Eduard Tubina ballett kahes vaatuses
Maailmaesietendus: 31. märtsil 1943 Vanemuise teatris
Esietendus: 18. septembril 2015 Rahvusooperis Estonia
Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Dirigendid: Vello Pähn, Kaspar Mänd, Lauri Sirp
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Dekoratsioonikunstnik: Madis Nurms
Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla Teater)
Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla Teater)
Graafika: Joanita Janson
Tantsijad: Denis Klimuk, Anatoli Arhangelski, Eneko Amarós, Jevgeni Grib, Marika Muiste jt
Laval esinesid: Rahvusooper Estonia orkester, naiskoor ja Eesti Rahvusballett
Jah, just nimelt – lugesite pealkirja õigesti. „Kratt“, Eduard Tubina muusikale kirjutatud ballett, oli esimene päris Eesti oma. 1943. aastal, kui möllas maailmasõda, oli ühel kevadõhtul inimestes piisavalt huvi ja pealehakkamist, et seada sammud Vanemuise teatrisse „Krati“ esietendusele. Ei tea, kas tollal sellele mõeldigi, kui murrangulise ettevõtmise tunnistajaks oldi. Nimelt jäi „Kratt“ ka viimaseks tükiks, mida vana Estonia lavalauad nägid, sest 9. märtsi õhtul 1944. aastal, vahetult pärast eesriide tõusmist, pommitati teater maatasa.
Aastakümned läksid, riigikorrad muutusid, kuid Kratt jäi ikka eesti rahvaga. Sellel hooajal Estonias tantsitav lavastus on juba mitmes variant Tubina muusikale ehitatud koreograafiast, kuid pole unustatud tähtsat pisiasja, et kunstil tuleb ajaga kaasas käia. Laval on näha uuenduslikkust igas aspektis – lavakujundusest ja valgustehnikast ebatraditsiooniliste balletielementideni välja.
Tegemist on tõesti suurepärase sõuga – saab nii välku, pauku kui tossu –, kuid pole unustatud eesti rahva mütoloogiat, kust Krati tegelaskuju pärineb. Kuigi Kurat ja tema käsilased oma välimusega pigem jaapani sõdureid meenutavad ja Krati peadki sätendav hõbedane parukas katab, tantsivad ikkagi külaelanikud simmanil rahvatantse, kannavad triibuseelikuid ning käivad saunas. Saunastseen oli mu isiklik lemmik – väga lõbustav oli vaadata tantsijaid (kellest osad ilmselgelt teisest rahvusest) end reipalt vihtlemas ja seejuures muhedat nägu tegemas. Muigasin, et ka esinejate jaoks ikka ehe põhjamaa kogemus.
Peale Madis Nurmsi lavakujunduse olid väga efektsed kõik Gerly Tinni kostüümid; nende kohta võib öelda, et rusikas silmaauku. Peened, ajastukohased, lausa selline täppistöö, et iga tikand paistis kätte! Kunstilise poole pealt ei saaks ma tõesti rohkem rahul olla.
Eriti tahan veel välja tuua Eneko Amaróse ehk Krati imelise töö laval. Tantsijal oli tegelasest lihtsalt nii hea arusaam, et laval ei tundunudki liikuvat inimene, vaid tõesti müstiline olend. Iga liigutus meisterlik, ent metsik; iga pilk konkreetne, ent salakaval. Nii hästi mängimist ja rolli veenvalt sisseelamist on publikuna au jälgida, loo kulg ei olnud sugugi lihtne või ühedimensiooniline.
Kas Krati väärtus on ajas kasvanud? Kindlasti. Meie avanevas maailmas tuleks iga rahvapärandit au sees hoida ning minu jaoks on Krati lugu otsene sild lapsepõlve mälestustemaailma. Olles ka suur teatri- ja tantsusõber, on taoliste tükkide vaatamine ja seedimine suur mõnu. Soovitan soojalt!
Saskia Puusaar