“Mortdecai” – põnevik kõrgklassile

mortdecai“Mortdecai” (2014)

Režissöör: David Koepp

Stsenaristid: Eric Aronson, Peter Baynham, David Koepp

Osades: Johnny Depp, Gwyneth Paltrow, Ewan McGregor, Olivia Munn, Jeff Goldblum, Paul Bettany

Esimene kokkupuude “Mortdecaiga” oli tänavatel kõndides. Silma jäid filmi omapärased plakatid, kus neli tegelast poseerivad, identsed vuntsid aksessuaarina ülahuultel. Tundub, et see töötas, sest just tänu nendele plakatitele ma selle filmi vaatamiseks valisingi. Alles enne pileti ostmist sirvisin läbi filmi kokkuvõtte. Väidetavalt oli tegemist action-komöödiaga ja peaosas mängis Johnny Depp. Sellest lähtuvalt ma ei oodanudki, et lahkun kinost tundega, millega suudan muuta maailma, vaid pigem, et saan kaheks tunniks kellegi teise maailma sukelduda ning pärast rahulikult oma eluga jätkata.

Film põhineb Kyril Bonfiglioli neljaosalise seeria viimasel osal “Suur Mortdecai vuntsimüsteerium”, mille lõpetas pärast autori surma Craig Brown, ja räägib Briti kunstikogujast ja -kaupmehest Charlie Mortdecaist (Johnny Depp), kellele annavad salaagendid ülesandeks saada tagasi varastatud maal, mille taga on väidetavalt peidus salajase pangakonto kood. Sellel teekonnal saadab teda tema kaunis naine Johanna (Gwyneth Paltrow) ja usaldusväärne ihukaitsja Jock (Paul Bettany).

Oli rõõm näha, et Charlie oli koos paari teise tegelasega jäänud kindlalt kuuekümnendatesse, millal see raamat kirjutati, nii-öelda “kinni”. Seda oli näha nende riietusest, käitumisest, sõnavarast ja suhtumisest tänapäevastesse esemetesse. Loos oli igal tegelasel väga omapärane iseloom, mis põhjustas nendevahelisi humoorikaid konflikte ja kummalisi suhteid. Minu jaoks oli suur pluss see, et filmis oli kõigil loos oma kindel roll ja nad jäid sellele truuks. See tegi süžee jälgimise lihtsaks ja ei pidanud kogu aeg kõvasti kaasa mõtlema, vaid sai oma mõtted vaikselt välja lülitada ja rahulikult ekraanil toimuvat jälgida.

Filmi süžee aga jätab mulje, nagu oleks võetud klassikaline märulifilm ning vahetatud gangsterid ja narkootikumid Briti kõrgklassi ja kunsti vastu. Lugu oli etteaimatav, aga miski tegi selle ikkagi unikaalseks. Läbi filmi oli puistatud omajagu lihtsakoelisi nalju, mille põhjustasid enamasti Charlie apsakad, lihtsameelsus või ükskõikmatus. Arvatavasti naljade kergus ja lihtsus oligi põhjuseks, miks oli saalis kuulda naeru ja miks minagi paar korda muigasin. Pärast filmi vaatamist ei suuda ma ühtegi teist näitlejat peale Depp’i Charlie Montdecai rollis ette kujutada. Ei tea, kas tal on anne teha iga oma tegelaskuju meeldejäävaks või on ta osanud valida unikaalsed rollid, mis selle kindlustavad.

Kuigi kinost lahkudes mõtlesin vaid sellele, kuidas ma seda aega kuidagi praktilisemalt ära kasutada oleksin saanud, polnud praegu tagasi mõeldes filmil midagi viga. Kui ma enam ei mõtleks, et kogu oma aega praktiliselt kasutama peab, saaks see üheks heaks filmiks. Sest lõppude lõpuks meelelahutus ongi mõeldud meele lahutamiseks.

Marie Tombu