Second-hand kogemus

kunagi

Lauri Sommer ,,Kunagi”

Tiivaalune, 2015, 80 lk.

Kujundanud Margus Luht

 

 

 

Millest saab alguse mõte?

Miski inimese ümber haarab ta tähelepanu. Tekitab mingisuguse tunde või seostub millegi varasemalt kogetuga ja tuletab seda meelde. Edasi liigub mõtteahel aina kaugemale punktist, kus ta kõigepealt moodustuma hakkas, jõudes välja hoopis kuhugi mujale. Mõttel pole reeglitepärast algust ega lõppu nagu esseel, ta ei pea ühegi kindla järelduseni välja jõudma. Lauri Sommeri ,,Kunagi” koondabki endas autori isiklikke tähelepanekuid ja vaimusähvatusi oma maailmast, mida on lahkelt lubanud meilgi uurida.

,,Kunagi” on Lauri Sommeri viimase kaheksa aasta jooksul koostatud luulekogu. Teosest peegeldub autori soe suhe looduse ja maakohaeluga. Ta võtab ühe lühikese hetke ja kirjeldab imetlusega kestvat natüürmorti –  minimaalselt ja justkui natuke kartes seda õrna kooskõla liigse jutuga häirida. Sealt liigub mõttekäik edasi ja ta tutvustab nähtu tausta, keskkonda, ajalugu või tekkinud tunnet. Kui ideevälgatuse napp tõlgendus paberil otsa saab, areneb lugeja oma edasi. Loomulikult saavad loodusesõbrad autoriga kergelt samastuda ja neid kauneid hetki nautida, kuid kõige rohkem tasuks kogu lugeda neil, kes kiviseinte vahelt vähe välja satuvad. Tutvudes Sommeri kaunis maanurgas tekkinud ideedega, saab lugeja võimaluse seda maaelu romantikat nii-öelda second-hand kogeda. Kui ei ole aega nädalaks ära Seto tallu puhkama sõita, võib linnainimene aja maha võtmiseks ka ,,Kunagi” kätte võtta.

Kuna enamasti on inimese mõttelend vaid poolikult sõnadesse pandav, veel vähem teisele üheselt arusaadav, tuleb antud luulekogu lugedes aega varuda. Tähtedest sõnade ja sõnadest värsside kokkulugemine ei võtakski iseenesest kaua, aga selleks, et moodustuks omaenda tõlgendus sellest, mida Sommer öelda tahtis, peab veidi meelisklema. Lehtedelgi on rohkem tühjust kui teksti. See on kui lugeja mõtlemisruum. Selles seisnebki ,,Kunagi” võlu. Autor ei viska lugeja nina alla valmistoodet, vaid materjali, millest ise midagi luua. Tegemist on harjutustega, kuidas aju kasutada. Inimest suunatakse valima vahelduseks teistsugust (ehk isegi harjumatut) läätse, mille kaudu maailma uurida ja mõista. Soovitatakse tähele panna nähtuseid, mida võiks ilusaks pidada.

Kohati kumab ridadest läbi Sommeri mure, et just see oskus märgata ja väärtustada on tänapäeva inimesel kadumas. Prioriteedid on muutunud ja pideva rabamise käigus võib uudistamisele kulunud aeg paraku isegi raiskamisena tunduda. Seega on oluline vahel ikkagi võtta hetk või paar, meelt puhata: ,,Vaatasin [sookurge] kaua, / pikendasin seda imestamise aega, / mis tööde hulgas unuma kipub.” Sommer ei kritiseeri ega süüdista praegust ühiskonda, need vihjed on tehtud nii õrnalt, et esmapilgul ei hakka silmagi. Rohkem näitab ta oma eeskujul, kuidas kasvõi paar imetlemiseks kulutatud minutit võivad pähe tuua mõtted, mis kogu päeva nauditavamaks muudavad: ,,Ei tea, mida tänane toob, aga hommikust / võtan kaasa need hetked sookurega.”

Kui tihtipeale iseloomustab head kirjandusteost siirus, justnagu seletaks autor sisu lähedasele sõbrale, siis seekord on mindud veel samm edasi – neid katkendeid Lauri Sommeri peas toimuvast ei peagi keegi üks ühele mõistma nii nagu ta ise. Lugejale antakse edasi mõtte tekkimise kõige esimene osa: millegi märkamine ja esimene tekkinud seos. Enne aga, kui kirja pandud ideevälgatus väga pikaks veniks, lõikab Sommer mõttelõnga järsku läbi, jättes meile ruumi see lõpuni viia. Nii on lõpptulemus unikaalsemgi, sest teatavasti pole kaht ühesugust mõtet maailmas olemas.

Eva Ikkonen

Eva intervjuud Lauri Sommeriga loe siit!

Intervjuu Veronika Kivisillaga

Veronika Kivisilla

Veronika Kivisilla luulekogu „Cantus Firmus“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Veronika Kivisillaga.

 

 

 

 

Minu jaoks oli „Cantus Firmus“ kui ood vaikusele. Kui vaikuse leidmiseks pole võimalik lahkuda maale ja loodusesse, siis kuidas Te kiiretempolises linnakäras vaikusehetki leiate?

Vaikus on kõige alus. Sellest algab luule, muusika, sünnivad kõik lood ja head mõtted. Muidugi kasutan ma alati juhust, kui saab linnast välja, näiteks Käsmu, aga ka tempokas ja kärarohkes linnaelus võib leida vaikuseoaase. Püüan oma teekonnad ja tegemised vastavalt sättida. Mulle meeldivad varahommikud, kui muu maailm alles magab. Hea klaar aeg oma mõtteid mõelda ja päevaks valmistuda. Harju tänavale tööle minnes valin vanalinnas erinevaid teid, aga alati neid, kus vähem turiste ja sagimist. Kloostri Ait on üks väheseid söögikohti, kus muusika ei domineeri – kuuleb lusika kõlksumist ja saab häält pingutamata vestelda. Kui sageli on sebimist ja suhtlemist täis päevad, on mul oma rituaalid, kuidas vajalik vaikusedoos kätte saada. Näiteks astun vahel mõnda kirikusse ja lihtsalt olen seal veidi aega. Või istun mõnes pargis. Või jalutan koeraga. Õnneks on kohti ja võimalusi! Vanalinna nurgatagused ja pargid, kirikud ja muuseumid, surnuaiad, antikvariaatide tolmune vaikus, Nõmme ja Pääsküla teed ja tänavad, Kirjanike Maja musta laega saal enne kirjandusliku kolmapäeva algust. Meenub, et sügisel, kui olin paar päeva Brüsselis, mõtlesin, et selles linnas on küll keeruline vaikust leida. Pidev huugamine! Sireenid! Aga ometi, kontrastina keset kihavat äritänavat on tihti mõni täiesti tühi ja vaikne kabel või kirik, kus end koguda. Usun, et igas linnas on vaikuseoaase. See, kes vaikust vajab, küllap teab neid otsida ja leida.

Kuhu te oma luuletused ja ideed kirja panete, kas eelistate paberit või arvutit?

Mul on alati kaasas märkmik ja harilik pliiats. Kui need vahel harva on maha ununenud, tunnen, et midagi olulist on puudu. Noh, umbes nagu mõni naine võib tunda end alasti ja abituna, kui huulepulka kotis pole… Mu märkmiku sisu on suhteliselt segane, sest kirjutan sinna uitmõtteid, tähelepanekuid, esinemiste kondikavu, ideid, ahastusi, luuletuse algeid ja vahel ka kohe valmis tekste. Kuna kirjutan käigu pealt, bussis või rongis loksudes, on käekiri jõnklik. Selliseid märkmikke on mul aastatega kogunenud suur virn. Muidugi, lõpuks löön ikka tekstid arvutisse ümber. Pikemaid asju – arvustusi, artikleid, vähest proosat kirjutan arvutis.

Oma luuletustes olete tabanud armsaid hetki argipäevaelust, mis võivad kergelt tähelepanuta jääda. Kas pisikeste detailide märkamine on anne või õpitav oskus?

Ma ei oskagi öelda. Pigem ikka vist kaasasündinud „viga“. Ehkki, miks ei võiks tähelepanu ja detailide märkamine olla treenitav? Ma olen alati olnud suur inimestevahtija. Mu sõber Piret Päär ütleb ikka, et tal on iga kord minu pärast piinlik, kui ma end niimoodi vahtima unustan. Mulle näib, et pisiasjad, väiksed armsad hetked ja sõnastused on ju need, mis me elu tähenduslikuks ja mõttekaks muudavad. Muide, mul ei ole näiteks üldse püsivust muudes asjades detailne ja täpne olla – käsitöös või remonti tehes. Seal ei viitsi ma üldse nikerdada!

Kuidas tuua rohkem noori luulet lugema? Kas seda on üldse vaja või lugegu need, kes juba praegu loevad?

Usun, et inimesel on kaasasündinud „luulesoolikas“. Vaat, kuidas väikesed lapsed naudivad rütmistatud kõnet ja oma esimesi, juhuslikke riime! Miks see soolikas sageli siis ühel hetkel kärbub? Küllap loetakse kodudes vähe. Tihti pole seal õieti raamatuidki. On muud tänapäevased meelelahutajad. Selleks, et kasvaks (luulet) lugev inimene, on tarvis raamaturohket kodu, kus laps näeks ja kuuleks oma vanemaid lugemas. Koolis saab mõndagi päästa hea õpetaja, kes leiab üles tekstid, mis võiksid kõnetada. Oskab sütitada, kavalasti mõjutada, et luule tunduks äge, värske, raju, vajalik, puhastav, lunastav. Ma unistan ikka ka sellest, et igas koolis, igas klassis võiks vahel olla tunnikülaliseks luuletaja. Ma tean, mismoodi see mõjub. Tuluke lööb põlema! Olen koolis töötades kutsunud tundi luuletajaid ning käinud ka ise külaliseks. Muidugi on noorele inimesele suurepärane sütitaja eakaaslane, kes loeb ja oma vaimustust jagab. See, mida teevad Kaktuse noored, on fenomenaalne! Vahel tundub, et pilt on nukker – noored ei taha ega suuda lugeda jne. Kõik see vana laul, et kuidas vanasti oli rohi rohelisem. Aga siis on kohe kõrval Kaktus ja näiteks need noored, kes HeadRead festivali Verinoorte kavas üles astusid ja kogu usk taastub kahesajaprotsendiliselt!

Mida soovitaksite Kaktuse lugejatele, kes küll sooviksid, aga pole veel julgenud oma esimesi luuletusi kirjutada?

Kui on tunne, et tahaks, siis igal juhul soovitan kirjutada! Iseendale kirjutamine ei tähenda muud kui iseenda ületamist. Katsetamine võib olla vaevaline, aga võib ka olla väga põnev ja mis peamine, teraapiline. Teine lugu on oma tekstide avalikustamisega. Sõltub inimesest, aga see nõuab enamasti juba suuremat julgust. Kui on soov oma luuletusi ette lugeda või trükki anda, on hea, kui leidub keegi kogenum, kes oskab ehk mõneski küsimuses nõu anda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Veronika Kivisilla luulekogule „Cantus Firmus“ loe siit!

Intervjuu Paavo Matsiniga

Paavo Matsin

Paavo Matsini romaan „Gogoli disko“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Paavo Matsiniga.

 

 

 

 

Teie raamatus on mitmeidki mõjutusi Gogoli stiilist. Mis Teid ennast Gogoli stiili/loomingu juures kōige rohkem köidab?

Atmosfääri loomise oskus, Gogol on ikka päriselt õudne, lugege Viid.

Panin tähele, et kasutate päris palju selliseid kolmekordseid väljendeid inimeste ja asjade kirjeldamiseks. Miks?

Kes oskab vene keelt, see saab aru, mis mäng nendega käib. On ju ka venekeelsete sõimusõnade kohta isegi käibel termin „räägib kolmekordsetega”.

“Gogoli diskos” on nii horrorit, sürrealismi kui ka alternate history’t. Mis žanrisse Teie ise selle raamatu asetaksite?

Kirjutasin ikka lihtsalt romaani, mulle on võõras väga kindlate piiridega asjade kirjutamine, see on nagu mingi toote valmistamine siis. Poodides pandi raamat mõnel pool ulmeriiulisse, mu arust see päris objektiivne ehk ei ole, mul on seda ehk isegi raske põhjendada, ma ei tunne eriti ulmekirjandust, aga mu eesmärgid on vist siiski teised. Umes vist on žanripiirid olulised, mulle on oluline pigem ületada igasuguseid piire.

Miks valisite raamatu tegevuspaigaks Viljandi?

Aga miks mitte? Elasin 33 aastat Tallinnas, nüüd ei taha seal enam olla poolt tundigi. Viljandi on väga sümpaatne linnake, selline Eesti San Francisco praegu. Siin tehakse praegu olulisi asju, kasvõi muusika vallas. Siit võib iga kell tulla n-ö uus Doors! Siin on palju igasuguseid snoobe, hipisid ja veidrikke, väga lahe ja austustvääriv keskkond.

Raamatutegelastel on palju huvitavaid nimesid. On nendel nimedel ka mingi eriline tähtsus või tähendus?

Mõned neist viitavad konkreetsetele prototüüpidele, näiteks Arkaša. Ma arvan, et nii nagu teoste pealkirjad, on ka tegelaste nimed alati olulised. Autor tahab nendega ikka midagi vihjata.

Rene Kriisa

Rene arvustust Paavo Matsini romaanile „Gogoli disko“ loe siit!

Kokkupõrked Gogoliga

gogoli-disko

Paavo Matsin „Gogoli disko“

Lepp ja Nagel, 2015, 143 lk.

Kujundanud K. Mandmanin ja I. Bilibin

 

 

 

Pean tõdema, et enne KULKA kirjandusauhinna nominentide nimekirja lugemist polnud ma Paavo Matsini nime kuulnud, kuid sellise pealkirjaga nagu “Gogoli disko” haaras raamat mu tähelepanu. Lugenud raamatu kirjeldusest, et tegevus toimub lähitulevikus, kus Eesti taaskord turvaliselt Tsaari-Venemaa rüpes, tõmbas raamat endale mu huvi.

Esimene asi, mida lugeja raamatut kätte võttes näeb, on raamatukaas ja selle raamatu juures tundub paslik ka seda mainida. Raamat on rüütatud uhkesse veripunasesse, mida kaunistab kaunis kuldne slaavi muster mulgi mehikesega keskel. Nii kaanekujunduse kui ka teiste raamatus leiduvate pildikestega on kunstnik väga hea töö teinud.

Lugeda on “Gogoli diskot” kahtlemata mõnus. Matsini kirjaviisi on hea hõlbus lugeda, ei pea ühte lauset mitu minutit seedima, kuid väljendusrikkuse koha pealt pole mitte midagi kaotatud, tekst on värvikas ja vaheldusrikas. Kohe näha, et kirjanikul klassikirjandites sõnakordustega probleeme ei tulnud. Vürtsi lisavad ka mitmed, minule kui vene keele võhikule huvitavad kolmekordsed väljendid, mida raamatu venelastest tegelased kasutavad. Õhkkond, mille Matsin loob, on midagi sarnast raamatu nimekaimu loodule. Kõik see sürreaalsus, mis raamatus toimub, ei pane inimesi Lovecrafti moodi hüsteeritsema ja hulluma, vaid kõik tundub loomulik ja heas mõttes argipäevanegi. Samas aga kõditab Matsin mõnusalt närvi nii hallutsinatsioonide kui ka tumedala minevikule viitamistega. Pean ütlema, et pani südame kiiremini põksuma küll.

Kahjuks need asjad mind lõpuni lummas ei hoidnud. Raamatu esimeses ja teises osas oli väga põnev tegelaste mahhinatsioone ja Gogoli ümber sebimist jälgida ning horror’i sugemetega teise osa lõpp viskas armutult pingekerisele leili juurde. Kahjuks aga ei toonud kolmas osa mitte värskendavat hüpet tiiki, vaid vaikse jahtumise. Tegelaste sebimised kaotasid minu jaoks oma võlu, sürr hakkas tunduma kuidagi tobe ja kolmanda osa lõpp tundus grand finale asemel vindi ülekeeramisena. Tugeva alguse ja keskkoha kõrval jättis raamatu lõpp kuidagi halva maigu suhu.

Siiski, kindlasti ei tasu jätte seda raamatut ostmata, sest hoolimata mitte-nii-heast lõpust on siiski tegemist toreda ja huvitava raamatuga, mis on lugemist väärt ja igale raamaturiiulile ehteks.

Rene Kriisa

Rene intervjuud Paavo Matsiniga loe siit!

Intervjuu Mats Traadiga

Mats Traat

Mats Traadi luulekogu „Alalütlev“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Mats Traadiga.

 

Millele toetudes kujunes kirjanikutee algusaastail teie enese stiil? Kas nüüdseks tunnete, et olete selle leidnud?

Möödunud sajandi kahekümnendail-kolmekümnendail aastail oli kirjanike stiili uurimine moes. Meenutagem kas või Johannes Semperi magistriväitekirja prantsuse kirjaniku Andre Gide’i stiili struktuurist. Tollal vaieldi ja väideldi nõrkemiseni, kuulutati, et stiil on kõik, stiil teeb imet, stiil ongi kirjanik. Loovkirjanikku teoreetiline vehklemine ei aita. Luuletades peab tal olema omast käest võtta mõte, tunne, elamus, mõtte-, kujutlus- või loodusepildid, metafoorid enesestmõistetavalt. Proosa ei eksisteeri, kui ei jutustata lugu; draama eeldab mõnda raputavat sündmust – inimese murdumist, hukkumist, ärkamist, uuestisündi, ühe sõnaga inimhinge liikumist. Need on aabitsatõed, mis muidugi ununevad kõigepealt.

Mis stiil siis lõppude lõpuks on? Kuidas võrrelda eri kirjanike stiili? Empiiriliselt on kõik võimalik.

Kas kirjanik saab oma kujutuslaadi kujundada? Teatava piirini küll, kui ta on suuteline analüüsima oma võimeid ja võimalusi. Kui ta kainelt oma nõrkused-tugevused üle vaatab ja endale aru annab, kui palju ta soovib ja suudab oma ande arendamiseks tööd teha. See oleks siis teadlik enesekujundamine. On asju, mis on õpitavad, ja on asju, mida pole võimalik kuidagi õppida, lõpeta või kolm ülikooli. Need on asjad, mis peavad kirjanikul sündides kaasas olema.

Noorluuletajana tajusin üha, et mu vormitunne on nõrk, ja sain aru, et pean õppima kasutama mitmesuguseid luulevorme. Seepärast siis, kui teised üliõpilased lõunastasid kedrikorrusel, istusin mina üleval Kirjandusinstituudi saalis, kus oli vaikne, ja proovisin jambi, anapesti, amfibrahhi, heksameetrit, sonetti. See oli luuletamistreening, enesetäiendamine, kuid mitte ainult. Vormid võivad sütitada, värvida ainet, dikteerida sisugi, sest iga vorm kätkeb endas sisu fluidumit, nii imelik ja võõrastav kui see esimesel silmapilgul ei tundugi.

Noorprosaistina oli minu nõrk koht novelli ülesehitamine, saamatus faabula kavandamisel, kartuski, et kui ma asun süžeed arendama, looma konfliktset situatsiooni, valgub mu jutuke laiali. Seetõttu kippusid lühijutud jääma staatiliseks. Aga ma harjutasin, õppisin kirjutama dünaamilisemalt, täpsemalt ja tihedamalt.

Te olete väga viljakas autor nii lüürika kui ka eepika vallas. Mis jääb luules puudu, et on vaja kirjutada ka proosas ning vastupidi? Mida saab edastada ühe žanriga, ent teisega mitte?

Üks žanr ei seisa teisel tee peal ees. Neid on mitmel viisil segatud, lahustatud ja lõhustatud, kuid minu meelest parimaid kunstilisi tulemusi on saavutatud ikkagi siis, kui žanr esineb puhtalt, oma ajalooliselt väljakujunenud kujul. Selles mõttes on kirjandusžanrid nagu rahvad – nad tahavad ja eelistavad olla iseseisvad, teistega vägivaldselt segamata. Lüürika, eepika ja draama kui žanrid on välja kujunenud väga ammu. Neid muuta ja murda ei maksaks – uuendaja võib lõpuks jääda lõhkise küna äärde. Tähtis on muidugi mõõdutunne. Kui žanrid esinevad heas kooskõlas ja parajas segus, võib tulemus olla siiski üsna mõjus.

Kas teil on kirjanikutee kestel olnud perioode, mil erinevatel põhjustel kirjutanud pole? Kuidas need ajajärgud teile mõjuvad?

Ca 1989-1990 ei suutnud ma umbes aasta aega töötada epopöa kallal, mis oli pooleli. Meeleolud ühiskonnas, järelikult ka inimeses, olid ebakindlad, ootusärevad, poliitiline olukord korduvalt üsnagi ähvardav. Pika proosa kirjutamine eeldab meelerahu, seda siis polnud. Küll aga sain luuletada.

Muid pärsitud perioode ei mäleta.

Teie tekstides esineb väga sageli biograafilist ainet. Kust te need inimesed leiate või kuidas nemad leiavad teid?

Igal inimesel on oma elukäik, kirjanikul samuti. Ta on kuskilt pärit, tal on juurekava, ta on käinud ja käib läbi teiste inimestega. Märkab, mis toimus ja toimub ühiskonnas, riigis, maailmas. On olnud inimesi, kes otsivad kirjaniku üles, tulevad oma mälestustega, tähelepanekutega, oma looga. Igatahes tikutulega inimest otsida pole tarvidust. Mõnikord otsin mina üles inimese, kes ühest või teisest asjast/inimesest/sündmusest teab seda, millest minul pole aimu. Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon ühe näite. Mul tuli tahtmine kirjutada kuulsast neurokirurgist Ludvig Puusepast. Ainet kogusin mitmest allikast. Oli teada, et Tartus elab veel professor Puusepa tütar. 2005. aasta augustis helistasin talle ja palusin kokkusaamist. Proua Liivia Lutsu tervis polnud hea, kuid ta nõustus minuga kohtuma. Meie vestlus toimus hotell „Tartu“ kohvikus ja vältas kaks pool tundi. Ma palusin proua Liivial meelde tuletada kõik, mis ta oma isast vähegi mäletab. Ta vabandas, et ei tea kuigi palju, sest siis, kui Puusepp 1942 suri, oli tema alles laps. Kõik, mis proua Liivia rääkis, märkisin ma üles. Esitasin rohkesti suunavaid küsimusi, töötasime, kuni ta ütles, et tõesti rohkem ei tule meelde. Küsisin, kuidas ta suhtub sellesse, kui mina tema isast, jaolt ka temast endast kirjutan novelli või romaani. See mõte meeldis talle väga. Kirjutades põimisin proua Liivialt saadud mälestusi muu ainese hulka; see osa, mis puudutas tema ema ja ta enda elusaatust pärast sõda, jäi üle, kuna minu miniromaan lõpeb professori surmaga.

„Alalütlevas“ kritiseerite küllaltki palju praegust ühiskonda, siiski on ka lootusekiiri. Kui suur see lootus tuleva osas on?

Kui väike või suur lootus on, ei oska öelda. Tollipulgaga seda mõõta ei saa. Aga ta on olemas. Eks me soovi kõik, et lootus oleks pidev, elujõuline ja valdav; et nii meie kodumaa, Euroopa kui kogu maailm elaks rahus, vabaduses ja hüveolus. Lootus on viimane, mis meid jätab.

Küsis Kristel Zimmer.

Kristeli arvustust Mats Traadi luulekogule „Alalütlev“ loe siit!

Kaotus ajab upakile

Alalütlev kaaned.indd

Mats Traat „Alalütlev“

Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 64 lk.

Kujundanud Enno Ootsing

 

 

 

“Lootus on viimane, mis meid jätab,” sõnab luuletaja ja prosaist Mats Traat intervjuus Kultuurkapitali auhindade kajastamise projekti tarvis. Tõsi, see mõte on omal kohal ka tema luulekogus “Alalütlev”. Kui lootus jääb viimase tilgana klaasi põhja, siis mis on ülejäänu, mis kaob enne seda?

Kodumaa

Mis oleks rahvas talle kuuluva piirkonnata? Nagu mesilane ilma oma kodutaruta – ei püsi enam vanadel  õitel ja lendab võõrastele aasadele: “Varsti ei jää eestlastele enam oma maalappigi, / kuhu vabadusvõitleja saaks punkri kaevata, / kui isamaa on kavala kaubaga jalge alt ära tõmmatud, / põliselanik jälle vaid võõraste tööori!” (“Püha Eestimaa” lk. 8). Siin pesitseb ka Traadi esimene etteheide meie rahvale. Nimelt väljaränne. Kui maa meist kuidagi lahkuda ei taha, siis jätame ta ise! Või mis? Mõttekoht. “Need, kes jagasid teeleasujate häälivat rõõmu, / on lahkunud, hinges rahuldamatu uudsuseiha.” (Läbi vinelk. 19) see inimrühm pole just väike. Ja kui lisada samas luuletuses mainitud lapsed “isa juurde, rutem, rutem!”, tundub olukord juba õige nadi. Lubatakse ju ikka naasta. Kas valida isa või isamaa?

Võimu elujõulisus

Eesti on postsovetliku riigina tublisti arenenud. Süüvimata või välismaalase vaatevinklist võib see isegi täistõena näida. Tegelikult tundub, et meie imeline tõus mandunud. Seda möönab vähemalt Traat. Joonistub välja osa luuletustest, mis lahkavadki valitsustegelaste ambitsioonitust võtta vastu julgeid otsused. Meie rahvasaadikute rind pole mitte rasvane, vaid pigem kuivapoolne… “Hämmastava kannatlikkusega loodetakse paremat elu. / Uute õite puhkemist, mille nime ei tea isegi päevlik.” (“Kolumn” lk. 37). Pole inimest, kelles kaaluks triumfi lootus üles ebaõnnestumise kartuse. Maad võtab stagnatsioon, mugavus ja ühetaolisus (mitu aastat juba on eesotsas olnud üks seesama partei?…).

Tõepoolest, Eesti, eriti e-Eesti kuvand on märkimisväärne. Meid loetakse isegi potentsiaalsete rajaleidjariikide hulka, rääkimata aktiivsusest, katsetamaks uusi tehnoloogiaid (Postimees, 19.02.16,
“Daniel Vaarik: e-riik vajab inspireerijaid, skeptikuid ja mõtestajaid”). Vähemalt oleme edukad mingiski vallas.

Mõtlen veel meie sportlastele. Viimasel ajal levinud mõtteviis “Pole tähtis võit, vaid osavõtt”. Poliitikas küll nii lihtsalt ei saa, ent on mulje, nagu selle põhjal just tegutsetaksagi. Kusagil valimislubaduste lendlehel on nimi mainitud, kusagil on nägu ka näidatud – küll see riik kuidagi hakkama saab. Ei saa ta midagi. Meil on vaja rohkem Kelly Sildarusid.

Terviklikkus

Inimestel on ohtlikult hõlbus praeguses mitmekesisuse taotlemise tuhinas ja teabe ülekülluses kõige selle alla mattuda. Liialt sageli ollakse mugavad, sõnades mõtlematud, pinnapealsed: “Eelarvamused hoiavad kõigel silma peal. / Nende pidurid ei kulu.” (“Leppimatud” lk. 36) või “Kes veel ihub hammast? Üks ühel, teine teisel põhjusel / solvunud. Mälu on kuri, karjäär teadagi soolikana libe” (“Etteütlus” lk. 40). Siit selgub, et olukord on muidugi osati paratamatu.

Pahaloomulist populaarsust kogub kahtlemistest tingitud väärväärtustamine: “Kui tihti peetakse segast häma sügavamõttelisuseks! / Suurte muutuste tõelised tõukurid jäävad ebaselgeks, / maksvusele pääseb oletuslik hälin.” (“Vaatepunktid” lk. 27). Pole lihtsalt enam aega, et läbi mõelda,  mis on “hea” ning mis “halb”. Elutempo kiireneb, on tarvis meeletult suhelda, kohustused lämmatavad – pole momenti tagasi astuda ning hetkeks esmalt end ja siis olukorda vaadelda, analüüsida. Lõiguti eluga tegelemine nõuab ju ometi  palju vähem vaeva kui terve pildi kokkupanemine: “Pooltoonid, veerandtunded promotud ülimaks eluks” (“Potentsiaal” lk. 9). Lausa ülimaks eluks… Raasukese leiva mälumisest kõhtu täis ei saa.

Pärast “Alalütleva” lugemist on tunne üsna sünge. Leida midagi, mis poleks nihu, on raske. Tekib tunne, et hakkaks südikaks maailmaparandajaks, ent vaid enese mõistusega, proovi palju jõuad, miljonidimensioonilist puslet kokku ei pane. Ent nagu mainitud, on midagi veel alles: “Kui küllaldane on lohutus, mis õrnalt hellitab kuulmeid: / tillukestest silmadest moodustub kõikenägev liitsilm, / meie väikestest hiilgavaist tulevikest suur tulevik?” (“Kolumn” lk. 37).

Kristel Zimmer

Kristeli intervjuud Mats Traadiga loe siit!

Intervjuu Piret Rauaga

Piret Raud
Foto: Ingrid Maasik

Piret Raua raamat „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Piret Rauaga.

 

 

Tihti öeldakse, et lastekirjanik peab olema hingelt laps. Kui palju see Teie kohta kehtib?

Oleneb, mida sellega täpselt silmas peetakse. Oma lapsepõlve kaisuloomi ma tõtt-öelda diivani peal reas ei hoia ning klounininaga mööda korterit ringi ei tantsi, aga kui „hingelt lapse“ all mõista eelarvamustevaba huvi kõige tundmatu ja tuttava vastu ning omadust siiralt rõõmustada, kurvastada ja vihastada, siis selle võtan omaks küll. Olen küllaltki emotsionaalne tüüp, aga see kehtib vist kõigi loominguliste inimeste kohta, mitte vaid nende, kes loovad lastele.

Lastekirjaniku töö on iseenesest töö nagu iga teinegi, mis eeldab teatavat professionaalsust ja tõsist suhtumist. Kui me mõtleme lastearstide peale, siis nendelt me ju lapsemeelsust ei oota. Eks sama on ka lastekirjanikega – meie tööl on küll oma spetsiifika, aga eelkõige seisneb see ikkagi loo kirjutamises, mingite mõtete verbaalses väljendamises.

Te olete ühtaegu nii hinnatud kunstnik kui ka kirjanik. Millistest oskustest Te puudust tunnete?

Loomeinimese õnn on see, et tal on igal juhul alati arenemisruumi. Eks minagi püüan iga järgmise raamatuga midagi uut ja paremini öelda ning seda nii piltides kui tekstis. Tehniliste oskuste täiustumise tee on üks lõputu teekond, mida loodan käia nii kaua, kui elan. Eesti keel on rikas ja samas ka väga reglementeeritud grammatikaga ning keele reeglites ja ortograafias tehakse pidevalt uuendusi. Pean tunnistama, et kõigis nendes filoloogilistes nüanssides ei ole ma alati sada protsenti kodus. Õnneks on olemas keeletoimetajad, kes neid asju teavad.

Teie lasteraamatuid on tõlgitud inglise, jaapani, prantsuse, saksa ja teistessegi keeltesse. Mis on Teile võõrkeelsete raamatute avaldamise juures kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Kui raamat on hästi vastu võetud nii kriitikute kui laste endi poolt. Kui on ilmunud head arvustused ja lastežüriid on valinud mu raamatu oma lemmikuks. Samuti kui mõni jutt on leidnud tee raamatu kaante vahelt välja kaugemale – näiteks Prantsusmaal valmis „Natuke napakate lugude“ põhjal muusikaline etendus. Rõõmu võib teha seegi, kui raamat on trükitehniliselt õnnestunud või kui sel on värske ja elegantne kujundus. Ja muidugi see, kui väliskirjastusel on tekkinud mu töö osas usaldus ja ta palub luua midagi spetsiaalselt neile, andes mulle sealjuures täiesti vabad käed.

Miks võiksid täiskasvanud lugeda lastekirjandust?

Ma tegelikult ei arva, et nad ilmtingimata peaksid. Nad võiksid lihtsalt rohkem väärt ilukirjandust lugeda. Raamatumüügiedetabeleid vaadates tundub, et väärtkirjanduse lugemine ei ole väga levinud.

Mida Te ütleksite lapsele, kes ei taha lugeda?

Ma kindlasti ei tänitaks ta kallal, sest küllap on sel lapsel olnud lugemisega lihtsalt kehvad kogemused. Pigem aitaks tal leida just tema jaoks sobiva raamatu. Sellise raamatu, mida ta tahaks lugeda.

Küsis Anna Elisabeth Lõuna.

Anna Elisabethi arvustust Piret Raua raamatule „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ loe siit!

Retsept progresseeruva kahanemise raviks

lugu-sandrist-murist-tillukesest-emmest-ja-nähtamatust-akslist

Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“

Tänapäev, 2015, 100 lk.

Illustreerinud Piret Raud

Toimetanud Jane Lepasaar

Kujundanud Dan Mikkin

 

Tähelepanu! Tegemist on lasteraamatuga. Võib tekitada kergekujulist sõltuvust ja kahjustusi ebamäärases kehapiirkonnas nimega hing. Lugemine omal vastutusel. Aga lugege siiski.

Piret Raua lasteraamatu „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ pikk pealkiri võib esialgu ära ehmatada. Tegelikult käivitub tempokalt südamlik lugu, kui koolipoiss Sandri igapäevarutiini hakkavad rikkuma veidrad sündmused. Ema kahaneb tillukese nuku suuruseks, klassis tõstab asju ringi nähtamatu Aksel ning Sandrit jälitab salapärane ja karvane võõras.

Igavust tundma raamatut lugedes ei pea. Tegevustik hakkab arenema kohe esimesest leheküljest ja seda ju lapsed healt seikluselt ootavadki. On kurbust, rõõmu, vääritimõistmisi ning väljapääsmatuid olukordi, kust ikka tänu õnnelikele juhustele see väljapääs leitakse. Lugu avaneb läbi kahe tegelase silmade. Nii on kirjanikul võimalik tänu erinevatele vaatevinklitele ära selgitada kõik, mida üks minajutustaja täielikult teada ei saa.

Piret Raud loob maailma, mis on ühelt poolt nii tavaline, meile kõigile tuttav, ja teisalt nii eriline, üle võlli ja absurdne. Inimestega juhtuvad maagilised asjad, millele keegi ei oota ega otsi teaduslikku lahendust. Veidraid nähtusi võetakse iseenesestmõistetavana või väikese kõrvalekaldena. Isegi naine, kellel on pea asemel pilv, ei tekita sõbrannade jaoks suuremat probleemi kui see, kuidas pimesikumänguks piisavalt pikka salli leida. Nojah, ega need sõbrannad nüüd ise ka päris normaalsed ei ole oma mõmmide kammimise ja lipsustamisega. Eriskummalised juhtumised moodustavad jutustuse pindmise, lihtsamini vastuvõetava kihi.

Kuid jutustuses on ka tumedamaid asju ja see on emotsionaalselt raskem pool. Mõned inimsuhetega seotud probleemid, näiteks madal enesehinnang või tähelepanupuudus, on kõndima pandud metafoorid. Iga pisemgi lugeja võib pähkli läbi hammustada ja mõista, et maagiline realism jutustab meile peidetud tähendusega lugu. Samas tulevad väikestest detailidest välja mured, mida maagiaks ei teisendata –  võimalik töökaotus, üksikema elukorraldus, inimsuhete purunemine või võitlus vähiga. Tundub, et kõige raskemad probleemid on jäetud tahaplaanile, laste jaoks on tehtud polsterdatud ja pehme maandumine. Elukogenum lugeja võtab ehk rohkem südamesse haige naise hülgamist onu Allani poolt (majasõber või misasi?) ning lapse õlgadele langenud ebareaalselt suurt vastutuskoormat. Piret Raud loeb küll moraali, aga mõõdukalt, rohkem nii “Väikese Printsi” stiilis: “Kui kedagi aidata, siis muudab see su mitmes mõttes suuremaks.”

Niisiis, tegemist on lasteraamatuga. Raamat on mõtlemapaneva ja hingekriipiva toimega. Tarvitage raamatut üksi või koos lastega. Raamat võib muuta teid paremaks inimeseks. Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimisel pöörduge kohaliku mõmmiklubi esindaja poole.

Anna Elisabeth Lõuna

Anna Elisabethi intervjuud Piret Rauaga loe siit!

Intervjuu Vahur Afanasjeviga

afanasjev

Vahur Afanasjevi luulekogu „Tünsamäe tigu“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Vahur Afanasjeviga.

 

Teie “Tünsamäe teos” on päris palju seiku mineviku ja tänapäeva külaelanike elust. Kas need on kõik tõestisündinud lood (kohati jooksevad ju läbi nimed ning aastaarvud) või on tegemist puhta väljamõeldisega?

Kui minevikust räägitakse, tuleb alati fantaasia mängu, isegi kui tegu on reaalsete mälestustega. Kuulsin just rongis, kuidas vanem daam veendunult kinnitas – tema mäletab, et Tartu raudteejaam oli vanasti punastest tellistest. Tegelikult on see alguses peale puust olnud.

Tähtis on ise uskuda sellesse, mida ütled või kirjutad, siis ongi see mingis mõttes tegelikkus. Isegi ulme, fantaasiakirjanduse tegevuskohad peavad tunduma ehtsad. Kõige lihtsam tee veenva olustiku loomiseks on kasutadagi reaalseid paiku ja tegelasi.

Suur tänu seekord inimestele, kelle mälestused on Maa-ameti Xgis kaardi pärandkultuuri kihis. Kasutasin neid päris tublisti, ühes enda mälestuste ja täielik fantaasiaga. Nimed muutsin üldiselt ära.

Kummaline asjaolu: sõnaühend “Tünsamäe tigu” tuli pähe täiesti juhuslikult, alles siis, kui raamat valmis, selgus, et Tünsamäe talu praegune peremees on sinna päriselt viinamäeteod toonud.

 

Luulekogus peegeldub tihe läbikäimine Kirepi eestlaste ja venelaste vahel. Ühelt poolt ollakse koguaeg koos, teiselt poolt nagu säiliks mingi umbusaldus. On see nii? Mida Te sellest suhtest arvate?

Need venelased on vanausulised. Vanausuline, see tähendab Nikoni reformide eelse kombestiku ja usu hoidmist, suletust välisele ja loomulikult umbusku. Kohalike talu-eestlastega elati sünergias. Sõda ja sovjeti-venelaste tulek ajas lood keeruliseks kogukonna seeski. Üks naabrimees oli omakaitses, teise isa oli punane – omakaitse lasi maha. Mõlemad vanausulised.

Õigupoolest on umbusaldus ja kogukondade eristumine normaalne. Eristuvad ju inimesed elustiili järgi – need, kes loevad luuletusi, üldiselt umbusaldavad neid, kes armastavad skuutreid ja ATV-sid, see vastuolu on paiguti tugevam kui eesti-vene vastuolu. Lõimumine ja reeglistatud multikulti on totrus. Umbusaldust ei saa ära keelata ning küsimustes, mis ületavad kogukonna piirid, peab maksma rahva enamuse tahe. Demokraatia, see on mitmesuguseid väärtused, kuid ühesugused põhiväärtused, mida väljendab põhiseadus. Kui sõda välja arvata, siis Kirepis ja selle ümber jagasid kogukonnad samu põhiväärtuseid.

 

Märtsis Kaktusele antud intervjuus ütlesite, et ei rahuldu eduka luulekoguga ja soovite hoopis mõnd legendaarset romaani kirjutada. On praegu midagi sellist käsil?

Jah, tõepoolest kirjutan juba mitu aasta suurt raamatut. Alla ei taha vanduda, lähen edasi kasvõi paar lehekülge kuus. Ma ei taha elada vaesuses ja mul on endiselt muid ambitsioone peale kirjanduse. Raske on töise päeva järel kirjandusele häälestuda, puhata tahad ju samuti. Ma ei ole veel nii elukogenud, et täiskohaga kirjandusele pühenduda – see, mis mul öelda on, mahub ilusti ära harva ilmuvatesse raamatutesse.

 

Minu 82-aastane vanavanaema, kes lõpetas kutsekooli kuskil Kirovi oblastis ja on üldiselt olnud kultuurieliidist kaugel, oskab paljusid Jessenini ja Tsvetajeva luuletusi peast esitada. Tundub, et tema põlvkonna jaoks pole see haruldane. Praegu loevad luulet aga üksnes literaadid (ja tulevased literaadid). Kuidas Te arvate, kas asi on ühiskonna muutumises või on luule, tõepoolest, marginaliseerunud? Kuidas saaks probleemi lahendada, kui see olemas on?

Su vanaemal on hea mälu. Mina ei oska suurt midagi peast, kindlasti mitte enda luuletusi. Ja luulet, kui päris aus olla, loen vähe. Eelistan narratiivi. “Tünsamäe tigu” on ses mõttes petukaup, aga seal on selged lood sees.

Võimalik, et arvuti-eelsel ajastul sai inimene vähem algoritmiliselt mõtelda. Luule loob ebaloomulikke, tavaelu algoritmist väljuvaid seoseid. Loodus areneb laineliselt, küllap muutub luule või luulesarnane nähtus taas tähtsamaks.

Nõukogude ajal olid avalikud väljendusviisid piiratud, luulekeel võimaldas vabamalt väljenduda. Tsvetajeva kohta nõnda ei saa öelda, et kasvõi Runneli ja Viidingu tekstid olid jutustavad, see läks inimestele korda. Praegune luule kipub olema hägune või siis kalambuuritsev, nagu aforismikogu. Kui luulet on tarvis, siis see ei kao. Ja kui kaob, siis pole parata. Igapäevast on kadunud regilaul ja sirp, kuid koopamaalingud on gräti näol tagasi tulnud.

 

Mille üle Te kõige rohkem uhke olete?

Ilusa ja targa naise võtsin.

Küsis Mikael Raihhelgauz.

Mikaeli arvustust Vahur Afanasjevi luulekogule „Tünsamäe tigu“ loe siit!

Kirepi küla limane jumal

tünsamäe-tigu

Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu“

Tartu NAK, 2015, 108 lk.

Toimetanud Kaur Riismaa

Kujundanud Katrin Kisand

 

 

Kui ilu on vaataja silmis, siis Vahur Afanasjev on silmaarst. “Tünsamäe tigu”, tema viimane luulekogu, paneb imetlema lagunevaid tellishooneid ja hoolitsemata niite. Vaated, mida me Eestis autoga ringi sõites nii tihti tähelepanuta jätame või koguni põlastame, muutuvad rohelise raamatu lehekülgedel maalilisteks. Luule kutsub müstilisele reisile mööda Kirepi küla, kus loodus ja eluolu on tihedalt ajalooga põimitud.

Luulekogu on kujundatud atlasena. Värsside kõrvalt jooksevad teed ja ojad, majad ning talud on korralikult ristikestega märgitud, ei unustata isegi auke ja punkreid. Sõnalised kirjeldused on muidugi esikohal – need on erinevalt abstraktsetest visuaalsetest tähistest väga detailsed: “Keskvälja talu ristikivi. / Tahutud kivist piiripost. / Heinaküüni varemed./ … / Kohe pärast jõge Pähklimäe siht. / Kahel pool teed pähklipuud.” Just sellised hakitud ülitäpsed laused teevadki raamatu eriliseks. Silme ette tekib konkreetne pilt. Kõik on päris – ei mingit valetamist.

Rõõmustab, et kirjeldavaid topograafilisi luuletusi on raamatus rohkelt. Tõsi, kohati anti küll kulunud filosoofilistele tekstidele järele, kuid mitte nii palju, et see häiriks, pigem jäi peale objektiivne möödanikukäsitlus, mis, paradoksaalselt, ei lase lugejal jääda vaid distantseerunud vaatlejaks. “Tünsamäe teost” leiame nii suuri konflikte (23. novembril 1944 / visati ukse juurde granaat / ja korstnast tulistati sisse) kui ka isiklikke lugusid (Nõnda elasidki: / peremees oma naise ja lastega / ja ilus noor naine / loomulikult samuti lastega), mõlemad aga panevad küsima, mis peitub nende taga. Väga tabavalt on osutatud sellele, kui palju jääb tegelikult nähtamatuks.

Loomulikult paistab silma ka tigu, kelle kaudu kõik tekstid seotud on. Tema on see Suur Teine, kelle poole oma ühiskonnakriitikaga pöörduda; midagi igavest ebastabiilses maailmas: “Tünsamäe talu enne Meoma lodu – / seisund hävinud, kägu kukkunud, / aga tigu jookseb omasoodu edasi.” Loom, kes ilmub nähtavale, siis kui ta tahab, kuid ometi on alati olemas ja alati liikvel.

Afanasjevit võib võrrelda Arvo Metsaga, tema luule on üdini nostalgiline. Kohati on raske uskuda, et jutt käib praegusest suvekodust – nii palju on raamatus igatsust möödunud aegade üle. Aus, kriitiline ja terane “Tünsamäe tigu” meenutab vana fotoalbumit. See ei ole luulekogu, mis jääb triumfaalselt kirjanduse ajalukku, kuid vihmastel päevadel on kindlasti mõnus seda vaikselt oma toas lehitseda.

Mikael Raihhelgauz

Mikaeli intervjuud Vahur Afanasjeviga loe siit!