Intervjuu Kairi Loogiga

kairi111

Kairi Loogi raamat „Piia Präänik kolib sisse“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kairi Loogiga.

 

 

 

 

Mida Te arvate olukorrast maailma lastekirjanduses?

Minu meelest läheb lastekirjandusel suurepäraselt. Tore on näha, et kaasaegne lasteraamat mitte üksnes ei hari, vaid ka inspireerib ja rõõmustab, õhutab kaasa mõtlema, lohutab ja ajab vaidlemagi, kui tarvis. Hea, et lastekirjandust ei peeta enam mingiks raamatulaadseks tooteks, kus tegutsevad jänesed ja karud, vaid täisväärtuslikuks osaks maailmakirjandusest, mis kõnetab nii noori kui vanu. Lasteraamatud on aina rohkem pildis, tabusid enam peaaegu polegi. Kõik on võimalik, sõltub lihtsalt, kuidas kirjutada.

Mis teeb Teie jaoks lasteraamatu kirjutamise põnevaks?

Magus teadmatus ja ootusärevus. Ma olen nimelt laisavõitu ja kogu lugu ette välja mõelda ei viitsi, las ta parem idaneb tasakesi ja kasvab suuremaks. Leidlikke ja viguritega tegelasi on mul hoopis lihtsam välja muneda. Praegu otsin ka just linna pealt ekstsentrilist onklit, kes järgmise raamatu jaoks läbipaistvaks muuseumidirektoriks moondada.

Kas pöörate oma lugusid kirjutades erilist tähelepanu ka stereotüüpide vältimisele?

Ei, nii mõtestatult ma ei tegutse. Mulle lihtsalt meeldib kirev ja muutuv maailm, kus harjumuspärane pole reegel, vaid isiklik valik. Eks ma ise püüan samuti jõudumööda rutiini nurka suruda ja nii see siis vist kandubki mu lugudesse ka. Avara pilguga inimesi nähes liigutan ma alati rõõmust kõrvu! Näiteks minu teada liigub Eesti tänavatel juba tõsiseltvõetav hulk lapsi, kes arvavad ka, et lutikad on lahedad!

Kuidas Te suhtute feminismi?

Tänapäeval peaks võrdsed võimalused olema iseenesestmõistetavad, nii et ega ma end selle teemaga eriti ei vaeva. Vähemalt seni, kuni keegi mõne tagurliku nõuandega lagedale tuleb ja tahaks juukseid katkuda… nii enda ja nõuandja omi. Feministlikus Amsterdamis elades tuleb seda õnneks harva ette, aga ka rasket kohvrit peab siin ise trepist üles lohistama. Üldiselt kuulun ma siiski nende preilide toetusgruppi, kes tahavad saada pigem tarmukaks kui täiuslikuks.

Kui saaksite valida, siis millist võluvõimet tahaksite endale ja millist sooviksite tervesse maailma?

Üle kõige maailmas tahaks ma õudselt kassidega rääkida! Ma arvan, et neil on meile nii mõndagi öelda, ja mitte ainult selle kohta, kus on parim pikutada. Aga võluvõime tervele maailmale… no kas poleks tore, kui kõik kurjad mõtted ja väiklased eelarvamused muutuksid iiristeks ja need söödaks ära? Sellises maailmas elaks ma heameelega veel mitusada aastat. Tsau, hambaarstid!

Küsis Hanna Gerta Alamets.

Hanna Gerta arvustust Kairi Loogi raamatule „Piia Präänik kolib sisse“ loe siit!

Parajad präänikud need Präänikud

piia-präänik-kolib-sisse

Kairi Look „Piia Präänik kolib sisse“

Tänapäev, 2015, 104 lk.

Illustreerinud Ulla Saar

Toimetanud Priit Põhjala

Kujundanud Villu Koskaru

 

2015. aastal ilmunud lasteraamat „Piia Präänik kolib sisse“ on Kairi Loogil järjekorras neljas. Varem on tema sulest ilmunud ”Leemuripoeg Ville teeb sääred”, “Lennujaama lutikad ei anna alla” ja “Peeter, sõpradele Peetrike”.

Viimase raamatu peategelaseks on krapsakas ja uudishimulik koolieelik Piia, kelle seiklused algavad pere uues kodus, vanas puumajas Papli puiesteel. Kohe algusest peale hakkab tüdrukutirts tutvuma oma uute naabritega, kelleks on küllaltki omanäolised ja värvikad tegelased. Tegelasi ilmestavad Ulla Saare illustratsioonid, mis lisavad autori kirjeldustele veelgi ilmet.

Esimesel korrusel elab vaevumärgatav ülikonna, portfelli ja arusaamatu keelekasutusega poliitik Siim Susi. Kolmandal korrusel aga mehaanikuks õppiv Mirjam koos oma suure koera ja karusid armastava kanadalasest poiss-sõbra Jackiga. Lisaks figureerivad erinevates lugudes paljud Piia sugulased ja uued sõbrad.

Erinevaid tegelasi jätkub pea igasse juttu ja igav ei hakka kohe kindlasti. Raamat on kokku pandud erinevatest lugudest, millest osad on väiksemale lugejale tuttavad ajakirjast Täheke. Iga peatükk on kui omaette seiklus, mis moodustab väikse, kuid tähtsa osa Präänikute perekonna esimesest aastast uues kodus.

Piia jaoks on väga oluline, et teda ümbritsevad lähedased oleksid terved ja tunneksid end hästi. Ta on piisavalt isetu, et jätta isale kõik viimase ebaausalt teenitud kommid või aidata oma onu, kes on nii haige, et jaksab ainult krõpsu süüa ja diivanil lesida.

Raamat kõnetab kindlasti paljusid väikseid lugejaid, sest Piias kui uudishimulikus ja energilises tüdrukus on peidus palju, millega end samastada. Raamat tervikuna on dünaamiline, mis muudab lugemise mugavaks, kuid ehk mitte väga hästi hoomatavaks. On näha, et autorit ei piira teatud stereotüübid. Riidekapis elutsavad koid võivad tuua rohkem rõõmu kui pahandust. Küll aga kipuvad kõik mehed raamatus jääma pigem laiskadeks ja põikpäisteks ning poliitikud ebainimlikeks.

Ka suurema lugeja jaoks leidub neis lugudes midagi. Jagatakse erinevaid näpunäiteid teatud olukordadest välja pugemiseks ja vastatakse pikalt õhus olnud küsimustele, millele ei osanud vastust oodatagi.

“Piia Präänik kolib sisse” on kahtlemata üks neist raamatuist, mis toob ka vihmase ilmaga päikese välja. Kellele meeldib päikseline ilm, sellele meeldib kindlasti ka see raamat.

Hanna Gerta Alamets

Hanna Gerta intervjuud Kairi Loogiga loe siit!

Intervjuu Kaur Riismaaga

284772_174202205983782_1206509_n

Kaur Riismaa romaanid „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kaur Riismaaga.

 

Kas „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“ olid algusest peale kirjutatud mõttega proovida kätt proosas või tekkisid lihtsalt mingid mõtted, mida luules esitada ei saanud? Kas teie jaoks on üldse vahet kas teemat käsitletakse näiteks pikemas luulepalas või proosas?

Luule on sähvatus, plahvatus. Üldiselt kirjutatav ühes rodus, ühe keskse tugeva kujundiga ning võibolla mõne väiksemaga seal kõrval. Proosa on plahvatuste jada. Nagu sisepõlemismootor. Heal juhul on iga lause nagu uus plahvatus, samamoodi nagu luuletus keskse tugeva kujundiga.

Luulet on mõtet kirjutada, kui sul on mingi väga konkreetne asi ütelda, mingi mõte, mingi tunne. Proosas on rohkem võimalust mängida, vaielda. Proosat võib kasutada ka omaenda kahtluste selgeks või mõtete lõpuni mõtlemiseks. Luules pole see võimalik.  Luules on kohe aru saada, kui autor polnud eneses kindel.

Viimasel ajal on aktuaalseks teemaks igasuguse võõra kultuuri pealetung ja selle mõju eesti kultuurile. Kas selline asi on pigem positiivne või negatiivne? Eks ole eesti kultuurgi tekkinud mitmete võõraste mõjutuste tagajärjel. Kas meie kultuur peaks olema veel avatum ja rohkem tulevikku vaatav või keskenduma rohkem traditsioonilisele ja minevikulisele?

Ma olen viimasel ajal mõtelnud selle peale, et mis see on, see eesti kultuur või eestlase kultuur. Mille me peaksime aluseks võtma? Kas selle, et eestlane sööb kartulit, kama ja hapukapsast, kirjutab hindele 5 seitsmenda klassi eesti keele kontrolltöö, käib laulupeol ja oskab nimetada ärkamisaja põhjuseid ning tähtsamaid tegelasi? Kui need üheskoos, tervikuna on kriteeriumid, siis ma ei usu, et eesti kultuuri esindajaid Eestis kuigi palju elab. Paremal juhul oleksid tõelised eesti kultuuri kandjad need, kes on äsja vajalikud eksamid teinud ja kodakondsuse saanud.

Või on „meie kultuuri“ tunnuseks kaunis ja korrektne eesti keel, „nende kultuuri“ tunnuseks puudulik keeleoskus? Sel juhul on keskmine Odini sõdalane samas pundis Vao põgenikuga. Ühel odinlasel oli nende meelavaldusel maru „pohui“ millestki, ma ei kuulnud millest. See on väga oluline, mis keeles sa ropendad. Eriti, kui sa selline rindemees oled. Muidu kirjutabki kroonik „Süüria Abduli kroonikas“, et eestlaste jumala nimi on Pohui.

Või mis see „võõras kultuur“ üleüldse on? Vaesed inimesed, keda on Euroopas ligi miljon, kelle emakeelt keegi ei oska, kes otsivad tööd teises riigis? Ka sellisel puhul ei erine eestlane kuigipalju süüria põgenikust.

Olgu, äsja öeldu on mõeldud norimisena, sel on demagoogia maik. Aga raske on tõsiselt võtta väiteid, et just praegu on mingi võõras kultuur kuidagi eriliselt levima hakanud. Olen näinud, kuidas ühel väga sinimustvalgel meeleavaldusel annab ema mõneaastasele lapsele tahvelarvuti, et too ei jonniks ja vait oleks. Inglise keel tuleb juba üle kümne aasta uksest ja aknast, aga meie räägime mingitest pagulastest? Eestlane on ise pagulane inglisekeelses maailmas, sest eesti keelega ei ole tervet Maakera hõlmavas majanduses mitte midagi peale hakata.

„Pühamäe“ Maurice luuletab mingi avaliku eesmärgita, ta ei soovi oma luulet kuskil ilmutada vaid lihtsalt paneb nõnda kirja oma mõtteid ja tundeid. Kas selline võiks olla ka tegelik normaalsus? Et inimesed luuletavad päeviku pidamise asemel? Ilma mingi kindla soovita saada luuletajaks?

Muidugi võib luuletada ka sahtlisse. Aga see pole väga hea luule, ükskõik kui geniaalne, sest puudu jääb suulisus, ette kandmise komponent. Luule peab kõlama, siis ta muutub päriselt luuleks.

Kes on need kirjanikud, kelle teoseid kõik noored ja inimesed üldse võiksid olla lugenud, ent keda koolide kirjandusõppekavad eriti ei armasta?

Ma ei tea, mida kirjandusõppekavad armastavad. Või mis klasse sa silmas pead? Võibolla peaks rohkem lastele näitama seda, et kirjandus ei ole mingisugune muu maailm, võõras. Ja et kõik on omavahel seotud. Kui sa kuulad Tupaci värsse, siis pole keeruline kujutleda ta mõnda vana-kreeka eeposesse Perseuse või Iasoni kaaslaseks.

Kord ühes koolis esinedes lugesin gümnaasiuminoortele ette Semperi „Vabastatud Tartule“, ja küsisin, mis ajal see on kirjutatud. Ainus ja üldine vastu oli, et kuskil laulva revolutsiooni ajal. Ma uurisin, et miks nad nii arvavad. Vastus oli, et viimane rida on ju „Nüüd alustame elu – juba teist!“

Nii oma luules kui proosas kirjutate inimestevahelistest suhetest, armastusest ja tavalisest elust. Kas on mingeid teistsuguseid teemasid, mida tahaksite veel laiemalt ja suurelt käsitleda või on teie arust sellised suhted just põhilisim ja kõik muu teisejärguline?

Ma ei saa hästi küsimusest aru. Mis see „tavaline elu“ on? Elu on ebatavaline, oleks ta tavaline, poleks meil kirjandust või kujutavat kunsti või muusikat või tantsu.

Ja samas… mis mind huvitab, on mälu. Ma ei kirjuta kuidagi eriliselt suhetest või armastusest. Ka minu luulekogud, eriti esimene, tegelevad mäletamise küsimusega. Kuidas me mäletame, mida mäletame, ja kuidas see loob meie minapilti. Kuidas inimene teeb valikuid, mida mäletada, mida unustada? „Pühamägi“ on täies mahus tagasivaade. Minajutustaja meenutab. Aga miks ta mäletab ja meenutab just niisuguseid asju ja sündmusi? „Pühamägi“ on meenutuste najal jutustus ühe inimese üleminekust, metamorfoosist, tema piiriületusest. See pole niivõrd lugu Maurice’ist ja Niinast, vaid minajutustajast enesest. Mida ta peab vajalikuks mäletada? Kuidas ta jutustab? Igas lõigus püüab ta olla kohal, hüüab ridade vahelt „Mina! Vaata mind!“ Miks ta niimoodi ennast esile seab, mida ta kompenseerib?

„P“ on kirjeldus varases keskeakriisis pereisast, kes püüab iseendale selgeks teha, selgeks mäletada, et ta tegi õiged valikud hüljates vagabundielu, samas toda eelmist elu ikkagi natuke igatsedes.

„Pimeda mehe aedades“ on mälu teema rohkem esil kui „Pühamäes“. „P“ mõttearendus piiril ja äärel olemisest esineb ka „PMAs“. Üks suur teema on inimese üleminek teiseks inimeseks, üle piiri minek. Millised on need kriteeriumid, mille alusel inimene mõistab, et ta on nüüd teistsugune kui ta oli nädal tagasi või aasta varem? Emilia jutustab pikalt oma üleminekust n.ö krunnielust päris oma ellu. Ja ta valmistus üheks uueks hüppeks üle piiri. See on Emilia vabanemine nii reaalselt kui kujundlikult. Tema loo kõrval asetseb härra Koi lugu, kusjuures Koi ei mõista, millal üleminek toimus, ta on selle hetke oma mälus ära peitnud. Georg näitab Koile, mis juhtus, tõstab mehhaaniliselt selle sündmuse, lapseootel Emilia auto alla jäämise, tema silme ette.

Ja samas on see, mida härra Koi tegelikult tahab, ootab ja kardab PMAsse ära peidetud. Emilia korrutab, et Adam ei lugenud raamatuid, aga Adam oli lugenud ühte raamatut, mis oli temasse väga võimsalt mõjunud. Tsitaat sellest raamatust on PMAs olemas, aga ma ei ütle kus. Las lugeja otsib. Mulle meeldivad ristsõnamõistatused.

Küsis Paul Raud.

Pauli arvustust Kaur Riismaa romaanidele „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ loe siit!

Luuletaja proosas

pühamägi

Kaur Riismaa „Pühamägi“

Verb, 2015, 111 lk.

Toimetanud Maris Tamm

Kujundanud Piia Ruber

pimeda mehe aiad kaas trykki.indd

 

 

Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“

Tänapäev, 2015, 223 lk.

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Angelika Schneider

 

Ma nimetaksin Kaur Riismaad luuletajaks ka siis, kui ta luuletamise maha jätaks. Mitte tagamõttega solvata või halvustada tema proosat, vaid lihtsalt seepärast, et Riismaas ja tema tekstides on midagi nii luuletajalikku. See ei tähenda jällegi, et ta proosa oleks vähem väärt, hoopis vastupidi.

Pühamägi

„Pühamägi“ on lühem kahest romaanist ning seda võiks pigem nimetada jutustuseks. Romaan jutustab loo Maurice’st ja Niinast ühe mina silmade läbi. Niina, Maurice’i näiliselt lihtne kaaslane, on see, kes kogu loo käima lükkab. „Minu meelest oli ta liiga rõõmus.“ ja „Ta oli imepisike nagu mutter, ruugevõitu lühikeste juustega nukuliku pea kuklas tolknes saba.“ (lk 31). Maurice’i häälekad kannatused ja ilmutus Pühamäel ning Niina vaiksed kannatused, aga lõpuks: „Ja korraga tundub, et tema on meist kolmest kõige normaalsem. Nagu naised ikka. Nii, nagu naised“ (lk 97). Lõpuks läheb kõik kuidagimoodi ikka edasi.

„Pühamägi“ on lühike ja võrdlemisi fragmentaarne lugu. Oma olemuselt meenutab see raamat väga tugevalt luulekogu (nii raamatu sisekaantel kui loo keskel leidub ka päris luuletusi). Kõik peatükid on kui juhuslikud ülestähendused, mis kokku kuhjatud ühte kingakarpi ning: „Mõnikord ma üritan neid kuidagi koondada, reastada, tõstan ümber, vihastan, topin kingakarbi voodi alla tagasi, ja poole aasta pärast jändan uuesti, sest ei anna rahu.“ (lk 7). Selles mõttes ongi need nagu Maurice’i luuletused, ainult proosas. Ka keel on poeetilisem kui nii mõneski muus proosateoses, aga eks see kuulu ka Riismaa stiili juurde. Minul tekkis seda lugedes aga mingi tüdimus. Selline tüdimus, kui lemmikluuletaja luuletusi liiga palju järjest lugeda ning lõpuks tekib selline äng, justkui loeks sama luuletust ikka ja jälle uuesti. Ent kui luule puhul tekiks selline paine pärast paljut lugemist, siis „Pühamägi” loob taolise tunde paari peatükiga. Aga võib-olla peakski seda lugema aeglaselt, samas tempos nagu kõik see elus juhtuks?

Pimeda mehe aiad

„Pimeda mehe aiad“ võitis eelmise aasta Tänapäeva romaanivõistlusel I koha. Ja täie õigusega. Erinevalt „Pühamäest“ on see romaan palju romaanilisem ning proosakirjanik Riismaa on siinkohal täiel määral välja lastud.

„Pimeda mehe aiad“ räägib härra Koist, mehest, kes suudab tungida inimeste, eelkõige mälestustega inimeste pähe ja seal asju sättida nii nagu ise tahab. Nagu ütleb Naine: „Minu mees tahab saada massööriks! Luulemassööriks! Prouakestelausujaks!“ (lk 79). Lugu hüpleb sujuvalt pensionil, end Adamiks nimetava härra Koi vanaduspõlve rännakute ning Koi ja Naise kooselu vahet. Härra Koi vaatleb läbi klaaskuulikese maailma ja meenutab, samas kui noor Koi põeb töötuse ja Naise hakkajalikkuse pärast. Üks mõtleb sellest, mis oli, ja teine mõtleb, kas midagi üldse tuleb. Ja tuleb, sest miski peab ju neid kahte Koid ühendama. Tuleb pikalt ja vaevaliselt, aga kui see lõpuks kohal on, siis: „See, mis ma salamisi soovinud olin, tema iseseisvus, muutus nii intensiivseks, et oli selge – loom tuleb puurist välja lasta ning mingu otsigu saaki.“ (lk 144).

Kuidagi ei saa mööda ka Naisest, kes sekkub juttu just siis, kui ise vajalikuks peab: „Olgu tema pealegi Adam, aga mina olen nüüd igatahes Emilia ning autori jutustusse murran ma sisse, kuna ma olen pidanud oma elus igale poole ise sisse murdma.“ (lk 101). Jälle on naine see, kes leiab mehe ning kes tolle mehe jalule aitab, kes teda nuhtleb ja lohutab. Ning kelleta poleks mingit härra Koid, mitte mingit revolutsioonilist kuulsust ning mitte mingeid saksa prouasid hotellitoa taga koridoris ootamas.

Võrreldes „Pühamäega“ on „Pimeda mehe aiad“ palju rohkem valmis. Hoolikalt mõõdetud stiiliga ja hea looga romaan, mis on üks suurepärane debüüt igas mõttes. See, mis „Pühamäes“ mulle ei mõjunud ja poolikuks jäi, on siin hoolikamalt tahutud ning täiuslikum. Head tegelased, kes on mõistetavad, kes on inimesed, mitte pelgad kirjanduslikud tegelased, ning täpselt konstrueeritud lugu, mis nagu igas heas romaanis peidetud just nii, nagu mulle meeldib.

Mul on isiklikult tekkimas Kaur Riismaa loominguga selline suhe nagu Ameerikas igasugu bestsellerite autoritega (nt George R. R. Martin). Tahaks aina juurde ja juurde. Kõik tema teoste head ja vead, kõiki neid tahaks. Vägev värk igatahes!

Paul Raud

Pauli intervjuud Kaur Riismaaga loe siit!

Intervjuu Olavi Ruitlasega

10256781_1503294173265615_7663684183584082578_o

Olavi Ruitlase romaan „Vee peal“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Olavi Ruitlasega.

 

Millised luuletajad või kirjanikud on teid enim mõjutanud?

Äkki Juhan Viiding, Hando Runnel, Tartu Nak…

Kui sageli te kalale satute?

Korra nädalas ikka.

Mulle väga meeldis, kuidas rääkisite vahetult tegelase mõttemaailmast ja reaalsusest. Kuidas selline stiil välja kujunes?

Ega ju ei tea, kirjutan nii nagu oskan, nii nagu mu tegelased mulle tunduvad, nii nad paberil välja näevad. Kirjutamine ongi uute reaalsuste otsimine ja nendes viibimine. Lugemine on peaaegu et seesama asi.

Mis on teie nõuanded noortele kirjanikele?

Lugeda. Kui kirjutada siis ainult endale tuttaval teemal.

Mida tähendab teie arust Kaur Kenderi novelliga seotud skandaal eesti kultuurile?

Midagi ei tähenda, eesti kultuur on pisut rohkem kui üks kohtuasi või prokurör. Pikas perspektiivis ei saa keegi sõnale piire seada.

Küsis Erik Richard Salumäe.

Erik Richardi arvustust Olavi Ruitlase romaanile „Vee peal“ loe siit!

 

Väike mees, suur kalamees

vee-peal

Olavi Ruitlane „Vee peal“

ZA/UM, 2015, 196 lk.

Toimetanud Taive Särg

Illustreerinud Lilli-Krõõt Repnau

Kujundanud Indre Suur

 

Esimene pilk raamatule jättis sõbraliku mulje. Kaanel olid järv ja paat, milles kiilaspäine mees ja poisike kala püüavad. Ma polnud enne ühtegi Ruitlase raamatut lugenud, aga sellest piisas, et tekitada soov näha, mis seal kaane taga on.

Selgus, et seal oli lihtne lugu ühest lihtsast Võru poisist, kes Tamula järvest kala püüdmas käis. Haugi, angerjaid, latikaid, ahvenaid ja linaskeid. Loodan väga, et mõni liik kahe silma vahele ei jäänud, sest pidasin oluliseks kõik ära nimetada. Raamat on jagatud umbes kümneks looks, kus igaühes käiakse kalal. Igas loos saab ka paralleelselt teada, mis poisil hetkel peas või elus toimub. On siis keegi peksa saanud või vedru välja visanud või poiss ise armunud.

Nimetan peategelast poisiks, kuna ei mäleta, et teda nimeliselt mainitud oleks. Kuri kahtlus aga ütleb, et tegemist on Ruitlase enesega. Vahest see ongi kohe ametlikult nii ja mul on midagi märkamatuks jäänud? Igatahes tekkis mul tugev kujutluspilt, kuidas autor teismelisena 1980. aastate alguses mööda Võru linna ringi patseeris. Siinkohal kiitus suurepärase olustiku loomise eest. Lapsevanemate peks ja sõim, seksuaalsed tabud ja salaja Ameerika Hääle kuulamine andsid hea ülevaate tolleaegsest elust ja olust.

Ma pole kunagi kalal käinud, aga Ruitlane tegi kalapüügi mulle põnevaks. Sain teada, et kõiki kalu ei püütagi õngega ja tutvusin veidike kalameeste slängiga. „Vee peal“ ei saa kalapüügi suhtes külmaks jätta, sest selle ja argielu vahel valitseb harmoonia, mis annab teosele teistsuguse ja meeldejääva olemuse. Tegemist on ausa raamatuga, mis räägib elust kõige puhtamal kujul, täpselt nii, nagu on. Sageli on raamatus surm ebaloomulik ja groteskne, aga mitte siin.

13-aastase poisi elu ja mõtete jälgimine oli selle raamatu parim osa. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleksin mõne aasta võrra noorenenud, kuigi arvan, et kohati oli naiivsusega ülepakutud. Samas võib probleem olla ka selles, et tänapäeval on sellises vanuses noored kohati küpsemad ning vahest ka teadlikumad. Hetked, kus poiss esimest korda tüdrukutest unistas või kõiketeadvalt ringi marssis, tõid kaasa mingi veidra nostalgiatunde. Rääkides vaheldumisi päriselt toimuvast ja peas toimuvast, lõi autor realistliku maailma, kuhu siseneda oli imelihtne.

Arvan, et „Vee peal“ on raamat, mida peale keerulisi mõtteid täis päeva on lausa lust lugeda. Lihtne ja lööv ning omab väärtuslikku mõtet.

„Kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei oleks.“

Erik Richard Salumäe

Erik Richardi intervjuud Olavi Ruitlasega loe siit!

Intervjuu Andrus Kivirähkiga

Andrus Kivirähki raamat „Oskar ja asjad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Andrus Kivirähkiga.

 

 

 

 

Mis on teie lemmikasi? Milline oleks tema iseloom, kõnepruuk?

Ma ei suuda küll ühte eset teisele eelistada. Võiks ju pidulikult öelda, et raamat – aga ei saa ju kuidagi hakkama ka ilma kingadeta, lusikata, telefonita, padjata, voodita, lambita… Ja õnneks neil tegelikult mingit iseloomu ja kõnepruuki polegi, nad on vait ja lasevad end lihtsalt ära kasutada. 🙂

Kas teil oli ka lapsepõlves selline maavanaema, kes suurte sibulatükkidega kotlette praadis ja päevad läbi aiamaal müttas? Millist rolli need vanaemad meie ühiskonnas ja kultuuris mängivad ning kas nende tuleviku pärast peaks muret tundma?

Minu mõlemad vanaemad elasid linnas, üks neist lausa minuga samas korteris. Nii et maal suvitamas käisin ma ikka ainult koos ema-isaga. Iseenesest on muidugi tore, kui laps saab varakult kogeda erinevaid keskkondi, nii linnatänavat kui taluõue, aga ilmselgelt jääb maavanaemasid järjest vähemaks. Ega neid ei saagi ju palju olla, kui enamus eestlastest elab linnas! Samas on Eestis ikkagi kuidagi nii välja kujunenud, et laps satub mingil moel ikka maale. Võib-olla rohimine ja kaevust vee kandmine jäävad proovimata, aga seenel või marjul käib ta varem või hiljem ikka ära.

Kui suur osa romaanist või loost on teil tavaliselt ette kavandatud ja kui palju sünnib kirjutamise käigus?

Eks selline jutu “luukere” on ikka alustades paigas ja olulisemad tegelased välja mõeldud. Peab ka teadma, kuhu suunas lugu kulgeb ja milline on lõpp. Aga mingid väiksemad detailid lisanduvad juba kirjutamise käigus, nagu ka mõned kõrvaltegelased. Ehk siis piltlikult öeldes, kui sa hakkad Tallinnast Tartusse minema, siis on sul tee üldjoontes teada, nagu ka lõpp-punkt, aga kes sul täpselt tee peal ette võivad sattuda, seda näeb juba matka käigus.

Kes on teid enim võluvad või inspireerivad kirjandusklassikud ja kuidas on need võrreldes kooliajaga muutunud? Mida mäletate oma kirjandustundidest?

Oi, neid on palju! Võiksin kohe esimese hooga umbes 30 nime üles lugeda ja kindlasti unustaksin kellegi väga olulise ära. Kooliajaga võrreldes on see nimikiri kindlasti pikenenud, sest koolist on palju aega möödas ja vahepeal olen ma ikka mõnevõrra juurde lugenud. Aga kui just peab kedagi nimetama, siis olgu – eesti kirjandusest Luts ja Tammsaare, lastekirjandusest Lindgren ja Jansson, maailmakirjandusest Dostojevski ja Garcia Marques. Kusjuures süda juba tilgubki verd, kuna mõni hästi-hästi oluline jäi nimetamata…

Kirjandustunnid olid mõnusad. Ega ma seal eriti vaeva ei pidanud nägema, kõik vajalik oli läbi loetud ja kirjandite kirjutamine ei valmistanud ka probleeme.

Kumma te ise valiksite – võlutelefon või ussisõnad?

Ussisõnad on nagu kindlam, telefon võib rikki minna või ära kaduda.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara Liisi arvustust Andrus Kivirähki raamatule „Oskar ja asjad’’ loe siit!

Asjatult ei longi

9789949386451.jpg

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad’’

Film Distribution, 2015, 300 lk.

Kujundanud ja illustreerinud Anne Pikkov

 

 

 

 

Oskar on igati arukas ja alati abivalmis väikemees. Pealinna poisina tunneb ta end aga suvel vanaema juures ilma päästva nutitelefonita nagu merehädaline tubakata üksikul saarel ja abi pole kuskilt loota. Vanaema on vana ega mõista neid laste mänge, külapoisid on ju täitsa võõrad (millal on pidanud mõni täiskasvanu teisega rääkima puhtalt sellepärast, et nad on enam-vähem sama vanad?) ning üksi vana telliskivi all elavat vihmaussi kuigi kaua vaadata ei jaksa. Aga mis oleks, kui meisterdaks puutükist telefoni, millega saab imekombel erinevatele asjadele helistada?

Ennemuiste toimus inimese ja looduse vahel pidev suhtlus. Ussisõnad ussisõnadeks, aga ka puud, järvepind ja hommikune härmatis polnud niisama iluasjad, vaid andsid teada selliseid tähtsaid asju, nagu näiteks mis ilm homme on ja kas siis armastab või ei armastagi. Nüüd on seda järjest vähemaks jäänud – ja kuigi me oskame kõikvõimalikke asju kõikvõimalikel viisidel kasutada, ei jää meil aega neid kuulata või isegi lähemalt uurida. Äkki on seinal tiksuv käokell terve elu hoopis loomaaia direktori ametist unistanud? Võib-olla teeb prügiämber kõigest, mis temasse visatakse, väikese luulerea? Ja loomult tagasihoidlikul televiisoril on alatasa kõhust kostvate häälte pärast hirmus piinlik…

Mida siis on vaja selleks, et argisest ja tavalisest välja murda? Igavust. Harjumuspäraste tegevuste ammendumist või kättesaamatust. Oleks Oskaril meeles olnud nutitelefon kotti susata, poleks lugu kuigi põnevaks läinud ja asjade maailm oleks jäänud ilma neile nii vajalikust abikäest.

Raamat tutvustab sõbralikult oma maailma ja kisub kaasa, ilma et ma ise märkakski, et olen külmast talveööst sattunud päikselisele Lõuna-Eesti majakese trepiesisele.  Peale suurepärase hetkede ja atmosfääride tajumise olen Kivirähki alati imetlenud just inimeste tundmise pärast. Pea kõigis tema tegelastes on midagi kodust ja äratuntavat, mis jõuab ikka ja jälle üllatada, kui ta lühidalt, kuid täiuslikult sõnastab midagi, mida olen isegi endale teadvustamata tundnud, mõelnud või teiste juures tähele pannud. „Oskar ja asjad“ puhul oli minu jaoks kõige hämmastavam väikese Oskari enda sisemaailm. Lasteraamatu väärtus kasvab märgatavalt, kui autor ei tundu mitte peategelasest targem, vaid avastab ja mõtleb koos temaga, ning Kivirähk ja Oskar paistavad teineteist mõistvat. Vanaema aga, kellest Oskar päris hästi aru ei saa, on kujutatud nii soojalt ja puhtvanaemalikult, et ka tema ei jää päris kaugeks. Rääkimata asjade kujul esinevatest kõrvaltegelastest, kes väga õnnestunult nii oma esemelist funktsiooni esindavad kui kirevaid karaktereid parodeerivad. Heatahtlikult.

On „Oskar ja asjad“ siis lasteraamat? Muidugi on. Aga nagu me teame, on mõni hea lasteraamat võrdselt huvitav ka natuke suuremale lapsele ja täiskasvanulegi, tuletab ühelt poolt meelde aegu, mis juba möödas, ja aitab mõtestada neid, mis praegu täies hoos. Kivirähki meile tuttav huumor, leidlikkus ja lihtne headus ning Anne Pikkovi suurepärased illustratsioonid annavad kokku ühe ilusa raamatu, mis soojendab südant.

Saara Liis Jõerand

Saara Liisi intervjuud Andrus Kivirähkiga loe siit!

Hõbeniidil kõndija

hulgakesed

Triin Soomets „Hulgakesed’’

Verb, 2015, 56 lk.

Kujundanud Piia Ruber

 

 

 

Lugesin. Trammi peal. Lugesin kodus. Lugesin valjult iseendale ette. Luuletused kõlasid jõuliselt. Täis naiselikku väge. Lood olid omavahel justkui maagilise niidiga seotud. Niit oli hõbedane ja särav ning mööda seda tuli kõndida. Lugesin ja tundsin end nagu köieltantsija, nagu hõbeniidil kõndija. Maha oli raske astuda, all ootas… eimiski? Mind tõmmati kätest, et saaksin luuletustest tervikliku elamuse. Et ma liiga kohe alla ei astuks. Et tunneksin kõiki tundeid, mida luulekogu enda kaante vahel peitis. Samm sammu haaval, luuletus luuletuse järel.  Read haarasid mind endaga kaasa, tõid silme ette värvid, pildid, maalid. Tõid mõtteisse uued mõtted. Uued terakesed, uued pudinad. Sulandusin sõnade vahele. Rändasin luuleilmas. See oli päris teistmoodi maailm. Mulle mitte nii tuttav, kuid väga meeldiv uus koht. Iga luuleraamatuga sellisesse maailma ei satu.

Nendes luuletustes on küsimusi. Vastusteta. Lk. 20 /…raam teab, kuidas peab olema ruum teab, kuidas on kummal on õigus…/…kunstnik teab, kuidas peab olema värvid teavad, kuidas on kummal on õigus…/  Kaugele mõtlema kutsuvad küsimused. Kus ja mis on „õige“? Kellele kuulub „õige“? Kas „õige“ on olemas?

Hõbedasel niidil astudes jäid minuga kaasa astuma mitmed luuletused ning nii mõnedki neist kõnetasid mind sügavalt. Nad pugesid mulle pähe ja jäid sinna. Mõned on ikka veel seal, kuigi niit on juba lõppenud.

Ka visuaalselt oli luuletusi meeldiv lugeda. Valgel taustal olid üpris lühikesed read, mõni sekka ka pikem. Iga rida kandis mõtet, mis astus mulle vastu sirge selja ja selge pilguga – saime kohe tuttavaks. Mõni lause jalutas vahel teise ritta. Mõte ei lasknud end sellest segada, vaid tantsiskles edasi valgel paberil tiire tegevates mustades tähtedes.

Lugemissammud Triin Soometsa luulemaailmas ei olnud sugugi ühtemoodi. Tabasin end vahel jooksmas, vahel lausa sprintimas, siis jälle väga aeglaselt jalutamas…
Kuigi luuleniit „Hulgakestes“ ei ole kuigi pikk (raamat ei ole paks), on see tohutult kaasahaarav ning veel ja veel lugema kutsuv. Võid jäädagi lugema algusest lõpuni ja lõpust algusesse.
…kahel pool õitsevad kaldad
keskel on sära
peegel alt yles ja ülevalt alla. (lk. 50)

Olivia Tammisto

Intervjuu Lauri Sommeriga

Lauri Sommer

Lauri Sommeri luulekogu „Kunagi“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Lauri Sommeriga.

 

 

 

Olete tõeline Hunt Kriimsilm – luuletaja, prosaist, kirjandusteadlane, olete ansamblites, kirjutate ajakirjandusse, tõlgite raamatuid.. Kelleks te aga päris väiksena saada tahtsite?

Päris väiksena ei mäletagi. Lapse maailmas äkki ei olnudki elukutseid, lihtsalt vaatasid, kuidas teistel see asi käib. Kusagil neljas-viies klass oli kindlasti arheoloogiks saada tahtmine. Isa luges maeiteamis indiaanlastelugusid ette ja nagu tekitas selle huvi kaugete aegade vastu, teises klassis ohvrikivi leidmine oli nagu mingi märk. . Ajalugu oli koolis mu ainuke tugev aine vist. Kõikide ajalooõpetajatega oli ideaalne klapp ja vene keele õpetajatega kaa. Oktoobrilapsena olen ma korra olnud klassis poliitinformaator, kes teistest parema vene keele oskuse tõttu tõlkis eelmise päeva Vremjas eetris olnud poliituudised. Vist isegi teades, et see oli kylma sõja aegne ajupesu. Aga imelikul kombel ennustasin ma endale tulevikku ette – viiendas klassis kirjutasin kirjandis, et tulevikus elan ma stipendiumidest ja vabakutselisena. Nii ta on läinud.

Meenus veel, et kusagil kuuendas-seitsmendas klassis tahtsin saada professionaalseks pinksimängijaks. Tulin omas vanuseklassis maanoorte yhingu Jõud eesti meistriks, sain esimese järgu kätte, aga siis kadus tasapisi huvi igasugu võistlemise vastu.

Kui kirjutate luuletusi, kas panete need paberile nii, nagu need esimesel hetkel kõige õigemad tunduvad ja jätategi sellisena või viimistlete ja muudate mitu korda sõnastust?

Lyhem asi tuleb tihti tervikuna. Pikemad võivad alles mitme aasta pärast täpseks saada, kui oled pärast kirjutamist edasi eland ja veel millestki aru saanud. Luuletus on ju peenmehhanism, nagu mõni tsaari kellamäng. Ja vabastav on see, et iseenesest mul pole vaja seda teha, luule pole enam ammu aastaid mu põhiala. See nomineeritud saamine oli umbes sama positiivne yllatus, kui oleks odaviskajale, kes Rakvere Tarva auhindadele korraldatud spordimängudel avastab, et ta on äkki jõudnud tõkkejooksu finaali.

Mis on Eestis praegu kõige suurem probleem? Maailmas?

Praegune yldine päevapoliitiline põhiprobleem on kevad ja mulle tundub, et see on tegelikult hõlpsasti lahendatav. Kel hing sees, võiks rõõmustada.

Teie romaani ,,Sealpool sood” saadab ka soundtrack väga erinäolise muusikaga, kõrvuti teie ansambli Kago loodud ja ka keskaegsed palad. Mille järgi selline valik tehti?

Need asjad pidid seostuma mingi stseeniga raamatus. Ja stseenid olid ka suht eri stiilides.

Eks see keskaja peatykk jäi muust raamatust natuke liiga eraldi.

Kui saaksite valida, millisel ajastul elada, siis millisel? Miks?

Sel ajastul võiksid inimesed osata palju käelisi tegevusi, olla tugeva, aga mitte fanaatilise usuga ja võimalikult vähe targutada. No ma valiksin ikka mitu korraga. Yhiskonna praeguse illusoorsuse taseme juures võibki igayks hea tahtmise juures elada selles ajastus, kus tal parajasti kõige mugavam on. Kes tahab, istub kogu ärkvel oldud kyberruumis ja sööb enda infost kasvõi lõhki. Kes tahab, pyyab uuesti luua kolmekymnendate vana linnaboeemluse maailma, kes tahab läheb kaheksakymnedate algusse ja hakkab punkariks või uusromantikuks. Kes tahab loob kujuteldava kuuekymne yheksanda aasta ja hakkab hipiks, mõni taastab talukultuuri ja lähendab oma maailma vana seto eluringile… Isegi samast ajastust võetakse ju vastu täiesti erinevaid impulsse. Aga päris mingisse nostalgiasse ära kaduda pole vist ka mõtet. Praeguses maailmas hakkama saamiseks tuleb elada hybriidina moosdast ja arhailisest, mingisuguse digitaalse korilasena.

Küsis Eva Ikkonen.

Eva arvustust Lauri Sommeri luulekogule „Kunagi“ loe siit!