Intervjuu Kaur Riismaaga

284772_174202205983782_1206509_n

Kaur Riismaa romaanid „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kaur Riismaaga.

 

Kas „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“ olid algusest peale kirjutatud mõttega proovida kätt proosas või tekkisid lihtsalt mingid mõtted, mida luules esitada ei saanud? Kas teie jaoks on üldse vahet kas teemat käsitletakse näiteks pikemas luulepalas või proosas?

Luule on sähvatus, plahvatus. Üldiselt kirjutatav ühes rodus, ühe keskse tugeva kujundiga ning võibolla mõne väiksemaga seal kõrval. Proosa on plahvatuste jada. Nagu sisepõlemismootor. Heal juhul on iga lause nagu uus plahvatus, samamoodi nagu luuletus keskse tugeva kujundiga.

Luulet on mõtet kirjutada, kui sul on mingi väga konkreetne asi ütelda, mingi mõte, mingi tunne. Proosas on rohkem võimalust mängida, vaielda. Proosat võib kasutada ka omaenda kahtluste selgeks või mõtete lõpuni mõtlemiseks. Luules pole see võimalik.  Luules on kohe aru saada, kui autor polnud eneses kindel.

Viimasel ajal on aktuaalseks teemaks igasuguse võõra kultuuri pealetung ja selle mõju eesti kultuurile. Kas selline asi on pigem positiivne või negatiivne? Eks ole eesti kultuurgi tekkinud mitmete võõraste mõjutuste tagajärjel. Kas meie kultuur peaks olema veel avatum ja rohkem tulevikku vaatav või keskenduma rohkem traditsioonilisele ja minevikulisele?

Ma olen viimasel ajal mõtelnud selle peale, et mis see on, see eesti kultuur või eestlase kultuur. Mille me peaksime aluseks võtma? Kas selle, et eestlane sööb kartulit, kama ja hapukapsast, kirjutab hindele 5 seitsmenda klassi eesti keele kontrolltöö, käib laulupeol ja oskab nimetada ärkamisaja põhjuseid ning tähtsamaid tegelasi? Kui need üheskoos, tervikuna on kriteeriumid, siis ma ei usu, et eesti kultuuri esindajaid Eestis kuigi palju elab. Paremal juhul oleksid tõelised eesti kultuuri kandjad need, kes on äsja vajalikud eksamid teinud ja kodakondsuse saanud.

Või on „meie kultuuri“ tunnuseks kaunis ja korrektne eesti keel, „nende kultuuri“ tunnuseks puudulik keeleoskus? Sel juhul on keskmine Odini sõdalane samas pundis Vao põgenikuga. Ühel odinlasel oli nende meelavaldusel maru „pohui“ millestki, ma ei kuulnud millest. See on väga oluline, mis keeles sa ropendad. Eriti, kui sa selline rindemees oled. Muidu kirjutabki kroonik „Süüria Abduli kroonikas“, et eestlaste jumala nimi on Pohui.

Või mis see „võõras kultuur“ üleüldse on? Vaesed inimesed, keda on Euroopas ligi miljon, kelle emakeelt keegi ei oska, kes otsivad tööd teises riigis? Ka sellisel puhul ei erine eestlane kuigipalju süüria põgenikust.

Olgu, äsja öeldu on mõeldud norimisena, sel on demagoogia maik. Aga raske on tõsiselt võtta väiteid, et just praegu on mingi võõras kultuur kuidagi eriliselt levima hakanud. Olen näinud, kuidas ühel väga sinimustvalgel meeleavaldusel annab ema mõneaastasele lapsele tahvelarvuti, et too ei jonniks ja vait oleks. Inglise keel tuleb juba üle kümne aasta uksest ja aknast, aga meie räägime mingitest pagulastest? Eestlane on ise pagulane inglisekeelses maailmas, sest eesti keelega ei ole tervet Maakera hõlmavas majanduses mitte midagi peale hakata.

„Pühamäe“ Maurice luuletab mingi avaliku eesmärgita, ta ei soovi oma luulet kuskil ilmutada vaid lihtsalt paneb nõnda kirja oma mõtteid ja tundeid. Kas selline võiks olla ka tegelik normaalsus? Et inimesed luuletavad päeviku pidamise asemel? Ilma mingi kindla soovita saada luuletajaks?

Muidugi võib luuletada ka sahtlisse. Aga see pole väga hea luule, ükskõik kui geniaalne, sest puudu jääb suulisus, ette kandmise komponent. Luule peab kõlama, siis ta muutub päriselt luuleks.

Kes on need kirjanikud, kelle teoseid kõik noored ja inimesed üldse võiksid olla lugenud, ent keda koolide kirjandusõppekavad eriti ei armasta?

Ma ei tea, mida kirjandusõppekavad armastavad. Või mis klasse sa silmas pead? Võibolla peaks rohkem lastele näitama seda, et kirjandus ei ole mingisugune muu maailm, võõras. Ja et kõik on omavahel seotud. Kui sa kuulad Tupaci värsse, siis pole keeruline kujutleda ta mõnda vana-kreeka eeposesse Perseuse või Iasoni kaaslaseks.

Kord ühes koolis esinedes lugesin gümnaasiuminoortele ette Semperi „Vabastatud Tartule“, ja küsisin, mis ajal see on kirjutatud. Ainus ja üldine vastu oli, et kuskil laulva revolutsiooni ajal. Ma uurisin, et miks nad nii arvavad. Vastus oli, et viimane rida on ju „Nüüd alustame elu – juba teist!“

Nii oma luules kui proosas kirjutate inimestevahelistest suhetest, armastusest ja tavalisest elust. Kas on mingeid teistsuguseid teemasid, mida tahaksite veel laiemalt ja suurelt käsitleda või on teie arust sellised suhted just põhilisim ja kõik muu teisejärguline?

Ma ei saa hästi küsimusest aru. Mis see „tavaline elu“ on? Elu on ebatavaline, oleks ta tavaline, poleks meil kirjandust või kujutavat kunsti või muusikat või tantsu.

Ja samas… mis mind huvitab, on mälu. Ma ei kirjuta kuidagi eriliselt suhetest või armastusest. Ka minu luulekogud, eriti esimene, tegelevad mäletamise küsimusega. Kuidas me mäletame, mida mäletame, ja kuidas see loob meie minapilti. Kuidas inimene teeb valikuid, mida mäletada, mida unustada? „Pühamägi“ on täies mahus tagasivaade. Minajutustaja meenutab. Aga miks ta mäletab ja meenutab just niisuguseid asju ja sündmusi? „Pühamägi“ on meenutuste najal jutustus ühe inimese üleminekust, metamorfoosist, tema piiriületusest. See pole niivõrd lugu Maurice’ist ja Niinast, vaid minajutustajast enesest. Mida ta peab vajalikuks mäletada? Kuidas ta jutustab? Igas lõigus püüab ta olla kohal, hüüab ridade vahelt „Mina! Vaata mind!“ Miks ta niimoodi ennast esile seab, mida ta kompenseerib?

„P“ on kirjeldus varases keskeakriisis pereisast, kes püüab iseendale selgeks teha, selgeks mäletada, et ta tegi õiged valikud hüljates vagabundielu, samas toda eelmist elu ikkagi natuke igatsedes.

„Pimeda mehe aedades“ on mälu teema rohkem esil kui „Pühamäes“. „P“ mõttearendus piiril ja äärel olemisest esineb ka „PMAs“. Üks suur teema on inimese üleminek teiseks inimeseks, üle piiri minek. Millised on need kriteeriumid, mille alusel inimene mõistab, et ta on nüüd teistsugune kui ta oli nädal tagasi või aasta varem? Emilia jutustab pikalt oma üleminekust n.ö krunnielust päris oma ellu. Ja ta valmistus üheks uueks hüppeks üle piiri. See on Emilia vabanemine nii reaalselt kui kujundlikult. Tema loo kõrval asetseb härra Koi lugu, kusjuures Koi ei mõista, millal üleminek toimus, ta on selle hetke oma mälus ära peitnud. Georg näitab Koile, mis juhtus, tõstab mehhaaniliselt selle sündmuse, lapseootel Emilia auto alla jäämise, tema silme ette.

Ja samas on see, mida härra Koi tegelikult tahab, ootab ja kardab PMAsse ära peidetud. Emilia korrutab, et Adam ei lugenud raamatuid, aga Adam oli lugenud ühte raamatut, mis oli temasse väga võimsalt mõjunud. Tsitaat sellest raamatust on PMAs olemas, aga ma ei ütle kus. Las lugeja otsib. Mulle meeldivad ristsõnamõistatused.

Küsis Paul Raud.

Pauli arvustust Kaur Riismaa romaanidele „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ loe siit!

Advertisements

Luuletaja proosas

pühamägi

Kaur Riismaa „Pühamägi“

Verb, 2015, 111 lk.

Toimetanud Maris Tamm

Kujundanud Piia Ruber

pimeda mehe aiad kaas trykki.indd

 

 

Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“

Tänapäev, 2015, 223 lk.

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Angelika Schneider

 

Ma nimetaksin Kaur Riismaad luuletajaks ka siis, kui ta luuletamise maha jätaks. Mitte tagamõttega solvata või halvustada tema proosat, vaid lihtsalt seepärast, et Riismaas ja tema tekstides on midagi nii luuletajalikku. See ei tähenda jällegi, et ta proosa oleks vähem väärt, hoopis vastupidi.

Pühamägi

„Pühamägi“ on lühem kahest romaanist ning seda võiks pigem nimetada jutustuseks. Romaan jutustab loo Maurice’st ja Niinast ühe mina silmade läbi. Niina, Maurice’i näiliselt lihtne kaaslane, on see, kes kogu loo käima lükkab. „Minu meelest oli ta liiga rõõmus.“ ja „Ta oli imepisike nagu mutter, ruugevõitu lühikeste juustega nukuliku pea kuklas tolknes saba.“ (lk 31). Maurice’i häälekad kannatused ja ilmutus Pühamäel ning Niina vaiksed kannatused, aga lõpuks: „Ja korraga tundub, et tema on meist kolmest kõige normaalsem. Nagu naised ikka. Nii, nagu naised“ (lk 97). Lõpuks läheb kõik kuidagimoodi ikka edasi.

„Pühamägi“ on lühike ja võrdlemisi fragmentaarne lugu. Oma olemuselt meenutab see raamat väga tugevalt luulekogu (nii raamatu sisekaantel kui loo keskel leidub ka päris luuletusi). Kõik peatükid on kui juhuslikud ülestähendused, mis kokku kuhjatud ühte kingakarpi ning: „Mõnikord ma üritan neid kuidagi koondada, reastada, tõstan ümber, vihastan, topin kingakarbi voodi alla tagasi, ja poole aasta pärast jändan uuesti, sest ei anna rahu.“ (lk 7). Selles mõttes ongi need nagu Maurice’i luuletused, ainult proosas. Ka keel on poeetilisem kui nii mõneski muus proosateoses, aga eks see kuulu ka Riismaa stiili juurde. Minul tekkis seda lugedes aga mingi tüdimus. Selline tüdimus, kui lemmikluuletaja luuletusi liiga palju järjest lugeda ning lõpuks tekib selline äng, justkui loeks sama luuletust ikka ja jälle uuesti. Ent kui luule puhul tekiks selline paine pärast paljut lugemist, siis „Pühamägi” loob taolise tunde paari peatükiga. Aga võib-olla peakski seda lugema aeglaselt, samas tempos nagu kõik see elus juhtuks?

Pimeda mehe aiad

„Pimeda mehe aiad“ võitis eelmise aasta Tänapäeva romaanivõistlusel I koha. Ja täie õigusega. Erinevalt „Pühamäest“ on see romaan palju romaanilisem ning proosakirjanik Riismaa on siinkohal täiel määral välja lastud.

„Pimeda mehe aiad“ räägib härra Koist, mehest, kes suudab tungida inimeste, eelkõige mälestustega inimeste pähe ja seal asju sättida nii nagu ise tahab. Nagu ütleb Naine: „Minu mees tahab saada massööriks! Luulemassööriks! Prouakestelausujaks!“ (lk 79). Lugu hüpleb sujuvalt pensionil, end Adamiks nimetava härra Koi vanaduspõlve rännakute ning Koi ja Naise kooselu vahet. Härra Koi vaatleb läbi klaaskuulikese maailma ja meenutab, samas kui noor Koi põeb töötuse ja Naise hakkajalikkuse pärast. Üks mõtleb sellest, mis oli, ja teine mõtleb, kas midagi üldse tuleb. Ja tuleb, sest miski peab ju neid kahte Koid ühendama. Tuleb pikalt ja vaevaliselt, aga kui see lõpuks kohal on, siis: „See, mis ma salamisi soovinud olin, tema iseseisvus, muutus nii intensiivseks, et oli selge – loom tuleb puurist välja lasta ning mingu otsigu saaki.“ (lk 144).

Kuidagi ei saa mööda ka Naisest, kes sekkub juttu just siis, kui ise vajalikuks peab: „Olgu tema pealegi Adam, aga mina olen nüüd igatahes Emilia ning autori jutustusse murran ma sisse, kuna ma olen pidanud oma elus igale poole ise sisse murdma.“ (lk 101). Jälle on naine see, kes leiab mehe ning kes tolle mehe jalule aitab, kes teda nuhtleb ja lohutab. Ning kelleta poleks mingit härra Koid, mitte mingit revolutsioonilist kuulsust ning mitte mingeid saksa prouasid hotellitoa taga koridoris ootamas.

Võrreldes „Pühamäega“ on „Pimeda mehe aiad“ palju rohkem valmis. Hoolikalt mõõdetud stiiliga ja hea looga romaan, mis on üks suurepärane debüüt igas mõttes. See, mis „Pühamäes“ mulle ei mõjunud ja poolikuks jäi, on siin hoolikamalt tahutud ning täiuslikum. Head tegelased, kes on mõistetavad, kes on inimesed, mitte pelgad kirjanduslikud tegelased, ning täpselt konstrueeritud lugu, mis nagu igas heas romaanis peidetud just nii, nagu mulle meeldib.

Mul on isiklikult tekkimas Kaur Riismaa loominguga selline suhe nagu Ameerikas igasugu bestsellerite autoritega (nt George R. R. Martin). Tahaks aina juurde ja juurde. Kõik tema teoste head ja vead, kõiki neid tahaks. Vägev värk igatahes!

Paul Raud

Pauli intervjuud Kaur Riismaaga loe siit!

Alati ei peagi tegema uutmoodi lihtsalt tegemise pärast

SILUETT-esikaas-uus

Jean-Claude Mourlevat „Siluett“

Draakon & Kuu, 2015. 144 lk.

Tõlkinud Indrek Koff

Toimetanud Rein Põder

Kujundanud Leelo Märjamaa

 

Õigupoolest oleksin pidanud käesoleva arvustuse juba ammu kirjutama, ent nagu kõigi kiitvate arvustustega tekkis seekordki probleem. Nimelt püüdlen retsenseerides enamasti lakoonilisuse poole, aga kui midagi halba öelda ei oska, siis jätab lühike tekst enamasti lihtsalt põhjaliku reklaamteksti mulje. Laitvat retsensiooni on äärmiselt lihtne ning sisimas isegi tore kirjutada, aga kui kiita, siis tuleb hästi kirjutada hästi. Seega nõuab meisterlik teos rohkem settimist ja põhjalikumat kaalumist.

Mitmes mõttes on Mourlevat’ novellid väga lihtsad. Kirjanduses ja üldse kultuuris on selgelt märgata ühte kindlat tendentsi: igasugune uuendus lihtsalt uuenduse pärast. Justkui poleks vahet kui hea või halb miski on, peaasi et oleks tehtud uutmoodi. Jean-Claude Mourlevat’ üheksat lühijuttu sisaldav novellikogu „Siluett“ on suurepärane näide sellest, et mingi punnitatud uuendus pole vajalik. Lood järgivad ühe keskse sündmuse ja üllatava puändiga klassikalise novelli reegleid ning ei paku selles mõttes mitte midagi uut. Kuna tegemist on autori esimese lühijutukoguga (ja üldse teosega täiskasvanutele), siis võiks pidada seda ka ettevaatuse märgiks, ent usun, et kui kirjanik otsustab ka tulevikus lühiproosat kirjutada, siis ei erine see suuresti „Siluetist“ leitavast. Miks peakski Mourlevat midagi muutma? Kõik töötab, ta on hea kirjanik ning need on head lood. Lihtsalt imeline!

Eelnev ei tähenda mingil juhul seda, et autoril poleks oma nägu. Lood on kirjutatud sujuvalt ja selgelt ühes stiilis – Mourlevat’ stiilis. Lugude läbivaks teemaks on elu keerdkäigud, mis on üllatavalt julmad ja õnnetud. Kogu asi näib mingist hetkest alates väga musta huumorina. Mõnes mõttes võib autori novelle võrrelda ka geniaalse vanameistri Roald Dahli lühijuttudega, mis on ka käesoleva teose kirjastaja Draakoni ja Kuu poolt välja antud nelja kogumiku näol (sahistatakse ka viiendast). Mourlevat’ lood erinevad aga paljuski selle poolest, et huumori ja kurbloolisuse vaheline piir on pea olematu. Ei saagi lõpuni selgeks, kas nutta või naerda ning võib-olla see ongi nende lugude võlu. Nagu mu hea tuttav lüüriliselt nentis: „Mõistus naerab, aga süda nutab.“ Mõnusa boonusena seob viimane lugu kõik novellid meisterlikult nõnda, et üheksanda jutu lugemiseks pole eelnevate lugemine hädavajalik ja vastupidi.

Jean-Claude Mourlevat’ „Siluett“ on soovituslik lugemine igale kaasaegse kirjanduse austajale ning lausa kohustuslik igale novelliarmastajale!

Paul Raud

Kohtumine Tommi Kinnusega

17745434834_d62ce0fda1_o

Tommi Kinnunen

Kirjanike Majas 31. mail

HeadRead 2015

 

Foto autor: Dmitri Kotjuh

 

Kui Kirjanike Maja musta laega saali astus särasilmne, kõrvuni naeratusega lühemat kasvu meesterahvas, polnud kahtlustki, et tegu oli  soome menuki “Nelja tee risti” autori Tommi Kinnusega. Rahvas tungles kannatamatult värskeltostetud raamatutega saali, kus otsemaid istekohtadest puudus tekkis.

Soome kirjandusmaastikul on Kinnunen harukordne fenomen. Oma debüütromaaniga “Nelja tee rist” oli kirjanik 2014. aastal Helsingin Sanomate esikteose preemia kui ka Finlandia auhinna kandidaat. 2015. aasta kevadel pälvis Kinnunen medali “Aitäh raamatu eest” ning “Nelja tee rist” nimetati Suure Ajakirjanduspreemia aasta raamatuks. Igapäevaelus peab Kinnunen soome keele ja kirjanduse õpetaja ametit, mida ta enda sõnul naudib.

Kui Tommi Kinnunen ning “Nelja tee risti” eesti keelde tõlkinud Jan Kaus laval oma kohtadele istusid, tekkis silmapilkselt ladus, sundimatu ja huumoriga vürtsitatud keskustelu. Kinnunen jutustas, kuidas oli lapsepõlves neelanud kõiki raamatuid, mis käeulatusse sattusid, kuid eriliselt sai siiski inspiratsiooni Shakespeare’i näitekirjandusest. Seejärel kirjeldas Kinnunen, kuidas “Nelja tee rist” raamatuna valmis. Vanu fotosid vaadates sündis lugu ühe perekonna elukäigust, unistustest, arusaamatustest ja traagikast. Esialgu kirjutas Kinnunen novellid sahtlipõhja, lihtsalt iseenda jaoks.

Kinnuse sõnul ei soovinud ta kirjutada järjekordset romaani valgest heteromehest ning teda ümbritsevatest sekundaarse tähtsusega naistest. Ta tahtis naisi kujutada iseseisvate tegelastena, kes ei ole tuntud pelgalt selle poolest, et oleksid kellegi tütred, õed või abikaasad. Ta soovis rääkida ka sellest, mis sõja ajal maha vaikiti. Oma romaaniga kõigutab Kinnunen tänapäeva Soomes levinud arvamust, et homoseksuaalsed mehed ei aidanud kaasa vabaduse saavutamisele ega ühiskonna arendamisele. “Nelja tee rist” näitab lugejale homoseksuaalse inimese piinu, igavest konflikti enda ja välismaailmaga. Kirjanik jutustas kohtumisest üheksakümneaastase ratastoolis mehega, kes tunnistas, et oli armunud rindel, kuid polnud kunagi julgenud armastada.

Kuigi Kinnust inspireerisid “Nelja tee risti” loomisel tema perekond ja sünnikodu Kuusamos, on romaan osalt fiktsioon, mälestused on kombineeritud fantaasiaga. Autor soovis küll sarnasusi tõelise eluga hajutada, kuid mõistis peagi, et romaani hakatakse siiski paratamatult seostama just selle külaga, kus seisab raamatu keskmes olev maja. Kahjutundega nentis autor, et ei külasta sünnipaika niivõrd tihti, kui ta sooviks, kuigi tegemist on kohaga, kus inimesed on vestlusvalmid ja soojad, kus rõõmuga tuletatakse meelde vanu seiku.

Tommi Kinnunen, rahvusvahelisse kirjandustaevasse tõusnud Soome meteoriit, jätkab kirjutamist. Momendil on ta kehastunud pimeda naisterahva, “Nelja tee ristist” tuttava Helena rolli. Loodetavasti võivad Kinnuse arvukad fännid peatselt nautida uut suurepärast teost.

Aitäh, Tommi Kinnunen!

Anna Elisabeth Lõuna

Anna arvustust Tommi Kinnuse romaanile “Nelja tee rist” loe siit!

Intervjuu Kaur Riismaaga

284772_174202205983782_1206509_nKaur Riismaa seitsmes luulekogu “Merimetsa” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus kuulas lühidalt Kauri.

 

 

Predikaat täna on liiast

Selline hommik, et kuidagi ei taha prille ette panna,
öösel kuulasin, mismoodi naine hingab, ning natuke ahastasin,
milleks mul seda luulet või kirjandust üldse vaja.
Piisab ju temastki, ja et ta hingab.

Pean panema püksid jalga ja kirjutama kirja:
küsitakse, mis on minu eripära, ja miks ma olen parem kui mõni teine,
ja mis on mu tugevus.
Kes on tugev, see murdub ragisedes,
mina ei taha olla tugev.
Tahaksin, et mulle piisaks tollest kuulamisest,
ja kui ta kellegi eest oma unes, mida ei mäleta, ära jookseb,
siis see keegi poleks mina.
Niimoodi võiks ju täitsa elada.

*

Ei tahaks olla luuletaja,
kes peab ütlema, et milline ta oma tekst kõige olulisem on.
Mis neist ikka, las nad jääda.
Nad on mõne hetke pühitsused,
ja neid hetki ei saa kunagi tagasi.

Ainult ühte tahaks, seda pisikest valget maja
suurte puude all,
küllap siis võiksin olla õnnelik.

*

Täna sai juba ühe õlle lahti nööpida ja väga külm ei hakanudki.
Puud pargis sakrus,
nii nagu naise kõhu all,
või nagu raamatud, mis ma kunagi noorena lugesin.
Mosaiigi sari, targad tädid ja onud,
minugi eluajal juba aegunud.
Nii keeruline on jääda järjest vanemaks.

*

Suures argisegaduses kirjutasin romaani,
või vähemalt kujutasin endale ette, et kirjutan.
Poleks olnud toda pimedat heliloojat,
võibolla jätnuks kirjutamata.
Öösiti olen pime mees,
öösiti näen kõrvade ja ninaga.
Ja sellest mulle tegelikult piisab.

*

Milline on küsimus, mida mulle kunagi pole esitatud?
Kõik see värk,
mis ma siin usinalt olen püüdnud kirjutada,
on selle küsimata jäänud küsimuse vastus.
Jahe hakkab,
õlu oli tore,
lumi, näe, jälle langeb
üle Yoshino küla.

Kuulas Paul Raud.

Pauli arvustust Kaur Riismaa luulekogule “Merimetsa” loe siit!

Eesti luulerebane

merimetsa

Kaur Riismaa „Merimetsa“
Jumalikud Ilmutused, 2014. 80 lk.
Toimetaja: Triin Marjapuu
Kujundaja: Matthias Sildnik

 

 

 
Alates aastast 2011 on eesti luulemaastikul hiilinud üks isevärki tegelane. Piiludes värsikadakate vahelt lugejat, on luulerebane Kaur Riismaa võlunud suurt hulka andunud austajaid. Kuigi tegemist on siiski üksiku hundiga võib tema käevangust pea alati leida mõne rebasepreili: Punase sõstra tüdruk on varjuline. / Marjad pole punased ega lehed rohelised. (lk 36). Või isegi mitu: Tikripõõsa tüdruk on rõõmsam. (lk 37). Teises käes hoiab Kaur tavaliselt midagi kangemat, eales purju jäämata. Nõnda ta vaikselt hiilib ja luuletab – noist rebasepreilidest, hommikutest, päevadest, naerust ja yksildusest ning kes teab millest veel.
Seekord on Kaur ekselnud Merimetsa või Seewaldisse: Armastus on Seewald. / Armastus on kinnine osakond. / Arstid lahkusid Hallidesse sadamatesse. // Meie peame ise hakkama saama. (lk 7). Riismaa luules on midagi sellist, mida pole juba ammu nähtud ega kuuldud, selline omapära, et hakka või juukseid katkuma. Kaur ise ja tema luule on rahulik ja rahustav. Juhtub häid asju ja halbu asju, aga lõppude lõpuks polegi see nii oluline: ja tema, tema vesi on nii hele, / et paistab lõpuni läbi, / paistab alguseni läbi, / paistab ajast läbi, / paistab solvumistest ja muredest, ta paistab / muredest, nutust ja naerust, ta paistab läbi (lk 23).
Oluline on vaid armastus ja mõistmine, et tegelikult on kõik muu tühine: Sina oled aeg, / mis viib kaasa nimed / ja kulutab mu sõnade / suurelised paleed tolmuks (lk 43). Riismaa nukker stiil: Üks rakett langes nukralt alla lainete poole. / Tähed põlgasid ta ära. / Tähed ei salli lärmi. / Suured plahvatavad vaikuses. (lk 77) ja meisterlik sõnakasutus jätavad mulje nagu ta olekski alati vaid luuletanud ja luuletab veel igaviku ääreni: Me ütleme: „kõige lõpus,“ „surm,“ „haud,“ / ainult seepärast, / et ei kannata tajuda / suure ringkäigu igavest / rahu ja mõttetust. (lk 76). Tundmused, mida luuletaja suudab edasi anda on minu jaoks ühed uuema eesti luule võimsaimad.
Kaur Riismaa on klassik juba oma eluajal. See muudab arvustaja töö kuramuse keeruliseks, sest mida ikka öelda luuletaja kohta, kes on hea, on alati olnud hea ning suure tõenäosusega on seda ka edasi. Loodetavasti imetlevad luulearmastajad ka kauges tulevikus Kauri liivalosse ja need ei vaju unustuse liivakasti.

Paul Raud

Loe Pauli intervjuud Kaur Riismaaga siit!

Lastekirjandus on oluline

Kulka-nominendid-600x4002014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale on lastekirjanduse kategoorias nomineeritud kuus raamatut – Contra “Kõik on kõige targemad”, Andry Ervaldi “Unenäorong” (postuumselt), Hille Karmi “Kui vanaema väike oli”, Indrek Koffi “Kirju koer”, Kairi Loogi “Lennujaama lutikad ei anna alla” ja Kätlin Vainola “Kus on armastus?” Kaktus vestles lühidalt kõigi nominentidega.

Miks te kirjutate (ka) lastele?

Contra: Tavaliselt juhtub see nii, et keegi ütleb, et nüüd võiks ka lastele kirjutada. Eks mu luule on koguaeg natuke lastekirjanduse piiri peal, ehk ainult teemavalik ei sobi alati.
Kirjutades haarab mind aga tõeline sportlik hasart, lastele kirjutamine on nõudlikum kui täiskasvanutele, sest seal hämada ei saa. Kui jama ajad, laps lihtsalt kaotab huvi, otsib diskursust mujalt.
Hille Karm: Ajendiks on olnud mu kolm lapselast. Kui nad väiksemad olid hakkas neid huvitama, mis minuga juhtus, kui mina väike olin. Nii ma siis rääkisin, päriselt juhtunule mõtlesin natuke juurde, et oleks põnevam – ja nad kuulasid huviga, kuigi minu lapsepõlves polnud paljusid asju, milleta praegu elu ette ei kujuta. Seejärel mõtlesin, et olen ju kirjutaja, võiksin need lood kirja panna. Tegelikult on kõik mu lastest ja lastele kirjutatud raamatud mõeldud kogu perele. Soovin, et neid loeksid nii lapsed kui ka nende emad-isad ja vanaemad-vanaisad, et loetu paneks neid omavahel mõtteid vahetama, paremini suhtlema, ja nii tugevneks sild põlvkondade vahel.
Indrek Koff: Kirjutan ennekõike lastele, sest lapsed meeldivad mulle. Kohutavalt meeldivad. Üksvahe, umbes sel ajal, kui ma kirjutasin „Koju” ja „Kirju koera”, oli mul lausa tunne, et ega neid täiskasvanuid eriti ei salligi. Et mina ei saa neist aru ja nemad ei saa minust aru ja pole tarviski. Nüüd on natuke paremaks läinud, aga lapsed on edetabelis jätkuvalt täiskasvanutest tublisti eespool. Noh, ja siis on ju ka loomulik, et kui ma üldse kirjutan, siis peamiselt ikka neile.
Kairi Look: Armastusest fantaasia, absurdi ja õnnelike lahenduste vastu. Pealegi – kus mujal saab kirjutada suurtest, siirastest ja südamega asjadest lutikate ja rebaste keeles? Kõik on võimalik… lendav ja vilistav kass suures eesti romaanis võib tekitada küsimusi, aga lastejutus – palun väga! Ja lasteraamatutes täituvad unistused! Julgus unistada ja nende nimel toimetamine on minu meelest üks väga tore asi. Vähem kaeblemist ja rohkem rebaseid!
Kätlin Vainola: Mulle tundub, et ükskõik mida ma ka ei kirjutaks, välja tuleb alati lasteraamat. Mul ei ole selle vastu muidugi midagi, vastupidi. Laste maailm on minu arust hästi põnev, kõik on seal võimalik ja veel ees. Kirjutades on ka mõnus põgeneda lastejutu sõbralikku atmosfääri argipäeva ja tüütute kohustuste eest. Ning teised lastekirjanikud on tohutult toredad, kohtumised lastega lõbusad ja tagasiside siiras. Mulle tundub lastekirjanduse ja –kultuuriga tegelemine üldse väga tähtis. Püüan igati propageerida lugemist ja ette lugemist, nukuteatris käimist ja kõike sellist. Lapsepõlves loetud jutud on mind ennast mõjutanud kõige rohkem ja soovin, et ka tänapäeva lapsed loeksid ja saaksid osa raamatumaailmast.
Kas teil on lastele kirjutades tabuteemasid? Kas peab ilustama? Kas lasteraamatutes peab olema alati õnnelik lõpp?

Contra: Ma arvan, et püüan just leida uusi, vähekäsitletud teemasid, mingeid vaatenurki neile. Ilustada mingis ilukirjanduslikus mõttes on minu meelest tore, aga see ei peaks olema tsensori kääride moodi. Lihtsalt olla maitsekas.
Ei pea alati olema õnnelik lõpp, aga seda ei peaks ka vältima. Ma eeldan, et kirjanikul on mõte kirjutades vaba ja kui see kulgeb kurva lõpu suunas, ju siis nii peab.
Pedagoogiliselt on isegi ohtlik, kui kõik rasked situatsioonid alati hästi lahenevad.
Hille: Mu värskeima kogupereraamatu, 2014 ilmunud „Näe, särabki!“ kirjutamise mõte tekkis mul ühel lumisel jõuluõhtul surnuaial, kus kalmud olid küünlasäras. Seda korraga nii harrast kui ka kaunist vaatepilti tahtsin sõnades edasi anda, endast palju noorematega jagada. Kahtlesin algul, kas oskan surmast ja surnuaiast, kuigi need mõlemad kuuluva elu juurde, kirjutada nii, et poleks sünge ega hirmutav. Lastele kirjutades ei ole küsimus selles, m i d a kirjutada – ka tõsised teemad on vajalikud –, vaid k u i d a s kirjutada. Mina olen kirjutajana pigem helguse otsija, otsin seda ka täiskasvanutele kirjutades – võib-olla on mu jutud tõepoolest ilusamad kui elu ise. Kellele tahes kirjutatud jutu lõpp ei pea olema õnnelik – mis üldse on õnn? –, küll aga lootusrikas. Igapäevaelu kipub olema piisavalt karm, kirjutatud sõna peaks aitama jaatavat meeleolu luua ja ülal hoida.
Indrek: Kõiki maailma teemasid ei ole ma sellest vaatevinklist kaalunud, aga seni pole igatahes niisugust enesetsensuuri ette tulnud, et oleksin tekstist midagi spetsiaalselt lapse kui publiku pärast maha tõmmanud. Üldiselt ei tundu mulle, et lapsele ja täiskasvanule kirjutamise juures peaks olema põhimõttelisi erinevusi. Kui hakkab nii tunduma, on oht lapsi alahinnata, aga see on mu meelest jõle patt. Kirjandus on ikka kirjandus, raamat ikka raamat. Lõpp ei pea tingimata olema roosa ja rõõsa, nii nagu see ei pea alati olema südantlõhestav – kõige olulisem on ehk hoopis see, et lõpp jääks natukenegi lahti.
Kairi: Ma usun, et kirjutada võib kõigest – sõltub lihtsalt, kuidas seda teha. Eks ikka on teemasid, mida ma meelsasti ei torgi, aga see on isiklik eelistus – mind lihtsalt huvitavad siidised leemurid rohkem kui zombid ja eks need kaks aja ka erinevaid asju. Samas mõni laps ei jaksa kindlasti ära oodata, et lugeda õudset juttu libahundist ja väga hea, et lastekirjandus pakub ka seda! Lõppudest meeldivad mulle ikka sellised õnnelikud, aga nii, et üht-teist jääb ka tabamatuks. Kõige koledam asi on moraalilugemine ja tigedad tüübid, kes ei saagi raamatu lõpus sugeda. Õiglus peab võidutsema!
Kätlin: Ma ei tunne, et mul oleks tabuteemasid. Ka elus ei meeldi mulle teatud asjad ja neist ei taha ma kirjutada. Näiteks veriste võitlusstseenide kujutamine mind üldse ei huvita, aga see pole tabu, see on lihtsalt igav minu jaoks. Ilustama ei pea, aga peab valima, mida kirjutada. Nii nagu lastega rääkides ja selgitades valin rääkimisviise, teemasid ja lähenemisnurki.
Lõpp peaks olema kas õnnelik või vähemalt lootustandev minu meelest küll. Ka elus püüan õnnelike lahenduste poole ja see ei pruugi tähendada roosamannat, vaid mingit korrastatust ja võimalust asjadega edasi liikuda.
Kas lugu kirjutades mõtlete ka asja visuaalsele küljele? Kui palju suhtlete illustraatoriga? Kui palju sekkute tema töösse?

Contra: Ei mõtle visuaalsele küljele, kui see just kuskil alateadvuses ei toimu. Mingi kujutluspilt ju ikka on, kuidas see asi välja näeb, aga mitte joonistatav minu jaoks. Mul on alati nii suurepärased illustraatorid olnud, et ma ei ole leidnud minu mäletamist mööda midagi nurisemisväärset või ümbertegemist nõudvat. Lihtsalt naudin. Ja ma ei usu, et mul kriitikameel päriselt puudub.
Hille: Enamiku mu kogupereraamatutest on illustreerinud minu noorem tütar Reet Helisabeth Karm, kes igapäevatöös on sisearhitekt. Lasteraamatus on pilt sama oluline kui sõna ja just särav värvipilt teeb teinekord tõsisegi teema lapsele paremini mõistetavaks. Reedaga arutame, milline tekstiosa vajaks pildiga esiletõstmist, ja enamasti taipab ta mind n-ö õhust, tihti meie mõtted ühtivad – ilmselt on tegemist geneetilise telepaatiaga… „Kui vanaema väike oli“ illustraatori valis kirjastaja. Jaan Rõõmuse töösse ma ei sekkunud ja mõnigi pilt oli mulle üllatav. Mõistsin, et minu tekstist võib leida ka mõtteid, mida mu enese arvates seal pole või mida ma ei soovi rõhutada. See oli mulle uutmoodi kogemus.
Indrek: Kirjutamise ajal üldiselt ei mõtle, siis ma lihtsalt kirjutan. Aga tegelikult pean illustratsiooni ja kujundust lasteraamatu juures ääretult oluliseks küll. „Kirju koera” lood, muide, on kirjutatud Marion Unduski piltide põhjal. Sekkumisele eelistan usaldust ja see, tundub, on ennast alati õigustanud.
Kairi: Mida kaugemale lugu areneb, seda selgemalt tekib silme ette ka illustratsioon. Samas püüan visuaalse poole ikka kunstnikule jätta… kuigi vahel tahaks õudselt oma nina vahele toppida. Kui lubatakse, siis natuke ikka topin ka. Parimad illustratsioonid sünnivad minu meelest koostöös.
Kätlin: Hakkan kohe kirjutamise alguses mõtlema ka piltide keeles. Alati tekib tunne, millised need olema peaksid ja siis mõtlen, milline oleks minu unistuste kunstnik selle töö puhul. Kas pildid võiksid olla lüürilised või nipikad või midagi muud. Nii on minu meelest sündinud väga õnnestunud pildiraamatud „Lift“ (kunstnik Ulla Saar) ja „Kus on armastus?“ (kunstnik Kertu Sillaste). Kui kunstnik juba töötab, siis ma ei ole eriti sekkunud. Vahel tekib kunstnikul küsimusi, ta vajab kellegi teise arvamust ja siis ma arvan, kui oskan. Aga kuna eeltöö ja arutelud on tehtud, siis ei ole tavaliselt enam lahtisi otsi.
Kui palju jälgite tänapäeva maailma lastekirjandust? Mis on silma jäänud? Miks?

Contra: Ma ei saa öelda, et ma nii oluliselt jälgin. On selline tore raamatusari nagu Pahupidikool, selline absurdivõti lastele meeldib ja endal ka mõnus lugeda. Meil nimelt juba 14 aastat olnud lastele õhtujutu lugemise tava, aga sinna siginevad ka juba mitu aastat lastekirjanduse alla mitteliigituvad teosed. Näiteks lambakriminull “Glennkill” võttis mitu kuud, aga ilmselgelt äratas huvi ja tekitas arutelusid. Top Geari ja James Bondi raamatud on sellised “fänniasjad”, mida oleme lugenud.
Arvan küll, et palju-palju oleks avastamisrõõmu, kui lastekirjandust laiemalt ette võtta. Samas on ka eesti lastekirjandusest võtta nii mõndagi. Kõigepealt meenuvad Mika Keränen ja Ilmar Tomusk, vahvatest luuletajatest rääkimata.
Hille: Jälgin huviga – et kirjutajana kursis olla ja vahel ka lapselastele soovitada. Koos nendega lugesime vaimustusega Norra noore kirjaniku Maria Parri „Vilgukivioru Tonjet“ (2013. aastal parimale tõlkelasteraamatule mõeldud Paabeli auhinna laueraat) ja „Vahvlist südameid“. Niisamuti on meelde jäänud Rootsi vanema põlvkonna autori Ulf Starki lühijutud kogust „Väike ja tugev“. Nende lugudes pole väljamõeldud seiklusi ega võluriteks või nõidadeks moonduvaid tegelasi – nii Parr kui ka Stark oskavad kirjutada argielust nii, nagu see on, ilma tabudeta, aga sealjuures tabavalt, täpselt ja humoorikalt. Nende lugudes on õpetlikkust – sedagi peab olema, lastekirjandus ei pea olema üksainus action –, kuid nemad oskavad õpetuseiva jagada nii, et selles pole tüütut ja vanainimeselikku moraalilugemist.
Indrek: Vähesel määral ikka jälgin, ehkki hirmus palju seda ju meie juurde ei jõua ja ise ei jaksa mujalt nii palju kaasa tassida, kui tahaks. Silma jääb ennekõike väga hea loo ning leidliku illustratsiooniga pildiraamat ja õnneks on Rahva Raamat hakanud neid ka võõrkeelses versioonis sisse tooma. Selliseid autoreid nagu Oliver Jeffers või Jon Klassen tuleks ka maakeeles välja anda, aga kes on see julge kirjastaja? Noortekirjanduse seis tundub kurvastavam nii meil kui mujal – kas tõesti ei olegi enam võimalik noori ilma mingite vampiiride, mädakoletiste ja deemoniteta kirjanduse juurde saada? Laias ilmas ringi vaadates torkab silma ka see, et raamatuid ei osteta, vaid müüakse. Selgub, et hoolimata aina karmimast võitlusest tähelepanuturul on kirjandus ikka veel turg, kus liigub raha. Selleks, et inimeste raha kätte saada, tehakse ära sada imet. On see hea või halb, mine võta kinni!
Kairi: Messidel ja välismaa raamatupoodides tuhnides on alati põnev ringi vaadata. Silma on jäänud see, et eesti koolilaste raamatutes on välismaaga võrreldes palju rohkem illustratsiooni ja värvi. See on väga tore, sest nii saavad lapsed raamatust ju ühe loo asemel kaks!
Kätlin: Jälgin küll. Püüan lugeda neid raamatuid, mida tõlgitakse eesti keelde ja interneti abil hoian silma peal ka muul lastekirjandusel. Vaatan aeg-ajalt The Guardiani veebiväljaande kirjanduslehelt lastekirjanduse uudiseid ja intervjuusid. Välismaal olles käin raamatupoodides. Silma on näiteks jäänud see, et pole teemat, mida lastekirjanduses ei käsitleta. Eestisse ei jõua kõik ja ei jõua kohe praegu. Siin kõigest veel lastele ei räägita. Näiteks tekitas imestust Rootsi TV laste tervisesaate avaklipp, kus erinevatest kehaosadest lauldi. Nagu polekski kõigil inimestel tussut või nokut. Hahaa, väga lõbus igal juhul.
Ja ma arvan, et see teemade laiaulatuslikkuse asi on seotud ümbritseva maailmaga. Tänapäeval ei ole enam eriti palju salajasi teemasid ja suurem osa infost jõuab ka lasteni. Ja see on väga normaalne minu meelest. Eks vanemad peavad siis suunama ja korrigeerima seda infot.
Mis oli teie eelmise aasta kultuurielamus? Miks?

Contra: Kultuurielamus nr. 1 oli praktiliselt omas külas, kilomeeter maad astuda. Villike teatritalus etendas Polygon Teater “Meeletut” ja see oli meeletult vägev teatrielamus, kus suurepäraselt mängitud tükile (tammetõru kandsin peos veel mitu kuud, kuni ta laiali pudenes) andis lisaemotsiooni tuttav ümbrus ja see, et ka külaelanikke mängisid reaalselt lähikaudsete külade elanikud.
Väga palju avastasin mõistagi ka läti luulet, sest leidsin pärast Veidenbaumsi tõlke valmimist mahti ka kaasaegsemate läti luuletajate lugemiseks. Sai tehtud ka esimene tõlkekatse lastekirjanduse vallas.
Hille: Üle pika aja oli mul võimalik eelmisel aastal kirjutamise kõrval palju lugeda – seni ei jätkunud aega, olin käinud iga päev kontoris ametis, sest nii väikesel maal nagu Eesti ei saa raamatukirjutamine olla leivatööks. Kuna kirjutan ise lühilugusid, tunnen ka lugejana novellide ja lühijuttude vastu huvi. Nii avastasin endale mullu Nobeli laureaadi Alice Munro, Tove Janssoni ja Prantsuse autori Blandine Le Callet’i novellid – need kõik on elamus.
Indrek: Kui tingimata valima peab, siis ehk võimalus käia Bologna ja Montreuil’ laste- ja noortekirjanduse messidel. Ülimalt inspireeriv on näha, mida ja kuidas tehakse mujal, see aitab ka koduseid asju kõrvalt vaadata ja pisut kainemalt hinnata.
Kairi: Ahhetama pani mind eelmisel aastal füüsiline teater, eriti Renate Valme tantsuetendus PUNG – üllatav, inspireeriv ja mõtlemapanev. Samuti Bologna ja Pariisi lasteraamatumessid, kus kohtusin terve karja inspireerivate inimestega ja nägin mägedeviisi lahedaid raamatuid.
Kätlin: Huhh, peab meenutama! Võib-olla üks selline koondelamus on eelmisest aastast välja rääkida. Käisin suve lõpus vaatamas Sõpruse kinos Wes Andersoni filmide retrospektiivi, kuna kinos on tema filme minu meelest kõige mõnusam vaadata. Veel linastus eelmisel aastal Andersonilt film Grand Budapest Hotell ja vaatasin seda suvel mitu korda. Lõpuks hankisin Wes Andersoni filmidel põhineva raamatu. Tema maailm annab elurõõmu, võib isegi paha tuju heaks teha ja on lihtsalt nii lahe minu meelest.

Küsis Paul Raud.