Jüri Kolk – luuletaja aia taga

Otse aia taga

Jüri Kolk „Otse aia taga“

Jumalikud Ilmutused, 2014. 109 lk.

Koostaja: (:)kivisildnik
Toimetaja: Triin Marjapuu
Kujundaja: Matthias Sildnik

Jüri Kolk on Tartu luuletaja, kes pole laiemale avalikkusele eriti tuntud. Tema luulest on kirjutatud küll Sirbis, Vikerkaares ja Loomingus, ent ometi on Kolk jäänud suurema tähelepanuta ning on võõras nii mõnelegi luulehuvilisele. Alles viimasel ajal on temast rohkem rääkima hakatud, kuid seda pigem tänu tema uuele proosakogule „Teisipäevamaa“ kui luulele.

Kolgi stiil on enesirooniline, humoorikas ja melanhoolne. Tema luuletused on keskealise mehe filosoofilised ja tihtipeale ääretult kurvad eluvaatlused (siin ma nüüd siis seisan / nagu puu / tuul peksab mulle vihma näkku / lind minu peas / on rahutu“ lk 94). Kolgi esimestes kogudes on ülekaalus vemmalvärsilikumad tekstid ning luule pigem naljakas kui tõsine. Kogus „Otse aia taga“ on ta leidnud aga just selle õige tasakaalu huumori ja nukruse vahel. Tekstid on hoolikalt lihvitud ning ajavad lugeja kõigepealt naerma ja seejärel nutma – või siis vastupidi („hakkasin mõtlema / miks mul ei ole ühtki lätlasest sõpra / läti on ju siinsamas / toredaid inimesi täis // siis tunnistasin endale /ega mul venelaste hulgas ka sõpru ole / eestivenelaste hulgas küll mitte / soomlasi ka nagu ei tunne // siis tuli õnneks meelde / polegi mul eriti mingeid sõpru / noh üleüldse // jumal tänatud / pigem siga / kui ksenofoob“ lk 52).

Kolgi esimesed kogud on tasemelt ebaühtlasemad, kõrvuti tugevamate tekstidega leiab sealt ka nõrgemaid, mis võinuks parema tulemuse nimel välja jätta. Kokkuvõttes jätab see kogudest üsna leige mulje. „Otse aia taga“ on aga läbinisti meisterlik ja kõikuvast kvaliteedist pole enam jälgegi. Loodetavasti suudab Kolk taset hoida või veelgi tõsta, kuigi peab ütlema, et ei näe, kuidas tekstid enam paremaks võiksid minna.

Tähtis koht tema luuletustes on allusioonidel ( „oh beatrice ma arvan / sa poleks pidanud hakkama / selle dantega üldse jantima“ lk 35), mida võib leida pea igast luuletusest. Mõned allusioonid on märgatavamad, ent mõned võivad olla vaid read või üksikud sõnad, mis jäävad muu teksti vahele peitu („psühholoog maasikas / astus klassi / pesumasin kaenlas“ lk 80, meenub Viiding; „kogu see noorena püsiv keha / rokenroll on alatasa matnud mind / ta alla rusuks on raugenud rind / aga mitte enam siiamaani ma ütlen“ lk 29, ilmne viide Liivi „Helinale“). Paljudel lugejatel võivad nood kahe silma vahele jääda ning nad ei pruugi mõista Kolgi luulet selle täies võimsuses ja ilus. See pole muidugi autori, vaid pigem lugeja probleem, paraku.

„Otse aia taga“ veenis, et Jüri Kolk on üks tugevamaid tänapäevaseid Eesti luuletajaid. Julgen isegi väita, et see väärib enim 2014. aasta Kultuurkapitali luulepreemiat.

Ja sul, lugeja, peaks see raamat juba ammu olemas olema!

Paul Raud

Advertisements