Avastamisrõõm ehk filmoskoop laval

„NO38 Punane õhupall“

Lavastaja: Mart Kampus
Kunstnik: Liina Keevallik
Stsenaarium ja dramaturg: Eero Epner
Helilooja: Jakob Juhkam
Laval:
Erki Laur ja Mari Abel (mõlemad Von Krahli Teater)

Lavastus on inspireeritud Albert Lamorisse’i filmist “Punane õhupall” (1956)

Esietendus 3. detsembril 2016

Marcel Proust on öelnud, et tõeline avastusretk ei seisne uute maastikute otsimises, vaid uute silmadega nägemises. Vahel on siiski mõlemat vaja. Sellest ideest lähtub ka teatris NO99 lavastatud näidend „Punane õhupall“. Samanimelise 1956. aasta prantsuse filmi noorest linnaseiklejast on saanud kibestunud vanamees (Erki Laur), kes pole kunagi oma korterist välja astunud. Ühel päeval aga tõmbab punane õhupall teda seiklema ja linna avastama. Järgmise tunni veedavad teatrihuvilised koos hämmeldunud taadiga, nähes teoorias tuttavaid, kuid seni nägemata asju, õppides tundma rutiinse linna ilu ootamatute vaatenurkade alt.

Juba mõne minutiga selgub, et tegemist pole tavapärase etendusega. Esiteks puudub kõne kui selline – kogu tegevus on pantomiim. Puudub ka igasugune korrapärane suhtlus tegelaste vahel (kui lõpustseen välja arvata), pigem näidatakse laval üksikuid pilte, mida seob ainuüksi peategelase rännak. Õhupall tõmbab kõiki tänavatele, vanalinna, ehitusplatsile ja isegi lennujaama. Kogu näitemäng keskendub üllatusmomendi väljatoomisele, rõhutatakse lapselikku imestust ümbritseva linna uurimisel. Ometi on piltide veidi kummaline esitlusmeetod aeglustatud liigutuste ja nostalgilise mõtlikkusega lastele pigem raskesti jälgitav.

Ehkki tegemist on lastenäidendiga, paistab, et teose sügav sisu võib neile kättesaamatuks jääda: otsest tegevust on vähe, pilt vahetub harva. Isegi täiskasvanud inimeselt nõuab etenduse süvenenud jälgimine teatud pingutust. Eks see ole ka taotluslik. „Punane õhupall“ on katse pääseda nüüdisaegsest infouputusest, vaadata asju pikalt ja tähelepanelikult, panna tähele möödalendavat liblikat või teel olevat lompi. Sellisele mõttetegevusele suunab ka Linna Keevalliku loodud lavakujundus, mis imiteerib vana filmoskoobi slaidiseeriat. Kunstniku naivistlikke pilte projitseeritakse suurelt fotolindilt lava keskel asuvale ekraanile, kujutades kas tausta või siis peategelase vaatevälja, kutsudes publikut vaatlusest aktiivset osa võtma.

Kunstiliselt meetodilt meenutab „Punane õhupall“ Saint-Exupéry jutustust „Väike prints“, mis kõnetab lugejat mitmel erineval tasandil, olenevalt tema küpsusastmest. Vaatamata lavastuses peidetud tähendusele ei saa aga öelda, et see jätab nooremad vaatajad külmaks: etenduse järel toimunud näitlejatega kohtumises oskasid paljud eri momentide tähendusest teooriaid luua ja lavastuse kohta nutikaid küsimusi esitada. Kuigi oma rütmilt ja hõngult sarnaneb see Mats Traadi vana inimese maailma sukelduva jutustusega „Kohvioad“ ega pole kindlasti meelelahutuslik tükk, suudab iga viiendik-kuuendik sellele ühe tunni jooksul keskenduda – lõpuks on laval piisavalt mehhanisme, mida uurida.

Mart Kampuse lavastus on üllatavalt ilus ja rahulik. See on värskendav ning distsiplineeriv teos, mis ei jäta muud võimalust, kui aeg maha võtta ja vaadata laval toimuvat, nagu mõni vanaema vaatab oma lapselapse pilte. Vanematel ei tasu kindlasti oma võsukesi üksinda teatrisse saata – pigem on külastus täiskasvanule isegi vajalikum. NO99 pakub võimalust rutiinist välja rebida ja vaadata asju värske pilguga, kulutada veidi rohkem aega, et saada tõelisi elamusi. Loodetavasti aitab see kellelgi silmad nutiekraanilt üles tõsta ja järgneda kõrval hõljuvale punasele õhupallile.

Mikael Raihhelgauz

Intervjuu Vahur Afanasjeviga

afanasjev

Vahur Afanasjevi luulekogu „Tünsamäe tigu“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Vahur Afanasjeviga.

 

Teie “Tünsamäe teos” on päris palju seiku mineviku ja tänapäeva külaelanike elust. Kas need on kõik tõestisündinud lood (kohati jooksevad ju läbi nimed ning aastaarvud) või on tegemist puhta väljamõeldisega?

Kui minevikust räägitakse, tuleb alati fantaasia mängu, isegi kui tegu on reaalsete mälestustega. Kuulsin just rongis, kuidas vanem daam veendunult kinnitas – tema mäletab, et Tartu raudteejaam oli vanasti punastest tellistest. Tegelikult on see alguses peale puust olnud.

Tähtis on ise uskuda sellesse, mida ütled või kirjutad, siis ongi see mingis mõttes tegelikkus. Isegi ulme, fantaasiakirjanduse tegevuskohad peavad tunduma ehtsad. Kõige lihtsam tee veenva olustiku loomiseks on kasutadagi reaalseid paiku ja tegelasi.

Suur tänu seekord inimestele, kelle mälestused on Maa-ameti Xgis kaardi pärandkultuuri kihis. Kasutasin neid päris tublisti, ühes enda mälestuste ja täielik fantaasiaga. Nimed muutsin üldiselt ära.

Kummaline asjaolu: sõnaühend “Tünsamäe tigu” tuli pähe täiesti juhuslikult, alles siis, kui raamat valmis, selgus, et Tünsamäe talu praegune peremees on sinna päriselt viinamäeteod toonud.

 

Luulekogus peegeldub tihe läbikäimine Kirepi eestlaste ja venelaste vahel. Ühelt poolt ollakse koguaeg koos, teiselt poolt nagu säiliks mingi umbusaldus. On see nii? Mida Te sellest suhtest arvate?

Need venelased on vanausulised. Vanausuline, see tähendab Nikoni reformide eelse kombestiku ja usu hoidmist, suletust välisele ja loomulikult umbusku. Kohalike talu-eestlastega elati sünergias. Sõda ja sovjeti-venelaste tulek ajas lood keeruliseks kogukonna seeski. Üks naabrimees oli omakaitses, teise isa oli punane – omakaitse lasi maha. Mõlemad vanausulised.

Õigupoolest on umbusaldus ja kogukondade eristumine normaalne. Eristuvad ju inimesed elustiili järgi – need, kes loevad luuletusi, üldiselt umbusaldavad neid, kes armastavad skuutreid ja ATV-sid, see vastuolu on paiguti tugevam kui eesti-vene vastuolu. Lõimumine ja reeglistatud multikulti on totrus. Umbusaldust ei saa ära keelata ning küsimustes, mis ületavad kogukonna piirid, peab maksma rahva enamuse tahe. Demokraatia, see on mitmesuguseid väärtused, kuid ühesugused põhiväärtused, mida väljendab põhiseadus. Kui sõda välja arvata, siis Kirepis ja selle ümber jagasid kogukonnad samu põhiväärtuseid.

 

Märtsis Kaktusele antud intervjuus ütlesite, et ei rahuldu eduka luulekoguga ja soovite hoopis mõnd legendaarset romaani kirjutada. On praegu midagi sellist käsil?

Jah, tõepoolest kirjutan juba mitu aasta suurt raamatut. Alla ei taha vanduda, lähen edasi kasvõi paar lehekülge kuus. Ma ei taha elada vaesuses ja mul on endiselt muid ambitsioone peale kirjanduse. Raske on töise päeva järel kirjandusele häälestuda, puhata tahad ju samuti. Ma ei ole veel nii elukogenud, et täiskohaga kirjandusele pühenduda – see, mis mul öelda on, mahub ilusti ära harva ilmuvatesse raamatutesse.

 

Minu 82-aastane vanavanaema, kes lõpetas kutsekooli kuskil Kirovi oblastis ja on üldiselt olnud kultuurieliidist kaugel, oskab paljusid Jessenini ja Tsvetajeva luuletusi peast esitada. Tundub, et tema põlvkonna jaoks pole see haruldane. Praegu loevad luulet aga üksnes literaadid (ja tulevased literaadid). Kuidas Te arvate, kas asi on ühiskonna muutumises või on luule, tõepoolest, marginaliseerunud? Kuidas saaks probleemi lahendada, kui see olemas on?

Su vanaemal on hea mälu. Mina ei oska suurt midagi peast, kindlasti mitte enda luuletusi. Ja luulet, kui päris aus olla, loen vähe. Eelistan narratiivi. “Tünsamäe tigu” on ses mõttes petukaup, aga seal on selged lood sees.

Võimalik, et arvuti-eelsel ajastul sai inimene vähem algoritmiliselt mõtelda. Luule loob ebaloomulikke, tavaelu algoritmist väljuvaid seoseid. Loodus areneb laineliselt, küllap muutub luule või luulesarnane nähtus taas tähtsamaks.

Nõukogude ajal olid avalikud väljendusviisid piiratud, luulekeel võimaldas vabamalt väljenduda. Tsvetajeva kohta nõnda ei saa öelda, et kasvõi Runneli ja Viidingu tekstid olid jutustavad, see läks inimestele korda. Praegune luule kipub olema hägune või siis kalambuuritsev, nagu aforismikogu. Kui luulet on tarvis, siis see ei kao. Ja kui kaob, siis pole parata. Igapäevast on kadunud regilaul ja sirp, kuid koopamaalingud on gräti näol tagasi tulnud.

 

Mille üle Te kõige rohkem uhke olete?

Ilusa ja targa naise võtsin.

Küsis Mikael Raihhelgauz.

Mikaeli arvustust Vahur Afanasjevi luulekogule „Tünsamäe tigu“ loe siit!

Kirepi küla limane jumal

tünsamäe-tigu

Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu“

Tartu NAK, 2015, 108 lk.

Toimetanud Kaur Riismaa

Kujundanud Katrin Kisand

 

 

Kui ilu on vaataja silmis, siis Vahur Afanasjev on silmaarst. “Tünsamäe tigu”, tema viimane luulekogu, paneb imetlema lagunevaid tellishooneid ja hoolitsemata niite. Vaated, mida me Eestis autoga ringi sõites nii tihti tähelepanuta jätame või koguni põlastame, muutuvad rohelise raamatu lehekülgedel maalilisteks. Luule kutsub müstilisele reisile mööda Kirepi küla, kus loodus ja eluolu on tihedalt ajalooga põimitud.

Luulekogu on kujundatud atlasena. Värsside kõrvalt jooksevad teed ja ojad, majad ning talud on korralikult ristikestega märgitud, ei unustata isegi auke ja punkreid. Sõnalised kirjeldused on muidugi esikohal – need on erinevalt abstraktsetest visuaalsetest tähistest väga detailsed: “Keskvälja talu ristikivi. / Tahutud kivist piiripost. / Heinaküüni varemed./ … / Kohe pärast jõge Pähklimäe siht. / Kahel pool teed pähklipuud.” Just sellised hakitud ülitäpsed laused teevadki raamatu eriliseks. Silme ette tekib konkreetne pilt. Kõik on päris – ei mingit valetamist.

Rõõmustab, et kirjeldavaid topograafilisi luuletusi on raamatus rohkelt. Tõsi, kohati anti küll kulunud filosoofilistele tekstidele järele, kuid mitte nii palju, et see häiriks, pigem jäi peale objektiivne möödanikukäsitlus, mis, paradoksaalselt, ei lase lugejal jääda vaid distantseerunud vaatlejaks. “Tünsamäe teost” leiame nii suuri konflikte (23. novembril 1944 / visati ukse juurde granaat / ja korstnast tulistati sisse) kui ka isiklikke lugusid (Nõnda elasidki: / peremees oma naise ja lastega / ja ilus noor naine / loomulikult samuti lastega), mõlemad aga panevad küsima, mis peitub nende taga. Väga tabavalt on osutatud sellele, kui palju jääb tegelikult nähtamatuks.

Loomulikult paistab silma ka tigu, kelle kaudu kõik tekstid seotud on. Tema on see Suur Teine, kelle poole oma ühiskonnakriitikaga pöörduda; midagi igavest ebastabiilses maailmas: “Tünsamäe talu enne Meoma lodu – / seisund hävinud, kägu kukkunud, / aga tigu jookseb omasoodu edasi.” Loom, kes ilmub nähtavale, siis kui ta tahab, kuid ometi on alati olemas ja alati liikvel.

Afanasjevit võib võrrelda Arvo Metsaga, tema luule on üdini nostalgiline. Kohati on raske uskuda, et jutt käib praegusest suvekodust – nii palju on raamatus igatsust möödunud aegade üle. Aus, kriitiline ja terane “Tünsamäe tigu” meenutab vana fotoalbumit. See ei ole luulekogu, mis jääb triumfaalselt kirjanduse ajalukku, kuid vihmastel päevadel on kindlasti mõnus seda vaikselt oma toas lehitseda.

Mikael Raihhelgauz

Mikaeli intervjuud Vahur Afanasjeviga loe siit!

Gandhi

mõtteid-ja-vaateid

Mahatma Gandhi „Mõtteid ja vaateid“

Ilmamaa, 2015. 319 lk.

Koostanud ja tõlkinud Ruth Lias

Toimetanud Märt Läänemets

 

 

Me ei loe Gandhit. Üldjuhul loeme ikka tema kohta. Minulgi toimus esimene kokkupuude selle vaieldamatult suure mehega just nimelt biograafia lugemise kujul. Arvan, et selles pole midagi imelikku: nii juhtubki, kui inimene tegutseb rohkem kui räägib. Ometi ei tähenda see, et vabadusevõitlejal poleks mida öelda. 8 aastat on möödunud ajast, mil lugesin beežikat lasteraamatut ühest unistusega indialasest. Nüüd hoian käes köidet, milles see indialane ise jutustab oma unistusest, milles tutvustab oma “Mõtteid ja vaateid”. Ja ma olen vaimustuses!

Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmunud antoloogia ühendab endas mitukümmend teksti Mahatma Gandhi raamatutest, kõnedest, esseedest ja intervjuudest. Need hõlmavad päris mitut erinevat valdkonda. Lisaks sotsiaalpoliitilisele kommentaarile leiame raamatust suuri mõtteid eetikast, religioonist ja vaimsusest. Vaatamata kogumiku mitmekesisusele, paneme lugemisel tähele, et igat lehekülge läbib üks kindel veendumus, üks põhimõte – Mahatma Tõde.

Gandhi on radikaal. Tema jaoks Tõde on Jumal ja Jumal on Tõde, Tõde aga tähendab absoluutset vägivallatust – ahimsa’t. Gandhi jaoks ei oma vägivallaga saavutatud vabadus mingit väärtust. Kõige elava vendlus, iga isiku jumalikkus on tal esikohal. Antud printsiibi ületamine on lubamatu, selle järgimine – kohustuslik. Vabadusvõitleja skitseerib kogu satyagraha, vägivallatu vastupanu filosoofia, toetudes just sellele ideele.

Tema juhised võivad tunduda tänapäevasele inimkonnas pettunud postmodernistlikule lugejale absurdsetena. Paratamatult tekivad küsimused: “Kuidas on võimalik loobuda omakasupüüdmisest?”; “Kuidas võib väita, et absoluutne tõde on olemas?”; “Mis mõttes saada oma meeltest ja tahetest lahti?” Askeesi propageerimine tundub fanaatilisena; autori piiramatu usk – hullumeelsena. Siiski mida rohkem lugeda, seda vähemaks jääb soov vaielda. Miks mitte jumaldada armastust? Miks mitte olla naiivne optimist? Kõik vastuargumendid kaovad, jääb vaid imetlus…

Minu jaoks oli “Mõtteid ja vaateid” just see raamat, mida ma vajasin. Sellest sai lonks lootust ajal, kui kõik uudisteportaalid pakatasid inimeste vihast ja kurjusest. Jah, Gandhi ideed kõlavad nagu John Lennoni laul “Imagine” (v.a “no religion” osa – Mahatma oli sügavalt usklik). Need on sama lapsikud, sama utoopilised, sama võimatud… sama õiged! Raamat on ka sama lihtne kui laul, mistõttu sobib igale avatud mõtlemisega lugejale. Tõsi, paljud hakkavad kahtlema: “Aga seda pole ju kunagi juhtunud! Kas ikka tasub asja tõsiselt võtta?” Gandhi vastus on lihtne: “Uskuda, et seda, mida pole ajaloos juhtunud, ei juhtu üldse kunagi, tähendab umbusaldada inimese väärikust. Igatahes oleks meil kohane proovida seda, mis apelleerib meie mõistusele.”

Mikael Raihhelgauz