Eesti esimene ballett

kratt

Eduard Tubina ballett kahes vaatuses
Maailmaesietendus: 31. märtsil 1943 Vanemuise teatris
Esietendus: 18. septembril 2015 Rahvusooperis Estonia

Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Dirigendid: Vello Pähn, Kaspar Mänd, Lauri Sirp
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Dekoratsioonikunstnik: Madis Nurms

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla Teater)
Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla Teater)
Graafika: Joanita Janson

Tantsijad: Denis Klimuk, Anatoli Arhangelski, Eneko Amarós, Jevgeni Grib, Marika Muiste jt
Laval esinesid: Rahvusooper Estonia orkester, naiskoor ja Eesti Rahvusballett

 

Jah, just nimelt – lugesite pealkirja õigesti. „Kratt“, Eduard Tubina muusikale kirjutatud ballett, oli esimene päris Eesti oma. 1943. aastal, kui möllas maailmasõda, oli ühel kevadõhtul inimestes piisavalt huvi ja pealehakkamist, et seada sammud Vanemuise teatrisse „Krati“ esietendusele. Ei tea, kas tollal sellele mõeldigi, kui murrangulise ettevõtmise tunnistajaks oldi. Nimelt jäi „Kratt“ ka viimaseks tükiks, mida vana Estonia lavalauad nägid, sest 9. märtsi õhtul 1944. aastal, vahetult pärast eesriide tõusmist, pommitati teater maatasa.

Aastakümned läksid, riigikorrad muutusid, kuid Kratt jäi ikka eesti rahvaga. Sellel hooajal Estonias tantsitav lavastus on juba mitmes variant Tubina muusikale ehitatud koreograafiast, kuid pole unustatud tähtsat pisiasja, et kunstil tuleb ajaga kaasas käia. Laval on näha uuenduslikkust igas aspektis – lavakujundusest ja valgustehnikast ebatraditsiooniliste balletielementideni välja.

Tegemist on tõesti suurepärase sõuga – saab nii välku, pauku kui tossu –, kuid pole unustatud eesti rahva mütoloogiat, kust Krati tegelaskuju pärineb. Kuigi Kurat ja tema käsilased oma välimusega pigem jaapani sõdureid meenutavad ja Krati peadki sätendav hõbedane parukas katab, tantsivad ikkagi külaelanikud simmanil rahvatantse, kannavad triibuseelikuid ning käivad saunas. Saunastseen oli mu isiklik lemmik – väga lõbustav oli vaadata tantsijaid (kellest osad ilmselgelt teisest rahvusest) end reipalt vihtlemas ja seejuures muhedat nägu tegemas. Muigasin, et ka esinejate jaoks ikka ehe põhjamaa kogemus.

Peale Madis Nurmsi lavakujunduse olid väga efektsed kõik Gerly Tinni kostüümid; nende kohta võib öelda, et rusikas silmaauku. Peened, ajastukohased, lausa selline täppistöö, et iga tikand paistis kätte! Kunstilise poole pealt ei saaks ma tõesti rohkem rahul olla.

Eriti tahan veel välja tuua Eneko Amaróse ehk Krati imelise töö laval. Tantsijal oli tegelasest lihtsalt nii hea arusaam, et laval ei tundunudki liikuvat inimene, vaid tõesti müstiline olend. Iga liigutus meisterlik, ent metsik; iga pilk konkreetne, ent salakaval. Nii hästi mängimist ja rolli veenvalt sisseelamist on publikuna au jälgida, loo kulg ei olnud sugugi lihtne või ühedimensiooniline.

Kas Krati väärtus on ajas kasvanud? Kindlasti. Meie avanevas maailmas tuleks iga rahvapärandit au sees hoida ning minu jaoks on Krati lugu otsene sild lapsepõlve mälestustemaailma. Olles ka suur teatri- ja tantsusõber, on taoliste tükkide vaatamine ja seedimine suur mõnu. Soovitan soojalt!

Saskia Puusaar

Advertisements

all tomorrow’s parties

13116114_1718183648421507_1690329620549960363_o

Autor/esitaja: Inga Salurand

Autor/muusika: Hendrik Kaljujärv

Lava/valgus: Oliver Kulpsoo

Video: Emer Värk

Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava

Toetajad: Kultuurkapital

Esietendus: 11. mai 2016 Sõltumatu Tantsu Laval

 

 

Elevus oli suur, kui esmakordselt elus jalad Sõltumatu Tantsu Lava poole seadsin. Olin sellest kontseptsioonist kuulnud üht-teist – et pesitsevad otseloomulikult Telliskivis ja et seal on koos väga mitmenäoliste ja loovate noorte inimeste kamp. Neid asju tundsin seal viibides kindlasti, ja ka selle lavastuse puhul mängis just etendatava loo originaalsus suurt rolli.

Tantsulavastusest “all tomorrow’s parties” osasaamine on kindlasti kogemus omaette. Saal on väike, publikut vähe, kogemus lausa intiimne. Laval saab näha ultraviolettlampi. Suitsevat viirukit. Tilkuvat vett. Mulda, mulda, mulda. Ämblikmehena mööda valgetest kahhelplaatidest kaldseina ülesronivat näitlejat. Salapärast võdisevat kilekotti, mille sisu teadasaamine tõenäoliselt iga vaatajat esimese poole etendusest painab. Laineid. Võnkeid. Nii füüsilises kui visuaalses mõttes.

Ämblikmehest rääkides peaks ära märkima Inga Saluranna. Tema liikumine, näoilmed ja üldine olek tekitasid veidra sensatsiooni – kohati kõheda, nagu polekski ülejäänud publikut saalis ja tal jaguks silmi vaid sulle. Vahel ei pannud ta justkui sedagi tähele, et ta laval on, mis tunduski olevat osa rollist. Näitleja meisterlikkuse jälgimine oli peaaegu hüpnotiseeriv. Kuna Salurannale kuulus nii autori kui esitaja roll, suutis ta laitmatult ümber kehastuda.

Siiski jäi etendusest nagu midagi puudu. Mingi sügavus kulminatsiooni või lõpplahenduse näol… Ehk oligi tükk mõeldud pigem n-ö kulgeva mõtte- ja tunderännakuna, ja võib-olla ei lasknud minu tollased hetkeemotsioonid mul seda täielikult nautida. Heli- ja valgusefektid olid tasemel, tõsi. Kuid kohati oli mõnda detaili liiga palju ja kordused hakkasid tüütama.

Kui aga sooviksite minna oma silmaga kaema, mis tundeid see tükk teis tekitada võib, siis soovitan vaadata siit treilerit. Üks etendus jääb veel ka novembrikuusse!

Saskia Puusaar

Intervjuu Aino Pervikuga

IMG_0066

Aino Perviku raamat „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Aino Pervikuga.

 

 

 

Teie teosed on alati väga omanäolised olnud. Mis inspireeris “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid” lugusid?

Mul on alati väga raske öelda, mis on andnud tõuke ühe või teise raamatu kirjutamiseks. Mingi mõte tuleb pähe ja hakkab arenema, liigub tegevuse ja karakterite kaudu nagu iseenesest edasi. Vahel sünnib pikem lugu, vahel kimbuke väikesi nagu Jääpurikaraamatu puhul.

Kas oskate tuua mõne näite oma elust, kus on ka olnud tunne, justkui oleks eluta asjal hing sees ja omaette mõttevõim?

Lausa nõnda just mitte. Kuid merd ja suuri kive olen mõnel poeetilisel hetkel vaadanud küll kui iseseisvaid mõtestatud nähtusi. Mitte just lausa kui inimese ettekujutuse järgi hingestatud olendeid. Eks olen ise neile mõtte juurde mõelnud, umbes nagu luulekujundite puhul, ja see on mulle meeldinud.

Kas te leiate, et läbi lapse pilgu on lugude jutustamine lihtsam? Miks või miks mitte?

Ma ei ürita jutustada lugu mitte niivõrd lapse pilgu läbi, kuivõrd täiskasvanu vaatenurgast, kuid ikka ju lapsele. Lastekirjandus ongi lapse ja täiskasvanu vaheline asi. Kui laps täiskasvanu kirjutatud loo omaks võtab, sünnibki lastekirjandus.

Olete olnud üks Eesti armastatumaid laste- ja noortekirjanikke juba aastakümneid. Mis teid endiselt kirjutama innustab?

Mu esimene raamat ilmus 1961. aastal, see oli lasteraamat. Sealtpeale olen kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, proosat, luulet. Mulle meeldib kirjutada lasteraamatuid, ja need tulevad mul ka paremini välja kui täiskasvanutele kirjutatud lood. Aga kirjutamisest on kujunenud eluviis: nii ma elangi.

Milliseid huvitavaid raamatuid teile viimasel ajal silma on jäänud?

Loen üsna palju ja väga mitmesugust kirjandust, kindlasti jälgin eesti lasteraamatuid. Aga enda huviks ju ikka täiskasvanute kirjandust. Valik on tänapäeval rikkalik. Viimastest loetud raamatutest on huvi pakkunud A.M.Homes’i “Antagu meile andeks”, kus laheda sarkasmiga on kirjeldatud Ameerika jõukama keskklassi süüdimatult värvikat elu. Väga meeldis Tommi Kinnuse “Nelja tee rist”. Valitud kirjanduslikud võtted annavad mõtlemapaneva ja sealjuures põnevalt esitatud sissevaate Soome lihtinimese ellu 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõpuni.

Hea meelega loen ka krimikirjandust. Suvel sattus kätte Iain Pearsi “An Instance of the Fingerpost”, krimkana kirjutatud teos 17. sajandi Inglismaast, täpsemalt 1660-ndate Oxfordist, raamat, mida on võrreldud Umberto Eco “Roosi nimega”. Väljamõeldud tegelaste kõrval tegutsevad seal ka tõeliselt elanud persoonid. Kuivõrd selle perioodi Inglismaa ajalugu on mu jaoks kauge põgus mälestus nõuka-aegsetest ajalootundidest, siis seda põnevam.

Küsis Saskia Puusaar.

Saskia arvustust Aino Perviku raamatule „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ loe siit!

Igal juurikal oma arvamus

jääpurikas-murelik-piim-ja-teised-tüübid

Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“

Tänapäev, 2015, 78 lk.

Illustreerinud Ulla Saar

Toimetanud Pilleriin Torim

Kujundanud Villu Koskaru ja Ulla Saar

 

Aino Perviku, ühe minu lapsepõlve enimloetuma ja armastatuma kirjaniku värskeim lasteraamat ilmus möödunud aastal ja kannab pealkirja “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid”, mis on nomineeritud KULKA kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias.

Juba kätte võttes vaatab kaanelt vastu huvitav pilt – kõrrega pakist piima joov rebaseks maskeerunud laps –, kutsudes end avama. Raamat sobib nii endale õhtulugemiseks kui läheb see hästi peale väikestele nõbudele (proovisin järele).

Meie jaoks kõige vahvamaks üllatuseks raamatus oli lugu väikesest Saskiast, kes tähistas oma viiendat sünnipäeva!

Tegu on ühe igati lõbusa raamatuga, kus sees trobikond omapärases võtmes kirjutatud igapäevased situatsioone. Lugude tegelased on heasüdamlikud, ausad ja isetud. Lugudes on ka tavaliselt mõni oluline õppetund või mõttetera ja niimoodi lihtsas keeles esitatult on lastel seda kergem mõista – näiteks seda, kuidas telekapuldi pärast kähmlemine ei kanna vilja ja kuidas unejutud raamatust on ka tegelikult päris toredad; või seda, miks padi ja tekk vahel öösiti voodis keerdu kipuvad minema.

Toon sisunäideteks veel teose nimilood “Jääpurikas” ja “Murelik piim”. Mõlema loo puhul on minategelaseks eluta objekt, mis mõtleb ja tegutseb teiste inimeste või asjade heaolu nimel. Piim ei soovi hapuks minna, sest tahab ju Oskaril hommikul kruusi sees olla. Jääpurikas loodab kõik väest, et ei kuku veel räästast alla, sest lasteaia hoovis mängivad lapsed, kellele jääpurikad ohtlikud on.

Soovitan seda raamatut kõigile, kellele varem Perviku raamatud meelepärased on olnud, ja ka nendele, kes pole varem tema loomingut lugema sattunud (nemad on küll eestlaste hulgas vähemuses), kuid on avatud tutvustele uutmoodi juttude ja tegelastega. Saate natuke oma lapsepõlve üle nostalgitseda või niisama lastekirjanduspisikust nakatuda!

Saskia Puusaar

Saskia intervjuud Aino Pervikuga loe siit!

“Üks laps, üks õpetaja, üks raamat ja üks pliiats võivad muuta maailma.”

he-named-me-malala-poster “He Named Me Malala” (“Ta pani mulle nimeks Malala”), Araabia Ühendemiraadid ja USA 2015, 88 min

Produtsendid: Walter Parkes, Laurie MacDonald, Davis Guggenheim

Operaator: Erich Roland

Osatäitjad: Malala Yousafzai, Ziauddin Yousafzai, Toor Pekai Yousafzai, Khushal Yousafzai, Atal Yousafzai

 

 

Kui palju inimesi jääks ellu pärast surmavat püstolilasku otsmikusse? Malala Yousafzai oli kõigest 15-aastane, kui ühel hommikul tungisid ta koolibussi peale radikaalse islamiliikumise Talibani mehed ja üks lask tabas teda täpselt vasaku kulmu kohale. Tegu polnud sugugi juhusliku õnnetusega Malala kodulinnas Swat Valleys Pakistanis võimul olnud Talibanile ei meeldinud sugugi, et tüdruk tegeles millegi nii kohutava ja võikaga kui naissoost isikutele hariduse võimaldamine.

Kasvades üles konservatiivse islami mõju all, ei olnud pakistanlastest naiste ega tütarlaste elu kunagi eriti lihtne. Naine oli majas ikka kui tööde tegija, toidupoolise valmistaja, laste kasvataja. Naine ei olnud haritud isik, kellel oleks olnud oma maailmapilt või kindel arvamus mingist asjast. See film räägib loo Malala elust, lapsepõlvest, perest, kooliõpetajast isast, lootustest ja unistustest. Ja kuidas ta seisab vankumatult iga päev selle eest, et tüdrukud sellisest ühiskonnast saaksid ka võimaluse.

Juba väikesest peale oli tüdruku unistuseks saada õpetajaks ning sellel teekonnal elas talle kaasa tema isa, igati toetav ja abivalmis, ka tema ei uskunud nende kultuuri mitteõigustatud soorollidesse. Tasapisi sirgudes sai Malalale selgeks, et sugugi mitte kõik tüdrukud tema linnas pole sama õnnelikud kui tema ning paljude jaoks on kooliskäimine vaid pelgalt unistus. 11-aastasena hakkas tüdruk ühe ajakirjaniku soovil varjunime all kirjutama BBC blogisse, kirjeldades, milline on elu Talibani võimu all ja kuidas nad üritavad isaga pidevalt parandada naiste hariduse saamise võimalusi. Varsti pärast seda hakati Malalaga tegema intervjuusid ja kutsuma teda avalikele kõnelemistele, mispeale jõudis tema jutt ka Talibani kõrvu.

Filmimise ajal oli Malala tulistamisest möödas ligikaudu 2 aastat ja 17-aastane neiu elas oma ema, isa ja kahe vennaga Inglismaal. Seal käib ta täiesti tavalises koolis ja üritab sisse sulanduda läänelikku maailma, kuid tegelikkuses pole see kuigi lihtne, eriti tema taustaga.

Malala näol on tegemist ühe erakordse noore neiuga, kes vaatamata kõigele koledale, mis tema elus on olnud, läheb sirge seljaga aina edasi eesmärgi poole ega mõtlegi peatuda. Kui tema ja ta pere peaksid Pakistani tagasi pöörduma, on lubanud Taliban ta kindlasti tappa. Malala ei tundu selle pärast muretsevat. Ta teab täpselt, mille nimel ta võitleb.

Kuigi ma teadsin ta loost nüansse, avas see film mu silmad ja võimatu on maailma vanamoodi näha. Uus väljavaade islamile, arengumaadele, naiste haridusele, feminismile kõik need punktid on filmis sees, mis tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Nii mitu korda käis peast läbi mõte, kui õnnelik ma olen, et just Eestis olen kasvanud, ja et inimõigused pole sugugi mõni maitsev roog, mis hõbekandikul ette kantakse see tuleb kätte võidelda. Seda filmi soovitan absoluutselt kõigile, kes arvavad, et neil veel on midagi maailma kohta õppida.

Lõpetuseks – kas mainisin ka, et alates 2014. aastast on Malala maailma noorim Nobeli rahupreemia laureaat?

Saskia Puusaar

Kohtumine Helen Oyeyemiga

18073569960_2fd5968fb5_z

Helen Oyeyemi 

Kirjanike Majas 29. mail

HeadRead 2015

 

Foto autor: Dmitri Kotjuh

 

Helen Olajumoke Oyeyemi (s 1984) on Nigeerias sündinud inglise kirjanik, kes alustas oma debüütromaani “The Icarus Girl” kirjutamist juba 17-aastaselt. Tema kolmas raamat, 2011. a ilmunud “Mr. Fox”, tõlgiti hiljuti esimesena tema teostest ka eesti keelde. Ta on peale Londoni elanud Kanadas Torontos ja Tšehhis Prahas, kuid HeadRead festivali tõttu sattus Eestisse esimest korda.

Kui ma reede, 29. mai õhtul Kirjanike Maja musta laega saalis istet võtsin, ei teadnud ma üldse, milline isik see naisterahvas on, sest olin täielikult unustanud autori tausta eelnevalt uurida. Eeldasin nime järgi millegipärast, et tegu on vanema, blondi ja peene prouaga, kuid tegelikult kõndis saali vaevu kolmekümnene mustanahaline naine, õlgadeni rastapatside ja suurte tumepruunide silmadega. Istus maha, rääkis võrdlemisi vaikselt ja tagasihoidlikult, kuid temast kiirgas sümpaatsust ja sõbralikkust.

Autor armastab mängida kujutlusvõime ja reaalsuse piiril ning tihtipeale ei saagi kindel olla, kummale poole lugu rohkem kaldub. Kätlin Kaldmaaga vesteldes seletas ta lustakalt, kuidas ta annab tihtipeale inimestele oma käsikirju lugeda, mille peale nad küsivad, et võeh, kuidas sa suutsid jälle nii õudusttekitava raamatu kirjutada? Mille peale Helen vastab, et tema enda arvates on lugu ausaltöeldes pigem naljakas. “Ma usun, et hirm on vajalik, eriti hea loo jutustamiseks,” sõnab naine mõtlikult.

Oyeyemi viies ja seni viimane romaan, “Boy, Snow, Bird”, ilmus 2014. aastal. Autori ise ütleb oma raamatu kohta nii: “Every wicked stepmother story is to do with the way women disappoint each other, and encourage each other, across generations. A lot of terrible things can come out of that disappointment. [—] The women all want approval from each other.” Ta on ka aktiivne naiste õiguste eest seisja ning ise kommenteerib seda nii: “I just want to find out about all the different lives a woman can live. But my feminism has never been against men. It’s not erasure; it’s just they’re not the focus. In real life, they’re quite nice.” (täispikk intervjuu leheküljel http://www.theguardian.com/books/2014/mar/02/helen-oyeyemi-women-disappoint-one-another)

Soetasin endale samuti nimetatud raamatu ning kindlasti võib varsti näha mind seda isukalt neelamas!

Saskia Puusaar

 

Kaunis minut Afanasjevi luulega

kuidas-peab-elama

Vahur Afanasjev “Kuidas peab elama”
Näo Kirik, 2014. 80 lk.
Toimetanud Kajar Pruul
Kujundanud Asko Künnap

 

 

 

 

Kui ühel sombusel esmaspäevaõhtul veebruaris keset koolivaheaega sammud raamatupoe poole seadsin, et nimetatud luulekogu arvustamiseks soetada, ei olnud mul üldse aimugi, mida Afanasjevist või tema loomingust oodata. Olen terve senise elu üsnagi luulevõõras olnud ning kui mulle käidi välja idee ühe Kultuurkapitali [kirjanduse sihtkapitali] aastaauhindade nominendi raamatust kirjutada, kõlas see mulle huvitava väljakutsena. Läks nii, et enamiku luulekogust neelasin ühe õhtuga ning hiljem tulin meelsasti enim meeldinud luuletuste juurde tagasi, et nende ridade vahelt taas uusi ja uusi mõtteid noppida.

Luulekogus “Kuidas peab elama” on koos (vaba)värsijupid maalt ja merelt magushapust minevikust ja heletumedast tulevikust. Mitmelgi pool kajastub autori lapsepõlv 70ndate- 80ndate Eestis ehk mälestused kolhoosist, valgetest villastest sokkidest ja joodikust traktoristist: nemad nad usuvad kindlalt / elu on kuradi lihtne / paar pudelit palgapäeval / kuni impeerium püsib (lk 11). Mitmed luuletused oleks kui poisikesena maal vanaema juures kirja pandud, kuid neis kõigis on peidus karm ja aus tõde tollase eluolu kohta.

Afanasjevi eripäraks võib nimetada ühiskonnakriitilisuse, esitatud omamoodi julgel ja naerutaval moel. Paralleele luuakse Nõukogude aja ja universaalse maailmapildi vahel: ja välismaa autosid enam pole / kõik need ilusad asjad / on juba vanad sõbrad // teine päev uues maailmas / enam ei taha banaani / nüüd tahaks proovida maksakastet (lk 31) ning ära märgitakse ka Eesti kui omamoodi rahvusriik: päris palju uusi maju / aga veel mitte ühtegi neegrit / veel mitte ühtegi hiinlast / endiselt mitte / ühtegi liivlast / ega karvast mammutit (lk 30). Talle meeldivad iseloomulikud hääled: hääl / boiler hakkas tööle / kass närib krõbuskeid / seda on varemgi olnud // hääl / umbne akord esimesel kitarril / võimsa mootori hääl / esimest korda 200 sees (lk 46-47) ja meeldib tunda end tähtsana: ma olen tark inimene / hakkan tasapisi / inimeste keelest aru saama (lk 68).

Vahetevahel paistab silma ka autorile vast mitte nii iseloomulik malbe ja ilus, klassikaline stiil: ilus aeg / on alati olnud / mitte kunagi siin / mitte kunagi praegu // kaunid minutid veetlevad tunnid / mälus nagu tammevaadis / küpsevad lugejaile söögiks (lk 35), mis on minu lemmikluuletuseks. “Kuidas peab elama” on ühtaegu söakas, isiklik ja sitke. Justkui peituks kaante vahel – Afanasjevi enda sõnadega – valge protestantlik maailm.

Saskia Puusaar

Saskia intervjuud Vahur Afanasjeviga loe siit!