Kiiremini, kiiremini, rohkem, rohkem, odavamalt, odavamalt, ühesõnaga moetööstus

3b6096f11c5c35112c161b9e77100a72dbb77789

„Moest väljas“, Eesti, 2015, 59 min

Režissöörid: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz

Osatäitjad: Reet Aus

 

 

 

Kilmi ja Labernezi uus dokumentaalfilm „Moest väljas“ räägib Reet Ausi teekonnast moetööstusradadel ning uute moeideede sündimisest ja teostamisest. Film on kinodes alates 18. septembrist ning jookseb veel loodetavasti piisavalt kaua, et kõik noored fashionistad selle ära jõuaksid näha.

Ma arvan, et see on üle pika aja üks film, mis mu käitumist ja suhtumist tõeliselt muutnud on. Selle mõistmiseks piisas ainuüksi esimesest stseenist – H&M-i esmakordne avamine Rocca al Mare keskuses. See andis loole hea alguse ning lõi üpriski täpse pildi inimeste suhtumisest.

Film räägib Reet Ausist, kes proovib esmalt jälile saada ühtede Zara teksapükste päritolule. Bangladeshis leiabki ta otsitud tehase ning tutvub lähemalt riiete masstootmisega. Bangladeshi rõivavabrikutes filmitud kaadrite taustal saab vaatajalegi selgeks kurb tõde ja filmi üks peamisi ideid: tänapäeva rõivaid tehakse seal, kus on kõige odavam ja müüakse seal, kus on kõige kallim.

See film pani mind ühtlasi mõtlema asjaolule, et me teame nii ääretult vähe sellest, kust asjad, mida me tarbime ja ostame, pärit on. Kas sa tead, kes õmbles selle särgi, mis sul praegu seljas on? Või vähemalt kus see õmmeldi? Mina ka ei tea. Aga nagu Reet Aus filmis ise ka ütles, tuleks järgmine kord poest midagi ostes lihtsalt küsida, kus miski valmistatud on. Ja kui piisavalt paljud küsivad, siis ehk hakatakse sellele rohkem tähelepanu pöörama ja ühel heal päeval saab keegi ka vastuse. Ja edasi tekib küsimus, kas sa tõesti tahad osta neid teksapükse, mille valmistamiseks kulub basseinide kaupa vett ning mille õmblejad saavad palka 8 eurot kuus, kuid üüri maksavad 9 eurot kuus. Lisaks on näiteks needsamad Zara püksid täis topitud erinevaid kemikaale, mis põhjustavad muuhulgas allergiaid. Et kahjulikke aineid pükstest välja saada, peaks neid pesema vähemalt 60 korda 60kraadises vees.

See kõik ja palju muudki selles filmis mõjub enamikule vaatajatest ilmselt üsnagi pilku avardavalt. Eks me ju kõik teame, et meie riided ei ole õmmeldud väikses õdusas  õmblustöökojas, kuid antud dokumentaalfilm pani vähemalt mind tõsisemalt mõtlema selle üle, kust ma oma rõivad ostan ning kui tihti ma seda teen.

Lisaks pakkus äratundmisrõõmu laulupeo särkide valmistamine. Tohutult põnev oli tegelikult näha, millest kogu idee alguse sai ja kuidas protsess kulges. Nüüd tagantjärele tahaks endalegi üht sellist särki, teades, kui palju antud projektiga loodust sai säästetud.

Filmis olid professionaalselt tasakaalus mängufilmisarnased kaadrid õmblejatest ja moetööstusest ning intervjuud Reet Ausi ning teiste upcyclinguga tegelejatega, mis lõi tervikliku, informatiivse ja nauditava pildi. Selle kuuekümne minuti sisse mahtus tegelikult üks meeletult hariv ja armas lugu, mis ei olnud aga sugugi lõplik, edasiarenguks ning endapoolseks panuseks on ruumi kõvasti.

Mariann Jüriorg