Pärt.

applaka28_07esilinastus

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan”, Eesti 2015, 90 min

Režissöör, stsenarist ja operaator: Dorian Supin

Dorian Supini “Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan” on väljapaistev pärl dokumentaalfilmide hulgas. Film on aega peegeldav, mõtlemapanev,  aeglase kuluga.

Paljudest tänapäeva linateostest puudub ehedus.  Kinoekraanilt võib küllastumiseni leida täpselt ühesuguse ülesehitusega filme, milles juba kaugelt masstoodangu ära tunneb. Mitmed dokumentaalfilmid üritavad inimesi rabada traagiliste seikade ja pisaraid kiskuvate elulugudega, mis mõtteainet väga kauaks ei anna. Dorian Supini  portree Arvo Pärdist on midagi uut ja mõtlemapanevalt lummavat. See on aus film. See on tujuküllane, sellest õhkub sügavust, mis tõmbab endasse.

Linateos võlub lihtsuse ja kohatise kohmakusega. Nora Pärdi filmitud viltused karpkaamera stseenid on naerutavad ja tohutult armsad, muutes õhustiku sõbralikuks ja argiseks. Napid vahendid ja suurejoonelisuse puudumine annavad edasi Arvo Pärdi loomuse naturaalsel  kujul. Dorian Supin on püüdnud pildikeeles tabada Arvo Pärdi olemust, iga stseen peidab endas killukest suure hingega heliloojast.

Huvitav on jälgida Arvo Pärti omas elemendis, tegelemas enda loominguga. Selles, kuidas helilooja ise oma muusika sisse ära kaob, on midagi väga ilusat. Kirikustseenid on võimsad, need toovad kananaha ihule. Film piilus Arvo Pärdi pereellu, näidates teda lapsemeelse vanaisana, kes mängis lastelastega peitus ja õpetas neile klaverimängu.

Visuaalse poole neutraalsus laseb keskenduda Pärdile endale, mitte iluklippidele või keerulistele eriefektidele. Võttenurgad meenutavad veidi koduvideoid. Ekraniseering töötab korraga mitmel tasandil, kus teema kulgeb oma rada pidi. Filmimaterjal tuuakse vaatajani järkude kaupa, andes aega mõtlemiseks ja nähtust aru saamiseks. Tempo  püsib muutumatu, kuid dünaamikas toimuvad suured arengud.

Dorian Supin on üritanud iseenda täielikult mängust välja jätta ning jäägitult Arvo Pärdile pühenduda. Režissööriliku isikupära on ta heitnud kõrvale, et oleks võimalikult vähe pildisisest müra.

Lõputiitrid sulgevad ühe ukse, kuid mõte töötab alltekstiga edasi. Kauge ja kuulus Arvo Pärt seisab nüüd palju lähemal.

Lauren Grinberg

Teadlane, kes muutis ajalugu.

Imiteerimismäng (The Imitation Game, 2014) (põhineb Andrew Hodges’i teosel “Alan Turing: The Enigma”)

Režissöör Morten Tyldum

Osades Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Matthew Goode jt.

 

 

“Imiteerimismäng” on ajastutruu ja meeldejääv film Teise maailmasõja aegsest Enigma koodist ja selle lahtimuukijatest.

Filmi kulg on mõnevõrra etteaimatav, mida ei saa lugeda miinusena. Sellest hoolimata sai mulle osaks paar üllatusmomenti, mis võtsid seest külmaks ja mõnel puhul ka silmad märjaks.

Maheda paleti, soojade värvitoonide ja oskusliku ruumikujunduse abil loodi teisele maailmasõjale tõetruu atmosfäär.

Huvitav oli vaadata erinevate karakterite ja nende omavaheliste suhete arengut. Näha seda, kuidas teised teadlased, kes Turingusse algselt skeptiliselt ja halvustavalt suhtusid, oma vimmast hoolimata teda mõista üritasid ning lõpuks Turingut usaldama ja tema mõttekäigust aru saama hakaksid.

Alan Turing ei olnud nagu teised. Teda oli õnnistatud geniaalse ajuga, aga väheste sotsiaalsete oskustega. Tema käitumises on leitud Aspergeri sündroomi jooni. Turingu eluaja jooksul juhtus palju erinevaid asju, mis ta elu väga traagiliseks muutsid. Pealt vaadates ei olnud kohe näha erinevate tegurite mõju Turingule, aga filmi lõpp võttis kokku kõik selle, mis matemaatikut elu jooksul muutnud ja kujundanud oli, ning näitas, kuidas asjade kuhjumine lõpuks mehe murdis.

“Sherlockist” hoo sisse saanud Benedict Cumberbatch sobis Alan Turingu rolli nagu valatult. Iga viimast kui pisidetaili silmas pidades tõmbas Cumberbatch kaasa, pannes unustama, et tegu on näitemänguga.Näitlejate valik ja rollilahendused väärivad kiitust. Eraldi soleerides moodustasid osatäitjad samal ajal ühise terviku. Keira Knightley mängis suurepärase ja mõtlemapaneva rolli. Kogu näitlejateansambel jättis väga sügava mulje.

Oleksin soovinud, et filmi lõpp oleks veel sügavamalt kaevunud Turingu ellu ja tunnetemaailma pärast Enigma lahendamist.  Siiani pakub mõtteainet Alan Turing, tema käitumismustrid ja kannatused. Film tõstatas samuti veidi tänapäevasema küsimuse – kui palju me tegelikult teame, mis toimub meie riigis? Kui palju aastaid tagasi ilmus päevavalgele tõde, mida tegid inglased tegelikult sõja võitmiseks ja kes olid selle taga, siis vilksab peast läbi mõte, et kui palju nimetuid kangelasi tuleb meil tänada selle eest, mis meil praegu on? Kui paljude inimeste teod on hääbunud koos möödanikuga ajalukku kirjutamata?

Film jäi veel kauaks mu mõtetesse kajama, laskmata unustada, kui kaugeks jääb noore eestlase jaoks sõjaolukord, mis tegelikult üldse nii kaugel pole, ja kui kohutavaks reaalsuseks ostutus see teise maailmasõja ajal elavatele inimestele.

  Lauren Grinberg

Kuulan, aga ei kuule.

hõimud

Lavastus “Hõimud”

Autor: Nina Raine

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Riina Degtjarenko

Osades: Tõnu Oja, Kaie Mihkelson, Piret Krumm, Tiit Sukk, Pääru Oja, Marta Laan

Draamateatris lavale toodud “Hõimud” on intrigeeriv vaatemäng, mille põhiliiniks on empaatiavõime kurtide vastu. Kuid toimuv on vaatemänguliselt keerukam, olles mõtteliselt mitmekihiline ja pakkudes vaatajale sotsiaalselt tundlikke väljakutseid.  Eelnevalt ei olnud ma tuttav etenduse süžeega, seetõttu oli ootushorisont  suunatud reaalaega, et mõista laval toimuvat nii, nagu see on ette kantud.

Etenduse alguses avaneb publikule pilt sõnelevast perekonnast, mis tekitab paljudes äratundmismomendi. Pilku köidab söögilaua taga istuv Billy (Pääru Oja), kes eleegilisel ilmel üritab toimuvast aru saada. Ängistus Billy silmades annab suurepäraselt edasi tundeid, mis teda valdavad. See oli märguandeks, et ta erineb millegi poolest ülejäänud perekonnast. Tahaksin Pääru Ojat suure aplausiga kiita imelise rollimängu eest.

Billyt kasvatati eemal kurtide kogukonnast nagu “normaalset” inimest, justkui ei erineks ta kuulmise poolest tavainimestest. Vaen, kius ja üksteise mittemõistmine on Billy perekonnas tavanorm. Isa Christopheri (Tõnu Oja) halvustav, otsekohene ja kompromissitu iseloom lõhestab perekonda ja tekitab pingeid. Ema Beth (Kaie Mihkelson) üritab hoida perekonda koos, kuid tema pingutused ei kanna tihti vilja. Etendusse on osavalt sisse toodud õdede-vendade rivaalitsemine. Vaatamata kraapivale kodusele õhkkonnale pakutakse rasketel momentidel siiski teineteisele hoolivust ja toetust.

Autor rõhutab oskuslikult kahe venna, Danieli (Tiit Sukk) ja Billy tugevat vennalikku armastust. Elus läbi kukkunud Danielile on kõige suuremaks lohutuseks vend Billy, kelle lahkumisel süveneb Danielil skisofreenia ning tema meeleolu muutub üha depressiivsemaks. Isa jäme käitumine ei aita asjale kaasa ning ema pingutused poja vaimse tervise parandamiseks ei anna tulemust. Õde Ruth (Piret Krumm) seob perekonna läbi rõõmude ja murede ühiseks tervikuks. Ta otsib toetust ja mõistmist ning oskab hoolida ning märgata. Perekonna elu virrvarri keskel ei vaata ta mööda kellegi õnnetusest ja olgu omavahelised suhted kui mõrud tahes, pakub ta lähedastele lohutavat õlga ja mõistmist.

Billy ellu ilmub poolkurt Sylvia (Marta Laan), kellesse noormees armub. Neiu tutvustab talle kurtide maailma ning õpetab viipekeelt. Pärilikkuse tõttu on Sylvia kuulmine viimastel aastatel halvenenud ning kaob viimaks täielikult. Sylvia kuuleb enda ümber vaid ähmast kohinat. Suhe Sylviaga asetab Billy uue dilemma ette ja Billy esitab perekonnale ultimaatumi: kui nad temaga rääkida tahavad, peavad nad seda tegema viipekeeles. Billy soovi taga on inimlik vajadus olla ära kuulatud ja mõistetud. Billy on tüdinenud sellest, et talle kogu juttu ära ei tõlgita ning ta peres toimuvast osaliselt välja jääb. Kuid Billy pole ainus, kes üritab oma segipööratud maailmas ennast leida. Taolises segapuntras on ka Sylvia, kes ei soovi kuuljate maailmast lahti lasta. Ta ei ole valmis kurt olema.

Proovile on pandud publiku empaatiavõime – mida tunneksime, kui ise kurdiks jääksime. Toimuv pani sügavalt mõtlema kahele erinevale elule: kas oled sünnist saati kurt või oled olnud kuulja ning kaotad oma kuulmise. Mis tunne on, kui ühel hetkel paitab muusika su kõrvu ja teisel hetkel on sellest saanud vaid kauge mälestus.

Lavastusse on sisse pikitud paras ports särtsakat huumorit, mis muudab etenduse ka sügavamate teemade lahkamisel nauditavaks. Suurepärane näitlejate valik, kes toetavad autori mõttekäiku ja lahendavad kaasahaaravalt tegevusliine. Sügava kummarduse teen Marta Laane ja Pääru Oja oskuslikule viipekeelekasutusele, milleta poleks etenduse sõnum vaatajani jõudnud.

                                                                                                                                                                    Lauren Grinberg

Naised andestavad, aga ei unusta. Mehed unustavad, aga ei andesta. (A. Tšehhov)

    Screen Shot 2015-01-27 at 22.08.14

Lavastus: “Maailmale nähtamatud pisarad”

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Helilooja: Jaak Jürisson

Muusikaline kujundus: Riina Roose

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Etenduse juht: Juula Piret Ostrov 

Osades: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik

Kui elu oleks täis ängi, haigusi, peksu ja armastuse puudumist, ei tuleks terve mõistusega inimene selle peale, et sõnastada oma igapäev ümber satiiri ja huumori võtmes. Just seda tegi Anton Tšehhov. Mida kurvem ja ahastavam oli elu tema ümber, seda toredamalt ja naljakamalt suutis ta ennast kirjasõna abil väljendada. Esimesed trükitud lood ilmusid gümnaasiumi ajalehes, hilisemad Moskva ja Peterburi väljaannetes. Autorina kasutas ta nime Antoša Tšehhonte.

Elmo Nüganen on astunud julge sammu Eesti teatridramaturgias, sidudes oskuslikult ja kaasahaaravalt erinevad lühinäidendid kokku üheks tervikuks, hoides pinget saalis kuni viimaste sekunditeni.

Esimeses episoodis leiame end rongivagunist, kuhu on ära eksinud naeruväärse ruudulise ülikonnaga äsja abiellunud õnnejoovastuses mees. Valguse- ja helimängu kaasabil loovad näitlejad oskuslikult vappuvasse rongivagunisse sobiva atmosfääri. Kuigi tragikoomilise lõpuga “Õnnepojuke” on hea algus suurepärasele komöödiale, jääb minu jaoks see “midagi” puudu, mis etenduse kohe käima tõmbaks.

Kõik järgnevad lühinäidendid on väga kontrastsed ja vastandlikud. Ka näitlejad ise peavad üles astuma erinevates situatsioonides eriilmeliste tegelastena. Kui Külli Teetamm kehastab ühes olukorras ülevoolavat, süümetut ja rahaahnet naitumiseas naisterahvast, siis juba järgmisel hetkel on ta ümber kehastunud kõrgiks ja prestiižikaks inglannaks, kes ümbritsevate vene kalameeste suhtes täiesti osavõtmatuks jääb.

Läbiv joon etenduses on naiste ja meeste vaheline kõikehõlmav konflikt. Sugudevahelist läbisaamist näeme igas novellis – nii nagu näeme seda igapäevaelus.

Antoša Tšehhonte on lugusid vürtsitanud piiripealse stereotüüpse huumoriga, mis talle oma eluajal piisavalt solvumisi ja tülisid kaasa tõi.

Minu lemmikute hulka pretendeerivad lühinäidendid: “Karu” ja “Abieluettepanek”.

Novellis “Karu” on kujutatud naist, kes tähelepanu pärast paljutki teeb ning  on äärmiselt kangekaelne, üritades iga hinna eest oma üleolekut demonstreeriida. Mainida tasuks suurepärast kostüümikunstniku tööd, mis mängis olulist rolli sõnumite edasiandmisel.

“Abieluettepanek” tiirles ühe ja sama teema ümber – kuidas täiesti tühistest lahendamata asjadest võivad tekkida suured tülid. Näitlejad suutsid meisterliku kokkumänguga haarata ja naerutada kuni etenduse lõpuni.

Tänapäevases tähenduses võiksime ehk rohkem naeru ja nalja teha, selmet vaevelda pideva kurvameelsuse meres, oodates isetegutsemise asemel päästekomandot endale appi.

Kultuurilises kontekstis on mahlane vene huumor ka eestlasele üllatavalt tuttavlik. Justkui oleks ennast ehedalt peeglist vaadates üllatunud, et need inimlikud tunded mida etenduses vaeti on vägagi omased ka meile.

Lauren Grinberg