Intervjuu Urmas Vadiga

urmas_vadi_patrik_tamm_04

 

Urmas Vadi novellikogu “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Urmasega.

 

 

Foto autor: Patrik Tamm

 

Teie loomingus on olulisel kohal teater – kas teater suudab teie arvates midagi, mida kirjandus ei suuda ja vastupidi?

Kindlasti midagi siin on. Jäin selle üle pikalt mõtlema, et mis on need erinevused ja sarnasused ja mida suudab üks ja mida teine ja jäin nii mõttesse, et lõpuks tunduvad teater ja kirjandus nii erinevad, et ma ei oskagi midagi vastata. Aga midagi kindlasti seal on.

 

Kas tõeliselt hea kirjandus saab sündida ilma kannatuseta?

Vast saab. Ma arvan, et kogu seda kannatuste teemat on üleeksponeeritud. Et tõelike kirjanik on alati haige ja näljas ja vaene ja üksi ja tõeline kunst sünnib läbi kannatuste. Ja eks inimesel on omad kannatused ja kannatustest kirjutades on hea ka teise inimeseni jõuda, tekitada dialoogi ja end samastada. Dostojevski kannatas, Juhan Liiv kannatas, selles kannatuses on tõesti midagi õilist ja ülevat, sest ka Jeesus kannatas ristil olles meie kõigi eest. Kannatus on justkui midagi suurt ja võimast. Ja kunst, mis selle kannatusega tegeleb on kah nagu suurem ja olulisem sellest kunstist, mis tunneb rõõmu soojast rannaliivast ja mere loksumisest.
Ka mina tunnen, et ma vahel kannatan nii väga. Ja tunnen, et see kannatus on suur ja ma olen läbi selle kannatuse seotud teiste kannatajatega. Aga kui ma sellel kannatuse hetkel proovin sellest kirjutada, anda edasi seda tõelist kannatust, siis ma olen vaadanud, et minu puhul tuleb välja üks paras puss. See, et hästi kirjutada, on vaja ikka mingisugust teist meeleolu, siis võib kirjutada ka kannatustest hästi.
Ma just praegu loen lastele õhtujutuks Kiviräha Sirli, Siim ja saladused. Seal on üks eriti kuri kirjanik Lammas, kes elabki kannatustest ja kirjutab jubedaid lugusid ja mõtleb välja, mis hirmsaid asju võiks väikese Peetrikesega juhtuda. Vaat, see kirjanik Lammas ma olla ei tahaks. Ja samas ma ei usu, et näiteks Kivirähk on kogu aeg oma kirjutamise ja eluga sõiduvees ja kirjutab oma lahedaid lugusid, ma arvan, et tal on kah omad kannatused. Ainult et see, kuidas ta asjad välja tulevad ei ole sellised nagu oleks need tekstid kirjutanud lastekirjanik Lammas.
Kui raske oli Teie jaoks päris alguses oma loominguga avalikkuse ette tulla ja kas aja jooksul on selles osas ka miskit muutunud?

Minu probleem, kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, on selles ehk, et ma just liiga kergelt ja liiga vara tulin avalikkuse ette. Oleks võinud rohkem oodata, mitte avaldada. Ütlen täiesti siiralt, et paar-kolm mu esimest raamatut võiks täiesti vabalt olemata olla. Aga seda ütlen ma ka tagantjärgi, sest seal ajal oli väga oluline, et midagi ilmuks, et kõik teaksid, et ma olen kirjanik. Samas ma ka väga ei põe, ju neid esimesi avaldamisi oli kah siis ikkagi vaja, et liikuda kuhugi edasi.
Aga täna on selle publiku ette tulemisega kuidagi teistmoodi. Ja selle viimase jutukogu puhul ma küll mõtlesin, et ma kirjutan sellele sada protsenti alla, aga samas ma mõtlesin, et äkki nüüd mingid inimesed hakkavad mind pidama halvaks inimeseks või segaseks. Aga näe, nüüd olen siiski nomineeritud oma raamatuga ja näib, et kõik on ikkagi nagu hästi. Üldse peaks sellest mõttest lahti saama, et mida teised arvavad ja kelleks nad mind peavad, sest mul tuleb endale aru anda, et ma tegelikult ei olegi mingi hea inimene. Mu tekstid ei tegele sellega, et näidata end kõige parema inimesena. Kunagi meil oli Jüri Ehlvestiga vaidlus, et kas kirjanik peab olema eetiline, moraalne jne. Mina väitsin toona, mingi kümme aastat tagasi, et peab, Ehlvest, et mitte. Aga nüüd ma arvan samamoodi nagu tema. Kirjanduses ei peaks olema mingeid eetilisi-ebaeetilisi teemasid. Kirjandus on ikka midagi muud kui käitumisõpik.

 

Eesti keele tunnist on vist kõigil Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilastel meeles lause, kuhu on tarvis komasid panna: Nuppe keerab hoopis Urmas Vadi, noorema põlve kirjamees, ja saade on kohe särtsakam ja mängulisem. Kas Teie kirjandustunnid juhatasid Teid kirjandusele lähemale või pigem takistasid?

Ohoo, see on küll üllatus, et sihukese lause peale keegi komasid õppis panema. Tore teada. Aga nüüd ma olen vaadanud, et mind enam ei peetagi noorema põlve kirjameheks. Keskiga hakkab vaikselt ligi hiilima.
Aga minu gümnaasiumi kirjandustunnid juhatasid mind täpselt sinna, kus ma praegu olen. See oli väga oluline aeg tänu minu kirjandusõpetajale. Kui temasuguseid oleks rohkem, siis ei küsiks kirjandusõhtul iga viies raamatukogutöötaja, miks kaasaegne eesti kirjandus on nii ropp.

Küsis Maria Koff.

Maria arvustust Urmas Vadi novellikogule “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” loe siit!

Urmas Vadi alleaa

vadi reas

Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

Tuum, 2014. 231 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Kujundanud Andres Rõhu

 

 

Urmas Vadi uue novellikogu pealkiri “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on tabavaks iseloomustajaks kogu raamatule. Ükskõik kui väga me ka ei prooviks, mõne aja pärast on sõnade järjekord ikka meelest läinud. Meelest on läinud, kus ja mis täpselt. Kindlalt on peas vaid esimene sõna: kuidas. Ja see kuidas jääb hiljem alles ka kogu raamatust. Jääb nende ridade rahulik, kulgev meeleolu. Jääb see, kuidas autor meile kõigest kõneleb. Jääb nukrus ja huumor. Ja see ei lähe kohe kuidagi meelest.

Juba esimesest lausest köidab Vadi lugeja oma loo külge: “Ütlen kohe ära, et mulle käivad närvidele inimesed, kes hämaras toas päevakardinat liikumas nähes arvavad, et see oli UFO.” Nii lihtsalt ongi lugeja tal pihus. Ja lahti ei lase ta enne viimast. Tegelikult, kui nii mõelda, siis ta lahti vist ei lasegi üldse. Võib-olla mõne on lasnud. Kes teab, see sõltub ju lugejast ka.

Novellidele lisavad põnevust Vadi tegelastena kasutatud reaalsed isikud, kellele ta on jätnud nende päris nimed ja kellega ta teeb kõikvõimalikke kummalisi tükke, mis ilmselgelt tegelikult sündinud ei ole. Kohe tekivad lugeja peas kujutluspildid ja arutelud, kui palju seal siis ikkagi tõtt on ja kui suur osa on fiktsioonil? Millised iseloomuomadused on ainüksi Urmas Vadi tegelaskujule omased ja millised kuuluvad päriselt Urmas Vadile, kirjanikule? Aga teadmine, et vastust tegelikult teada ju ei saa, vist lisabki lugudele mingi salapärase võlu ja pingestatuse.

Teatrikooli õpilasena vaimustasid mind lood Allaberdist ja Hallist Vurrust, Marino Torinost ja Alle Aast, teatriteemalistest arutlustest. Ja näis, et ka autorile on teatrimaailm oluliseks paigaks ja inspiratsiooniallikaks. See kirjanduse ja teatri segu mõjub ühtaegu mõnusalt ja kummaliselt.

Kõik novellid on kuidagi nukrad ja sisaldavad sellist omamoodi nullpunkti. Kord on eluga ummikusse jooksnud Urmas Vadi ise, kord mõni sõber. Kuid lugedes on tunda, et see punkt on tegelikult juba möödas ja sellele vaadatakse tagasi kerge iroonilise muigega. Ahastus on olnud, aga nüüd liigutakse edasi. Mõned lood justkui venivad, ei taha nii kergelt oma puändini jõuda. Aga nad venivad kuidagi omal naljakal kombel, nii et tahaks neile öelda: “Venige pealegi, mul on aega küll.”

Ma ei tea, kas see on nüüd paslik võrdlus, kuid “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” jättis niisuguse mulje, et Vadi on leidnud üles oma joiu. Oma isikliku laulu. Ja nüüd tasapisi läheb seda laulu mööda edasi. Võib-olla reas. Lakkamatult uusi nüansse leides, oma joiu piire kompides. Ja seda rida on jube ilus jälgida. Seda humoorikalt kurblikku joigu. Sellest saab, muide, kohe aru, et see on just tema oma.

Maria Koff

Tänamise kunst

9781938912481_p0_v2_s260x420

Sarah Kay “No matter the wreckage”

Write Bloody Publishing, 2014. 133 lk.

Toimetajad: Derrick Brown, Cristin O’Keefe Aptowicz ja Jan Kawamura-Kay

Kujundajad: Anis Mojgani, Sophia Janowitz ja Ashley Siebels

“Because there is nothing more beautiful than the way the ocean refuses to stop kissing the shoreline, no matter how many times it’s sent away.”

Sarah Kay, noor spoken word poetess New Yorgist, pooleldi jaapanlanna, pooleldi juuditar, on kandnud oma luulet ette üle kogu maailma. Jaganud oma loomingut, kasutades häält, miimikat ja kehakeelt… Spoken word’i tuum on suuline esitus, kohalolu, kõik peaks sündima siin ja praegu. Ja sellel alal on Sarah Kay üks parimaid, pugenud südamesse ning andnud lootust ja inspiratsiooni inimestele kaugel ja lähedal. Ta on õpetanud koolides ja innustanud paljusid noori.

Kuid nüüd on ta pannud oma loomingu kirja ka paberile. 2014. aastal ilmus tema esimene luulekogu “No matter the wreckage”, kuhu on kogutud luuletused autori erinevatest eluperioodidest.

Enne lugemist näris hinges väike kahtluseussike. Kas midagi nii kaunist ja erilist, mis on selgelt äratuntav igas tema suulises esituses, on üldse võimalik kirjasõnas edasi anda? Kas tema enda humoorikas ja samal ajal tõsine alltekst ehk kaduma ei lähe?

Esimesi luuletusi lugedes võisin kergendunult nentida, et ei. Sugugi mitte. Kartused olid alusetud. Natuke nagu teistmoodi oli küll, aga mitte halvem. Ja mida edasi, seda rohkem tõmbas autor lugejat kaasa oma imelisse maailma. Ja seda rohkem sai see koduseks, omaks…

Sarah Kay on julge. Ta usaldab ja laseb lugeja avasüli sisse oma ellu, lapsepõlve, tutvustab oma armastatud inimesi. Annab talle aimu oma hirmudest, ootustest ja sellest kõigest, mis temas toimub. Ta ei püüa peita vigu, vaid toob need päevavalgele, tehes lugejale kergeks temaga samastuda ja endki temas ära tunda: “My self-confidence can be measured out in teaspoons mixed into my poetry, and it still always tastes funny in my mouth.”

Ta on sõnastanud lihtsaid, inimlikke olukordi, millele me alati ei mõtle, aga lugedes ehk meenuvad, jõuavad kohale: “You can only fit so many words in a postcard./ Only so many in a phone call./ only so many into space before you forget/ that words are sometimes used for things/ other than filling emptiness.

Ja samal ajal käsitleb ta valusaid teemasid ühiskonnas – alates Hiroshimast kuni Indiani ja tagasi. Ta on tuline võitleja ja süstib enesekindlust kõigisse naistesse: “You are a woman. Skin and bones, veins and nerves, hair and sweat./ You are not made of metaphors. Not apologies, not excuses.

Osa tekstide puhul tekib küsimus – kas võib neid ikka luuleks nimetada, või on neist juba proosa saanud? Võib-olla need mõjuvad esitades luulena, kuid raamatust lugedes jätavad pigem miniatuuri mulje. Siinkohal olgu mainitud, et riimi ei kasuta ta üheski luuletuses, küll aga mängib erinevate rütmidega.

Aga kõige rohkem õhkub neist ridadest tänulikkust. Sarah Kay soe “aitäh” kumab läbi kõigist tema tekstidest. Vahel on see sõnastatud, vahel mitte. Aga see on alati kohal. “No matter the wreckage” on raamat, mis jääb. Ta jääb kuskile sügavale lugeja sisse ja poeb sealt vahel välja. Siis, kui olla on vaikne või rõõmus või kurb. Vahel tahab ta siis ka oma peidupaigast välja pugeda, kui ümberringi ei ole üldse mitte vaikne. Siis peab teda tagasi hoidma ja ootama õiget hetke.

Aga endaga kaasas kanda tahaks teda küll alati. Igaks juhuks.
PS. Sarah Kay külastab sel kevadel HeadRead kirjandusfestivali Tallinnas!

Maria Koff

Maailma lõpp algab Bergslagenis.

võtiSara B. Elfgren, Mats Strandberg

“Ring”, 2012. 403 lk.

“Tuli”, 2012. 500 lk.

“Võti”, 2014. 660 lk.

Varrak

Rootsi keelest tõlkinud: Kadi-Riin Haasma

Toimetanud: Hille Lagerspetz

2011. aastal ilmus maailma ulmemaastikule uue salapärase noortetriloogia esimene osa meie põhjanaabritelt Rootsist, mis kannab nime “Ring” ning on nüüdseks leidnud endale järjed “Tuli” ja “Võti”. Rootsi autorid Mats Strandberg ja Sara B. Elfgren on kirjutanud sarja kahasse ning praeguseks on kõik raamatud ilmunud ka eestikeelses tõlkes.

Loo peategelased, seitse noort, elavad Rootsi väikelinnas Engelsforsis, mida nad peavad kõige üksluisemaks paigaks siin ilmas. Peale selle ei ühenda noori pealtnäha miski, kuni hetkeni, mil nad avastavad, et on nõiad ning et nende saatus on teinud neid Väljavalituiks, kelle õlul lasub suur ülesanne. Päästa maailm. Ja et otse loomulikult on just Engelsfors maailma kõige aktiivsema maagiatasemega linn. Kolme gümnaasiumiaasta vältel seisavad nad silmitsi raskete katsumustega nii võitluses deemonitega kui ka inimsuhetes ning eneseotsinguis.

Selline tutvustus kõlab natuke nagu ükskõik milline ulmeraamat siin maailmas. Jah, ja nii see ju ometi ongi, kuid siiski on selles sarjas miskit väga ehedat ja elulist, mis on pahatihti paljudes analoogsetes lugudes kaduma läinud. Strandbergil ja Elfgrenil on õnnestunud tuua iga tegelase karakter esile nõnda, et see on usutav. Mõnes mõttes lõhuvad autorid igaühega neist levinud stereotüüpe ja aitavad mõista, mis võib peituda pealispinna all. See muudab raamatud eriliseks ja nauditavaks.

Lisaks ulmemaailmale on autorid maalinud väga realistliku pildi elust selles Rootsi väikelinnas, mis lubab meilgi kogeda nende hallide koolikoridoride lõhna, tasast vestlust Engelsforsi pargis, suuri konflikte ja väiksemaid vastuolusid, metsa, mis on kaunis, kuid kuivab, kohalike joodikute istumispaika, sotsiaalosakonda ja räpaseid tualettruume, milles võib hetkeks leida rahu, kui otsida, koolikaaslase surma järel seinale kraabitud teateid: ”R.I.P./ME IGATSEME SIND!!!/LIVE FAST DIE YOUNG AND LEAVE A GOODLOOKING CORPSE/ HEA PEDE ON SURNUD PEDE/ANNA ANDEKS/ IT’S BETTER 2 BURN OUT THAN 2 FADE AWAY” (“Ring” lk 119). Muigamapanevalt eluline…

Peategelaste eludega ei ole Rootsi kirjanikud sama ettearvamatud kui näiteks G.R.R. Martin, kuid üllatusi jagub siiski. Tõsi, negatiivse poolena võiks ehk välja tuua selle, et iga raamatu lõpu eel võib olla peaaegu kindel, et asjalood laabuvad. Pinge ei saavuta oma täit potentsiaali ja lugeja jääb ootama midagi, mida ei tule. Kuid ootused sõltuvad kindlasti ka lugejast endast…

“Ring”, “Tuli” ja “Võti” võivad mõnele olla värskendavaks kõrvalepõikeks tavapärase lektüüri juurest, et siis taas uue pilguga sellesse süüvida. Siirus, millega lugusid meile esitatakse, kutsub meid kaasa saama osa sellest imelisest seiklusest ning jätma muu viivuks eemale. Võib-olla ongi triloogia elulisus põhjus, miks sellesse on nii kerge sukelduda ka inimesel, kelle meelislugemine ei ole ulmeromaan. Julgen siiralt soovitada seda kõigile, ka täiskasvanuile, kes naudivad aeg-ajalt noortekirjanduse lugemist. Või neile, kes tahaksid seda nautida.

PS. Miks tasub veel Engelsforsi triloogiaga tutvuda? Nimelt sellepärast, et sarja autorid Mats Strandberg ja Sarah B. Elfgren külastavad kevadel 2015 HeadRead kirjandusfestivali Tallinnas ning seal avaneb lugejal võimalus nende endiga kohtuda. Lisaks sellele võib üsna pea oodata Engelsforsi triloogial põhinevat filmi.

Maria Koff