Igatsedes Tim Burtonit

Alice-In-Wonderland-Theatrical-Poster

„Alice Imedemaal“ („Alice In Wonderland“), USA, 2010, 108 min

Režissöör: Tim Burton

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Crispin Glover jt

Alice_Through_the_Looking_Glass_(film)_poster

 

 

„Alice peeglitagusel maal“ („Alice Through The Looking Glass“), USA, 2016, 113 min

Režissöör: James Bobin

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Sacha Baron Cohen jt.

 

Äsja esilinastunud „Alice imedemaal“ järg „Alice peeglitagusel maal“ on üks kauaoodatud film. Lõpuks linateost näinud, tundub, et peegli taga on midagi valesti läinud, kuhugi on kadunud Imedemaa imed.

Mõrane baas

„Peeglitguse maa“ ülesehitus muutis filmi laialivalguvaks, mittekontsentreerituks. Loo keskel teisest maailmast tagasi reaalsusesse hüppamine ajas vaid segadusse ning oli ebavajalik, sest see ei andnud midagi juurde peale kinnituse ammuteatud tõsiasjale, et enamik teistest filmitegelastest peab Alice’it (Mia Wasikowska) segaseks. Nimelt oli ta peegli taga olemise ajal kuidagi vaimuhaiglasse viidud, kus talle diagnoositi kõige paremate inimeste haigus – hullus. See seik oli nagu i-tähele teise täpi pealepanemine – tarbetu. Esimeses osas oli ülesehitus just seetõttu selgem, et lugu algas reaalsusest, enamik tegevusest toimus katkematult Imedemaal ja lõpp oli taas pärismaailmas – fantaasiarikas põhiosa oli ilusti ääristatud ja esile tõstetud. Esimene osa oli selge struktuuri tõttu teisest grandioossem, võimaldades vaatajale suurejoonelisemat filmikogemust.

Ideede uputus

Lisaks nigelale ülesehitusele muutis „Peeglitaguse maa“ segaseks teemade rohkus. Teoses jooksid järgmised liinid: suur sõprus; perekonna väärtustamine; vimm ja andestamine; minevikku ei saa muuta, sealt võib vaid õppida; aja vastu ei saa; süda võidab mõistuse; naised suudavad; maailma võib hävitada vaid ühe nupulevajutusega. Mitte et käsitletu oleks ebaoluline – kõike oli lihtsalt ühe filmi jaoks liiga palju, eriti kui eeldatavalt on enamik vaatajaskonnast lapsed. Laskudes sfääri, kus võrreldakse raamatu ja filmi kattuvust, oli Lewis Carolli ideeks näidata peeglitagust maad kui kohta, kus on kõik reaalsusega vastuolus või toimimas mingil veidral harjumatul moel. Kõlab kui hea materjal fantaasiafilmi tarvis… Kahjuks ei kasutanud filmitegijad seda ära.

Fantaasiast rääkides

Siin tuleb ilmselt mängu režissööri vahetumine („Imedemaal“ T. Burton, „Peeglitagusel maal“ J. Bobin). Burtonit teatakse tema meisterlike nukufilmide poolest („Laibast pruut“, „Jõulueelne õudusunenägu“, „9“), millest igaüks haarab kaasa omaenda maailma, karakterite ja kiiksudega. Iseenesest mõista jätkas Burton oma geniaalset tööd Alice’i esimest filmi tehes. Bobin, kes on tuntud Muppetite filmide tegijana, ei suutnud samaväärset fantaasiamaailma luua. Peeglitagune maa koosneks otsekui paarist-kolmest paigast – maad kui sellist polegi. Nende kohtade hulgas on peale tuntud Valge Kuninganna (Anne Hathaway) ja Punase Kuninganna (Helena Bonham Carter) kindluse veel Aja (Sacha Baron Cohen) loss, mis oma suuruse ja hammasratasterohkusega ei üllata, ent hetkeks tekib vau-efekt ühe ruumiga, kus ripub lõputult (vastavalt inimeludele) taskukellasid, mida Aeg vastavalt vajadusele seisma paneb, kui kellegi eluaeg otsa saab. Samuti, ajarännud oleksid  võinud  režissööri kujutusvõime aktiveerida. Koht erinevate aegade vahel on justkui suur tormine ookean, mis viitab Alice’i merearmastusele. Liiga mugav! Miks peaks see nii olema, kui ei Imedemaa ega Peeglitagune maa, veel vähem kogu aja kontrollimise teema, eksisteerib ka Alice’ita. Sõnaga, millegi tõttu jäi järjefilmi loomisprotsessis lennukusest puudu.

Sünergia ja energia

Koostisosa, mis „Imedemaal“ polnud tingimata palju parem, aga siiski jättis terviklikuma mulje, oli skoor. Mõlemale filmile on loonud muusika Danny Elfman. Kuna Elfman ja Burton on lähedased sõbrad, kandis nendevaheline koostöö paremini vilja – heli võimendab pildi maagilisust ning vastupidi. Kuna „Peeglitaguse maa“ visuaalsest võlust jäi vajaka, ei mõjunud ka muusika piisavalt intensiivselt. Võib-olla oli viga ikkagi skooris endas, võib-olla aga oleks samad lood Burtoni ideedega hoopis tuule tiibadesse saanud.

Raha- ja vaatajanumbrites üllatusi pole. Esimesele osale kulutati hinnanguliselt 200 miljonit dollarit, millest IMBD andmetel pool teeniti USAs esimesel linastusnädalavahetusel tagasi. Seega oli esimese filmi vastu palju suurem huvi kui teise osa vastu („Peeglitagusel maal“ teenis oma eelkäija tulust esimesel nädalavahetusel vaid alla kolmandiku).

„Peeglitagusel maal“ täitis oma rolli küll järjefilmina, jutustades edasi samade tegelaste elust ja lisaks avades kogu loo tagamaid (miks on punasel kuningannal nii suur pea; kuhu kadus Kübarsepa  (Johnny Depp) perekond), ent filmina iseeneses oli see ülekoormatud, seetõttu segane. Eks iga Alice’i austaja vaatab „Peeglitaguse maa“ kindlasti ära, ent milleks vaadata midagi lihtsalt äranägemise pärast, milleks teha midagi lihtsalt ärategemise pärast. Just selline mulje jäigi – „teeme teise osa ka, siis on vähemalt tehtud“.

Kristel Zimmer

Advertisements

“Üks laps, üks õpetaja, üks raamat ja üks pliiats võivad muuta maailma.”

he-named-me-malala-poster “He Named Me Malala” (“Ta pani mulle nimeks Malala”), Araabia Ühendemiraadid ja USA 2015, 88 min

Produtsendid: Walter Parkes, Laurie MacDonald, Davis Guggenheim

Operaator: Erich Roland

Osatäitjad: Malala Yousafzai, Ziauddin Yousafzai, Toor Pekai Yousafzai, Khushal Yousafzai, Atal Yousafzai

 

 

Kui palju inimesi jääks ellu pärast surmavat püstolilasku otsmikusse? Malala Yousafzai oli kõigest 15-aastane, kui ühel hommikul tungisid ta koolibussi peale radikaalse islamiliikumise Talibani mehed ja üks lask tabas teda täpselt vasaku kulmu kohale. Tegu polnud sugugi juhusliku õnnetusega Malala kodulinnas Swat Valleys Pakistanis võimul olnud Talibanile ei meeldinud sugugi, et tüdruk tegeles millegi nii kohutava ja võikaga kui naissoost isikutele hariduse võimaldamine.

Kasvades üles konservatiivse islami mõju all, ei olnud pakistanlastest naiste ega tütarlaste elu kunagi eriti lihtne. Naine oli majas ikka kui tööde tegija, toidupoolise valmistaja, laste kasvataja. Naine ei olnud haritud isik, kellel oleks olnud oma maailmapilt või kindel arvamus mingist asjast. See film räägib loo Malala elust, lapsepõlvest, perest, kooliõpetajast isast, lootustest ja unistustest. Ja kuidas ta seisab vankumatult iga päev selle eest, et tüdrukud sellisest ühiskonnast saaksid ka võimaluse.

Juba väikesest peale oli tüdruku unistuseks saada õpetajaks ning sellel teekonnal elas talle kaasa tema isa, igati toetav ja abivalmis, ka tema ei uskunud nende kultuuri mitteõigustatud soorollidesse. Tasapisi sirgudes sai Malalale selgeks, et sugugi mitte kõik tüdrukud tema linnas pole sama õnnelikud kui tema ning paljude jaoks on kooliskäimine vaid pelgalt unistus. 11-aastasena hakkas tüdruk ühe ajakirjaniku soovil varjunime all kirjutama BBC blogisse, kirjeldades, milline on elu Talibani võimu all ja kuidas nad üritavad isaga pidevalt parandada naiste hariduse saamise võimalusi. Varsti pärast seda hakati Malalaga tegema intervjuusid ja kutsuma teda avalikele kõnelemistele, mispeale jõudis tema jutt ka Talibani kõrvu.

Filmimise ajal oli Malala tulistamisest möödas ligikaudu 2 aastat ja 17-aastane neiu elas oma ema, isa ja kahe vennaga Inglismaal. Seal käib ta täiesti tavalises koolis ja üritab sisse sulanduda läänelikku maailma, kuid tegelikkuses pole see kuigi lihtne, eriti tema taustaga.

Malala näol on tegemist ühe erakordse noore neiuga, kes vaatamata kõigele koledale, mis tema elus on olnud, läheb sirge seljaga aina edasi eesmärgi poole ega mõtlegi peatuda. Kui tema ja ta pere peaksid Pakistani tagasi pöörduma, on lubanud Taliban ta kindlasti tappa. Malala ei tundu selle pärast muretsevat. Ta teab täpselt, mille nimel ta võitleb.

Kuigi ma teadsin ta loost nüansse, avas see film mu silmad ja võimatu on maailma vanamoodi näha. Uus väljavaade islamile, arengumaadele, naiste haridusele, feminismile kõik need punktid on filmis sees, mis tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Nii mitu korda käis peast läbi mõte, kui õnnelik ma olen, et just Eestis olen kasvanud, ja et inimõigused pole sugugi mõni maitsev roog, mis hõbekandikul ette kantakse see tuleb kätte võidelda. Seda filmi soovitan absoluutselt kõigile, kes arvavad, et neil veel on midagi maailma kohta õppida.

Lõpetuseks – kas mainisin ka, et alates 2014. aastast on Malala maailma noorim Nobeli rahupreemia laureaat?

Saskia Puusaar

Kiiremini, kiiremini, rohkem, rohkem, odavamalt, odavamalt, ühesõnaga moetööstus

3b6096f11c5c35112c161b9e77100a72dbb77789

„Moest väljas“, Eesti, 2015, 59 min

Režissöörid: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz

Osatäitjad: Reet Aus

 

 

 

Kilmi ja Labernezi uus dokumentaalfilm „Moest väljas“ räägib Reet Ausi teekonnast moetööstusradadel ning uute moeideede sündimisest ja teostamisest. Film on kinodes alates 18. septembrist ning jookseb veel loodetavasti piisavalt kaua, et kõik noored fashionistad selle ära jõuaksid näha.

Ma arvan, et see on üle pika aja üks film, mis mu käitumist ja suhtumist tõeliselt muutnud on. Selle mõistmiseks piisas ainuüksi esimesest stseenist – H&M-i esmakordne avamine Rocca al Mare keskuses. See andis loole hea alguse ning lõi üpriski täpse pildi inimeste suhtumisest.

Film räägib Reet Ausist, kes proovib esmalt jälile saada ühtede Zara teksapükste päritolule. Bangladeshis leiabki ta otsitud tehase ning tutvub lähemalt riiete masstootmisega. Bangladeshi rõivavabrikutes filmitud kaadrite taustal saab vaatajalegi selgeks kurb tõde ja filmi üks peamisi ideid: tänapäeva rõivaid tehakse seal, kus on kõige odavam ja müüakse seal, kus on kõige kallim.

See film pani mind ühtlasi mõtlema asjaolule, et me teame nii ääretult vähe sellest, kust asjad, mida me tarbime ja ostame, pärit on. Kas sa tead, kes õmbles selle särgi, mis sul praegu seljas on? Või vähemalt kus see õmmeldi? Mina ka ei tea. Aga nagu Reet Aus filmis ise ka ütles, tuleks järgmine kord poest midagi ostes lihtsalt küsida, kus miski valmistatud on. Ja kui piisavalt paljud küsivad, siis ehk hakatakse sellele rohkem tähelepanu pöörama ja ühel heal päeval saab keegi ka vastuse. Ja edasi tekib küsimus, kas sa tõesti tahad osta neid teksapükse, mille valmistamiseks kulub basseinide kaupa vett ning mille õmblejad saavad palka 8 eurot kuus, kuid üüri maksavad 9 eurot kuus. Lisaks on näiteks needsamad Zara püksid täis topitud erinevaid kemikaale, mis põhjustavad muuhulgas allergiaid. Et kahjulikke aineid pükstest välja saada, peaks neid pesema vähemalt 60 korda 60kraadises vees.

See kõik ja palju muudki selles filmis mõjub enamikule vaatajatest ilmselt üsnagi pilku avardavalt. Eks me ju kõik teame, et meie riided ei ole õmmeldud väikses õdusas  õmblustöökojas, kuid antud dokumentaalfilm pani vähemalt mind tõsisemalt mõtlema selle üle, kust ma oma rõivad ostan ning kui tihti ma seda teen.

Lisaks pakkus äratundmisrõõmu laulupeo särkide valmistamine. Tohutult põnev oli tegelikult näha, millest kogu idee alguse sai ja kuidas protsess kulges. Nüüd tagantjärele tahaks endalegi üht sellist särki, teades, kui palju antud projektiga loodust sai säästetud.

Filmis olid professionaalselt tasakaalus mängufilmisarnased kaadrid õmblejatest ja moetööstusest ning intervjuud Reet Ausi ning teiste upcyclinguga tegelejatega, mis lõi tervikliku, informatiivse ja nauditava pildi. Selle kuuekümne minuti sisse mahtus tegelikult üks meeletult hariv ja armas lugu, mis ei olnud aga sugugi lõplik, edasiarenguks ning endapoolseks panuseks on ruumi kõvasti.

Mariann Jüriorg

Pärt.

applaka28_07esilinastus

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan”, Eesti 2015, 90 min

Režissöör, stsenarist ja operaator: Dorian Supin

Dorian Supini “Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan” on väljapaistev pärl dokumentaalfilmide hulgas. Film on aega peegeldav, mõtlemapanev,  aeglase kuluga.

Paljudest tänapäeva linateostest puudub ehedus.  Kinoekraanilt võib küllastumiseni leida täpselt ühesuguse ülesehitusega filme, milles juba kaugelt masstoodangu ära tunneb. Mitmed dokumentaalfilmid üritavad inimesi rabada traagiliste seikade ja pisaraid kiskuvate elulugudega, mis mõtteainet väga kauaks ei anna. Dorian Supini  portree Arvo Pärdist on midagi uut ja mõtlemapanevalt lummavat. See on aus film. See on tujuküllane, sellest õhkub sügavust, mis tõmbab endasse.

Linateos võlub lihtsuse ja kohatise kohmakusega. Nora Pärdi filmitud viltused karpkaamera stseenid on naerutavad ja tohutult armsad, muutes õhustiku sõbralikuks ja argiseks. Napid vahendid ja suurejoonelisuse puudumine annavad edasi Arvo Pärdi loomuse naturaalsel  kujul. Dorian Supin on püüdnud pildikeeles tabada Arvo Pärdi olemust, iga stseen peidab endas killukest suure hingega heliloojast.

Huvitav on jälgida Arvo Pärti omas elemendis, tegelemas enda loominguga. Selles, kuidas helilooja ise oma muusika sisse ära kaob, on midagi väga ilusat. Kirikustseenid on võimsad, need toovad kananaha ihule. Film piilus Arvo Pärdi pereellu, näidates teda lapsemeelse vanaisana, kes mängis lastelastega peitus ja õpetas neile klaverimängu.

Visuaalse poole neutraalsus laseb keskenduda Pärdile endale, mitte iluklippidele või keerulistele eriefektidele. Võttenurgad meenutavad veidi koduvideoid. Ekraniseering töötab korraga mitmel tasandil, kus teema kulgeb oma rada pidi. Filmimaterjal tuuakse vaatajani järkude kaupa, andes aega mõtlemiseks ja nähtust aru saamiseks. Tempo  püsib muutumatu, kuid dünaamikas toimuvad suured arengud.

Dorian Supin on üritanud iseenda täielikult mängust välja jätta ning jäägitult Arvo Pärdile pühenduda. Režissööriliku isikupära on ta heitnud kõrvale, et oleks võimalikult vähe pildisisest müra.

Lõputiitrid sulgevad ühe ukse, kuid mõte töötab alltekstiga edasi. Kauge ja kuulus Arvo Pärt seisab nüüd palju lähemal.

Lauren Grinberg

Jäägem eestlasteks, aga saagem filmisõpradeks!

Roukli plakat

„Roukli“, Eesti, 2015, 99 min

Lavastaja: Veiko Õunpuu

Osatäitjad: Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Peeter Raudsepp, Tambet Tuisk, Taavi Eelmaa, Meelis Rämmeld

 

 

Tavaline eesti film! Jälle täis vaikust ning inimesele, kes kultuuri kui primaarsesse huviobjekti süvenenud pole, liiga sügavamõtteline. Kas pole mitte hoopis suur eelis ja au, et meie režissööride teosed nõnda märkimist väärivad, et on kujunenud otsekui eraldiseisev žanr “eesti film”? Just seda on Veiko Õunpuu viies linateos “Roukli”.

„Rouklis“ valitseb komponentide balanss. Vaikus on kõnekas, nagu sellest eeldatakse, ja dialoogid samaväärsed. Seega võiks teose isegi kaudselt tummfilmiks tembeldada. Sisu ja ideed annab edasi iga element – muusika, pausid, kõne, loodus, näoilmed ja žestid – peaaegu võrdselt. Nagu alati, ei määra Õunpuu sõnalist osa selleks, mis ütleb kõige rohkem.

Kohati aga kerkib eriti esile muusika. Jõuline, isegi hirmutavalt õudusfilmitaoline on stseen, kui Marina (Mirtel Pohla) laua alla roomates metsa satub ning seal Roukli poistega (Lauri Lagle ja Meelis Rämmeld) ringi uitab. Ülo Kriguli pulseeriv helitöö hoiab esialgu närve pingul, kuid nagu eesti filmis ikka, kustub ärev emotsioon enne stseeni lõppu. Vaikuse ja järgmise tegevuse saabumisega on nagu bussi ootamisega – teada on, et ükskord see ikka tuleb. Seega pole vaja karta, et Õunpuu kärsitu vaataja täiesti ära unustab, sest igale hääletusele, olgu ta kui pikk tahes, järgneb intensiivsem osa, mis pausid kompenseerib.

Dialoogid on teravad ning ei lase sõnadel mõtet ära süüa, sest kahekõnedes puudub ebaloomulikkus, kuna näitlejaskond elas võtteperioodil sealsamas majas ning eriti, kui kindlat stsenaariumit kirjas polnud, sulas kokku filmisisene ja -väline suhtlus. Kõik tuli sundimatult ja iseenesest. Emotsioonide tõetruudus väljendub väga selgelt õnnetu paari Villu (Peeter Raudsepp) ja Eeva (Eva Klemets) mahasurutud pingete kulmineerumisel. Naine kisendab kogu südamest lapsikult sõnelenud mehele näkku “Siis on ju kõik hästi!” – nõnda kibestunud ja irooniline on piirini aetud inimese psüühika. Ometi peab vaataja neile andestama. On ju sõda.

Siiski, kogu sõjaõuduse – otsa saavate kartulite, tikkude, küünalde  ja elektri – kõrval jääb filmi lõpuneljandikus ruumi Õunpuu absurdsele huumorile, mis näitab ühtlasi sedasama vaimset seisundit. Kusagilt metsast tuleb hobustel ja kiledressides jalgpallisärkidega meeste kamp (eesotsas Tambet Tuisk), kes Jani (Juhan Ulfsak) oma pühakotta salapärase Peedu (Taavi Eelmaa) palge ette viivad. Hiljem väljendub filmitegija iroonia justkui Jani läbi, kui too rannaliival aeledes ning ringi joostes meeletuna naerda lagistab, saades ise aru juhtunu koomikast.

„Roukli“ klassifitseerub selgelt kategooriasse „eesti film“. See on vaikne, imposantne ning humoorikas. Linateos kõnetab vaatajat, kes maldab end avada ja lõpetada meie filmide kallal virisemise, mitmes abstraktses keeles. Kõik me teame, milline on eesti filmi stereotüüp. Lõpuks võiks kätte jõuda aeg, mil adume, et ehk oleme hoopis meie need, kes oma suhtumist loomingu suhtes muutma peavad, sest kunst on ajatu ning inimesed – küllaltki mööduvad.

Kristel Zimmer

Suured ideed, vähe uut ja šokeerivat

Tomorrowland_poster

„Tulevikumaa“ („Tomorrowland“, USA, 2015, 130 min)

Lavastaja: Brad Bird

Stsenaarium: Damon Lindelof, Brad Bird

Osatäitjad: George Clooney, Brittany Robertson, Judy Greer, Hugh Laurie, Kathryn Hahn, Keegan Michael-Key

 

 

Frank Walker on 11-aastane lapsgeenius ja leiutaja, kelle talenti suured ei mõista. Keegi teda ikkagi märkab ja otsustatab ta tuua tulevikumaale: üliarenenud linna, mille on loonud lennuka mõttega nutikad ja isetud inimesed. Linn koosneb valgeist ja suures osas klaasist ehitiselahmakatest, usjatest teedest, eresinistest veesilmadest ja natukesest rohelusest. Kõik esemed, millel peaks olema rattad all, hõljuvad: rulad, lapsevankrid ja transpordivahendid. Inimesed kannavad kalipsotaolisi ühevärviisi rõivaid. Kas tuleb tuttav ette?

Peaks, olles vähemalt kord elus ulmekirjandusega kokku puutunud. Äratundmisrõõm sci-fi filmi vaadates pole aga positiivne emotsioon.

Kuigi tulevikumaa polnud just kuigi uudne, oli see visuaalselt imeilusalt kujutatud. Kaadrid olid avarad ja valgusküllased, kõik tundus olevat puhas, värske ning ka triviaalsed asjad nägid kõrgtehnoloogilised välja. Kummardus monteerijatele, kes olid teinud tubli töö. Nii ülevalt- kui  altpoolt avatud basseinid olid suurepärane idee. Ka eriefektid olid enamasti korralikult tehtud. Välja arvatud dimensiooniränne, mis nägi välja, nagu vaataks vigase lindiga kassetilt iidvana filmi.

,,Tulevikumaa” oli väga ambitsioonikas. Filmis mängis hulk tuntud näitlejaid ja tõusvaid lapstähti. Tegelaste elud olid täis tühisemaid ja tähtsamaid missioone, millele oodati, et vaataja kaasa elab. Tõstatati sellised mitmetahulised küsimused nagu kas inimese ja roboti vahel saab olla armastus, kuidas viimased üldse mõtlevad ja mis suudab päasta maailma hukatusest.

Suured ideed ja osatäitjad, keskpärane teostus, vähe šokeerivat ja uut. Puudu jäi. Kõik jäi justkui lõpuni arendamata.

Keeruline on olla väga põnevil, kui suudad ennustada, mis juhtuma hakkab. Osa süüst oli ka filmi algusel, kus hakati lugu jutustama kui meenutust. Oli see tingimata vajalik, et näidata vaatajale juba esimestel sekunditel põhiosa lõpplahendusest? Vaataja ei ole rumal, ta märkab.

Kahjuks jäi mulje, et just sellele loodeti üsna palju, et publik liiga palju detailidesse ei süveneks, aga see-eest jääks kõiki (kulunud) ulmeimesid karp lahti vaatama.

Kui on juba välja mõeldud teismeline tüdruk, kes on nii erakordselt taibukas, et teeb oma NASA insenerist isale tema töös silmad ette, võiks seda ära kasutada. Neiu kohta öeldi küll (korduvalt) tunnustavalt ,,see, kes teab, kuidas asjad töötavad”, aga ta ei pidanud nutikust eriti palju kasutama. Mõni Eesti põhikooliõpilane oleks tüdruku asemel seal maailmas vabalt hakkama saanud.

Maailmapäästmise ja muu pusserdamise vahele pikiti filmi ka naerumomente. Suur osa neist kippusid lasteaiatasemel olema, aga korraks hakkasin ka päris avalikult ja siiralt naeru pugistama. Kõrgete põsesarnadega robot-salaagendid oma alatise säravvalge naeratusega olid parim osa kogu filmist.

Ulmefilmi vaatama ei minda nostalgitsema. Samamoodi nagu rokk-kontserdile lõõgastuma või armastuskomöödiale adrenaliinilaksu saama. Kogu kinosoleku aja oli aga tunne, et olen seda kõike juba näinud.

Eva Ikkonen

Film, mis ei olegi tegelikult film

 „Taksojuht“ („Taxi“, Iraan, 2015, 82 min)TAKSOJUHT_poster-e1429707841162

 Režisöör, produtsent ja stsenarist: Jafar Panahi

 Näitlejad: Jafar Panahi, Hana Saeidi (teiste näitlejate nimesid ei ole avalikustatud)

 Keel: farsi, subtiitrid eesti ja vene

Kuidas teie sellesse suhtuksite, kui astuksite heauskselt sisse taksosse, mille juhiks osutub tuntud režissöör? Ütleme näiteks Ilmar Raag. Pooleldi tõsielulises Iraani filmis „Taksojuht“ just nii juhtub. Tuntud iraani režissööril Jafar Panahil keelatakse filmide tegemine ja elatise teenimiseks hakkab ta tööle taksojuhina. See aga on vaid kattevari, sest taksosse on paigutatud kaamera, mis kogu autosse istuva kirju seltskonna lindile võtab. Reisijad on tegelikult palgatud amatöörnäitlejad, ent nende nimesid ei ole kuskilt näha, filmil puuduvad lõputiitrid, kuna ametlikult polegi üldse tegemist filmiga. Niisiis teeb Panahi pea olematute vahenditega ametlikult olematut filmi, mis aga tegelikult on vägagi olemas, kuna võitis näiteks Berliini filmifestivalil Kuldkaru ja osaleb teistelgi festivalidel.

„Taksojuht“ sõidutab vaatajaid läbi Teherani tänavate ja Iraani inimeste värvika galerii. Hoolimata sellest, et kaamera ei lahku kordagi takso armatuurlaualt, hargnevad tema ees lahti mitmed lood. Näiteks on kahel akvaariumiga vanamammil vaja viivitamatult Ali allika juurde minna, sest kui nad kaht kuldkala keskpäevaks sinna ei lase, ootab vanakesi usutavasti ees manalateele minek. Siis jälle tuleb taksojuhil (kes ju tegelikult seda pole ning seega ka Teherani tänavaterägastiku liikluskorrald(amat)uses hästi ei orienteeru) sõidutada liiklusõnnetuses pead vigastanud meest ja tema lakkamatult ning väga valjuhäälselt halavat naist. Filmilaenutaja Amid suudab aga kliendile väita, et tuntud režissöör-taksojuht on tema äripartner. Panahi truu saatja on iseteadlik ja ninatark jääkohvimaias õetütar Hana, kes uurib onult filmikunsti saladusi ning ei mõista päris täpselt, miks ei või kooli lühifilmiprojektis näidata seda, mis on küll ühiskonnas aktuaalne ja igati päris, aga sealjuures mitte ilus.

Film annab üsna hea ülevaate Iraani tavainimeste igapäevaelust ja riigi hetkeolukorrast. Sõnavabadusega ei ole lood ülemäära head, ülekuulamistes pole midagi erilist ja jalgpallist huvituv tütarlaps võib staadionil mängu vaatamise asemel lõpetada hoopis vanglas. Samas on ka filmilaenutaja Amidi suguseid inimesi, kes leti alt huvilistele Woody Alleni filme pakuvad; mobiilihelinad on samad mis Eestis ja koolilaste vihikutel võib näha Angry Birdsi kangelasi. Iraan läänestub, kuid pikk tee on veel ka minna. Hea on seegi, et Jafar Panahi on vabaduses ja leidnud võimaluse teha selline film (mis õigupoolest küll polegi film, aga see selleks). Tegelikult pole tegemist üleliia morbiidse ega kibestunud linateosega. Kohati kipub ta küll venima, kuid on ka tõeliselt naljakaid kohti ja tekstipärle. Nii et film, mis ametlikult film ei olegi, võib selle mõõdu välja anda küll. Isegi hea filmi mõõdu.

Hanna Marrandi