Igatsedes Tim Burtonit

Alice-In-Wonderland-Theatrical-Poster

„Alice Imedemaal“ („Alice In Wonderland“), USA, 2010, 108 min

Režissöör: Tim Burton

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Crispin Glover jt

Alice_Through_the_Looking_Glass_(film)_poster

 

 

„Alice peeglitagusel maal“ („Alice Through The Looking Glass“), USA, 2016, 113 min

Režissöör: James Bobin

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Sacha Baron Cohen jt.

 

Äsja esilinastunud „Alice imedemaal“ järg „Alice peeglitagusel maal“ on üks kauaoodatud film. Lõpuks linateost näinud, tundub, et peegli taga on midagi valesti läinud, kuhugi on kadunud Imedemaa imed.

Mõrane baas

„Peeglitguse maa“ ülesehitus muutis filmi laialivalguvaks, mittekontsentreerituks. Loo keskel teisest maailmast tagasi reaalsusesse hüppamine ajas vaid segadusse ning oli ebavajalik, sest see ei andnud midagi juurde peale kinnituse ammuteatud tõsiasjale, et enamik teistest filmitegelastest peab Alice’it (Mia Wasikowska) segaseks. Nimelt oli ta peegli taga olemise ajal kuidagi vaimuhaiglasse viidud, kus talle diagnoositi kõige paremate inimeste haigus – hullus. See seik oli nagu i-tähele teise täpi pealepanemine – tarbetu. Esimeses osas oli ülesehitus just seetõttu selgem, et lugu algas reaalsusest, enamik tegevusest toimus katkematult Imedemaal ja lõpp oli taas pärismaailmas – fantaasiarikas põhiosa oli ilusti ääristatud ja esile tõstetud. Esimene osa oli selge struktuuri tõttu teisest grandioossem, võimaldades vaatajale suurejoonelisemat filmikogemust.

Ideede uputus

Lisaks nigelale ülesehitusele muutis „Peeglitaguse maa“ segaseks teemade rohkus. Teoses jooksid järgmised liinid: suur sõprus; perekonna väärtustamine; vimm ja andestamine; minevikku ei saa muuta, sealt võib vaid õppida; aja vastu ei saa; süda võidab mõistuse; naised suudavad; maailma võib hävitada vaid ühe nupulevajutusega. Mitte et käsitletu oleks ebaoluline – kõike oli lihtsalt ühe filmi jaoks liiga palju, eriti kui eeldatavalt on enamik vaatajaskonnast lapsed. Laskudes sfääri, kus võrreldakse raamatu ja filmi kattuvust, oli Lewis Carolli ideeks näidata peeglitagust maad kui kohta, kus on kõik reaalsusega vastuolus või toimimas mingil veidral harjumatul moel. Kõlab kui hea materjal fantaasiafilmi tarvis… Kahjuks ei kasutanud filmitegijad seda ära.

Fantaasiast rääkides

Siin tuleb ilmselt mängu režissööri vahetumine („Imedemaal“ T. Burton, „Peeglitagusel maal“ J. Bobin). Burtonit teatakse tema meisterlike nukufilmide poolest („Laibast pruut“, „Jõulueelne õudusunenägu“, „9“), millest igaüks haarab kaasa omaenda maailma, karakterite ja kiiksudega. Iseenesest mõista jätkas Burton oma geniaalset tööd Alice’i esimest filmi tehes. Bobin, kes on tuntud Muppetite filmide tegijana, ei suutnud samaväärset fantaasiamaailma luua. Peeglitagune maa koosneks otsekui paarist-kolmest paigast – maad kui sellist polegi. Nende kohtade hulgas on peale tuntud Valge Kuninganna (Anne Hathaway) ja Punase Kuninganna (Helena Bonham Carter) kindluse veel Aja (Sacha Baron Cohen) loss, mis oma suuruse ja hammasratasterohkusega ei üllata, ent hetkeks tekib vau-efekt ühe ruumiga, kus ripub lõputult (vastavalt inimeludele) taskukellasid, mida Aeg vastavalt vajadusele seisma paneb, kui kellegi eluaeg otsa saab. Samuti, ajarännud oleksid  võinud  režissööri kujutusvõime aktiveerida. Koht erinevate aegade vahel on justkui suur tormine ookean, mis viitab Alice’i merearmastusele. Liiga mugav! Miks peaks see nii olema, kui ei Imedemaa ega Peeglitagune maa, veel vähem kogu aja kontrollimise teema, eksisteerib ka Alice’ita. Sõnaga, millegi tõttu jäi järjefilmi loomisprotsessis lennukusest puudu.

Sünergia ja energia

Koostisosa, mis „Imedemaal“ polnud tingimata palju parem, aga siiski jättis terviklikuma mulje, oli skoor. Mõlemale filmile on loonud muusika Danny Elfman. Kuna Elfman ja Burton on lähedased sõbrad, kandis nendevaheline koostöö paremini vilja – heli võimendab pildi maagilisust ning vastupidi. Kuna „Peeglitaguse maa“ visuaalsest võlust jäi vajaka, ei mõjunud ka muusika piisavalt intensiivselt. Võib-olla oli viga ikkagi skooris endas, võib-olla aga oleks samad lood Burtoni ideedega hoopis tuule tiibadesse saanud.

Raha- ja vaatajanumbrites üllatusi pole. Esimesele osale kulutati hinnanguliselt 200 miljonit dollarit, millest IMBD andmetel pool teeniti USAs esimesel linastusnädalavahetusel tagasi. Seega oli esimese filmi vastu palju suurem huvi kui teise osa vastu („Peeglitagusel maal“ teenis oma eelkäija tulust esimesel nädalavahetusel vaid alla kolmandiku).

„Peeglitagusel maal“ täitis oma rolli küll järjefilmina, jutustades edasi samade tegelaste elust ja lisaks avades kogu loo tagamaid (miks on punasel kuningannal nii suur pea; kuhu kadus Kübarsepa  (Johnny Depp) perekond), ent filmina iseeneses oli see ülekoormatud, seetõttu segane. Eks iga Alice’i austaja vaatab „Peeglitaguse maa“ kindlasti ära, ent milleks vaadata midagi lihtsalt äranägemise pärast, milleks teha midagi lihtsalt ärategemise pärast. Just selline mulje jäigi – „teeme teise osa ka, siis on vähemalt tehtud“.

Kristel Zimmer

Advertisements

Vabavärsilised uitamised Annelinnas

siht-koht

Silvia Urgas „Siht/koht“

Elusamus, 2015, 44 lk.

Toimetanud Helena Läks

Kujundanud Martin Veisman

 

 

Tervist, Silvia!

 

Lugesin su luulekogu „Siht/Koht“. Lühidalt öeldes, mulle täitsa meeldis. Mõned read jäid kummitama, mõni terve luuletuski. Esimese asjana köitis muidugi kujundus – väga ilus! Teen Martinile pai. Tekstipaigutuse juures häiris küll see, et pealkirju pole hästi näha. Kuna selles kogus on luuletus ja tema pealkiri üks tervik, siis on üsna ebamugav kogu aeg tagant sisukorda otsida ja järele vaadata

Luuletuste sisu on aktuaalne. Su armastusluule pole eriti õhkav ega paatoslik, pigem selline igapäevane, armsalt argine (aga mina käisin sinuga kultuurimaja katusel / ja kuulasin pärast kassetilt / eda-ines ettit, lk 6). Ja see inimene, kes nendes luuletustes armastab, igatseb, pettub ja mõtiskleb, temaga leiab ilmselt igaüks midagi sarnast, eriti noored. Aga võib-olla mitte „eriti noored“, ma ise pole ju kunagi vana olnud ja ei tea, mida „vanad“ inimesed tunnevad.

Kuna sa ise oled ikkagi küllaltki noor, oskad sa sellest kirjutada. Ja tundub, et elu on üsna segane. Ma ei julge väita, et sa just endast kirjutad, vähemalt mitte otseselt. Aga üks on kindel, kirjutada võib inimene vaid kas enda kogemuste varal või sellest, mis enesest läbi lastakse (näiteks teiste inimeste kogetu ja jutustatu). Seega julgen väita, et see, mida sa kirjutad, lähtub sinust. Tulles tagasi segaduse juurde… Kuigi see meeleseisund ja tunded, millest sa kirjutad, on omased metatasandil ekslejale, on need uitamised hästi selgelt väljendatud.

ma muretsen iga päev maailma pärast

või siis lihtsalt enda

ma ei sa vahel aru

kumb on kumb

minus elab seitse miljardit inimest

ja maailmal ei ole midagi selga panna

(lk 19)

Eneseotsimist ja -defineerimist (kunstniku/kirjanikuna) on luulekogus mitmes kohas. Jätad kirjutamisest kohati kuidagi näruse mulje, sellise tühise ja ebavajaliku. Sa teed lausa sõnad, isegi tähed, maha. Aga vot selles peitubki sinu võluv vastuolulisus.

Kõik tähed

mida me kasutame

on juba ammu surnud

[…]

me peame kõiki oma vestlusi

kustunud taevakehade

pikaldases valguses

(lk 21)

Mõnda aega ei julenud ma selle luuletuse tõttu sõnagi lausuda. Sa kirjutad sellised read ja samas annad välja terve kogu, mis sisaldab luuletusi, mis omakorda koosnevad ju ometi sõnadest! Vägev! Lisaks mainid, et sinu kõige rahulikum luuletus on see, mis lõppes iseenda alguses (lk 30) ja sellepärast on ta su lemmik. Kaunis, sõnu ongi liiga palju, eriti kui neid valesti kasutatakse.

vastik

kui luuletusi kirjutatakse

roppudest asjadest

kasutades sõnu

mida mõistlik inimene suhu ei võta

mida nähes kohemaid oksendada tahaks

(lk 28)

Kuigi ma ise suur vabavärsi fänn pole, oli su luuletusi meeldiv lugeda. Vorm on selge, lõpud panid luuletustele ilusti punktid, ei jäänud kuidagi poolikult õhku rippuma. Ühes luuletuses kasutad natuke riimi, aga see on kuidagi ebaloomulik ning rütmi pärssiv.

kõhuli kassapidaja meeleheitlik haare

ei päästa mustikajogurtit

ostulindilt riiulile lendamas

ja noa viskab loomi laevalt maale

ikka paarikaupa

(lk 29)

Sellised väiksemad riimisüstid, kus riimuvad sõnad tulevad üksikute ja ebareeglipärastena, sulavad paremini teksti. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et proovida ja ühelt viisilt teisele üle minna ei võiks, ent puhtuse ja terviklikkuse nimel võiks stiil ühe kogu raames sama olla. Nii et – vabavärss sobib sulle hetkel kui valatult. Sõnakasutus pole just kõige erilisem, ent see, kuidas sa kujundeid paigutad, on huvitav: kordused, onomatopöad ja kalambuurid (tsiit-tsiit-tsiit-tsiit-tsiita kevade / olete endale loonud neiu, lk 32; kaob käibelt kaob käibelt kaob käibelt / kaob käibelt kaob käibelt / kaob käibelt, lk 23).

Ühes luuletuses (lk 39) kirjutad ka minust, arvustajast. Hoiatad, et ma sind naisluuletajaks ei nimetaks ja et halvasti ei tasuks öelda. Ometi teadmata, mida üks arvustaja kirjutada võib, sõnad sa ses luuletuses nii: ja võtan su käest // ja tõmban su selle // liiklushuligaani tee pealt ära / kuhu kurat neil nii kiire on. Mina teeksin sinuga samamoodi, sest loeksin hea meelega su järgmiseid teoseidki.

 

Tänan meeldejääva lugemiskogemuse eest

Kristel

Kristel Zimmer

Intervjuu Mats Traadiga

Mats Traat

Mats Traadi luulekogu „Alalütlev“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Mats Traadiga.

 

Millele toetudes kujunes kirjanikutee algusaastail teie enese stiil? Kas nüüdseks tunnete, et olete selle leidnud?

Möödunud sajandi kahekümnendail-kolmekümnendail aastail oli kirjanike stiili uurimine moes. Meenutagem kas või Johannes Semperi magistriväitekirja prantsuse kirjaniku Andre Gide’i stiili struktuurist. Tollal vaieldi ja väideldi nõrkemiseni, kuulutati, et stiil on kõik, stiil teeb imet, stiil ongi kirjanik. Loovkirjanikku teoreetiline vehklemine ei aita. Luuletades peab tal olema omast käest võtta mõte, tunne, elamus, mõtte-, kujutlus- või loodusepildid, metafoorid enesestmõistetavalt. Proosa ei eksisteeri, kui ei jutustata lugu; draama eeldab mõnda raputavat sündmust – inimese murdumist, hukkumist, ärkamist, uuestisündi, ühe sõnaga inimhinge liikumist. Need on aabitsatõed, mis muidugi ununevad kõigepealt.

Mis stiil siis lõppude lõpuks on? Kuidas võrrelda eri kirjanike stiili? Empiiriliselt on kõik võimalik.

Kas kirjanik saab oma kujutuslaadi kujundada? Teatava piirini küll, kui ta on suuteline analüüsima oma võimeid ja võimalusi. Kui ta kainelt oma nõrkused-tugevused üle vaatab ja endale aru annab, kui palju ta soovib ja suudab oma ande arendamiseks tööd teha. See oleks siis teadlik enesekujundamine. On asju, mis on õpitavad, ja on asju, mida pole võimalik kuidagi õppida, lõpeta või kolm ülikooli. Need on asjad, mis peavad kirjanikul sündides kaasas olema.

Noorluuletajana tajusin üha, et mu vormitunne on nõrk, ja sain aru, et pean õppima kasutama mitmesuguseid luulevorme. Seepärast siis, kui teised üliõpilased lõunastasid kedrikorrusel, istusin mina üleval Kirjandusinstituudi saalis, kus oli vaikne, ja proovisin jambi, anapesti, amfibrahhi, heksameetrit, sonetti. See oli luuletamistreening, enesetäiendamine, kuid mitte ainult. Vormid võivad sütitada, värvida ainet, dikteerida sisugi, sest iga vorm kätkeb endas sisu fluidumit, nii imelik ja võõrastav kui see esimesel silmapilgul ei tundugi.

Noorprosaistina oli minu nõrk koht novelli ülesehitamine, saamatus faabula kavandamisel, kartuski, et kui ma asun süžeed arendama, looma konfliktset situatsiooni, valgub mu jutuke laiali. Seetõttu kippusid lühijutud jääma staatiliseks. Aga ma harjutasin, õppisin kirjutama dünaamilisemalt, täpsemalt ja tihedamalt.

Te olete väga viljakas autor nii lüürika kui ka eepika vallas. Mis jääb luules puudu, et on vaja kirjutada ka proosas ning vastupidi? Mida saab edastada ühe žanriga, ent teisega mitte?

Üks žanr ei seisa teisel tee peal ees. Neid on mitmel viisil segatud, lahustatud ja lõhustatud, kuid minu meelest parimaid kunstilisi tulemusi on saavutatud ikkagi siis, kui žanr esineb puhtalt, oma ajalooliselt väljakujunenud kujul. Selles mõttes on kirjandusžanrid nagu rahvad – nad tahavad ja eelistavad olla iseseisvad, teistega vägivaldselt segamata. Lüürika, eepika ja draama kui žanrid on välja kujunenud väga ammu. Neid muuta ja murda ei maksaks – uuendaja võib lõpuks jääda lõhkise küna äärde. Tähtis on muidugi mõõdutunne. Kui žanrid esinevad heas kooskõlas ja parajas segus, võib tulemus olla siiski üsna mõjus.

Kas teil on kirjanikutee kestel olnud perioode, mil erinevatel põhjustel kirjutanud pole? Kuidas need ajajärgud teile mõjuvad?

Ca 1989-1990 ei suutnud ma umbes aasta aega töötada epopöa kallal, mis oli pooleli. Meeleolud ühiskonnas, järelikult ka inimeses, olid ebakindlad, ootusärevad, poliitiline olukord korduvalt üsnagi ähvardav. Pika proosa kirjutamine eeldab meelerahu, seda siis polnud. Küll aga sain luuletada.

Muid pärsitud perioode ei mäleta.

Teie tekstides esineb väga sageli biograafilist ainet. Kust te need inimesed leiate või kuidas nemad leiavad teid?

Igal inimesel on oma elukäik, kirjanikul samuti. Ta on kuskilt pärit, tal on juurekava, ta on käinud ja käib läbi teiste inimestega. Märkab, mis toimus ja toimub ühiskonnas, riigis, maailmas. On olnud inimesi, kes otsivad kirjaniku üles, tulevad oma mälestustega, tähelepanekutega, oma looga. Igatahes tikutulega inimest otsida pole tarvidust. Mõnikord otsin mina üles inimese, kes ühest või teisest asjast/inimesest/sündmusest teab seda, millest minul pole aimu. Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon ühe näite. Mul tuli tahtmine kirjutada kuulsast neurokirurgist Ludvig Puusepast. Ainet kogusin mitmest allikast. Oli teada, et Tartus elab veel professor Puusepa tütar. 2005. aasta augustis helistasin talle ja palusin kokkusaamist. Proua Liivia Lutsu tervis polnud hea, kuid ta nõustus minuga kohtuma. Meie vestlus toimus hotell „Tartu“ kohvikus ja vältas kaks pool tundi. Ma palusin proua Liivial meelde tuletada kõik, mis ta oma isast vähegi mäletab. Ta vabandas, et ei tea kuigi palju, sest siis, kui Puusepp 1942 suri, oli tema alles laps. Kõik, mis proua Liivia rääkis, märkisin ma üles. Esitasin rohkesti suunavaid küsimusi, töötasime, kuni ta ütles, et tõesti rohkem ei tule meelde. Küsisin, kuidas ta suhtub sellesse, kui mina tema isast, jaolt ka temast endast kirjutan novelli või romaani. See mõte meeldis talle väga. Kirjutades põimisin proua Liivialt saadud mälestusi muu ainese hulka; see osa, mis puudutas tema ema ja ta enda elusaatust pärast sõda, jäi üle, kuna minu miniromaan lõpeb professori surmaga.

„Alalütlevas“ kritiseerite küllaltki palju praegust ühiskonda, siiski on ka lootusekiiri. Kui suur see lootus tuleva osas on?

Kui väike või suur lootus on, ei oska öelda. Tollipulgaga seda mõõta ei saa. Aga ta on olemas. Eks me soovi kõik, et lootus oleks pidev, elujõuline ja valdav; et nii meie kodumaa, Euroopa kui kogu maailm elaks rahus, vabaduses ja hüveolus. Lootus on viimane, mis meid jätab.

Küsis Kristel Zimmer.

Kristeli arvustust Mats Traadi luulekogule „Alalütlev“ loe siit!

Kaotus ajab upakile

Alalütlev kaaned.indd

Mats Traat „Alalütlev“

Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 64 lk.

Kujundanud Enno Ootsing

 

 

 

“Lootus on viimane, mis meid jätab,” sõnab luuletaja ja prosaist Mats Traat intervjuus Kultuurkapitali auhindade kajastamise projekti tarvis. Tõsi, see mõte on omal kohal ka tema luulekogus “Alalütlev”. Kui lootus jääb viimase tilgana klaasi põhja, siis mis on ülejäänu, mis kaob enne seda?

Kodumaa

Mis oleks rahvas talle kuuluva piirkonnata? Nagu mesilane ilma oma kodutaruta – ei püsi enam vanadel  õitel ja lendab võõrastele aasadele: “Varsti ei jää eestlastele enam oma maalappigi, / kuhu vabadusvõitleja saaks punkri kaevata, / kui isamaa on kavala kaubaga jalge alt ära tõmmatud, / põliselanik jälle vaid võõraste tööori!” (“Püha Eestimaa” lk. 8). Siin pesitseb ka Traadi esimene etteheide meie rahvale. Nimelt väljaränne. Kui maa meist kuidagi lahkuda ei taha, siis jätame ta ise! Või mis? Mõttekoht. “Need, kes jagasid teeleasujate häälivat rõõmu, / on lahkunud, hinges rahuldamatu uudsuseiha.” (Läbi vinelk. 19) see inimrühm pole just väike. Ja kui lisada samas luuletuses mainitud lapsed “isa juurde, rutem, rutem!”, tundub olukord juba õige nadi. Lubatakse ju ikka naasta. Kas valida isa või isamaa?

Võimu elujõulisus

Eesti on postsovetliku riigina tublisti arenenud. Süüvimata või välismaalase vaatevinklist võib see isegi täistõena näida. Tegelikult tundub, et meie imeline tõus mandunud. Seda möönab vähemalt Traat. Joonistub välja osa luuletustest, mis lahkavadki valitsustegelaste ambitsioonitust võtta vastu julgeid otsused. Meie rahvasaadikute rind pole mitte rasvane, vaid pigem kuivapoolne… “Hämmastava kannatlikkusega loodetakse paremat elu. / Uute õite puhkemist, mille nime ei tea isegi päevlik.” (“Kolumn” lk. 37). Pole inimest, kelles kaaluks triumfi lootus üles ebaõnnestumise kartuse. Maad võtab stagnatsioon, mugavus ja ühetaolisus (mitu aastat juba on eesotsas olnud üks seesama partei?…).

Tõepoolest, Eesti, eriti e-Eesti kuvand on märkimisväärne. Meid loetakse isegi potentsiaalsete rajaleidjariikide hulka, rääkimata aktiivsusest, katsetamaks uusi tehnoloogiaid (Postimees, 19.02.16,
“Daniel Vaarik: e-riik vajab inspireerijaid, skeptikuid ja mõtestajaid”). Vähemalt oleme edukad mingiski vallas.

Mõtlen veel meie sportlastele. Viimasel ajal levinud mõtteviis “Pole tähtis võit, vaid osavõtt”. Poliitikas küll nii lihtsalt ei saa, ent on mulje, nagu selle põhjal just tegutsetaksagi. Kusagil valimislubaduste lendlehel on nimi mainitud, kusagil on nägu ka näidatud – küll see riik kuidagi hakkama saab. Ei saa ta midagi. Meil on vaja rohkem Kelly Sildarusid.

Terviklikkus

Inimestel on ohtlikult hõlbus praeguses mitmekesisuse taotlemise tuhinas ja teabe ülekülluses kõige selle alla mattuda. Liialt sageli ollakse mugavad, sõnades mõtlematud, pinnapealsed: “Eelarvamused hoiavad kõigel silma peal. / Nende pidurid ei kulu.” (“Leppimatud” lk. 36) või “Kes veel ihub hammast? Üks ühel, teine teisel põhjusel / solvunud. Mälu on kuri, karjäär teadagi soolikana libe” (“Etteütlus” lk. 40). Siit selgub, et olukord on muidugi osati paratamatu.

Pahaloomulist populaarsust kogub kahtlemistest tingitud väärväärtustamine: “Kui tihti peetakse segast häma sügavamõttelisuseks! / Suurte muutuste tõelised tõukurid jäävad ebaselgeks, / maksvusele pääseb oletuslik hälin.” (“Vaatepunktid” lk. 27). Pole lihtsalt enam aega, et läbi mõelda,  mis on “hea” ning mis “halb”. Elutempo kiireneb, on tarvis meeletult suhelda, kohustused lämmatavad – pole momenti tagasi astuda ning hetkeks esmalt end ja siis olukorda vaadelda, analüüsida. Lõiguti eluga tegelemine nõuab ju ometi  palju vähem vaeva kui terve pildi kokkupanemine: “Pooltoonid, veerandtunded promotud ülimaks eluks” (“Potentsiaal” lk. 9). Lausa ülimaks eluks… Raasukese leiva mälumisest kõhtu täis ei saa.

Pärast “Alalütleva” lugemist on tunne üsna sünge. Leida midagi, mis poleks nihu, on raske. Tekib tunne, et hakkaks südikaks maailmaparandajaks, ent vaid enese mõistusega, proovi palju jõuad, miljonidimensioonilist puslet kokku ei pane. Ent nagu mainitud, on midagi veel alles: “Kui küllaldane on lohutus, mis õrnalt hellitab kuulmeid: / tillukestest silmadest moodustub kõikenägev liitsilm, / meie väikestest hiilgavaist tulevikest suur tulevik?” (“Kolumn” lk. 37).

Kristel Zimmer

Kristeli intervjuud Mats Traadiga loe siit!

Kitarrikeelepunitis elektroonikast ning öö müstikast

nokturn

 

Argo Vals „Nokturn“

2015

 

 

 

Argo Valsi sooloalbum “Nokturn” ilmus küll juba suve hakul, ent esitluskontserdid toimusid alles hämaras oktoobris. Selline lüke oli kusjuures teadlik, kuna artist ise seostab plaadi lugusid just sügise kui pimeda ajaga. Ehk on manöövril mingisugune sügavam seos ka sellega, et Vals on sündinud 1. novembril… Muusiku enda sõnul on “Nokturni“ öisus mõjutatud lugude kirjutamise ajast – kõik loodi pärast loojangut, enne koitu.

“Nokturni” esiklugu “24” on hoopis helgem ning rõõmsam kui ülejäänud repertuaar. Ehk sümboliseerib see öö algust, olles õhtu viimane ponnistus tantsiskleva lõkkena. Kui vaadelda vaheldumise tsüklit aasta tasandil, oleks “24” septembri-, oktoobrikuise värvilisuse vasteks. Kolmanda variandina võib seda lugu käsitleda kui ööpäeva 24 tundi. Keskmised lood on pühendatud ainult ööle.

Selle kogumiku öö ei ole must. Hoopis helendav, varjunditerohke ja värviline on ta. Kui kuulata plaati kui tervikut, on hästi aru saada, et lood on seatud järjekorda teadlikult. Kujutatavas öös vahelduvad rahulik ning energiline osa. Sedapsi ei muutu kuulamine üksluiseks, vaid äratab taas üles, olnud mõne pala pehmusesse liiga sügavale vajunud. Nõnda ergutab „Mjuuli“ pärast „Und“ ja „Mjuuliöölit“ ning „-35“ „Oksüümoroniga“ virgutavad pärast lühikest, ent hüpnotiseerivat „Uneuima“. „Oode“,  eelviimane laul, vastab oma nimele, olles kui ootus enne uut päeva. „Koiduskautide“ saatel jalutab hommik tasahilju öö asemele.

Pole raske ette kujutada mõnd sügistalvist müstilist sootonti või metshaldjat “Mjuuliööli” või “Oksüümoroni” saatel rabas tantsimas. Argo Valsi lood on otsekui meloodiaks muudetud Kivirähki muistendihõngulised jutustused või Mikita “Lingvistilise metsa” soundtrack. Ta tabab oma loominguga miskit väga ürgset, isegi müütilist, mis meile kui eestlastele ammustest aegadest olevat justkui sisse kirjutatud. Sellise salapära ning ehtsusega, moodustades segu ambientist, jatsist, elektroonikast ja math rockist,  on Vals leidnud eesti tänases muusikapildis täitmata koha. Sarnast kõlamängu võib kuulda mõnes loos Galvanic Elephantsi viimaselt albumilt ning Marten Kuninga “Tagurpidi vaalas,”. Erinevalt mainitutest ei ole “Nokturnil” sõnalist osa (va “Mjuuli”).

Kogumiku terviklikkus on imetlusväärne, kuid lugusid eraldi kuulates võib mõte jõuda kuulajani puudulikult. Vaatamata sellele on iga pala juba instrumentaalse soorituse tõttu väärt kogemist.

Kristel Zimmer

Jäägem eestlasteks, aga saagem filmisõpradeks!

Roukli plakat

„Roukli“, Eesti, 2015, 99 min

Lavastaja: Veiko Õunpuu

Osatäitjad: Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Peeter Raudsepp, Tambet Tuisk, Taavi Eelmaa, Meelis Rämmeld

 

 

Tavaline eesti film! Jälle täis vaikust ning inimesele, kes kultuuri kui primaarsesse huviobjekti süvenenud pole, liiga sügavamõtteline. Kas pole mitte hoopis suur eelis ja au, et meie režissööride teosed nõnda märkimist väärivad, et on kujunenud otsekui eraldiseisev žanr “eesti film”? Just seda on Veiko Õunpuu viies linateos “Roukli”.

„Rouklis“ valitseb komponentide balanss. Vaikus on kõnekas, nagu sellest eeldatakse, ja dialoogid samaväärsed. Seega võiks teose isegi kaudselt tummfilmiks tembeldada. Sisu ja ideed annab edasi iga element – muusika, pausid, kõne, loodus, näoilmed ja žestid – peaaegu võrdselt. Nagu alati, ei määra Õunpuu sõnalist osa selleks, mis ütleb kõige rohkem.

Kohati aga kerkib eriti esile muusika. Jõuline, isegi hirmutavalt õudusfilmitaoline on stseen, kui Marina (Mirtel Pohla) laua alla roomates metsa satub ning seal Roukli poistega (Lauri Lagle ja Meelis Rämmeld) ringi uitab. Ülo Kriguli pulseeriv helitöö hoiab esialgu närve pingul, kuid nagu eesti filmis ikka, kustub ärev emotsioon enne stseeni lõppu. Vaikuse ja järgmise tegevuse saabumisega on nagu bussi ootamisega – teada on, et ükskord see ikka tuleb. Seega pole vaja karta, et Õunpuu kärsitu vaataja täiesti ära unustab, sest igale hääletusele, olgu ta kui pikk tahes, järgneb intensiivsem osa, mis pausid kompenseerib.

Dialoogid on teravad ning ei lase sõnadel mõtet ära süüa, sest kahekõnedes puudub ebaloomulikkus, kuna näitlejaskond elas võtteperioodil sealsamas majas ning eriti, kui kindlat stsenaariumit kirjas polnud, sulas kokku filmisisene ja -väline suhtlus. Kõik tuli sundimatult ja iseenesest. Emotsioonide tõetruudus väljendub väga selgelt õnnetu paari Villu (Peeter Raudsepp) ja Eeva (Eva Klemets) mahasurutud pingete kulmineerumisel. Naine kisendab kogu südamest lapsikult sõnelenud mehele näkku “Siis on ju kõik hästi!” – nõnda kibestunud ja irooniline on piirini aetud inimese psüühika. Ometi peab vaataja neile andestama. On ju sõda.

Siiski, kogu sõjaõuduse – otsa saavate kartulite, tikkude, küünalde  ja elektri – kõrval jääb filmi lõpuneljandikus ruumi Õunpuu absurdsele huumorile, mis näitab ühtlasi sedasama vaimset seisundit. Kusagilt metsast tuleb hobustel ja kiledressides jalgpallisärkidega meeste kamp (eesotsas Tambet Tuisk), kes Jani (Juhan Ulfsak) oma pühakotta salapärase Peedu (Taavi Eelmaa) palge ette viivad. Hiljem väljendub filmitegija iroonia justkui Jani läbi, kui too rannaliival aeledes ning ringi joostes meeletuna naerda lagistab, saades ise aru juhtunu koomikast.

„Roukli“ klassifitseerub selgelt kategooriasse „eesti film“. See on vaikne, imposantne ning humoorikas. Linateos kõnetab vaatajat, kes maldab end avada ja lõpetada meie filmide kallal virisemise, mitmes abstraktses keeles. Kõik me teame, milline on eesti filmi stereotüüp. Lõpuks võiks kätte jõuda aeg, mil adume, et ehk oleme hoopis meie need, kes oma suhtumist loomingu suhtes muutma peavad, sest kunst on ajatu ning inimesed – küllaltki mööduvad.

Kristel Zimmer

Alkoholismi tähetund

s1432907169_f__scaled

Matti Kurose näitus „Tähetunnid“ (Tartus Tampere majas 5.-30.juuni)

Juunikuus Tartus Tampere majas üleval olnud soome kunstniku Matti Kurose esimene Eestis esitletav näitus “Tähetunnid” käsitleb mehele hingelähedaseks saanud alkoholismi teemat. Eelmise aasta jooksul tegeles ta tekstidega alkoholipoliitikast ning kirjutas ja avaldas isegi sel teemal artikleid. Juunikuuks valmiski kõnealune näitus, mis autori sõnul muudab masendava teema meelierutavaks.

Näitusel on 18 betoonreljeefi, millele on maalitud akrüülvärvidega. Väljapanekul on kolme tüüpi teoseid: õõvastavaid, humoorikaid ning mõtlema panevaid. Õõvastust tekitasid teosed, mida lihtsalt ei suuda kaua vaadata. Need näitasid tabavalt joomise pahupoolt. Seesuguste esirinnas oli eksponaat „Tasandame ja oksendame“, kus kujutatakse kaht joodikut: üks oksendab ja teine istub, pudel käes. Meeste näoilmed mõjusid intensiivselt, vaatamata üürikesele ajale, mil neid silmitsesin. Humoorikas osa teostest näitas, kuidas soomlane oskab leida meetilka tõrvapotist. Teos „Harras hetk“ kujutab kaht eite, kes vaatavad pühalikult viinapudeli poole, illustreerimaks naeruväärset fakti, et hundijalajook on saanud iga õhtu vältimatuks käimatõmbajaks. Kolmandaks joonistus välja grupp pilte, mis muutsid meele tõsiseks. Need kujutised söövisid piltmällu ja jäid kummitama. Alkohol oleks justkui suur emis, kes oma januseid põrsaid  toidab – kujutatud reljeefil „Imetaja“. Need eksponaadid tekitavad sama efekti, mille lõi dokumentaalfilm „Super Size Me“, kus peaosaline sõi kuu aega järjest vaid rämpstoitu. Vaatajal tekib sihtobjekti suhtes negatiivne meelestatus.

Vahelduseks maalinäitustele olid Kurose betoonreljeefid väga värskendavad. Kunstnik on oskuslikult muutnud ehitusmaterjali oma sõrmede vahel lausa plastiliiniks. Koloriit oli pastelne ja rahulik, mis terve näituse tugeva emotsionaalse pulbitsemise kaane all hoidis. Soomlane on öelnud: „Kui ma ei ole leidnud midagi uut, on materjal/ tehnika vahetunud lihtsasti uue vastu.“ Tema eelmine näitus Soomes 2014. aastal oli tehtud valgest täitevatist. Mainitud näitus käsitles meie põhjanaabrite läbikukkunud alkoholipoliitikat. Kahe olemuslikult vastandliku materjali (vari ja betooni) kasutamine näitab taas, kuidas Kuronen oskab seda teemat mitmeti käsitseda.

Ükski kolmest emotsioonist – õõvastus, humoorikus, tõsidus – polnud väljapanekul domineeriv. Näitus oli emotsionaalses tasakaalus, ehmatamata vaatajat liialt ära või laskmata tal mugavas naljatujus viibida. Piltide järjestuse eesmärgiks ei olnud loo jutustamine. Iga teos oli autonoomne üksus, olles samal ajal osa suurest sõnumist.

Kristel Zimmer