28. mai õhtupoolik Karen Connelly elus

Karen Connelly

Keskraamatukogus 28. mail

HeadRead 2015

28. mail HeadRead festivali raames Keskraamatukogus toimunud kohtumisele lugejatega jäi hiljaks kanada kirjanik Karen Connelly. Nimetatud sissejuhatus aga ei morjendanud ja andis publikule aega end valmis meelestada. Connelly ilmus välja suure naeratuse ja hea vabandusega paljudest muudest kohtadest, kuhu ta Eestis jõudma oli pidanud. Keegi ei pahandanud.

Kareni edasisest jutust sai teada, et Eesti pole ühe kanadalase jaoks sugugi mitte kauge koht, kuhu reisida, sest kogu tema elu oli möödunud rännutähe all. Vast ei olegi õige öelda tema kohta kanada kirjanik, sest luulekogu „Tule, külm jõgi“, millest seekord kuulda saime, on tema teostest esimene, mis räägib Kanadast. Kirjutamistõuke sai Karen noorena paarist Taist veedetud vahetusaastast, pärast seda on aga elanud Hispaanias, Kreekas, Prantsusmaal ja Myanmaris. Oma rännuteedelt on ta kaasa noppinud kuus keelt ja inspiratsiooni paljudeks reisikirjadeks, romaanideks ja päevikuteks. „Tule, külm jõgi“ mõtiskleb pärast kõiki mujal viibitud aastaid võõraksjäänud kodumaale tagasi pöördumisest ja sellega seotud mälestustest. Eesti keeles pole tema teostest siiani muid avaldatud.

Ka varem on Karen Connelly kirjutanud luulet, kuid lisaks veel esseid, romaane ja päevikuid – tema tõsielulised üleskirjutused Tai-aastatest võitsid raamatu „Touch The Dragon“ näol Kanadas prestiižse Governor Generali autasu, tehes temast seni noorima Kanada autori, kes selle vääriliseks on tunnistatud. Olles vaid kahekümne nelja aastane, andis see Connellyle edasiseks kirjutamiseks üliolulise kinnituse tema töö vajalikkusest ja tähtsusest. Edaspidi tegeles ta aktivismi ja poliitikaga, kirjutades Myanmaris (mida ta eelistab nimele „Birma“) nähtu ainetel hiiglasliku romaani „The Lizard Cage“, mis räägib ühe poliitilise vangi elust. Ka „Tule, külm jõgi“ ei jäta kõrvale naisõiguste ja rassismi teemasid kauni Kanada varjuküljel.

Oma sõnade järgi kasvas Karen üles armastavas, kuid düsfunktsionaalses perekonnas. Nagu ta ka kogus „Tule, külm jõgi“ meenutab, puutus ta juba lapsena palju kokku sellega, mis toimus seal, kuhu avalik silm ei ulatu. Ta rääkis pärismaalaste vastu suunatud hirmust ja väärkohtlemisest ja perekonnas tavaliseks muutunud narkootikumidest ja vägivallast. Olles noorena kord avastanud oma hääle, ei suutnud ta seda enam vagusi hoida ja kõneleb teostes ausalt oma isiklikest tunnetest ja erinevate maailma paikade reaalsustest. Connelly on sealjuures PEN-International ühingu liige, mis võitleb ülemaailmselt sõnavabaduse eest, eriti paikades, kus poliitilise ebastabiilsuse tõttu kirjanikke piiratakse ja tsenseeritakse. PEN on maailma vanim inimõiguste eest seisev organisatsioon.

Kuigi juba 11-aastasena teadis Karen Connelly, et saab kirjanikuks, on tema väljundvorm ja teemad olnud aastate jooksul muutlikud ning mitmekesised. Reisid ja elukogemus on talle andnud palju, mille kohta mõtteid koguda, ning aastate jooksul võõraks jäänud Kanada kripeldab ka ja ootab enda taasavastamist. Publikul jääb üle vaid oodata ja üllatuda, millega kirjanik järgmiseks lagedale tuleb – ehk edaspidi ka eesti keeles kättesaadavana.

Mariin Lõksuhiir

Kanada, mida sa tegelikult tähendad?

Karen Connelly “Tule, külm jõgi”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Illustreerinud Kai Aareleid

Kujundanud Marek Allvee

Kite, 2015. 96 lk

Karen Connelly (1969) on Kanadas sündinud kirjanik, kes külastas Eestit HeadRead festivali raames, et tutvustada ennast ja oma uut luulekogu „Tule, külm jõgi“. Kuid kui ta oma elu- ja loomelugu jutustas, tuli Kanada selles mängu alles viimasena, sestap ei olegi ehk õige kutsuda teda nimelt kanada kirjanikuks. Tema raamatute hulgas on reisikirju, romaane ja luulet, kusjuures nii mõneski neist käsitleb ta poliitilisi ja inimõigustega seonduvaid teemasid, olles ise aktivist. Oma Tai-elust rääkiva raamatu „Touch The Dragon“ eest võitis ta seni noorimana Kanadas prestiižse Governer Generali autasu. „Tule, külm jõgi“ on siiani esimene tema teostest, mida võib lugeda ka eesti keeles.

Luulekogude tõlkimine on teataval määral riskantne ja ka selles teoses võib märgata nii ühte kui teist, mida eesti keelde ladusalt ümber panna pole lihtsalt olnud võimalik. Osad read mõjuvad võõramaiguliselt ja kõlavad eesti keeles jäigalt, aga vast jätabki see õige mulje luuletajast, kes aastakümneid on olnud kodumaast eemal ja kohanenud kaugete võõraste keeltega paremini kui oma emakeelega.  Connelly kasutab oma luuletustes lühikesi, lihtsaid fraase ja palju kordusi, nagu laps, kes üritab tundmatus olukorras selgust leida. Tõepoolest võib luulekogust välja lugeda, et autor ei tea täpselt, mida Kanadasse naastes tunda. See räägib inimesest, kes kõrvutab olevikku ja lapsepõlvemälestusi ja üritab neid täiskasvanu silmade läbi tõlgendada, aga jäänud ilma lapsele omasest vahetu tajumise võimest, ei ole miski enam lihtsasti mõistetav.

Õpeta mulle uuesti, rohutirtsuniit,

                                            taevaga koos pikali heitma.

Jõgi, mida ma enne sõnu tundsin,

                                            laula mulle.

Nagu Karen oma lapsepõlve ise kirjeldas, kasvas ta armastavas, kuid düsfunktsionaalses perekonnas, ja nende katkiste lapsepõlvemälestuste üle juurdleb ta ka selles luulekogus. Täiskasvanulikusse vaatepunkti ja hästi läbikaalutud sõnadesse panduna ei ole nendest mälestustest kusagile kadunud valu ega häbi, aga see-eest rõõmust näib olevat alles jäänud vaid kurblik järelmaik. Ka oma kodumaast rääkides pakitsevad autori südames inimõigusi puudutavad teemad. Kõige teravamalt kriibivad hinge need read, mis räägivad kanada pärismaalastest, kelle puhul on ju iseenesestmõistetav, et neist oleks „tavalistel inimestel“ pimedas turvalisem eemale hoida, ja vägivalla ohvriteks sattunud naistest, kelle puhul on ju iseenesestmõistetav, et nad kannatavad üksinda ära kellegi teise viha. Lisaks oma lähedastele ja kunagistele tuttavatele pühendatud luuletustele on kogus ka üks painav tekst, mis mälestab mõrvari ohvriks langenud või selle mõrvari tegutsemise ajal ja piirkonnas kaduma läinud 68 pärismaalase taustaga naist – ema, õde, tütart. Seda lugedes ja igale ohvrile eraldi mõeldes saab elada omal nahal läbi nende hirmu ja piina ja lugeja aina rusuvamast ahastusest hoolimata tekst aina kestab ja kestab, just nagu kestsid naiste kadumised ja nagu kestab jätkuvalt vägivald ja rassistlik väärkohtlemine, mis sest, et mõtled – küllalt.

Soovi, et ma

kõnniksin tagasi

        astuksin eemale

        tema autost

                                            Kathleen Wattley

                                            Jacqueline Murdock

Soovi mulle teine tee

hästi valgustatud teeäär

Soovi mulle kuuma teed

Bonnie juures treileris

                                             Gloria Fedyshyn

                                             Lillian O’Dare

Kui luuletuste sisu ise piisavalt häiriv ei ole, siis närve kruvib küllalt kõrgele ka tunne, nagu oleks kõigi tekstide juures midagi poolikut, nagu sealt puuduks lahendus või oleksid laused jäänud punktita. Connelly nappidesse fraasidesse mahub kaunisõnalisi kirjeldusi, aga vähe lõplikkust. Nagu ehk autor isegi, jääb lugeja mõtlema – miks nii? Mida sellest õppima peaks? Elades läbi kellegi teise mälestusi, kogeb lugeja emotsioone, mida need endaga kaasa toovad, ja abitust nende emotsioonide suhtes käituda. Ränkade tõsieluseikade vahele on pikitud nukralt abstraktseid väljendeid, mis ei lisa kuigi palju selgust. Tutvudes inimestega, kes luuletustes omi osasid mängivad, ei tea, kellele tunda kaasa, kelle vastu pahameelt  – nii ongi päris. Nagu ammustes mälestustes tihti, on paljudes luuletustes suur rõhk pisikestel detailsetel fragmentidel ja kaduma jääb üldine mõte. Kõiki neid läbielamisi kokku siduvat jõge, mis Kanadale ja kodumaale tähenduse looks, jääb autor selle luulekoguga alles ootama.

Mariin Lõksuhiir

Kohtumine Tommi Kinnusega

17745434834_d62ce0fda1_o

Tommi Kinnunen

Kirjanike Majas 31. mail

HeadRead 2015

 

Foto autor: Dmitri Kotjuh

 

Kui Kirjanike Maja musta laega saali astus särasilmne, kõrvuni naeratusega lühemat kasvu meesterahvas, polnud kahtlustki, et tegu oli  soome menuki “Nelja tee risti” autori Tommi Kinnusega. Rahvas tungles kannatamatult värskeltostetud raamatutega saali, kus otsemaid istekohtadest puudus tekkis.

Soome kirjandusmaastikul on Kinnunen harukordne fenomen. Oma debüütromaaniga “Nelja tee rist” oli kirjanik 2014. aastal Helsingin Sanomate esikteose preemia kui ka Finlandia auhinna kandidaat. 2015. aasta kevadel pälvis Kinnunen medali “Aitäh raamatu eest” ning “Nelja tee rist” nimetati Suure Ajakirjanduspreemia aasta raamatuks. Igapäevaelus peab Kinnunen soome keele ja kirjanduse õpetaja ametit, mida ta enda sõnul naudib.

Kui Tommi Kinnunen ning “Nelja tee risti” eesti keelde tõlkinud Jan Kaus laval oma kohtadele istusid, tekkis silmapilkselt ladus, sundimatu ja huumoriga vürtsitatud keskustelu. Kinnunen jutustas, kuidas oli lapsepõlves neelanud kõiki raamatuid, mis käeulatusse sattusid, kuid eriliselt sai siiski inspiratsiooni Shakespeare’i näitekirjandusest. Seejärel kirjeldas Kinnunen, kuidas “Nelja tee rist” raamatuna valmis. Vanu fotosid vaadates sündis lugu ühe perekonna elukäigust, unistustest, arusaamatustest ja traagikast. Esialgu kirjutas Kinnunen novellid sahtlipõhja, lihtsalt iseenda jaoks.

Kinnuse sõnul ei soovinud ta kirjutada järjekordset romaani valgest heteromehest ning teda ümbritsevatest sekundaarse tähtsusega naistest. Ta tahtis naisi kujutada iseseisvate tegelastena, kes ei ole tuntud pelgalt selle poolest, et oleksid kellegi tütred, õed või abikaasad. Ta soovis rääkida ka sellest, mis sõja ajal maha vaikiti. Oma romaaniga kõigutab Kinnunen tänapäeva Soomes levinud arvamust, et homoseksuaalsed mehed ei aidanud kaasa vabaduse saavutamisele ega ühiskonna arendamisele. “Nelja tee rist” näitab lugejale homoseksuaalse inimese piinu, igavest konflikti enda ja välismaailmaga. Kirjanik jutustas kohtumisest üheksakümneaastase ratastoolis mehega, kes tunnistas, et oli armunud rindel, kuid polnud kunagi julgenud armastada.

Kuigi Kinnust inspireerisid “Nelja tee risti” loomisel tema perekond ja sünnikodu Kuusamos, on romaan osalt fiktsioon, mälestused on kombineeritud fantaasiaga. Autor soovis küll sarnasusi tõelise eluga hajutada, kuid mõistis peagi, et romaani hakatakse siiski paratamatult seostama just selle külaga, kus seisab raamatu keskmes olev maja. Kahjutundega nentis autor, et ei külasta sünnipaika niivõrd tihti, kui ta sooviks, kuigi tegemist on kohaga, kus inimesed on vestlusvalmid ja soojad, kus rõõmuga tuletatakse meelde vanu seiku.

Tommi Kinnunen, rahvusvahelisse kirjandustaevasse tõusnud Soome meteoriit, jätkab kirjutamist. Momendil on ta kehastunud pimeda naisterahva, “Nelja tee ristist” tuttava Helena rolli. Loodetavasti võivad Kinnuse arvukad fännid peatselt nautida uut suurepärast teost.

Aitäh, Tommi Kinnunen!

Anna Elisabeth Lõuna

Anna arvustust Tommi Kinnuse romaanile “Nelja tee rist” loe siit!

Nelja elusaatuse ja muutuvate aegade ristumispaik

17261

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

Tõlkinud: Jan Kaus

Toimetanud: Piret Pääsuke

Kujundanud: Dan Mikkin, Slava Devjatkin

Varrak, 2015. 256 lk

 

Tommi Kinnuse romaan „Nelja tee rist“ on sündinud mälestustest. Ühe perekonna ja ühe maja loost. Maja seisab nelja tee ristil, kus ta näeb paremaid ja halvemaid aegu, jah, isegi nii halbu, mil tormilistes sõjasündmustes maja maha põletatakse. Ja ka inimesed seisavad nelja tee ristumiskohal, kus neil on teha omi valikuid, ning seegi pole kerge, eriti tagajärgedega silmitsi seismine. Tommi Kinnunen jutustab loo inimlikest tunnetest, suhetest, eneseotsimisest, kuid ka ajaloost – seda läbi ühe perekonna, kolme inimpõlve. Kõikide lugude keskmesse jääb maja, kes vaikselt ning vähenõudlikult jälgib sündmuste käiku, mattes endasse mälestusi ja saladusi tillukestest lastesaabastest sirgeks taotud naelteni.

Perekonna käekäiku tutvustatakse läbi nelja perekonnaliikme. Iga tegelast saadab vanne, see märgilise tähendusega tõotus, mis nende olemust kõige paremini kirjeldab. Olgu see siis ämmaemanda-, lotade-, abielu- või sõjaväevanne. Romaan koosneb novellilaadsetest lugudest, mis pärinevad erinevatest aegadest ja kohtadest. Alguses tundub, et lood pole justkui omavahel seotud, süžeeliinid jäävad lahenduseta, paljutki jääb ütlemata. Tasapisi selgub, et autor poetab väikesi vihjeid läbi erinevate tegelaste, erinevate novellikeste. Seega on „Nelja tee risti“ lugemine kui mosaiigi ladumine, kus iga inimese jutustusega lugu täiustub ja omandab uue kihi ja uue mõõtme.

Lugu saab alguse ämmaemand Mariast, iseseisvast ning sõltumatust naisest, kes vajadusel suudaks oma õlul kanda kogu maailma raskust. Jõudnud oma uude elupaika Põhja-Soomes, mõistab ta peagi, kuivõrd raske on teenida ämmaemandana inimeste usaldus ja sulanduda ühiskonda. Ometigi tõestab ta, kui oluline on tema roll külas. Õnnelikult elamiseks ei vaja Maria enda kõrvale meest, õigupoolest ei soovikski ta seda. Maria ostab kasvõi meestejalgratta (oh häda, tellitakse naiste oma), õpib paari tunni jooksul rattaga sõitmise selgeks ning väntab kilomeetreid, nii et pahkluud välguvad. Maria temperament ning tema iseteadlikkus muudab ta selliseks tegelaseks, kes purustab omaaegseid soorolle ja murrab end lahti igasugustest piirangutest.

Vastupidiselt Mariale tunneb tema tütar Lahja vajadust leida enda kõrvale meesterahvas ja sõlmida ontlik abielu. Vast teab ta ema kogemustest, milliseks kujuneb üksikvanema elu. Vaatamata üksijäämishirmule on Lahja küllaltki endassetõmbunud ja soojuseta inimene, kes peletab ise sellest aru saamatagi teisi endast eemale. Kuigi Lahja ümbritseb ennast perekonnaga ja otsib lähedust, tunneb ta end siiski erakuna.

Kaarinat seob perekonnaga abieluvanne. Ta on teise kandi tütarlaps, teiste kommetega. Tema mehe perekonna jaoks mälestusi täis maja tundub talle vaid ebapraktiline ja jaheda õhkkonnaga. Kaarina õpib oma kange karakteriga ämma Lahjaga toime tulema, kuid tõeliselt tundma alles siis, mil peamine elusagin on majast lahkunud, ajal, mil Lahja vajab enim tuge, kuid tõrjub teisi visamalt kui enne.

Viimane peatükk on kirjutatud romaani ainsa meespeategelase, Lahja abikaasa Onni  silme läbi. See on ühe sõja läbi teinud tööka mehe ja hea isa lugu tolleaegsetest ühiskonnanormidest ja piirangutest, raamidesse surutud inimese suurest saladusest ja traagikast.

Iga „Nelja tee risti“ tegelane on tugev isiksus, ürgsoomlaslikult visa kõigis oma eesmärkides, veidrustes ja eluvõitlustes, jättes suurima koorma vaid enda kanda. Lõppude lõpuks on kõik oma eluga kuidagi üksi. Ühele pereliikmele tähendusrikkad hetked ei pruugi tulevastele põlvedele midagi öelda, sellest ei kõnele teistele mõistetavalt vanad fotod ega tillukesed lastesaapadki.  Tommi Kinnunen, kirjanik, on see, kes muutuva sajandi vaimu kajastava stiili ja ladusa jutuvestmisoskusega suudab kinnised põhjasoomlased lugejaile mõistetavaks teha. Nii annab ta edasi iga isiksuse kordumatu eripära igavikku kadumisega kaasnevat mõrkjat valu. „Nelja tee rist“ on nelja inimese, nelja elusaatuse ja muutuvate aegade ristumispaik, aga võib-olla lihtsalt teelahe seal kusagil kaugel Kuusamos.

Anna Elisabeth Lõuna

Kohtumine Helen Oyeyemiga

18073569960_2fd5968fb5_z

Helen Oyeyemi 

Kirjanike Majas 29. mail

HeadRead 2015

 

Foto autor: Dmitri Kotjuh

 

Helen Olajumoke Oyeyemi (s 1984) on Nigeerias sündinud inglise kirjanik, kes alustas oma debüütromaani “The Icarus Girl” kirjutamist juba 17-aastaselt. Tema kolmas raamat, 2011. a ilmunud “Mr. Fox”, tõlgiti hiljuti esimesena tema teostest ka eesti keelde. Ta on peale Londoni elanud Kanadas Torontos ja Tšehhis Prahas, kuid HeadRead festivali tõttu sattus Eestisse esimest korda.

Kui ma reede, 29. mai õhtul Kirjanike Maja musta laega saalis istet võtsin, ei teadnud ma üldse, milline isik see naisterahvas on, sest olin täielikult unustanud autori tausta eelnevalt uurida. Eeldasin nime järgi millegipärast, et tegu on vanema, blondi ja peene prouaga, kuid tegelikult kõndis saali vaevu kolmekümnene mustanahaline naine, õlgadeni rastapatside ja suurte tumepruunide silmadega. Istus maha, rääkis võrdlemisi vaikselt ja tagasihoidlikult, kuid temast kiirgas sümpaatsust ja sõbralikkust.

Autor armastab mängida kujutlusvõime ja reaalsuse piiril ning tihtipeale ei saagi kindel olla, kummale poole lugu rohkem kaldub. Kätlin Kaldmaaga vesteldes seletas ta lustakalt, kuidas ta annab tihtipeale inimestele oma käsikirju lugeda, mille peale nad küsivad, et võeh, kuidas sa suutsid jälle nii õudusttekitava raamatu kirjutada? Mille peale Helen vastab, et tema enda arvates on lugu ausaltöeldes pigem naljakas. “Ma usun, et hirm on vajalik, eriti hea loo jutustamiseks,” sõnab naine mõtlikult.

Oyeyemi viies ja seni viimane romaan, “Boy, Snow, Bird”, ilmus 2014. aastal. Autori ise ütleb oma raamatu kohta nii: “Every wicked stepmother story is to do with the way women disappoint each other, and encourage each other, across generations. A lot of terrible things can come out of that disappointment. [—] The women all want approval from each other.” Ta on ka aktiivne naiste õiguste eest seisja ning ise kommenteerib seda nii: “I just want to find out about all the different lives a woman can live. But my feminism has never been against men. It’s not erasure; it’s just they’re not the focus. In real life, they’re quite nice.” (täispikk intervjuu leheküljel http://www.theguardian.com/books/2014/mar/02/helen-oyeyemi-women-disappoint-one-another)

Soetasin endale samuti nimetatud raamatu ning kindlasti võib varsti näha mind seda isukalt neelamas!

Saskia Puusaar

 

siniveri

lrk-31-33-2014-siniveri

Marusja Klimova “Siniveri”

Tõlkinud: Ilona Martson

Toimetanud: Anu Saluäär-Kall

Aastakäigu kujundanud: Aadam Kaarma

Loomingu Raamatukogu 2014, nr 31-33. 175 lk.

 

“Siniveri” on raamat, mis ei ole eales rahumeelne. Kaootilisel ajajoonel juhtuvad asjad tihti meelevaldsetes või täiesti olematutes seostes, päevade ja ööde vaheldumine ei lõpe 1991. aasta Leningradis eales. Raamatus avaneb omamoodi kaleidoskoop, värviliste kildude müriaad, kus häbi, viha, tundetus, ekstaas, joobumus ja täielik sundimatus keerlevad aina uutes variatsioonides edasi, läbi Marusja, Pavliku ja Griša elu, kus ei ole suurt vahet sellel, mis on lapsepõlv, ja sellel, mis on äsjatoimunu.

Seda raamatut on mõnikord ebamugav lugeda, sest agulit ja ajalukku kadunut on kujutatud teravamalt, kui aimata oskaks. Ebameeldivused ja eemaletõukavused on aga paradoksaalsel kombel needsamad, mis muudavad teksti elusaks. Emotsioonid, just eriti need ebamugavamat sorti, on vahetud ning lubavad enesesse kadumist, mis õieti ongi ju see, mida üks hea raamat taotleb. Näidata selle elu pöörasust ja absurdi nii, et rahulikult paigal istudes hakkaks ka endal pea ringi käima ja suus oleks tunda ,,Rkatsiteli’’ odavat maitset, mis sest, et seda eales joonud pole.

Ja nii polegi kummaline, et hoolimata sellest, et kagebešnikute hingeõhku on igal pool kuklas tunda, korraldatakse fiaskosid ja skandaale, võetakse armukesi, tellitakse puhtast inimlikust kaastundest revolutsioonilisi ajakirju ja suitsetatakse mõõdutundetult, sest kõik teised ju ka suitsetavad.

“Siniveri” on üks kirjandusilma kõige ehedamaid näiteid täielikust apaatiast ja üdini intuitiivsest käitumisest. Asjad juhtuvad ja inimesed põhjustavad neid, aga keegi ei tea õieti, miks, keegi ei analüüsi oma sisemaailma ja kõik, mis juhtub, juhtub ära ja siis tuleb peale juba midagi uut ning kellelgi pole enam mahti vana peale mõtelda. Aina edasi, asjade kokkukukkumise hõngu on juba tunda, aga sõna ei võeta ja minnakse selle asemel hoopis jooma, kuigi selle eest saab kodus valusalt vastu näppe ja ega see mis teab hea tunne ka pole. Ja ööst saab õige pea hall hommik ja kõik keerleb edasi.

“Lähenesid lihavõtted. Pjotr Sergejevitš helistas ja rääkis, et kavatseb sõpradega korraldada sümboolse ristikäigu ümber katedraali, kus praegu asub muuseum, sest administratsioon ei lubanud katedraalis lihavõtteteenistust läbi viia. Pjotr Sergejevitš ütles, et kokku tuleb kogu demokraatlik üldsus ning palus Marusjal tulla. Marusja oli selle katedraaliga tuttav, seal oli üksvahe töötanud muuseumivahina Pavlik. [—] Marusja lubas Pjotr Sergejevitšile, et tuleb. Ja kuigi ta üldse ei kavatsenud kusagile minna, läks ta siiski järgmisel päeval katedraali juurde. Temaga juhtus sageli nii.”

R.T

Black Dahlia

b-d

Tekstid: Joolz Denby

Muusika: Mik Davis

Attack Attack Records 2012

 

 

Muusika ja luule kombineerimine pole Joolz Denby repertuaaris midagi uut, kuid tema ja Mik Davise koostöös sündinud “The Black Dahlia” on tervikuna midagi enamat. See on justkui kummardus kogu kunstile. Album kätkeb endas Davise muusikat ja Denby luuulet ning kunsti. Plaadiga on kaasas kaardid Denby maalidega ning iga taga on kirjas ka plaadile salvestatud värsid. Autorite sõnul oli albumi eesmärk võtta luule vokaaliks ning muusikaga luua nende sõnade ümber abstraktne ja pigem tume atmosfäär. Luule teemad varieeruvad tumedat mõttelaadi toetavate narkootikumide ja tänavagängide juurest naise rollini ühiskonnas ning sealt tätoveerimise müstilisuseni. Ehk temaatiliselt leiab sealt midagi pea igale kuulajale. See plaat on just nii mitmekülge ja huvitav kui tema autorid.

Joolz Denby on juba legendaarseks saanud Inglise luuletaja, prosaist, maalikunstnik, tätoveeringukunstnik ning spoken word’i artist. Lühidalt öeldes, meister igal alal. Ka Mik Davis ei jää tegevusalade rohkuselt kaugele maha. Lisaks bändi Monster Jaw eestvedamisele tegutseb Davis muusikatööstuse konsultandina, sotsiaalmeedias, müügis ning turunduses. Plaadistki on võrdlemisi kerge välja lugeda autorite intelligetsi. See peitub kompleksses ja teadlikus kontseptis ning ülesehituses, mis on mõlemad meisterlikult läbiviidud.

Mainisin ennegi, et plaadi üldine tunne on tume ja isegi kõhe. Sellele lisab mõju plaadi nimi ning selle taga peituv lugu. Black Dahlia on nimi, mis anti siiani lahendamata mõrvamüsteeriumi ohvrile Elizabeth Shortile. Ka plaadiümbrisel on Denby maal temast ning samanimeline laul kõlab plaadil kaheksandana. Leian, et kogu see kompott on veidi õudne. Mitte õudne kui halb, vaid õudne kui hirmutav. Denby ise on öelnud, et see album pole nii kergesti kuulatav ja armastatav kui eelmine muusika ja luule kooselu plaadil “Spirit Stories”. Tema sõnul ei söandaks ta mõnda lugu pimedas kuulatagi. Denby hääl on soe ja meeldiv, kuid pean tõdema, et Davise muusika saatel kõlavad mõned palad tõesti kui mõne õudusfilmi sissejuhatus.

Siiski pole terve plaat kergelt hirmuvatele vastunäidustatud. Meeleolu muudavad heledamaks näiteks lood “Geisha” ja “Mother of Sorrows”, mis ülistavad naissugu ning loodust. Kuna ma isiklikult kuulungi eelmainitute hulka, siis jäidki kummitama just need kaks lugu oma kergema ja soojema tooni tõttu. Mis muidugi ei tähenda, et teised lood oleks kuidagi vähem kuulatavad. Vastupidi. Leian, et need vajavad tähelepanelikku ja keskendunud kuulamist, et ära tabada kõik luule ja muusika nüansid, mis muudavad selle plaadi niivõrd köitvaks ja isegi maagiliseks.

Miinusena toon välja vaid kättesaadavuse. Kõik lood on küll olemas Denby Soundcloudis, kuid seal pole need plaadil olevas järjekorras. Kui tahta kogeda plaati mõeldud kujul, peab ennast siiski vahepeal keskendumast katkestama ning leidma ametliku laulunimistu järgmise loo. Kuid see on nüüd küll juba tarbetu kriitika.

Kahtlemata on plaadi “The Black Dahlia” näol tegemist millegi märkimisväärsega. Vahepeal tekkis soov kallata autorid üle lõpmatute küsimustega, et näha, kus ja kuidas sünnivad sellised asjad. Õnneks on see võimalus lähenemas. Nimelt esinevad Joolz Denby ja Mik Davis kirjandusfestival HeadRead raames 30. mail kell 16.00 Kloostri Aidas. Soovitan soojalt!

Jete-Ri Jõesaar