Intervjuu Paavo Matsiniga

Paavo Matsin

Paavo Matsini romaan „Gogoli disko“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Paavo Matsiniga.

 

 

 

 

Teie raamatus on mitmeidki mõjutusi Gogoli stiilist. Mis Teid ennast Gogoli stiili/loomingu juures kōige rohkem köidab?

Atmosfääri loomise oskus, Gogol on ikka päriselt õudne, lugege Viid.

Panin tähele, et kasutate päris palju selliseid kolmekordseid väljendeid inimeste ja asjade kirjeldamiseks. Miks?

Kes oskab vene keelt, see saab aru, mis mäng nendega käib. On ju ka venekeelsete sõimusõnade kohta isegi käibel termin „räägib kolmekordsetega”.

“Gogoli diskos” on nii horrorit, sürrealismi kui ka alternate history’t. Mis žanrisse Teie ise selle raamatu asetaksite?

Kirjutasin ikka lihtsalt romaani, mulle on võõras väga kindlate piiridega asjade kirjutamine, see on nagu mingi toote valmistamine siis. Poodides pandi raamat mõnel pool ulmeriiulisse, mu arust see päris objektiivne ehk ei ole, mul on seda ehk isegi raske põhjendada, ma ei tunne eriti ulmekirjandust, aga mu eesmärgid on vist siiski teised. Umes vist on žanripiirid olulised, mulle on oluline pigem ületada igasuguseid piire.

Miks valisite raamatu tegevuspaigaks Viljandi?

Aga miks mitte? Elasin 33 aastat Tallinnas, nüüd ei taha seal enam olla poolt tundigi. Viljandi on väga sümpaatne linnake, selline Eesti San Francisco praegu. Siin tehakse praegu olulisi asju, kasvõi muusika vallas. Siit võib iga kell tulla n-ö uus Doors! Siin on palju igasuguseid snoobe, hipisid ja veidrikke, väga lahe ja austustvääriv keskkond.

Raamatutegelastel on palju huvitavaid nimesid. On nendel nimedel ka mingi eriline tähtsus või tähendus?

Mõned neist viitavad konkreetsetele prototüüpidele, näiteks Arkaša. Ma arvan, et nii nagu teoste pealkirjad, on ka tegelaste nimed alati olulised. Autor tahab nendega ikka midagi vihjata.

Rene Kriisa

Rene arvustust Paavo Matsini romaanile „Gogoli disko“ loe siit!

Kokkupõrked Gogoliga

gogoli-disko

Paavo Matsin „Gogoli disko“

Lepp ja Nagel, 2015, 143 lk.

Kujundanud K. Mandmanin ja I. Bilibin

 

 

 

Pean tõdema, et enne KULKA kirjandusauhinna nominentide nimekirja lugemist polnud ma Paavo Matsini nime kuulnud, kuid sellise pealkirjaga nagu “Gogoli disko” haaras raamat mu tähelepanu. Lugenud raamatu kirjeldusest, et tegevus toimub lähitulevikus, kus Eesti taaskord turvaliselt Tsaari-Venemaa rüpes, tõmbas raamat endale mu huvi.

Esimene asi, mida lugeja raamatut kätte võttes näeb, on raamatukaas ja selle raamatu juures tundub paslik ka seda mainida. Raamat on rüütatud uhkesse veripunasesse, mida kaunistab kaunis kuldne slaavi muster mulgi mehikesega keskel. Nii kaanekujunduse kui ka teiste raamatus leiduvate pildikestega on kunstnik väga hea töö teinud.

Lugeda on “Gogoli diskot” kahtlemata mõnus. Matsini kirjaviisi on hea hõlbus lugeda, ei pea ühte lauset mitu minutit seedima, kuid väljendusrikkuse koha pealt pole mitte midagi kaotatud, tekst on värvikas ja vaheldusrikas. Kohe näha, et kirjanikul klassikirjandites sõnakordustega probleeme ei tulnud. Vürtsi lisavad ka mitmed, minule kui vene keele võhikule huvitavad kolmekordsed väljendid, mida raamatu venelastest tegelased kasutavad. Õhkkond, mille Matsin loob, on midagi sarnast raamatu nimekaimu loodule. Kõik see sürreaalsus, mis raamatus toimub, ei pane inimesi Lovecrafti moodi hüsteeritsema ja hulluma, vaid kõik tundub loomulik ja heas mõttes argipäevanegi. Samas aga kõditab Matsin mõnusalt närvi nii hallutsinatsioonide kui ka tumedala minevikule viitamistega. Pean ütlema, et pani südame kiiremini põksuma küll.

Kahjuks need asjad mind lõpuni lummas ei hoidnud. Raamatu esimeses ja teises osas oli väga põnev tegelaste mahhinatsioone ja Gogoli ümber sebimist jälgida ning horror’i sugemetega teise osa lõpp viskas armutult pingekerisele leili juurde. Kahjuks aga ei toonud kolmas osa mitte värskendavat hüpet tiiki, vaid vaikse jahtumise. Tegelaste sebimised kaotasid minu jaoks oma võlu, sürr hakkas tunduma kuidagi tobe ja kolmanda osa lõpp tundus grand finale asemel vindi ülekeeramisena. Tugeva alguse ja keskkoha kõrval jättis raamatu lõpp kuidagi halva maigu suhu.

Siiski, kindlasti ei tasu jätte seda raamatut ostmata, sest hoolimata mitte-nii-heast lõpust on siiski tegemist toreda ja huvitava raamatuga, mis on lugemist väärt ja igale raamaturiiulile ehteks.

Rene Kriisa

Rene intervjuud Paavo Matsiniga loe siit!

Faust – pisut petlik pealkiri

concertShortOoper kahes vaatuses

Autor: Charles Gounod

Libreto: Jules Barbier ja Michel Carré

Lavastaja: Dmitri Bergman (Helikon-Opera, Moskva)

Kunstnik: Ene-Liis Semper (NO99)

Koreograaf: Edvald Smirnov (Venemaa)

 

Johann Wolfgang Goethe samanimelise tragöödia ja Michel Carré näidendi “Faust ja Margarita” ainetel kirjutatud ooper, mis esietendus Pariisis 1859. aastal. “Faust” on grand opéra stiilinäide ja ka selle ooperitüübi üks tuntumaid esindajaid. Pärast 66-aastast vaheaega naasis see 2012. aastal Dmitri Bergmani käe all Estonia lavalaudadele ja seda mängitakse siiani.

 

Ühe ooperi süžeed puudutava asja sooviksin kohe selgeks teha. Kuigi lavastus järgib üldjoones Goethe “Fausti”, siis pole siin tegemist mitte tragöödiaga Faustist ja sellest, kuidas ta oma hinge saatanale müüb, vaid tragöödiaga Margaretest ja tema tunnetest Fausti vastu. Peategelase muutuse tõttu etendatigi Saksamaal ooperit mitte “Fausti”, vaid “Margarethe” nime all. Nii et kui soovite näha Goethe tragöödiat, kus tegelased laulavad ja taustaks mängitakse muusikat, siis võib see ooper teile pettumuse valmistada. Ma ütlen “võib”, sest kuigi on võimalik, et lugu jätab vajaka, siis kogu ülejäänud ooper korvab selle mitmekordselt.

 

“Faust” on oma autori üks populaarsemaid oopereid ja seda kuulates ei ole raske aru saada, miks see nii on. Gounod’ viisid on äärmiselt kaasakiskuvad, sõdurite marss teise vaatuse alguses (Deposons les armes ja Gloire immortelle de nos aïeux) paneb vägisi jala tatsuma ja kuulates Mefisto aariat esimeses vaatuses (Le veau d’or) tahaks ise ka saatana peol kaasa lüüa.

 

Vokaalselt on lavastus samuti muljetavaldav. Margarete niinimetatud Pärlite aarias (Ah! je ris de me voir si belle en ce miroir) sai Marie Fajtova (Tšehhi) oma häälepaelad valla lasta ja kõrgetel nootidel polnud otsa ega äärt. Ka koor tegi meeldejääva etteaste nii juba mainitud sõdurite marsiga kui ka esimese vaatuse peol (Vin ou Bière). Minu jaoks oli kõige väljapaistvam siiski Ain Anger (Viini Riigiooper) Mefisto rollis, kelle võimukas bass oli lihtsalt hingemattev ning kelle aariaid nii esimesest vaatusest (Le veau d’or) kui ka teisest (Vous qui faites l’endormie) võiksin kuulata lõputult. Sama ei saa kahjuks öelda Fausti rolli kohta. Kuna ooperi loo tõttu mängib nimitegelane pigem kõrvalosa, siis on isegi Mefistol temast rohkem aariaid ning ka see ainuke sooloetteaste, mis Faustil on, ei ole midagi märkimisväärset. Seega on natukene kahju, et Fausti osatäitja Luc Robert (Kanada) ei saa kõrilihaseid rohkem pingutada. Üks huvitavamaid ja ka naljakamaid hetki lavastuses on see, kui Margaretesse armunud Siébel esimest korda suu lahti teeb ja heleda naisehäälega laulma hakkab. Sopranihäälega laulvat klouni just iga päev ei kohta. Ka mõnusal valsiviisil lauldav Siébeli aaria (Faites-lui mes aveux) on üks kindlaid lemmikuid sellest ooperist.

 

Müts maha ka kunstniku Ene-Liis Semperi ees, kelle lavakujundus on Estonia väiksust arvestades muljetavaldav ja mida kasutatakse huvitavalt ära stseenide muutmiseks. Mängitakse ka perspektiiviga, nii et nii vana kui ka noor Faust ilmuvad välja otse vaataja nina all (ikkagi kujundlikult, mitte sõna otseses mõttes). Lavastus ei ole ka piiritletud lava äärtega, vaid Mefisto vaatab Fausti ja Margarete kurameerimist pealt loožist mõnusalt sigarit tõmmates ja aariat lauldes. Kostüümide koha pealt ei saa samuti nuriseda. Mefisto näeb punases kuues ja kõrge säärega saabastes jalustrabav välja, naiste kleidid ja peakatted on uhked ja värvikirevad ning kabareetantsijate kostüümid on, kuidas öelda, “huvitavad”. Ausalt öeldes soovitan “Fausti” vaatama minna juba ainuüksi kabareestseeni pärast, sest see, kuidas Bergman stseeni lahendas, on ülejäänud lavastust arvestades midagi täiesti ootamatut.

PS. Näitlejate koosseisud võivad etendusiti erineda.

PS. 2 Soovitan soojalt osta ka kava, mis pakub palju huvitavat lugemist nii selle konkreetse ooperi kui ka žanri enda kohta.

Rene Kriisa