Intervjuu Rein Rauaga

Rein Raud

Rein Raua romaan „Täiusliku lause surm“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Rein Rauaga.

 

 

 

 

Kuidas hindate professorina teadmisi, millega noored gümnaasiumi lõpetavad – kas õppekavast on midagi olulist puudu?

Lõpetasin äsja gümnaasiumi kirjandusõpiku kirjutamise, mis käsitleb maailmakirjandust aegade algusest XIX saj. lõpuni ja tõdesin, et umbes sellest perioodist on oma meelsuse poolest pärit ka kehtiv kirjanduse õppekava. Kõik selles nimepidi nimetatud kirjanikud olid meessoost ja ainult üks neist (Tagore) ei olnud valge, kusjuures tema looming ei jää suuremas osas isegi sellesse perioodi. Nii et praegusel hetkel on maailmakirjanduse kaanon veidralt ühekülgne. Ma usun, et see on nii seetõttu, et õppekava koostajaid endid oli selles vaimus õpetatud ja nad ei ole pidanud vajalikuks oma hariduses kahelda, ehkki kaasaja maailmas on selline valge mehe keskne lähenemine mu meelest üpris probleemne. Mingi osa maailma kultuuriloost on lihtsalt ära kustutatud, ehkki sealt on pärit väga suur osa mõjusid, mis ka Euroopa vaimset arengut on kujundanud. Aga kui rääkida noorte haridusest laiemalt, eriti arvestades seda, mida nad ise enese ja oma maailma kujundamiseks ette võtavad, siis on see tänapäeval lihtsalt teistsugune kui varem, sest teistsugused on ka need oskused ja teadmised, mida enesega toimetulemiseks eeldab meid ümbritsev maailm. Näiteks tehnoloogiliselt on koolilapsed oma vanematest reeglina palju kompetentsemad. Natuke on sellest muidugi kahju, kuna noores eas jäävad faktiteadmised paremini meelde ning paarikümne aasta pärast ei ole Mac OS ja Androidi tehniliste omaduste tundmisest eriti kasu kellelgi, aga samas kohas ajus oleks võinud olla ju ka midagi sellist salvestatud, mis ei vanane.

Kuidas mõjutab publiku suhtumist kirjanikku see, kui ollakse kirjanikult harjunud nägema teadus- ja arvamusartikleid, kas kirjanik peab vastama mingisugustele eelarvamustele?

Ei, kirjanik ei pea vastama eelarvamustele, kui midagi, siis peab ta neid ikka ja jälle lõhkuma. Aga tõsi ta on, sedaliiki ootused häirivad mind küll, sest ma ise ei leia, et mu akadeemiline tegevus või konkreetset päevapoliitikat arvustav kodanikupositsioon oleks mu raamatutes eriti oluline, need on mu isiksuse eri tahud. Muidugi, teatud määral mõjutab meie teadmine sellest, kes on autor, meie lugemist igal juhul. Kui keegi näitab meile luuletust ja ütleb, et see on suure klassiku äsjaavastatud tekst, loeme seda teisiti kui arvates, et selle on kirjutanud mõni vähetuntud noorluuletaja. Aga nii palju kui võimalik peaks laskma tekstil lasta kõnelda enda eest, meie suhtumine autorisse ei peaks meie muljet kummaski suunas mõjutama. Samuti ei tohiks ju näiteks Indrek Hargla ksenofoobsed sõnavõtud takistada meid nautimast tema keskaegsesse Tallinnasse (muuseas väga kosmpoliitlikku ja kultuuriliselt avatud keskkonda) paigutatud kriminaalromaane. Või üks mu lemmikuid, jaapanlane Mishima Yukio, kelle poliitilised vaated olid täiesti haiged.

Kas sellist raamatut nagu “Täiusliku lause surm” oleks võimalik tõlkida mõnda teise keelde ja avaldada muus riigis – kas selle sisu jääks mõistetavaks?

Ma arvan küll. See on esimene mu raamat, mis tekitas väliskirjastajates suurt huvi juba enne selle ilmumist ning soome- ja ingliskeelse tõlke peale jõudsin isegi lepingud ette ära teha. Samuti on see üks väheseid eesti kirjanduse näiteid, mida arvustas ka venekeelne “Postimees” (ehkki siin muidugi ei ole tegemist teise riigiga) – aga kindlasti tundub, et mu käsitlus sellest, kuidas eestlased kogesid seda hetke oma ajaloost ei jää n-ö rahvuskultuuri piiridesse kinni. Lõppude lõpuks oli üks mu siht ju nimelt üritada seda mitte nii kauget minevikku praegusele lugejale elusamaks ja mitmeplaanilisemaks teha. Ning nagu ka raamatus öeldud, on tänapäeva noorele eestlasele Nõukogude Liit ju umbes sama kaugel kui mõni teine planeet.

Millistelt kirjanikelt olete ise kõige rohkem inspiratsiooni saanud ja milliseid soovitaksite noortel kirjanikel tingimata lugeda?

Ma loen üsna laial skaalal ja ka päris mitmes keeles ja mitte ainult kaasaegset kirjandust. Mis ei tähendaks, et praegu tegutsevate autorite seas mul lemmikuid ei oleks, näiteks Alessandro Baricco, ehkki kahjuks pole sugugi kõik tema teosed eesti keeles suutnud säilitada seda erilist taju, mis iseloomustab originaali. Ian McEwan ja Pascal Quignard meeldivad ka väga. Chuck Palahniukki jälgisin kunagi hoolega, praegu on ta ennast paraku kordama hakanud. Aga just alustavatel prosaistidel soovitaksin tingimata leida üles neile vaimult kõige lähedasemad autorid XIX ja varase XX saj. kirjanike seast, kus on ju ikka veel ka tänase proosa juured. Mulle endale meeldivad selle perioodi prosaistidest kõige rohkem vist Dostojevski ja Faulkner. Dostojevskist võiks lugeda eelkõige ”Idiooti”, Faulkneriga tutvumist võiks alustada kogutud novellidest, sest ”Hälin ja raev” on üksjagu kange kraam. Luuletajatel aga on olulisem suhe keelega ning neil oleks küll hea algatuseks lugeda seda, mida tõeliselt suured eesti luuletajad suutnud teha. Alver, Alliksaar, Viiding ja Kareva näiteks. Aga mitte ainult nemad muidugi. Mul endal on praegu laual Marina Tsvetajeva, Paul Celan, e.e.cummings, Pentti Saarikoski ja veel mõned, üritan kellegagi neist iga päeva alustada.

Kas kirjutamisanne ja -tahe on inimesele kaasasündinud või peaks seda noorte seas kuidagi eriliselt välja kutsuma?

Ma arvan, et kui inimesel on anne ja vajadus kirjutada, siis annab see endast varem või hiljem märku. Ja kui keegi on seda juba natuke üles näidanud, siis võib tal olla abi teiste soovitustest ja kriitikast, aga võtta ette kasvatada kirjanikku kellestki lihtsalt niisama ei ole küll mõtet.

Küsis Mariin Lõksuhiir.

Mariini arvustust Rein Raua romaanile „Täiusliku lause surm“ loe siit!

Advertisements

Oma aia ilusad ussitanud õunad

täiusliku-lause-surm

Rein Raud „Täiusliku lause surm“

Mustvalge, 2015. 175 lk.

Toimetanud Pärle Raud

Kujundanud Asko Künnap

 

 

Kes on Rein Raualt harjunud arvamusartikleid või teadustöid lugema, ei pruugi „Täiusliku lause surmast“ põnevusromaani oodata. Tõsielulise sisuga on raamatul midagi öelda ka neile, kellele tavaliselt põnevikud peale ei lähe. Autori vahelepikitud mõtiskluste saatel mõjub raamat kohati memuaarina, aga süžeepöörded on tõsiselt raputavad. Nagu loeks mõnda ulmekat, vahepeal on sundus paar lehekülge tagasi pöörata ja uuesti läbi lugeda – oot, kas päriselt see just juhtus, kas ma sain ikka õigesti aru? Kõigele lisaks pakub see teos üliväärtuslikku pilguheitu aega, millest juba pealekasvav põlvkond enam midagi ei tea.

 

Lugedes tekkis isiklikult minul kogu aeg tahtmine tõmmata paralleele Jaan Krossi „Keisri hulluga“. Niisugused igamehe jaoks arusaadavas keeles ja kaasahaaravas stiilis kirjutatud raamatud pakuvad ajaloo tundmaõppimise koha pealt midagi, mida õpikud saavutada ei suuda. Erinevalt rangelt faktuaalselt kirjutatud koolimaterjalist pakub romaan võimalust tegelaste silmade läbi ajastut ise kogeda ja teeb selle kergemini haaratavaks. Rein Raua nimi on vanematele inimestele ehk rohkem tuttav, aga sellegipoolest tahaksin ma tema raamatut soovitada ilmtingimata just noorematele, minuvanustele lugejatele. Pool eelmist kooliaastat õppisin ma ajaloos viite peale nõukogudeaegse Eesti ja taasiseseisvumise kohta, aga pärast „Täiusliku lause surma“ tunnen esimest korda, nagu ma oleksin selle kõige kohta midagi tegelikult teada saanud, mis tol ajal oli – kuidas tehti, kuidas mõeldi ja mida tähendas usaldus. Nagu autor ise märgib, on lõppude lõpuks tegemist ilukirjandusega ja seal ei saa ega peagi olema kõik nii, nagu oli päris-päriselt. Kuid teos, mis suudab lugeja nii põhjalikult enda sisse rebida, mõjub reaalsusest teinekord tõelisemana.

 

Läbi terve raamatu ja pärast selle lõppu näib kõlama jäävat patriootlik noot: „Aga kui te kord juba küsite, siis midagi ütlen ma teile veel: loll on see, kes oma aia ilusa õuna lihtsalt mõne ussiaugu pärast käest viskab. Ja eelistab sellist, mis läigib, aga ei mädane. Just kõige maitsvamate õunte vastu ongi ussidel kõige suurem huvi. Sest ussid, võite mürki võtta, juba teavad neid asju.“ Kuid minule meeldiks mõelda, et siin ei käi jutt isamaast, vaid üleüldiselt inimestest. Mitte ainult raamatu sündmustik, vaid ka tegelased ja nende sõnad haaravad realistlikkusega. Vastandlike ideoloogiate nimel tegutsevaid inimesi ei ole raamatus kedagi kujutatud kurjade usside või süütute õuntena. Noored inimesed võivad suurte ideede nimel radikaalseid asju korda saata, aga olgu rõhutatud, et nad on noored ja ainult seetõttu ja mitte mingi enda süü läbi äärmuslikest seisukohtadest kergesti sisse võetud. Ja on vanad inimesed, keda ei saa süüdistada passiivsuses või riigi reetmises pärast seda, kui saab vaadata nende mõtetesse ja mõista, et nad tahavad lihtsalt elada oma elu, sõita vahel Poola-reisile ja teenida nii, et saaks ära elada. Riigi ja rahvuse identiteet nende kõigi ümber on vaid abstraktne nähtus. Loll on see, kes ilusa inimese lihtsalt mõne ussiaugu pärast kasutuks tembeldab.
Raamatu lõpustseen ei toonud endaga kaasa oodatud katarsist, just nagu omal ajal nii mõnegi jaoks see suur taasiseseisvumine üleüldiselt. Oli palju seda, mis jäi igaveseks õhku rippuma, nagu elus ikka. Inimesed elavad poliitiliste laamade triivimistest hoolimata edasi reaalses maailmas. Ja nagu kõik inimesed, on täiuslik lause kordumatu.

Mariin Lõksuhiir

Mariini intervjuud Rein Rauaga loe siit!

28. mai õhtupoolik Karen Connelly elus

Karen Connelly

Keskraamatukogus 28. mail

HeadRead 2015

28. mail HeadRead festivali raames Keskraamatukogus toimunud kohtumisele lugejatega jäi hiljaks kanada kirjanik Karen Connelly. Nimetatud sissejuhatus aga ei morjendanud ja andis publikule aega end valmis meelestada. Connelly ilmus välja suure naeratuse ja hea vabandusega paljudest muudest kohtadest, kuhu ta Eestis jõudma oli pidanud. Keegi ei pahandanud.

Kareni edasisest jutust sai teada, et Eesti pole ühe kanadalase jaoks sugugi mitte kauge koht, kuhu reisida, sest kogu tema elu oli möödunud rännutähe all. Vast ei olegi õige öelda tema kohta kanada kirjanik, sest luulekogu „Tule, külm jõgi“, millest seekord kuulda saime, on tema teostest esimene, mis räägib Kanadast. Kirjutamistõuke sai Karen noorena paarist Taist veedetud vahetusaastast, pärast seda on aga elanud Hispaanias, Kreekas, Prantsusmaal ja Myanmaris. Oma rännuteedelt on ta kaasa noppinud kuus keelt ja inspiratsiooni paljudeks reisikirjadeks, romaanideks ja päevikuteks. „Tule, külm jõgi“ mõtiskleb pärast kõiki mujal viibitud aastaid võõraksjäänud kodumaale tagasi pöördumisest ja sellega seotud mälestustest. Eesti keeles pole tema teostest siiani muid avaldatud.

Ka varem on Karen Connelly kirjutanud luulet, kuid lisaks veel esseid, romaane ja päevikuid – tema tõsielulised üleskirjutused Tai-aastatest võitsid raamatu „Touch The Dragon“ näol Kanadas prestiižse Governor Generali autasu, tehes temast seni noorima Kanada autori, kes selle vääriliseks on tunnistatud. Olles vaid kahekümne nelja aastane, andis see Connellyle edasiseks kirjutamiseks üliolulise kinnituse tema töö vajalikkusest ja tähtsusest. Edaspidi tegeles ta aktivismi ja poliitikaga, kirjutades Myanmaris (mida ta eelistab nimele „Birma“) nähtu ainetel hiiglasliku romaani „The Lizard Cage“, mis räägib ühe poliitilise vangi elust. Ka „Tule, külm jõgi“ ei jäta kõrvale naisõiguste ja rassismi teemasid kauni Kanada varjuküljel.

Oma sõnade järgi kasvas Karen üles armastavas, kuid düsfunktsionaalses perekonnas. Nagu ta ka kogus „Tule, külm jõgi“ meenutab, puutus ta juba lapsena palju kokku sellega, mis toimus seal, kuhu avalik silm ei ulatu. Ta rääkis pärismaalaste vastu suunatud hirmust ja väärkohtlemisest ja perekonnas tavaliseks muutunud narkootikumidest ja vägivallast. Olles noorena kord avastanud oma hääle, ei suutnud ta seda enam vagusi hoida ja kõneleb teostes ausalt oma isiklikest tunnetest ja erinevate maailma paikade reaalsustest. Connelly on sealjuures PEN-International ühingu liige, mis võitleb ülemaailmselt sõnavabaduse eest, eriti paikades, kus poliitilise ebastabiilsuse tõttu kirjanikke piiratakse ja tsenseeritakse. PEN on maailma vanim inimõiguste eest seisev organisatsioon.

Kuigi juba 11-aastasena teadis Karen Connelly, et saab kirjanikuks, on tema väljundvorm ja teemad olnud aastate jooksul muutlikud ning mitmekesised. Reisid ja elukogemus on talle andnud palju, mille kohta mõtteid koguda, ning aastate jooksul võõraks jäänud Kanada kripeldab ka ja ootab enda taasavastamist. Publikul jääb üle vaid oodata ja üllatuda, millega kirjanik järgmiseks lagedale tuleb – ehk edaspidi ka eesti keeles kättesaadavana.

Mariin Lõksuhiir

Kanada, mida sa tegelikult tähendad?

Karen Connelly “Tule, külm jõgi”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Illustreerinud Kai Aareleid

Kujundanud Marek Allvee

Kite, 2015. 96 lk

Karen Connelly (1969) on Kanadas sündinud kirjanik, kes külastas Eestit HeadRead festivali raames, et tutvustada ennast ja oma uut luulekogu „Tule, külm jõgi“. Kuid kui ta oma elu- ja loomelugu jutustas, tuli Kanada selles mängu alles viimasena, sestap ei olegi ehk õige kutsuda teda nimelt kanada kirjanikuks. Tema raamatute hulgas on reisikirju, romaane ja luulet, kusjuures nii mõneski neist käsitleb ta poliitilisi ja inimõigustega seonduvaid teemasid, olles ise aktivist. Oma Tai-elust rääkiva raamatu „Touch The Dragon“ eest võitis ta seni noorimana Kanadas prestiižse Governer Generali autasu. „Tule, külm jõgi“ on siiani esimene tema teostest, mida võib lugeda ka eesti keeles.

Luulekogude tõlkimine on teataval määral riskantne ja ka selles teoses võib märgata nii ühte kui teist, mida eesti keelde ladusalt ümber panna pole lihtsalt olnud võimalik. Osad read mõjuvad võõramaiguliselt ja kõlavad eesti keeles jäigalt, aga vast jätabki see õige mulje luuletajast, kes aastakümneid on olnud kodumaast eemal ja kohanenud kaugete võõraste keeltega paremini kui oma emakeelega.  Connelly kasutab oma luuletustes lühikesi, lihtsaid fraase ja palju kordusi, nagu laps, kes üritab tundmatus olukorras selgust leida. Tõepoolest võib luulekogust välja lugeda, et autor ei tea täpselt, mida Kanadasse naastes tunda. See räägib inimesest, kes kõrvutab olevikku ja lapsepõlvemälestusi ja üritab neid täiskasvanu silmade läbi tõlgendada, aga jäänud ilma lapsele omasest vahetu tajumise võimest, ei ole miski enam lihtsasti mõistetav.

Õpeta mulle uuesti, rohutirtsuniit,

                                            taevaga koos pikali heitma.

Jõgi, mida ma enne sõnu tundsin,

                                            laula mulle.

Nagu Karen oma lapsepõlve ise kirjeldas, kasvas ta armastavas, kuid düsfunktsionaalses perekonnas, ja nende katkiste lapsepõlvemälestuste üle juurdleb ta ka selles luulekogus. Täiskasvanulikusse vaatepunkti ja hästi läbikaalutud sõnadesse panduna ei ole nendest mälestustest kusagile kadunud valu ega häbi, aga see-eest rõõmust näib olevat alles jäänud vaid kurblik järelmaik. Ka oma kodumaast rääkides pakitsevad autori südames inimõigusi puudutavad teemad. Kõige teravamalt kriibivad hinge need read, mis räägivad kanada pärismaalastest, kelle puhul on ju iseenesestmõistetav, et neist oleks „tavalistel inimestel“ pimedas turvalisem eemale hoida, ja vägivalla ohvriteks sattunud naistest, kelle puhul on ju iseenesestmõistetav, et nad kannatavad üksinda ära kellegi teise viha. Lisaks oma lähedastele ja kunagistele tuttavatele pühendatud luuletustele on kogus ka üks painav tekst, mis mälestab mõrvari ohvriks langenud või selle mõrvari tegutsemise ajal ja piirkonnas kaduma läinud 68 pärismaalase taustaga naist – ema, õde, tütart. Seda lugedes ja igale ohvrile eraldi mõeldes saab elada omal nahal läbi nende hirmu ja piina ja lugeja aina rusuvamast ahastusest hoolimata tekst aina kestab ja kestab, just nagu kestsid naiste kadumised ja nagu kestab jätkuvalt vägivald ja rassistlik väärkohtlemine, mis sest, et mõtled – küllalt.

Soovi, et ma

kõnniksin tagasi

        astuksin eemale

        tema autost

                                            Kathleen Wattley

                                            Jacqueline Murdock

Soovi mulle teine tee

hästi valgustatud teeäär

Soovi mulle kuuma teed

Bonnie juures treileris

                                             Gloria Fedyshyn

                                             Lillian O’Dare

Kui luuletuste sisu ise piisavalt häiriv ei ole, siis närve kruvib küllalt kõrgele ka tunne, nagu oleks kõigi tekstide juures midagi poolikut, nagu sealt puuduks lahendus või oleksid laused jäänud punktita. Connelly nappidesse fraasidesse mahub kaunisõnalisi kirjeldusi, aga vähe lõplikkust. Nagu ehk autor isegi, jääb lugeja mõtlema – miks nii? Mida sellest õppima peaks? Elades läbi kellegi teise mälestusi, kogeb lugeja emotsioone, mida need endaga kaasa toovad, ja abitust nende emotsioonide suhtes käituda. Ränkade tõsieluseikade vahele on pikitud nukralt abstraktseid väljendeid, mis ei lisa kuigi palju selgust. Tutvudes inimestega, kes luuletustes omi osasid mängivad, ei tea, kellele tunda kaasa, kelle vastu pahameelt  – nii ongi päris. Nagu ammustes mälestustes tihti, on paljudes luuletustes suur rõhk pisikestel detailsetel fragmentidel ja kaduma jääb üldine mõte. Kõiki neid läbielamisi kokku siduvat jõge, mis Kanadale ja kodumaale tähenduse looks, jääb autor selle luulekoguga alles ootama.

Mariin Lõksuhiir

Kui kivid olid veel pehmed

9789985796177.jpg

Hasso Krull „Kui kivid olid veel pehmed“

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 131 lk.

Kujundajad Peeter Laurits ja Karina Talts

 

 

 

Keegi meist ei mäleta ilmselt eriti täpselt, kuidas maailm tekkis, aga on enam-vähem kindel, et seal päris alguses olid kivid veel pehmed. Nii palju saame me vähemalt teada Hasso Krulli eeposest „Kui kivid olid veel pehmed“. See on teos, mis kirjeldab aega, mil kõik oli veel voolav ja mitte raamidesse tahkunud, isegi kivid mitte, mil maailma sai pihku võtta ja mätsida selliseks, nagu soov oli – sai sõrmega pinnasesse jõesänge joonistada ja joostes jalajälgedena allikaid maha jätta. Teose teine pool räägib ajast, mil asju tehti veel nii nagu nendel kõige vanematel aegadel – naerdi, lõbutseti ja vaadati asjade peale nagu siis, kui kivid olid veel pehmed. Ehk peaks nüüdselgi ajal, mil miski enam kuigi voolitav pole, sellest eeskuju võtma. Teos on kirjutatud sõnades, mis annavad palju tõlgendamisruumi ja sellesse süüvimine nõuab lugejalt oskuslikku kujutlusvõimet, et manada silme ette pilte sellest, kuidas loomiseriistadega pinnavorme loodi ja kuidas kõik maailma elukad ühest saunast välja ronisid. See on eepos neile, kes on tüdinud Kalevipoja lõpututest kaklustest ja rännakutest, selles on märksa rahulikum ja sõbralikum vaatepunkt maailma tekkele. Eks Kalevipoeg loopiski oma kive veekogudesse siis, kui need juba loopimiseks parajalt tahked olid, mitte siis, kui kivid olid veel pehmed.

Eepos on kirjutatud stiilis, mis imiteerib eesti pärimust, ja selle tunneb ära igaüks, kes kasvõi koolis natuke pärimusega tutvunud on. Sellegipoolest suudab see vastata tänapäevase lugeja ootustele ja ei tüüta surnuks inimest, kel ehk kooliaegsetest eeposelugemistest halb maik suhu on jäänud. Stiil muutub läbi raamatu vastavalt jutustuse meeleolule ja tempole. Vahetevahel katavad lehekülgi pikad ja tihedad read, mis on kirjut tegevust täis, mõnel lehel on aga vaid ühe-kahesõnalised värsid, kus iga silbi peale näib asetuvat eriline tähtis rõhk. Kui paiguti langeb lugeja raskesse mõttesse kesk mitmetähenduslikke arutlusi maailma olendite vahelise sinatamise ja maailma sünni raskuste kohta, siis teinekord viskavad värsid vimkasid ja kirjeldatud on hullupööra lustakaid seiku paganate pidudest või näiteks sääskede loomise mõttest (et õhk ei oleks liiga hõre). Mõni rida jääbki mõistatuslikuks, eriti raamatu lõpu poole, kus laused pole enam kindlalt piiritletud; üks rida justkui jätkaks eelmise rea mõtet, aga alustab sealsamas uue ideega, pole suunavaid kirjavahemärkegi pruugitud – eks seal pole juttu ka enam lihtsatest aegadest, nagu siis, kui kivid olid veel pehmed.

Võib-olla tundub võõrastav lugeda tekkelugusid ja juurelda oma juurte üle ajal, mil kõik on juba ammu olemas. Sümboleid enda jaoks ümber tõlgendada oskav lugeja võib aga avastada, et jutt käib siin teoses tema jaoks hoopis millestki muust kui maailma loomisest. Igaüks, kes üldse kunagi millegi loomingulisega tegelnud on, leiab nendes ridades hetki, millega samastuda – kuidas alguses tabab kunstnikku igapidi paindlik idee, mis kujutab endast alles udukogu ja kus kõike on veel võimalik muuta, aga mis siis jõudu kogudes iseseisvalt elama ja tegutsema hakkab. Isegi kui sina, kõikvõimas Vanaisa, maad lamedaks ja korrapäraseks luua üritad, tahab tema vallatleda ning mägede ja orgudena pulbitseda, ja sellest punktist teab looming juba ise, mis ta olla kavatseb. Kui mõisarahvana elades ja oma kodanliku eluga väga hõivatud olles tundub hirmutav või kummastav kuulda niisuguseid lugusid nõidadest ja paganatest, kes mõisaaida võtmeid näppamas käivad, võib teose mõte käest libiseda ja sellest jääb ehk lihtne mulje kui natuke naljakast värsivormis seiklusjutust. Raamatut kätte võttes pea aga meeles seda: kes metsa läheb/ võib mõnikord avastada/ et ta on ära eksinud/ aga kes metsa tuleb/ ei eksi kunagi. Ehk süttib siis kuskil lugeja alateadvuse sopis äratundmisrõõm sellest ajast, kui ta oli kerisekivide kuumusest veel välja vihtlemata – siis, kui kivid olid veel pehmed.

Mariin Lõksuhiir

Loe Mariini intervjuud Hasso Krulliga siit!

Intervjuu Hasso Krulliga

Hasso Krull_Livio Nimmeri fotoHasso Krulli teine eepos “Kui kivid olid veel pehmed” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Hassoga.

 

 

Olete öelnud, et kogusite teose “Kui kivid olid veel pehmed” jaoks materjali üle kümne aasta. Kas otsustasitegi juba kümme aastat tagasi, et tahate just sellist eepost kirja panna ja hakkasite koguma materjali, siht silme ees?

Ei. Kümme aastat tagasi hakkasin lihtsalt otsima, jälgi ajama ja katsetama, sest minus oli tärganud uudishimu. See ongi ainus loominguline jõud, sest ükski paikapandud kava ei püsi värskena. Sellepärast on hea, kui projektid on suhteliselt udused, sest kui kõik oleks ette teada, kas poleks siis edasiliikumine lihtsalt rutiin? Ainult rituaali võib täpselt täita. Hommikvõimlemine ja hammaste pesemine käigu ikka ühtemoodi. Aga kui kogeda midagi uut, siis seda ei saa täpselt määrata, siis polekski see enam kogemus. Ehk nagu ütles Georges Bataille: tahan. et kogemus viiks mu sinna, kuhu ta läheb, mitte et ta läheks sinna, kuhu mina tahan. Ainult nii on võimalik sündmus. Eepos oli lihtsalt optimaalne lahendus. Mul oli tekkinud terve hulk aime ja intuitsioone, mida ei saanud enam väljendada näiteks teadusliku tekstiga (neid olen ka avaldanud). Ja kirjutama asudes ma ei teadnud, kuhu viimaks välja jõuan: teadsin ainult, kuhu ma minna ei taha.

Milline on teie teose ideaalne lugeja – kas see peab olema keegi, kes on süvitsi kursis eesti rahvapärimusega?

Ei. Ideaalne lugeja on keegi, kes pärimusest ainult natuke teab, nii et tal on olemas mõned lihtsad orientiirid, aga ei ole veel kujunenud kindlaid eelarvamusi. Maastik ei hirmuta teda enam, aga ta on avastusretkel ja hoiab silmad hästi lahti. Hea lugeja võib olla ka see, kes pärimusest midagi ei tea, kellele kõik on üllatav ja kes alatasa satub segadusse. Siis sõltub palju tema tahtest ja sädemest, sest kui nupp ei noki, ega siis ei jõua ka kuhugi. Kolmas võimalus on tõesti, et lugeja teab asju veel paremini, ta lihtsalt jälgib mängu ja on huvitatud tehnilistest üksikasjadest, sellest, kuidas mingi trikk on tehtud. Selline lugeja võib olla suurepärane kriitik, aga võib ka olla tüütu pujään, kes solvub, sest ta ei tunne tekstis ära oma juba selginud ja hangunud pilti. Siis pole midagi parata, talle polegi raamat mõeldud. Muide, mina ei ütleks „rahvapärimus“, sest aadlipärimust meil kogutud ei ole, rahvapärimus ongi ainuke. Niisugused mõisted nagu „rahvaluule“, „rahvatarkus“, „rahvatants“ ja „rahvalik traditsioon“ on mõttetud pleonasmid, 19. sajandi seisusliku ühiskonna rudimendid. Aadlit pole ju ammu enam. Tõsi küll, vastandada võib tööstuslikku massikultuuri (meelelahutus) ja isetekkelist pärimuskultuuri, aga „rahvalikud“ on nad mõlemad.

Kas ka kaasaegset pärimust peaks aktiivselt koguma ja talletama?

Pärimuse kogumine saab hoo sisse siis, kui tekib tunne, et oluline osa sellest on peagi kadumas. 19. sajandi teisel poolel läksidki lahti kogumise kampaaniad, ilma nendeta oleks palju huvitavat kadunud, ja tõtt öelda oli tollalgi alles ainult pärimuse fragmente. Küsimus on aga selles, miks pärimust talletada? Ja kuidas olulist ära tunda? Tänapäeval on pärimus massikultuuriga segunenud, sellepärast ei saa tihti aru, kui omapärane see õieti on. Ja kellele seda peaks pärandama? Saja aasta pärast on Eestis hoopis teine maastik (või ütleme, saarestik), võib-olla tunnevad siis inimesed ikka huvi selle vastu, kuidas muistsel ajal elati, aga kas neid huvitab ka praegune aeg? Või vaevab neid ainult küsimus, kust saada pudel puhast vett? Mina tõesti ei tea. Ehk on oluline, et midagi arhiividesse kogutust rändaks suulisesse traditsiooni tagasi, sest suuline pärimus on püsivam, kõik paberid ja digitaalsed salvestused võivad hõlpsasti hävida. Ja siis pole praeguse pärimuse kogumisel sügavat mõtet, küll hiljem selgub, kas keegi viitsib seda mäletada.

Olete palju tõlkinud luulet ja muid tekste. Kuidas suhtute aga enda tekstide tõlkimisse, kas pole hirmu, et ehk ei oska tõlkija mõtet edasi anda?

Tõlkimine on uue teksti loomine. Kui autorinime ei oleks, polekski väga tähtis, millised on tõlked teistesse keeltesse. Ehk paneb keegi midagi olulist juurde, miks mitte? Aga autorinimi tekitab sunni: peaksin ikkagi teadma, mida mulle omistatakse. Inglise või soomekeelseid tõlkeid olen sellepärast hoolega lugenud. Tõlkijatele tavaliselt meeldib, kui autor ise aitab tekstikohti täpsustada, sest tõlkija eesmärk on ümberkehastumine, kellegi teisena esinemine. Aga on ka tõlkeid mandarini, hindi, heebrea või udmurdi keelde, mis vahel tehakse inglise keele kaudu… Neid ma kontrollida ei suuda. Siis tuleb asjasse suhtuda umbes nagu purjetamisesse: sadamast sõidetakse välja lootusega, et tuult ikka on, ja et see pole liiga tugev.

Missugune on paik, kus te kõige enam armastate kirjatööd teha?

Kõige parem on kirjutada kodus, kus kõik on tuttav ja ümbrus ei hakka segama. Vahel on ka hea töötada kuskil metsakodus, mõnes maamajas või ateljees. Olen tööd teinud ka kaugemal, näiteks Itaalias või Austrias, aga siis hakkab asi sujuma ikkagi alates hetkest, mil ümbrus pole enam nii uus ega nõua kogu tähelepanu. See on omamoodi paradoks: selleks et kirjutada midagi huvitavat, on kõigepealt vaja väikest annust igavust. Jah, kirjutada saab ka väga põnevas või äärmuslikus miljöös, aga tulemus on määramatu, sest tekst muutub kergesti hüplikuks ja hämaraks.

Küsis Mariin Lõksuhiir.

Loe Mariini arvustust Hasso Krulli eeposele “Kui kivid olid veel pehmed” siit!

Intervjuu Eda Ahiga

DSC_0104

Eda Ahi kolmas luulekogu “Julgeolek” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Edaga.

 

 

 

 

Kas tänapäeval Eestis või üleüldse maailmas on luule alahinnatud?

Tahaksin mõelda, et luulel ei olegi hinda, vaid väärtus. Kui luulet veel loetakse, tähendab see, et ka väärtustatakse.

Millised autorid on teile kõige tugevamat muljet avaldanud ja kas see peegeldub ka teie enda loomingus?

Neid autoreid on väga palju ja leidub nii luules kui ka proosas. Kui hakkaksin kedagi nimetama, jääksid paratamatult paljud teised välja. Muidugi on mind kõige enam mõjutanud eesti kirjandus, sest selle kohalolu ei taju ma ainult otsese, vaid ka kaudsena – või pigem kõigest läbiimbununa. Igapäevaselt ei pruugita seda isegi märgata, aga meie keel ja olemine on meie kirjandusest läbi imbunud, sellest tulvil. Samamoodi kõnetavad ja tsiteerivad ka kirjandustekstid paratamatult üksteist. Seega peegeldub eesti kirjandus paratamatult minu luules. Lisaks olen elu jooksul juhuse tahtel – õpingute ja päritolu tõttu – puutunud rohkem kokku itaalia ja vene kirjandusega.

Mainite oma luuletustes Tallinnat ja Tartut. Kas eelistate linnaelu maale, on linnad millegi poolest loometöö keskkonnana viljakamad?

Kindlasti mitte. Enne pikkade kooliaastate algust veetsin võrdselt aega oma kodulinnas Tallinnas ja kodukülas Räpina lähedal. Selle põhjal võin öelda, et nii maal kui linnas on võimalik väga viljakalt luua. Küllap oligi lapsepõlv minu viljakaim loomeperiood – nagu enamikul, ma usun. Mis puutub praegusesse aega, tuleb tunnistada, et kuigi maakohad seostuvad linnainimese jaoks küll sageli puhkuse ja võimalusega teha, mida hing ihkab, olen kuni viimase ajani täheldanud, et suvisel ajal maal olles on mul vahel isegi raskem kirjutada. Siis tahaks rohkem metsas uitada, lähikonnas ringi sõita ja järves ujuda. Küllap seostub see pigem aastaajaga: pimedal talveperioodil ja ootusrikkal-pakataval kevadel sünnib ikka rohkem luuletusi.

Kas Eestis elamine on teie loome jaoks suur mõjutaja või võiksite samu ridu kirjutada ka mõnes muus maailma paigas elades?

Huvitav küsimus. Kuigi olen seda isegi omal nahal tahtmatult katsetada saanud, pole ma vastuses ometi päris kindel. Nagu ennist mainisin, on Eestis ümbritsev ruum justkui keelest ja eestikeelsest kirjandusest tulvil. See muudab kirjutamise kuidagi kergeks ja loomulikuks. Pikemalt mujal viibides on vist raskem ühtaegu ümbritseva kirjanduskeskkonnaga kontakti leida ja eesti keeles kirjutada – ma ei pea siinkohal silmas lühemaid reise, mis mõjuvad kirjutamisele pigem tiivustavalt. Ära olles olen püüdnud maksimaalselt sealsele keele- ja kultuuriruumile keskenduda. Minu jaoks on see loomulik, kuid pagendab eesti keele siiski mingil määral kaugematesse ajusoppidesse. Kui elasin aasta aega Itaalias, tundus, et tolle aja lõpuks kiskus mõtlemine sageli itaaliakeelsetele radadele ja eesti keeles kirjutamine ei sujunud enam endistviisi. Võib-olla oleksin mõne aja pärast suutnud taas eesti keeles kirjutada.

Mida soovitaksite noorele alustavale luuletajale oma isikupärase stiili leidmiseks – kuidas teil see korda läks?

Ma ei pea ennast küll mingiks loovkirjutamise eksperdiks, aga küllap on kirjutamisega nii nagu kõige muuga –peamine on armastada seda, mida teed, ja teha seda alati õhinaga. Kirjutama õppimiseks on ilmselt kõige olulisem töötada tekstidega – kirjutada, lugeda ja tõlkida. Tõlkimise all ei pea ma silmas vaid tekstide ühest keelest teise tõlkimist, vaid ka nende enese jaoks mõtestamist oma emakeeles. Alati tasub katsetada. Nagu mainitud, võiks kirjutamist eelkõige nautida ja sellest rõõmu tunda.

Küsis Mariin Lõksuhiir.

Mariini arvustust Eda Ahi luulekogule “Julgeolek” loe siit!