“Üks laps, üks õpetaja, üks raamat ja üks pliiats võivad muuta maailma.”

he-named-me-malala-poster “He Named Me Malala” (“Ta pani mulle nimeks Malala”), Araabia Ühendemiraadid ja USA 2015, 88 min

Produtsendid: Walter Parkes, Laurie MacDonald, Davis Guggenheim

Operaator: Erich Roland

Osatäitjad: Malala Yousafzai, Ziauddin Yousafzai, Toor Pekai Yousafzai, Khushal Yousafzai, Atal Yousafzai

 

 

Kui palju inimesi jääks ellu pärast surmavat püstolilasku otsmikusse? Malala Yousafzai oli kõigest 15-aastane, kui ühel hommikul tungisid ta koolibussi peale radikaalse islamiliikumise Talibani mehed ja üks lask tabas teda täpselt vasaku kulmu kohale. Tegu polnud sugugi juhusliku õnnetusega Malala kodulinnas Swat Valleys Pakistanis võimul olnud Talibanile ei meeldinud sugugi, et tüdruk tegeles millegi nii kohutava ja võikaga kui naissoost isikutele hariduse võimaldamine.

Kasvades üles konservatiivse islami mõju all, ei olnud pakistanlastest naiste ega tütarlaste elu kunagi eriti lihtne. Naine oli majas ikka kui tööde tegija, toidupoolise valmistaja, laste kasvataja. Naine ei olnud haritud isik, kellel oleks olnud oma maailmapilt või kindel arvamus mingist asjast. See film räägib loo Malala elust, lapsepõlvest, perest, kooliõpetajast isast, lootustest ja unistustest. Ja kuidas ta seisab vankumatult iga päev selle eest, et tüdrukud sellisest ühiskonnast saaksid ka võimaluse.

Juba väikesest peale oli tüdruku unistuseks saada õpetajaks ning sellel teekonnal elas talle kaasa tema isa, igati toetav ja abivalmis, ka tema ei uskunud nende kultuuri mitteõigustatud soorollidesse. Tasapisi sirgudes sai Malalale selgeks, et sugugi mitte kõik tüdrukud tema linnas pole sama õnnelikud kui tema ning paljude jaoks on kooliskäimine vaid pelgalt unistus. 11-aastasena hakkas tüdruk ühe ajakirjaniku soovil varjunime all kirjutama BBC blogisse, kirjeldades, milline on elu Talibani võimu all ja kuidas nad üritavad isaga pidevalt parandada naiste hariduse saamise võimalusi. Varsti pärast seda hakati Malalaga tegema intervjuusid ja kutsuma teda avalikele kõnelemistele, mispeale jõudis tema jutt ka Talibani kõrvu.

Filmimise ajal oli Malala tulistamisest möödas ligikaudu 2 aastat ja 17-aastane neiu elas oma ema, isa ja kahe vennaga Inglismaal. Seal käib ta täiesti tavalises koolis ja üritab sisse sulanduda läänelikku maailma, kuid tegelikkuses pole see kuigi lihtne, eriti tema taustaga.

Malala näol on tegemist ühe erakordse noore neiuga, kes vaatamata kõigele koledale, mis tema elus on olnud, läheb sirge seljaga aina edasi eesmärgi poole ega mõtlegi peatuda. Kui tema ja ta pere peaksid Pakistani tagasi pöörduma, on lubanud Taliban ta kindlasti tappa. Malala ei tundu selle pärast muretsevat. Ta teab täpselt, mille nimel ta võitleb.

Kuigi ma teadsin ta loost nüansse, avas see film mu silmad ja võimatu on maailma vanamoodi näha. Uus väljavaade islamile, arengumaadele, naiste haridusele, feminismile kõik need punktid on filmis sees, mis tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Nii mitu korda käis peast läbi mõte, kui õnnelik ma olen, et just Eestis olen kasvanud, ja et inimõigused pole sugugi mõni maitsev roog, mis hõbekandikul ette kantakse see tuleb kätte võidelda. Seda filmi soovitan absoluutselt kõigile, kes arvavad, et neil veel on midagi maailma kohta õppida.

Lõpetuseks – kas mainisin ka, et alates 2014. aastast on Malala maailma noorim Nobeli rahupreemia laureaat?

Saskia Puusaar

Kiiremini, kiiremini, rohkem, rohkem, odavamalt, odavamalt, ühesõnaga moetööstus

3b6096f11c5c35112c161b9e77100a72dbb77789

„Moest väljas“, Eesti, 2015, 59 min

Režissöörid: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz

Osatäitjad: Reet Aus

 

 

 

Kilmi ja Labernezi uus dokumentaalfilm „Moest väljas“ räägib Reet Ausi teekonnast moetööstusradadel ning uute moeideede sündimisest ja teostamisest. Film on kinodes alates 18. septembrist ning jookseb veel loodetavasti piisavalt kaua, et kõik noored fashionistad selle ära jõuaksid näha.

Ma arvan, et see on üle pika aja üks film, mis mu käitumist ja suhtumist tõeliselt muutnud on. Selle mõistmiseks piisas ainuüksi esimesest stseenist – H&M-i esmakordne avamine Rocca al Mare keskuses. See andis loole hea alguse ning lõi üpriski täpse pildi inimeste suhtumisest.

Film räägib Reet Ausist, kes proovib esmalt jälile saada ühtede Zara teksapükste päritolule. Bangladeshis leiabki ta otsitud tehase ning tutvub lähemalt riiete masstootmisega. Bangladeshi rõivavabrikutes filmitud kaadrite taustal saab vaatajalegi selgeks kurb tõde ja filmi üks peamisi ideid: tänapäeva rõivaid tehakse seal, kus on kõige odavam ja müüakse seal, kus on kõige kallim.

See film pani mind ühtlasi mõtlema asjaolule, et me teame nii ääretult vähe sellest, kust asjad, mida me tarbime ja ostame, pärit on. Kas sa tead, kes õmbles selle särgi, mis sul praegu seljas on? Või vähemalt kus see õmmeldi? Mina ka ei tea. Aga nagu Reet Aus filmis ise ka ütles, tuleks järgmine kord poest midagi ostes lihtsalt küsida, kus miski valmistatud on. Ja kui piisavalt paljud küsivad, siis ehk hakatakse sellele rohkem tähelepanu pöörama ja ühel heal päeval saab keegi ka vastuse. Ja edasi tekib küsimus, kas sa tõesti tahad osta neid teksapükse, mille valmistamiseks kulub basseinide kaupa vett ning mille õmblejad saavad palka 8 eurot kuus, kuid üüri maksavad 9 eurot kuus. Lisaks on näiteks needsamad Zara püksid täis topitud erinevaid kemikaale, mis põhjustavad muuhulgas allergiaid. Et kahjulikke aineid pükstest välja saada, peaks neid pesema vähemalt 60 korda 60kraadises vees.

See kõik ja palju muudki selles filmis mõjub enamikule vaatajatest ilmselt üsnagi pilku avardavalt. Eks me ju kõik teame, et meie riided ei ole õmmeldud väikses õdusas  õmblustöökojas, kuid antud dokumentaalfilm pani vähemalt mind tõsisemalt mõtlema selle üle, kust ma oma rõivad ostan ning kui tihti ma seda teen.

Lisaks pakkus äratundmisrõõmu laulupeo särkide valmistamine. Tohutult põnev oli tegelikult näha, millest kogu idee alguse sai ja kuidas protsess kulges. Nüüd tagantjärele tahaks endalegi üht sellist särki, teades, kui palju antud projektiga loodust sai säästetud.

Filmis olid professionaalselt tasakaalus mängufilmisarnased kaadrid õmblejatest ja moetööstusest ning intervjuud Reet Ausi ning teiste upcyclinguga tegelejatega, mis lõi tervikliku, informatiivse ja nauditava pildi. Selle kuuekümne minuti sisse mahtus tegelikult üks meeletult hariv ja armas lugu, mis ei olnud aga sugugi lõplik, edasiarenguks ning endapoolseks panuseks on ruumi kõvasti.

Mariann Jüriorg

Pärt.

applaka28_07esilinastus

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan”, Eesti 2015, 90 min

Režissöör, stsenarist ja operaator: Dorian Supin

Dorian Supini “Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan” on väljapaistev pärl dokumentaalfilmide hulgas. Film on aega peegeldav, mõtlemapanev,  aeglase kuluga.

Paljudest tänapäeva linateostest puudub ehedus.  Kinoekraanilt võib küllastumiseni leida täpselt ühesuguse ülesehitusega filme, milles juba kaugelt masstoodangu ära tunneb. Mitmed dokumentaalfilmid üritavad inimesi rabada traagiliste seikade ja pisaraid kiskuvate elulugudega, mis mõtteainet väga kauaks ei anna. Dorian Supini  portree Arvo Pärdist on midagi uut ja mõtlemapanevalt lummavat. See on aus film. See on tujuküllane, sellest õhkub sügavust, mis tõmbab endasse.

Linateos võlub lihtsuse ja kohatise kohmakusega. Nora Pärdi filmitud viltused karpkaamera stseenid on naerutavad ja tohutult armsad, muutes õhustiku sõbralikuks ja argiseks. Napid vahendid ja suurejoonelisuse puudumine annavad edasi Arvo Pärdi loomuse naturaalsel  kujul. Dorian Supin on püüdnud pildikeeles tabada Arvo Pärdi olemust, iga stseen peidab endas killukest suure hingega heliloojast.

Huvitav on jälgida Arvo Pärti omas elemendis, tegelemas enda loominguga. Selles, kuidas helilooja ise oma muusika sisse ära kaob, on midagi väga ilusat. Kirikustseenid on võimsad, need toovad kananaha ihule. Film piilus Arvo Pärdi pereellu, näidates teda lapsemeelse vanaisana, kes mängis lastelastega peitus ja õpetas neile klaverimängu.

Visuaalse poole neutraalsus laseb keskenduda Pärdile endale, mitte iluklippidele või keerulistele eriefektidele. Võttenurgad meenutavad veidi koduvideoid. Ekraniseering töötab korraga mitmel tasandil, kus teema kulgeb oma rada pidi. Filmimaterjal tuuakse vaatajani järkude kaupa, andes aega mõtlemiseks ja nähtust aru saamiseks. Tempo  püsib muutumatu, kuid dünaamikas toimuvad suured arengud.

Dorian Supin on üritanud iseenda täielikult mängust välja jätta ning jäägitult Arvo Pärdile pühenduda. Režissööriliku isikupära on ta heitnud kõrvale, et oleks võimalikult vähe pildisisest müra.

Lõputiitrid sulgevad ühe ukse, kuid mõte töötab alltekstiga edasi. Kauge ja kuulus Arvo Pärt seisab nüüd palju lähemal.

Lauren Grinberg

Jäägem eestlasteks, aga saagem filmisõpradeks!

Roukli plakat

„Roukli“, Eesti, 2015, 99 min

Lavastaja: Veiko Õunpuu

Osatäitjad: Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Peeter Raudsepp, Tambet Tuisk, Taavi Eelmaa, Meelis Rämmeld

 

 

Tavaline eesti film! Jälle täis vaikust ning inimesele, kes kultuuri kui primaarsesse huviobjekti süvenenud pole, liiga sügavamõtteline. Kas pole mitte hoopis suur eelis ja au, et meie režissööride teosed nõnda märkimist väärivad, et on kujunenud otsekui eraldiseisev žanr “eesti film”? Just seda on Veiko Õunpuu viies linateos “Roukli”.

„Rouklis“ valitseb komponentide balanss. Vaikus on kõnekas, nagu sellest eeldatakse, ja dialoogid samaväärsed. Seega võiks teose isegi kaudselt tummfilmiks tembeldada. Sisu ja ideed annab edasi iga element – muusika, pausid, kõne, loodus, näoilmed ja žestid – peaaegu võrdselt. Nagu alati, ei määra Õunpuu sõnalist osa selleks, mis ütleb kõige rohkem.

Kohati aga kerkib eriti esile muusika. Jõuline, isegi hirmutavalt õudusfilmitaoline on stseen, kui Marina (Mirtel Pohla) laua alla roomates metsa satub ning seal Roukli poistega (Lauri Lagle ja Meelis Rämmeld) ringi uitab. Ülo Kriguli pulseeriv helitöö hoiab esialgu närve pingul, kuid nagu eesti filmis ikka, kustub ärev emotsioon enne stseeni lõppu. Vaikuse ja järgmise tegevuse saabumisega on nagu bussi ootamisega – teada on, et ükskord see ikka tuleb. Seega pole vaja karta, et Õunpuu kärsitu vaataja täiesti ära unustab, sest igale hääletusele, olgu ta kui pikk tahes, järgneb intensiivsem osa, mis pausid kompenseerib.

Dialoogid on teravad ning ei lase sõnadel mõtet ära süüa, sest kahekõnedes puudub ebaloomulikkus, kuna näitlejaskond elas võtteperioodil sealsamas majas ning eriti, kui kindlat stsenaariumit kirjas polnud, sulas kokku filmisisene ja -väline suhtlus. Kõik tuli sundimatult ja iseenesest. Emotsioonide tõetruudus väljendub väga selgelt õnnetu paari Villu (Peeter Raudsepp) ja Eeva (Eva Klemets) mahasurutud pingete kulmineerumisel. Naine kisendab kogu südamest lapsikult sõnelenud mehele näkku “Siis on ju kõik hästi!” – nõnda kibestunud ja irooniline on piirini aetud inimese psüühika. Ometi peab vaataja neile andestama. On ju sõda.

Siiski, kogu sõjaõuduse – otsa saavate kartulite, tikkude, küünalde  ja elektri – kõrval jääb filmi lõpuneljandikus ruumi Õunpuu absurdsele huumorile, mis näitab ühtlasi sedasama vaimset seisundit. Kusagilt metsast tuleb hobustel ja kiledressides jalgpallisärkidega meeste kamp (eesotsas Tambet Tuisk), kes Jani (Juhan Ulfsak) oma pühakotta salapärase Peedu (Taavi Eelmaa) palge ette viivad. Hiljem väljendub filmitegija iroonia justkui Jani läbi, kui too rannaliival aeledes ning ringi joostes meeletuna naerda lagistab, saades ise aru juhtunu koomikast.

„Roukli“ klassifitseerub selgelt kategooriasse „eesti film“. See on vaikne, imposantne ning humoorikas. Linateos kõnetab vaatajat, kes maldab end avada ja lõpetada meie filmide kallal virisemise, mitmes abstraktses keeles. Kõik me teame, milline on eesti filmi stereotüüp. Lõpuks võiks kätte jõuda aeg, mil adume, et ehk oleme hoopis meie need, kes oma suhtumist loomingu suhtes muutma peavad, sest kunst on ajatu ning inimesed – küllaltki mööduvad.

Kristel Zimmer

Suured ideed, vähe uut ja šokeerivat

Tomorrowland_poster

„Tulevikumaa“ („Tomorrowland“, USA, 2015, 130 min)

Lavastaja: Brad Bird

Stsenaarium: Damon Lindelof, Brad Bird

Osatäitjad: George Clooney, Brittany Robertson, Judy Greer, Hugh Laurie, Kathryn Hahn, Keegan Michael-Key

 

 

Frank Walker on 11-aastane lapsgeenius ja leiutaja, kelle talenti suured ei mõista. Keegi teda ikkagi märkab ja otsustatab ta tuua tulevikumaale: üliarenenud linna, mille on loonud lennuka mõttega nutikad ja isetud inimesed. Linn koosneb valgeist ja suures osas klaasist ehitiselahmakatest, usjatest teedest, eresinistest veesilmadest ja natukesest rohelusest. Kõik esemed, millel peaks olema rattad all, hõljuvad: rulad, lapsevankrid ja transpordivahendid. Inimesed kannavad kalipsotaolisi ühevärviisi rõivaid. Kas tuleb tuttav ette?

Peaks, olles vähemalt kord elus ulmekirjandusega kokku puutunud. Äratundmisrõõm sci-fi filmi vaadates pole aga positiivne emotsioon.

Kuigi tulevikumaa polnud just kuigi uudne, oli see visuaalselt imeilusalt kujutatud. Kaadrid olid avarad ja valgusküllased, kõik tundus olevat puhas, värske ning ka triviaalsed asjad nägid kõrgtehnoloogilised välja. Kummardus monteerijatele, kes olid teinud tubli töö. Nii ülevalt- kui  altpoolt avatud basseinid olid suurepärane idee. Ka eriefektid olid enamasti korralikult tehtud. Välja arvatud dimensiooniränne, mis nägi välja, nagu vaataks vigase lindiga kassetilt iidvana filmi.

,,Tulevikumaa” oli väga ambitsioonikas. Filmis mängis hulk tuntud näitlejaid ja tõusvaid lapstähti. Tegelaste elud olid täis tühisemaid ja tähtsamaid missioone, millele oodati, et vaataja kaasa elab. Tõstatati sellised mitmetahulised küsimused nagu kas inimese ja roboti vahel saab olla armastus, kuidas viimased üldse mõtlevad ja mis suudab päasta maailma hukatusest.

Suured ideed ja osatäitjad, keskpärane teostus, vähe šokeerivat ja uut. Puudu jäi. Kõik jäi justkui lõpuni arendamata.

Keeruline on olla väga põnevil, kui suudad ennustada, mis juhtuma hakkab. Osa süüst oli ka filmi algusel, kus hakati lugu jutustama kui meenutust. Oli see tingimata vajalik, et näidata vaatajale juba esimestel sekunditel põhiosa lõpplahendusest? Vaataja ei ole rumal, ta märkab.

Kahjuks jäi mulje, et just sellele loodeti üsna palju, et publik liiga palju detailidesse ei süveneks, aga see-eest jääks kõiki (kulunud) ulmeimesid karp lahti vaatama.

Kui on juba välja mõeldud teismeline tüdruk, kes on nii erakordselt taibukas, et teeb oma NASA insenerist isale tema töös silmad ette, võiks seda ära kasutada. Neiu kohta öeldi küll (korduvalt) tunnustavalt ,,see, kes teab, kuidas asjad töötavad”, aga ta ei pidanud nutikust eriti palju kasutama. Mõni Eesti põhikooliõpilane oleks tüdruku asemel seal maailmas vabalt hakkama saanud.

Maailmapäästmise ja muu pusserdamise vahele pikiti filmi ka naerumomente. Suur osa neist kippusid lasteaiatasemel olema, aga korraks hakkasin ka päris avalikult ja siiralt naeru pugistama. Kõrgete põsesarnadega robot-salaagendid oma alatise säravvalge naeratusega olid parim osa kogu filmist.

Ulmefilmi vaatama ei minda nostalgitsema. Samamoodi nagu rokk-kontserdile lõõgastuma või armastuskomöödiale adrenaliinilaksu saama. Kogu kinosoleku aja oli aga tunne, et olen seda kõike juba näinud.

Eva Ikkonen

Film, mis ei olegi tegelikult film

 „Taksojuht“ („Taxi“, Iraan, 2015, 82 min)TAKSOJUHT_poster-e1429707841162

 Režisöör, produtsent ja stsenarist: Jafar Panahi

 Näitlejad: Jafar Panahi, Hana Saeidi (teiste näitlejate nimesid ei ole avalikustatud)

 Keel: farsi, subtiitrid eesti ja vene

Kuidas teie sellesse suhtuksite, kui astuksite heauskselt sisse taksosse, mille juhiks osutub tuntud režissöör? Ütleme näiteks Ilmar Raag. Pooleldi tõsielulises Iraani filmis „Taksojuht“ just nii juhtub. Tuntud iraani režissööril Jafar Panahil keelatakse filmide tegemine ja elatise teenimiseks hakkab ta tööle taksojuhina. See aga on vaid kattevari, sest taksosse on paigutatud kaamera, mis kogu autosse istuva kirju seltskonna lindile võtab. Reisijad on tegelikult palgatud amatöörnäitlejad, ent nende nimesid ei ole kuskilt näha, filmil puuduvad lõputiitrid, kuna ametlikult polegi üldse tegemist filmiga. Niisiis teeb Panahi pea olematute vahenditega ametlikult olematut filmi, mis aga tegelikult on vägagi olemas, kuna võitis näiteks Berliini filmifestivalil Kuldkaru ja osaleb teistelgi festivalidel.

„Taksojuht“ sõidutab vaatajaid läbi Teherani tänavate ja Iraani inimeste värvika galerii. Hoolimata sellest, et kaamera ei lahku kordagi takso armatuurlaualt, hargnevad tema ees lahti mitmed lood. Näiteks on kahel akvaariumiga vanamammil vaja viivitamatult Ali allika juurde minna, sest kui nad kaht kuldkala keskpäevaks sinna ei lase, ootab vanakesi usutavasti ees manalateele minek. Siis jälle tuleb taksojuhil (kes ju tegelikult seda pole ning seega ka Teherani tänavaterägastiku liikluskorrald(amat)uses hästi ei orienteeru) sõidutada liiklusõnnetuses pead vigastanud meest ja tema lakkamatult ning väga valjuhäälselt halavat naist. Filmilaenutaja Amid suudab aga kliendile väita, et tuntud režissöör-taksojuht on tema äripartner. Panahi truu saatja on iseteadlik ja ninatark jääkohvimaias õetütar Hana, kes uurib onult filmikunsti saladusi ning ei mõista päris täpselt, miks ei või kooli lühifilmiprojektis näidata seda, mis on küll ühiskonnas aktuaalne ja igati päris, aga sealjuures mitte ilus.

Film annab üsna hea ülevaate Iraani tavainimeste igapäevaelust ja riigi hetkeolukorrast. Sõnavabadusega ei ole lood ülemäära head, ülekuulamistes pole midagi erilist ja jalgpallist huvituv tütarlaps võib staadionil mängu vaatamise asemel lõpetada hoopis vanglas. Samas on ka filmilaenutaja Amidi suguseid inimesi, kes leti alt huvilistele Woody Alleni filme pakuvad; mobiilihelinad on samad mis Eestis ja koolilaste vihikutel võib näha Angry Birdsi kangelasi. Iraan läänestub, kuid pikk tee on veel ka minna. Hea on seegi, et Jafar Panahi on vabaduses ja leidnud võimaluse teha selline film (mis õigupoolest küll polegi film, aga see selleks). Tegelikult pole tegemist üleliia morbiidse ega kibestunud linateosega. Kohati kipub ta küll venima, kuid on ka tõeliselt naljakaid kohti ja tekstipärle. Nii et film, mis ametlikult film ei olegi, võib selle mõõdu välja anda küll. Isegi hea filmi mõõdu.

Hanna Marrandi

Teadlane, kes muutis ajalugu.

Imiteerimismäng (The Imitation Game, 2014) (põhineb Andrew Hodges’i teosel “Alan Turing: The Enigma”)

Režissöör Morten Tyldum

Osades Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Matthew Goode jt.

 

 

“Imiteerimismäng” on ajastutruu ja meeldejääv film Teise maailmasõja aegsest Enigma koodist ja selle lahtimuukijatest.

Filmi kulg on mõnevõrra etteaimatav, mida ei saa lugeda miinusena. Sellest hoolimata sai mulle osaks paar üllatusmomenti, mis võtsid seest külmaks ja mõnel puhul ka silmad märjaks.

Maheda paleti, soojade värvitoonide ja oskusliku ruumikujunduse abil loodi teisele maailmasõjale tõetruu atmosfäär.

Huvitav oli vaadata erinevate karakterite ja nende omavaheliste suhete arengut. Näha seda, kuidas teised teadlased, kes Turingusse algselt skeptiliselt ja halvustavalt suhtusid, oma vimmast hoolimata teda mõista üritasid ning lõpuks Turingut usaldama ja tema mõttekäigust aru saama hakaksid.

Alan Turing ei olnud nagu teised. Teda oli õnnistatud geniaalse ajuga, aga väheste sotsiaalsete oskustega. Tema käitumises on leitud Aspergeri sündroomi jooni. Turingu eluaja jooksul juhtus palju erinevaid asju, mis ta elu väga traagiliseks muutsid. Pealt vaadates ei olnud kohe näha erinevate tegurite mõju Turingule, aga filmi lõpp võttis kokku kõik selle, mis matemaatikut elu jooksul muutnud ja kujundanud oli, ning näitas, kuidas asjade kuhjumine lõpuks mehe murdis.

“Sherlockist” hoo sisse saanud Benedict Cumberbatch sobis Alan Turingu rolli nagu valatult. Iga viimast kui pisidetaili silmas pidades tõmbas Cumberbatch kaasa, pannes unustama, et tegu on näitemänguga.Näitlejate valik ja rollilahendused väärivad kiitust. Eraldi soleerides moodustasid osatäitjad samal ajal ühise terviku. Keira Knightley mängis suurepärase ja mõtlemapaneva rolli. Kogu näitlejateansambel jättis väga sügava mulje.

Oleksin soovinud, et filmi lõpp oleks veel sügavamalt kaevunud Turingu ellu ja tunnetemaailma pärast Enigma lahendamist.  Siiani pakub mõtteainet Alan Turing, tema käitumismustrid ja kannatused. Film tõstatas samuti veidi tänapäevasema küsimuse – kui palju me tegelikult teame, mis toimub meie riigis? Kui palju aastaid tagasi ilmus päevavalgele tõde, mida tegid inglased tegelikult sõja võitmiseks ja kes olid selle taga, siis vilksab peast läbi mõte, et kui palju nimetuid kangelasi tuleb meil tänada selle eest, mis meil praegu on? Kui paljude inimeste teod on hääbunud koos möödanikuga ajalukku kirjutamata?

Film jäi veel kauaks mu mõtetesse kajama, laskmata unustada, kui kaugeks jääb noore eestlase jaoks sõjaolukord, mis tegelikult üldse nii kaugel pole, ja kui kohutavaks reaalsuseks ostutus see teise maailmasõja ajal elavatele inimestele.

  Lauren Grinberg

„Vehkleja“ kui Stalini-aegse ühiskonna peegeldus

Vehkleja

Režissöör: Klaus Härö

Stsenarist: Anna Heinämaa
Operaator: Tuomo Hutri
Kunstnik: Jaagup Roomet

Produtsendid: Kaarle Aho, Kai Nordberg, Jörg Bundschuh, Ivo Felt
Näitlejad: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Jaak Prints jpt

 

 

Olles sel aastal juba näinud ühte väga head, tõepäraselt kujutatud ja Elmo Nüganeni poolt lavastatud linateost „1944“, astusin Artise kinosaali elevusega näha järjekordset geniaalsust. Õnneks mu ootustele vastati.

Film räägib endisest tippvehklejast Endel Nelisest, kes kolib elama Haapsallu ning asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Kuna aga tööväliste huviringide korraldamine on kohustuslik, otsustab mees oma oskust ära kasutada ning hoolimata juhtkonna vastuseisust hakata lastele andma vehklemistrenni. Samuti varjab mees üht minevikusaladust, mille tõttu KGB teda jälitama on asunud.

Teatavasti oli kümmekond aastat pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liit väga range režiimiga diktatuur ning igasugune tegelemine mõne eksootilise spordialaga võis endast  kujutada ohtu mitte ainult sellega tegelejatele, vaid tervele kogukonnale. Endeli asutatud vehklemistrenn oli küll õpilastele väga meelepärane, kuid nende vanemad pidid selle püsima jäämise nimel riskima küüditamisega. Sama saatus ähvardas ka Endelit ennast, kuid selge põhjus selleks avaldus alles filmi keskosas ning seetõttu oli seda sinnani üsna huvitav jälgida. Tuli välja, et nagu ka eelmainitud filmis „1944“, oli peategelane Endel Teise maailmasõja ajal olnud Saksa sõjaväes ning seega tolleaegse Nõukogude Liidu vaenlane.

Endel Nelisest jäi filmis mulje kui väga rangest ja nõudlikust õpetajast. Samas aga oli nõudlikkus just see, mis juhtis vehklemismeeskonna Leningradis võistlustel esikohale. Tähtis oli laste entusiasm vehklemisega tegeleda. Polnud oluline, et alguses oli relvaks vaid oksast, nöörijupist ja papist kokku meisterdatud alternatiiv. Tänu Endeli tutvustele saadeti talle hiljem kasutatud varustust. Ehtne näide, kuidas tol ajal valitses kõikjal puudus.

Filmi võttepaigad on äärmiselt efektsed ning kunstnikutöö on olnud imetlusväärne. Kohati keskendusin lausa tagaplaani uurimisele rohkem kui sellele, mis süžeeliinis parajasti toimus. Kõige tõepärasemad olid stseenid lagunenud võimlas, kus laetalade küljes rippus Lenini pilt ning kus leidsid aset sündmused trennidest kuni lastevanematekoosolekuni. Samuti polnud filmi üldine koloriit liiga tume, nagu see tihti kipub olema.

Märt Avandi näitlemisoskus on vaieldamatult hea ning seegi kord suutis ta oma tegelaskuju mängida nii usutavaks kui võimalik. Avandi kehastatud Endelist jääb mulje kui läbinisti eestlaslikust ja õpetajana rangest introverdist, kes hoolimata oma tuimusele suudab leida lastega sideme ja nad endasse uskuma panna. Ka Hendrik Toompere mängitud koolidirektor jäi mulle tugevalt meelde, sest just sellistena kujutasin minagi ajalootundides ette sotsialistlikke kodanikke, kes mõne institutsiooni eesotsas istusid.

Kuigi linateos oli kohati aeglaselt kulgev, kaamera liikumine minimaalne ning põhirõhk oli „tähendusrikastel pilkudel“, siis õhkkond, mille film tekitas, suutis mind väga tugevalt mõjutada  ning on üldiselt suures kontrastis tänapäevaga. Filmi peaks kindlasti ära vaatama kogu noorem põlvkond, kes Nõukogude Liidu ajast midagi ei mäleta või kes polnud siis veel sündinudki, sest ainult tänu heale filmitööstusele saab meie generatsioon visuaalset aimu, milline oli Eesti eluolu enne taasiseseisvumist.

Kärt Mättikas

Vend venna vastu

1944“1944” (Eesti 2015, 100 min).

Režissöör: Elmo Nüganen

Stsenarist: Leo Kunnas

Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel

Kunstnik: Kalju Kivi

Monteerija: Tambet Tasuja

Produtsent: Kristian Taska.

Osades: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Ain Mäeots, Rain Simmul, Kristjan Sarv, Ivo Uukkivi, Andero Ermel ja teised.

“1944” on film Eesti ajaloost. Sõjast. Eestis elavate inimeste saatusest. Eesti meeste otsustest ja valikutest. Valikutest, mida tegelikult polnudki. Otsustest, mis paljuski tehti nende eest. Paljude meeste tuleviku otsustas saatus. Saatus tuli ja see polnud tihti just eriti armuline. Saatis venna sõtta venna vastu.

Olen alati arvanud, et sellest Eesti ajaloo perioodist võiks kindlasti olla film. Enda mineviku ja ajaloo kohta peab teadma ja selle vastu huvi tundma. See pole mitte ainult vajalik film, vaid midagi enamat. See aitab ära klaarida selle aja kohta käivaid eksiarvamusi ja üritab lepitada.

Film räägib 1944. aasta sõjasündmustest Eestis. Alates Sinimägede lahingutega kuni Sõrve sääre vallutamiseni välja. Sõda on kujutatud nii Saksa armee kui ka Punaväe eestlaste silme läbi. Kuigi teadsin sellel ajal Eestis toimunust üsna palju, suutis film mind ikkagi oma rohkete ja täpsete detailidega üllatada.

Kindlasti pean kiitma näitlejate tööd. Eriliselt paistis silma Kristjan Üksküla, kes kehastas Punaväe eestlaste üht rühmaülemat Jüri Jõge. Võib-olla võlus tema puhul kõige rohkem tegelasele omane lihtsus. Esile tuleks tõsta ka teist peaosalist Kaspar Velbergi (Karl Tammik), kes sõdis seevastu Saksa armee eest. Tema esitus pani vaataja mõistma tema tundeid ja aitas hästi filmi sisse elada. Peaosatäitjad Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg sobisid suurepäraselt oma rollidesse ja mõlema esitus oli meisterlik.  Näitlejate mäng mõjus ajastutruult ja tekitas tunde, nagu oleksid ise selle kõige osa, koos teistega kaevikute vahel roomamas. Ainult et palju mugavam.

Filmi üks suurimaid plusse on kindlasti selle lihtsus. Kõik on selge ja arusaadav ja see ongi selle filmi võlu. Filmis kasutatud muusika aitas kaasa loo edastamisele. Sõjastseenid olid küll usutavad, aga võib-olla natuke liiga pikad. Muidugi ei saa teha filmi Teisest maailmasõjast ilma lahingustseenideta, aga natuke jäi tunne, et seoses Eestis esmakordsete, tõeliselt suurte sõja filmimise võimalustega oli tahetud neid maksimaalselt kasutada ja sellest kujuneski minu jaoks filmi suurim nõrkus.Pärast saalist lahkumist kõrvad kumisesid. Mõnes kohas oli tunda, et oli kasutatud n-ö pisarakiskumisvõtet, aga õnneks ei paistnud see eriti silma ja filmi meeleolu varjutas selle.

Kokkuvõttes on film siiski tõeliselt hea ja vaatamist väärt. Õrn koht ajaloos, suurepäraselt käsitletud. See ei mõista kedagi hukka, ei anna hinnanguid, et ühed olid head ja teised pahad ja loodetavasti lükkab ümber ka teisi eksiarvamusi. Minu arvates täitis film oma peamise ülesande täielikult, pani mõtlema, mida inimesed sellel ajal tundma pidid, mida ma ise nende asemel teinud oleks, ja valgustas ka pisikeste detalidega selle aja kohta. Loodetavasti paneb film inimesi rohkem mõtlema Eesti ajaloole, sest minevikus peituvad väärtused.  See on kindlasti väärt vaatamine kõigile, kellele vähegi pakub huvi meie rahva ajalugu ja ka teistele, sest see film tekitabki huvi. “1944” on võrreldes kolmteist aastat tagasi esilinastunud filmiga “Nimed Marmortahvlil” suur edasiminek. Aga kui suur?

Joonas Koff

“Mortdecai” – põnevik kõrgklassile

mortdecai“Mortdecai” (2014)

Režissöör: David Koepp

Stsenaristid: Eric Aronson, Peter Baynham, David Koepp

Osades: Johnny Depp, Gwyneth Paltrow, Ewan McGregor, Olivia Munn, Jeff Goldblum, Paul Bettany

Esimene kokkupuude “Mortdecaiga” oli tänavatel kõndides. Silma jäid filmi omapärased plakatid, kus neli tegelast poseerivad, identsed vuntsid aksessuaarina ülahuultel. Tundub, et see töötas, sest just tänu nendele plakatitele ma selle filmi vaatamiseks valisingi. Alles enne pileti ostmist sirvisin läbi filmi kokkuvõtte. Väidetavalt oli tegemist action-komöödiaga ja peaosas mängis Johnny Depp. Sellest lähtuvalt ma ei oodanudki, et lahkun kinost tundega, millega suudan muuta maailma, vaid pigem, et saan kaheks tunniks kellegi teise maailma sukelduda ning pärast rahulikult oma eluga jätkata.

Film põhineb Kyril Bonfiglioli neljaosalise seeria viimasel osal “Suur Mortdecai vuntsimüsteerium”, mille lõpetas pärast autori surma Craig Brown, ja räägib Briti kunstikogujast ja -kaupmehest Charlie Mortdecaist (Johnny Depp), kellele annavad salaagendid ülesandeks saada tagasi varastatud maal, mille taga on väidetavalt peidus salajase pangakonto kood. Sellel teekonnal saadab teda tema kaunis naine Johanna (Gwyneth Paltrow) ja usaldusväärne ihukaitsja Jock (Paul Bettany).

Oli rõõm näha, et Charlie oli koos paari teise tegelasega jäänud kindlalt kuuekümnendatesse, millal see raamat kirjutati, nii-öelda “kinni”. Seda oli näha nende riietusest, käitumisest, sõnavarast ja suhtumisest tänapäevastesse esemetesse. Loos oli igal tegelasel väga omapärane iseloom, mis põhjustas nendevahelisi humoorikaid konflikte ja kummalisi suhteid. Minu jaoks oli suur pluss see, et filmis oli kõigil loos oma kindel roll ja nad jäid sellele truuks. See tegi süžee jälgimise lihtsaks ja ei pidanud kogu aeg kõvasti kaasa mõtlema, vaid sai oma mõtted vaikselt välja lülitada ja rahulikult ekraanil toimuvat jälgida.

Filmi süžee aga jätab mulje, nagu oleks võetud klassikaline märulifilm ning vahetatud gangsterid ja narkootikumid Briti kõrgklassi ja kunsti vastu. Lugu oli etteaimatav, aga miski tegi selle ikkagi unikaalseks. Läbi filmi oli puistatud omajagu lihtsakoelisi nalju, mille põhjustasid enamasti Charlie apsakad, lihtsameelsus või ükskõikmatus. Arvatavasti naljade kergus ja lihtsus oligi põhjuseks, miks oli saalis kuulda naeru ja miks minagi paar korda muigasin. Pärast filmi vaatamist ei suuda ma ühtegi teist näitlejat peale Depp’i Charlie Montdecai rollis ette kujutada. Ei tea, kas tal on anne teha iga oma tegelaskuju meeldejäävaks või on ta osanud valida unikaalsed rollid, mis selle kindlustavad.

Kuigi kinost lahkudes mõtlesin vaid sellele, kuidas ma seda aega kuidagi praktilisemalt ära kasutada oleksin saanud, polnud praegu tagasi mõeldes filmil midagi viga. Kui ma enam ei mõtleks, et kogu oma aega praktiliselt kasutama peab, saaks see üheks heaks filmiks. Sest lõppude lõpuks meelelahutus ongi mõeldud meele lahutamiseks.

Marie Tombu