Hüpe uuele teatritasandile

Autor: Fjodor M. DostIdioot_FMojevski

Lavastaja: Sasha Pepelyaev

Kunstnikud: Mirjam Aimla, Bibi-Ann Kahk, Eliise Selisaar (EKA stsenograafiatudengid), juhendaja Inga Vares

Videokujundus: Rasmus Puksmann

Osades: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla.

“Idioot FM” on Sasha Pepelyaevi lavastatud EMTA lavakunstikooli 27. lennu üliõpilaste teine diplomilavastus. See on segu tantsust, muusikast, draamast ja loomulikult ka vene suurkuju Fjodor Dostojevski kuulsast romaanist “Idioot”.

Dostojevski algtekstist on aga “Idioot FM” üsna kaugel. Nagu S. Pepelyaev on ise öelnud: “Idioot FM” on kujuteldav raadiojaam, mis pakub uudiseid, muusikat, reklaami ja muud infot idiootidelt ja idiootide kohta. Teatritüki tegevus toimub neljas ruumis korraga ning publik saab vastavalt oma tahtmisele ringi liikuda – siit arvatavasti tulebki paralleel raadiojaama ja “Idioot FM-i” vahel. Samas tekkis soov etendust veel kord vaatama minna, sest ühest korrast kaugeltki ei piisa, nägemata jääb ju teistes saalides toimuv.

Samuti ei ole näitlejad kogu aeg ühes ruumis. Terve etenduse vältel liiguvad nad pärast ühe stseeni lõppu järgmisesse saali, kus jätkub kõik sama auruga. See näitabki tudengite väga head füüsilist vormi, näiteks ei valmistanud mõnele probleemi isegi Lavaka musta saali lae torudel ronimine, rääkimata veel eespool mainitud erinevate saalide vahel jooksmisest. Hämmastas ka see, et puhkepause näitlejatel peaaegu polnudki.

Kui aga füüsiline vorm välja jätta, oli põnev jälgida näitlejate emotsioonide ja meeleolude muutumist ühest saalist teise kõndides ja teiste tegelaskujudega kokku puutudes. Kuidas ta nüüd reageerib? Mis järgmisena saab? Kas ta ikka vastu peab? – need ja veel mitmed küsimused keerlesid peas terve etenduse vältel. Tükk oli nii hästi etendatud ja lavastatud, et publik püsis pidevalt näitlejatega kaasas ning oli näha, et ka lavalolijad naudivad kõike sajaprotsendiliselt.

Inimestele, kes “Idiooti” lugenud ei ole, võib etendusest arusaamine muutuda veidi keeruliseks, kuid see ei tohiks kindlasti rikkkuda suurepärast üldmuljet. Kordagi ei hakanud igav, kõik oli läbimõeldud, kiiduväärt lavastamine Sasha Pepelyaevilt ja mis peamine, minu jaoks avanes täiesti uus teatrimaailm, mille sarnast polnud oma silmaga varem näinud.

Kirke Aer

“Joobnud” – vene kaasaaegse teatri üks unustamatumaid etendusi

joobnud

Autor: Ivan Võrõpajev

Lavastaja: Lembit Peterson

Osades: Laura Peterson, Marius Peterson, Eva Eensaar- Tootsen, Maria Peterson, Andri Luup, Sulev Teppart, Anneli Tuulik, Liina Olmaru, Rain Simmul, Helvin Kaljula, Leino Rei, Tarmo Song, Piret Krumm

 

 

Mõned kuud tagasi esietendus Theatrumis Lembit Petersoni lavastatud “Joobnud”. Teatrisse läksin kõrgete ootustega, just seepärast, et olin kuulnud sõpradelt-tuttavatelt palju kiidusõnu ja etenduse lõppedes tõdesin, et ei pidanud pettuma – “Joobnud” jättis tõesti sügava mulje.

Ivan Võrõpajevi kirjutatud “Joobnud” võtab kokku inimese loomuse kõigi tema heade ja vigadega. Sisu annab ta edasi läbi erinevate inimeste, kes unustavad joobes olles ära kõik piirid ning räägivad, mõtlevad ja tegutsevad hoopis vabamalt kui kainena. Näitena tooksin ära etenduse ühe olulisema motiivi, mida korrati ka mitu korda laval: Jumal räägib läbi purjus inimese suu.

Lavastuse näitlejatöö oli suurepärane. Oli tuttavaid nägusid, kuid ka selliseid, keda lavadel polnud näinud, mis muutis etenduse minu jaoks veelgi huvitavamaks. Enamik näitlejaid suutis terve etenduse vältel püsida usutavalt oma rollis sees, mis siis selle lavatöö puhul tähendas seda, et nad olid konstantselt purjus. Esile tooksin Anneli Tuuliku, kellest jäi väga veenev mulje, kuid ka  Draamateatri lavalaudadelt tuntud Piret Krummi, kes oli vapustavalt tabanud ära enda tegelaskuju ehk prostituudi oleku ja sõnakasutuse. Loomulikult kiidan ka lavastajat Lembit Petersoni ja tõlkijat Tiit Altet, kes olid osavalt  toonud “Joobnud” vene kultuuriloost Eestile lähemale ning teinud publikule arusaadavamaks.

Tähtis osa oli tükis religioonil. Tihti arutleti usu teemal, suisa vaieldi, mis tõi välja erinevate inimeste erinevad seisukohad ja vaatenurgad. Tekkis küsimus: kas seda kõike oli vaja? Publikule oli juba selgeks tehtud, mis on autori arvamus, ning seda mitmeid kordi korrata polnud üldsegi vajalik. Sellest jäigi mulje, et see oli religioosne näidend, samas kui Ivan Võrõpajevi enda sõnu korrata, siis tegu oli sotsiaalse tükiga… usundlikud järeldused teevad vaatajad ise… kangelased on lihtsalt sotsiaalsed tüübid.

“Joobnud” jättis ülimalt positiivse mulje, mis kestab siiani. Etenduselt tulles on palju, millest mõelda ja mis enda jaoks lahti harutamist vajab. Külmaks ei tohiks see vene kaasaaegne teater küll kedagi jätta, olgu kooliõpilast või täiskasvanut.

Kirke Aer