Seiklusjutt austripealsest paradiisist ja metsikutest poistest

 

Pildiotsingu bertrand mandico les garçons sauvages tulemus“Metsikud poisid” (“Les garçons sauvages”) 2017, 110 min

Režissöör ja stsenarist: Bertrand Mandico

Produtsent: Emmanuel Chaumet

Operaator: Pascale Granel

Montaaž: Laure Saint Marc

Heliloojad: Pierre Desprats ja Hekla Magnusdottir

Osatäitjad: Pauline Lorillard, Vimala Pons, Diane Rouxel, Anael Snoek, Mathilde Warnier, Sam Louwyck

Näib, nagu oleks Bertrand Mandico otsustanud oma debüütfilmiks panna Alejandro Jodorowsky’t või Walerian Borowczykit Jules Verne’i raamatute ainetel filmi väntama. PÖFFi Põhjusega mässajate” programmi publiku lemmikfilm Metsikud poisid” on võitja põhjusega, olles korraga tuttavlik ja samas ebamaine ning eemaletõukav.

Mandico mahutab karjuvalt klassikalisesse narratiivi unenäolist absurdsust ja seksuaalsust. Tema lühifilmidega võrreldes on esimesse täispikka filmi mahutatud vahest rohkem normaalsust ning vähem erootikat, sellel on võrreldes näiteks Depressive Cop’iga” lihtsastijälgitavam süžee ja Prehistoric Cabaret’st” vähem eksperimenteerimist seksuaalsusega. Ometi on Mandico loomingusse sukeldumisel heaks alguspunktiks just tema viimane film, sest tutvustab teistest filmidest leebema visuaaliga selgelteristatava käekirjaga režissööri rafineeritud loomingut.

Metsikud poisid” jutustab loo viiest poisist, kes saadetakse vägistamise eest hollandi kapteni purjelaevale, et neid metsikusest ravida. Karmikäeline kapten viib noored naudingute saarele, mis peidab endas ohte, hoolimata võimalustest kõiki ihasid rahuldada. Saarelt lahkudes on poisid kapteni rangusest ja karmist laevasõidust muserdunud ning korraldavad mässu, et saarele tagasi pöörduda. Mandico käe all seguneb võikus lüürilisusega, põimuvad unenäolisus ja samavõrra unenäoline tegelikkus. Tegelaste öeldu, emotsioonide ning neid ümbritseva keskkonna koosmõjul kumab filmist läbi peidetud mõtlikkus, mis poeb vaikselt vaataja hinge ning annab sündmustikule lisakihi, laskmata end siiski endasse tõmmata, kuna juba järgmisel hetkel köidab meeli mõni ebamaine ja veidi õõvastamapanev kaader.

Nagu Mandicol kombeks, uurib ta selleski filmis sooidentiteeti ja interseksuaalsust ning paneb mõtlema väljaspool soobinaarsust ja -stereotüüpe, mängides nii kapteni kui poiste sugudega ühteaegu lustlikult ja kurvameelselt. Metsikutes poistes”, erinevalt tema teistest filmidest, pöörab Mandico erilist tähelepanu noorte maskuliinsusele ning nende vajadusele seda tõestada. Poiste karakterid on eripalgelised, ehkki kohati filmilikult ühekülgsed, ning nende suhetes end ümbritseva ning iseendaga joonistuvad välja nii noorte iseloomude omapärad kui karjaefekt. Film käsitleb ka hirmu üksinduse ja hüljatuse ees ning emotsionaalset küpsemist. Kogu ektsentrilisust jälgib-juhib näitleja Elina Löwensohn, kes muide mängib pea kõigis Mandico teostes, kehastades salapärast naist saarel, nii-öelda saare pärli”. Tema ja kapteni suhe lisab loosse müsteeriumi, mida autor lõpuni ei ava, ent paneb muuhulgas mõtlema tegelastevahelistest võimusuhetest kui astmelisest hierarhiast, kus naine kontrollib kaptenit, kapten poisse ning poisid oma ohvreid.

Olulist rolli mängivad filmis ka tegevuskohad. Tüüne ja tormine meri, isoleeritud saar, seljataha jääv eluolu – kõik aitavad mõtestada ja tunnetada poiste ning kapteni emotsioone ja sisemisi heitlusi, mõjudes siiski loomuliku ja märkamatu osana tegevustikust. Omaette tähelepanu väärib saar, mida Mandico elava organismina kujutab. Väidetavalt on saare maapinnaks hiiglaslik auster, millest johtuvalt võiks maapealse paradiisi” parafraseerida austripealseks paradiisiks”. Saare floora on hingav ja fantaasiaküllane ning oluline osa filmi erootilisest alatoonist, samas on saar korraga nii pääsetee kui üksindusehirmu võrdkuju.

Peamiselt mustvalgesse filmi on pikitud värvilisi kaadreid, mille vaheldumine värvituga võib olla režissööri viis ulmade eristamiseks reaalsusest, ent tegelikkuses hägustab see veelgi enam kogu toimuva reaalsustunnetust. Tehniliselt on kaadrid esteetilised – värvilised filmiosad on tavapäratu ja veetleva koloriidiga, mustvalged osad lisavad kontraste ja fiktiivsust.

Metsikud poisid” on mandicolikult kummastav linateos, mis kätkeb endas pentsikut muinasjutumaailma ning lahtirebimist tüüpilisest filmiesteetikast. Film oleks kasvanud justkui seiklusjuttude ja allasurutud erootikafantaasiate peal, vahelduvad good ja bad trip ning lausa jultumatu süüdimatusega naelutab Mandico vaataja osa saama oma unenäolisest jutustusest.

Susanna Mett

Kas sa armastad mind, Dylan Thomas?

“Ja enam surm ei valitse siis”, USA 2017, 101 minutit

Režissöör: Steven Bernstein

Produtsendid: Richard N. Gladstein, Nolan Mcdonald, Jacek Szumlas, Carolyn Rodney

Stsenarist: Steven Bernstein

Operaator: Antal Steinbach

Montaaž: Adam Bernstein, Chris Gill, Zimo Huang

Osatäitjad: Rhys Ifans, Rodrigo Santoro, John Malkovich, Romola Garai, Zosia Mamet, Tony Hale

28. novembril Tallinnas esilinastunud režissöör-stsenarist Steven Bernsteini elulooline draama “Ja enam surm ei valitse siis” (inglise keeles “Dominion”) vääris kahtlemata oma kohta PÖFFi põhivõistlusprogrammis, olles korraga nii radikaalne kui koduselt tuttavlik.

101 minutit kestev vahelduvate koloriitidega linateos on Bernsteini julge katse tabada 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud briti luuletaja Dylan Thomase olemust üheselt, tuginedes ainult kirjalikele allikaile ja oma fantaasiale. Filmi põhifookus on poeedi viimasel täisväärtuslikul elupäeval, mil mehe enesehävitus ja maailmavalu leidsid lohutust rekordarvust viskiklaasidest. Kui suur osa filmis kajastatud sündmustest ka tegelikkusele vastab, ei või täna enam mitte keegi öelda. Võib-olla just seetõttu otsustas Bernstein astuda niivõrd enesekindla sammu ning lahata peaaegu 65 aastat surnud olnud kirjaniku olemust, konsulteerimata sealjuures viimase järeltulijatega. Igatahes selgub vestlusringist režissööri ja produtsendiga, et lõpptulemus on pereliikmetele meeltmööda: mälestust kuulsast vanaisast pole rikutud, laias laastus vastab kõik vanemate räägitud õhtujuttudele. Kas olekski lapselastel peale loa enam midagi juurde lisada olnud?

Bernsteini Dylan Thomases on segunenud melanhoolia ja rõõm, koos alkoholiga lisanduvad sellesse omanäolisse kompotti ka füüsiline iha ja meeletu kahetsus. Tema sõnad ei vasta eriti tihti tegudele ning näoilme reedab muud, kui suu üritab selgitada. Kahtlemata raske ülesande lahendamiseks on Bernstein valinud waleslase Rhys Ifansi, laiemale avalikkusele veel võrldemisi tundmatu mehe, kes teeb maailmatasemel esituse. Ifansi mängu juures ei teki kordagi küsimust, kas miski läks kogemata valesti või on stsenaariumi mõistmisel tekkinud Bernsteinist erinev arvamus. Režissööriga harmoonias läbi näritud roll on Ifansi kehastuses usutav, samuti kätkeb paljusid monolooge, mis nõrgemas ettekandes võiksid filmi raskeks muuta.

Ka vanameister John Malkovich saab taaskord hakkama suurepärase tööga, ehkki tõenäoliselt jääb see film vähese tunnustuse ja eelarve tõttu vaid tema karjääri pisikeseks vahepeatükiks. Roll, mida Malkovich kehastab, ei paku paraku üllatusi. Arsti karakter oleks võinud mõjuda kui mõistuse hääl, mis koputab valele teele pööranud mehe südametunnistusele. Kulunud väljendite kasutamine muudab aga kogu tema jutu vaid lapsevanema moraaliks teismelisele, mida viimane juba mitmendat korda kuulda võtta ei kavatse. Siiski on Ifansi ja Malkovichi vahel märgata imelist dünaamikat, kuivõrd ka klišee-dialoogi esitamine mõjub pilkude ja hingetõmmete vahel intensiivse, ent lõbusa mänguna. Teistest kõrvalosatäitjatest väärivad kindlasti tunnustust Tony Hale ja Romola Garai, kelle kehastatud tegelastest hakkab filmi sündmustiku arenedes lihtsalt kahju. Mõlemad, nii Thomase tuttav Ameerikas kui abikaasa Walesis, janunevad mehe austuse järele. Luuletaja on aga ise nii tohutult süvenenud oma ideesse võrgutada kogu maailm, et unustab lähedased.

Kuivõrd Dylan Thomas on oma elu lõpupoolel saavutanud küllaltki suure tuntuse, on raske mööda vaadata tema austajatest, keda mees ära kasutama kipub. Kuid mitte nii ei sõnastaks ta ise oma tegevust, vaid ütleks toorelt, et kõik ju valetavad. Taas üks lihtne, ent sidumata põhjendus, mis killustab filmi, andmata sealjuures mingitki lisaväärtust. Kogu filmi vältel puudutatakse filosoofilisi küsimusi, millele näiteks kirjalikult vastamine võiks venida kasvõi mitmeköiteliseks teoseks, jõudmata sealjuures endiselt objektiivse tulemuseni. Stsenarist on otsustanud aga end argumenteerimisvaevast säästa ning piirdunud ideekäsitluses vaid küsimuse ja vastusega. Paljusid dialooge esitatakse kiiresti, justkui soovinuks tegijad rõhutada sõnade tähtsusetust tunnustatud poeedi elus.

Stseenid New Yorgi kõrtsis, kus Thomas oma viimaseid jooke kurgust alla kummutab, annavad juba päris algusest aimu filmi lõpplahenduse kohta. Vahetiitrites kajastatud üha edasi liikuv kellaaeg, mis, tõsi küll, ei klapi pea kordagi näitlejate taga seinal rippuva kella seieritega, viitab vägisi selle päeva olulisusele. Nii kirjaniku üha kasvav soov vallutada vahendeid valimata kõigi lugejate südamed kui ka leida andestust oma naiselt tõukavad meest üha enam murdepunkti poole, millest tagasiteed enam ei paista. Bernstein on stsenaristina pakkunud veel ühe võrdlemisi vastuolulise lahenduse kojupöördumise näol, kusjuures filmi mustvalgete kaadrite vahele pikitakse sageli värvilisi minevikumeenutusi kirjaniku lapsepõlvest ja noorusajast. Siiski jäetakse seegi ots sõlmimata ning kodu rohkem ei mainita.

Jääb arusaamatuks, miks on filmis palju alustatud, kuid lõpetamata ideid. Lisaks kodu väärtustamisele on Thomase monoloogides kõrvutatud ka tarkus ja tõde. Märgitakse kummagi väärtust, võimalikku omavahelist konflikti, aga midagi lõpuks konkreetselt lahti ei seletata. Õhku visatud mõtted on heaks lähtepunktiks vestlustele pärast filmi lõppu, kuna kiire tempo ja vaimukad vahemärkused, näiteks laste valikuline müümine toidurahaks, ei lase pilku ka isegi mitte kellale pöörata.

Bernstein on loonud absoluutselt lummavate näitlejate kaasabil eraldi maailma, kus manipulatsioonid põhinevad tõel ning teod jäävad sõnadest kaugele maha. See on maailm, kus kurjus ja headus peituvad ainult ühes inimeses, kes ise sellest suurepäraselt aru saab, kuid kasutult enda teada hoiab. Selles maailmas on armastus – õigemini selle kadumine – see, mis valitseb surma üle.

Hanna Gerta Alamets

Halastuse ja alatuse õhuke piir

“Ajji” India, 2017

Režissöör: Devashish Makhija

Produtsent: Shoaib Lokhandwala

Stsenaristid: Devashish Makhija, Mirat Trivedi

Operaator: Jishnu Bhattacharjee

Montaaž: Ujjwal Chandra

Osatäitjad: Sushama Deshpande, Smita Tambe, Sharvani Suryavanshi, Sadiya Siddiqui, Trimala Adhikari

Igapäevaselt ei oska keskmine eestlane ei oskaks aimata ette kujutada, millise tundega noored tüdrukud Aasias ringi kõnnivad igapäevaselt. Teadlikkus idaaasialaste hirmudest on meile täiesti tundmatu. Kogemata riivates silmaga mõnd vägivaldsemat uudist, peatub meelel kurbustunne ja ehmatus, kuid seegi jääb lühiajaliseks ja kaugeks. Film “Memm” täitis sarnast uudisrolli, kuid seda kordades ausamalt.

Enne filmi algust oli saalis kuulda salvrätikupakkide krabistamist ning imalat karamellipopkorni lõhna. Ootused olid erinevad ning õhus oli tunda teadmatust ja kartust millegi kauge ees, mida keegi polnud suuteline ette kujutama. Film räägib julma loo alaealise tüdruku vägistamisest, kelle vanemad ei hooli vägistaja karistamisest vaid ihkavad üksnes seda, et tüdruku tervis paraneks. Pere kättemaksuhimuline vanaema seab endale salaja eesmärgiks õiglust taotleda. Algab erapooletu, kuid samas äärmiselt emotsionaalne teekond meheni, kes kuriteo sooritas.  Režissöör Devashish Makhija teemakäsitlus on äärmiselt julge ja põhjustas alguses Indias rohkelt meelelärmi. Kui enamasti käsitletakse filmitööstuses julmi teemasid ettevaatlikult ja rafineeritult, siis Makhija on vürtsi lisanud mitme ootamatu ja ehmatava kaadriga.

Üllatav oli filmi juures põhimõtteliselt olematu muusikavalik. Kui tavaliselt on suureks emotsiooni edasiandjaks just heli, siis seekord oli see tasaks tehtud vaikusega, mis sobis sisuga veel paremini. Film kulgeb kiirelt, sõltumata paljudest tummkaadritest ja üleüldisest vaikusest. Täiendavaltvalt on ohtralt lisatud läbimõeldud kompositsiooniga kaadreid, tänu millele filmi rääkimata lugu ja soosimatu teostus paika loksuvad. Tulemuseks on film, mille lugu on kohati etteaimatav, kuid mis hoiab samal ajal vaatajaid kaks tundi kaljuserval, ootamas kukkumist, mille saabumine pole veel kindel. Märkimisväärne on memme rolli täitev Sushama Deshpand, kes on suutnud oma karakteri erakordselt siiralt ja veenvalt välja mängida. Kodumaal tuntud näitlejanna jaoks oli samuti tegemist esimese suurema rolliga, mis viis ta India kinost kogu maailma. Deshpand on ise kohalikus meedias sõna võtnud filmis käsitletud vägistamisprobleemi kohta ning loodab, et olukord riigis võetakse tulevikus karmima hoole alla.

Kuigi teema ja selle käsitlus olid filmis intrigeerivad, siis ootasin veidi rohkemat. Enamasti on sellise probleemi käsitlus filmides üles võetud turvalisest vaatenurgast, kuid lootsin endamisi, et ehk pakub film midagi enamat. Saatuslikuks said liiga kõrged ootused, kuid see ei tähenda, et film oli halb. Tegemist on väga ühiskonnakriitilise kinoteosega, mis pakub visuaalset naudingut ja sisulist kassi-hiire mängu. Filmi lõpus ootasin puänti ja kardinaalset segadust, mis oleks kindlasti süžee värvikamaks muutnud, kuid seda ei tulnudki. Hoolimata sellest on tegemist väga tõese ja mõtlemapaneva filmiga, mis on äratuskell Indiale ja ülejäänud maailmale samuti.

Emel-Elizabeth Tuulik

Niisama võib ka armastada.

„November“ 2017, 115 min

Režissöör, stsenarist: Rainer Sarnet

Kunstnik: Jaagup Roomet
Produtsent: Katrin Kissa
Operaator: Mart Taniel

Osades: Rea Lest, Jörgen Liik, Arvo Kukumägi, Meelis Rämmeld, Katariina Unt, Taavi Eelmaa

 

„Novembris“  soovivad kõik armastada. Kuid koos novembrikuu pimedusega on ka armastus pime. Filmis paistab domineerivat omakasupüüdlik armastus. Kõik soovivad armastusest midagi teist allutada, raha jne. Ei peeta millekski, et mingit asja võib tahta lihtsalt niisama. Niisama suudavad filmis armastada ainult Liina ja Hans ja seegi lõppeb kehvalt. Kaks inimest, kes on justkui teineteisele loodud, jäävadki kadunuks pimedas novembrikuus.  Film jätab õhku küsimuse, kas naiivne ja puhas ongi määratud kaduma?  Siiski on selle olemasolu  võimalik ka kõige grotseksemas maailmas. Noorte armastusloos võib näha, et nii nagu ka vaikus võib olla ilus, võib rääkida üks pilk rohkem kui 1000 sõna, võib ka niisama armastada.

„November“ jätab sügava mulje. Tegemist on läbinisti stiilse ja kvaliteetse kinotükiga, mis mulle juba esimese vaatamisega niivõrd sügava mulje jättis, et ma seda üheks õnnestunumaks eesti filmiks nimetaksin. Olles seda kaks korda vaatamas käinud, on see endiselt sama mõjuv, kui see oli esimesel korral. Kui mitte isegi mõjuvam. Kuid pean tõdema, et kui keegi läheb filmi vaatama oodates koomilist „Rehepappi“, siis peab ta pettuma.  „November“, mis on Andrus Kiviräha menuki „Rehepapp ehk november“ ainetel tehtud film, jutustab loo kummalise ja saladusliku sotsiaalse grupi elust meie kandi kõige raskemal ja pimedamal kuul.  Kui raamatu kohta võib öelda, et see on erinevate juhtumuste kombinatsioon ja kindel tegevustik puudub, siis „Novembris“  on keskkohal armastus.

Filmis on üritatud tabada ürgeestlaslikku olemust ja folkloori. Eestlaste jaoks on november hall ja pime. Et novembri pimedust ja süngust edasi anda, on film ka mustvalge, mis minus kohe huvi äratas. Inimesed tavaliselt pelgavad mustvalgeid ja veel eriti Eesti filme, sest siis tundub, et kaks tundi igavust on garanteeritud. Sarnet tõestas vastupidist. Mustvalge film võib olla väga kõnekas ja põnev jälgida ning Eesti film ei ole igav. Kaadrid mõjuvad hoopis ebamaiselt. Ebamaisuse rõhutamisele aitab eriti hästi kaasa ka muusika, mis filmile palju juurde annab. Film ei alga üldsegi koomiliselt ning hoiab vaatajat algusest peale erutavas pinges: arusaamatu põllutööriist mõõdab hinge kraapiva kriuksumisega oma valdusi. Hiljem selgub, et see imelik leiutis on kratt, kellel on eestlaste folklooris suur roll kanda ja kelle välimus on filmis väga huvitavalt tabatud. Õudusfilmilikult mõjusid kaadrid hingede rongkäigust ja Liina hundiks muutumisest, samas oli neid ilus vaadata. Režissöör on valinud „Novembri“ pealiiniks võrreldes „Rehepapiga“ Liina-Hansu kurva  armuloo, sedasi on see arenenud situatsioonihuumorist armastusdraamaks. Ometigi ei mõju see juba tehtult või igavalt. Mängus on veidi ka nõidust ja absurdi, mis filmile vürtsi juurde lisavad. Filmi algusest kuni selle viimaste kaadriteni elame kaasa noorte armastusele.  Kuigi võib ette heita staatilisi suuri plaane, ei võtnud need filmi tempot maha.

Kivirähk kirjeldas kultuurisaates „OP!“ filmi kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu, andes filmile oma heakskiidu. Filmis domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus. Kuigi Eestis on sääraseid aeglaseid filme vändatud küll ja veel, suudab „November“ tabada mingit teist sorti ürgset, rusuvat ängistust. Režissöör on vorminud pimeda sombuse hingedeaja novembri mitte kivirähilikult mustaks komöödiaks vaid tumedaks armastuslooks. Must-valge film ei mõju vaatajale sellegipoolest masendavalt, kogu lool on siiski teatud absurdimaik küljes. Sama võib öelda ka Kiviräha raamatu kohta. Ekraniseering on raamatu luustiku pahupidi pööranud, kiskunud välja „Rehepapi“ loo pisut nukrama alatooni ja tõelise iva, muutnud selle domineerivaks, samal ajal jätnud alles ka totrad juhtumised garneeringuks.

Filmi üheks tugevaimaks küljeks on tüpaažid, kes on külarahvaks valitud. Tegemist on huvitavate nägudega, kes juba ise aitasid filmi atmosfääri loomisele kaasa, huvitav on ka, et tegemist pole sugugi tuntud Eesti näitlejatega, vaid tavaliste inimestega.  Soorituse poolest ei jäänud nad sugugi alla professionaalsetele näitlejatele. Eriti hästi mõjus rehepapp (Heino Kalm), kes  oma mitmetahulisusega üllatas. Hea leid oli ka Imbi (Ene Pappel), kes oma kummalisusega suutis edasi anda ahnust, kavalust ja oli vaieldamatult kõige naljakam tegelane. Huvitavad karakterid joonistusid eriti hästi kurva armastusloo taustal välja ja tegid filmi omamoodi koomiliseks. Kontrastiks Liina (Rea Lest) ja Hans (Jörgen Liik) eristusid külarahva seast just oma siiruse ja normaalsusega, kujutades hästi armastust. Seda võib öelda üldiselt selle filmi kohta, mille ilu peitub just nimelt nendes väikestes vaikusehetkedes.

„November“ on läbi ja lõhki armastuslugu, mis võlub publikut oma ängistuse ja tumedusega. Iga minut sellest on pilkupüüdev ja mõtlemapanev. Tasakaalus on sügavamad teemad, armastus ja ka tilgake huumorit. Isegi kui mustvalged õuduskomöödiad pole kõigi maitse, jätab see film ühel või teisel moel vaataja oma lummusesse.

Ilo Tuule Rajand

Kättemaksust läbi vanakreeka müütide

„The Killing of a Sacred Deer” 2017, 120 min

Iirimaa, Suurbritannia

Režissöör: Yorgos Lanthimos

Produtsendid: Ed Guiney, Yorgos Lanthimos

Stsenaristid: Yorgos Lanthimos, Efthimis Filippou

Operaator: Thimios Bakatakis

Osatäitjad: Colin Farrell, Nicole Kidman, Barry Keoghan, Raffey Cassidy, Sunny Suljic

„Püha hirve tapmine” on kreeka režissööri ja stsenaristi Yorgos Lanthimose ning kaasautori Efthimis Filippou teine ingliskeelne film, mis on valminud Iirimaa ja Suurbritannia koostöös ning linastus tänavusel PÖFFil programmi Panoraam raames. Film lahkab inimeste käitumist ja selle ekstreemolukorras avalduvaid varjukülgi ning sealsed karakterid sarnanevad loomujoonte poolest Lanthimose eelmise filmi „Homaar” (2015) tegelastega. Ta on lahutanud inimloomuse osadeks ja ehitanud neist äärmuslikult ratsionaalsed tegelaskujud.

Tegevustik keerleb pealtnäha terve musterperekonna ümber, mille pea Steven Murphy (Colin Farrell) töötab südamekirurgina. Kuid senini eeskujuliku arsti ontlik pealispind hakkab mõranema, kui vaatajale näitab end teismeline Martin (Barry Keoghan), kelle ta justkui lunastusena on enese hoole alla võtnud pärast seda, kui nooruki isa tema operatsioonilaual suri. Martini tutvumine Steveni naise (Nicole Kidman) ja lastega lükkab käima filmi sündmuste ahela. Peagi pärast perekonnaga tutvumist kuulutab Martin ette perekonda tabavat haigust ning tema öeldu leiab ajapikku sõna-sõnalt kinnitust.

Film algab häirivalt detailse kaadriga inimese tuksuvast südamest operatsioonilaual, mis võtab minu arvates hästi kokku kogu filmi olemuse – pilt on ühtaegu häiriv ja köitev ning sellelt on ebamugavusest hoolimata raske pilku pöörata.

Lanthimose loodud maailm on meie omaga peensusteni sarnane ja samas hirmuäratavalt erinev. Ebaloomulikult ratsionaalsed ning masinlikult kõnelevad inimesed tekitavad loomulikuna näivas keskkonnas ebamugavust. Samuti äratab umbusaldust tegelaste seletamatu avameelsus, rääkides tavapärastest tabuteemadest, näiteks tütre menstruatsioonist. Samas on just väljaöeldud mõtete absurdsus see, mis sunnib filmi žanrist rääkides mainima ka komöödiat.

“Püha hirve tapmise” pealkiri ning loo selgroog põhineb vanakreeka tragöödiakirjaniku Euripidese teosel “Iphigeneia Aulises”. Müüt jutustab Agamemnonist, kes tapab püha hirve ning peab selle eest jumalale ohverdama oma tütre Iphigeneia. Filmi süžee järgib sama loogikat. Ühel õhtul vaatab Martin telerist Hollywoodi komöödiat “Groundhog Day” (“Lõputu küünlapäev”). Vaatajagi näeb telerist stseeni, kus peategelane küsib: “Kust sa tead, et ma pole jumal?” Sellest annab luua vajalikud seosed: Martin pole mitte lihtsalt uje teismeline, vaid kehastab jumalat, kelle hirve – isa – Steven tappis ning peab nüüd ohverdama ühe oma pereliikmetest.

Üks olulistest filmis käsitletud teemadest on lähedase kaotus ning sellega toime tulemine. Lanthimos ise ei nimeta Martinit selgelt jumalaks, vaid jumala võimetega teismeliseks, kes maksab isa surma eest kätte nii kuis oskab, mõistmata olukorrast suurt enamat kui ülejäänud filmitegelased. Seega, tuues situatsiooni reaalsusse, räägitakse süüdistamisest ja süüdlase otsimisest, rahuldust pakkuvast kättemaksust. Võim on antud alama kätte. Steveni piltilus perekond on selgelt paremal elujärjel kui Martin, kuid ometi on vaene teismeline võimeline julmalt purustama perekonnaidülli, olgu teadlikult või mitte.

“Püha hirve tapmist” on raske liigitada ühe žanri alla, selles põrkuvad eelkõige komöödia ja psühholoogiline õudus. Iroonia võtab tihti kohutavaid pöördeid ja areneb õuduseks ning vaataja seatakse valiku ette, kas naerda või karjuda. Kindlasti ei ole see film kerge vaatamine ning nõuab täielikuks mõistmiseks vähemalt kahekordset süvenemist. Sümbolite ja metafooridena on filmi pikitud niivõrd erinevad aktuaalsed teemad, et ühe korraga polegi vast võimalik neid kõiki tabada. Visuaalis mängitakse tihti vaataja häirimisele ning kui seda omaks võtta ei oska, on raske filmi sisule keskenduda ning vaatamist nautida. Samas julgen väita, et kui juba üks Lanthimose filmidest köidab, kõnetavad ilmselt ka teised. Lanthimos on “Püha hirve tapmises” taas leidnud tasakaalu kahe äärmuse vahel ning mängib süüdimatult vaataja tunnetega.

Roberta Bühler

Rahulik meel

„Midagi kasulikku“ („Ise Yarar Bir Sey“) 2017, 107 min

Türgi, Prantsusmaa, Holland, Saksamaa

Režissöör: Pelin Esmer

Produtsendid: Pelin Esmer, Marsel Kalvo
Stsenaristid: Baris Bicakci, Pelin Esmer
Operaator: Gökhan Tiryaki

Osatäitjad: Öykü Karayel, Basak Köklükaya, Yigit Özsener

PÖFF 2017 Parim stsenaarium

 

„Restoranivagun on tore. Seal näivad aknad suuremad.“

Teadsin Türgi filmidest enne vaid nii palju, et need kipuvad olema „sellised aeglased kulgemised“. Lisaks oli filmi kohta öeldud, et tegemist on „küpse režissööri rahuliku meele väljendusega“, nii et panin vaimu valmis ja ütlesin endale, et kui magama jään, siis see on okei, aga ära seda pärast arvustusse kirjuta. Jäin. Aga ainult alguses ja ainult hetkeks, pärast mida olin nii palju ärksam ja tähelepanelikum vaataja, et julgen seda nippi salaja soovitadagi.

Noor meditsiini õppiv neiu nimega Canan (Öykü Karayel) sõidab oma sõbra palvel halastussurma saatma tolle sõbra sõpra, kes on üleni halvatud. Teel sinna närivad teda aga sellisele olukorrale iseloomulikud tunded ja peagi pole ta enam kindel, mida elult üldse tahab. Aga mis oleks, kui paneks selle kõige keskele ühe luuletaja? Kuidas ta ümbritsevat elu näeks ja Cananile antud ülesandega suhestuks? Režissööri sõnul filmi algne idee umbes niimoodi sündiski. „Midagi kasulikku“ on üks pikk luuletus, mis sõidab nagu rong läbi ümbritseva maailma. Aga mitte kiiresti ja kinnisilmi, vaid vastupidi. Aknad on suured.

Vaataja kohtab Canani ja poetess Laylat (Basak Köklükaya), kes klassikokkutulekule sõidab, samal hetkel, kui nad omavahelgi kohtuvad – vahetult enne rongile minekut. Canan on tagasihoidlik, samas natuke naiivne, Layla seevastu enesekindel ja rahulik. Oma malbe enam-vähem muutumatuna püsiva näoga suhtub Layla kõigesse võrdse uudishimuga, ta märkab pisiasju ja mõistab peidetud tähendusi. Duo on nii harmooniline, et filminautija võib ennast täielikult nende kätte usaldada, kartmata ehmatavaid vastuolulisi tegusid või põhjendamatuid ütlemisi.

Mis selle filmi puhul juba esimestest minutitest peale võlub, on mingi teistsugune maailmataju. Osalt tuleb see ka kultuurilistest erinevustest (kuigi vahe pole üldse nii suur, kui arvata võiks), aga peaasjalikult on selle põhjuseks Layla. Ta vaatab aknast välja ja me vaatame koos temaga. Siis kirjutab paar rida või vestleb või sööb restoranivagunis, mõtleb, kõnnib, jälgib. Kaadrid on täpsed ja sageli pikad – mitte miski ei häiri minu, Canani ja Layla rongisõitu. Hiljem, kui paar on sihtkohta jõudnud, poleks nagu midagi muutunud, aga tegelikult on seal peidus filmi kulminatsioon. Enne nii naiste kui vaataja peas kujutluse ja kauge sihtmärgina eksisteerinud halvatud mees on järsku ekraanil ja päriselt olemas. Rongiaknast grafitina möödavilksatanud vares lendab aknale. Kõik on lahtine, elus, ja me ei tea, mis saab edasi.

Sõnapaari „midagi kasulikku“ kasutab Layla ühe korra siis, kui seletab, miks ta luuletamise kõrvalt ka advokaadina töötab. Jääbki meie otsustada, kas viimased kaks tundi kinos veedetud aega siis oli ikka natuke kasulik ka või pigem mitte? Või jätame kasulikud asjad advokaatide hooleks ja lähme ise kinno, mõne Türgi filmi esilinastusele näiteks.

Saara Liis Jõerand

 

Jaapani ajalugu uue nurga alt

Anarchist_from_Colony-p02

„Anarhist kolooniast” (“Anarchist from the Colony”), 2017

Lõuna-Korea, Jaapan

Keeled: jaapani, korea

Režissöör: Joon-ik Lee

Produtsent: Sungcheol Kim

Stsenarist: Sunggoo Hwang

Osatäitjad: Jehoon Lee, Moon Choi, In-woo Kim

 

 

 

„Anarhist kolooniast“ on järjekordne ajalooline film režissöörilt Joon-ik Lee, mis räägib Korea anarhisti Park Yeoli (Jehoon Lee) ja tema jaapanlasest armukese Kaneko Fumiko (Moon Choi) elust 1920ndatel, kui Jaapanis oli konflikt jaapanlaste ja korealaste vahel. Park Yeol asutas anarhistliku rühmituse, mis tegeles vandalismi ja rahvahulkade poliitilise mõjutamisega ning pälvis sellega Jaapani valitsuse tähelepanu, kes kasutas 1923. aastal olnud maavärinat ettekäändeks represseerida teda ja teisi korealasi.

Film põhineb osaliselt Kaneko Fumiko autobiograafial ning tema kirjelduste järgi on loodud ka tegelaste iseloomud. Osad Parki rühmituse liikmed oleksid nagu välja kukkunud mõnest ülemängitud komöödiast. Nad on ühepalgelised ja nendevahelised konfliktid on nii absurdsed, et jäi mulje, nagu nad ei kuuluks sinna filmi. Seejuures Park Yeoli ja Kaneko Fumikot oli kujutatud tuisupäiste noortena, kellel oli traagiline saatus. Sellegipoolest ei tekkinud nendega emotsionaalset sidet. Põhjuseks oli see, et kordagi filmi jooksul ei selgitatud, mis on nende või rühmituse lõplik eesmärk. Eesti vaatajad, kes 1920ndate Jaapanist eriti midagi ei teadnud, polnud kursis sellega, kuidas korealasi sel ajal koheldi ning miks Yeol oma rühmituse lõi. See on Jaapani ja Korea vaatajate puhul arvatavasti teistmoodi.

„Anarhisti kolooniast“ ei saa paigutada ühe kindla žanri alla. Tegemist on traagilise looga, aga see ei peegeldu peategelaste käitumises. Parki ja Kaneko humoorikad repliigid ka kõige tõsisemates olukordades viitasid komöödiale, kuigi olid vahel kohatud ja vaatajate naerupurskeid päris välja ei teeninud. Kanekot kujutati väga muretu ja naljakana, aga vahel tundus, nagu oleks see rõõmsameelsus ülepingutatud ja ebaloomulik. Parkiga oli neil omapärane suhe ja dünaamika, mida oli huvitav jälgida.

Kuna Korea filmid näitavad tavaliselt ainult 1920ndate Jaapani varjukülge, otsustas Lee Joon-ik seda muuta, näidates jaapanlasi teise nurga alt ja keskendudes nendele, kes aitasid Yeoli ja Fumikot. Filmis ei olnud palju vägivalda ja ei pandud rõhku maavärinale ning korealaste kogukondade hävitamisele, vaid peategelaste olukorrale. See lisas filmile südamlikkust ja pani rohkem mõtlema nende olukorra tõsidusele. Kanekot mänginud näitleja rääkis, et üks põhjustest, miks ta soovis filmis mängida, oli see, kuidas linateos näitas ajalugu teise nurga alt.

Huvitav oli näha filmi sündmustest, mille kohta pole varem kuulnud, ja selle kaudu täiendada ajalooteadmisi. Siiski  sobiks „Anarhist kolooniast“ paremini vaatajatele, kes teavad, mis ajendas Park Yeoli rühmitust looma, sest siis tekiks tegelastega tugevam side ning taolisel vaatajaskonnal on võimalus näha ajaloolisi sündmusi uue nurga alt.

Marie Tombu

Vabadus vaikuses ja lähivõtetes

„Vaba elu“ („La Vida Lliure“) Hispaania

Keel: katalaani

Režissöör, produtsent, stsenarist: Marc Recha

Operaator: Hélène Louvart

Montaaž: Belén López

Helilooja: Paul Recha

Osatäitjad: Sergi López, Núria Prims, Miquel Gelabert, Mariona Gomila, Macià Arguimbau

„Vaba elu“ on režissöör Marc Recha kaheksas linateos. Ta on võitnud  FIPRESCI auhinna Locarno festivalil Kirsipuuga“ (L’arbre de les cireres) (1998) ja nomineeriti Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale filmiga „Pau ja tema vend“ („Pau i el seu germà“) (2001) . Vabas elus“ on režissöör sarnaselt oma eelmise filmiga „Täiuslik päev lendamiseks“ (Un dia perfecte per volar“) (2015) kasutanud tiheda dialoogi asemel näitlejate miimikat ja kehakeelt. Tulemuseks on pooleteisttunnine postkaart Menorca saladustest läbi kahe lapse silmade.

25. novembri lõunavalgus oli režissööri arvates olnud täiuslikus harmoonias filmis kujutatava atmosfääriga. Nimelt kumas päeval läbi hallikaspunaste pilvede külmkullane valgus, mis heitis linnale kummalise oranži varjundi. Igapäevane Tallinn oli järsku muinasjutuline ja salapärane. „Vaba elu jutustabki loo, milles põimuvad vastandid ja loovad tavalisest saarest maagilise kuvandi. See on rännak helesinises unistuses, aga ka tormises reaalsuses. See on lugu Tina (Mariona Gomila) vaatepunktist, kes oskab näha maailma nii läbi fantaasiasilma kui ka reaalsuse, mis annab tema loole uneleva, ent mitte naiivse tooni.

Suure osa filmi olustikust seab valgus, täpsemalt ilm, mis muutub koos süžeega ning võlub juba esimestest stseenidest alates. Film algab ruugete lehmade ja sünkjassinise valgusega, puhub tugev tuul. Paarile  piltilusale panoraamvõttele ümbritsevast maastikust järgnebki Tina jutustus. On aasta 1918, mandril algab sõda ja saarele jõuab gripp. Tina ema on Alžeerias tööl, kuid tema koos venna Bieliga (Macià Arguimbau) Menorca saarel, kus pole suurt midagi peale kaljude ja mõne millimallika. Pilt ei jää aga kuigi kauaks melanhoolseks. Ilm selgineb. Lapsed jooksevad, kilkavad, lähevad randa, räägivad lugusid printsessist, kes oli kunagi lossis vangis, aga nüüd puhub tuulena läbi mahajäetud hoone, ja aardest, mis on kuhugi koopasse peidetud.

Suur motiiv kogu filmis on meri ja selle tähendus lastele, eriti Tinale. Saarest pisut kaugemale saabub ühel päeval jaht, millest saab tüdrukule vaba ja kättesaamatu elu sümbol. Nähtav, aga piisavalt kauge, teadmaks, et pardale pääs on võimatu. Jahiga oleks ta iseseisev ning nad saaksid vennaga ema juurde Alžeeriasse sõita. Tinale jääb silma ka kummaline naine (Núria Prims), kes kunagi laevalt ei lahku ning tuleb vaid harva tekile kõndima. Naisel on huvitav mõju, sest kuigi tal pole ühtegi repliiki, on tema kohalolu paeluv ning sisestab Tinasse usku, et ükskord võib ta saarelt pääseda. Siiski ei näe Tina olukorra kõiki ohte ning ei usu onu manitsusi ja lugusid kaldalähedastest kaljuteravikest, mis uljaid seiklejaid varitsevad. On kibemagus jälgida, kuidas tüdruk oma kujutluse nimel tihti mõistlikkuse piire eirab ja endale kujutlusi loob.

Üldiselt on film jagatud kahte liini: maagiline ja reaalne. Maagilises osas on meri rahulik ja taevas hubaselt udune või päikseline. Siin osas mängivad Tina ja Biel rannal, kuulavad jahilt tulnud mehe Romi  jutte, mõtlevad ise oma seiklusi välja, söövad mustikamoosi ja pehmet leiba.  Need pildid viivad vaataja maalilisele rännakule läbi kogu saare, näidates selle salakohti. Maagia kõrvale kerkib aga ka tumedam, jahedam ja tormisem liin, millega luuakse üldiselt rahulikku kulgemisse pinget ja hädaohtu. Ilusasse argipäeva lisandub raske töö, onu umbusaldus Romi vastu, gripp, sõda ja selle ohvrid. Imelisel kombel ei domineeri neist kumbki, sest alati järgneb helgele stseenile midagi karmimat. Samuti on kasutatud antagonismi ning hetkes pealtnäha süütu sõnavahetus peidab endas süngemaid tagamõtteid. Nii ongi mõlemad poolused oskuslikult tasakaalus, jättes olukorra hindamise ja analüüsi vaatajale.

Filmile lisas reaalsust, aga ka saladuslikkust režissööri otsus mitte kasutada tihedat dialoogi, vaid tuua esiplaanile tegelaste miimika ja kehakeel. Mitmed dialoogid jäävad poolikuks, paljud mõtted ütlemata, mis jätab rohkelt tõlgendamisruumi. Selline võte on üllatavalt mõjuv, sest kõik näitlejad on kinolinal väljendusrikkad ja siirad, mistõttu tunduvad ka pikad vaikushetked loomulikud. Kahjuks ei töötanud pidevad lähivõtted ja taotuslikult vabam kaameratöö nendes stseenides eriti hästi ja pilti oli keeruline jälgida, vähemalt minu neljanda rea istmelt.  Siiski, kui vaatasin oma kohalt diagonaalis üles, oli silmadel juba rahulikum ja suur ülesvõte näost mõjus palju terviklikumalt ja võimsamalt. Niisiis arvan, et filmi tasuks pigem vaadata saali tagumistest ridadest.

Film lõppes konkreetselt ja kiiresti, täpselt seal, kus pidi. Põhjatuul tõusis ja muinasjutupaat sõitis edasi, tuli sügis. Elu on vaba, seda ei saa pausile panna ja tagasi kerida. Elu on ees, seal, kus on teine rannik, Rom ja tundmatu naine laevatekil. See juhtub just nii ja just siis, kui heaks arvab. Saarele jäävad nüüd vaid keerdunud kiik ja Tina, kes surub parmupilli koos aardega tugevamalt pihku.

Anna Laura Alamets

 

Kõhe ja ulmeline „Thelma“ pakub mõtteainet

„Thelma“ 2017, 116 min

Norra, Rootsi, Taani, Prantsusmaa

Režissöör: Joachim Trier

Stsenaristid: Joachim Trier ja Eskil Vogt

Osatäitjad: Eili Harboe, Kaya Wilkins, Henrik Rafaelsen, Ellen Dorrit Petersen jt

 

„Thelma“ on norra režissööri Joachim Trieri neljas pikem linateos. Kuigi ka siin leidub Skandinaavia kino kaubamärgiks saanud jahedust ja minimalismt, erineb ta siiski üsna palju režissööri eelmistest filmidest ja asub klassikalistest žanritest väljaspool.

„Thelma“ on ühtaegu thriller, müstiline õudusfilm, armastuslugu ja perekonnadraama. Läbivateks teemadeks on religioon ja sellest tingitud piirangud, minevikuvarjude mõju olevikule ja nende kiuste iseendaks saamine. Thelma (Eili Harboe) on tütarlaps, kes kolib väikesest külast Oslosse, et alustada ülikoolis bioloogiaõpinguid. Kristliku taustaga perest pärit neiu kohtub suurlinnas Anjaga (Kaya Wilkins) ning armub. Sisemised piirangud sellele suhtele on aga nii tugevad, et Thelmat hakkavad kimbutama krambihood, millega kaasnevad üleloomulikud juhtumused. Thelma mõttejõud on arusaamatult võimas ja see mõjutab teisigi tema ümber. Müstilistest sündmustest kummalisemgi on Thelma suhe oma perega. Kõhe eelaimus, et kõik ei ole päris korras, saab alguse juba esimesest stseenist ja filmi arenedes see tunne ainult kasvab. Lapsepõlves toimunud traagilised perekonnasündmused jälitavad Thelmat senini ja nende tagajärjed on karmid.

„Thelma“ pildikeel on jahe, ülekaalus on külmad toonid, meelde jäävad sügiseselt nukrad vaated ja talvised lumehanged. Kogu filmist ei jäänud meelde pea ühtki päikeselist stseeni. Iseloomulikud on lähivõtted kehaosadest, näiteks huultest või kätest, ning huvitavatest rakurssidest, nagu fookuses oleva inimese kukla tagant. Taolised detailsed võtted lasevad vaatajal thrillerivääriliste stseenide vahel hetkeks mõtteid koondada ja hinge tõmmata. Eriti kõhedaks teeb filmi asjaolu, et kuigi sündmused on erakordsed, on kõik võttepaigad igapäevased. Tegevus toimub raamatukogus, ujulas, asjalikus haiglaõhkkonnas, Oslo modernses ooperimajas, aga seda kõike varjutab üleloomulikkuse loor, mida Thelma endaga varjuna kaasas kannab. Thelmaga toimub midagi seletamatut, kuid maailm tema ümber jääb samaks. Lõpuks ei saagi aru, kui palju toimub tütarlapse peas krampideaegses transiseisundis ning kui palju päriselt.

Sügavalt haaravad vaatajat need stseenid, kus Thelma võitleb krambihoo ajal sisemiste deemonitega. Nii nagu Thelma on kontaktis üksnes omaenda sisekosmosega, on ka vaataja fookus neis stseenides suunatud vaid Thelmaga toimuvale. Kõik muu kaob ekraanilt peale Thelma ebaõiglaselt valusa võitluse. Näiteks tundub bassein järsku põhjatu tumeda sügavikuna, millele on peale tekkinud kividest sein, nii et Thelma ei pääse kuidagi veest välja. See motiiv kordab üht Thelma lapsepõlves juhtunud traagilist sündmust, mille tüdruku võimed põhjustasid. Võimalik, et Thelma elab seda endiselt nii tugevalt läbi, et manab end krambihoo ajal sarnasesse seisundisse. Mitmel korral tekitavad noore naise nägemused tema silme ette maod, kes ilmuvad eikuskilt ja tuletavad pahaendeliselt siueldes meelde, mis paradiisiaias patustajatega juhtus. Ka Thelma tunneb, et on mõtete ja tegudega pattu teinud ning palub Jumalal end keelatud ideedest vabastada. Mida kaugemale oma ihadesse Thelma langeb, seda võimsamaks muutub ka ta üleloomulikkus. Asjatundlikum silm tabab filmis ilmselt veel hulgaliselt piibliviiteid.

Kõige õõvastavam on aga Thelma vanemate kalkus. Kodu, paik, mis peaks alati olema inimesele kõige turvalisem, saab Thelma jaoks äkki vanglaks. Vanemad, ainsad inimesed, kes võiks last tingimusteta armastada, peavad tema asemel olulisemaks omaenda religioonist tingitud tõekspidamisi, neidki aga valikuliselt. Kristlikku peremudelit peetakse oluliseks, kuid ligimesearmastus ja andestamine unustatakse sootuks. Ellen Dorrit Petersen ja Henrik Rafaelsen mängivad kõheda usutavusega välja Thelma vanemate mõistmatuse ja hingelise kauguse. Eriti mõjus on stseen, kus Thelma kummardab koristama purunenud tassi, mille ema on kogemata maha pillanud. Pilk, millega viimane oma tütart tõusmas jälgib, kõneleb igasugusest helluse puudusest, aga ka hirmust. Thelma on osutunud anomaaliaks ja on seetõttu kardetav, etteaimamatu. Kohati saab perekond omavahel ka paremini läbi, kuid kui saab selgeks, milleks Thelma vanemad tegelikult valmis on, jätavad need stseenid tagantjärele veelgi ähvardavama mulje.

Nii mõnigi stseen meenutab õudusfilmiklassikaks kujunenud Alfred Hitchcocki „Linde“. Ehkki see jookseb linateosest läbi kõrvalise liinina, on Thelmal lendajatega omamoodi suhe. Linnud võivad sümboliseerida iha vabaduse järele, mis Thelmale lapsest saati keelatud viljana kättesaamatu on olnud. Nemad võivad lennata sinna, kuhu tahavad, Thelmat aga on piltlikult hoidnud maa küljes kinni tagasihoidlik rist kaelaketi küljes ja vanemad, kes ei ole lasknud tüdrukul teha enda valikuid.

Norra võõrkeelse filmi Oscari kandidaat „Thelma“ on linateos, mis tundub oma põhjamaise olustikuga Eesti vaatajale ühest küljest tuttav, teisalt tekitab jällegi oma üleloomulikkusega ärevust ja hoiab publikut tugevas haardes. Ettevaatlik kõhedus jääb alles ka pärast kinosaalist lahkumist, kuid selle kõrval on ruumi ka lootuseks. Kuigi Thelma-sarnaseid meie hulgas ilmselt ei liigu, on iseenda sisemistest dogmadest üle saamine ja minevikust lahti laskmine keeruline ka võimeteta lihtsurelikele. Seetõttu leidub „Thelmas“ midagi nii fantastika kui ka realistliku kinokunsti austajatele.

Hanna Marrandi

 

Igatsedes Tim Burtonit

Alice-In-Wonderland-Theatrical-Poster

„Alice Imedemaal“ („Alice In Wonderland“), USA, 2010, 108 min

Režissöör: Tim Burton

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Crispin Glover jt

Alice_Through_the_Looking_Glass_(film)_poster

 

 

„Alice peeglitagusel maal“ („Alice Through The Looking Glass“), USA, 2016, 113 min

Režissöör: James Bobin

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Sacha Baron Cohen jt.

 

Äsja esilinastunud „Alice imedemaal“ järg „Alice peeglitagusel maal“ on üks kauaoodatud film. Lõpuks linateost näinud, tundub, et peegli taga on midagi valesti läinud, kuhugi on kadunud Imedemaa imed.

Mõrane baas

„Peeglitguse maa“ ülesehitus muutis filmi laialivalguvaks, mittekontsentreerituks. Loo keskel teisest maailmast tagasi reaalsusesse hüppamine ajas vaid segadusse ning oli ebavajalik, sest see ei andnud midagi juurde peale kinnituse ammuteatud tõsiasjale, et enamik teistest filmitegelastest peab Alice’it (Mia Wasikowska) segaseks. Nimelt oli ta peegli taga olemise ajal kuidagi vaimuhaiglasse viidud, kus talle diagnoositi kõige paremate inimeste haigus – hullus. See seik oli nagu i-tähele teise täpi pealepanemine – tarbetu. Esimeses osas oli ülesehitus just seetõttu selgem, et lugu algas reaalsusest, enamik tegevusest toimus katkematult Imedemaal ja lõpp oli taas pärismaailmas – fantaasiarikas põhiosa oli ilusti ääristatud ja esile tõstetud. Esimene osa oli selge struktuuri tõttu teisest grandioossem, võimaldades vaatajale suurejoonelisemat filmikogemust.

Ideede uputus

Lisaks nigelale ülesehitusele muutis „Peeglitaguse maa“ segaseks teemade rohkus. Teoses jooksid järgmised liinid: suur sõprus; perekonna väärtustamine; vimm ja andestamine; minevikku ei saa muuta, sealt võib vaid õppida; aja vastu ei saa; süda võidab mõistuse; naised suudavad; maailma võib hävitada vaid ühe nupulevajutusega. Mitte et käsitletu oleks ebaoluline – kõike oli lihtsalt ühe filmi jaoks liiga palju, eriti kui eeldatavalt on enamik vaatajaskonnast lapsed. Laskudes sfääri, kus võrreldakse raamatu ja filmi kattuvust, oli Lewis Carolli ideeks näidata peeglitagust maad kui kohta, kus on kõik reaalsusega vastuolus või toimimas mingil veidral harjumatul moel. Kõlab kui hea materjal fantaasiafilmi tarvis… Kahjuks ei kasutanud filmitegijad seda ära.

Fantaasiast rääkides

Siin tuleb ilmselt mängu režissööri vahetumine („Imedemaal“ T. Burton, „Peeglitagusel maal“ J. Bobin). Burtonit teatakse tema meisterlike nukufilmide poolest („Laibast pruut“, „Jõulueelne õudusunenägu“, „9“), millest igaüks haarab kaasa omaenda maailma, karakterite ja kiiksudega. Iseenesest mõista jätkas Burton oma geniaalset tööd Alice’i esimest filmi tehes. Bobin, kes on tuntud Muppetite filmide tegijana, ei suutnud samaväärset fantaasiamaailma luua. Peeglitagune maa koosneks otsekui paarist-kolmest paigast – maad kui sellist polegi. Nende kohtade hulgas on peale tuntud Valge Kuninganna (Anne Hathaway) ja Punase Kuninganna (Helena Bonham Carter) kindluse veel Aja (Sacha Baron Cohen) loss, mis oma suuruse ja hammasratasterohkusega ei üllata, ent hetkeks tekib vau-efekt ühe ruumiga, kus ripub lõputult (vastavalt inimeludele) taskukellasid, mida Aeg vastavalt vajadusele seisma paneb, kui kellegi eluaeg otsa saab. Samuti, ajarännud oleksid  võinud  režissööri kujutusvõime aktiveerida. Koht erinevate aegade vahel on justkui suur tormine ookean, mis viitab Alice’i merearmastusele. Liiga mugav! Miks peaks see nii olema, kui ei Imedemaa ega Peeglitagune maa, veel vähem kogu aja kontrollimise teema, eksisteerib ka Alice’ita. Sõnaga, millegi tõttu jäi järjefilmi loomisprotsessis lennukusest puudu.

Sünergia ja energia

Koostisosa, mis „Imedemaal“ polnud tingimata palju parem, aga siiski jättis terviklikuma mulje, oli skoor. Mõlemale filmile on loonud muusika Danny Elfman. Kuna Elfman ja Burton on lähedased sõbrad, kandis nendevaheline koostöö paremini vilja – heli võimendab pildi maagilisust ning vastupidi. Kuna „Peeglitaguse maa“ visuaalsest võlust jäi vajaka, ei mõjunud ka muusika piisavalt intensiivselt. Võib-olla oli viga ikkagi skooris endas, võib-olla aga oleks samad lood Burtoni ideedega hoopis tuule tiibadesse saanud.

Raha- ja vaatajanumbrites üllatusi pole. Esimesele osale kulutati hinnanguliselt 200 miljonit dollarit, millest IMBD andmetel pool teeniti USAs esimesel linastusnädalavahetusel tagasi. Seega oli esimese filmi vastu palju suurem huvi kui teise osa vastu („Peeglitagusel maal“ teenis oma eelkäija tulust esimesel nädalavahetusel vaid alla kolmandiku).

„Peeglitagusel maal“ täitis oma rolli küll järjefilmina, jutustades edasi samade tegelaste elust ja lisaks avades kogu loo tagamaid (miks on punasel kuningannal nii suur pea; kuhu kadus Kübarsepa  (Johnny Depp) perekond), ent filmina iseeneses oli see ülekoormatud, seetõttu segane. Eks iga Alice’i austaja vaatab „Peeglitaguse maa“ kindlasti ära, ent milleks vaadata midagi lihtsalt äranägemise pärast, milleks teha midagi lihtsalt ärategemise pärast. Just selline mulje jäigi – „teeme teise osa ka, siis on vähemalt tehtud“.

Kristel Zimmer