Kui minevik on tulevik

maahingamispäev

Martin Vabat „Maahingamispäev“

Elusamus, 2016, 40 lk.

Toimetanud Maarja Pärtna

Kujundanud Margus Kiis

 

 

„Maahingamispäev“ on Martin Vabati neljas luulekogu. See köidab kindlasti nii proosa- kui ka luulearmastajaid. Autori mõte liigub kord lendlev-luuleliselt, kord sammub raskelt proosaradu. Ometi on ka raskes mõttes kergust, või selget püüdu sellesse. Kergus ei jää tulemata, see on alati olemas. Ka siis, kui kõik on läbi.

Oli vaja leinata
oli vaja valutada.

Kuid nüüd tahan rahu,
tahan kergust.

Tahan laulda rõõmust
isa haual. (lk 29)  

Raamat ületab ja ühendab piire siin- ja teispool elujõge, piire oleviku ja mineviku vahel. On tunda tüdimust rusuva kurbuse tekitatud eluväsimusest. Aga luuletaja teab, et nii, nagu minevik ise, võib ka väsimus minevikust olla illusioon ja üldse mitte päris kogemus.

„Võib-olla“ ütleb vanamees, „aga kas inimene pole siis surnud – liha, lõbu, ja leina mägede vahel? Kas tema elab või teda elatakse?““ (lk 19)

„Maahingamispäevas“ on rohkelt nukrat igatsust ammumöödunud kaunite aegade järele ja soovi uuesti ellu äratada unustusesse vaikselt kaduvaid mälestusi. Autor elaks nagu minevikulistes mõtetes, samas leppides melanhooliaga täidetud olevikuga ja tõrjudes uuendusi. Nagu soovides, et aeg peatuks, või vähemalt tõmbaks tagasi, ei tõttaks nii kiiresti uue tuleviku poole. Minevik ise ei ole veel selge, pole veel selgeks mõeldud ja läbinisti tunnetatud. Minevik on just nagu tulevik, läbi vaatamata, läbi elamata, läbi luuletamata.

Vanad ajad
On kiirteede vahele pressitud
Ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvat. (lk 9)

Järsku, seal tagareas, mõistan, et sellisest valust olengi tehtud, sellestsamast eemaldase poisi kirkast kurbusest, mida tundsin, kui poisikesena jüriööl üksi üle staadioni vantsisin või emaga kolhoosipeo ajal kahekesi paplite all kõndisin.

Ja et selliseks lapseks ma jäängi, kes muudkui istub, joonistab ning avastab elu tagantjärge. (lk 11)

Tekstidesse on sisse põimitud ka religioosseid sümboleid. Vabati luuletustes on olulisel kohal usk ning soov vabaneda pahedest ja eluga kaasnevatest kiusatustest, püüdlemine vooruslikkuse poole. Tunda end taas valge lehena ning leida puhta hinge igavest rahu.

Üks puhas hing seisab iga lapse kõrval, kui ta siia kiusu ja kiusatuste maailma sünnib. See hing ei karju, ei nõua, ei käsi. Ta on täiesti kuuldamatu. Üksnes tuntav, kui vaikida ja olla. (lk 24)

Mida Jeesus mõtles, kui ta oma jüngritele ütles: „Las surnud matavad oma surnuid ise.“ (lk 19)

Nüidne rahvas küll ütleb uhkelt üle rinna: „Ei ole Jumalat, kõik lõppeb surmaga.“ Aga ära sina lase ennast petta. Iialgi ei sure inimese hing. (lk 22)

Kõiki teemasid on käsitletud tähelepaneliku loodusvaatlusega ning küpse elutarkusega. Iga heli, lõhn ja valgussähvatus omas erilisuses on tõstetud igavese igatsuse troonile. Poeet igatseb kuulda vaikust, tunda selle ligiolu. Igatseb meeleselgust ning kogemust hingava maaga.

Tõmban kopsud täis ärkava maa lõhna ning kuulan sookurgede hõikeid.

Olen saavutanud palju,
kui suudan puhata mõtteist.

Olen edukas,
kui panen tähele
voolava vee vaikust. (lk 16)

„Maahingamispäev“ ühendab lugeja maa rütmidega.

Seda lugedes tundsin ma erilist tõmmet loodusesse, puude lähedusse või mere lainetesse. – Ühel hetkel olen ma seal, olen see sama. Olen hingamine ja  see, kes seda kuuleb, tunneb, ja ka see, kes sellest luuletab.

Hing on siin väljade ja metsade vahel maas.
Kui vaikselt kuulatad, kuuled
Kui suudad, kaod sinagi korraga sinna südame
ja hingevärina vahele. (lk 35)

Sirel Tammisto

Kas on nii?!

ei-ole-nii

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“

Päike ja Pilv, 2015, 48 lk.

 

 

 

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on nomineeritud KULKA kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Tegu on kõneka ja lõbusa lasteraamatuga, kus on rohkelt pilti, vähe teksti ja suur sõnum. Kui pildid ja tekst on ehk mõeldud tõesti lastele, siis sõnum sobib igas vanuses inimesele.

Raamat kõnetab kindlasti sellises vanuses lapsi, kelle sõnavaras asub olulisel kohal sõna „ei“. Iga leheküljega on autor aina hoogsamalt lahtikerivasse loosse kogunud olulisi õppetunde või vaatenurki, mis panevad kahtluse alla senikehtinud arusaamad. Näiteks tuleb raamatust välja, et jänesed küll argpüksid ei ole, vaid saavad just ja alati hakkama. Või et väike maja ei ole kunagi liiga väike, või et külmast värisedes ja lõdisedes ei olegi sul tegelikult külm. Ja niimoodi, lihtsas keeles, väheste sõnade ning rohke voolava pildiga on neid esialgu justkui vastuolulisi mõtteid kerge mõista. Nende üle on huvitav mõtiskleda ning jutu voogu põnev jälgida. Põnev on ka jälgida ennast kui lugejat – usaldus autori vastu kasvab iga sõna ja lausega ning juba ma olengi valmis tegema muudatusi oma alateadlikes arusaamades.

Raamatu peategelane on natuke põikpäine ning väga iseseisev väike jänes. Tal on pikad kollased kõrvad ning lõbusad punased traksidega püksid. Tegevus toimub metsas, kus on õudustäratavad käekujuliste okstega puud ja põõsad, külmad kõledad lumised lagendikud ning kõiksugused hirmsad tondid, kollid, mäkid, kräpid, jõrrid, põmmid, kabulimpskid, ussid ja krokodillid. Tuttsaba elab üle külma talve ning leiab end lõpuks õnnelikult sooja suve sülest. Vahepeal vupsab voolavasse jutupildimerre ka üks kõhklev hallikarvne punapüksne hunt. Jänes aga, olles oma hirmusid ning muresid kindlameelselt eitanud, need oma peas tagurpidi keeranud ning seeläbi neist jagu saanud – ei karda üldse lontis kõrvadega kriimsilma. Ta tunneb elamisest rõõmu ning naudib täiel rinnal suve värvilisi mõnusid.

Kertu Sillaste sõnul tulid pildid raamatusse enne lauseid. Ise näeb ta end pigem kunstniku kui kirjanikuna ja eks seepärast ongi selles raamatus kirjandusega sama olulisel kohal (kui mitte olulisemalgi) kunst, pildid. See tähendab, et suur osa mõtteist ja üldse – tervest sellest jutust on antud edasi just piltidega, värvivalikuga ning tegelaste näoilmetega. Siinkohal tahaksin mainida, et raamatu formaat on kunstniku suurepäraste piltide jaoks ehk veidi väike. Kuna teksti on raamatus nõnda vähe, toetub see tugevale ja väga kõnekale visuaalsele poolele, millele võiks olla rohkem „ruumi“ antud.

Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda, et autorit ei piira stereotüübid ja ka lugeja vabaneb neist pärast „Ei ole nii!“ lugemist. Argpüks ei ole mitte alati jänespüks või vastupidi. Vilunud võsavillem ei ole aga alati kõiges hunt. Mõnikord on ta ise jänespüksi rollis ning tuttsabast saab selle metsa hunt. Elu on siiruviiruline ja mitmekihiline, kõik oleneb olukorrast ja sellest, milliseks me end ise selles olukorras loome. Ka raamatu „Ei ole nii!“ autor Kertu Sillaste on kord kunstnik ja siis jälle kirjanik. Kord kirjanik ja siis jälle kunstnik. Oleneb, kust vaadata.

Sirel Tammisto

Sireli intervjuud Kertu Sillastega loe siit!

Intervjuu Kertu Sillastega

kertusillaste1

Kertu Sillaste raamat „Ei ole nii!“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kertu Sillastega.

 

 

 

 

Mis inspireeris teid kirjutama ja joonistama raamut „Ei ole nii!“?

Ma tegin seda raamatut päris kaua – esimestest visanditest trükkiminekuni kulus peaaegu 3 aastat. Seega – ma väga täpset algimpulssi ei mäleta. Vist oli parasjagu hilissügis ja sel aastaajal tunnen ma ennast ikka nukra ja nõutuna – külma ja pimedat ma ei armasta – ja siis ma hakkasin lohutuseks tušši ja pintsliga joonistama, sest see on üks tore tegevus .

Kumb oli enne, kas laused või pildid?

Enne olid pildid. Alustasingi selle raamatu tegemist piltides loo jutustamisega. Tahtsin proovida, mis saab, kui alustan nii, et lõppu ette ei teagi. Joonistasin ja kleepisin pilte kokku pikaks piltjutustuse ribaks. Ühel kenal päeval tuli pähe teine idee – panna tekst pildile vastu vaidlema, siis hakkas raamat ka kindlamat kuju võtma. Aga enam ma sedasi raamatut tegema ei hakka, et lõppu ette ei tea. Vahepealseid pilte ja lauseid võib vabalt vahetada, see on üks pildi ja teksti koos arendaja eelisõiguseid, aga algus ja lõpp peaksid minul olema valmis mõeldud enne, kui suurema töö kallale asun.

Te olete ka kunstiõpetaja? Mis on lastele kunsti õpetamise juures teie jaoks kõige olulisem?

Tahan arendada loovust ja eneseväljendusjulgust. Pakkuda palju erinevaid eneseväljendusvõimalusi, lasta õpilastel ka ise endid üllatada. Katsetada igasuguseid tehnikaid. Leida igas lapses üles tema tugevused, anda talle võimalus neid edasi arendada, kinnistada ta tugevaid oskusi. Õpetada silmaringi laiendades.

Kas tulevikus näete end rohkem kirjanikuna või kunstnikuna?

Ikka kunstnikuna ja ka lühikese tekstiga pildiraamatu autorina.

Inglise keeles on Picture book omaette termin. See tähendabki raamatut, kus tekst ja pilt on sedavõrd tihedasti omavahel seotud, et üks teiseta enam sama lugu välja ei anna, osa loost räägitakse sõnadega, osa piltidega. Selliste raamatute tegemine on minu jaoks väga põnev. Ka ideed tekivad praegu korraga teksti ja pilte arvesse võttes.

Päriskirjanike tekste illustreeriksin ka edaspidi hea meelega. Suur rõõm on lugeda hästi kirjutatud juttu ja seda piltidega täiendada.

Pikemate tekstide kirjutamise peale ei ole ma tõsiselt üldse mõelnudki.

Kas peate tagasisidet oluliseks ning kas tunnete huvi mida lugejad või teised kirjanikud teie loomingust arvavad? Kas teiste arvamus mõjutab teie loomingut?

Tagasiside on loomulikult oluline. Kuulan, loen ja üritan õppida.

Kuna mu oma lapsed on juba suuremad, siis laste tagasisidet saan kunstiringi lastelt või siis koolides, raamatukogudes lastega kohtudes. Väikeste laste raamatute puhul on hästi oluline, et nad tunneksid, et lool on side nende enda eluga. Nad tahavad hea meelega raamatu teemadel arutada. Lasteraamatu sõnastus ei saa väga keeruline olla. Aga mingi trikk võiks mu meelest ikka sees olla, sõnamäng või riimijupp.

Laste ja täiskasvanute tagasiside on hästi erinev. Mõni täiskasvanu oskab raamatu mõtte väga ilusti kokku võtta.

Üks kirjastaja ütles, et “Ei ole nii!” räägib oma sisemiste deemonitega võitlemisest. Ka on öeldud, et see sobib hästi lastele, kes oma arengus jõudnud sellesse perioodi kus kõike eitatakse.

Õnneks on viimastel aastatel tekkinud hulk sõpru-tuttavaid, kes ka lasteraamatutega tegelevad ja kelle käest saab nõu küsida ka enne raamatu trükki saatmist.

Küsis Sirel Tammisto.

Sireli arvustust Kertu Sillaste raamatule „Ei ole nii!“ loe siit!

Kas taevakehad oskavad armastada?

kehade-mets

 

Jim Ashilevi „Kehade mets“

Libros Insanos, 2015, 224 lk.

Kujundanud Margus Tamm

 

 

Iseendaks saamine, sõprade leidmine ja armumine ei ole kerge – sellest kirjutab Jim Ashilevi oma teises romaanis „Kehade mets“, mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel lll koha. Tegemist on läbinisti ausa jutustusega poisiks olemisest ning täiskasvanuks saamisest. Autor kirjeldab täieliku vabadusega üleskasvamise valgust ja varju.

Romaani ülesehitus meenutab teismelise poisi päevikut. Dialooge peaaegu ei ole, kogu jutt on voolav mälestustejada. Jutustused üksildusest ja teadmatusest on kurvastavad, kuid raamatus leidub ka helgemaid hetki, mis ilmutavad end hallil põhjal eriti selgelt, muutes kurvameelse tausta oluliseks ja kauniks. Jutustamisviisi rütm ja värvid tekitavad omamoodi teksti sisse kadumise tunde.

On läinud aastasaja neljanda veerandi lõpp ja ilmale tuleb terve laps, kellest kasvab katkine täiskasvanu. Minategelane jutustab oma elust ja probleemidest erinevates arenguastmetes. Arenguastmeteks on tütarlapsed, kellesse peategelane vastavas vanuses ja seisundis just parajasti kiindunud on. Olles aga selline nagu ta on, ei julge ega oska ta oma kiindumust teistele arusaadavalt väljendada, jäädes nii üksinduse segasesse piinlemisse.

Lapsena oli peategelane nagu laps ikka – lihtne ja pealispindne, kergesti mõjutatav. Raamatu alguses on küll üks kirjeldus ka päris varasest lapsepõlvest, üks väheseid poeetilisi mälestusi muidu pidevalt tõtlevas ja otsivas tekstis. Ja seegi on lugu, mida on peategelasele räägitud ning mille tõesuses ta ise päris kindel ei ole. Ometi tundub, et selles lõigus võib olla üks võtmeid raamatusse peidetud sügavuse mõistmiseks, võimalus tähenduslike järelduste loomiseks :

Mõeldud, tehtud. Kui ema vannitoas pesumasina ukse kinni lõi ja elutuppa vaatas, nägi ta oma last suure lahtise akna peal. All oli viis korrust tühjust. Ülespoole jäi lohedest kubisev taevas. Ja nii ma siis hüppasin. Sirutasin käed välja nii pikalt kui sain, et krahmata kinni lähima kajaka tiivast, aga see jäi minu pingutustele vastamata liiga kaugele. Ma kukkusin alla. Aga maja ette asfaldile prantsatamise asemel maandusin ema süles. Ta surus mind kõvasti enda vastu ja värises.

Kui lapsepõlves on mõrad hinges veel väikesed, alles kujunemisjärgus, siis vanemaks saades hakkab hingeline katkisus endast poisile selgemalt märku andma. See on justkui suur must auk, mis imab endasse nooreks inimeseks olemise vabaduse ja õnne. Või imab see sinna elamise kunsti? Kui puudub oskus ja julgus suhelda, siis puudubki kõik. Vanemad ei suuda mõista, miks nende poeg niisugune on ja millest selline hingehäda, ning süüdistavad teda rumaluses ja mõtlematuses, arvates, et karistamine aitab tal terveks ja korralikuks meheks sirguda.

Teadmata, mida endaga peale hakata, üritab peategelane otsida inimlähedust netiavarustest.  Märkimisväärne on, kuidas ta pidevalt netis ringi uidates ei jää kordagi ühelegi oma pereliikmele vahele. Tundub, et vanematel pole eriti aega vanema poja probleemide jaoks. Pojast saab aga kiiresti enda fantaasia ja ihade ori. Vang omaenese kehas. Ehk nagu autor seda kirjeldab:

Mu keha läks metsa ekslema.
Mu keha läks kaduma.
Otsides võõra puudutust.
Leidmata peotäit marju.

Peatükk peatüki järel näeme, kuidas noormees kaugeneb aina enam loomulikust suhtlemisest ja armastusest. Kasvades kogeb peategelane küll inimlähedust, kuid auk hinges jääb täitmata. Ta taipab, et polegi pärisläheduseks võimeline. See paneb nii peategelase kui ka lugeja mõtisklema miks ja kuidas on mõne inimese jaoks armastus ning lähedus kerged ja loomulikud, teise jaoks aga ületamatult rasked ja vaevalised.

Kõik probleemid tiirlevad nooreks inimeseks olemise põhiteemade ümber: iseenesega lepituse loomine, läheduse ja armastuse otsimine ning võibolla isegi selle leidmine. Ometi jääb kõige kohale küsimärk. Ometi pole selge, kas see, mida peategelane arvab olevat, on nii ka tegelikult.
Kuigi lugejal on raske end selles raamatus kellegagi samastada, on peategelase uitlevas otsingus midagi üldinimlikku. Kontakti loomine iseendaga ja maailmaga on õnneliku elu alus. Paraku mõistab inimene seda alles siis, kui kontakti loomise aeg on juba pöördumatult möödas. Edasi jääb vaid vigade parandus.

Kohtumisõhtul lugejatega kirjeldas autor peategelase olukorda kui kadunud kosmonaudi katsumust luua kontakt enese ja teiste taevakehade vahel. Kuigi raamatus toimub kogu tegevus siiski maa peal, on säärane täielikus pimeduses ja teadmatuses kobamine täpipealt selle raamatu noore minategelase elamise ja olemise kokkuvõte. Siiski jääb alles lootus, et kontakt taevakehade vahel on võimalik. Et armastus võib meie ellu saabuda ka siis, kui me teda kohe ära ei tunne.

Sirel Tammisto

Koledusest loodud ilu

10475974_843868379008200_1879565936929115187_o

Autor: Ivan Võrõpajev

Tõlkija ja lavastaja: Lembit Peterson

Kunstnik: Andri Luup

Helilooja: Helena Tulve

Osades: Laura Peterson, Ott Aadam, Maria Peterson, Maria Klenskaja, Mare Peterson, Eva Eensaar

 

Alles oleme Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi eelmise näidendi „Joobnud“ mõju all, kui Theatrumis tuleb välja teine sama paari Võrõpajevi ja Petersoni näidend “”Delhi“ tants“. Ja jälle on publik lummatud nii suurepärasest tekstist kui lavastaja valikutest. Kuigi mõlemad näidendid kõnelevad tõsistest teemadest ja koosnevad väiksematest alguse ja lõpuga näidendikestest („Delhi tants“ on juba autori poolt nii kirjutatudki), on nad lavastuslikult väga erinevad. Kui „Joobnud“ oli kirju ja tegevusrohke etendus, siis „Delhi tants“ on justkui vaikselt kujunev kett, kus iga lüli, iga järgmine stseen on siiski veel ka osa eelmisest.

Näitemängu ülesehitus on ebatavaline. See on tükeldatud seitsmeks näidendiks, mida ühendavad tegevuspaik, tegelased ja asjaolud. Terve etenduse kompositsioon on natuke tantsisklev, algab pisut kõhklevalt ja vaikselt, siis teeb paar kiiremat ja esialgu arusaamatut sammu, tekitades sellega ehmatavat segadust. Mõne aja pärast aga rahuneb ja aitab vaatajal mõista rütmi sügavamat tähendust. Kõik on nagu pidevas tantsus ja tegelased on justkui tantsijad. Terve elu on tants. Vaatamata sellele, et etenduse jooksul keegi kusagil ei tantsi, on tantsu kohalolu selgelt tajutav.

Igas väikses näidendis jõuab laval viibiva tegelaskujuni teade kellegi talle lähedase inimese surmast. Surma kohal olles talitavad inimesed erinevalt. Mõni saab šoki, teine tunneb end süüdi, kolmas ei tunne aga üldse midagi. See paneb inimesed nii laval kui saalis vaatama minevikku, suhtesse iseenda ja lähedastega ning mõtlema kadunukesega läbi elatud hetkist. “Delhi  tants“ on lavastus, mis hõlmab inimese elu ja olemise tähtsamaid teemasid: armastus ja surm, süü- ja kaastunne, ilu ja valu.

Kõigi lavastuse osade ühiseks tegevuspaigaks on haigla ooteruum, kus kõneldakse elust, surmast ja loomingust. Kõik jutud tiirlevad Delhi tantsu ja baleriin Katja ümber, kes selle välja mõtles. Peategelane Katja (Laura Peterson) on tantsu loonud Indias Delhi turul nähtud ja kogetud, ka füüsiliselt endasse vastu võetud valust, inimeste kannatustest, räpastest loomalaipadest, hingematvast lehast. Kogu see õudus on muudetud ülendavaks tantsuks. Loodud on õnnelik tants, mis sai alguse teiste õnnetustest. Kaunis tants teiste koledatest läbielamistest.

Dialoog dialoogi järel näeme, kuidas keegi peale Katja ei suuda päriselt mõista, mida tähendab õnnelik olemine ka siis, kui asjaolud selleks mingit otsest põhjust ei anna. Õnnelik olemine vaatamata kõigele, mis on juhtunud. Ja võib-olla isegi õnnelik olemine just selle kõige juhtunu pärast. Inimesed ei talu, kui keegi suudab ka kõige õnnetumas olukorras säilitada rõõmu, sisemist õnnelikkust, ka inspiratsiooni. Nii ka Katja ema, kes ei suuda vastu võtta (nagu ta ise etenduses korduvalt ütleb) oma tütre häirimatut meelt ja „Delhi tantsu“ ehk koledusest loodud ilu, süüdistades tütart kaastunde puudumises. Kuigi just kaastunne on see, mis on Katjast teinud just selle, kes ta on, võimaldades luua ka selle tantsu.

Vaatajal saalis on keeruline end kellegagi etenduses samastada ja tundub, et ka näidendi tegelased ise ei ole päris kindlad, kummale poole noatera nad just astuda tahavad või juba astunud on. Kõik on pidevas muutumises. Ja tants ei peatu hetkekski.

Sirel Tammisto