Põlvest põlve

elus

Jan Kaus “Ma olen elus”

Tuum, 2014. 280 lk.

Toimetanud Indrek Koff

Kujundanud Andres Rõhu

“Ma olen elus” on lugu verest ja lootusest. Esivanematelt päritud negatiivsetest iseloomujoontest ja lootusest, et äkki on võimalus katkestada see põlvest põlve kanduv needus. Äkki on võimalik sellest kuidagi välja rabeleda.

Raamatu tegevus hõlmab kahekümnenda sajandi keskosa kuni tänapäevani välja ja läbib tervelt kolme põlvkonda. Raamatu keskpunktiks on üks suhteliselt väike ja mitte kuigi rahvastatud (muidugi välja arvatud suvel, sest suvise hooajaga kaasnevad ikka suvitajad ja turistid) poolsaar Tarurootsi, kus tegutses okupatsiooni ajal mesindussovhoos ja millest sai puhkepaik paljudele julgeolekutöötajatele. Eesti iseseisvumisega kaovad poolsaarelt nii mesilased kui ka inimesed, Tarurootsi jääb elupaigaks vaid üksikutele. Kõik tegelased on Tarurootsiga ühel või teisel viisil seotud. Mesinik Karl, kes elas Tarurootsis, hoolitses mesilaste ja mee eest ega lasknud ennast vähimalgi määral keerulisest poliitilisest seisust puudutada.  Jaamaülem, kes hirmust ja vihast pidevalt ennast oma naisele ja lastele vägivaldselt meelde tuletas. Tema naine Armilde, kellel varajases nooruses oli armulugu Soomes, keda oli õnnistatud suurepärase lauluhäälega (mille ta hiljem andis edasi ka ühele oma poegadest, kes sellega just kõige ettevaatlikumalt ringi käia ei osanud) ja kes hiljem müstilisse Karli armus ja seetõttu ülejäänud osa oma elust lilli külvates veetis. Nende lapsed Georg ja Harald, kellest üks pärib ema muusikalise ande, teine aga isa agressiivsuse ja kes saatuse või lihtsalt liiga nõrga isiksuse tõttu seda ahelat katkestada ei suuda. Üksteise täielikud vastandid, Georg optimist ja väga jutukas, Harald aga pessimist ja kidakeelne. Haraldi kaks last Eve ja Mihkel, Eve ema venelanna Lara, Mihkli ema eestlanna Marje. Eve poiss Rasmus ja Mihkli tüdruk Kelly. Bänd, kuhu Mihkel juhuste toel laulma sattus ja sealt varsti lahkus, sest talle tundus, et ta pole seda ära teeninud. Camocorpe’i (firma, kes ostis Tarurootsis maid, et seal geneetiliselt muundatud kummelit kasvatama hakata) töötaja Hajun Dehelar, tema sekretär Rebeka ja töötaja Kaim. Kunagi Camocorpe’ist põgenenud surematu Arnold Huitberg, kes Tarurootsi saarel redutas. Hannes Alter, Tarurootsis elav poliitik. Tarurootsi kohaliku kiriku pastor Rops. Müstiline Kassnaine, kes algul pelgalt müüdina näib, aga lõpupoole reaalsuseks saab ja tundub isegi igati usutavana. Ühesõnaga on tegelasi ja tegevusliine palju ja see nõuabki lugedes pidevat keskendumist.

Kuna raamat on kirjutatud lühikeste peatükkide ja lausetega, on seda hoolimata paljudest ja läbisegi vahetuvatest tegelastest lihtne lugeda, mis aitab paremini sisule keskenduda. Iga peatükk jutustab eraldi tegelasest ja hüppab ajas edasi-tagasi. Vahelduseks peatükid, kus on kirjeldatud ainult tegelase mõtteid, mineviku meenutamist ja pihtimist. Tänu sellele on kergem mõista tegelaste mõtte- ja käitumisviisi, mida autor on hästi tabanud. Terve raamatu vältel avastad sa üha rohkem tegelaste ja nende vaheliste suhete kohta. Õpid neid järk järgult tundma ja tahad neist aina rohkem teada saada, sest nagu juba vanasõna ütleb: süües kasvab isu!

Raamat keskendub põhjalikult vere kaudu edasi kanduvatele omadustele ja sellele, kuidas nendest vabaneda saab, kuidas need ajapikku läbi mitme põlvkonna kaovad või hoopis uuesti esile kerkivad. See räägib hirmust, et saatust on võimatu muuta, et see, milline keegi on, on paratamatu. Elutahtest ja inimesteste suhetest. Ja armastusest.

“Ma olen elus” on igati ära teeninud mõlemad tunnustused, nii Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna kui ka Kultuurkapitali auhinna parima proosateose eest. Tegu on suurepärase romaaniga, mille lugemist ei saaks kuidagi kahetseda. Ainukeseks natuke nõrgemaks punktiks on võib-olla see, et liiga paljud teglased surid vägivaldset surma, aga kindlasti ei sea see raamatu väärtust kahtluse alla. Kuigi terve lugemise vältel on raamatul masendav meeleolu, lõppeb see siiski lootusrikkalt, positiivse noodiga. Pealkiri “Ma olen elus” sobib raamatule suurepäraselt, mida kaugemale sa jõuad, seda rohkem ärkab raamat ellu. Lõpulehel võib raamat küll uhkelt tunnistada: “Ma olen elus.”

Joonas Koff

Joonase intervjuud Jan Kausiga loe siit!

Intervjuu Jan Kausiga

kausJan Kaus on romaaniga “Ma olen elus” ja miniatuurikoguga “Tallinna kaart” 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosa kategooria laureaat. Kaktus vestles lühidalt Janiga.

 

 

Foto autor: Eve Sepp

 

Olles ise aktiivne kirjanik, tõlkija, muusik, kriitik, kultuurikorraldaja, kui palju jääb Teil endal aega lugemiseks? Millised on teid enim mõjutanud teosed ja kes on Teie lemmikkirjanik?

Mulle tundub, et kirjanikuks olemise juurde kuulub lugemine veel rohkem kui kirjutamine. Isegi kui aega pole, siis peab seda leidma. Lugemine ongi minu meelest kirjaniku põhiline töö. Lugemine on kirjanikule nagu treening sportlasele. Ilma treeninguta ei tule ka häid tulemusi, olgu sul nii head eeldused kui tahes. Mind mõjutanud kirjanikke ja teoseid on väga raske välja valida ja järjestusse sättida, kuna olen olnud aktiivne lugeja umbes kakskümmend viis aastat ning oluliste teoste mainimiseks ei piisaks kahe käe sõrmedest ning kahe jala varvastestki. Kui aga nimetada lihtsalt kolm tugevalt mõjutanud teost, mis hetkel pähe kargavad, siis need oleksid Alexandre Dumas’ “Kolm musketäri”, John Fowlesi “Maag” ning kogu Ingmar Bergmani looming, aga eriti “Hea tahe”. Ah, lisan neljanda veel, sest mulle meeldib siiani aeg-ajalt lugeda üle Lindgreni Kalle Blomkvisti lugusid.

 

Milline Teie romaanidest on olnud kõige aeganõudvam, hingelähedasem? Kas on tekkinud ka hetk millal oleksite tahtnud raamatu või kirjutamise üldse pooleli jätta?

Kõige kauem kulus aega minu teise romaani “Tema” kirjutamisele. Milline neist kõige hingelähedasem on, seda on raske öelda. Reeglina on nii, et kui teos on sulle ajaliselt lähedal, äsja lõpetatud ja veel värske, siis ta tundub ka kõige olulisem ja tähenduslikum. Oma debüütromaani “Maailm ja mõni” kirjutasin otse lapsepõlve mõjul ja toel, seetõttu tundsin raamatut lõpetades eriti intensiivset ülevust –   tunnet, mis arvatavasti enam kunagi ei kordu. See oli ikkagi esimene pikem tekst, mida ma kirjutasin. Esimest korda tundsin ma, mis võib olla kirjanikuks olemine. Sa oled püüdnud tükikese elust paberile. See oli mu elu kõige intensiivsem kirjutamiskogemus. Kindlasti on selliseid hetki olnud, kus olen tahtnud kirjutamise pooleli jätta. Romaaniga “Hetk” on mul olnud väga keeruline suhe, sest kui ma selle romaani esimese versiooni lõpetasin, tekkis mul tunne, et ma ei saavutanud seda, mida ma tegelikult soovisin. Ma pole ühtegi oma raamatut niivõrd palju hiljem muutnud ja kohendanud ja lasknud toimetada kui seda teost. Mäletan, et selle teose viimistlemise käigus tekkis mitu korda selline tunne, et võib-olla minus ei ole ikkagi piisavalt annet kirjutada tähenduslikku ilukirjandust. Aga praegu tunnen ma ennast hästi.

 

Millist muusikat teete bändiga “Jan Helsing” ja kas on kavas ka suuremaid esinemisi?

Praegu suuremaid esinemisi kavas ei ole, sest me ei tee bändi nii nagu tihtipeale tehakse, meie bänd on pigem sõpruskond, kes käib aeg-ajalt koos ja selle koosviibimise käigus tehakse muusikat ka. See muusika, mis me teeme, on shoegaze elementidega indie-pop või post-rock. Mina ise näen sellel mingeid estraadi elemente, sest ma tunnen, et muusikat ei peaks kuidagi piirama. Mind ei huvita muusika juures žanriline puhtus, pigem ikkagi ilusad meloodiad ja harmooniad.

 

Kas mõtlete raamatu tegelastele varakult kirjelduse valmis või hakkavad nad raamatuga koos kasvama ja muutuma? Kas juhtub tihti, et tegelane on raamatu lõpuks Teie algsest kujutlusest täiesti erinev?

Varem ma mõtlesin tegelased üsna hoolikalt enne kirjutama asumist valmis. Ja mitte ainult tegelased, vaid ka tegevusliinid, süžeekäigud ja tegevuspaigad. Romaani “Ma olen elus” kirjutamise käigus toimus mingi murrang, mida võiks väga lihtsustatult öeldes kirjedalda umbes nii, et ühel hetkel ei kirjutanud mina enam lugu, vaid lugu kirjutas mind. Toimus midagi sellist, mida kirjeldab Christopher Nolan filmis “Inception” unenägude kohta. Ma loon unenägu ja jälgin seda üheaegselt. Mul tekkis seesama efekt. Ma lõin ja jälgisin samaaegselt lugu. Kirjutasin seda ise ja jälgisin kirjutamist kõrvalt, jälgisin justkui kedagi teist. Justkui mingid teised hääled oleks mind kasutanud või pigem oli see nii, et kuskil mitteteadvuses oli tegelikult lugu juba ammu valmis. Lihtsalt ta jõudis teadvusse juba hoopis teises staadiumis kui kunagi varem. Nii et mu kirjutamise meetod on pöördumatult muutunud. Jah, seda, et tegelane raamatu lõpuks minu algsest kujutlusest täiesti erinev on, juhtub tõesti tihti. See meetod, mida ma kirjeldasin, sellega kaasnebki see tõsiasi, et kirjutama asudes on osa loost veel teadvustamata. Lugu on nagu jäämägi, ma näen selle jäämäe tippu, haaran sellest kinni ja hakkan teda kompama. Ja siis ma avastangi selle veealuse osa, mis on tegelikult palju suurem kui see veepealne osa. Sealt ma leiangi uusi tegelaskujusid või juba olemasoleva tegelaskuju uued küljed. See on kummaline asi, et seosed tekivad teadvustamatul tasandil ja lihtsalt korraga tulevad ilmsiks. Ma tajun neid juba valminutena ja minu ülesanne on kõik see olemasolev ja kusagil juba valmissaanu kirja panna. Mina olen pigem vahendaja rollis. See on mulle hästi uudne kogemus ja ma ei oska seda ikka veel päris täpselt kirjeldada, aga lihtsalt midagi on muutunud.

 

Kui Teist poleks saanud kirjanik, siis kes oleksite praegu?

Kunagi ammu ennustasid mõned mu sõbrad mulle suurt tulevikku maalikunstnikuna, kuigi mul jääb ikkagi tehnilistest oskustest kõvasti puudu. Üheksakümnendate alguses ja keskel oli mul mitu näitust ja osa mu loomingust liigitati sellise ilmingu nagu “transpop” hulka. Võib-olla ma tegeleksin kunstiga siiani aktiivselt edasi.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Jan Kausi romaanile “Ma olen elus” loe siit!

Intervjuu Mudlumiga

386815_269501759751532_1430670438_n

Mudlumi novellikogu “Tõsine inimene” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Mudlumiga.

 

 

Foto autor: Ruudu Ulas

 

Milline on sinu kõige lemmikum raamatutrüki formaat, mida käes hoides sa tunned, et see on nüüd üks Raamat?

Ma ei usu et raamatu formaat raamatu raamatuks pidamisel mingit rolli mängiks. Kõige suurem köide mu kodus on vist üks lahmakas Tretjakovi galerii, paksul kriidipaberil ja raske nagu kurivaim, seda peab kahe inimesega hoidma, selline raamat, mida kallimaga koos voodis vaadata. Üldiselt ikka sisu on see, mis mulle korda läheb. Aga raamatu väline vorm seostub mu silmamälus sisuga, sulab kokku, sellepärast on mul lihtne neid riiulist leida, mäletan alati üsna täpselt, milline otsitav teos välja näeb.

 

Nimeta kolm kõige põnevamat sõna, mis sinu arvates on nii iseseisvad, et nad ei vaja isegi enda ümber muud teksti, et olla lugu.

Sellele küsimusele ma vastata ei oska. Liigitub mu jaoks lemmiksöögi või lemmikvärvi küsimuse rubriiki. Kõik sõnad on vajalikud ja neid võiks alati rohkem olla. Pigem hakkas mu mõte liikuma praegu seda rada, kas on olemas üldse keeles mõistet, mida väljendatakse ainult ühe sõnaga? Millele pole sünonüüme, ümberütlemisi? Kahtlane. Ja inimsööja Ellotška tuli ka meelde, lõpetaks siis sellele küsimusele vastamise niimoodi: SÜNGE KASS.

 

Kas olulisem on esteetika või eetika?

Kui nüüd otse ja mõtlemata öelda, siis eetika. Kui ma hakkaks arutlema ja mõtisklema, võiks igasugu juttu puterdada ja jõuda mingile teisele tulemusele, aga ma olen selline vanakooli eetose tüüp. Usun sellesse. Selline platonijutt ka. Selle tsitaadi olin ma kunagi 13-aastasena kuskilt maha kirjutanud, kahtlustan et mingist vanast horisondist. *KAS ÕIGLUS ON ISEENESEST MIDAGI VÕI ON SEE EIMISKI?*ZEUSI NIMEL, SEE ON MIDAGI.*KAS POLE SEDA KA ILU JA HÜVE?*MUIDUGI ON.*AGA KAS SA OLED SEDA KÕIKE KUNAGI OMA SILMAGA NÄINUD?*MITTE KUNAGI.*

 

Valides ükskõik millise ajastu ja ümbruse, siis millist kirjanikku ja temateost sa oleksid tahtnud inspireerida?

Ei ole niimoodi kunagi mõelnud ja ei tunne erilist tungi ka praegu ennast muusaks kujutleda.  Tõenäoliselt olen ma unistanud sellest, et mõnest mu traagilisest elusündmusest halemeelne ja üllas draama vändataks. Ja murdnud iseäranis pead, kes oleks see veetlev näitleja, kellele ma iseennast mängida annaksin. Aga sellised mõtted jäävad paksu ajaseina taha, praegu pole neid esinenud.

 

Mis on midagi, millest sa ealeski ei kirjutaks? ja midagi, mille puhul sulle tundub, et sellest oled sa juba liiga palju kirjutanud?

Ikka on. Ma ei kirjutaks asjadest, millest ma midagi ei tea. Küsimus pidas silmas ilmselt aga seda, kas mul on eetilisi tabusid. Küllap on neidki üksjagu.  Ega ma eriti ei kujuta ennast ette õudusjuttu kirjutamas, kus mõni seestunud mustasilmne imik tapatööd teeb. Mõni jutt kukub selletagi õudne välja. Aga et ma oleks millestki juba liigselt kirjutanud, no ei taha uskuda, üks kõhnapoolne raamat, kas seda on siis liiga palju saanud?

Küsis R.T

R.T arvustust Mudlumi novellikogule “Tõsine inimene” loe siit!

Tõsised inimesed tõsises maailmas

m_kaas_6-TRYKK-OK
Mudlum ,,Tõsine inimene”

ZA/UM, 2014. 199 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Illustreerinud Martin Luiga

Kujundanud Indre Suur

Kui võtta ,,Tõsine inimene’’ kätte, siis on ta harjumatult kerge. Kõvakaaneline trükk, pea kakssada lehekülge, aga tundub ikka õbluke, sõrmede all natuke siidine ja sõbralik.
Ja kui ,,Tõsine inimene’’ avada, leiavad silmad kõige esimesena Martin Luiga paberilõiked. Hoolikalt sõrmeotstega paika libistatud-liimitud stseenid raamatu seest, musta ja valgega. Pilk jääb neisse kinni ja ei lase paar pikka sekundit järgmist lehte keerata. Juhatab sisse. Võibolla on asi selles, et ma olen niivõrd noor, aga minu jaoks kuuluvad paberilõiked ajaliselt umbes samasugusesse ‘’kuskil siis’’ kaugusesse nagu lakitud sektsioonikapid ja kristallvaasid. Mis ei pruugi muidugi üldse tõsi olla, aga avab sellest hoolimata järgneva teose stilistikat erakordselt hästi.

Raamatu tagaküljel ütleb Mart Kangur tsitaadis, et “kirjanik (Mudlum) joonistab paari tõmbega välja asjade dünaamika”, mis on väga ilusalt öeldud, eriti sest mulle Mudlum väga meeldib, aga lugedes tundus mulle, et nende kiirelt, maailmaloomise tarkusega tõmmatud joonte asemel on seal hoopis hoolikas kompositsioon. Alustades asjadest, seades nad ettevaatlikult mõnikord päris ja mõnikord väljamõeldud kohtadesse, ümbritsedes neid päikesesäbrude, lõhnade ja õhus heljuva tolmuga. Ja siis, kui tahta, et asjade vaikelust saaks lugu, poetatakse sinna veel killukesi kellegi elust, tehes lõhnad mälestuseks ja tolmu kaduvikuliseks. Nagu siis, kui tilgutada kuivemapoolsete vesivärvidega pildile lopsakaid veepiisku – värvid sulavad üksteise ja paberi sisse, nii et ei olegi enam aru saada, kus oli valge, kus oli salatiroheline ja kus meresinine.

Sest tõesti, see on üks tõsine raamat. Tõsine ja natuke nukker, sellist ilusat sorti nagu vihmaga toas istumine, tundes ennast korraga väga väiksena. Kõik elavad oma elu ja võitlevad selle vaikselt minema libisemisega, unustamise ja ära kadumisega. Ei tea, kas inimesed saaksid samamoodi ära kaduda nagu sukad või klaaskuulid, nii et keegi lõpuks enam isegi ei mäletaks, kus ja kuidas neid sukki kanti või klaaskuulikesi nipsutati. Vanad inimesed oma vanades kodudes, kus kõik kasvab võssa, vikatid roostetavad kuuris ja asjad, mille läbi enda mälestust kestvaks teha, kuhjuvad sahvririiulitele. Sest et tuli uus aeg, aga mitte uued inimesed.

Mudlum kirjutab hästi ja õiglaselt sellest väikeste kodanike elust – kiindumusest omandisse, tõsise elu elamisse, kuigi see käib ammu üle jõu, ja pidevalt fotode vaatamisse, sellest ilusamast ajast, mida lõpuks poleks justkui isegi olemas olnud, sest mälestusi on liiga palju sahtlitest välja võetud ja nad on pleekinud ning muutunud hoopis teiseks. Ja ta kirjutab ka sellest, kuidas sellele kõigele vastu ei saa. Lõpuks jood ikka samamoodi kohvi nagu su ema, käid suviti roostes vikatiga heina niitmas ja siunad ka samamoodi. Isegi kui arvad, et ei taha ja ei tee.

Mina enam sellist aega ei näe, ma võin ainult sellest lugeda ja ette kujutada, kuidas oli osta pirukaid ja kuulata raadiot; ja kas kassi kõrva tagant sügamine käis siis teise tundega kui praegu. Tõenäoliselt mitte, aga ma ei saaks seda ealeski kogeda ja sestap on selle peale huvitav mõelda.

Kui aga nüüd võtta ette need teised, ilukirjanduslikud lood, läheb asi keerukaks. Raske on eraldada memuaare väljamõeldistest ja kui juhtub, et see õnnestub, siis on suure enamuse sisu ikkagi samasuguse burdooniga: staatiline, isiklik ja erakordselt tundlik, mis omakorda soosib kaldumist kurvameelsusesse.

Kaks lugu aga murravad sellest foonist kirsipaarina tordil välja – Sulisław Zawisza ja hea emand Ada Nosek, kelle juures esimene kostiliseks on. Nende juures on midagi väga rõõmustavat peale seda pikka rändu võõrastes eludes ja võõrastes kohtades. Kui poleks mainitud külmutatud pitsat ja Torusiili, oleks seda sündmustikku vabalt võinud erinevates aegades liigutada ja panna see maha sinna, kus see kõige suuremat rahulolu pakub. Minu jaoks on see justkui midagi eelmise sajandi algusest, ainult ilma sõja ja mureta. Kõik puud on alati rohelised ja linnud siristavad irvakil köögiakna taga, kui pahur emand Nosek kohvikannu tulele paneb. Kostiline segab auväärt emandat ja ega kostilise enese tunded emanda suhtes ka kõige soojemad pole, aga siiski elatakse koos ja pestakse nõusid tähendusrikka kolistamisega, sest isegi tülidel on oma koht kooskõla moodustamisel. Suurt midagi ei juhtu ja ei hakkagi juhtuma. Kõik käib alati ringiratast ja ei tekita suurt muret.


,,Kella seitsme ajal hommikul kostis välisukse kolksatus. ,,Muudkui kolistavad, ööhulgused.’’ torises Ada poolkuuldavalt ja vahetas külge. Aga uni enam ei tulnud. Siis tõusis ta üles ja läks kööki endale kohvi tegema.’’

R.T

R.T intervjuud Mudlumiga loe siit!

Vabadusest ja õnnest

hüppa-tulle

Maarja Kangro “Hüppa tulle”

Nähtamatu ahv, 2014

Illustreerinud Kirke Kangro

Kujundanud Jaanus Samma ja Katri Haarde

 

 

You can climb a mountain, you can swim the sea
You can jump into the fire but you’ll never be free

Täpselt nii laulab Harry Nilsson 70ndatel plaadile pandud laulus, mille järgi on nime saanud nii Maarja Kangro uus kogumik ise kui ka selle kolmas novell „Mõisas ehk hüppa tulle“. Ükskõik, kas ronid mäkke või hüppadki tulle – miski ei aita, sest päriselt vabaks ei saa. Isegi siis, kui oled ülbitsevale bemmivennale haamriga vastu pead virutanud ja löögiriista hüljatud sigala kõrvale maha matnud, selgub, et haamer on su õele väga armas ning ta soovib seda tagasi.

Ometi on pealkiri käskivas kõneviisis. Muidugi, hüppa ikka sinna tulle! Uju meres, roni mägedes, pane end uue Opel Meriva loosimisele kirja ja mine sinna igast küljest kahtlasena paistvale Rumeenia luulefestivalile, sest just see hoiabki meid elus.

Iga loo peategelased on noored naised, kes paljuski üksteisega sarnanevad, kuid kõrvaltegelaste galerii on värvikas. Need muigamapanevad paroodiad meid iga päev ümbritsevatest inimtüüpidest, tegelaste sisemonoloogidesse pikitud alateadlikud, pealtnäha  täiesti sisutühjad mõttekillud ja argiste pisidetailide tabavad kirjeldused pakkusid nii äratundmis- kui avastamisrõõmu, sageli mõlemat korragagi.

Lugesin raamatu ühe hooga läbi. Stiil ja sündmustik on lihtsad ning ei aja taga erilisi kõrgusi ega sügavusi. Võib-olla just see mind lugemist alustades häiriski, aga pikapeale muutus selgus, vastupidi, väga mõnusaks. Pealegi on raamat selge ainult esmapilgul – kui natuke ka ridade vahele vaadata, avanevad üha uued salajased mõtted ning peidetud naljad.

Ooohooho-aah-aah
We  can make each other happy
We can make each other happy
We can make each other happy

Sarnaselt Nilssoniga on tullehüppamise vahel ruumi ka lõputult korduvale refräänile. Kokkuvõttes otsime me ikkagi õnne ja see, kes või mis meid õnnelikuks teeb ja ka ise seeläbi õnnelikuks saab, on inimeseti erinev.  Nimelt seda erinevust annabki „Hüppa tulle“ väga hästi edasi.

Saara Liis Jõerand

Saara intervjuud Maarja Kangroga loe siit!

Intervjuu Maarja Kangroga

11040259_819964798078811_814905729_n

Maarja Kangro novellikogu “Hüppa tulle” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Maarjaga.

 

 

 

 

Kas te tunnete ennast praegu pigem luuletaja või proosakirjanikuna ja mis on neis kahes žanris kirjutamise põhiline erinevus?

Tunnen ennast pigem proosakirjanikuna. See, mis ma öelda tahan (see fraas kõlab nii pidulikult, et tahaks selle ümber jutumärgid panna), võtab kõige paremini proosa kuju. Proosat kirjutades on mul väiksem distants oma materjaliga.

Luule peab – minu ideaalis – ilmuma efektse ja kontsentreeritud keelepildina, tabava valemina, ja niisuguse teksti suhtes on autori (vähemalt minu kui autori) distants alati suurem kui proosaga. Luuletus sünnib rohkem juba valmismõelduna, välgatusena, mis tõukub sust ära. Proosa võimaldab tegelase mitmekülgsemat väljajoonistamist, niisugust kaevumist elu ja inimvaimu tumedusse, mis luules läheks koormavaks. Luule analüütilisus on teistsugune.

Aga suudan siiski kiiresti luuletaja kuju võtta, kui tarvis. Usun, et luuletaja minus on ülbem kui proosakirjanik.

Noored inimesed, kes kirjutama hakkavad, võiksid arvesse võtta, et igasugu rahvusvahelised festivalid on enamasti mõeldud luuletajatele. Aga proosal on mõistagi rohkem lugejaid.

 

Mis on mõned eesti keele kõige ilusamad sõnad?

Sakris, ragisev, selge, sünge. Ilusas sõnas on 2-3 silpi, see võiks alata kaashäälikuga ja sisaldada näiteks r-i või mõnda alveolaarset või velaarset klusiili. Tähendus ja sõnas peegelduv kõnelejate hoiak peaksid muidugi ka inspireerivad olema, hea kõla üksi ei aja asja ära (“perse” on ju ka suhteliselt heakõlaline).

 

Millised maailmakirjanduse (ja ka Eesti) klassikud on teid kõige rohkem inspireerinud? Kas need on ajas muutunud?

Thomas Bernhard inspireerib mind jätkuvalt. Kui tunnen, et mu oma toon ja hoiak on käest ära, lähevad magedaks, aitab Bernhardi lugemine joone peale.

Läbi aegade on veel meeldinud Frisch, Faulkner, Böll, Beckett, Tšehhov. Lagerkvist, kuna olin üsna varakult ängihuviline. Viimase aasta üks lugemiselamusi oli Philip Rothi “Nemesis”, suurepärane käsitlus inimese kibestumisest – samuti teema, mis mind paelub.

 

Nüüd juba aasta tagasi saite ka kogus „Hüppa tulle“ ilmunud „Atropose Opel Meriva“  eest Friedebert Tuglase novelliauhinna. Mis seda novelli kirjutama ajendas? Mis seostub teil Tuglase kui ühe Eesti novellikirjanduse alustalaga?

Selle novelli ainese sain oma õelt. Kirjutama ajendas jälle üks võimalus käsitleda vastuolu inimese põhimõtete ja soovide vahel. Kui seda vastuolu pole, ei tule head tegelast ega lugu.

Tuglasega seostub esmalt koolipõlv. Kirjanduse õpetajad haipisid “Väikest Illimari”, mis tundus hirmus tüütu. Hiljem, keskkooli ajal meeldis mulle väga “Inimese varju” idee. Tunnen igal juhul solidaarsust kolleegidega, kes oma loomingut muudkui töötlevad ja viimistlevad.

 

Kuidas vastaksite ise novellis „Luule!“ tegelastele esitatud ankeediküsimustele „For me, poetry is…“ ja „I write, because…“?

Olgu, vastan selle loo laadis: 1) …a peculiar regime of highlighting some parts of experience; 2) …I don’t want to regret that I didn’t.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara arvustust Maarja Kangro novellikogule “Hüppa tulle” loe siit!

“Tööpäeva lõpp”

tööpäeva lõpp

 

Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

Puiestee, 2014. 143 lk.

Toimetanud Violetta Riidas

Illustreerinud Sven-Erik Stamberg

 

 

Minu esimene kokkupuude Mait Vaiguga oli hetk, mil kuulsin ETV sarja “Ohtliku lennu” avalugu bändilt Sõpruse Puiestee nimega “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Peale seda olen kuulnud veel mitmeid tema sõnadega laule ning seetõttu on ta alati mulle muusikaga seostunud. Seega oli väga põnev kätte võtta see jutukogu ning autorit uue nurga alt näha.

“Tööpäeva lõpp” on raamat, mis sisaldab kaheksat juttu, kus käsitletakse erinevate inimeste saatuseid. Lugudes räägitakse palju armastusest ja inimloomuse allakäigust, elu negatiivsetest külgedest ning üleüldse inimesest tema kõigi pahede ja voorustega.

Raamat oli kirjutatud väga tunneterohkelt ja iga jutt läks hinge, sest oli näha, kuidas ka autorile endale need korda läksid. Mõnes novellis kasutatud sina-vorm suurendas kõvasti reaalsustaju ning tõmbas sügavamale loo sisse. Meeldejäävaim lugu oli “Mees”, mis kirjeldas suurepäraselt erinevatest vaatenurkadest ühe mehe pingelist pereelu. Need lood panid aju tööle ning lõid küsimusi, näiteks et miks ikkagi lõpetavad nii paljud inimesed viin käes poe ees? Või kuidas õnnestub nii paljudel inimestel oma suhted nässu keerata? Autor näitas hästi, kui õrnad on tegelikult inimestevahelised suhted ning pole vahet, kui kaua sa inimest tunned või kui lähedane ta sulle on, sest suhteid saab samamoodi katki lõigata kui kääridega niiti. Lugude sees on ka parasjagu hullust ja fantaasiat, mis mõtete edasiviimisele hästi kaasa aitavad. Kuigi kõik lood on erinevatest juhtumitest ja saatustest, moodustavad nad ühe ilusa terviku, mis üldist emotsiooni edasi kannab.

Kokkuvõtteks võib öelda, et “Tööpäeva lõpp” on hästi kirjutatud, meeldejääv ja mõtlemapanev raamat, mis on temale kulunud aega ja raha igati väärt.

Erik Richard Salumäe

Eriku intervjuud Mait Vaiguga loe siit!

Intervjuu Mait Vaiguga

vaik

Mait Vaigu novellikogu “Tööpäeva lõpp” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Maiduga.

 

 

Kust te saate oma loominguks inspiratsiooni?

Tänasest, eilsest ja vahest ka homsest.

 
Mil määral põhinevad raamatus “Tööpäeva lõpp” olnud lood teie endi kogemustel?

Enamus tekstid on nagu ikka võrrand fantaasiast ja läbielatust, vahetult „enda eluga“ on tihedamalt seotud ehk paar jutustust. Kahjuks on nii, et kui sa kirjutad ka väljamõeldud tegelastest siis ammutad keskkonna ikka tuttavast olustikust või ainest. Seetõttu on väga hea kui kirjanik või kirjutaja on võimalikult avatud, puutub kokku erinevate maailmade ja väärtustega, teab erinevatest valdkondadest, on veetnud oma elu mitte ainult kirjutuslaua taga ja mingis üheses ring- või seltskonnas. See on tänapäeva kirjanduse üks vaesusi, see et kirjutatakse liiga palju tegelaskujudest kes on teineteisele sarnased, enamasti haritlased, evivad samu probleeme ja sama vaatenurga alt, samas filosoofilises keeles ja materiaalses keskkonnas.

 
Kas teil on kirjanike või luuletajate seas eeskujusid?

Mulle meeldib aina rohkem põhjamaine kirjandus, kindlasti olen saanud tugevaid mõjutusi vene kirjandusest aga ka eesti klassikud, Tammsaare ja vaieldamatud lemmikud Oks ja Ristikivi.

 
Millised oleks teie soovitused noortele kirjanikele?

Vastasin sellele juba osaliselt teises vastuses. Võimalikult lai silmaring ja mitte ainult raamatu või teadmistepõhine, ikka kogemused avavad nö inimhinged. Öeldakse, et kaasaegne kirjandus on põhiliselt stilistka – päris nõus ma sellega ei ole… Aga kui stilistikast siis äärmiselt oluliseks pean rütmi, eriti lühiproosa puhul, Tarkovski on öelnud, et filmis määrab kõik montaaž, see on filmi alus… Kirjutamises siis stilistika ja rütm. Muidugi on see ainult asja väline, nähtav pool, tegelikult ikkagi tunnetus, see mida sõnadesse ja ridadesse alati panna ei saagi, see on oluline… Mõlemat peaks valdama, esimest, vormi saab harjutada ja viimistleda, teise puhul on raskem… Seda seisundit edasi anda, seisundit või maailma millest jutustus või lugu pealtnäha üldse ei räägigi. Tihti on aga nii, et „seisundikirjutajad“ jätavad unarusse vormi ja vastupidi. Kirjutatakse mingi „lugu“, tunnet aga pole, sarnaneb rohkem reisikirjeldusele või vestele. Loomulikult võib ka nii ja kuigi ma ise viimastest suuremat ei pea siis tegelikult – „lugusid“ on vähe, enamasti klišeed ja suurem osa tänapäeva kirjandusest püüabki olla nö „tundekirjandus“.

 
Millal võib oodata teie järgmist proosa- või luuleraamatut?

Ei julge midagi kindlat lubada aga jutustusi on kogunenud kümmekond, ehk juba sellel või tuleval aastal.

Küsis Erik Richard Salumäe.

Eriku arvustust Mait Vaigu novellikogule “Tööpäeva lõpp” loe siit!

Intervjuu Urmas Vadiga

urmas_vadi_patrik_tamm_04

 

Urmas Vadi novellikogu “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Urmasega.

 

 

Foto autor: Patrik Tamm

 

Teie loomingus on olulisel kohal teater – kas teater suudab teie arvates midagi, mida kirjandus ei suuda ja vastupidi?

Kindlasti midagi siin on. Jäin selle üle pikalt mõtlema, et mis on need erinevused ja sarnasused ja mida suudab üks ja mida teine ja jäin nii mõttesse, et lõpuks tunduvad teater ja kirjandus nii erinevad, et ma ei oskagi midagi vastata. Aga midagi kindlasti seal on.

 

Kas tõeliselt hea kirjandus saab sündida ilma kannatuseta?

Vast saab. Ma arvan, et kogu seda kannatuste teemat on üleeksponeeritud. Et tõelike kirjanik on alati haige ja näljas ja vaene ja üksi ja tõeline kunst sünnib läbi kannatuste. Ja eks inimesel on omad kannatused ja kannatustest kirjutades on hea ka teise inimeseni jõuda, tekitada dialoogi ja end samastada. Dostojevski kannatas, Juhan Liiv kannatas, selles kannatuses on tõesti midagi õilist ja ülevat, sest ka Jeesus kannatas ristil olles meie kõigi eest. Kannatus on justkui midagi suurt ja võimast. Ja kunst, mis selle kannatusega tegeleb on kah nagu suurem ja olulisem sellest kunstist, mis tunneb rõõmu soojast rannaliivast ja mere loksumisest.
Ka mina tunnen, et ma vahel kannatan nii väga. Ja tunnen, et see kannatus on suur ja ma olen läbi selle kannatuse seotud teiste kannatajatega. Aga kui ma sellel kannatuse hetkel proovin sellest kirjutada, anda edasi seda tõelist kannatust, siis ma olen vaadanud, et minu puhul tuleb välja üks paras puss. See, et hästi kirjutada, on vaja ikka mingisugust teist meeleolu, siis võib kirjutada ka kannatustest hästi.
Ma just praegu loen lastele õhtujutuks Kiviräha Sirli, Siim ja saladused. Seal on üks eriti kuri kirjanik Lammas, kes elabki kannatustest ja kirjutab jubedaid lugusid ja mõtleb välja, mis hirmsaid asju võiks väikese Peetrikesega juhtuda. Vaat, see kirjanik Lammas ma olla ei tahaks. Ja samas ma ei usu, et näiteks Kivirähk on kogu aeg oma kirjutamise ja eluga sõiduvees ja kirjutab oma lahedaid lugusid, ma arvan, et tal on kah omad kannatused. Ainult et see, kuidas ta asjad välja tulevad ei ole sellised nagu oleks need tekstid kirjutanud lastekirjanik Lammas.
Kui raske oli Teie jaoks päris alguses oma loominguga avalikkuse ette tulla ja kas aja jooksul on selles osas ka miskit muutunud?

Minu probleem, kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, on selles ehk, et ma just liiga kergelt ja liiga vara tulin avalikkuse ette. Oleks võinud rohkem oodata, mitte avaldada. Ütlen täiesti siiralt, et paar-kolm mu esimest raamatut võiks täiesti vabalt olemata olla. Aga seda ütlen ma ka tagantjärgi, sest seal ajal oli väga oluline, et midagi ilmuks, et kõik teaksid, et ma olen kirjanik. Samas ma ka väga ei põe, ju neid esimesi avaldamisi oli kah siis ikkagi vaja, et liikuda kuhugi edasi.
Aga täna on selle publiku ette tulemisega kuidagi teistmoodi. Ja selle viimase jutukogu puhul ma küll mõtlesin, et ma kirjutan sellele sada protsenti alla, aga samas ma mõtlesin, et äkki nüüd mingid inimesed hakkavad mind pidama halvaks inimeseks või segaseks. Aga näe, nüüd olen siiski nomineeritud oma raamatuga ja näib, et kõik on ikkagi nagu hästi. Üldse peaks sellest mõttest lahti saama, et mida teised arvavad ja kelleks nad mind peavad, sest mul tuleb endale aru anda, et ma tegelikult ei olegi mingi hea inimene. Mu tekstid ei tegele sellega, et näidata end kõige parema inimesena. Kunagi meil oli Jüri Ehlvestiga vaidlus, et kas kirjanik peab olema eetiline, moraalne jne. Mina väitsin toona, mingi kümme aastat tagasi, et peab, Ehlvest, et mitte. Aga nüüd ma arvan samamoodi nagu tema. Kirjanduses ei peaks olema mingeid eetilisi-ebaeetilisi teemasid. Kirjandus on ikka midagi muud kui käitumisõpik.

 

Eesti keele tunnist on vist kõigil Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilastel meeles lause, kuhu on tarvis komasid panna: Nuppe keerab hoopis Urmas Vadi, noorema põlve kirjamees, ja saade on kohe särtsakam ja mängulisem. Kas Teie kirjandustunnid juhatasid Teid kirjandusele lähemale või pigem takistasid?

Ohoo, see on küll üllatus, et sihukese lause peale keegi komasid õppis panema. Tore teada. Aga nüüd ma olen vaadanud, et mind enam ei peetagi noorema põlve kirjameheks. Keskiga hakkab vaikselt ligi hiilima.
Aga minu gümnaasiumi kirjandustunnid juhatasid mind täpselt sinna, kus ma praegu olen. See oli väga oluline aeg tänu minu kirjandusõpetajale. Kui temasuguseid oleks rohkem, siis ei küsiks kirjandusõhtul iga viies raamatukogutöötaja, miks kaasaegne eesti kirjandus on nii ropp.

Küsis Maria Koff.

Maria arvustust Urmas Vadi novellikogule “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” loe siit!

Urmas Vadi alleaa

vadi reas

Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

Tuum, 2014. 231 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Kujundanud Andres Rõhu

 

 

Urmas Vadi uue novellikogu pealkiri “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on tabavaks iseloomustajaks kogu raamatule. Ükskõik kui väga me ka ei prooviks, mõne aja pärast on sõnade järjekord ikka meelest läinud. Meelest on läinud, kus ja mis täpselt. Kindlalt on peas vaid esimene sõna: kuidas. Ja see kuidas jääb hiljem alles ka kogu raamatust. Jääb nende ridade rahulik, kulgev meeleolu. Jääb see, kuidas autor meile kõigest kõneleb. Jääb nukrus ja huumor. Ja see ei lähe kohe kuidagi meelest.

Juba esimesest lausest köidab Vadi lugeja oma loo külge: “Ütlen kohe ära, et mulle käivad närvidele inimesed, kes hämaras toas päevakardinat liikumas nähes arvavad, et see oli UFO.” Nii lihtsalt ongi lugeja tal pihus. Ja lahti ei lase ta enne viimast. Tegelikult, kui nii mõelda, siis ta lahti vist ei lasegi üldse. Võib-olla mõne on lasnud. Kes teab, see sõltub ju lugejast ka.

Novellidele lisavad põnevust Vadi tegelastena kasutatud reaalsed isikud, kellele ta on jätnud nende päris nimed ja kellega ta teeb kõikvõimalikke kummalisi tükke, mis ilmselgelt tegelikult sündinud ei ole. Kohe tekivad lugeja peas kujutluspildid ja arutelud, kui palju seal siis ikkagi tõtt on ja kui suur osa on fiktsioonil? Millised iseloomuomadused on ainüksi Urmas Vadi tegelaskujule omased ja millised kuuluvad päriselt Urmas Vadile, kirjanikule? Aga teadmine, et vastust tegelikult teada ju ei saa, vist lisabki lugudele mingi salapärase võlu ja pingestatuse.

Teatrikooli õpilasena vaimustasid mind lood Allaberdist ja Hallist Vurrust, Marino Torinost ja Alle Aast, teatriteemalistest arutlustest. Ja näis, et ka autorile on teatrimaailm oluliseks paigaks ja inspiratsiooniallikaks. See kirjanduse ja teatri segu mõjub ühtaegu mõnusalt ja kummaliselt.

Kõik novellid on kuidagi nukrad ja sisaldavad sellist omamoodi nullpunkti. Kord on eluga ummikusse jooksnud Urmas Vadi ise, kord mõni sõber. Kuid lugedes on tunda, et see punkt on tegelikult juba möödas ja sellele vaadatakse tagasi kerge iroonilise muigega. Ahastus on olnud, aga nüüd liigutakse edasi. Mõned lood justkui venivad, ei taha nii kergelt oma puändini jõuda. Aga nad venivad kuidagi omal naljakal kombel, nii et tahaks neile öelda: “Venige pealegi, mul on aega küll.”

Ma ei tea, kas see on nüüd paslik võrdlus, kuid “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” jättis niisuguse mulje, et Vadi on leidnud üles oma joiu. Oma isikliku laulu. Ja nüüd tasapisi läheb seda laulu mööda edasi. Võib-olla reas. Lakkamatult uusi nüansse leides, oma joiu piire kompides. Ja seda rida on jube ilus jälgida. Seda humoorikalt kurblikku joigu. Sellest saab, muide, kohe aru, et see on just tema oma.

Maria Koff