Vanglakogemus, mis on ehe ja ilustamata

 

Esietendus: 03.07.17.

Toimumiskoht: Rummu alevik, endine Murru vangla

Näitlejad, kes oma häälega elustasid vangide, valvurite, vanglatöötajate ja lähedaste mälestusi: Ülle Kaljuste, Kait Kall, Jörgen Liik, Markus Luik, Hilje Murel, Priit Pius, Andres Raag, Peeter Tammearu, Aivar Tommingas, Veiko Tubin, Ivo Uukkivi ja Kaspar Velberg.

Lavastusmeeskond: Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann, Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar.

Vanglas aeg justkui seisaks, midagi ei toimu, vangil pole ei tööd ega kodu, ta ei abiellu, ei loo peret, aga ometi peitub trellide taga omaette maailm, milles kehtivad hoopis teistlaadi reeglid. Täpselt nii, nagu välisilm on vangidele suletud, on ka vanglamüüride taga toimuv tavainimestele kättesaamatu. ,,Murru 422/2” lavastus on parim ja turvalisim võimalus teha põgus rännak läbi vanglakogemuse ja tunda mõne tunni jooksul sama, mida süüalune vanglasse sattudes kogema peab.

Projekt erineb suuresti tavateatri kogemusest ja võib mõjuda rohkem ekskursioonina, sest näitemängu, kui välja arvata valvuriteks maskeerunud noormehed, ei ole. Vangide, valvurite ja nende lähedaste helged ja valusad mälestused kõrvaklappide abil kõrvus kostumas, on raskelt mõjuvates Murru vangla koridorides võimalik need mälestused taas silme ette manada ja mõista, et puutumatuna on raske ükskõik kellel vanglast lahkuda. Just näitemängu puudus võimaldas lavastusel publikule näidata minimaalselt võltsi ja sulanduda kaheks tunniks vangi hingeellu ja elukeskkonda, mis on ehe ja ilustamata. Koridoride ja kambrite raskus ütles rohkem, kui tuhat näitlejat oleks suutnud. Klaasidelt, mille tagant võisid vangid külastuspäeval näha pereliikmeid ja nendega telefonitsi rääkida, võis leida ühelt poolt vangi ja teiselt poolt armastatud naise sõrme- või huulte jälgi. Valvurid panid etendusest osavõtjad üksteisega klaaside tagant tõtt vaatama, kõrvus kostumas ühe vangi mõte tol hetkel: ,,Kurjategijad tapavad moraalselt oma lähedasi.” Mahajäänud pere ja sõprade jaoks võib vanglakogemus kujuneda täpselt sama raskeks kui vangile endale. Kuid aeg ei peatu ning tihti juhtubki, et väga pika karistusaja järel on süüdimõistetut koju heal juhul tagasi ootamas vaid emaarmastus.

Kinoteatri lavastust võib kõrvutada projektiga ,,Remote Tallinn”. Ka seal sai publik elamuse tänu rännakule, mis oli koostatud vastavalt heliliselt saadud infole. Erinevus seisneb aga selles, et 2014. aasta ,,Talveöö unenäo” festivali raames korraldatud lavastuses ,,Remote Tallinn” liikus publik mööda Pirita teed ning seejärel läbi hästi tuntud Tallinna kesklinna. ,,Murru 422/2” aga võimaldab publikul astuda alale, mis oli mõeldud vaid kurjategijatele. Kogemus on ka seetõttu ainulaadne, et koloonia tüüpi vanglaid Eestis enam ei ole. Kasutusele on võetud kambrisüsteem, mis praeguste vangide jutu järgi on kõvasti hullem, sest ringi liikumine ja laialdasem sotsialiseerumine on peaaegu täielikult ära lõigatud.

Raske oli kõrvust mööda lasta lauset: ,,Ühiskond toodab kurjategijaid.” Pisikuriteo korda saatnud seaduserikkuja saadetakse vanglasse, kus tal on samasugused tingimused ja elulaad nagu mõrvaritel või vägistajatel. Keeruline on taastuda vanglale omasest eluolust ning pärast taolisest seltskonnast vabanemist puutumatuna eluga edasi minna. Seetõttu pannaksegi tihti toime aina uusi kuritegusid ning satutakse üha uuesti vanglasse tagasi.

,,Laager ja üldse see väravate taga olek oli minust teinud paraja monstrumi, kes nüüd võis vabalt teha selliseid asju, mis varem pähegi ei tulnud. Seda endast välja juurida on raske, sest see peitub kusagil sügaval sisemuses. Piisab vaid korraks kontroll kaotada ja momendiga võib sinust saada täielik elajas, kellele pole püha ei inimsaatus ega teise elu.” (Illisson, T. ,,Väravad” 2007)

Olenemata lavastusest osa võttes hetkeemotsioonis tekkinud tundest, et tahaks sellest kogemusest veel enamat välja pigistada, tahaks päriselt näha mõnd vanglakoledust või mõne vangi püüdlust põgeneda, valdas pärast etendust siiski hea tunne. Süda oli rahul, et selle vangla ruumid on nüüdseks tühjad ja kedagi enam ei piinata, ei ahistata seksuaalselt ega hoita päevavalguse eest, vähemalt mitte Murrus.

Kretel Kopra

Igaüks võib leida pärli

 

Ed Sheeran „÷

Asylum/Atlantic 2017

 

 

 

Ed Sheerani plaadi „÷“ („Divide“) varjatud tähendus peitub isikupäraste lugude mitmekesisuses. Eri stiilide hõngu oli tunda juba esimesest kahest ilmunud loost „Shape Of You“ ja „Castle On The Hill“.

Ed Sheerani „Shape Of You“, algselt kirjutatud Rihannale, räägib baarijoomingust, -tutvusest ning ihalusest kellegi keha järele veidi häirivlabastes sõnades. Olenemata pinnapealsest süžeest on laulul vastupandamatult kaasatõmbav meloodia koos aafrikapärase  rütmi ja sialike marimbahelidega.

„Castle On The Hill“ aga  annab laulule „Shape Of You“ väga suure kontrasti. See U2-stiilis kitarritaustaga autobiograafiline laul jutustab Edi elust enne kuulsust, lapsepõlve- ja nooruseidüllist. Laulus peegeldub igatsus tunda end ümbritsetuna pere ja vanemate sõpradega nagu aastaid tagasi. Selle laulu ilu ja valu peitub võimetuses puutuda minevikku, kuid samas selle hindamises ja väärtustamises. Ed ei ole unustanud, kust ta tuleb, kes ta on ning kes kujundasid tema väärtushinnangud.

Kuna album „÷“ („Divide“)  on äärmiselt mitmekesine, leidub seal palju laule, mis igaüht ei kõneta. Nende seas on nt „Galway Girl“ ning vanaisa ja vanaema romeojajulialikust armastusloost kirjutatud „Nancy Mulligan“, mis oma lustlike viiulihelidega on eelkõige mõeldud iiri publikule. Veel on nende hulgas muretud ja elurõõmsad laulud „Barcelona“ ning „Bibia Be Ye Ye“ (eesti k. „kõik on hästi“). Siiski on neis lugudes tunda Sheerani kui laulukirjutaja arengut. Seda just tänu Iiri, Hispaania ja Aafrika mõjutustele. Oma poliitilist erapooletust ja kohati naiivselt esitletud ideed sellest, kuidas armastus võivat hetkega maailma muuta näitab Sheeran laulus „What Do I Know?“. Ka lugu „New Man“ kirjeldab absurdset klišeed endise armastatu uuest uskumatult haledast poiss-sõbrast. Olenemata sellest, et Sheerani sõnad neis lugudes on suhteliselt pealiskaudsed, oskab ta siiski neid uskumatu kergusega üksteisega riimuma ja sobituma panna. Kõik lood on ka meloodiliselt väga nauditavad, positiivsed, kaasahaaravad ning eristuvad oluliselt tüüpilistest popplugudest.

Enne albumi väljaandmist veetis Sheeran aasta eemal sotsiaalmeediast ja kuulsuseelust. Ta võttis aega, et oma armastatuga reisides tugevat suhet ja sidet luua. Tänu sellele jõudsid albumile kolm lugu õnnelikust armastusest, millest „Hearts Don’t Break Around Here“ ja „How Would You Feel“ tunduvad vaid jäljendid imepäraselt kauni kunstiteose „Perfect“ kõrval.

Kui Edi debüütalbumil ilmunud lugu „You Need Me, I Don’t Need You“ rääkis artisti heitlustest tippu jõudmisel, siis kolmandal albumil ilmunud „Eraser“ on justkui selle loo edasiarendus, vastukaja mõrumagusast vallutatud tipust. Ta laulab: „I used to think that nothing could be better than touring the world with my songs / I chased the picture-perfect life, I think they painted it wrong.“ Ta näeb häid ja halbu külgi nii praegusel eluviisil kui elul enne kuulsust. Ta on mõistnud, et ainuüksi laulmine ja enda muusika ülemaailmne esitamine ei suuda teda õnnelikuks teha. Samas aga tajub ta survet tunda ennast õnnelikuna, lauldes: „Ain’t nobody wanna see you down in the dumps / Because you’re living your dream, man / This shit should be fun.“ Laulust käib läbi mõte, et raha on justkui kõige kurja juur. Isegi kui Sheeran ise ei muutu, kohtlevad ümbritsevad inimesed teda raha tõttu siiski teisiti. Sheerani varjamatu ausus on põimitud rabavalt elegantsesse, julgesse, läbimõeldud, nauditavalt süngesse räppi.

Melanhoolia, mis kaasneb kiire eluga, kumab läbi ka lisaloost „Save Myself“. See on äärmiselt aus ja valus lugu, kus artist on kaotanud energia ja tahte, aidates kedagi, kes samaga ei vasta. Edil on artistilik võime oma lugudes väga tihti emotsionaalsust edasi anda oma virtuoossete, ootamatute vokaaltehniliste häälevärinate või valusate kärinatega. Sellesama meeldiva kärinaga kombib Ed oma vokaalseid piire Jessie Ware´iga koos produtseeritud laulus „Dive“. Laulus väljenduv emotsionaalsus on selgesti tajutav. Õrnust ja äärmist haavatavust võib leida Edi ema perspektiivist kirjutatud, lahkunud vanaema mälestuslaulus „Supermarket Flowers“. Meisterlikult on laulu sõnades väikeste detailide abil maalitud ilustamata, kuid ehtne ja usutav pilt kaotusvalust. See töötab hästi, sest taolises olukorras on suured sõnad tihti üleliigsed.

Ed Sheerani albumi „÷“ puhul on märkimisväärne, et igaüks võib leida sealt laulu, mis teda kõnetab. Sheeranil on eriline võime panna äärmiselt lihtsalt kirja sügavaid emotsioone, mille väärtus ei kahane nende ilmselgsusest. Parimad lood on siiski valust, mitte õnnest. Tõeline pärl minu jaoks on „Happier“. Selles laulus on otsatult erinevaid varjundeid: valu, isetust, sügavat küpsust ja alalhoitud lootust. Igast sõnast, eelkõige lõpufraasist leian oma mõtted täpsemalt kirja pandult, kui ise kunagi väljendada suudaksin. Haruldane oskus anda eri inimestele võimalus kindla looga oma lauludest täielikult samastuda on põhjus, miks Ed Sheeran suudab puudutada paljusid hingesid.

Kretel Kopra

Kõik tuleb tagasi anda

joobnud

„Joobnud“
Theatrum

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Lembit Peterson

Tõlkija: Tiit Alte
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Aive Sarapuu
Osades: Andri Luup, Anneli Tuulik, Eva Eensaar või Mari-Liis Lill, Helvin Kaljula, Laura Peterson või Kristiina-Hortensia Port, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Liina Olmaru, Piret Krumm, Rain Simmul, Sulev Teppart, Mart Aas, Leino Rei

 

Vahel harva, kui purjus inimesed pole uppunud kustumatusse melusse ja labasesse läbusse, kostab sotsiaalsete piiride lahtuvuse tagajärjel kuldseid sõnu. Maskid langevad, valehäbi on kadunud. Sel hetkel on näha, millest need inimesed mõtlevad, mida usuvad, mis neid täidab ja edasi viib. See hetk on justkui esimene tõeline kohtumine. Lavastus „Joobnud” on virvarr taolistest hetkedest, kusjuures näitlejad kehastavad isiksusi, kes suuresti erinevad ühiskondliku staatuse poolest. Ühine on vaid see, et kõik tegelaskujud on sügavas joobes.

Fjodor Dostojevski teosest „Vennad Karamazovid” kumav mõte väidab, et inimene, kes Jumalat ei usu, ei tohiks karta oma tegude tagajärgi. Sellest järeldub, et karma on olemas vaid siis, kui inimene seda tõeks peab. Jumalat uskudes aga, usub ta, et halvad teod ei jää karistuseta. Nuhtlus langeb osaks kõigile, kas siis selles elus või surmajärgselt. Lavastuses „Joobnud” tunnistasid ka põikpäisemad realistid lõpuks, et kuulevad Jumala sosistamist enda südames. Seda vaikset häält võib tõlgendada inimese enda moraalse kompassina, sest näidendi järgi ei ole Jumal midagi kauget ja tabamatut, vaid lasub meis kõigis. See on ehedate täitumata sisesoovide valgus, õiglusetunnetus, mis valdavas osas inimestes olemas on, kuid on tihti peitunud aastatega akumuleerunud ekslike otsuste, ihade ja valede varju.

Tõde ei ole alati üheselt mõistetav. Vahel on äärmiselt raske eristada õiget valest. Alaliselt õigeid otsuseid langetada ei ole esmatähtis, oluline on kõikidest juhtumustest õppida. Ükskõik kui kaugele valeuskumused inimest oma põhimõtetest juhtinud ka poleks, tähtis on ennast usaldada ja vigade suurusest ning arvust hoolimata püüelda eksiteilt koduteele.

Oma lihtsuses jahmatasid mind Lourenzi (Andri Luup) sõnad: „Ärge põdege!” Inimest jälitab tihti katkematu enesesüüdistus. Melanhoolias ulpida on meeletult magus, kuid sellest välja tulemine ülimalt vajalik. Pessimism ja raskemeelsus on läbinisti mõttetu, need paljunevad iseeneslikult ning nakkavad kõigile ja kõigele ümbritsevale, muutes elu asjatult raskemaks. Kammitsevatest ja süüdistavatest mõtetest vabanemine viib muutuseni nii sise- kui välismaailmas.

Kõike seda on lihtsam saavutada, kui prostituut Rosa (Piret Krumm) siirad sõnad kõrvus kumisevad: „Keegi ei saa mult rohkem nõuda, kui ma anda suudan.” See lause sisendab minusse lõpmatul hulgal meelekindlust ja vabadust. Lavastaja Lembit Peterson on öelnud: „Vabadus on armastuse eeltingimus.” Vabadus, nagu väitis etenduses Laura (Eva Eensaar või Mari-Liis Lill) tegelaskuju, tähendab anda ära oma süda teadmises, et tuled toime, mis iganes sellega juhtub. Usaldus enda vastu tekib just sellisel viisil oma kutsumust järgides. Usaldus oma armastatu vastu tekib, kui too oskab väärtustada ja hoida talle antud südant. Laura süda aga kuulus kellelegi, kes oli enda oma andnud kellelegi kolmandale. See nii loomulik elu osa muudab vahel eksiteilt lahti laskmise ääretult raskeks. Mõni rada on aga määratud olema ringtee või juhatama vaid tupikusse.

Inimesed on kahtlemata suhteliselt halvad ennustamises, mis neid õnnelikuks teeb. Püsivat õnne on raske saavutada ja usalduse ehitamine võtab aastaid. Just seetõttu kõnnime lihtsamat teed, langeme ihade küüsi ja sõlmime sidemeid kuradiga nagu Faust, lootes, et see meid õndsuseni viib. Mark (Marius Peterson) sõnas lavastuse lõpustseenis: „Kõik tuleb tagasi anda.” Enamik, mis inimene maailmalt võtab, mis talle ei kuulu, mis koguneb, on kammitsev ning rusuv süükoorem, tühine vatist täitematerjal. Sellest kõigest tuleb lahti lasta ja anda oma süda. Vaid eneseusalduse tiivul vormub argipäevast visand ja elust kunstiteos.

Kretel Kopra

Kui ma oleksin ilus, siis ma oleksin sinu

„NO40 Pööriöö uni“
SHAKESPEARE/MENDELSSOHN/SEMPER/OJASOO/ELTS

Georg Meri ja Anu Lambi tõlked

Stsenaarium, lavastus, kujundus: Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Dirigent-muusikajuht: Olari Elts

Valguskunstnik: Pietu Pietiäinen
Animatsioon: Heta Jäälinoja, Aggie Pak-Yee Lee
Live mix: Maarja Pärsim
Animatsiooni mix: Alyona Movko
Operaatorid: Jekaterina Abramova, Sanna Maria Rink
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Animaatorid: Heta Jäälinoja, Aggie Pak-Yee Lee

Laval: Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja või Ragnar Uustal (kõik Teater NO99), ERSO, tütarlastekoor Ellerhein
Solistid: Arete Teemets, Kadri-Liis Kukk

Korraldajad: Teater NO99, ERSO, Eesti Kontsert

Esietendus 1. juunil kell 19:00 2016 Estonia kontserdisaalis.

„Pööriöö uni” on lavastus, mis on ääreni täis esteetilist naudingut. Visuaalne tegevustik on kaamerate ja prožektorite vahendusel kuvatud hiiglaslikule kerale saali kohal. ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein toovad kuuldavale Mendelssohni kauni teose «Midsummer Night’s Dream». Eriliselt jääb silma näitlejate varjamatu toores emotsioon, kui kõlavad Shakespeare´i ,,Suveöö unenäo” värsid Anu Lambi võtmes. Tegelaskujud on justkui neetud. Miski ei peata neid, kui edasiviiv jõud on armastus.

Lavastuse alguses armastab Demetrius Hermiat, Helena Demetriust, Hermia ja Lysander aga õnnelikult üksteist. See kõik on aga pidevas muutuses. Armastus ja vihkamine pimestab pööriööl tegelaskujusid vaheldumisi, luues segadust, valu, pisaraid ja kahtlusi tegelaste tõotuste siiruses. Isegi, kui armastatu vihkab, põlgab, pruugib sõimusõnu armunu näkku, ei oma see tähtsust, sest elu mõte lasub armsama vastuarmastusel.

Taoliste tunnete ülev väljendamine on pilge inimemotsioonide muutlikkuse, lausa mõttetuse pihta. Lavastus ja näitlejate meisterlikkus viib need teataval määral absurdini. Etenduses on armastus kui kinnisidee. Justkui tundmuste vangla, kus kõik väljaspool armastatut on tühine, pakkumata ühtki sensatsiooni. Isegi armastatu põlgus ja sajatused on tähelepanu, mille eest tänulik olla. Armastusel on suur võim. Lihtne on ülevate tunnete hoovuses unustada kõige muu tähendus. Ohtlik on lasta enda rahulolul sõltuda täielikult kellestki teisest, sest kui armastatu õnn lasub mujal, variseb kokku kõik, mis elule värvi, ilu ja mõtte annab.

Etenduses näitab harukordset näitlejameisterlikkust Jörgen Liik, kes kehastab Nick Bottomit. Bottom on Shakespeare´i teosest tuttav kangur, kes proovib oma lavastuses «Pyramuse ja Thisbe ülikurblik lustmäng ja ülihale ots» mängida kõiki võimalikke osatäitjaid: Lõvi, Pyramust, Thisbet ja ülejäänud tegelaskujusid. Nick Bottom tõi lavastusse võrdsel määral naljatlust ja traagikat. Tema kõnest jäi kõrvu kumama lause: „Kui ma oleksin ilus, siis ma oleksin sinu”. Enamik inimesi kogeb elus armastust vastuarmastuseta. Kuni inimene ei mõista armastuse haruldust ja keerukust, ei oska ta seda väärtustada ega hoida. Kõnekujundis võib näha ka mõtet, et inimestena võtame vastu armastuse mida arvame, et väärime. Meie elu on piiratud, nagu müür Thisbe ja Pyramuse vahel seisab hirm me ees, laskmata meil püüelda väärtuste poole, mis viiksid meid lähemale oma kujutlusele täiuslikust elust ja õnnest.

Liigi lõpumonoloog oli äratus pööriöö unest. Esimest korda oli näitlejal vahetu kontakt publikuga. Ülikurblik kurbmäng sai oma traagilise lõpu. Viimane kõlama jääv fraas lavastusest oli: “Rutake, tõtake, koidu ajal kohtume”. Saali tungis hommikuse uduloorina kergus ja valgus ning oli selge, et kõik kunstivormid olid moodustanud täiusliku naturaalse koosluse.

Kretel Kopra