Imetegija naaberkülas ja muid jutte Heinsaarelt

unistuste-tappev-kasvamine

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

Menu Kirjastus, 2016, 231 lk.

Toimetanud Piret Põldver

Illustreerinud Marge Nelk

Kujundanud Mari Ainso

 

Mehis Heinsaare jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ kirjeldab end sissejuhatuses kui „jutud, novellid, muinasjutud ja nägemused siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid“, seda küll aga muidugi juhul, kui pentsiku ja võimatu kontsentratsioon oleks atmosfääris hoopis suurem kui ta päriselt on. Paigad on küll lähedal ja kohanimed reaalsed, ent see on pöördvõrdeline nende elanike harjumuspärasusega. Naljakalt vanamoeliste nimedega tegelased nagu oma põgenevat neeru jälitav Jaan Absalom („Ülejäänud elu õnnenatuke“), murtud südamega aeg-ajalt vihmapilveks moonduv elektrik Daniil Lõo („Unistuste tappev kasvamine“) ja uusmessialik staarsurija Aabel Vikerpuu („Aabel Vikerpuu, õnnelik surija“) elavad kõik oma veidrat väikest klaaskuulielu pidevas kulgemises, lubades lugejal nende eludesse neutraalse jälgijana sisse vaadata ja kaasa elada.

Fantaasiaküllusest muidugi selles raamatus puudu ei jää, ent hoolimata üdini heinsaarelikust ja väga nauditavast loo loomulikust lõppematu lõngakerana veeremisest, tekitab raamatu järjest lugemine kahvatumaid emotsioone, kui oleks oodanud. Selles on süüdi repetiitsus, motiivide lehest lehte kordumine ja tegelased, keda teistsuguse nime ja näoga oleks ma justkui juba kohanud. Loost loosse korduvad samad konfliktid, samad lahendid – muutuvad ainult kulissid, ent peaaegu fetišeeritud segaduseaisting ja romantiseeritud põgenemine ei puudu ühestki loost. Vaid „Sinine mets“ eristub selles osas teistest lugudest oma küllusliku, morbiidse groteski ja hoopis teistsuguse ajendite ja moraaliga. Ühesõnaga – kole lugu! Ent paljude ilusate ja helgete lugude sees teeb üks kole lugu ära rohkem, kui kümme eriti ilusat.

Kuid nagu öeldud, see efekt ilmneb ainult siis, kui harrastada raamatute läbilugemist ühe õhtuga. Kui jätta raamat öökapile ja lugemiste vahele puhveraega, siis muutub lugemiskogemus palju ärksamaks ja rikkamaks. Sama juhtub siis, kui mitte struktuurile ja järjepidevusele ülemäära palju tähelepanu pöörata, vaid võttagi neid kui stiliseeritud eluõpetusi või mõelda neist kui muinasjuttudest žanrimääratlusega cautionary tale.

Jättes sõna aga hetkeks kõrvale, tuleb nentida, et tegu on ühe Eesti kirjanduse viimaste aastate kenama ja väärikama trükiga, seda justnimelt eriti visuaalse külje ja lugejasõbralikkuse pealt. Paberikvaliteet ja Marge Nelgi muinasjutuliste illustratsioonide kvaliteet teeb hinge rõõmsaks, samamoodi nagu täiusliku suuruse ja pehmete seriifidega kiri, kus lauseid lõpetavad tillukesed teemandikujulised punktid. Tundub nagu pisiasi, ent hea küljendus võib tihti teksti jooksmise jaoks teha rohkem ära kui ükskõik kui asjatundlik toimetustöö. Täiusest lahutab trükist minu jaoks vaid see, et nii värvirohkete lugude juures võiks pilte olla palju rohkem kui vaid üks loo kohta. Paigalpüsimatu süžee lubaks seda kindlasti.

Kokkuvõttes, lookoguna on raamat muidugi tore ja pakub ka niisama sirvijale avastuslusti, rõõmustades südant nii kauni küljenduse kui ka lobeda, mahlaka tekstiga, ent tervikuna jääb ta siiski ühetasandiliseks ja pisut nõrgaks, jäädes selles plaanis siiski pigem lugude-juttude kokku trükkimiseks kui sidusaks ja ühtseks raamatuks. Mis muidugi ei tähenda, et suveõhtul ilma elektrita suvilas istudes ei võiks mõni pahaaimamatu neist lugudest ootamatult valgustuda…

R.T

siniveri

lrk-31-33-2014-siniveri

Marusja Klimova “Siniveri”

Tõlkinud: Ilona Martson

Toimetanud: Anu Saluäär-Kall

Aastakäigu kujundanud: Aadam Kaarma

Loomingu Raamatukogu 2014, nr 31-33. 175 lk.

 

“Siniveri” on raamat, mis ei ole eales rahumeelne. Kaootilisel ajajoonel juhtuvad asjad tihti meelevaldsetes või täiesti olematutes seostes, päevade ja ööde vaheldumine ei lõpe 1991. aasta Leningradis eales. Raamatus avaneb omamoodi kaleidoskoop, värviliste kildude müriaad, kus häbi, viha, tundetus, ekstaas, joobumus ja täielik sundimatus keerlevad aina uutes variatsioonides edasi, läbi Marusja, Pavliku ja Griša elu, kus ei ole suurt vahet sellel, mis on lapsepõlv, ja sellel, mis on äsjatoimunu.

Seda raamatut on mõnikord ebamugav lugeda, sest agulit ja ajalukku kadunut on kujutatud teravamalt, kui aimata oskaks. Ebameeldivused ja eemaletõukavused on aga paradoksaalsel kombel needsamad, mis muudavad teksti elusaks. Emotsioonid, just eriti need ebamugavamat sorti, on vahetud ning lubavad enesesse kadumist, mis õieti ongi ju see, mida üks hea raamat taotleb. Näidata selle elu pöörasust ja absurdi nii, et rahulikult paigal istudes hakkaks ka endal pea ringi käima ja suus oleks tunda ,,Rkatsiteli’’ odavat maitset, mis sest, et seda eales joonud pole.

Ja nii polegi kummaline, et hoolimata sellest, et kagebešnikute hingeõhku on igal pool kuklas tunda, korraldatakse fiaskosid ja skandaale, võetakse armukesi, tellitakse puhtast inimlikust kaastundest revolutsioonilisi ajakirju ja suitsetatakse mõõdutundetult, sest kõik teised ju ka suitsetavad.

“Siniveri” on üks kirjandusilma kõige ehedamaid näiteid täielikust apaatiast ja üdini intuitiivsest käitumisest. Asjad juhtuvad ja inimesed põhjustavad neid, aga keegi ei tea õieti, miks, keegi ei analüüsi oma sisemaailma ja kõik, mis juhtub, juhtub ära ja siis tuleb peale juba midagi uut ning kellelgi pole enam mahti vana peale mõtelda. Aina edasi, asjade kokkukukkumise hõngu on juba tunda, aga sõna ei võeta ja minnakse selle asemel hoopis jooma, kuigi selle eest saab kodus valusalt vastu näppe ja ega see mis teab hea tunne ka pole. Ja ööst saab õige pea hall hommik ja kõik keerleb edasi.

“Lähenesid lihavõtted. Pjotr Sergejevitš helistas ja rääkis, et kavatseb sõpradega korraldada sümboolse ristikäigu ümber katedraali, kus praegu asub muuseum, sest administratsioon ei lubanud katedraalis lihavõtteteenistust läbi viia. Pjotr Sergejevitš ütles, et kokku tuleb kogu demokraatlik üldsus ning palus Marusjal tulla. Marusja oli selle katedraaliga tuttav, seal oli üksvahe töötanud muuseumivahina Pavlik. [—] Marusja lubas Pjotr Sergejevitšile, et tuleb. Ja kuigi ta üldse ei kavatsenud kusagile minna, läks ta siiski järgmisel päeval katedraali juurde. Temaga juhtus sageli nii.”

R.T

Intervjuu Mudlumiga

386815_269501759751532_1430670438_n

Mudlumi novellikogu “Tõsine inimene” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Mudlumiga.

 

 

Foto autor: Ruudu Ulas

 

Milline on sinu kõige lemmikum raamatutrüki formaat, mida käes hoides sa tunned, et see on nüüd üks Raamat?

Ma ei usu et raamatu formaat raamatu raamatuks pidamisel mingit rolli mängiks. Kõige suurem köide mu kodus on vist üks lahmakas Tretjakovi galerii, paksul kriidipaberil ja raske nagu kurivaim, seda peab kahe inimesega hoidma, selline raamat, mida kallimaga koos voodis vaadata. Üldiselt ikka sisu on see, mis mulle korda läheb. Aga raamatu väline vorm seostub mu silmamälus sisuga, sulab kokku, sellepärast on mul lihtne neid riiulist leida, mäletan alati üsna täpselt, milline otsitav teos välja näeb.

 

Nimeta kolm kõige põnevamat sõna, mis sinu arvates on nii iseseisvad, et nad ei vaja isegi enda ümber muud teksti, et olla lugu.

Sellele küsimusele ma vastata ei oska. Liigitub mu jaoks lemmiksöögi või lemmikvärvi küsimuse rubriiki. Kõik sõnad on vajalikud ja neid võiks alati rohkem olla. Pigem hakkas mu mõte liikuma praegu seda rada, kas on olemas üldse keeles mõistet, mida väljendatakse ainult ühe sõnaga? Millele pole sünonüüme, ümberütlemisi? Kahtlane. Ja inimsööja Ellotška tuli ka meelde, lõpetaks siis sellele küsimusele vastamise niimoodi: SÜNGE KASS.

 

Kas olulisem on esteetika või eetika?

Kui nüüd otse ja mõtlemata öelda, siis eetika. Kui ma hakkaks arutlema ja mõtisklema, võiks igasugu juttu puterdada ja jõuda mingile teisele tulemusele, aga ma olen selline vanakooli eetose tüüp. Usun sellesse. Selline platonijutt ka. Selle tsitaadi olin ma kunagi 13-aastasena kuskilt maha kirjutanud, kahtlustan et mingist vanast horisondist. *KAS ÕIGLUS ON ISEENESEST MIDAGI VÕI ON SEE EIMISKI?*ZEUSI NIMEL, SEE ON MIDAGI.*KAS POLE SEDA KA ILU JA HÜVE?*MUIDUGI ON.*AGA KAS SA OLED SEDA KÕIKE KUNAGI OMA SILMAGA NÄINUD?*MITTE KUNAGI.*

 

Valides ükskõik millise ajastu ja ümbruse, siis millist kirjanikku ja temateost sa oleksid tahtnud inspireerida?

Ei ole niimoodi kunagi mõelnud ja ei tunne erilist tungi ka praegu ennast muusaks kujutleda.  Tõenäoliselt olen ma unistanud sellest, et mõnest mu traagilisest elusündmusest halemeelne ja üllas draama vändataks. Ja murdnud iseäranis pead, kes oleks see veetlev näitleja, kellele ma iseennast mängida annaksin. Aga sellised mõtted jäävad paksu ajaseina taha, praegu pole neid esinenud.

 

Mis on midagi, millest sa ealeski ei kirjutaks? ja midagi, mille puhul sulle tundub, et sellest oled sa juba liiga palju kirjutanud?

Ikka on. Ma ei kirjutaks asjadest, millest ma midagi ei tea. Küsimus pidas silmas ilmselt aga seda, kas mul on eetilisi tabusid. Küllap on neidki üksjagu.  Ega ma eriti ei kujuta ennast ette õudusjuttu kirjutamas, kus mõni seestunud mustasilmne imik tapatööd teeb. Mõni jutt kukub selletagi õudne välja. Aga et ma oleks millestki juba liigselt kirjutanud, no ei taha uskuda, üks kõhnapoolne raamat, kas seda on siis liiga palju saanud?

Küsis R.T

R.T arvustust Mudlumi novellikogule “Tõsine inimene” loe siit!

Tõsised inimesed tõsises maailmas

m_kaas_6-TRYKK-OK
Mudlum ,,Tõsine inimene”

ZA/UM, 2014. 199 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Illustreerinud Martin Luiga

Kujundanud Indre Suur

Kui võtta ,,Tõsine inimene’’ kätte, siis on ta harjumatult kerge. Kõvakaaneline trükk, pea kakssada lehekülge, aga tundub ikka õbluke, sõrmede all natuke siidine ja sõbralik.
Ja kui ,,Tõsine inimene’’ avada, leiavad silmad kõige esimesena Martin Luiga paberilõiked. Hoolikalt sõrmeotstega paika libistatud-liimitud stseenid raamatu seest, musta ja valgega. Pilk jääb neisse kinni ja ei lase paar pikka sekundit järgmist lehte keerata. Juhatab sisse. Võibolla on asi selles, et ma olen niivõrd noor, aga minu jaoks kuuluvad paberilõiked ajaliselt umbes samasugusesse ‘’kuskil siis’’ kaugusesse nagu lakitud sektsioonikapid ja kristallvaasid. Mis ei pruugi muidugi üldse tõsi olla, aga avab sellest hoolimata järgneva teose stilistikat erakordselt hästi.

Raamatu tagaküljel ütleb Mart Kangur tsitaadis, et “kirjanik (Mudlum) joonistab paari tõmbega välja asjade dünaamika”, mis on väga ilusalt öeldud, eriti sest mulle Mudlum väga meeldib, aga lugedes tundus mulle, et nende kiirelt, maailmaloomise tarkusega tõmmatud joonte asemel on seal hoopis hoolikas kompositsioon. Alustades asjadest, seades nad ettevaatlikult mõnikord päris ja mõnikord väljamõeldud kohtadesse, ümbritsedes neid päikesesäbrude, lõhnade ja õhus heljuva tolmuga. Ja siis, kui tahta, et asjade vaikelust saaks lugu, poetatakse sinna veel killukesi kellegi elust, tehes lõhnad mälestuseks ja tolmu kaduvikuliseks. Nagu siis, kui tilgutada kuivemapoolsete vesivärvidega pildile lopsakaid veepiisku – värvid sulavad üksteise ja paberi sisse, nii et ei olegi enam aru saada, kus oli valge, kus oli salatiroheline ja kus meresinine.

Sest tõesti, see on üks tõsine raamat. Tõsine ja natuke nukker, sellist ilusat sorti nagu vihmaga toas istumine, tundes ennast korraga väga väiksena. Kõik elavad oma elu ja võitlevad selle vaikselt minema libisemisega, unustamise ja ära kadumisega. Ei tea, kas inimesed saaksid samamoodi ära kaduda nagu sukad või klaaskuulid, nii et keegi lõpuks enam isegi ei mäletaks, kus ja kuidas neid sukki kanti või klaaskuulikesi nipsutati. Vanad inimesed oma vanades kodudes, kus kõik kasvab võssa, vikatid roostetavad kuuris ja asjad, mille läbi enda mälestust kestvaks teha, kuhjuvad sahvririiulitele. Sest et tuli uus aeg, aga mitte uued inimesed.

Mudlum kirjutab hästi ja õiglaselt sellest väikeste kodanike elust – kiindumusest omandisse, tõsise elu elamisse, kuigi see käib ammu üle jõu, ja pidevalt fotode vaatamisse, sellest ilusamast ajast, mida lõpuks poleks justkui isegi olemas olnud, sest mälestusi on liiga palju sahtlitest välja võetud ja nad on pleekinud ning muutunud hoopis teiseks. Ja ta kirjutab ka sellest, kuidas sellele kõigele vastu ei saa. Lõpuks jood ikka samamoodi kohvi nagu su ema, käid suviti roostes vikatiga heina niitmas ja siunad ka samamoodi. Isegi kui arvad, et ei taha ja ei tee.

Mina enam sellist aega ei näe, ma võin ainult sellest lugeda ja ette kujutada, kuidas oli osta pirukaid ja kuulata raadiot; ja kas kassi kõrva tagant sügamine käis siis teise tundega kui praegu. Tõenäoliselt mitte, aga ma ei saaks seda ealeski kogeda ja sestap on selle peale huvitav mõelda.

Kui aga nüüd võtta ette need teised, ilukirjanduslikud lood, läheb asi keerukaks. Raske on eraldada memuaare väljamõeldistest ja kui juhtub, et see õnnestub, siis on suure enamuse sisu ikkagi samasuguse burdooniga: staatiline, isiklik ja erakordselt tundlik, mis omakorda soosib kaldumist kurvameelsusesse.

Kaks lugu aga murravad sellest foonist kirsipaarina tordil välja – Sulisław Zawisza ja hea emand Ada Nosek, kelle juures esimene kostiliseks on. Nende juures on midagi väga rõõmustavat peale seda pikka rändu võõrastes eludes ja võõrastes kohtades. Kui poleks mainitud külmutatud pitsat ja Torusiili, oleks seda sündmustikku vabalt võinud erinevates aegades liigutada ja panna see maha sinna, kus see kõige suuremat rahulolu pakub. Minu jaoks on see justkui midagi eelmise sajandi algusest, ainult ilma sõja ja mureta. Kõik puud on alati rohelised ja linnud siristavad irvakil köögiakna taga, kui pahur emand Nosek kohvikannu tulele paneb. Kostiline segab auväärt emandat ja ega kostilise enese tunded emanda suhtes ka kõige soojemad pole, aga siiski elatakse koos ja pestakse nõusid tähendusrikka kolistamisega, sest isegi tülidel on oma koht kooskõla moodustamisel. Suurt midagi ei juhtu ja ei hakkagi juhtuma. Kõik käib alati ringiratast ja ei tekita suurt muret.


,,Kella seitsme ajal hommikul kostis välisukse kolksatus. ,,Muudkui kolistavad, ööhulgused.’’ torises Ada poolkuuldavalt ja vahetas külge. Aga uni enam ei tulnud. Siis tõusis ta üles ja läks kööki endale kohvi tegema.’’

R.T

R.T intervjuud Mudlumiga loe siit!

Intervjuu Kätlin Kaldmaaga

IMG_5891

Kätlin Kaldmaa novellikogu “Väike terav nuga” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kätliniga.

 

 

Te tegelete peale kirjutamise veel ka tõlkimisega – kas Teie jaoks on
võõrkeeltes kirjutamine sama loomulik, kui eesti keeles kirjutamine?

Võõrkeeltes kirjutamine on minu jaoks eelkõige niisama vajalik kui eesti keeltes kirjutamine,
seda igapäevase töö ja kirjanduselu rahvusvahelise olemuse tõttu. Võõras keeles kirjutamine on loomingulises mõttes vajalik kahel juhul:
1) kui sõnum tahab vormi, mis nõuab, et kasutataks teisele keelele omaseid vahendeid;
2) kui on vaja saavutada distants kirjutatust või tunnetest.

Millised on Teie i-tähtede täpid?

Nagu täpid i peal.

Kas Teie kirjutamises on toimunud ajaga mingeid muutusi, või on asjad täpselt samamoodi nagu siis, kui Te esimest korda pliiatsi kirjutamiseks kätte võtsite?

Õues lendap kurki.

Millest on kõige raskem kirjutada?

Rumalusest.

Kas Te elate ise sellist elu, millest Te kirjutate?

Jah, ikka. Mul on tiibadega laps, ma olen elanud sada aastat eri kehastustes eri paikades Islandil ja Kreekas, Eestist rääkimata, mul on sadu armukesi üle kogu maailma ja mind ei ole olemas.

Küsis R.T

R.T arvustust Kätlin Kaldmaa novellikogule “Väike terav nuga” loe siit!

Väike terav nuga

väike terav nuga
Kätlin Kaldmaa ,,Väike terav nuga”

Tuum, 2014. 206 lk. 
Toimetanud: Krista Leppikson
Illustreerinud: Angelika Schneider

,,Väike terav nuga’’ on natuke kummaline raamat. Kaant pealtpoolt vaadates justkui ei arvakski, aga kaante vahel juhtub igasuguseid veidraid asju.

Kõige esimese asjana märkasin ma seda, et kõik ,,st’’ täheühendid on ühendatud tillukese kaarekesega, mis väljub T-tähe ülaosast ja maandub S-tähe katusele. Mis loo jutustamise rollist ei oma erilist mõju, aga pani kindlasti mõtlema, et kui suur on üldse ühe kindla täheühendi esinemise tõenäosus keeles. Kui ma selle välja uurin, siis ütlen teile ka, sest otsing ,,täheühend st’’ ei andnud erilisi tulemusi ning nõuab sügavamat juurdlemist.
Teiseks märkasin ma esimese loo ajal seda, et ühel hetkel oli tekst kuidagi teistmoodi. Sahistasin paar lehte tahapoole ning tuli välja, et kiri oli stabiilselt lõikude kaupa pisitasa suuremaks läinud – ise ei pannud tähelegi.
Visuaalseid vimkasid aga esineb veelgi. Üks lugu on kirjutatud nii, et tekst täidab ainult pool lehekülge korraga ja teise loo ajal lagunevad sõnad ja laused kohati mitme lehe peale laiali. Mõni peab sääraseid asju labaseks, olgu siis muusika või kirjanduse juures, et see justkui muudaks selle asja liiga lihtsaks- aga minule tundub natuke teisiti. Need vigurid toimivad nagu illustratsioonid lasteraamatutes, annavad lugudele mõõtmeid juurde, samas nad ei häiri mälupilti, ei ütle talle asju ette. Väike tüdruk eksib metsa ära, ta mõtted on puhtad ja lihtsad, aga lehe ülaosast aina lähemale hiiliv must ruut paneb juba halba aimama. Lõpus haarab must juba terve lehekülje. Ja natuke rusuv on, rohkem kui tavaliselt sääraste juttude peale.

Lisakurioosumina tundub olevat autoril eriline lembus haruldaste nimede suhtes, nagu näiteks Danger, Ailill ja Einhver. Natuke naerad ja siis tunned äkki natuke huvi ka.

,,Väike terav nuga’’ on novellikogu. Ja novellikogudega on alati kiusatus, et tahaks asetada kõik need jutukesed ühte väiksesse maailma ja vaadata, kuidas need siis töötaksid. Selles raamatus tekib justkui kaks ühe ja sama spektri kõige kaugemat otsa. Esimene, see, mis on natuke rõhuv ja meenutab politseiraporti kaadreid, mida kohati on justkui isegi ebamugav vaadata. Ja siis see teine, õhuline ja vaevuaimatavalt helge ots, kus asjade tähendus on ümber tõstetud või isegi sootuks kadunud.
Ja nii rullubki lahti see väike maailm, kus vanematel pole oma laste jaoks eales aega ja keegi ei saa ilma oma ,,südamerohtudeta’’ hakkama, samas aga sünnivad täiuslike tiibadega lapsed, kes lendavad haiglast ära ja professor Veidemann kirjutab geriljatüdrukutest inspireerituna pärast oma loengut täiusliku sonetipärja. Mis võib olla kas paradoks või täiuslik harmoonia, katsu siis kinni võtta, kumb täpselt.

Üks peamisi novellide tunnuseid on see, et tekstid on väikesed, aga lood suured. Selle raamatu puhul tundub, et vahel isegi liiga suured. See on ju kirjaniku suurim unistus, öelda peotäis sõnu ja kõigutada inimesi, nagu see oleks piibel või Dante ,,Jumalik komöödia’’. Aga mõnikord ei tule see välja. Neljas lugu, ,,Lastekaitsepäev’’, on lugu, mis kannatab liiga vähe ja liiga lihtsalt ütlemise all. Lehenurgas paistavad tumedad nired ja toon on ähvardav. Kellelegi makstakse, aga kas see on kellegi seltsidaam või isiklik meelemürgivarustaja, jääb lahtiseks. Nutetakse, põrandal on liiv ja on parasjagu lastekaitsepäev. Aga aru ei saa midagi, kuigi väga tahaks saada.
Lugeja ei ole rumal, aga raske on mõista midagi, mida seletatakse ainult läbi abstraktsioonide. Ka kõige hullumeelsem sürr sisaldab endas mõnda täiesti klaari hetke, kus kõik paistab läbi. See vist kipubki olema selle žanri võlu. Seal loos mina seda hetke aga ei tundnud.

,,Väike terav nuga’’ tundub olevat rohkem autoportree kui fiktsioon. Mulle tundus, et ma ei saa seda lugeda kui fantaasiat, vaid ma pean seda lugema samamoodi, nagu ma loen inimesi enda ümber. Leida neid väikseid kohti, kus sisemus läbi kumab, kasvõi need kohatised inglisekeelsed fraasid või hüplikud mõtted, mille peale tavaliselt ma ütleksin stiili murdmine, aga siin ma ütlen, et on natuke nagu miski muu ka. Pealegi, nii kummalise küljendusega raamat võib endale natuke kohatusi lubada ka.

R.T

R.T intervjuud Kätlin Kaldmaaga loe siit!