Kas on nii?!

ei-ole-nii

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“

Päike ja Pilv, 2015, 48 lk.

 

 

 

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on nomineeritud KULKA kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Tegu on kõneka ja lõbusa lasteraamatuga, kus on rohkelt pilti, vähe teksti ja suur sõnum. Kui pildid ja tekst on ehk mõeldud tõesti lastele, siis sõnum sobib igas vanuses inimesele.

Raamat kõnetab kindlasti sellises vanuses lapsi, kelle sõnavaras asub olulisel kohal sõna „ei“. Iga leheküljega on autor aina hoogsamalt lahtikerivasse loosse kogunud olulisi õppetunde või vaatenurki, mis panevad kahtluse alla senikehtinud arusaamad. Näiteks tuleb raamatust välja, et jänesed küll argpüksid ei ole, vaid saavad just ja alati hakkama. Või et väike maja ei ole kunagi liiga väike, või et külmast värisedes ja lõdisedes ei olegi sul tegelikult külm. Ja niimoodi, lihtsas keeles, väheste sõnade ning rohke voolava pildiga on neid esialgu justkui vastuolulisi mõtteid kerge mõista. Nende üle on huvitav mõtiskleda ning jutu voogu põnev jälgida. Põnev on ka jälgida ennast kui lugejat – usaldus autori vastu kasvab iga sõna ja lausega ning juba ma olengi valmis tegema muudatusi oma alateadlikes arusaamades.

Raamatu peategelane on natuke põikpäine ning väga iseseisev väike jänes. Tal on pikad kollased kõrvad ning lõbusad punased traksidega püksid. Tegevus toimub metsas, kus on õudustäratavad käekujuliste okstega puud ja põõsad, külmad kõledad lumised lagendikud ning kõiksugused hirmsad tondid, kollid, mäkid, kräpid, jõrrid, põmmid, kabulimpskid, ussid ja krokodillid. Tuttsaba elab üle külma talve ning leiab end lõpuks õnnelikult sooja suve sülest. Vahepeal vupsab voolavasse jutupildimerre ka üks kõhklev hallikarvne punapüksne hunt. Jänes aga, olles oma hirmusid ning muresid kindlameelselt eitanud, need oma peas tagurpidi keeranud ning seeläbi neist jagu saanud – ei karda üldse lontis kõrvadega kriimsilma. Ta tunneb elamisest rõõmu ning naudib täiel rinnal suve värvilisi mõnusid.

Kertu Sillaste sõnul tulid pildid raamatusse enne lauseid. Ise näeb ta end pigem kunstniku kui kirjanikuna ja eks seepärast ongi selles raamatus kirjandusega sama olulisel kohal (kui mitte olulisemalgi) kunst, pildid. See tähendab, et suur osa mõtteist ja üldse – tervest sellest jutust on antud edasi just piltidega, värvivalikuga ning tegelaste näoilmetega. Siinkohal tahaksin mainida, et raamatu formaat on kunstniku suurepäraste piltide jaoks ehk veidi väike. Kuna teksti on raamatus nõnda vähe, toetub see tugevale ja väga kõnekale visuaalsele poolele, millele võiks olla rohkem „ruumi“ antud.

Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda, et autorit ei piira stereotüübid ja ka lugeja vabaneb neist pärast „Ei ole nii!“ lugemist. Argpüks ei ole mitte alati jänespüks või vastupidi. Vilunud võsavillem ei ole aga alati kõiges hunt. Mõnikord on ta ise jänespüksi rollis ning tuttsabast saab selle metsa hunt. Elu on siiruviiruline ja mitmekihiline, kõik oleneb olukorrast ja sellest, milliseks me end ise selles olukorras loome. Ka raamatu „Ei ole nii!“ autor Kertu Sillaste on kord kunstnik ja siis jälle kirjanik. Kord kirjanik ja siis jälle kunstnik. Oleneb, kust vaadata.

Sirel Tammisto

Sireli intervjuud Kertu Sillastega loe siit!

Advertisements

Intervjuu Triin Soometsaga

Triin Soometsa luulekogu „Hulgakesed“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Triin Soometsaga.

 

Kuidas tuli pealkiri „Hulgakesed“ – on ju raamatu pealkiri just see, mis lugema kutsub ning mina tundsin pealkirja-tõmmet Teie raamatuga eriti.

Üks luuletus raamatus lõpeb sõnaga “hulgakesi” ja sealt tuli.

Kuidas kõrvutaksite enda luuletuste iseloomu iseenda iseloomuga?

Väga huvitav küsimus! Mõtlesin selle üle tükk aega. Täiesti sarnased on.

Millises meeleolus Te peamiselt luuletusi kirjutate ning kas ja kuidas see Teie loomingus läbi kumab?

Väga rahulikus meeleolus, muidu ei tule midagi. Õieti – ükskõik mis meeleolu on, kui hakkab mõni tekst tulema, siis kõik meeleolud kaovad ja tekib ühtsustunne kõigega. Selline tunne, et tead ja veel hullem, suudad väljendada asju, millele muidu ligi ei pääse. Nii et küsimus pole meeleolus, kuigi seda olekut võiks kirjeldada väga rahuliku, teadliku, julge ja otsustavana. Ma arvan, et mingid tujud, mis enne kirjutama hakkamist võisid olla, ei kuma kuidagi läbi.

Kas raamatus „Hulgakesed“ on tekstid inspireeritud Teie elust või on need fantaasiapõhised? Võib-olla on need paberile saanud hoopis kuidagi kolmandat moodi?

Mul on vist päris tugev kujutlusjõud, sellepärast ei maksa minult niimoodi küsida. Päris palju tekste on kirjutatud aasta tagasi Itaalias Mazzanos, seal segunesid elu ja fantaasia isegi rohkem kui muidu.

Kui peaksite kirjeldama oma luulet paari-kolme sõnaga… – millised need sõnad oleksid?

Püüd ja tahe võimalikult täpselt edasi anda seda, kuidas on, ja vahel ka selleni jõudmise teed.

Küsis Olivia Tammisto.

Olivia arvustust Triin Soometsa luulekogule „Hulgakesed“ loe siit!

Intervjuu Kertu Sillastega

kertusillaste1

Kertu Sillaste raamat „Ei ole nii!“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kertu Sillastega.

 

 

 

 

Mis inspireeris teid kirjutama ja joonistama raamut „Ei ole nii!“?

Ma tegin seda raamatut päris kaua – esimestest visanditest trükkiminekuni kulus peaaegu 3 aastat. Seega – ma väga täpset algimpulssi ei mäleta. Vist oli parasjagu hilissügis ja sel aastaajal tunnen ma ennast ikka nukra ja nõutuna – külma ja pimedat ma ei armasta – ja siis ma hakkasin lohutuseks tušši ja pintsliga joonistama, sest see on üks tore tegevus .

Kumb oli enne, kas laused või pildid?

Enne olid pildid. Alustasingi selle raamatu tegemist piltides loo jutustamisega. Tahtsin proovida, mis saab, kui alustan nii, et lõppu ette ei teagi. Joonistasin ja kleepisin pilte kokku pikaks piltjutustuse ribaks. Ühel kenal päeval tuli pähe teine idee – panna tekst pildile vastu vaidlema, siis hakkas raamat ka kindlamat kuju võtma. Aga enam ma sedasi raamatut tegema ei hakka, et lõppu ette ei tea. Vahepealseid pilte ja lauseid võib vabalt vahetada, see on üks pildi ja teksti koos arendaja eelisõiguseid, aga algus ja lõpp peaksid minul olema valmis mõeldud enne, kui suurema töö kallale asun.

Te olete ka kunstiõpetaja? Mis on lastele kunsti õpetamise juures teie jaoks kõige olulisem?

Tahan arendada loovust ja eneseväljendusjulgust. Pakkuda palju erinevaid eneseväljendusvõimalusi, lasta õpilastel ka ise endid üllatada. Katsetada igasuguseid tehnikaid. Leida igas lapses üles tema tugevused, anda talle võimalus neid edasi arendada, kinnistada ta tugevaid oskusi. Õpetada silmaringi laiendades.

Kas tulevikus näete end rohkem kirjanikuna või kunstnikuna?

Ikka kunstnikuna ja ka lühikese tekstiga pildiraamatu autorina.

Inglise keeles on Picture book omaette termin. See tähendabki raamatut, kus tekst ja pilt on sedavõrd tihedasti omavahel seotud, et üks teiseta enam sama lugu välja ei anna, osa loost räägitakse sõnadega, osa piltidega. Selliste raamatute tegemine on minu jaoks väga põnev. Ka ideed tekivad praegu korraga teksti ja pilte arvesse võttes.

Päriskirjanike tekste illustreeriksin ka edaspidi hea meelega. Suur rõõm on lugeda hästi kirjutatud juttu ja seda piltidega täiendada.

Pikemate tekstide kirjutamise peale ei ole ma tõsiselt üldse mõelnudki.

Kas peate tagasisidet oluliseks ning kas tunnete huvi mida lugejad või teised kirjanikud teie loomingust arvavad? Kas teiste arvamus mõjutab teie loomingut?

Tagasiside on loomulikult oluline. Kuulan, loen ja üritan õppida.

Kuna mu oma lapsed on juba suuremad, siis laste tagasisidet saan kunstiringi lastelt või siis koolides, raamatukogudes lastega kohtudes. Väikeste laste raamatute puhul on hästi oluline, et nad tunneksid, et lool on side nende enda eluga. Nad tahavad hea meelega raamatu teemadel arutada. Lasteraamatu sõnastus ei saa väga keeruline olla. Aga mingi trikk võiks mu meelest ikka sees olla, sõnamäng või riimijupp.

Laste ja täiskasvanute tagasiside on hästi erinev. Mõni täiskasvanu oskab raamatu mõtte väga ilusti kokku võtta.

Üks kirjastaja ütles, et “Ei ole nii!” räägib oma sisemiste deemonitega võitlemisest. Ka on öeldud, et see sobib hästi lastele, kes oma arengus jõudnud sellesse perioodi kus kõike eitatakse.

Õnneks on viimastel aastatel tekkinud hulk sõpru-tuttavaid, kes ka lasteraamatutega tegelevad ja kelle käest saab nõu küsida ka enne raamatu trükki saatmist.

Küsis Sirel Tammisto.

Sireli arvustust Kertu Sillaste raamatule „Ei ole nii!“ loe siit!

Intervjuu Juhani Püttsepaga

Juhani 1
Foto: Ingmar Muusikus

 

Juhani Püttsepa raamat „Gibraltari laevakoerte ühing“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Juhani Püttsepaga.

 

 

 

 

Kas Teile loeti lapsepõlves palju ette? Mida? Miks lastele ettelugemine oluline on ja kuidas see hiljem kasuks võib tulla?

Mulle luges ette peamiselt ema – ja „tohutult“ nagu ta ise väidab. Lausa kõrvus on, kuidas ema loeb oma meelisraamatut – Jaan Vahtra „Noorusmaa“: „Seal hõljusid laiad rukkiväljad, oli külatänav ja vana haraline pajupuu …“

Minul on see ettelugemine meeles rohkem seoses haigustega, õieti paranemisjärkudega. Et mõlemad vanemad olid õppinud arstiteadust, pidin ka kergemad tõved põhjalikult välja põdema, koolist üksjagu puuduma, kodus voodis lesima ja raamatuid uurima.

Üks episood … Istun meie Tähtvere kodus ahju ääres, jalad plekkpanges, kus kuum vesi ja sinepiplaastrid (olen tol hetkel viieaastane, nagu hiljem on täpsustunud). Tuppa astub tädi Epp, ka arst, lastekirurg, ja kingib mulle Viplala-raamatu. Järgmisel hetkel kukub see raamat pange. Kinkisin ajaloolise kollaste lehtedega Viplala-köite nüüd oma nooremale tütrele Anni Mariele tema viiendaks sünnipäevaks.

Juba teises klassis andis isa mulle millegipärast kätte Stendhali raamatu „Parma klooster“ ja millegipärast puresin selle ka kohe läbi, nagu müüri lõhkudes. Pärast seda katsumust lugesin juba ise – peaaegu valimatult kõike. Elutoa seinu täitis 1941. aastal langenud vanaonu Friedrich Kösteri raamatukogu. Friedrich oli sõjaväelane, Kaitseliidu malevapealik Tartumaal, aga ka bibliofiil.

Ettelugemine on kindlasti tohutult tähtis, eriti nüüd, üha väiksemateks killustuvate tekstide ajastul. Etteloetud tekstid on nagu kesaväljad lapse oma mõtetele. Loen ise Anni Mariele, kes alles veerib. Ega see kerge pole, nii lugeda, et laps kuulama jääks. Püüdma kindlasti peab.

Kas Te üritate lastele kirjutamise ajal mõelda nagu laps? Kas Teie raamatutest võib leida palju enda õpilasi ja tuttavaid?

Ei, ma ei püüa lapselikult mõelda. Olen küll ajalehelugusid kirjutades püüdnud end mõelda koeraks ja latikaks, pigem vähema kui suurema eduga. Küll aga valin hoolega kammertooni – kuidas lapsi kõnetada.

Minu enda õpilased maaülikooli loodusteaduste koolis on gümnasistid, suured inimesed. Küll aga said kõige esimese raamatu pealkirjas kokku mu vanaisad. Juhan oli kunstnik, Johannes pasunamängija. Nõnda sündis: „Kunstnik Johannese kummalised lood“ (1994).

Kas teile on alati meeldinud kirjutada? Kirjeldage tunnet, mis valdab teid kirjutades.

Pigem on see alati olnud ränk heitlus iseendaga, oma laiskusega, unelemisega, teatavat liiki eneseabi. Ka väikest viisi soov enese parandamise kaudu muuta maailma paremaks.

Kas teil oli noorena raske enda kirjutatud teksti teistega jagada? Kas luule kirjutamine on intiimsem kui proosa kirjutamine?

Jagamisega polnud koolipoisieas probleeme. Oma esimese „Hirmu ja õuduse juttudest“ inspireeritud teose „Tume org“ lugesin klassikaaslastele vahetunni ajal ette poiste vetsus. See võis olla kuuendas klassis. Avalaused olid: „Pimeda kotka üksildane hüüe kandub üle pimeda kuristiku. Must mets ägab ja oigas, see on tema viimane päev.“

Ma ise ei olnud siis kaugeltki hüüdja hääl kõrbes. Kool oli Tartu 1. Keskkool ehk praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja seal on õpilaste hulgas alati tihedasti leidunud kirjandushuvilisi. Tegime omakirjastuslikke almanahhe, see jätkus ülikoolis, kus õppisin bioloogiat.
Johnny B. Isotamm ütles, et pärast kolmekümnendat eluaastat võib luuletamine kergelt muutuda pelgalt tekstiteoks – ja mina tema seisukohta siis veel teadmata lõpetasin omal ajal õigel ajal ära.

Mida tähendab Teile Tartu? Mis teile selle juures meeldib ja milline oleks Tartu inimesena?

Minu südame Tartu kulgeb Emajõel Kivisillast ülesvoolu. Maismaal asetub selgelt Kassitoomele ja Toomemäele, Supilinna, mõnda südalinnakvartalisse (Treffner, Postimees, ülikool, botaanikaaed) ja muidugi Tähtverre, kus 43 aastat elasin ja praegu töötan. Mu kabinet asubki ajaloolises Tähtvere mõisas. Kaubamajja ma minna ei taha ja bussijaama kanti lausa väldin.

Tartut ma inimesega võrrelda ei võtaks, sest olen nüüd pigem Peedu spetsialist. Vanaisa Juhan rajas sinna oma Lõuna-Eesti maalimisretkede lähtepunktiks 1963. aastal suvila ja mul õnnestus sõprade abiga hoone kümme aastat tagasi talvekindlaks muuta.

Peedu inimesena? Pigem sarnaneb ta söaka tutt-tihasega, kes meie köögi akna taga igal hommikul lambarasva söömas käib.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Juhani Püttsepa raamatule „Gibraltari laevakoerte ühing“ loe siit!

Gibraltari laevakoerte ühing

gibraltari-laevakoerte-ühing

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Tänapäev, 2015, 232 lk.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Villu Koskaru

 

„Gibraltari laevakoerte ühingu“ tegelased on pärit meie endi hulgast. Inimesed meie kõrvalkorteritest ja naabermajadest. Kellegi jälgi ajavad koerad kodu lähedal asuvas pargis ja hiirejahiga ametis olevad kassid. Kolmekorruselise natuke viltuse maja elanikud on kõik ühe ja sama ühingu liikmed, kes elavad samas erineva aja järgi.

Esimesel korrusel elab majaomanik Omanik, kes on natuke tõre ja ülimurelik kiilaneva pealaega mees. Tema kõrvalkorteris elab loomasõbralik usuteaduste professor Siegfried koos hundikoera Rolfiga. Nagu tüseda Antoni vanaema Sirje ütleb, siis “resideerivad” nemad viltuse maja teisel korrusel. Nende kõrval elab kehakulturist Jerski, kes on Sirje hea sõbranna, ja kellega nad lõunase kohvi ajal majasündmusi arutavad ja elu üle filosofeerivad. Kõige kõrgemal elab Loreida ehk Ülevalt-Muti ehk Ü-Muti koos tütre Inksi ja kurja kassi Susjäga ja nende kõrval väliselt karm, kuid tegelikult pehmeloomuline kriminaal Valts. Seltskond on kirju, aga kõik tegelased on tõeliselt elulised ja igaühe kogemustest äratuntavad. Õhus on tunda inimestevahelisi pingeid ja peale Jerski ja Sirje teised omavahel eriti hästi läbi ei saa, neid ei ühenda miski. Kui aga rebasekarva koer tänavalt Sirje ja Antoni juurde elama tuleb, hakkavad majas asjad muutuma. Koer Sakust saab esimene Gibraltari Laevakoer ja ühingu esimees.

Vahepeal lugu natuke venib, aga igav ei hakka. Muidugi on tore ka koera jälgida, sest loomad on huvitavad ja toredad isendid, aga see, mis loo tõeliselt huvitavaks teeb, on viltuse maja elanikud ja nende omavahelised suhted. Kuidas koer Saku neid järjest enam ühendab ja inimesed üksteist enam-vähem sallima hakkavad. Osa neist saab omavahel isegi täitsa sõpradeks.

„Gibraltari laevakoerte ühingust“ leiab igaüks midagi. Loos on nii rõõmu kui ka igatsust. Koer Saku täidab Gibraltari laevakoerte ühingu kella funktsiooni, mis inimesi ühendab ja mille ümber elu veereb. „Gibraltari laevakoerte ühing“ on õigustatult KULKA lastekirjanduse auhinna nominent. Raamatu tekst ja pildid on kaks imetoredat lugu, mis üksteist täiustavad. Juhani Püttsepp ja Marja-Liisa Plats on koos loonud suurepärase lasteraamatu, mida igaüks võiks lugeda.

Joonas Koff

Joonase intervjuud Juhani Püttsepaga loe siit!

Maailm on raske, ent ehk saab siiski hakkama?

Print

Mart Kivastik „Autoportree naise ja hobusega“

Väike Öömuusika, 2015, 222 lk.

Toimetanud Margit Kuusk

Kujundanud Mall Vahtre

 

 

Pean tunnistama, et lugesin Kivastiku loomingut esimest korda. Enne selle novellikogu nautimist olin kusagilt autori nime küll kuulnud, ent ei teadnud temast midagi. Niisiis võtsin hoogu ja läksin tabula rasa peale, soojendust ei teinud, eelarvamusi polnud, ootusi ka mitte. Oli vaid õhinapõhisus ja uudishimu. Võib-olla pole taustsüsteemi tundmine enamasti ka oluline, ent vististi on ikka parem, kui teos mõjub igas olukorras, ka autori isikust ja tema loominguvaramust lahutatuna  tervikuna. Vaid paadunud optimist julgeks väita, et tänapäeval on inimestel mahti enne üldmulje formuleerimist ennast kogu loominguga kurssi viia. Tavaliselt on lihtne – kas köidab või ei. Ja köitis küll.

„Autoportree …“ hakkab pihta novelliga „Angeliki“, mis räägib eesti režissöörist Cannes’i workshop’il. Ta on tavaline eesti mees Paul, paisatud rahvusvahelisse, peamiselt idaeurooplastest koosnevasse seltskonda. Juuakse palju, suitsetatakse palju, räägitakse elust ning unistatakse naistest. Pauli sõber Elvis Sloveeniast jõuab tegudeni ka, Paul (loomulikult!) mitte. Või seda me siiski täpselt vist ei teagi, Paul kustutas lõpu ära ja kirjutas uue. Selle aga mitte päris lõpuni. Autor annab mõista, et novell eksisteerib Pauli stsenaariumina, mida mees on võimeline seest- (või peaks ütlema hoopis väljas-) poolt muutma. Ta ei taha seda küll väga teha, omalooming on ju armas, elukulg tundub püha, ent lõpuks võtab julguse kokku. Eks lugeja mõelgu ise, mis päris lõpus saab. Vorm oli huvitav, lugu kompaktne ja sirgjooneline, samas ma ei tea, kas sellist filmi vaatama läheksin. Pigem vist mitte.

Kogu jätkub niminovelliga „Autoportree naise ja hobusega“, mis kummalisel kombel oli minu maitsele raamatu kõige nõrgem novell. Ehk oli asi minu olematus kontaktis hobustega, ent samas poleks idee avamiseks tingimata just hobust vaja läinud (ehkki Kivastik toob Klassikaraadios antud intervjuus oma hobuselembuse selgelt välja, niisiis tuleb välja, et tegu pidi olema justnimelt hobusega). Aga hobune ei olnudki lihtsalt hobune, vaid sümbol. Kui kõik muu maailm variseb, siis hobune ju jääb. Või kas ikka jääb? Lõpp oli küll nauditav, tõmbas üksinduse kenasti rihmadega peategelase sisse kokku, kuid üldpildis jäi midagi nagu puudu.

„Igal inimesel peab vähemasti üks hobune olema, siis on tal lootust, sest kui naise peale lootma jääda, siis võidki lootma jääda.“ (lk 102)

Kolmas novell, Friedebert Tuglase novelliauhinnaga pärjatud „Õnn tuleb magades“ tegi järsu ja kõrge hüppe paremuse poole ja rõõmustaval kombel ei toimunud raamatu lõpuni allakäiku. Novell kirjeldab päeva keskealise apteekri elus, aga tol päeval juhtub midagi ebaharilikku, halli ellu pritsitakse veidi värvi. Katalüütilist rolli mängivad kurbmeel ning arvestatav kogus tekiilat ja kokteile. Muinasjutulisusest on asi kaugel ja ideaalne pole miski, ent tühjalt kohalt avaneb uus ootamatu tulevikuperspektiiv. Unistused võivad täituda, mis siis, et veidi moondununa. Loo enda otsad jätab autor lahtiseks, kuid novell saab kenasti tervikuks kokku põimitud. Alguses ja lõpus on kena kooskõla, rutiini mureneb pragu.

Neljandas, pisikeses, kuid tabavas novellis „Vile“ toob autor välja olukorra, milles murtakse ühiskonna poolt inimesele ümber ehitatud sotsiaalse standardi korrad ja ilmneb tõeline, sisemine mina. Mõtlemapanev, kas me lõppude lõpuks ennast ikka tunneme.

Järgnevad neli novelli moodustavad raamatu kirkaima osa. Enamik tegevusest toimub Gunni-nimelise mehe keldribaaris. Baarimiljöö mõjub oma tavalisuses ja eluläheduses vastupidiselt, suisa maagilisena. Gunn on tavaline eestlane, baaris istuvad tavalised eestlased, muredki kõigil tavalised, igasugune pateetilisus on kirjaniku poolt (õnneks) lisamata jäänud. Selline kirjandus on äärmiselt väärtuslik, sest viib lugeja kokku inimestega igapäevaelust, keda võib-olla muidu alati ei mõisteta. Need inimesed ei ole ilusad ja läbinisti head. Neil on omad pahed ja puudused, ent mis peamine, nad on inimesed nagu iga teine. Gunni lugudel on potentsiaali empaatiat tugevdada, mis on hetkel akuutsete ühiskonnaprobleemide valguses eriti oluline. Kommunikatsiooni edukas toimimine sõltub osapoolte vahelisest valmisolekust teineteisest aru saada. Kirjanduse loodud väljamõeldismaailma sopid on mõista üritamiseks ideaalsed.

„Ainuke oht nende viimaste [konjakiinimeste] puhul on see, et sealt on vaid samm veinijoojateni, kellest on vaid peaaegu nähtamatu piir kohvi- ja teejoojateni, mis lõpeb sellega, et nad kuradi türapead ei joogi ja sina istud ja ootad.“ (lk 173)

Raamatut jäävad lõpetama kaks pisikest novelli „James Webbi teleskoop“ ning „Karistus“. Esimese peategelane, vana ja haige Andres sihib samuti mõistmise poole, ent seda kõige suuremas mõttes. Tahab veel enne surma maailma säsi hoomata, „saada teada, milles on asi, noh“. See ei ole püüe eksistentsiaalsest painest välja murda, vaid puhas, siiras uudishimu. Kas Andresel see õnnestub, me ei tea. Lugeja kindlasti soovib, et õnnestuks. Andres on ometigi igati vääriline.

Viimast novelli võib kahasse raamatu niminovelliga pidada kõige pessimistlikumaks. Mingit lootusetulukest põlema ei jäeta, peategelane on maailma tühjusesse täielikult uppunud, samas kui maailm on ennast ammendanud. Pole kuhugi edasi minna, pole, mida võiks veel proovida. Peategelasele ei jäeta pääseteed, kõik on läbi. Eriti hirmus on muidugi see, et peategelasele viidatakse vaid asesõnaga „ta“. Pole kindel, kes autori meelest „ta“ peaks olema, ent on võimalik, et tegemist polegi ainult „ta“-ga vaid ka „mu“-ga, „su“-ga, meie kõigiga. Sellisel juhul on muidugi õudne. Sellisel juhul käitub novell hukatusliku ettekuulutusena (või olukorraanalüüsina?). Niimoodi käsitledes on maailmale (või ainult hetkel domineerivale ühiskonnaseisundile?) väljastatud diagnoos radikaalpessimistlik. Eks igaüks saab ise vaadata, kui negatiivselt ta teost tõlgendada soovib, lootus pidavat ju viimasena surema.

Novellikogu keskendub tervikuna inimesele. Läbivateks teemadeks on nii eestlane maailmas (ja kitsamalt ühiskonnas) kui ka indiviid maailmas üldisemalt. Võib isegi öelda, et eelviimane novell laiendab „maailma“ mõiste „eksistentsi“ mõisteks. Autori kumama jääv hinnang ei ole liialt positiivne, inimesel on raske „olla“. Samas, kuigi päris viimasest novellist jääb kõlama padupessimistlik noot, ei ole novellikogu üldine tonaalsus üldse nii rusuv. Enamasti jätab autor ka lootuskiirte jaoks ruumi, kõik võib veel kenasti laabuda. Teose positiivseks küljeks on kindlasti vahetus ja elulisus. Asjust räägitakse nii nagu asjad on. Kõrvutades novellikogu näiteks 2014. aastal ilmunud Urmas Vadi novellikoguga „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“, on Vadi teos ühtlasem, kaasahaaravam ja omapärasem, ent Kivastik mõjub vahetuma, elulähedasema ning puudutavamana. Novellikogu „Autoportree naise ja hobusega“ ilmus õigel ajal õiges kohas ning annab mõista, et olgugi mis on, me kõik oleme inimesed ja püüame samas maailmas pinnal püsida. Proovigem üksteisest rohkem aru saada.

Andreas Palm

Intervjuu Aino Pervikuga

IMG_0066

Aino Perviku raamat „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Aino Pervikuga.

 

 

 

Teie teosed on alati väga omanäolised olnud. Mis inspireeris “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid” lugusid?

Mul on alati väga raske öelda, mis on andnud tõuke ühe või teise raamatu kirjutamiseks. Mingi mõte tuleb pähe ja hakkab arenema, liigub tegevuse ja karakterite kaudu nagu iseenesest edasi. Vahel sünnib pikem lugu, vahel kimbuke väikesi nagu Jääpurikaraamatu puhul.

Kas oskate tuua mõne näite oma elust, kus on ka olnud tunne, justkui oleks eluta asjal hing sees ja omaette mõttevõim?

Lausa nõnda just mitte. Kuid merd ja suuri kive olen mõnel poeetilisel hetkel vaadanud küll kui iseseisvaid mõtestatud nähtusi. Mitte just lausa kui inimese ettekujutuse järgi hingestatud olendeid. Eks olen ise neile mõtte juurde mõelnud, umbes nagu luulekujundite puhul, ja see on mulle meeldinud.

Kas te leiate, et läbi lapse pilgu on lugude jutustamine lihtsam? Miks või miks mitte?

Ma ei ürita jutustada lugu mitte niivõrd lapse pilgu läbi, kuivõrd täiskasvanu vaatenurgast, kuid ikka ju lapsele. Lastekirjandus ongi lapse ja täiskasvanu vaheline asi. Kui laps täiskasvanu kirjutatud loo omaks võtab, sünnibki lastekirjandus.

Olete olnud üks Eesti armastatumaid laste- ja noortekirjanikke juba aastakümneid. Mis teid endiselt kirjutama innustab?

Mu esimene raamat ilmus 1961. aastal, see oli lasteraamat. Sealtpeale olen kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, proosat, luulet. Mulle meeldib kirjutada lasteraamatuid, ja need tulevad mul ka paremini välja kui täiskasvanutele kirjutatud lood. Aga kirjutamisest on kujunenud eluviis: nii ma elangi.

Milliseid huvitavaid raamatuid teile viimasel ajal silma on jäänud?

Loen üsna palju ja väga mitmesugust kirjandust, kindlasti jälgin eesti lasteraamatuid. Aga enda huviks ju ikka täiskasvanute kirjandust. Valik on tänapäeval rikkalik. Viimastest loetud raamatutest on huvi pakkunud A.M.Homes’i “Antagu meile andeks”, kus laheda sarkasmiga on kirjeldatud Ameerika jõukama keskklassi süüdimatult värvikat elu. Väga meeldis Tommi Kinnuse “Nelja tee rist”. Valitud kirjanduslikud võtted annavad mõtlemapaneva ja sealjuures põnevalt esitatud sissevaate Soome lihtinimese ellu 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõpuni.

Hea meelega loen ka krimikirjandust. Suvel sattus kätte Iain Pearsi “An Instance of the Fingerpost”, krimkana kirjutatud teos 17. sajandi Inglismaast, täpsemalt 1660-ndate Oxfordist, raamat, mida on võrreldud Umberto Eco “Roosi nimega”. Väljamõeldud tegelaste kõrval tegutsevad seal ka tõeliselt elanud persoonid. Kuivõrd selle perioodi Inglismaa ajalugu on mu jaoks kauge põgus mälestus nõuka-aegsetest ajalootundidest, siis seda põnevam.

Küsis Saskia Puusaar.

Saskia arvustust Aino Perviku raamatule „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ loe siit!