Kuidas Sina oma risti kannad?

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vemsa, 2017, 560 lk.

Illustreerinud Peeter Allik

Toimetanud Piret Põldver ja Igor Kotjuh

Kujundanud Külli Tammes

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 1. koht

2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosateose eest

 

„Kõik inimesed on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel,“ on Albert Kivikas kirjutanud „Tõe ja õiguse“ kohta. Kuigi ajalise mahu ja vahest ka emotsionaalse raskuse poolest on „Serafima ja Bogdan“ võrreldav Tammsaare „Tõe ja õigusega“, eristub Vahur Afanasjevi teos omapärasena eesti kirjanduses. Oma esikromaanis kujutab Afanasjev Peipsiveere vene vanausuliste külaühiskonda ning jälgib selle muutumist alates teise maailmasõja lõpuaastaist tänapäevani. Põlevad vanad traditsioonid, kirikute uksed lüüakse kinni ja ikoonid unustatakse. Muutuvad ajad toovad inimestes esile kõige kohutavamad omadused. Vaid üksikud oskavad ka sajandi lõpus oodata maailma lõppu, mida vanausulised on oodanud juba mitusada aastat.

Esialgu saadab lugejat tunne, et see eraldatud kommuun on poliitilistest oludest puutumatu, seesmiselt ühtne ka raskeimates oludes. Unustasin kohati, et tegevus ei leia aset lugulaulude määratlemata ajal, vaid 1944.-1945. aastatel. Palvemaju on küll suletud, missasid keelatud, noori üritatakse komsomoli värvata ning hirmust, et jumal unustatakse, väriseb vanade süda. Kommuuni ühendav vana õigeusk tundub kui kristlik antemurale. Peipsi venelased teevad tublisti tööd, tähistavad maslenitsat, noored laulavad ning tantsivad, kambrites köevad samovarid. Ikooninurkade ees lüüakse risti ette – ikka kahe sõrmega. Ka teose struktuuriline jaotus koos Vana Testamendi tsitaatidega haakub Nikoni reformi eelse usukombestiku pühaliku atmosfääriga. Peeter Alliku illustratsioonid veavad lugejat sügavamale vanausuliste eeposlikku aega, ainuüksi nende pärast võiks „Serafimat ja Bogdani“ lugeda ka siis, kui raamat ise oleks halb. Aga halb ei ole see raamat mitte.

Afanasjev loob Peipsiveerele värvika ja mitmekülgse elanikkonna. Iga inimest kujutatakse tema spetsiifilistes tugevustes, nõrkustes ja pahedes. Õieti on tegelaste arv võrreldav klassikalise Hiina kriminaallooga, mille lugemisel peab olema fenomenaalne mälu. Mõned tegelased ununevad, teised lähevad sassi, kuid see polegi oluline. Inimesi kaob ja tuleb juurde – nagu elus ikka – ning lugeja tunnetab aja möödumist. Surm astub esile oma grotesksuses, noored surevad, vanad elavad noored üle. Surm võib tulla Siberis või vaadata vastu kodusest hernesupist.

Tegevust viivad edasi jõulised tegelaskujud. Mõneti meenutavad nad ühekülgseid, väljavoolimata karaktereid. Serafima on kui muinasjutuline kaunitar, keda saadab kättemaksu kinnisidee. Bogdan kujutab endast pisut budistlikku teadmameest ja samaaegselt ka kuninglikku kättemaksjat. Raimond esineb eesti kirjanduse tüüpilise antikangelasena, selgrootu kommunistina, kes oma ebakindlust kompenseerib vägivallaga. Tegelaste põhiolemus ei muutu isegi siis,  kui autor asetab oma tegelased keerukatesse, ehk isegi ebaloomulikesse olukordadesse. Kõrvalisemad tegelased mõjuvad realistlikena, olgu see siis vana Feofan või Kanaonu Sergei. Veider küll, aga tegelikult annab selline tegelaste süsteem romaanile lisaväärtuse – kokku saavad muhe lihtinimlikkus ja suurejooneline saagalikkus.

Afanasjev ei kirjuta tammsaarelikku epopöad sookuivendamisest ega koorma oma teost dostojevskilike eksistentsiaalsete monoloogidega. Monumentaalne on aga Afanasjevi romaan küll. Kui teose algus kombib realismi piire, siis peagi käivitub eepose mõõtu lugu, mille keskmeks on veritasu ning millele kommunistlik ühiskond annab raamid. Seni ühtsena püsinud vanausuliste kogukond hakkab lagunema. Kättemaks muutub kinnisideeks ning mõjutab mitut põlvkonda. Kättemaksu ihalejad pole aga valmis vastutust kandma, nende vereuim pöörab ka kõrvaliste inimeste saatuse hukatusse. Ettemääratustunne, mis saadab lugejat, on halvaendeline, ja erinevalt Skandinaavia saagadest jumal ei sekku.

Kui kolhooside tekkimine on külaelanike jaoks isegi vastuvõetav ning valitseva režiimiga õpitakse toime tulema, siis teose alguses kajastunud ühtlustunne kaob. Lapsed mängivad nüüd fritse ja kommuniste. Sõda ja küüditamised painavad veel pikalt külakogukonna teadvust. Silmakirjalikkus ja vägivald võtavad võimust rohkem kui iial varem, ei aita selle vastu ka südame hõõrumine hanerasvaga.

Aastakümnete jooksul külluslikumaks läinud elu taustal on inimesed kaotanud stabiilse usu, mis neile kiiresti muutuvates aegades hingepidet pakuks. Suhted vanausuga ähmastuvad. Iga inimene püüab usuvaakumiga hakkama saada omal moel – mõni hakkab ise ikoone maalima, mõni palvetab ilma nendeta, mõni langeb alkoholismi küüsi või teenib ustavalt kommunistlikku režiimi. Ikoonidest saab äri, traditsioonid vajuvad tagaplaanile, kuid kõiksusekartus ja kõlbelised kahtlused jäävad Peipsiveerele paigale. On usufanatismi ja hiioblikku kannatust. Lõppude lõpuks kannavad kõik oma risti.

Loe, sõber, „Serafimat ja Bogdani“ ning Sa ei kahetse, kui Sa end sellest läbi närid. Afanasjev on stiililt ladus, oskab väga hästi tekitada nostalgiat, luua pinget ja kõrgema saatuslikkuse tunnetust. Ja kui Sa ei näri ennast teosest läbi, siis ära kahetse ka, kindlasti õppisid Sa midagi. Teos ei pretendeeri etnograafiaõpiku tiitlile, kuid suudab omapärasel viisil tuua Sulle Peipsi vanausuliste ajalugu veidi lähemale. Jah, ja kindlasti tajud Sa kaduva maailma ängi ning mõtled hetkeks oma hingeõnnistuse peale.

Anna Elisabeth Lõuna

Omapärane sulam meditsiinist ja poeetikast

Eva Koff „Sinine mägi“

Varrak, 2017, 440 lk.

Toimetanud Jan Kaus

Kujundanud Piia Ruber

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 2.-3. koht.

 

Pärast ääretult sümpaatset intervjuud Eva Koffiga saates Plekktrumm (13.11.2017) olid minu ootused kirjaniku esikromaanile üsna kõrged. Põnevust tekitas esiteks teema: naise kujutamine eri aegadel, naise toimetulek ühiskonnas, missugused valikud on olnud võimalikud ja missugused mitte. Ilmselt ootab vastust küsimus: kas minu ootused said täidetud või ma pettusin? Sellele ma aga ühest vastust ei saa anda. Pigem osutus romaan „Sinine mägi“ millekski üllatavaks, mind tiriti maailma, kuhu ma ehk vabatahtlikult ei läheks, kuid mis järk-järgult end huvitavamaks muutis ning milles peitus tõeliselt palju pisidetaile, mõned nauditavamad, mõned mitte eriti.

Võlumäe vari
Üks peamisi ootamatusi oli meeletu kogus naturalistlikke kirjeldusi, mis terve teose vältel püüdsid lugeja kujutlusvõimet oma mahlakate detailidega üle ujutada, kui mitte uputada. Asjaolu, et üks raamatutegelastest, üheksakümnendate noor naine Liis õppis meditsiini, ei jäänud üheks karakterit kirjeldavaks omaduseks teiste kõrval, vaid andis tervele teosele vastava värvingu. Jäi mulje, et kirjanik on raamatu valmimise tarbeks teinud põhjalikku eeltööd arstiteaduse vallas. Kirjeldused olid püüdlikud, kohati liigagi. Tahtmatult tekkis paralleel T. Manni suurteosega „Võlumägi“, isegi pealkiri osutus sarnaseks. Kui selgus, et sõnapaar „Sinine mägi“ viitabki Šveitsi sanatooriumi rõdult paistvale maastikule umbes samal ajajärgul, mil toimus ka Manni „Võlumäe“ tegevus, otsustasin anda endale vabaduse antud võrdlust kasutada. Meenus, kuidas „Võlumägi“ on samuti läbi imbunud meditsiinist, kuidas seal inimese füüsilise poole tehniline, uuriv ja meditsiiniline kirjeldamine saab tegelaste romantiseeritud, fanaatiliseks unistamise ja mõtlemise viisiks. Kuidas küsimus haiguse kui sellise olemusest moodustab terve romaani peamise, sügavaima filosoofilise tuumiku ning väiksed ja suured motiivid on omavahel terviklikult läbi põimunud. Oleks ülekohtune võrrelda Koffi debüütromaani kirjandusklassikaga, kuid andestatagu mulle — nii silmatorkava kirjeldusstiililise kattuvuse juures on võimatu taolist paralleeli märkamata jätta. Koffi raamatus ei leia püüdlikult kirjeldatud meditsiin endale orgaanilist kohta. Tundub, nagu püütaks selle abil kirjeldada midagi muud: elu ja inimese haprust, sõja mõttetust ja inimeste vahelist lähedust. See kujund osutub paraku aga liialt otseseks ja lihtsaks, ta üritab manada jõuga esile muljeid, mida on võimalik esile kutsuda vaid vargsi, salamisi ja ettevaatlikult. Leidub siiski harvu liigutavaid detaile, näiteks episood mehega, kes on sõjas ilma jäänud oma näost ning kelle lähedased ei julge talle otsa vaadata. See kirjeldus oli tõeliselt mõjuv ning ehk just seetõttu, et ta on nii põgus: vihjati, kuidas sõja suures ühiskondlikus narratiivis on väikesteks valusateks detailideks need asjad, mis on tegelikult määravad üksikinimeste eludes. Ja millega siis üldse saab veel millegi suurust mõõta, kui mitte oma elu suurusega?

Kolm põlvkonda
Koff ütles Plekktrummi intervjuus, et armastab romaane, kus kõneleb mitu häält. Mitmehäälsus kõlab ka „Sinises mäes“. Raamatul on kolm peategelast, kelle elud on seotud nii veresuguluse kui korduvate motiivide kaudu, tegelaste elud on täis erinevusi, aga neis on ka väga tuntav ühisosa.  Esimesena tutvub lugeja arstitudeng Liisiga, kelle noorus möödub üheksakümnendatel Tartus ja Tallinnas. Selles raamatu osas on julgelt välja toodud üheksakümnendate noorte robustne kõnepruuk. Arstitudeng Liisi elu on täis valikuid, mis näitavad seda, et elus pole alati lihtne vahet teha õigel ja valel, ning et elu elame me kõik esimest korda ning keegi ei tea täpselt, mida toob kaasa üks või teine otsus.

Teiseks tegelaseks on Liisi vanavanatädi Adele, kes on 20. sajandi alguses elav fotograaf ja üksikema. Tema karakteri üheaegne tugevus ja õrnus on paeluv ja kaunis. Kolmandaks on Liisi vanaema Elfriede (Elfi), kelle noorus möödub esimese Eesti Vabariigi ajal. Elfi noorus on ehk kõige huvitavam, sest kirjeldatakse noort eesti haritlaskonda ning suurt keeleuuendusvaimustust, mis tänu Johannes Aavikule valitses. Nauditav ning muidugi ka parajalt naljakas on tajuda siirast võitlusvaimu, revolutsiooni, mille vahendiks on  k e e l. Kuidas unistatakse millestki ilusamast kui see, mis eesti oma vaim parasjagu on, üheaegselt kodumaist vaimulaadi häbenedes ning uskudes selle paremasse ja peenemasse tulevikku.

Plekktrummi intervjuus mainis kirjanik, et talle meeldib lugeda raamatuid, kus kõlab korraga “Mitu häält”. Võib öelda, et Koffi kirjutamisstiil on tema lugemismaitselegi vastavalt polüfooniline, ja „Sinise mäe“ polüfoonia on piisavalt rikkalik ja nüansirohke, et ühtaegu haarata ja hajutada. Domineerib siiski üks hääl ning selleks on Liisi elu, üheksakümnendad. Vaheldub ka kirjutamise stiil: enamasti domineerib selge narratiiv, kuid aeg-ajalt toimub kõrvalekaldeid postmodernistlikku, poeetilisse, hektilisse laadi, mis iseenesest ei ole üldse halb valik, kuid kohati mõjub teose stiililine vorm veidi eklektilisena.

Vaimukad kõrvaltegelased
Lisaks kolmele peategelasele ning olulistele meeskarakteritele lisasid teosele vürtsi mõningad episoodid, mis aitasid kujutada ajastuile omaseid stereotüüpe. Tooksin välja kaks karakterit, kellest kirjanikul on õnnestunud tabav ja humoorikas paroodia luua, ning kelle prototüüpe on enamik inimesi ilmselt erinevates elusituatsioonides pidanud kohtama. Esimene neist on raamatu alguses arstitudengitele tüütut ja halvale huumorimeelele omaste stampidega monoloogi pidav patoloog, kelle sõnavarra kuuluvad väljendid nagu „siin mingit müstikat ei ole“, „kõik on selge nagu seebivesi“ ning „helgemad pead saavad aru“. Teine on 20.sajandi alguse Tartus vallaslast ootavat Adelet oma uudishimuga piirav naabrinaine, „ülaltproua“, kes nõuab, et Adele annaks aru „kas on prouadel abikaas või ei ole teda mitte“. Tõeliselt vahva lugemine, neid stseene näeks hea meelega teatrilaval!

Lõpetuseks
„Sinine mägi“ kujutab maailma, mille tegelastele on hea kaasa elada. Tegemist on tõesti sellise „suure ja paksu romaaniga“, kus toimub palju ning erinevaid muljeid, kujundeid ja kihte jätkub. Mida kaugemale teose lugu kulgeb, seda enam hüljatakse algne meditsiiniline kõnepruuk ning ilmuvad (kaua oodatud!) poeetilisemad, filosoofilisemad mõtisklused, kirjeldused ning küsimused. Tõeliseks pärliks on kirjeldus einest Portugalis, kuhu üks peategelastest on reisinud, kirjeldus lõunamaa toidu ja päikese, nende niivõrd füüsiliste asjade väärtusest, soojusest ja ilust.

Romaani lõpupoole mõtistkleb tegelane Liis: „Ma olen hakanud endalt küsima, kas ma olen õiges kohas. Alles nüüd. Kas mind ei huvita inimene hoopis mingil teisel viisil? Kas ma tegelikult ei unista millestki muust?“ Seda küsimust lugedes tekib tunne, kas mitte autor seda hoopis endalt ei küsi, mis siis, et alles romaani lõpus. Loodame, et Koffi järgmine romaan hülgab täielikult meditsiini ning on algusest peale poeetiline ning filosoofiline, nagu need väärtused „Sinise mäe“ lõpuski läbi kumavad.

Marta-Liisa Talvet

Kahtlus kui filosoofia alus


René Descartes „Arutlus meetodist : aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes“

Ilmamaa, 2016, 134 lk.

Tõlkinud Andres Raudsepp

Toimetanud Marju Lepajõe

 

Iga endast lugupidav filosoofiaõpetaja alustab oma uusaja kursust loenguga René Descartes’ist, prantsuse filosoofist, kes oli Hegeli sõnade kohaselt „tõepoolest nüüdisaegse filosoofia tegelik algataja, kuna ta tegi mõtlemise printsiibiks”. Käesoleva „Arutlusega meetodist“ viis Descartes läbi filosoofilise pöörde, kaugenedes skolastilisest traditsioonist, „filosofeerivast teoloogiast“, ning keskendudes epistemoloogiale ehk teadmisteooriale. „Arutlus meetodist“ ilmus originaalis 1637. aastal ja eesti keeles aastal 1936 Rudolf Kupla tõlkes. Mullu tegi Andreas Raudsepp aga uue tõlke ja „Arutlus meetodist“ avaldati sarjas „Avatud Eesti raamat“.

„Cogito ergo sum“„mõtlen, järelikult olen“ tuleb tuttav ette vast kõigile ja on kujunenud omaette klišeekski. Vaevalt, et mõni teine mõtleja on oma põhiteesiga nõnda põhjalikult kokku sulanud. Meenub veel näiteks Sokratese „ma tean, et ma midagi ei tea“, mis on ühtlasi kaudne lähteprintsiip Descartes’i enda jaoks. Tema metodoloogilise kahtluse meetod seda tõestada üritabki, otsides, kas on üldse midagi, milles ta kahelda ei saa. Descartes avastab, et on. „Kuid panin kohe tähele, et samal ajal, kui tahtsin mõelda, et kõik on väär, pidin mina, kes seda mõtles, paratamatult midagi olema. Ja kui ma märkasin, et tõde, ma mõtlen, järelikult ma olen olemas, on nii vankumatu ja kindel, et ka skeptikute kõige eriskummalisemad oletused ei ole suutelised seda kõigutama, siis otsustasin, et võin selle kõhklematult võtta minu otsitava filosoofia esimeseks printsiibiks,“ kirjutab ta „Arutluse meetodist“ 38. leheküljel ja modernne ajastu Euroopas ongi alanud.

Vähemalt tinglikult. Descartes’i lähtekohad ja järeldused polnud eraldi võttes omal ajal midagi ennekuulmatut ja saavutasid tähenduslikkuse eelkõige omavahelises kombinatsioonis, isegi kui Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks nimeliselt ühtegi teist autorit ja näib oma argumendid omaenda vaimust sünteesivat. Lisaks ei maksa unustada, et tema arutluse vundament on läbinisti teoloogiline, kuna see eeldab heatahtliku Jumala eksistentsi, kes ei soovi meid eksitada. Alles siis ei ole kahtlemine enam võimalik. Oma 1641. aastal ilmunud toeses, pealkirjaga „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“, kirjutab Descartes näiteks nõnda: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta.“ Sellegipoolest sai „Arutlus meetodist“ tormilise vastuvõtu osaliseks ja muutis põhjalikult seda, kuidas Läänes filosoofiast mõeldi.

Oma teoses leiab autor, et on „keeltele ja vanade autorite raamatute, nende lugude ja juttude lugemisele piisavalt aega kulutanud“ ja ihkab luua midagi uut, „midagi, mille üle ei vaieldaks“. Selle tulemuseks ongi Descartes’i kuulus neljaosaline meetod. Pidada õigeks ainult seda, milles kahelda ei ole võimalik, jagada see keerukus võimalikult väikesteks osadeks, mille mõistmist alustada lihtsamatest tükkidest, liikudes vaikselt ülespoole keerukamate tundmuste poole ja lõpetuseks kõik üle kontrollida, et mitte midagi välja ei oleks jäänud. Minu sõnastuses kõlab see kõik natuke lihtsakoeliselt, aga Descartes’i meetod lõi olulise pretsedendi. Nõnda tituleeritud „Kartesiaanlik uuendus“ muutis filosoofia isiklikuks ja julgustas mõtlejaid looma oma süsteeme.

Selle tagajärjeks oligi uusaja filosoofia, mis põhineb olemasoleva edasiarendusel. Iga uus filosoofiline vool saab alguse vastuseisust mõnele valitsevale voolule ja toetub mõnele mineviku mõtlejale, tema mõtetele kas vastu vaieldes või neid edasi arendades. Sellesse rägastikku on aga raske sukelduda, kuna ilma eelteadmisteta on pea võimatu kaasaegses filosoofias midagi mõista, „puhta lehena“ peale lennates kaugele ei jõua. Säärase kimbatuse ees seistes tasubki meenutada, kust see kõik alguse sai, ja nurgakivi Descartes’i juurde tagasi pöörduda. „Arutlus meetodist“ on küll filosoofiline tekst, aga omab sellegipoolest ka teatud kirjanduslikku väärtust. Descartes’i positsioon ei ole üleolev, ta ei võta enda kanda tõe monopoli ja ei välista võimalust, et „mida mina pean kullaks ja teemantideks, on vaid pisut vaske ja klaasi“. Samamoodi väärib märkimist tõik, et Descartes kirjutas tollele ajale tavatult ladina keele asemel oma emakeeles prantsuse keeles, „seda põhjusel, et loodan, et need, kes kasutavad puhtalt oma loomulikku aru, otsustavad minu arvamuste üle paremini kui need, kes ainult vanu raamatuid usuvad.“ Ehk siis, kui täpne olla, mitte „cogito ergo sum“, vaid „je pense, donc je suis“.

Arutlus ise on pelgalt 65 lehekülge paks ja ei eelda erilisi varasemaid teadmisi, ainult avatud meelt. Descartes on õigustatult läinud ajalukku geniaalse filosoofina, kuid siin mõjub ta inimliku mõtlejana, kes palub alandlikult kõik vastuväited saata tema raamatukaupmehele, et ta nendega tutvuda saaks (isegi kui ühtegi vastuväidet tegelikult kunagi ei avaldatud). Tegemist on kahtlemata filosoofilise tüvitekstiga, aga see ei tähenda, et seda tasuks peljata. „Arutlus meetodist“ on suurepärane koht, kust alustada tutvust filosoofiaga. Sekundeerin Jüri Eintalu, kes kirjutas Sirbis sama teost arvustades: „Kui te veel ei tea, misasi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.“

Daniel Tamm

Argipäeva ootamatust võlust

kaheksa-ootamatut-lugu

Roald Dahl „Kaheksa ootamatut lugu“

Draakon & Kuu, 2015, 144 lk.

Tõlkinud Epp Aareleid

Toimetanud Marilin Lips

Illustreerinud Juss Piho

Kujundanud Leelo Märjamaa

Kuigi kuulsust on Roald Dahl kogunud eelkõige lastekirjanikuna, ei maksa unustada, et tegemist oli ka vilunud novellikirjanikuga, kellele ei olnud võõras ka küpsema publiku köitmine, nagu tõestab käesolev „Kaheksa ootamatut lugu“, mis väärib Dahli sajanda sünnipäeva lähenedes kahtlemata käsitlemist.

Antud kaheksa ootamatut lugu on õigupoolest kokku kraabitud erinevatest kogumikest, mis on kõik avaldatud Dahli karjääri hilisemas osas, kui ta ennast juba surematuks lastekirjanikuks kirjutada jõudnud oli. Sellist post-lastekirjanduse maiku on teoses tunda küll, kuna lood on üldiselt meeldiva ja lihtsa ülesehitusega ning vaid keerukam keelekasutus ja tõsisemad teemad reedavad, et tegemist on siiski vanemale lugejale suunatud novellidega.

Jääb üle vaid oletada, miks mahtusid ühiste kaante vahele just need kaheksa lugu, aga ühisosana figureerib neis kõigis kahtlemata ootamatuse moment, nagu pealkiri ise lubab. Tegemist on lühikeste kirjutistega, mis pakuvad põgusat pilguheitu mõne protagonisti ellu, keda tabab ootamatus, olgu siis omapärase tegelase või kummalise juhtumi näol. Kõlab küll lihtsa valemina, aga teose väärtust näitab tõsiasi, et déjà vu tunnet ei teki, iga loo käik on omamoodi ootamatu ja kaasahaarav. Oma rolli mängib selles kahtlemata tegelaste mitmekesisus. Suurepärase detailitajuga ehitab Dahl oma lühikeste lugude jooksul üles nõnda eriskummalised ja vastandlikud tegelased, et igav ei saakski hakata. Ühel peol ei kujutaks ma neid igatahes ette.

Eelnevalt mainisin ma ühtlaselt kulgevat ootamatuse motiivi, aga pooltes lugudes tõstab tuntavalt pead ka „skeemimise“ tegur. Üsna meelevaldselt jagasin ma need neli lugu paaridesse. Näiteks klapivad minu arvates eriti hästi „Vihmavarjumees“ ja „Ülemteener“, kus mõlema puhul figureerib kaval ning hea kasvatusega härra, keda iseloomustab armastus alkoholi vastu ning mõtteteravus selle hankimisel.

Teise duo moodustavad lood „Raamatukaupmees“ ja „Minu käes on kättemaks“, kus sündmuste keskel on rahamaias paar, kes rikastelt jõukust välja pressib, üks leidlikumalt kui teine. Suurt äratundmisrõõmu pakkusid mulle novelli „Minu käes on kättemaks“ peategelased, kelles märkasin ma ohtralt ühiseid jooni Kenderi „Iseseisvuspäevast“ tuntud Karli ja Marksiga. On midagi kummaliselt nauditavat selles, kuidas kantpead leiavad viise nutsu hankimiseks.

Huvitav võrdlusmoment tekib „Kaheksa ootamatu loo“ puhul ka Dahli varasema novellikoguga „Kiisu-kiisu“, mis on originaalis avaldatud aastal 1960, ehk enne seda, kui Dahl jõudis lastekirjanikuna maailmakuulsaks saada. „Kiisu-kiisu“ kirjutised on nimelt mitu kraadi süngemad ja meenutavad pigem Edgar Allan Poe loomingut. Kogumiku novell „Taevatee“ sarnanes minu arvates näiteks kohutavalt Salingeri kuulsa „Parima päevaga banaanikala püügiks“, ehk ilmselgelt ei maksa „Kiisu-kiisust“ erilist lillelisust oodata. „Kaheksa ootamatu juhtumi“ lood pärinevad aga hilisemast perioodist ja selgelt on näha, kuidas Dahl on kirjanikuna aja jooksul muutunud. Lugude kvaliteet pole sugugi langenud, nagu on endiselt tasemel ka tema jutuvestmise oskus, aga ära on jäänud grotestksed pöörded ja traagilised lõpplahendused.  Kui novellikogusid „Kiisu-kiisu“ ja „Kaheksa ootamatu juhutmit“ võrrelda, jääb paratamatult tunne, et Dahl on ajaga läinud tunduvalt pehmemaks ja leebemaks. Aga see ei pruugi olla üldse mitte halb.

Ehk on tõesti närvikõditavam lugeda Dahli varasemat loomingut, kus üks groteskne käik ajab teist taga, kuid lugemismõnu poolest ei jää „Kaheksa ootamatut lugu“ põrmugi maha. Halli argipäeva passib too isegi paremini, ergutades meeldivalt kujutlusvõimet oma lihtsate, kuid geniaalsete ja südamlike lugudega, millesse pehmesse diivanisse vajununa süveneda, ennast argipäeva ootamatust võlust kanda lastes.

Daniel Tamm

Imetegija naaberkülas ja muid jutte Heinsaarelt

unistuste-tappev-kasvamine

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

Menu Kirjastus, 2016, 231 lk.

Toimetanud Piret Põldver

Illustreerinud Marge Nelk

Kujundanud Mari Ainso

 

Mehis Heinsaare jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ kirjeldab end sissejuhatuses kui „jutud, novellid, muinasjutud ja nägemused siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid“, seda küll aga muidugi juhul, kui pentsiku ja võimatu kontsentratsioon oleks atmosfääris hoopis suurem kui ta päriselt on. Paigad on küll lähedal ja kohanimed reaalsed, ent see on pöördvõrdeline nende elanike harjumuspärasusega. Naljakalt vanamoeliste nimedega tegelased nagu oma põgenevat neeru jälitav Jaan Absalom („Ülejäänud elu õnnenatuke“), murtud südamega aeg-ajalt vihmapilveks moonduv elektrik Daniil Lõo („Unistuste tappev kasvamine“) ja uusmessialik staarsurija Aabel Vikerpuu („Aabel Vikerpuu, õnnelik surija“) elavad kõik oma veidrat väikest klaaskuulielu pidevas kulgemises, lubades lugejal nende eludesse neutraalse jälgijana sisse vaadata ja kaasa elada.

Fantaasiaküllusest muidugi selles raamatus puudu ei jää, ent hoolimata üdini heinsaarelikust ja väga nauditavast loo loomulikust lõppematu lõngakerana veeremisest, tekitab raamatu järjest lugemine kahvatumaid emotsioone, kui oleks oodanud. Selles on süüdi repetiitsus, motiivide lehest lehte kordumine ja tegelased, keda teistsuguse nime ja näoga oleks ma justkui juba kohanud. Loost loosse korduvad samad konfliktid, samad lahendid – muutuvad ainult kulissid, ent peaaegu fetišeeritud segaduseaisting ja romantiseeritud põgenemine ei puudu ühestki loost. Vaid „Sinine mets“ eristub selles osas teistest lugudest oma küllusliku, morbiidse groteski ja hoopis teistsuguse ajendite ja moraaliga. Ühesõnaga – kole lugu! Ent paljude ilusate ja helgete lugude sees teeb üks kole lugu ära rohkem, kui kümme eriti ilusat.

Kuid nagu öeldud, see efekt ilmneb ainult siis, kui harrastada raamatute läbilugemist ühe õhtuga. Kui jätta raamat öökapile ja lugemiste vahele puhveraega, siis muutub lugemiskogemus palju ärksamaks ja rikkamaks. Sama juhtub siis, kui mitte struktuurile ja järjepidevusele ülemäära palju tähelepanu pöörata, vaid võttagi neid kui stiliseeritud eluõpetusi või mõelda neist kui muinasjuttudest žanrimääratlusega cautionary tale.

Jättes sõna aga hetkeks kõrvale, tuleb nentida, et tegu on ühe Eesti kirjanduse viimaste aastate kenama ja väärikama trükiga, seda justnimelt eriti visuaalse külje ja lugejasõbralikkuse pealt. Paberikvaliteet ja Marge Nelgi muinasjutuliste illustratsioonide kvaliteet teeb hinge rõõmsaks, samamoodi nagu täiusliku suuruse ja pehmete seriifidega kiri, kus lauseid lõpetavad tillukesed teemandikujulised punktid. Tundub nagu pisiasi, ent hea küljendus võib tihti teksti jooksmise jaoks teha rohkem ära kui ükskõik kui asjatundlik toimetustöö. Täiusest lahutab trükist minu jaoks vaid see, et nii värvirohkete lugude juures võiks pilte olla palju rohkem kui vaid üks loo kohta. Paigalpüsimatu süžee lubaks seda kindlasti.

Kokkuvõttes, lookoguna on raamat muidugi tore ja pakub ka niisama sirvijale avastuslusti, rõõmustades südant nii kauni küljenduse kui ka lobeda, mahlaka tekstiga, ent tervikuna jääb ta siiski ühetasandiliseks ja pisut nõrgaks, jäädes selles plaanis siiski pigem lugude-juttude kokku trükkimiseks kui sidusaks ja ühtseks raamatuks. Mis muidugi ei tähenda, et suveõhtul ilma elektrita suvilas istudes ei võiks mõni pahaaimamatu neist lugudest ootamatult valgustuda…

R.T

Kui minevik on tulevik

maahingamispäev

Martin Vabat „Maahingamispäev“

Elusamus, 2016, 40 lk.

Toimetanud Maarja Pärtna

Kujundanud Margus Kiis

 

 

„Maahingamispäev“ on Martin Vabati neljas luulekogu. See köidab kindlasti nii proosa- kui ka luulearmastajaid. Autori mõte liigub kord lendlev-luuleliselt, kord sammub raskelt proosaradu. Ometi on ka raskes mõttes kergust, või selget püüdu sellesse. Kergus ei jää tulemata, see on alati olemas. Ka siis, kui kõik on läbi.

Oli vaja leinata
oli vaja valutada.

Kuid nüüd tahan rahu,
tahan kergust.

Tahan laulda rõõmust
isa haual. (lk 29)  

Raamat ületab ja ühendab piire siin- ja teispool elujõge, piire oleviku ja mineviku vahel. On tunda tüdimust rusuva kurbuse tekitatud eluväsimusest. Aga luuletaja teab, et nii, nagu minevik ise, võib ka väsimus minevikust olla illusioon ja üldse mitte päris kogemus.

„Võib-olla“ ütleb vanamees, „aga kas inimene pole siis surnud – liha, lõbu, ja leina mägede vahel? Kas tema elab või teda elatakse?““ (lk 19)

„Maahingamispäevas“ on rohkelt nukrat igatsust ammumöödunud kaunite aegade järele ja soovi uuesti ellu äratada unustusesse vaikselt kaduvaid mälestusi. Autor elaks nagu minevikulistes mõtetes, samas leppides melanhooliaga täidetud olevikuga ja tõrjudes uuendusi. Nagu soovides, et aeg peatuks, või vähemalt tõmbaks tagasi, ei tõttaks nii kiiresti uue tuleviku poole. Minevik ise ei ole veel selge, pole veel selgeks mõeldud ja läbinisti tunnetatud. Minevik on just nagu tulevik, läbi vaatamata, läbi elamata, läbi luuletamata.

Vanad ajad
On kiirteede vahele pressitud
Ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvat. (lk 9)

Järsku, seal tagareas, mõistan, et sellisest valust olengi tehtud, sellestsamast eemaldase poisi kirkast kurbusest, mida tundsin, kui poisikesena jüriööl üksi üle staadioni vantsisin või emaga kolhoosipeo ajal kahekesi paplite all kõndisin.

Ja et selliseks lapseks ma jäängi, kes muudkui istub, joonistab ning avastab elu tagantjärge. (lk 11)

Tekstidesse on sisse põimitud ka religioosseid sümboleid. Vabati luuletustes on olulisel kohal usk ning soov vabaneda pahedest ja eluga kaasnevatest kiusatustest, püüdlemine vooruslikkuse poole. Tunda end taas valge lehena ning leida puhta hinge igavest rahu.

Üks puhas hing seisab iga lapse kõrval, kui ta siia kiusu ja kiusatuste maailma sünnib. See hing ei karju, ei nõua, ei käsi. Ta on täiesti kuuldamatu. Üksnes tuntav, kui vaikida ja olla. (lk 24)

Mida Jeesus mõtles, kui ta oma jüngritele ütles: „Las surnud matavad oma surnuid ise.“ (lk 19)

Nüidne rahvas küll ütleb uhkelt üle rinna: „Ei ole Jumalat, kõik lõppeb surmaga.“ Aga ära sina lase ennast petta. Iialgi ei sure inimese hing. (lk 22)

Kõiki teemasid on käsitletud tähelepaneliku loodusvaatlusega ning küpse elutarkusega. Iga heli, lõhn ja valgussähvatus omas erilisuses on tõstetud igavese igatsuse troonile. Poeet igatseb kuulda vaikust, tunda selle ligiolu. Igatseb meeleselgust ning kogemust hingava maaga.

Tõmban kopsud täis ärkava maa lõhna ning kuulan sookurgede hõikeid.

Olen saavutanud palju,
kui suudan puhata mõtteist.

Olen edukas,
kui panen tähele
voolava vee vaikust. (lk 16)

„Maahingamispäev“ ühendab lugeja maa rütmidega.

Seda lugedes tundsin ma erilist tõmmet loodusesse, puude lähedusse või mere lainetesse. – Ühel hetkel olen ma seal, olen see sama. Olen hingamine ja  see, kes seda kuuleb, tunneb, ja ka see, kes sellest luuletab.

Hing on siin väljade ja metsade vahel maas.
Kui vaikselt kuulatad, kuuled
Kui suudad, kaod sinagi korraga sinna südame
ja hingevärina vahele. (lk 35)

Sirel Tammisto

Vabavärsilised uitamised Annelinnas

siht-koht

Silvia Urgas „Siht/koht“

Elusamus, 2015, 44 lk.

Toimetanud Helena Läks

Kujundanud Martin Veisman

 

 

Tervist, Silvia!

 

Lugesin su luulekogu „Siht/Koht“. Lühidalt öeldes, mulle täitsa meeldis. Mõned read jäid kummitama, mõni terve luuletuski. Esimese asjana köitis muidugi kujundus – väga ilus! Teen Martinile pai. Tekstipaigutuse juures häiris küll see, et pealkirju pole hästi näha. Kuna selles kogus on luuletus ja tema pealkiri üks tervik, siis on üsna ebamugav kogu aeg tagant sisukorda otsida ja järele vaadata

Luuletuste sisu on aktuaalne. Su armastusluule pole eriti õhkav ega paatoslik, pigem selline igapäevane, armsalt argine (aga mina käisin sinuga kultuurimaja katusel / ja kuulasin pärast kassetilt / eda-ines ettit, lk 6). Ja see inimene, kes nendes luuletustes armastab, igatseb, pettub ja mõtiskleb, temaga leiab ilmselt igaüks midagi sarnast, eriti noored. Aga võib-olla mitte „eriti noored“, ma ise pole ju kunagi vana olnud ja ei tea, mida „vanad“ inimesed tunnevad.

Kuna sa ise oled ikkagi küllaltki noor, oskad sa sellest kirjutada. Ja tundub, et elu on üsna segane. Ma ei julge väita, et sa just endast kirjutad, vähemalt mitte otseselt. Aga üks on kindel, kirjutada võib inimene vaid kas enda kogemuste varal või sellest, mis enesest läbi lastakse (näiteks teiste inimeste kogetu ja jutustatu). Seega julgen väita, et see, mida sa kirjutad, lähtub sinust. Tulles tagasi segaduse juurde… Kuigi see meeleseisund ja tunded, millest sa kirjutad, on omased metatasandil ekslejale, on need uitamised hästi selgelt väljendatud.

ma muretsen iga päev maailma pärast

või siis lihtsalt enda

ma ei sa vahel aru

kumb on kumb

minus elab seitse miljardit inimest

ja maailmal ei ole midagi selga panna

(lk 19)

Eneseotsimist ja -defineerimist (kunstniku/kirjanikuna) on luulekogus mitmes kohas. Jätad kirjutamisest kohati kuidagi näruse mulje, sellise tühise ja ebavajaliku. Sa teed lausa sõnad, isegi tähed, maha. Aga vot selles peitubki sinu võluv vastuolulisus.

Kõik tähed

mida me kasutame

on juba ammu surnud

[…]

me peame kõiki oma vestlusi

kustunud taevakehade

pikaldases valguses

(lk 21)

Mõnda aega ei julenud ma selle luuletuse tõttu sõnagi lausuda. Sa kirjutad sellised read ja samas annad välja terve kogu, mis sisaldab luuletusi, mis omakorda koosnevad ju ometi sõnadest! Vägev! Lisaks mainid, et sinu kõige rahulikum luuletus on see, mis lõppes iseenda alguses (lk 30) ja sellepärast on ta su lemmik. Kaunis, sõnu ongi liiga palju, eriti kui neid valesti kasutatakse.

vastik

kui luuletusi kirjutatakse

roppudest asjadest

kasutades sõnu

mida mõistlik inimene suhu ei võta

mida nähes kohemaid oksendada tahaks

(lk 28)

Kuigi ma ise suur vabavärsi fänn pole, oli su luuletusi meeldiv lugeda. Vorm on selge, lõpud panid luuletustele ilusti punktid, ei jäänud kuidagi poolikult õhku rippuma. Ühes luuletuses kasutad natuke riimi, aga see on kuidagi ebaloomulik ning rütmi pärssiv.

kõhuli kassapidaja meeleheitlik haare

ei päästa mustikajogurtit

ostulindilt riiulile lendamas

ja noa viskab loomi laevalt maale

ikka paarikaupa

(lk 29)

Sellised väiksemad riimisüstid, kus riimuvad sõnad tulevad üksikute ja ebareeglipärastena, sulavad paremini teksti. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et proovida ja ühelt viisilt teisele üle minna ei võiks, ent puhtuse ja terviklikkuse nimel võiks stiil ühe kogu raames sama olla. Nii et – vabavärss sobib sulle hetkel kui valatult. Sõnakasutus pole just kõige erilisem, ent see, kuidas sa kujundeid paigutad, on huvitav: kordused, onomatopöad ja kalambuurid (tsiit-tsiit-tsiit-tsiit-tsiita kevade / olete endale loonud neiu, lk 32; kaob käibelt kaob käibelt kaob käibelt / kaob käibelt kaob käibelt / kaob käibelt, lk 23).

Ühes luuletuses (lk 39) kirjutad ka minust, arvustajast. Hoiatad, et ma sind naisluuletajaks ei nimetaks ja et halvasti ei tasuks öelda. Ometi teadmata, mida üks arvustaja kirjutada võib, sõnad sa ses luuletuses nii: ja võtan su käest // ja tõmban su selle // liiklushuligaani tee pealt ära / kuhu kurat neil nii kiire on. Mina teeksin sinuga samamoodi, sest loeksin hea meelega su järgmiseid teoseidki.

 

Tänan meeldejääva lugemiskogemuse eest

Kristel

Kristel Zimmer

Kas on nii?!

ei-ole-nii

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“

Päike ja Pilv, 2015, 48 lk.

 

 

 

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on nomineeritud KULKA kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Tegu on kõneka ja lõbusa lasteraamatuga, kus on rohkelt pilti, vähe teksti ja suur sõnum. Kui pildid ja tekst on ehk mõeldud tõesti lastele, siis sõnum sobib igas vanuses inimesele.

Raamat kõnetab kindlasti sellises vanuses lapsi, kelle sõnavaras asub olulisel kohal sõna „ei“. Iga leheküljega on autor aina hoogsamalt lahtikerivasse loosse kogunud olulisi õppetunde või vaatenurki, mis panevad kahtluse alla senikehtinud arusaamad. Näiteks tuleb raamatust välja, et jänesed küll argpüksid ei ole, vaid saavad just ja alati hakkama. Või et väike maja ei ole kunagi liiga väike, või et külmast värisedes ja lõdisedes ei olegi sul tegelikult külm. Ja niimoodi, lihtsas keeles, väheste sõnade ning rohke voolava pildiga on neid esialgu justkui vastuolulisi mõtteid kerge mõista. Nende üle on huvitav mõtiskleda ning jutu voogu põnev jälgida. Põnev on ka jälgida ennast kui lugejat – usaldus autori vastu kasvab iga sõna ja lausega ning juba ma olengi valmis tegema muudatusi oma alateadlikes arusaamades.

Raamatu peategelane on natuke põikpäine ning väga iseseisev väike jänes. Tal on pikad kollased kõrvad ning lõbusad punased traksidega püksid. Tegevus toimub metsas, kus on õudustäratavad käekujuliste okstega puud ja põõsad, külmad kõledad lumised lagendikud ning kõiksugused hirmsad tondid, kollid, mäkid, kräpid, jõrrid, põmmid, kabulimpskid, ussid ja krokodillid. Tuttsaba elab üle külma talve ning leiab end lõpuks õnnelikult sooja suve sülest. Vahepeal vupsab voolavasse jutupildimerre ka üks kõhklev hallikarvne punapüksne hunt. Jänes aga, olles oma hirmusid ning muresid kindlameelselt eitanud, need oma peas tagurpidi keeranud ning seeläbi neist jagu saanud – ei karda üldse lontis kõrvadega kriimsilma. Ta tunneb elamisest rõõmu ning naudib täiel rinnal suve värvilisi mõnusid.

Kertu Sillaste sõnul tulid pildid raamatusse enne lauseid. Ise näeb ta end pigem kunstniku kui kirjanikuna ja eks seepärast ongi selles raamatus kirjandusega sama olulisel kohal (kui mitte olulisemalgi) kunst, pildid. See tähendab, et suur osa mõtteist ja üldse – tervest sellest jutust on antud edasi just piltidega, värvivalikuga ning tegelaste näoilmetega. Siinkohal tahaksin mainida, et raamatu formaat on kunstniku suurepäraste piltide jaoks ehk veidi väike. Kuna teksti on raamatus nõnda vähe, toetub see tugevale ja väga kõnekale visuaalsele poolele, millele võiks olla rohkem „ruumi“ antud.

Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda, et autorit ei piira stereotüübid ja ka lugeja vabaneb neist pärast „Ei ole nii!“ lugemist. Argpüks ei ole mitte alati jänespüks või vastupidi. Vilunud võsavillem ei ole aga alati kõiges hunt. Mõnikord on ta ise jänespüksi rollis ning tuttsabast saab selle metsa hunt. Elu on siiruviiruline ja mitmekihiline, kõik oleneb olukorrast ja sellest, milliseks me end ise selles olukorras loome. Ka raamatu „Ei ole nii!“ autor Kertu Sillaste on kord kunstnik ja siis jälle kirjanik. Kord kirjanik ja siis jälle kunstnik. Oleneb, kust vaadata.

Sirel Tammisto

Sireli intervjuud Kertu Sillastega loe siit!

Intervjuu Triin Soometsaga

Triin Soometsa luulekogu „Hulgakesed“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Triin Soometsaga.

 

Kuidas tuli pealkiri „Hulgakesed“ – on ju raamatu pealkiri just see, mis lugema kutsub ning mina tundsin pealkirja-tõmmet Teie raamatuga eriti.

Üks luuletus raamatus lõpeb sõnaga “hulgakesi” ja sealt tuli.

Kuidas kõrvutaksite enda luuletuste iseloomu iseenda iseloomuga?

Väga huvitav küsimus! Mõtlesin selle üle tükk aega. Täiesti sarnased on.

Millises meeleolus Te peamiselt luuletusi kirjutate ning kas ja kuidas see Teie loomingus läbi kumab?

Väga rahulikus meeleolus, muidu ei tule midagi. Õieti – ükskõik mis meeleolu on, kui hakkab mõni tekst tulema, siis kõik meeleolud kaovad ja tekib ühtsustunne kõigega. Selline tunne, et tead ja veel hullem, suudad väljendada asju, millele muidu ligi ei pääse. Nii et küsimus pole meeleolus, kuigi seda olekut võiks kirjeldada väga rahuliku, teadliku, julge ja otsustavana. Ma arvan, et mingid tujud, mis enne kirjutama hakkamist võisid olla, ei kuma kuidagi läbi.

Kas raamatus „Hulgakesed“ on tekstid inspireeritud Teie elust või on need fantaasiapõhised? Võib-olla on need paberile saanud hoopis kuidagi kolmandat moodi?

Mul on vist päris tugev kujutlusjõud, sellepärast ei maksa minult niimoodi küsida. Päris palju tekste on kirjutatud aasta tagasi Itaalias Mazzanos, seal segunesid elu ja fantaasia isegi rohkem kui muidu.

Kui peaksite kirjeldama oma luulet paari-kolme sõnaga… – millised need sõnad oleksid?

Püüd ja tahe võimalikult täpselt edasi anda seda, kuidas on, ja vahel ka selleni jõudmise teed.

Küsis Olivia Tammisto.

Olivia arvustust Triin Soometsa luulekogule „Hulgakesed“ loe siit!

Intervjuu Kertu Sillastega

kertusillaste1

Kertu Sillaste raamat „Ei ole nii!“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kertu Sillastega.

 

 

 

 

Mis inspireeris teid kirjutama ja joonistama raamut „Ei ole nii!“?

Ma tegin seda raamatut päris kaua – esimestest visanditest trükkiminekuni kulus peaaegu 3 aastat. Seega – ma väga täpset algimpulssi ei mäleta. Vist oli parasjagu hilissügis ja sel aastaajal tunnen ma ennast ikka nukra ja nõutuna – külma ja pimedat ma ei armasta – ja siis ma hakkasin lohutuseks tušši ja pintsliga joonistama, sest see on üks tore tegevus .

Kumb oli enne, kas laused või pildid?

Enne olid pildid. Alustasingi selle raamatu tegemist piltides loo jutustamisega. Tahtsin proovida, mis saab, kui alustan nii, et lõppu ette ei teagi. Joonistasin ja kleepisin pilte kokku pikaks piltjutustuse ribaks. Ühel kenal päeval tuli pähe teine idee – panna tekst pildile vastu vaidlema, siis hakkas raamat ka kindlamat kuju võtma. Aga enam ma sedasi raamatut tegema ei hakka, et lõppu ette ei tea. Vahepealseid pilte ja lauseid võib vabalt vahetada, see on üks pildi ja teksti koos arendaja eelisõiguseid, aga algus ja lõpp peaksid minul olema valmis mõeldud enne, kui suurema töö kallale asun.

Te olete ka kunstiõpetaja? Mis on lastele kunsti õpetamise juures teie jaoks kõige olulisem?

Tahan arendada loovust ja eneseväljendusjulgust. Pakkuda palju erinevaid eneseväljendusvõimalusi, lasta õpilastel ka ise endid üllatada. Katsetada igasuguseid tehnikaid. Leida igas lapses üles tema tugevused, anda talle võimalus neid edasi arendada, kinnistada ta tugevaid oskusi. Õpetada silmaringi laiendades.

Kas tulevikus näete end rohkem kirjanikuna või kunstnikuna?

Ikka kunstnikuna ja ka lühikese tekstiga pildiraamatu autorina.

Inglise keeles on Picture book omaette termin. See tähendabki raamatut, kus tekst ja pilt on sedavõrd tihedasti omavahel seotud, et üks teiseta enam sama lugu välja ei anna, osa loost räägitakse sõnadega, osa piltidega. Selliste raamatute tegemine on minu jaoks väga põnev. Ka ideed tekivad praegu korraga teksti ja pilte arvesse võttes.

Päriskirjanike tekste illustreeriksin ka edaspidi hea meelega. Suur rõõm on lugeda hästi kirjutatud juttu ja seda piltidega täiendada.

Pikemate tekstide kirjutamise peale ei ole ma tõsiselt üldse mõelnudki.

Kas peate tagasisidet oluliseks ning kas tunnete huvi mida lugejad või teised kirjanikud teie loomingust arvavad? Kas teiste arvamus mõjutab teie loomingut?

Tagasiside on loomulikult oluline. Kuulan, loen ja üritan õppida.

Kuna mu oma lapsed on juba suuremad, siis laste tagasisidet saan kunstiringi lastelt või siis koolides, raamatukogudes lastega kohtudes. Väikeste laste raamatute puhul on hästi oluline, et nad tunneksid, et lool on side nende enda eluga. Nad tahavad hea meelega raamatu teemadel arutada. Lasteraamatu sõnastus ei saa väga keeruline olla. Aga mingi trikk võiks mu meelest ikka sees olla, sõnamäng või riimijupp.

Laste ja täiskasvanute tagasiside on hästi erinev. Mõni täiskasvanu oskab raamatu mõtte väga ilusti kokku võtta.

Üks kirjastaja ütles, et “Ei ole nii!” räägib oma sisemiste deemonitega võitlemisest. Ka on öeldud, et see sobib hästi lastele, kes oma arengus jõudnud sellesse perioodi kus kõike eitatakse.

Õnneks on viimastel aastatel tekkinud hulk sõpru-tuttavaid, kes ka lasteraamatutega tegelevad ja kelle käest saab nõu küsida ka enne raamatu trükki saatmist.

Küsis Sirel Tammisto.

Sireli arvustust Kertu Sillaste raamatule „Ei ole nii!“ loe siit!