Näidend ühest haigest ja meist ülejäänuist

 

vaga-haige-plakatVHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastus “Väga haige”

Autor: Molière

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)

Kunstnikud: Mae Kivilo

ja VHK kunstikooli abituriendid: Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Valguskunstnik: Emil Kallas

Produtsent: Aive Sarapuu

Osades: Otto Tiidermann, Hanna Maria Salong, Mairen Mangusson, Doris Järvsoo, Ruth Parman, Rea Kõiv, Hardi Möller, Rauni Saagim, Kristen Karri, Rhett Kütsen, Cameron George Cocker, Maria Koff, Eva-Britta Simson

Esietendus 24. märtsil 2017 Hopneri majas

 
24. märtsil esietendus Hopneri majas Molière’i komöödia Le malade imaginaire VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena. Prantsuskeelne pealkiri tõlgiti eesti keelde kui “Väga haige” ega kasutatud 1936. aasta tõlke pealkirja “Ebahaige”. Seda on seletatud Theatrumi kodulehel nii, et selle taga on taotlus näidendi sidumiseks tänapäevaga ja et ta kõnetaks publikut praegugi. Lähemalt siiski põhjendatud ei ole, mida see vastne pealkiri endas hõlmab. Etenduses on truuks jäädud algsele variandile, uusi mõtteid lavastuses ei esine. Ainuke, mida inimene teha võib, on mõtiskleda pealkirja muutmise põhjuse üle, selle asemel, et paralleele luua tänapäeva maailma puudustega. Uuslavastuse kriitika seisis selles, et me kaasajal peame end liialt sõltuvaks tehnoloogiast, kujutades endast seega le malade imaginaire’i (eesti k “kujuteldav haige”) – selles suhtes on uuslavastuse idee suurepärane, kuna tabab naelapea pihta väga suurt kahekümne esimese sajandi probleemi.

Tegevus keerleb peategelase Argani (Otto Tiidermann) ümber, kes hea tervisega inimesena peab end ometi haigeks ning konsulteerib pidevalt arstiga. Näidendis on hoitud alles algne rõhuasetus, milleks oli Argani tegelaskuju üle nalja heitmine. See loobki võimaluse näidend meie kaasajale kõnekaks teha. Meeleolu on pilamise tõttu kerge. Meenub Argani ja härra Diaforus’ (arst) tutvumisstseen, kus mehed alustavad ja lõpetavad teineteise lauseid, olles esimesest silmapilgust heal teineteisemõistmisel. Molière’i satiiriga nende üle, kes haiguseid ja surma kardavad, liitub teine, perekondlik liin. Argani abikaasa Béline (Mairen Mangusson) saab autorilt oma saamahimu tõttu kena hulga lööke. Etenduse lavastamine Hopneri majas on õnnestunud, kuna nii on paigutatud Molière’i näidend omasse aega. Lavadekoratsioonid seetõttu kindlasti muret ei valmistanud, lisati vaid esemed, mida tegevuseks vaja läheb, kõik muu pakkus hoone.

Otto Tiidermanni Argan on tõetruu ja loomulik. Argani tegelaskuju on väga mitmetahuline – kitsarinnaline, peamiselt endaga arvestav, mina-tean-paremini mentaliteediga, kohati rumal –, Tiidermann toob kõik iseloomujooned mängleva kergusega esile. Mairen Mangussoni tegelane Béline on selline, kes näidendi edenedes ei arene: ta kõigest vahetab kesta, õigemini viskab kesta üldse vahepeal minema. Mangusson kujutab hästi tema kasuahnet ja kavalat iseloomu. Kõige meeldejäävam oli vast Toinette (Eva-Britta Simson). Tema elav ja igale poole nina vahele toppiv iseloom täitis lava igas stseenis, kus ta esines. Toinette’i kujutamine ei tohiks näitlejale suuri raskusi valmistada, kuna tal puudub enda karakter: kogu tema olemus on vaid “naeru kaudu ravimine”, mistõttu on ta üheplaaniline ning ilma arenguta, tõepoolest ilma mineviku ja tulevikuta tegelane. Selliseid tegelasi esineb Molière’il veelgi (toatüdruk Dorine “Tartuffe’ist”), nende eesmärk on äärmusena äärmuse kõrval esinedes vaatajat kainestada. Hardi Möller mängis nii Béralde’i, Argani venda, kui ka härra Bonnefoy’d, tema notarit. Esimene tegelane on, nagu Toinette’ki, Argani ravijaks. Ta on üleni ainult mõistlikkus (jällegi üks Molière’i tüüpkaraktereid, samuti Cléante “Tartuffe’ist” ja Philinte “Misantroobist”). Notar Bonnefoy esineb vaid korraks. Tegelase, keda on võimalik ka täiesti tuimalt ja isikupäratult mängida, on Hardi Möller suutnud paeluvaks muuta. Petja hingega karakteri esitus on naljakas ning seejuures niivõrd omalaadne, et seda ei saa muuna tõlgendada, kui Hardi Mölleri isikliku huumorimeelena. Veel jäi meelde Kristen Karri, kes mängis Cléante’i. Oli olukord, kus ta pidi end Arganile valenime all esitama, härra Purgoni, Angélique’i muusikaõpetaja asendajana. Ta pidas neiule tundelise tiraadi (improviseeritud ooperi süžee) terve perekonna silme all ja mõjus nagu noor armastaja kunagi.

1673. aasta 10. veebruaril Palais-Royali teatris esietendunud näidend oli osaliselt ka ballett (seepärast ka: ballettkomöödia). Lavastuses ei oldud tantsunumbreid unustatud, nii et kiitus tantsijatele, viiulimängijatele (Eva-Britta Simson ja Doris Järvsoo) ja Hardi Möllerile, kes mängis vahepeal flööti. Ajastutruudust on ka uustõlgenduse puhul meeldiv täheldada: tore oli näha, kui ühel tegelasel olid jalas ülikuulsad punase kontsaga valged meestekingad. Samas olid meesnäitlejate kostüümid korduvad (ma ei pea silmas arstide riietust – on loomulik, et ühe tööala esindajad kannavad samasugust ametirõivastust), mitmel näitlejal oli identne riietus (alussärk, püksid ja ülakuub).

Kahjuks ei oldud kavaga vaeva nähtud. Juba tõik, et enam kui kaks kolmandikku sellest oli täidetud Ott Ojamaa 1974. aasta Molière’i teoste väljaandele lisatud näitekirjaniku elu kronoloogilise (kohandatud) ülevaatega, näitab, et kava koostajad kas ei teadnud, mida sinna panna, või ei soovinud vaeva näha. Kavas oleks võidud viidata ka pealkirja kohandamisele ning teose aktuaalseks muutmisele, millest kõigest sai praegu aimu vaid teatri kodulehelt, mida ometi kõik ei pruugi külastada – neile oleks lavastuse tänapäeva probleemidele lähenemine võinud märkamatuks jääda.

Üleüldiselt oli lavastus õnnestunud. Tõepoolest, see oli selline lavastus, mida läheks meelsasti jälle vaatama. Kuid see on 1673. aasta tõlgendus, mida seal näha saab.

Marten Teemant

Eestlusest, praktiliselt

Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“
Autor ja lavastaja: Ivar Põllu

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Toidukunstnik: Ann Ideon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare

Osades: Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris.

„Me oleme alati olnud need, mida me sööme, ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.“

Ivar Põllu uus lavastus „Praktiline Eesti ajalugu“ kõlab esmapilgul ilmselt paljudele kui Eesti kultuuris järjest enam populaarsust koguv trend ennast taaskord kuidagi defineerida ja eestlust läbi veel ühe eriti põneva vaatenurga näidata. Et kuidas me oleme ikka siia jõudnud ja olgem uhked, eestlased! Eks ta seda loomulikult ongi, aga vaatamata eelarvamustele pidin pärast esimest 15 minutit endale tunnistama, et kui seda piisavalt hästi teha osata, püüab see vaataja päris lihtsasti võrku. Miks siis mitte, oleme me ju kõik suuremal või vähemal määral hirmul meie väikse ja armsa soomeugrilise kultuuri pärast, mis globaliseeruvas maailmas järjest väiksemaks ja armsamaks tundub muutuvat.

Uue Teatri kodulehel tutvustab lavastus ennast kui „kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse“. Läbivat narratiivi pole, selle asemel on sketšid, jutustused ja Kukerpillide laulud, taustaks koopamaalingud, hõrk toidulõhn ja publikust kostvad sõbralikud naeruturtsatused. Laval toimuv saab tegelikult pärast esialgset võõristust üsna pea omaks, sest atmosfäär on soe ja tõepoolest mingis mõttes teraapiline, toob sellist lihtsat rõõmu ja samas pidupäevalikkust.

Lisaks professionaalsetele näitlejatele löövad kaasa kokk, paar pillimeest ja väga efektne ukuleleansambel, nii et kokku moodustab tükk sellise suure kompoti kõigest, millest kogu eesti ajalugu praktiliselt võiks koosneda – söök, muusika ja ajas muudkui arenevad inimestevahelised suhted, mõtted ja suured ideed. Valges kitlis kokamütsiga Ann Ideon, kes kõik toimuva omalaadse jutustajarolliga tervikuks seob, võlub esimestest hetkedest peale oma tohutu energia ja ehtsalt telekokaliku osavõtlikkusega, samal ajal pliidi taga professionaalsete liigutustega askeldades. Robert Annus üllatab ikka ja jälle oma suurepärase lauluhääle, pillioskuse ja äärmiselt täpsete maneeridega, tänu millele ta iga uue rolliga muige näole toob. Väga lahedalt ja värskelt mõjub Endla teatrist pärit Tambet Seling, ka naised on head, kuigi tundub, nagu poleks nad end selles lavastuses nii palju avada saanud, kui oleks tahtnud näha. Ja Odd Hugo muusikud on muhedad!

Laulud on pärit pigem Kukerpillide algusaastakümnetest, paljud neist küll tuttavad, aga sõnu miskipärast ikka kunagi välja kuulnud pole. Lavastuses illustreerivad nad kogu meie teekonda dinosaurustest tänapäevani ja miks ka mitte, oma lihtsa, optimistliku, kohati absurdsegi lüürika ja kaasahaarava viisiga sobivad nad selleks suurepäraselt. „Praktiline Eesti ajalugu“ ei rõhu meie rahva kannatustele, vaid olmele – me oleme ju siiani jõudnud! Nii et söögem, joogem, laulgem ja rõõmustagem.

Saara Liis Jõerand

Intervjuu Andrus Kivirähkiga

Andrus Kivirähki raamat „Oskar ja asjad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Andrus Kivirähkiga.

 

 

 

 

Mis on teie lemmikasi? Milline oleks tema iseloom, kõnepruuk?

Ma ei suuda küll ühte eset teisele eelistada. Võiks ju pidulikult öelda, et raamat – aga ei saa ju kuidagi hakkama ka ilma kingadeta, lusikata, telefonita, padjata, voodita, lambita… Ja õnneks neil tegelikult mingit iseloomu ja kõnepruuki polegi, nad on vait ja lasevad end lihtsalt ära kasutada. 🙂

Kas teil oli ka lapsepõlves selline maavanaema, kes suurte sibulatükkidega kotlette praadis ja päevad läbi aiamaal müttas? Millist rolli need vanaemad meie ühiskonnas ja kultuuris mängivad ning kas nende tuleviku pärast peaks muret tundma?

Minu mõlemad vanaemad elasid linnas, üks neist lausa minuga samas korteris. Nii et maal suvitamas käisin ma ikka ainult koos ema-isaga. Iseenesest on muidugi tore, kui laps saab varakult kogeda erinevaid keskkondi, nii linnatänavat kui taluõue, aga ilmselgelt jääb maavanaemasid järjest vähemaks. Ega neid ei saagi ju palju olla, kui enamus eestlastest elab linnas! Samas on Eestis ikkagi kuidagi nii välja kujunenud, et laps satub mingil moel ikka maale. Võib-olla rohimine ja kaevust vee kandmine jäävad proovimata, aga seenel või marjul käib ta varem või hiljem ikka ära.

Kui suur osa romaanist või loost on teil tavaliselt ette kavandatud ja kui palju sünnib kirjutamise käigus?

Eks selline jutu “luukere” on ikka alustades paigas ja olulisemad tegelased välja mõeldud. Peab ka teadma, kuhu suunas lugu kulgeb ja milline on lõpp. Aga mingid väiksemad detailid lisanduvad juba kirjutamise käigus, nagu ka mõned kõrvaltegelased. Ehk siis piltlikult öeldes, kui sa hakkad Tallinnast Tartusse minema, siis on sul tee üldjoontes teada, nagu ka lõpp-punkt, aga kes sul täpselt tee peal ette võivad sattuda, seda näeb juba matka käigus.

Kes on teid enim võluvad või inspireerivad kirjandusklassikud ja kuidas on need võrreldes kooliajaga muutunud? Mida mäletate oma kirjandustundidest?

Oi, neid on palju! Võiksin kohe esimese hooga umbes 30 nime üles lugeda ja kindlasti unustaksin kellegi väga olulise ära. Kooliajaga võrreldes on see nimikiri kindlasti pikenenud, sest koolist on palju aega möödas ja vahepeal olen ma ikka mõnevõrra juurde lugenud. Aga kui just peab kedagi nimetama, siis olgu – eesti kirjandusest Luts ja Tammsaare, lastekirjandusest Lindgren ja Jansson, maailmakirjandusest Dostojevski ja Garcia Marques. Kusjuures süda juba tilgubki verd, kuna mõni hästi-hästi oluline jäi nimetamata…

Kirjandustunnid olid mõnusad. Ega ma seal eriti vaeva ei pidanud nägema, kõik vajalik oli läbi loetud ja kirjandite kirjutamine ei valmistanud ka probleeme.

Kumma te ise valiksite – võlutelefon või ussisõnad?

Ussisõnad on nagu kindlam, telefon võib rikki minna või ära kaduda.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara Liisi arvustust Andrus Kivirähki raamatule „Oskar ja asjad’’ loe siit!

Asjatult ei longi

9789949386451.jpg

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad’’

Film Distribution, 2015, 300 lk.

Kujundanud ja illustreerinud Anne Pikkov

 

 

 

 

Oskar on igati arukas ja alati abivalmis väikemees. Pealinna poisina tunneb ta end aga suvel vanaema juures ilma päästva nutitelefonita nagu merehädaline tubakata üksikul saarel ja abi pole kuskilt loota. Vanaema on vana ega mõista neid laste mänge, külapoisid on ju täitsa võõrad (millal on pidanud mõni täiskasvanu teisega rääkima puhtalt sellepärast, et nad on enam-vähem sama vanad?) ning üksi vana telliskivi all elavat vihmaussi kuigi kaua vaadata ei jaksa. Aga mis oleks, kui meisterdaks puutükist telefoni, millega saab imekombel erinevatele asjadele helistada?

Ennemuiste toimus inimese ja looduse vahel pidev suhtlus. Ussisõnad ussisõnadeks, aga ka puud, järvepind ja hommikune härmatis polnud niisama iluasjad, vaid andsid teada selliseid tähtsaid asju, nagu näiteks mis ilm homme on ja kas siis armastab või ei armastagi. Nüüd on seda järjest vähemaks jäänud – ja kuigi me oskame kõikvõimalikke asju kõikvõimalikel viisidel kasutada, ei jää meil aega neid kuulata või isegi lähemalt uurida. Äkki on seinal tiksuv käokell terve elu hoopis loomaaia direktori ametist unistanud? Võib-olla teeb prügiämber kõigest, mis temasse visatakse, väikese luulerea? Ja loomult tagasihoidlikul televiisoril on alatasa kõhust kostvate häälte pärast hirmus piinlik…

Mida siis on vaja selleks, et argisest ja tavalisest välja murda? Igavust. Harjumuspäraste tegevuste ammendumist või kättesaamatust. Oleks Oskaril meeles olnud nutitelefon kotti susata, poleks lugu kuigi põnevaks läinud ja asjade maailm oleks jäänud ilma neile nii vajalikust abikäest.

Raamat tutvustab sõbralikult oma maailma ja kisub kaasa, ilma et ma ise märkakski, et olen külmast talveööst sattunud päikselisele Lõuna-Eesti majakese trepiesisele.  Peale suurepärase hetkede ja atmosfääride tajumise olen Kivirähki alati imetlenud just inimeste tundmise pärast. Pea kõigis tema tegelastes on midagi kodust ja äratuntavat, mis jõuab ikka ja jälle üllatada, kui ta lühidalt, kuid täiuslikult sõnastab midagi, mida olen isegi endale teadvustamata tundnud, mõelnud või teiste juures tähele pannud. „Oskar ja asjad“ puhul oli minu jaoks kõige hämmastavam väikese Oskari enda sisemaailm. Lasteraamatu väärtus kasvab märgatavalt, kui autor ei tundu mitte peategelasest targem, vaid avastab ja mõtleb koos temaga, ning Kivirähk ja Oskar paistavad teineteist mõistvat. Vanaema aga, kellest Oskar päris hästi aru ei saa, on kujutatud nii soojalt ja puhtvanaemalikult, et ka tema ei jää päris kaugeks. Rääkimata asjade kujul esinevatest kõrvaltegelastest, kes väga õnnestunult nii oma esemelist funktsiooni esindavad kui kirevaid karaktereid parodeerivad. Heatahtlikult.

On „Oskar ja asjad“ siis lasteraamat? Muidugi on. Aga nagu me teame, on mõni hea lasteraamat võrdselt huvitav ka natuke suuremale lapsele ja täiskasvanulegi, tuletab ühelt poolt meelde aegu, mis juba möödas, ja aitab mõtestada neid, mis praegu täies hoos. Kivirähki meile tuttav huumor, leidlikkus ja lihtne headus ning Anne Pikkovi suurepärased illustratsioonid annavad kokku ühe ilusa raamatu, mis soojendab südant.

Saara Liis Jõerand

Saara Liisi intervjuud Andrus Kivirähkiga loe siit!

Londoni helid ja mustrid

stomp

STOMP Live

http://www.stomplondon.com/

 

 

 

Kui 26. juuni õhtul Londonis West Streetil asuvas Ambassadors Theatre’is tuled ära olid kustutatud, ilmus esimesena lavale harjaga põrandat pühkiv mees. Mees ei tundunud kuigi eriline kuni hetkeni, mil mõistsin, et harja sahin pole sugugi mitte juhuslik. Temaga liitus ka teine, siis kolmas ja neljas ning varsti oli laval kaheksa põrandaharjaga noort inimest, kes nägid välja, nagu oleksid terve elu nende samade riietega tänaval elanud ja nüüd valel ajal valesse kohta sattunud. Aga harjade sahin-koputus-sah-sah-sah-sahin-koputus, mis korraliku sümfoonia kokku andis, tõestas, et nad teadsid vägagi hästi, misjaoks nad sinna tulnud olid.

Selle järjest populaarsust koguva trupi nimi on Stomp ja asja, millega nad tegelevad, tahaksin korraga nii tantsu, teatri kui muusika kategooria alla paigutada. Need kuus meest ja kaks naist lõid selle pooleteist tunni jooksul kõikvõimalikke rütme ja helisid, kasutades kõige lihtsamaid abivahendeid alates klassikalistest pangedest, purkidest, enda kätest ja jalgadest ning lõpetades ajalehtede, kraanikausside, ostukärude ja tikutopsidega. Esinejate energia ja ilmselge rõõm sellest, mida nad teevad, kandus ka saali ja hoidis pea terve aja tobedat naeratust näol.

See, kui täiuslikus sünkroonis ja harmoonias kõik stseenid esitatud olid, pani ahhetama. Nii helilises kui ka pildilises mõttes – suureks kiituseks esinejatele võin öelda, et oleksin ma kas kõrvad või silmad kinni katnud, oleks ikka huvitav olnud, sest niivõrd mitmekesine oli nii helide kui liigutuste maailm. Vägevaimana jääb ehk meelde see, kui kõik kaheksa kottpimeduses rivis seisid ja erinevate rütmide ja mustritena välgumihkleid süütasid ja uuesti kustutasid. Klõps ja kaks põlevat tulukest, veel üks klõps (justnimelt üks, selle nähtuse nimi ongi täpsus) ja neid on kuus, siis järsku moodustavad klõpsud midagi „Kimalase lennu“ sarnast ja tuluke liigub nii kiiresti ühe käest teise kätte, et üsna pea ei jõua ma enam mõelda selle peale, kui palju peavad nad seda harjutanud olema, vaid lihtsalt jälgin lummatult vaatemängu.

Igaühel neist kaheksast oli oma kindel image ja iseloom, millele kohe algusest peale igal hetkel truuks jäädi. Oli mikihiirelikult meeldiv ja kõigis oma tegemistes õnnestuv kangelane, oli lühike pahur mehike, kelle äparduste üle nalja tehti, ja elunautiv rastapatsimees, kes mõne eriti vägeva salto viskas ja alati energiast pulbitses. Ka siis, kui kõik lihtsalt koos jalaga vastu maad lõid, tegid nad seda erinevalt, nii et esimesest viimase sekundini oli põnev jälgida.

Kuigi kogu etenduse ajal üheski arusaadavas keeles sõnagi ei lausutud, ei tähendanud see, et süžee oleks täielikult puudunud, hoopis vastupidi. Vaid näoilmete ja žestide abil andsid esinejad edasi nii mõndagi, suutes isegi publiku õigetel hetkedel ja õiges rütmis kaasa plaksutama panna, ja noomisid, kui mõnikord kõige paremini välja ei tulnud. Kõikjale oli lisatud ka piisavalt nalja, täpselt seda õiget, äärmiselt lihtsat ja nii toredalt labast huumorit, mis seekord kuidagi nii õiges kohas oli ja saalis suurepäraselt peale läks.

Pärast õhtuses Londonis bussi oodates leidsin end jalaga vastu tänavakive koputamas, nüüd proovin juba kirjutades arvutiklahvidest rütmi tekitada. Stomp tuletas taaskord lihtsalt ja kõigile arusaadavalt meelde, kui palju ilu peitub väikestes asjades. Ja kui palju on maailmas muusikat.

Saara Liis Jõerand

Vabadusest ja õnnest

hüppa-tulle

Maarja Kangro “Hüppa tulle”

Nähtamatu ahv, 2014

Illustreerinud Kirke Kangro

Kujundanud Jaanus Samma ja Katri Haarde

 

 

You can climb a mountain, you can swim the sea
You can jump into the fire but you’ll never be free

Täpselt nii laulab Harry Nilsson 70ndatel plaadile pandud laulus, mille järgi on nime saanud nii Maarja Kangro uus kogumik ise kui ka selle kolmas novell „Mõisas ehk hüppa tulle“. Ükskõik, kas ronid mäkke või hüppadki tulle – miski ei aita, sest päriselt vabaks ei saa. Isegi siis, kui oled ülbitsevale bemmivennale haamriga vastu pead virutanud ja löögiriista hüljatud sigala kõrvale maha matnud, selgub, et haamer on su õele väga armas ning ta soovib seda tagasi.

Ometi on pealkiri käskivas kõneviisis. Muidugi, hüppa ikka sinna tulle! Uju meres, roni mägedes, pane end uue Opel Meriva loosimisele kirja ja mine sinna igast küljest kahtlasena paistvale Rumeenia luulefestivalile, sest just see hoiabki meid elus.

Iga loo peategelased on noored naised, kes paljuski üksteisega sarnanevad, kuid kõrvaltegelaste galerii on värvikas. Need muigamapanevad paroodiad meid iga päev ümbritsevatest inimtüüpidest, tegelaste sisemonoloogidesse pikitud alateadlikud, pealtnäha  täiesti sisutühjad mõttekillud ja argiste pisidetailide tabavad kirjeldused pakkusid nii äratundmis- kui avastamisrõõmu, sageli mõlemat korragagi.

Lugesin raamatu ühe hooga läbi. Stiil ja sündmustik on lihtsad ning ei aja taga erilisi kõrgusi ega sügavusi. Võib-olla just see mind lugemist alustades häiriski, aga pikapeale muutus selgus, vastupidi, väga mõnusaks. Pealegi on raamat selge ainult esmapilgul – kui natuke ka ridade vahele vaadata, avanevad üha uued salajased mõtted ning peidetud naljad.

Ooohooho-aah-aah
We  can make each other happy
We can make each other happy
We can make each other happy

Sarnaselt Nilssoniga on tullehüppamise vahel ruumi ka lõputult korduvale refräänile. Kokkuvõttes otsime me ikkagi õnne ja see, kes või mis meid õnnelikuks teeb ja ka ise seeläbi õnnelikuks saab, on inimeseti erinev.  Nimelt seda erinevust annabki „Hüppa tulle“ väga hästi edasi.

Saara Liis Jõerand

Saara intervjuud Maarja Kangroga loe siit!

Intervjuu Maarja Kangroga

11040259_819964798078811_814905729_n

Maarja Kangro novellikogu “Hüppa tulle” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Maarjaga.

 

 

 

 

Kas te tunnete ennast praegu pigem luuletaja või proosakirjanikuna ja mis on neis kahes žanris kirjutamise põhiline erinevus?

Tunnen ennast pigem proosakirjanikuna. See, mis ma öelda tahan (see fraas kõlab nii pidulikult, et tahaks selle ümber jutumärgid panna), võtab kõige paremini proosa kuju. Proosat kirjutades on mul väiksem distants oma materjaliga.

Luule peab – minu ideaalis – ilmuma efektse ja kontsentreeritud keelepildina, tabava valemina, ja niisuguse teksti suhtes on autori (vähemalt minu kui autori) distants alati suurem kui proosaga. Luuletus sünnib rohkem juba valmismõelduna, välgatusena, mis tõukub sust ära. Proosa võimaldab tegelase mitmekülgsemat väljajoonistamist, niisugust kaevumist elu ja inimvaimu tumedusse, mis luules läheks koormavaks. Luule analüütilisus on teistsugune.

Aga suudan siiski kiiresti luuletaja kuju võtta, kui tarvis. Usun, et luuletaja minus on ülbem kui proosakirjanik.

Noored inimesed, kes kirjutama hakkavad, võiksid arvesse võtta, et igasugu rahvusvahelised festivalid on enamasti mõeldud luuletajatele. Aga proosal on mõistagi rohkem lugejaid.

 

Mis on mõned eesti keele kõige ilusamad sõnad?

Sakris, ragisev, selge, sünge. Ilusas sõnas on 2-3 silpi, see võiks alata kaashäälikuga ja sisaldada näiteks r-i või mõnda alveolaarset või velaarset klusiili. Tähendus ja sõnas peegelduv kõnelejate hoiak peaksid muidugi ka inspireerivad olema, hea kõla üksi ei aja asja ära (“perse” on ju ka suhteliselt heakõlaline).

 

Millised maailmakirjanduse (ja ka Eesti) klassikud on teid kõige rohkem inspireerinud? Kas need on ajas muutunud?

Thomas Bernhard inspireerib mind jätkuvalt. Kui tunnen, et mu oma toon ja hoiak on käest ära, lähevad magedaks, aitab Bernhardi lugemine joone peale.

Läbi aegade on veel meeldinud Frisch, Faulkner, Böll, Beckett, Tšehhov. Lagerkvist, kuna olin üsna varakult ängihuviline. Viimase aasta üks lugemiselamusi oli Philip Rothi “Nemesis”, suurepärane käsitlus inimese kibestumisest – samuti teema, mis mind paelub.

 

Nüüd juba aasta tagasi saite ka kogus „Hüppa tulle“ ilmunud „Atropose Opel Meriva“  eest Friedebert Tuglase novelliauhinna. Mis seda novelli kirjutama ajendas? Mis seostub teil Tuglase kui ühe Eesti novellikirjanduse alustalaga?

Selle novelli ainese sain oma õelt. Kirjutama ajendas jälle üks võimalus käsitleda vastuolu inimese põhimõtete ja soovide vahel. Kui seda vastuolu pole, ei tule head tegelast ega lugu.

Tuglasega seostub esmalt koolipõlv. Kirjanduse õpetajad haipisid “Väikest Illimari”, mis tundus hirmus tüütu. Hiljem, keskkooli ajal meeldis mulle väga “Inimese varju” idee. Tunnen igal juhul solidaarsust kolleegidega, kes oma loomingut muudkui töötlevad ja viimistlevad.

 

Kuidas vastaksite ise novellis „Luule!“ tegelastele esitatud ankeediküsimustele „For me, poetry is…“ ja „I write, because…“?

Olgu, vastan selle loo laadis: 1) …a peculiar regime of highlighting some parts of experience; 2) …I don’t want to regret that I didn’t.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara arvustust Maarja Kangro novellikogule “Hüppa tulle” loe siit!

Kohtumine Lindmehega

tumblr_inline_nht0v58aYw1r1zoa2„Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)“ (Birdman: or (The Unexpected Virtue of Ignorance), USA 2014, 119 min)

Režissöör: Alejandro González Iñárritu

Stsenaarium: Alejandro González Iñárritu, Nicolás Giacobone, Alexander Dinelaris ja Armando Bo

Montaaž: Douglas Crise ja Stephen Mirrione

Operaator: Emmanuel Lubezki

Osades: Michael Keaton, Emma Stone, Zach Galifianakis, Naomi Watts, Lindsay Duncan, Edward Norton

Alejandro González Iñárritu maailma kinodes laineid lööv „Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)“ on lugu… millest? Kuulsusest? Armastusest? Teatri- ja filmimaailma telgitagustest? Ühe mehe suhetest tütre, ühiskonna ja iseendaga või just tütre, ümbritseva maailma ja tema sisemise Lindmehe suhtest temaga?

„Lindmees“ räägib kunagisest filmitähest Riggan Thomsonist, kes nüüd proovib laineid lüüa lavastaja ja peaosatäitjana Broadwayl. Asja teevad keerulisemaks äsja võõrutusravilt naasnud tütar Sam (Emma Stone), kellega ta oma enesekesksuse ja tööle pühendumise tõttu kuigi lähedane pole, viimases hädas üheks osatäitjaks haaratud kuulsus Mike (Edward Norton), kes Riggani ja kõigi teistega hoolimatult käitub ja end üsna nõmedalt üleval peab, üks eriti jäle kogu lavastust veega alla lasta lubav teatrikriitik (Lindsay Duncan) ning Riggani enda järjest progresseeruv usk, et suudab mõttejõul asju liigutada ja tänavate kohal lennata.

Kinno minnes olid mu ootused äärmiselt kõrgel. Film, mis võitis kaks Kuldgloobust ja kandideerib üheksale Oscarile, on juba minust sõltumatult „hea film“ ja see mõjutab vaataja suhtumist päris suurel määral. Oma osa oli ka sellele juba PÖFFi ajal tehtud reklaamil ning treileril, mis tundus ühtaegu natuke hipster ja piisavalt eluline. Istusin Coca-Cola Plaza suurimas saalis ja elevus oli suur.

Lugu oli palju lihtsam, kui oleksin osanud arvata. Mõnd asja, mis juhtus, oleks võinud ka varem ette ennustada, sest „filmides niimoodi tehakse“. Siin aga olin juba enne kindel, et nii lihtne see ju ometi olla ei saa ning kui tuli välja, et ikkagi oli, ei tundnud ma end reedetuna, vaid nagu oleks mind niimoodi kergelt ja sõbralikult nöögatud. Ometi suutsid need väikesed lihtsad asjad panna kokku midagi võrratult keerulist.

Algus- ja lõputiitrid tekkisid ekraanile tähthaaval ning tähestikujärjekorras. Aeg-ajalt ilmus nurga tagant välja trumme mängiv mees, kellel kogu süžeega mingit pistmist polnud. Soundtrack’iks oli ainult klassikaline muusika.

Kui midagi üldse ette heita, siis mind alati natuke häirib, kui filmis nooremat generatsiooni ainult nutitelefonide ja sotsiaalmeedia kaudu kujutatakse. Kui tütar isale pahaks paneb, et „sul pole isegi oma Facebooki lehte“, mõjub see natuke võltsi ja pingutatuna, nagu noored muust ei mõtlekski.

Kõige viimane kaader oli see, mis mulle kuni kinost väljumiseni hästi laia ja debiilse naeratuse näole surus. Mõnikord tundub see pigem nõme ja kergema vastupanu teed minek, kui filmi sellise „noh mõtle nüüd ise, mida see tähendas“ -noodiga lõpetada püütakse, kuid siin oli vastupidi. Ei mäleta, et mõni lõppkaader mulle kunagi sellest tugevamana oleks näinud.

Kas film vastas mu ootustele? Tegelikult mitte täiesti, kuid siin oleks õigem süüdistada ootusi, mitte filmi. Lootsin eelkõige seda tunnet, mis pärast väga hea filmi vaatamist minu üle valitseb – seda kirjeldamatut soojust ja kindlat usku, et täna lähen koju ja muudan maailma. „Lindmees“ seda tunnet ei tekitanud, küll aga tegi see midagi muud. See talletus ühte minu mälu tagumisse soppi ning ootab seal kannatlikult hetke, mil ma mõistan, et ehk seda maailma polegi tarvis muuta.

Saara Liis Jõerand

“Poisipõli” – 12 aastat filmilinal

„Poisipõli“ (Boyhood, USA 2014, 165 min).

Režissöör ja stsenarist: Richard Linklater

Operaatorid: Lee Daniel ja Shane F. Kelly

Montaaž: Sandra Adair

Osades: Ellar Coltrane, Patricia Arquette, Lorelei Linklater, Marco Perella, Ethan Hawke jt.

 

Kui palju me poleks kuulnud lauset, et „filmi vaatamine on kui kellegi teise maailma sukeldumine“? Mõni teos paneb uuesti pinnale tõustes ujumist unustama, mõni õhku ahmima, mõni kiiremini ujuma ja lõpuks kaldani jõudma. Kui Richard Linklater’i loodud maailmast naasin, ujusin ma samamoodi edasi. Võib-olla naeratasin.

Film oli ilus ja seda selle sõna otseses tähenduses. Mõnus muusika ja kaunid kaadrid, kuid ka see, kuidas suudeti kinni püüda nii palju väikesi ja igapäevaseid asju, mille peale muidu ei mõtle.  Peategelane Mason, kelle suureks kasvamise lugu Linklater vestis, läbis kõik need noore inimese elu faasid, mis läbida tuleb. Võib-olla ta nägigi vahepeal välja nagu narkodiiler või käitus nagu üks neist miljardeist olmepiinades vaevlevatest teismelistest, aga see ei seganud, vaid pidigi nii olema. Elu käibki nii.

Hetki, mis äratundmisrõõmu pakkusid, oli mitmeid – alustades esimeste stseenide laiade teksade ja nabapluusidega või sellega, kuidas ema „Harry Potteri“ mulle nii tuttavaid ridu ette luges, ning lõpetades viimases stseenis esitatud aruteluga sellest, kas poleks õigem „püüa hetke“ asemel ütelda, et hetk püüab meid. See võttis ilusti kokku ka kogu filmi olemuse – mida see muud oli, kui erinevad hetked poissi käest kätte pildumas.

Võiks öelda, et see film saavutas täpselt seda, mida sellise žanri film saavutama peaks, kuid mis on see žanr? Millega võrrelda filmi, mis on filmitud 12 aasta jooksul ja mis ei pretendeerigi millelegi muule kui sellele pea kolmele tunnile, mille saad veeta ühe noore poisi elus, ise mitte midagi vastu andmata?

„Poisipõli“ on üks neid filme, mis võlubki oma lihtsusega. Film, mis vaadates siiski esimesena meenus, oli Terrence Malick’i „Elu puu“, kus tegelikult samamoodi ühe perekonna lugu jutustati, kuid hoopis teise nurga alt. Malick tahtis kogu aeg tungivalt midagi öelda – üks sügav lause siit, teine sealt ja kui sa aru ei saa, on su oma viga. „Poisipõli“ trump on aga just vastupidine. Ta on täpselt see, mis ta on, ja rohkemat ta saavutada ei proovigi. Sügavamaid tähendusi on ju sellelgi filmil, kuid vaatajale antakse valikuvõimalus: „Näed, siin on sulle lugu ühest poisist. Kui soovid, aitab see sul elu üle järele mõelda, kui ei soovi, jääb sulle ikka see lugu sellest poisist.“

Kas see film meeldib või mitte, sõltub täielikult, mida sa sellelt ootad. Action’it, erilist pinget ega puänti sealt ei leia, küll aga mingi teatud rahu. Film saab sinuga sõbraks ja garanteerib, et kui pea jälle vee peale pistad, oled taaskord millegi võrra rikkam.

Saara Liis Jõerand