Sama saatus ähvardas ka Endelit ennast, kuid selge põhjus selleks avaldus alles filmi keskosas ning seetõttu oli seda sinnani üsna huvitav jälgida. Tuli välja, et nagu ka eelmainitud filmis „1944“, oli peategelane Endel Teise maailmasõja ajal olnud Saksa sõjaväes ning seega tolleaegse Nõukogude Liidu vaenlane.

Endel Nelisest jäi filmis mulje kui väga rangest ja nõudlikust õpetajast. Samas aga oli nõudlikkus just see, mis juhtis vehklemismeeskonna Leningradis võistlustel esikohale. Tähtis oli laste entusiasm vehklemisega tegeleda. Polnud oluline, et alguses oli relvaks vaid oksast, nöörijupist ja papist kokku meisterdatud alternatiiv. Tänu Endeli tutvustele saadeti talle hiljem kasutatud varustust. Ehtne näide, kuidas tol ajal valitses kõikjal puudus.

Filmi võttepaigad on äärmiselt efektsed ning kunstnikutöö on olnud imetlusväärne. Kohati keskendusin lausa tagaplaani uurimisele rohkem kui sellele, mis süžeeliinis parajasti toimus. Kõige tõepärasemad olid stseenid lagunenud võimlas, kus laetalade küljes rippus Lenini pilt ning kus leidsid aset sündmused trennidest kuni lastevanematekoosolekuni. Samuti polnud filmi üldine koloriit liiga tume, nagu see tihti kipub olema.

Märt Avandi näitlemisoskus on vaieldamatult hea ning seegi kord suutis ta oma tegelaskuju mängida nii usutavaks kui võimalik. Avandi kehastatud Endelist jääb mulje kui läbinisti eestlaslikust ja õpetajana rangest introverdist, kes hoolimata oma tuimusele suudab leida lastega sideme ja nad endasse uskuma panna. Ka Hendrik Toompere mängitud koolidirektor jäi mulle tugevalt meelde, sest just sellistena kujutasin minagi ajalootundides ette sotsialistlikke kodanikke, kes mõne institutsiooni eesotsas istusid.

Kuigi linateos oli kohati aeglaselt kulgev, kaamera liikumine minimaalne ning põhirõhk oli „tähendusrikastel pilkudel“, siis õhkkond, mille film tekitas, suutis mind väga tugevalt mõjutada  ning on üldiselt suures kontrastis tänapäevaga. Filmi peaks kindlasti ära vaatama kogu noorem põlvkond, kes Nõukogude Liidu ajast midagi ei mäleta või kes polnud siis veel sündinudki, sest ainult tänu heale filmitööstusele saab meie generatsioon visuaalset aimu, milline oli Eesti eluolu enne taasiseseisvumist.

Kärt Mättikas