Intervjuu Triin Soometsaga

Triin Soometsa luulekogu „Hulgakesed“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Triin Soometsaga.

 

Kuidas tuli pealkiri „Hulgakesed“ – on ju raamatu pealkiri just see, mis lugema kutsub ning mina tundsin pealkirja-tõmmet Teie raamatuga eriti.

Üks luuletus raamatus lõpeb sõnaga “hulgakesi” ja sealt tuli.

Kuidas kõrvutaksite enda luuletuste iseloomu iseenda iseloomuga?

Väga huvitav küsimus! Mõtlesin selle üle tükk aega. Täiesti sarnased on.

Millises meeleolus Te peamiselt luuletusi kirjutate ning kas ja kuidas see Teie loomingus läbi kumab?

Väga rahulikus meeleolus, muidu ei tule midagi. Õieti – ükskõik mis meeleolu on, kui hakkab mõni tekst tulema, siis kõik meeleolud kaovad ja tekib ühtsustunne kõigega. Selline tunne, et tead ja veel hullem, suudad väljendada asju, millele muidu ligi ei pääse. Nii et küsimus pole meeleolus, kuigi seda olekut võiks kirjeldada väga rahuliku, teadliku, julge ja otsustavana. Ma arvan, et mingid tujud, mis enne kirjutama hakkamist võisid olla, ei kuma kuidagi läbi.

Kas raamatus „Hulgakesed“ on tekstid inspireeritud Teie elust või on need fantaasiapõhised? Võib-olla on need paberile saanud hoopis kuidagi kolmandat moodi?

Mul on vist päris tugev kujutlusjõud, sellepärast ei maksa minult niimoodi küsida. Päris palju tekste on kirjutatud aasta tagasi Itaalias Mazzanos, seal segunesid elu ja fantaasia isegi rohkem kui muidu.

Kui peaksite kirjeldama oma luulet paari-kolme sõnaga… – millised need sõnad oleksid?

Püüd ja tahe võimalikult täpselt edasi anda seda, kuidas on, ja vahel ka selleni jõudmise teed.

Küsis Olivia Tammisto.

Olivia arvustust Triin Soometsa luulekogule „Hulgakesed“ loe siit!

Advertisements

Hõbeniidil kõndija

hulgakesed

Triin Soomets „Hulgakesed’’

Verb, 2015, 56 lk.

Kujundanud Piia Ruber

 

 

 

Lugesin. Trammi peal. Lugesin kodus. Lugesin valjult iseendale ette. Luuletused kõlasid jõuliselt. Täis naiselikku väge. Lood olid omavahel justkui maagilise niidiga seotud. Niit oli hõbedane ja särav ning mööda seda tuli kõndida. Lugesin ja tundsin end nagu köieltantsija, nagu hõbeniidil kõndija. Maha oli raske astuda, all ootas… eimiski? Mind tõmmati kätest, et saaksin luuletustest tervikliku elamuse. Et ma liiga kohe alla ei astuks. Et tunneksin kõiki tundeid, mida luulekogu enda kaante vahel peitis. Samm sammu haaval, luuletus luuletuse järel.  Read haarasid mind endaga kaasa, tõid silme ette värvid, pildid, maalid. Tõid mõtteisse uued mõtted. Uued terakesed, uued pudinad. Sulandusin sõnade vahele. Rändasin luuleilmas. See oli päris teistmoodi maailm. Mulle mitte nii tuttav, kuid väga meeldiv uus koht. Iga luuleraamatuga sellisesse maailma ei satu.

Nendes luuletustes on küsimusi. Vastusteta. Lk. 20 /…raam teab, kuidas peab olema ruum teab, kuidas on kummal on õigus…/…kunstnik teab, kuidas peab olema värvid teavad, kuidas on kummal on õigus…/  Kaugele mõtlema kutsuvad küsimused. Kus ja mis on „õige“? Kellele kuulub „õige“? Kas „õige“ on olemas?

Hõbedasel niidil astudes jäid minuga kaasa astuma mitmed luuletused ning nii mõnedki neist kõnetasid mind sügavalt. Nad pugesid mulle pähe ja jäid sinna. Mõned on ikka veel seal, kuigi niit on juba lõppenud.

Ka visuaalselt oli luuletusi meeldiv lugeda. Valgel taustal olid üpris lühikesed read, mõni sekka ka pikem. Iga rida kandis mõtet, mis astus mulle vastu sirge selja ja selge pilguga – saime kohe tuttavaks. Mõni lause jalutas vahel teise ritta. Mõte ei lasknud end sellest segada, vaid tantsiskles edasi valgel paberil tiire tegevates mustades tähtedes.

Lugemissammud Triin Soometsa luulemaailmas ei olnud sugugi ühtemoodi. Tabasin end vahel jooksmas, vahel lausa sprintimas, siis jälle väga aeglaselt jalutamas…
Kuigi luuleniit „Hulgakestes“ ei ole kuigi pikk (raamat ei ole paks), on see tohutult kaasahaarav ning veel ja veel lugema kutsuv. Võid jäädagi lugema algusest lõpuni ja lõpust algusesse.
…kahel pool õitsevad kaldad
keskel on sära
peegel alt yles ja ülevalt alla. (lk. 50)

Olivia Tammisto

Armastus peale surma

seeont

 

Toomas Raudam “See on T”

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 52 lk.

Kujundanud Andres Rõhu

 

 

Toomas Raudami viimane luulekogu ,,See on T’’  kütkestab kindlasti nii luule- kui proosaarmastajaid.  Raudam on ka ise öelnud,  et tema luuletused on justkui kokkupandud luule ja proosa.  Kui autoril on elutarkust ja kirjutisi juba nii palju, on seda ka luulet lugedes tunda – luuletused on väga elulised, ühtaegu kurvameelsed ja rõõmsameelsed.

Raamat paelus mind, kuid samal ajal lükkas eemale. Tundeid, mis luulekogu lugedes mind valdasid, on üpris raske sõnadesse panna.

Raudami luule on väga otsekohene.  Mõtted on antud edasi nii otse ja ilustamata, et alguses,  alles raamatut lugema hakates,  ei suutnud isegi uskuda,  et siin mingit hookus-pookust pole,   et  see kõik on tõesti nii mõeldudki.  Seetõttu oli alguses mõtteid kinni püüda kohati isegi raske, sest  olen harjunud lugema rohkem n.- ö. läbi lillede kirjutatud luulet.  Kuid mida sügavamalt raamatusse sisse elasin,  seda lihtsamaks, selgemaks ja puudutavamaks tekst muutus.

Luulekogu iseloomustuseks sobiks hästi sõna morbiidsus. Enamik luuletusi on kas kaudselt või päris otseselt seotud surmaga. Kui intervjuus Raudamiga küisisin, millest see tuleb, vastas autor,  et seal, kus on surm, seal on ka armastus.

Toomas Raudami vastuse üle mõtiskledes sain aru, et alati, kui keegi siit ilmast lahkub, tajuvad tema lähedased armastust lahkunu vastu rohkem kui kunagi varem. Kuigi paljud seda ei tunnista, on see siiski kõikide inimestega nii. See on lihtsalt see, millised oleme. Me ei oska armastust oma kallimate vastu väljendada, kuni pole liiga hilja. Kuid samas, kunagi pole ju liiga hilja.

Olivia Tammisto

Olivia intervjuud Toomas Raudamiga loe siit!

Intervjuu Toomas Raudamiga

raudam

Toomas Raudami luulekogu “See on T” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Toomasega.

 

 

 

 

Mis Teid kõige rohkem luuletusi kirjutama inspireerib?

Tegelikult pole need luuletused ja ma pole neid kuskil nõnda nimetanud, raamatuis on žanrimääratluse kohal tühi koht. Kaalusin vahepeal isegi selliseid nimetusi nagu „proosatused“, mis olnuks küllalt täpne, sest nii saanuks ma vihjata ilmaolekule, millestki ilmajäetusele (ilma proosata, ilma nimeta), samas ka vägivaldselt tõrjutud luule kõlalisele kohaolekule. Või isegi „röhatused“, mis klappinuks minu kavatsusega kirjutada madalat, sõna tõsises mõttes porist proosat, katki kisutud kraapivaid lauseid, midagi nii lihtsat ja madalat, et selle taevases päritolus polnuks vähimatki kahtlust. Lõpuks siiski loobusin. Mulle meeldib teha seda, mida ma ei oska – kõndida köiel, kombata piire. Kirjutada. See on minu T.

 
Kui lugeja loeb Teie luulet, kas ta saab siis teada midagi ka Teie isikliku elu kohta või on see siiski peamiselt fantaasia?

Lubage alustada kaugemalt. Dylan Thomasel oli üks märkmik noorepõlve luuletustega. Neid luuletusi töötas ta üha uuesti ümber, tegi neist uusi. Usun, et see kehtib ka kõige kohta, mida mina olen kirjutanud, alates esseedest ja lõpetades kuuldemängude ja kuulimängudega (viimasest olen tänu ühele oma sõbrale kaudselt osa saanud). Üht tean ma kindlasti, mul on täiesti ükskõik, mida minu „luuletustest“ arvata võidakse. Kiituse või kirumise ajal istun mina oma ammuilma kadunud vanaema süles akna all või mängin temaga laua taga „linna põletamist“. Tavalise proosakirjutamise puhul see päris nii pole. Seal võin ma mõnikord püüda lugejat erinevate võtetega teadlikult enda külge köita ja loota, et keegi seda tähele paneb. Kui seda juhtub, siis paraku küll harva. Millest see ka ei tule – ka andetus tuleb siin arvesse, ma ise olen esimene, kes seda usub – mina ennast muutma ei hakka. Ei hakka karjuma kirjanikkaupmeeste merkantiilses ühiskooris (lugeja võiks rahule jätta, nagu ka kirjanik, vajab ta üksindust, mitte müügi edetabeleid), ei hakka kirjutama „teravaid“ teoseid. Ei sure ka nälga. Ei, ikka ei!
Küsimusele vastates. Kõik kirjanikud, kelle loomingus on nende endi elu väga tähtsal kohal – Proust, Nabokov, Kundera – on eranditult kõik eitanud otsest seost elu ja kirjanduse vahel. Seda teen ka mina. Mul on tunne, et kui ma seda ei tee, siis olen enda sisse lubanud kellegi, kes oskab mõelda vaid kategooriates „põhjus“ ja „tagajärg“. Mul on vähe fantaasiat, kuid sellest piisab, et alustada oma lugusid kusagilt väga kaugelt, mulle tundmatutest kohtadest ja tegelastest (kes äratavad minus pigem hirmu), jõudmaks tegelikkuse tuuma, valuni.

 
Teie uusimas luulekogus ”See on T” on suur osa luuletusi seotud surmaga. Millest see tuleb?

Ei usu, et see osa oleks seal suurem. Lühidalt: kus surm, seal ka armastus. Veidi pikemalt: kloun ja kirjanik surevad erinevalt; kloun sureb, kirjanik aga jääb ellu, ehkki ta seda ei taha.

 
Mida üldse tähendab ”See on T”?

Olen sellele eelnevalt vihjanud, eelkõige on See ikka Tee, igal juhul mitte sile, pigem jalataldu veristav kruus kui asfalt. Või siis tõesti vasar, nagu on Andres Rõhu kongeniaalsele kujundusele toetudes osutanud Rolf Liiv oma adekvaatses arvustuses. Või kirka, millega ma endale jää sisse hauda raiun. Mida rohkem tähendusi, seda parem. Samas on T ka täht alfabeedis. Kunagi tegin ma endale tähestiku, kus püüdsin igale tähele leida mingi minu arvates sobiva omaduse ja värvi. Kahjuks ma sellest enam midagi ei mäleta. Praegu ütleksin, jah, ütlengi, et T on minu jaoks tugev teras, tarm, tagasivõtmatus jms. Ja tee, millel pole pooli. Värviks aga must, kuid ilma igasuguse sentimentaalsuseta.

 
Mis teeb Teie jaoks luuletuse heaks luuletuseks?

See ei erine proosast – tunne. Kõik muu on vaid ettekääne. Kunagi oli mul üks lugeja, kes kirjeldas mulle tundeid, mida erinevad read ja lõigud temas tekitavad. Oli suur rõõm tunda nende tunnete kokkulangemist. Ma pole kunagi olnud õnnelikum.

Küsis Olivia Tammisto.

Olivia arvustust Toomas Raudami luulekogule “See on T” loe siit!