Siin- ja sealpool Tsooni

Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju“

Varrak, 2017, 328 lk.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Tänavust HeadRead festivali külastab teiste seas Eesti juurtega prantsuse kirjanik Katrina Kalda (s 1980). Kui 10-aastaselt Prantsusmaale kolinud Kalda esimesed kaks romaani rääkisid peaasjalikult Eestist, siis tema viimane teos „Maa, kus puudel pole varju“ on olemuselt düstoopiline ning loo tegevus leiab aset nimetus maailmas. Romaani tegevus on kirja pandud kolme eri põlvkonna naise silmade läbi ja kulgeb erinevates ajaperioodides. Sündmused saavad raamatu lõpuks kokku ning moodustavad terviku.

Romaanis kirjeldatakse kaht piirkonda Linna ja Tasandikku –, mida eraldab teineteisest inimjalale läbimatu ala ehk Tsoon. Tasandik on sisuliselt Linna elus hoidev organ, kus töödeldakse tekkinud prügi kasutuskõlblikeks materjalideks. Sinna küüditatud inimesed virelevad mustuses ja vaesuses, et Linn omaenese jäätmetesse ei lämbuks. Omavahel ühendab alasid vaid raudtee, mis justkui veresoonena võimaldab Linnal energiat ammutada ja elus püsida. Tavalised linnaelanikud ei tea, et Tasandik eksisteerib samas, kui sinna saadetud inimesed igatsevad kirglikult tagasi pääseda. Teade Tasandikule ümberasustamisest võib võimudega vastuollu sattunuteni saabuda iga hetk. Nad kaovad jäljetult ja unustatakse peagi. Tasandikul saab inimesest tehasetööline, kelle ainus funktsioon on Linna heaks tööd teha.

Teose peatükid on vaheldumisi kirja pandud eakama naisterahva Sabine’i, tema tütre Astridi ning lapselapse Marie’ poolt. Sabine’i peatükid kulgevad päevikuvormis 15 aasta jooksul alates Tasandikule saabumisest. Ta on kohaneja: ka halvimates tingimustes otsib naine võimalusi tegeleda oma meelisala botaanikaga. See võõrandab ta pereliikmetest ajapikku täielikult. Astridit kirjeldavad kõige paremini Marie’ esimesed sõnad: „Mu ema on seisma jäänud kell“. Tema elutu kest on trööstitul Tasandikul, kuid hing jäi maha Linna oma armastatu juurde. Ka Astridi kirjutised on valdavalt varasemast elust; ta elab selle unistuse nimel, et ühel päeval tagasi pääseda. Marie’d on ema ja vanaema kasvatanud Linna vaimus ta ei kohandu Tasandiku eluga, kuigi pole teistsugust keskkonda oma silmaga näinudki. Kujutlus Linnast kui ideaalmaailmast püsib tema peas ümbertöötlemistehasest varastatud trükiste najal. Nõnda otsustavad Astrid ja Marie üritada kaubarongiga Linna pääseda, hetkekski mõtlemata, mis või kes neid seal ees ootab.

Kuigi teose kolm naist moodustavad pere, on igaühe tegevus ja mõtted individualistlikud. Mida aeg edasi, seda enam tegutsevad kõik kolm oma isiklike eesmärkide nimel ning jääb mulje, et omavaheline suhtlus peaaegu katkeb. Koostöö toimib mingil määral siis, kui see on mõlemale osapoolele kasulik. Kõige banaalsemal viisil ilmestab seda periood, mil Marie’ vanaemale tehase kõrvalt botaanikaraamatuid varastab ning viimase kõrgendatud huvi lapselapse vastu kestab täpselt nii kaua, kui raamatuid jätkub. Mitte ainult peresiseselt, vaid Tasandikul üldiselt pole sõprusel ja suhetel kohta. Et režiimis ellu jääda, on igaüks iseenda eest väljas. Mida enam aga autor Linna ja Tasandiku olemust lugeja ees lahti rullib, seda vähem tundub Linn sisuliselt „parema“ paigana. Inimesed on pideva kontrolli all mõlemal pool tsooni: Linnas piiratakse lihtinimesi salaja, mugav elu kestab seni, kuni käitud võimude silmis õigesti. Tasandikul on elu karm tegelikkus aga täielikult paljastatud.

Kalda kirjastiil on haaravalt isiklik. Autor on keskendunud peamiselt tegelaste tundmustele, lootustele ja pettumustele. Peategelased on väga erinevate karakteritega, võitlemas oma eelkäija käitumise ja otsuste vastu. Igaühe mõtted ja juhtumised jäävad pereliikmete eest sama varjatuks nagu mistahes võõra jaoks. Lugejale avanevad need just nagu kolm erinevat päevikut. Romaani tegevustik kulgeb küllaltki aeglaselt, kuid samas on Kalda osavalt suutnud teose lõpuni hoida üleval pinget ja mingisuguse pöörava sündmuse ootust. Kuigi düstoopia, on teoses kirjeldatud maailm teravalt realistlik: ühed tegemas musta tööd ja elamas viletsuses, et teised saaksid nautida mugavusi. Raamatu lõpuks jõuab lugejani arusaam, et osakeseks süsteemist jääb inimene nii ühel kui teisel pool Tsooni.

Anita Maasalu

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib romaanikirjanik Katrina Kaldat näha reedel, 25. mail kell 19.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb kirjanik ja tõlkija, prantsuse kirjanduse asjatundja Indrek Koff. Rohkem infot siin!

Kaunilt absurdsusest, progresseeruvast idioodistumisest ja muust sõnnikust

 

Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“

Eesti Keele Sihtasutus, 2017, 392 lk.

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Indre Suur

 

Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu südamerahukirjanik. Kui avada mõni tema raamat, siis on kindel, et saabub seletamatu rahu ja heaolutunne. Tema sõnade valik on lihtne ja mitte liialt ilustav, lausetest peegeldub hingelist suurust.

„Valede kataloogi“ võlu peitub selle isiklikkuses, ta kirjutabki täiesti ausalt endast, kuid piisavalt kaugelt, et ei tekiks tunnet, nagu oleks tegu elulooraamatuga. Esimene pool teosest on üles ehitatud põhiliselt lühikestele filosoofilistele mõtisklustele ja teine tähelepanekutele Inglismaa kohta. Minu elufilosoofia kattub väga suures osas Õnnepalu omaga, mistõttu leidsin neilt lehekülgedelt palju äratundmisrõõmu ja kaunilt kirja pandud lihtsaid tõdesid.

Õnnepalu raamatus on küsimusel all ühed suuremad filosoofilised probleemid, nagu inimene, eksistents ja selle vajalikkus.

Tõnu Õnnepalu käsitleb inimeste igapäevaelu absurdsust ääretu graatsilisusega, kuid siiski täiesti ausalt. Näiteks võtab kõige suurema aja täiskasvanud inimese ärkvelolekust tööl käimine. Kuid miks me käime tööl ja mida me siis seal teeme? Ta väidab, et töötamine on mõttetu hädavajalikkus. Meil on vaja end defineerida, tunda vajalikuna, seega me käime, kirjutame projekte, programme ja avaldusi, et oma lõppematut vajadust asjade ja raha järele rahuldada, vajadust kogu aeg midagi teha. Aga raha pole mitte hüve, vaid uimasti. Inimesed on sõltuvuses oma rahutusest ja rahatusest.

Tegelikult võiks tööd teha palju vähem, kuid meil on vaja asju. Tohutus koguses asju. Ja siis tuleb jälle rohkem tööl käia, et nende asjade eest maksta. Mida rohkem me tööl käime, seda rohkem meil on vaja seal käia ja see ring on lõputu. Õnnepalu kirjeldab seda lihtsalt: „Kui tahad, siis võid endale osta vabrikus tehtud väikese aiamaja. Mängumaja. Ja mängida, et elad hästi.“  Kuid tegelikkuses ei kasuta neid asjademägesid keegi, sest oleme kogu aeg tööl, et maksta järelmakse, kindlustusi ja osta endale maakodu, kus me kunagi ei käi. Ja kui sinna satumegi, siis jaburus jätkub, nagu Õnnepalu seda kirjeldab, on elu maal üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, kompost… Kuid ta ei vaatle seda lootusetuse või pahameele maiguga, vaid lihtsalt, objektiivselt, ennast samasuguse elu süüst vabastamata.

Palju mõistlikum eesmärk tundub olevat otsida tarkust, kuid tarkus oleks elu vältimine, sest kõik, mida me teeme, on rumalus. Rumal on vihata, tappa, pidada sõdasid, sünnitada, armuda ja elada. Tarkus elab rumalusest ja meie selle sees, kuid ometi püüdleme me täieliku tarkuse poole. Seega on ka igati loogiline, et budistlikud mungad valgustumise korral loobuvad igasugusest maisest varast ja pühendavad oma päevad sisekaemustele ja joogale. See on ainuke viis, nad väldivadki elu, kuid kui me kõik seda teeks, siis ei saaks maailm toimida, seega juba siia sündinuna on meile pandud peale kohustus olla rumal ja elada surmani oma rumaluses. Kuigi väga suur osa inimkonnast on saanud koolihariduse osaliseks, siis nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, kogeme me „progresseeruvat idioodistumist“, seega pole tegelikult mitte midagi teha. Ja mida rohkem me teame, seda rumalamad me oleme, iga päevaga aina rumalamad. Aga kus see kõik siis lõppeb?

Õnnepalu väljendab kaunilt ka oma suhtumist ususõdadesse: „See paistab olevat jumala plaan, et inimesed ei kiida teda mitte ühena, vaid mitmena. Ta on peitnud ennast paljude maskide taha, laskund endast kirjutada miljoneid pühakirju. Aga kas saakski kuidagi teisiti olla, kui ollakse Lõpmatus?“ (lk 196) Jumal on kõik ja kõikjal, usu kuidas tahad, peaasi et sul endal hea on.

Väga lühikeste ja täpsete mõtteavaldustega kirjutab ta oma raamatus ära kogu elu mõtte ja mõttetuse. Tõnu Õnnepalu võlu seisneb selles, et ta on kaunis ja aus ja neid kahte asja on ütlemata ilus koos lugeda.

Karoliine Pruul

 

Suured kingad

 

Rein Raud „Unelindude rasked saapad“

Näo Kirik, 2016, 86 lk.

Illustreerinud ja kujundanud Asko Künnap

 

 

Parem siis ehk juba sukelduda,
lasta end hetkedeks rebida,
anda igapäevale alla,
olla kasulik
(lk 52)

Rein Raud pole eluproosale alistunud, ta on selle hetked hoopis kinni püüdnud ja üles kirjutanud, see on märksa kasulikum, hingele parem.

Hommikul kamina tuhk
täis jahedaid naelu:
laudhaaval on siin põlenud
vana postkontor, kuhu kunagi
kõigi nelja tuule poolt
kanti sõnumeid kokku.
Juba varakult kogunesime
nende ootele. Kitsas tuba,
just siinsamas kohas, täis naisi,
kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest
võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.
Luuletajanna õde. Ja teine,
vana hiina kirjandust
õpetanud professor. Veel, terve
tuba täis, seesama mitte-seesama
tuba, mina ka seal, kärsitu nolk,
ootamas kirju, neilt, kellest mõned
on ka kuskil veel alles
(lk 47)

Raua mitmetahulist kirjastiili võib kõrvutada tolles postkontoris külg külje kõrval seisnud inimtüüpidega. Tekstides esinevad kõik nimetatud kujud. Nimelt on tunda kirjutaja elutarkust, staadiumi, kus teatud elu paratamatustega on lepitud, mustritega juba harjutud: „kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest / võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.“ Samas on säilinud inimlik soov pigem tekitada varju kui selles seista. Kes ikka tahaks, et teda tuntaks kellegi teise omaduste tõttu, olla Luuletajanna õde – Rein Raua puhul pole selleks alustki. Kogumikus lahkab Aasia kultuuriloo professor elu nõnda, et kaalukausid jäävad kokkuvõttes kenasti tasakaalu. Kuid see ei tähenda, et puudu jääks hetkepõhisusest, vastupidi, just nooruklik ausus ja otsekohesus terviku sümmeetria tagavadki. „minagi seal, kärsitu nolk / ootamas kirju, neilt, kellest mõned / on ka kuskil veel alles“ – väljendub otsene eneseanalüüs ja tõdemused. Oskus vaadata end kõrvalt.

Raud, kes on peale kirjanikuameti ka kultuuriteoreetik ja endine rektor, on osanud tekstides oma laiahaardelisust luule kasuks mängima panna.  Lihtsad ja ilusad sõnad ilma liigsete kaunistusteta loovad siiski edukalt kujutluspilte ning sõnamänge – „naljakas oled, / tõega, mida sa mängid / tõega.“ (lk 45) Vahetud emotsioonid on siin-seal tekstides keset luulerida justkui remargina välja toodud. See võte elustab luuletusi ja loob emotsionaalset konteksti – „aga seda nad – naeratus! – ikka ei tea, / mis need jutud sul merega olid.“ (lk 41)

Kogule on iseloomulik visuaalne ühtlus stiilipuhas vabavärss – mõne riimipeitega : „lülisid / peaaegu katkemiseni pingule / tõmbunud ketis. Aga ma / naeratan kuuldes nimesid, / neid ju mäletan, see mul / õnnestub, siis ma noogutan / võõrale tuttavalt. Petis.“ (lk 11) Kõike täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Seda saab öelda ka illustratsioonide kohta, nimelt kaardistatud unelinnad tulevad raamatu kestel sisse kolmel korral. Need moodustavad vahelehed, annavad väikseid pause, jagades kogu kolmeks osaks, sealjuures peatamata terviku voolavust. Selle eest kiitus Asko Künnapile!

Samuti on tunda peent tasakaalu n-ö kergete ja raskete sõnade vahel. Käsitledes elulisi ja kohati raskeid teemasid on sõnakasutus siiski üsna pehme:

Niimoodi seisangi:
üks jalg tsemendis, teine
maast lükkamas lahti
keha, mis kergem on õhust.

Hetked lähevad mööda,
mõni lehvitab
(lk 29)

„Unelindude rasked saapad“ meenutab nii välimuselt kui ka sisult luulemärkmikku. See on punase kinnitusega suletav ning järjelgi on hoidja. Isiklikkust lisab seegi, et lehed on ülevalt lahti lõikamata, osad luuletused on rohkem peidus kui teised. Lehtede lahti lõikamine on omaette meeldiv rituaal, kui seda teha muidugi kvaliteetse ning terava paberinoaga.

Tugev argihetkede puudutus kogus lähendab tekste nii üksteisele kui ka lugejale. Seetõttu annabki raamatut nautida nii tervikuna kui ka lugedes sealt kus juhtub. Üheks luulekogu tugevaks küljeks ongi just alternatiivsus – kui tahad, lõika lehed lahti, kui tahad, jäta ühendatuks, alga raamatuga otsast peale või loe tagurpidi.

Kaante vahele on kogunenud kõik inimlik igapäevast: kahtlused, otsused, mõttekäigud, meenutused, eluanalüüsid ja uitmõtted. „Unelindude rasked saapad“ koondab omamoodi pisikesi sisemonolooge.

Mõnikord meenub üks teine, üks
külm, aga vaikne valgus,
mis pärast vihma või harva
kuid vahel ikkagi hommikul –
rohi on tõesti rohelisem, eriti
vastu kivi, klaver võiks mängida,
üksi ja kaugel, siis märkad asju,
tasse ja kipakat kohvikannu,
punakaspruunst metallist, pitsiga
linikut laual, meenub, et ema
ütles: vaata! ja vaatasingi,
nägingi, savist kausis on õunad,
rohelised ja kõvad, see jääb
kõik sinuga, mis ka ei juhtuks,
aitäh, et näitasid, ema.
(lk 42)

Marite Rikkas

Kuidas Sina oma risti kannad?

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vemsa, 2017, 560 lk.

Illustreerinud Peeter Allik

Toimetanud Piret Põldver ja Igor Kotjuh

Kujundanud Külli Tammes

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 1. koht

2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosateose eest

 

„Kõik inimesed on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel,“ on Albert Kivikas kirjutanud „Tõe ja õiguse“ kohta. Kuigi ajalise mahu ja vahest ka emotsionaalse raskuse poolest on „Serafima ja Bogdan“ võrreldav Tammsaare „Tõe ja õigusega“, eristub Vahur Afanasjevi teos omapärasena eesti kirjanduses. Oma esikromaanis kujutab Afanasjev Peipsiveere vene vanausuliste külaühiskonda ning jälgib selle muutumist alates teise maailmasõja lõpuaastaist tänapäevani. Põlevad vanad traditsioonid, kirikute uksed lüüakse kinni ja ikoonid unustatakse. Muutuvad ajad toovad inimestes esile kõige kohutavamad omadused. Vaid üksikud oskavad ka sajandi lõpus oodata maailma lõppu, mida vanausulised on oodanud juba mitusada aastat.

Esialgu saadab lugejat tunne, et see eraldatud kommuun on poliitilistest oludest puutumatu, seesmiselt ühtne ka raskeimates oludes. Unustasin kohati, et tegevus ei leia aset lugulaulude määratlemata ajal, vaid 1944.-1945. aastatel. Palvemaju on küll suletud, missasid keelatud, noori üritatakse komsomoli värvata ning hirmust, et jumal unustatakse, väriseb vanade süda. Kommuuni ühendav vana õigeusk tundub kui kristlik antemurale. Peipsi venelased teevad tublisti tööd, tähistavad maslenitsat, noored laulavad ning tantsivad, kambrites köevad samovarid. Ikooninurkade ees lüüakse risti ette – ikka kahe sõrmega. Ka teose struktuuriline jaotus koos Vana Testamendi tsitaatidega haakub Nikoni reformi eelse usukombestiku pühaliku atmosfääriga. Peeter Alliku illustratsioonid veavad lugejat sügavamale vanausuliste eeposlikku aega, ainuüksi nende pärast võiks „Serafimat ja Bogdani“ lugeda ka siis, kui raamat ise oleks halb. Aga halb ei ole see raamat mitte.

Afanasjev loob Peipsiveerele värvika ja mitmekülgse elanikkonna. Iga inimest kujutatakse tema spetsiifilistes tugevustes, nõrkustes ja pahedes. Õieti on tegelaste arv võrreldav klassikalise Hiina kriminaallooga, mille lugemisel peab olema fenomenaalne mälu. Mõned tegelased ununevad, teised lähevad sassi, kuid see polegi oluline. Inimesi kaob ja tuleb juurde – nagu elus ikka – ning lugeja tunnetab aja möödumist. Surm astub esile oma grotesksuses, noored surevad, vanad elavad noored üle. Surm võib tulla Siberis või vaadata vastu kodusest hernesupist.

Tegevust viivad edasi jõulised tegelaskujud. Mõneti meenutavad nad ühekülgseid, väljavoolimata karaktereid. Serafima on kui muinasjutuline kaunitar, keda saadab kättemaksu kinnisidee. Bogdan kujutab endast pisut budistlikku teadmameest ja samaaegselt ka kuninglikku kättemaksjat. Raimond esineb eesti kirjanduse tüüpilise antikangelasena, selgrootu kommunistina, kes oma ebakindlust kompenseerib vägivallaga. Tegelaste põhiolemus ei muutu isegi siis,  kui autor asetab oma tegelased keerukatesse, ehk isegi ebaloomulikesse olukordadesse. Kõrvalisemad tegelased mõjuvad realistlikena, olgu see siis vana Feofan või Kanaonu Sergei. Veider küll, aga tegelikult annab selline tegelaste süsteem romaanile lisaväärtuse – kokku saavad muhe lihtinimlikkus ja suurejooneline saagalikkus.

Afanasjev ei kirjuta tammsaarelikku epopöad sookuivendamisest ega koorma oma teost dostojevskilike eksistentsiaalsete monoloogidega. Monumentaalne on aga Afanasjevi romaan küll. Kui teose algus kombib realismi piire, siis peagi käivitub eepose mõõtu lugu, mille keskmeks on veritasu ning millele kommunistlik ühiskond annab raamid. Seni ühtsena püsinud vanausuliste kogukond hakkab lagunema. Kättemaks muutub kinnisideeks ning mõjutab mitut põlvkonda. Kättemaksu ihalejad pole aga valmis vastutust kandma, nende vereuim pöörab ka kõrvaliste inimeste saatuse hukatusse. Ettemääratustunne, mis saadab lugejat, on halvaendeline, ja erinevalt Skandinaavia saagadest jumal ei sekku.

Kui kolhooside tekkimine on külaelanike jaoks isegi vastuvõetav ning valitseva režiimiga õpitakse toime tulema, siis teose alguses kajastunud ühtlustunne kaob. Lapsed mängivad nüüd fritse ja kommuniste. Sõda ja küüditamised painavad veel pikalt külakogukonna teadvust. Silmakirjalikkus ja vägivald võtavad võimust rohkem kui iial varem, ei aita selle vastu ka südame hõõrumine hanerasvaga.

Aastakümnete jooksul külluslikumaks läinud elu taustal on inimesed kaotanud stabiilse usu, mis neile kiiresti muutuvates aegades hingepidet pakuks. Suhted vanausuga ähmastuvad. Iga inimene püüab usuvaakumiga hakkama saada omal moel – mõni hakkab ise ikoone maalima, mõni palvetab ilma nendeta, mõni langeb alkoholismi küüsi või teenib ustavalt kommunistlikku režiimi. Ikoonidest saab äri, traditsioonid vajuvad tagaplaanile, kuid kõiksusekartus ja kõlbelised kahtlused jäävad Peipsiveerele paigale. On usufanatismi ja hiioblikku kannatust. Lõppude lõpuks kannavad kõik oma risti.

Loe, sõber, „Serafimat ja Bogdani“ ning Sa ei kahetse, kui Sa end sellest läbi närid. Afanasjev on stiililt ladus, oskab väga hästi tekitada nostalgiat, luua pinget ja kõrgema saatuslikkuse tunnetust. Ja kui Sa ei näri ennast teosest läbi, siis ära kahetse ka, kindlasti õppisid Sa midagi. Teos ei pretendeeri etnograafiaõpiku tiitlile, kuid suudab omapärasel viisil tuua Sulle Peipsi vanausuliste ajalugu veidi lähemale. Jah, ja kindlasti tajud Sa kaduva maailma ängi ning mõtled hetkeks oma hingeõnnistuse peale.

Anna Elisabeth Lõuna

Omapärane sulam meditsiinist ja poeetikast

Eva Koff „Sinine mägi“

Varrak, 2017, 440 lk.

Toimetanud Jan Kaus

Kujundanud Piia Ruber

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 2.-3. koht.

 

Pärast ääretult sümpaatset intervjuud Eva Koffiga saates Plekktrumm (13.11.2017) olid minu ootused kirjaniku esikromaanile üsna kõrged. Põnevust tekitas esiteks teema: naise kujutamine eri aegadel, naise toimetulek ühiskonnas, missugused valikud on olnud võimalikud ja missugused mitte. Ilmselt ootab vastust küsimus: kas minu ootused said täidetud või ma pettusin? Sellele ma aga ühest vastust ei saa anda. Pigem osutus romaan „Sinine mägi“ millekski üllatavaks, mind tiriti maailma, kuhu ma ehk vabatahtlikult ei läheks, kuid mis järk-järgult end huvitavamaks muutis ning milles peitus tõeliselt palju pisidetaile, mõned nauditavamad, mõned mitte eriti.

Võlumäe vari
Üks peamisi ootamatusi oli meeletu kogus naturalistlikke kirjeldusi, mis terve teose vältel püüdsid lugeja kujutlusvõimet oma mahlakate detailidega üle ujutada, kui mitte uputada. Asjaolu, et üks raamatutegelastest, üheksakümnendate noor naine Liis õppis meditsiini, ei jäänud üheks karakterit kirjeldavaks omaduseks teiste kõrval, vaid andis tervele teosele vastava värvingu. Jäi mulje, et kirjanik on raamatu valmimise tarbeks teinud põhjalikku eeltööd arstiteaduse vallas. Kirjeldused olid püüdlikud, kohati liigagi. Tahtmatult tekkis paralleel T. Manni suurteosega „Võlumägi“, isegi pealkiri osutus sarnaseks. Kui selgus, et sõnapaar „Sinine mägi“ viitabki Šveitsi sanatooriumi rõdult paistvale maastikule umbes samal ajajärgul, mil toimus ka Manni „Võlumäe“ tegevus, otsustasin anda endale vabaduse antud võrdlust kasutada. Meenus, kuidas „Võlumägi“ on samuti läbi imbunud meditsiinist, kuidas seal inimese füüsilise poole tehniline, uuriv ja meditsiiniline kirjeldamine saab tegelaste romantiseeritud, fanaatiliseks unistamise ja mõtlemise viisiks. Kuidas küsimus haiguse kui sellise olemusest moodustab terve romaani peamise, sügavaima filosoofilise tuumiku ning väiksed ja suured motiivid on omavahel terviklikult läbi põimunud. Oleks ülekohtune võrrelda Koffi debüütromaani kirjandusklassikaga, kuid andestatagu mulle — nii silmatorkava kirjeldusstiililise kattuvuse juures on võimatu taolist paralleeli märkamata jätta. Koffi raamatus ei leia püüdlikult kirjeldatud meditsiin endale orgaanilist kohta. Tundub, nagu püütaks selle abil kirjeldada midagi muud: elu ja inimese haprust, sõja mõttetust ja inimeste vahelist lähedust. See kujund osutub paraku aga liialt otseseks ja lihtsaks, ta üritab manada jõuga esile muljeid, mida on võimalik esile kutsuda vaid vargsi, salamisi ja ettevaatlikult. Leidub siiski harvu liigutavaid detaile, näiteks episood mehega, kes on sõjas ilma jäänud oma näost ning kelle lähedased ei julge talle otsa vaadata. See kirjeldus oli tõeliselt mõjuv ning ehk just seetõttu, et ta on nii põgus: vihjati, kuidas sõja suures ühiskondlikus narratiivis on väikesteks valusateks detailideks need asjad, mis on tegelikult määravad üksikinimeste eludes. Ja millega siis üldse saab veel millegi suurust mõõta, kui mitte oma elu suurusega?

Kolm põlvkonda
Koff ütles Plekktrummi intervjuus, et armastab romaane, kus kõneleb mitu häält. Mitmehäälsus kõlab ka „Sinises mäes“. Raamatul on kolm peategelast, kelle elud on seotud nii veresuguluse kui korduvate motiivide kaudu, tegelaste elud on täis erinevusi, aga neis on ka väga tuntav ühisosa.  Esimesena tutvub lugeja arstitudeng Liisiga, kelle noorus möödub üheksakümnendatel Tartus ja Tallinnas. Selles raamatu osas on julgelt välja toodud üheksakümnendate noorte robustne kõnepruuk. Arstitudeng Liisi elu on täis valikuid, mis näitavad seda, et elus pole alati lihtne vahet teha õigel ja valel, ning et elu elame me kõik esimest korda ning keegi ei tea täpselt, mida toob kaasa üks või teine otsus.

Teiseks tegelaseks on Liisi vanavanatädi Adele, kes on 20. sajandi alguses elav fotograaf ja üksikema. Tema karakteri üheaegne tugevus ja õrnus on paeluv ja kaunis. Kolmandaks on Liisi vanaema Elfriede (Elfi), kelle noorus möödub esimese Eesti Vabariigi ajal. Elfi noorus on ehk kõige huvitavam, sest kirjeldatakse noort eesti haritlaskonda ning suurt keeleuuendusvaimustust, mis tänu Johannes Aavikule valitses. Nauditav ning muidugi ka parajalt naljakas on tajuda siirast võitlusvaimu, revolutsiooni, mille vahendiks on  k e e l. Kuidas unistatakse millestki ilusamast kui see, mis eesti oma vaim parasjagu on, üheaegselt kodumaist vaimulaadi häbenedes ning uskudes selle paremasse ja peenemasse tulevikku.

Plekktrummi intervjuus mainis kirjanik, et talle meeldib lugeda raamatuid, kus kõlab korraga “Mitu häält”. Võib öelda, et Koffi kirjutamisstiil on tema lugemismaitselegi vastavalt polüfooniline, ja „Sinise mäe“ polüfoonia on piisavalt rikkalik ja nüansirohke, et ühtaegu haarata ja hajutada. Domineerib siiski üks hääl ning selleks on Liisi elu, üheksakümnendad. Vaheldub ka kirjutamise stiil: enamasti domineerib selge narratiiv, kuid aeg-ajalt toimub kõrvalekaldeid postmodernistlikku, poeetilisse, hektilisse laadi, mis iseenesest ei ole üldse halb valik, kuid kohati mõjub teose stiililine vorm veidi eklektilisena.

Vaimukad kõrvaltegelased
Lisaks kolmele peategelasele ning olulistele meeskarakteritele lisasid teosele vürtsi mõningad episoodid, mis aitasid kujutada ajastuile omaseid stereotüüpe. Tooksin välja kaks karakterit, kellest kirjanikul on õnnestunud tabav ja humoorikas paroodia luua, ning kelle prototüüpe on enamik inimesi ilmselt erinevates elusituatsioonides pidanud kohtama. Esimene neist on raamatu alguses arstitudengitele tüütut ja halvale huumorimeelele omaste stampidega monoloogi pidav patoloog, kelle sõnavarra kuuluvad väljendid nagu „siin mingit müstikat ei ole“, „kõik on selge nagu seebivesi“ ning „helgemad pead saavad aru“. Teine on 20.sajandi alguse Tartus vallaslast ootavat Adelet oma uudishimuga piirav naabrinaine, „ülaltproua“, kes nõuab, et Adele annaks aru „kas on prouadel abikaas või ei ole teda mitte“. Tõeliselt vahva lugemine, neid stseene näeks hea meelega teatrilaval!

Lõpetuseks
„Sinine mägi“ kujutab maailma, mille tegelastele on hea kaasa elada. Tegemist on tõesti sellise „suure ja paksu romaaniga“, kus toimub palju ning erinevaid muljeid, kujundeid ja kihte jätkub. Mida kaugemale teose lugu kulgeb, seda enam hüljatakse algne meditsiiniline kõnepruuk ning ilmuvad (kaua oodatud!) poeetilisemad, filosoofilisemad mõtisklused, kirjeldused ning küsimused. Tõeliseks pärliks on kirjeldus einest Portugalis, kuhu üks peategelastest on reisinud, kirjeldus lõunamaa toidu ja päikese, nende niivõrd füüsiliste asjade väärtusest, soojusest ja ilust.

Romaani lõpupoole mõtistkleb tegelane Liis: „Ma olen hakanud endalt küsima, kas ma olen õiges kohas. Alles nüüd. Kas mind ei huvita inimene hoopis mingil teisel viisil? Kas ma tegelikult ei unista millestki muust?“ Seda küsimust lugedes tekib tunne, kas mitte autor seda hoopis endalt ei küsi, mis siis, et alles romaani lõpus. Loodame, et Koffi järgmine romaan hülgab täielikult meditsiini ning on algusest peale poeetiline ning filosoofiline, nagu need väärtused „Sinise mäe“ lõpuski läbi kumavad.

Marta-Liisa Talvet

Kahtlus kui filosoofia alus


René Descartes „Arutlus meetodist : aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes“

Ilmamaa, 2016, 134 lk.

Tõlkinud Andres Raudsepp

Toimetanud Marju Lepajõe

 

Iga endast lugupidav filosoofiaõpetaja alustab oma uusaja kursust loenguga René Descartes’ist, prantsuse filosoofist, kes oli Hegeli sõnade kohaselt „tõepoolest nüüdisaegse filosoofia tegelik algataja, kuna ta tegi mõtlemise printsiibiks”. Käesoleva „Arutlusega meetodist“ viis Descartes läbi filosoofilise pöörde, kaugenedes skolastilisest traditsioonist, „filosofeerivast teoloogiast“, ning keskendudes epistemoloogiale ehk teadmisteooriale. „Arutlus meetodist“ ilmus originaalis 1637. aastal ja eesti keeles aastal 1936 Rudolf Kupla tõlkes. Mullu tegi Andreas Raudsepp aga uue tõlke ja „Arutlus meetodist“ avaldati sarjas „Avatud Eesti raamat“.

„Cogito ergo sum“„mõtlen, järelikult olen“ tuleb tuttav ette vast kõigile ja on kujunenud omaette klišeekski. Vaevalt, et mõni teine mõtleja on oma põhiteesiga nõnda põhjalikult kokku sulanud. Meenub veel näiteks Sokratese „ma tean, et ma midagi ei tea“, mis on ühtlasi kaudne lähteprintsiip Descartes’i enda jaoks. Tema metodoloogilise kahtluse meetod seda tõestada üritabki, otsides, kas on üldse midagi, milles ta kahelda ei saa. Descartes avastab, et on. „Kuid panin kohe tähele, et samal ajal, kui tahtsin mõelda, et kõik on väär, pidin mina, kes seda mõtles, paratamatult midagi olema. Ja kui ma märkasin, et tõde, ma mõtlen, järelikult ma olen olemas, on nii vankumatu ja kindel, et ka skeptikute kõige eriskummalisemad oletused ei ole suutelised seda kõigutama, siis otsustasin, et võin selle kõhklematult võtta minu otsitava filosoofia esimeseks printsiibiks,“ kirjutab ta „Arutluse meetodist“ 38. leheküljel ja modernne ajastu Euroopas ongi alanud.

Vähemalt tinglikult. Descartes’i lähtekohad ja järeldused polnud eraldi võttes omal ajal midagi ennekuulmatut ja saavutasid tähenduslikkuse eelkõige omavahelises kombinatsioonis, isegi kui Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks nimeliselt ühtegi teist autorit ja näib oma argumendid omaenda vaimust sünteesivat. Lisaks ei maksa unustada, et tema arutluse vundament on läbinisti teoloogiline, kuna see eeldab heatahtliku Jumala eksistentsi, kes ei soovi meid eksitada. Alles siis ei ole kahtlemine enam võimalik. Oma 1641. aastal ilmunud toeses, pealkirjaga „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“, kirjutab Descartes näiteks nõnda: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta.“ Sellegipoolest sai „Arutlus meetodist“ tormilise vastuvõtu osaliseks ja muutis põhjalikult seda, kuidas Läänes filosoofiast mõeldi.

Oma teoses leiab autor, et on „keeltele ja vanade autorite raamatute, nende lugude ja juttude lugemisele piisavalt aega kulutanud“ ja ihkab luua midagi uut, „midagi, mille üle ei vaieldaks“. Selle tulemuseks ongi Descartes’i kuulus neljaosaline meetod. Pidada õigeks ainult seda, milles kahelda ei ole võimalik, jagada see keerukus võimalikult väikesteks osadeks, mille mõistmist alustada lihtsamatest tükkidest, liikudes vaikselt ülespoole keerukamate tundmuste poole ja lõpetuseks kõik üle kontrollida, et mitte midagi välja ei oleks jäänud. Minu sõnastuses kõlab see kõik natuke lihtsakoeliselt, aga Descartes’i meetod lõi olulise pretsedendi. Nõnda tituleeritud „Kartesiaanlik uuendus“ muutis filosoofia isiklikuks ja julgustas mõtlejaid looma oma süsteeme.

Selle tagajärjeks oligi uusaja filosoofia, mis põhineb olemasoleva edasiarendusel. Iga uus filosoofiline vool saab alguse vastuseisust mõnele valitsevale voolule ja toetub mõnele mineviku mõtlejale, tema mõtetele kas vastu vaieldes või neid edasi arendades. Sellesse rägastikku on aga raske sukelduda, kuna ilma eelteadmisteta on pea võimatu kaasaegses filosoofias midagi mõista, „puhta lehena“ peale lennates kaugele ei jõua. Säärase kimbatuse ees seistes tasubki meenutada, kust see kõik alguse sai, ja nurgakivi Descartes’i juurde tagasi pöörduda. „Arutlus meetodist“ on küll filosoofiline tekst, aga omab sellegipoolest ka teatud kirjanduslikku väärtust. Descartes’i positsioon ei ole üleolev, ta ei võta enda kanda tõe monopoli ja ei välista võimalust, et „mida mina pean kullaks ja teemantideks, on vaid pisut vaske ja klaasi“. Samamoodi väärib märkimist tõik, et Descartes kirjutas tollele ajale tavatult ladina keele asemel oma emakeeles prantsuse keeles, „seda põhjusel, et loodan, et need, kes kasutavad puhtalt oma loomulikku aru, otsustavad minu arvamuste üle paremini kui need, kes ainult vanu raamatuid usuvad.“ Ehk siis, kui täpne olla, mitte „cogito ergo sum“, vaid „je pense, donc je suis“.

Arutlus ise on pelgalt 65 lehekülge paks ja ei eelda erilisi varasemaid teadmisi, ainult avatud meelt. Descartes on õigustatult läinud ajalukku geniaalse filosoofina, kuid siin mõjub ta inimliku mõtlejana, kes palub alandlikult kõik vastuväited saata tema raamatukaupmehele, et ta nendega tutvuda saaks (isegi kui ühtegi vastuväidet tegelikult kunagi ei avaldatud). Tegemist on kahtlemata filosoofilise tüvitekstiga, aga see ei tähenda, et seda tasuks peljata. „Arutlus meetodist“ on suurepärane koht, kust alustada tutvust filosoofiaga. Sekundeerin Jüri Eintalu, kes kirjutas Sirbis sama teost arvustades: „Kui te veel ei tea, misasi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.“

Daniel Tamm

Argipäeva ootamatust võlust

kaheksa-ootamatut-lugu

Roald Dahl „Kaheksa ootamatut lugu“

Draakon & Kuu, 2015, 144 lk.

Tõlkinud Epp Aareleid

Toimetanud Marilin Lips

Illustreerinud Juss Piho

Kujundanud Leelo Märjamaa

Kuigi kuulsust on Roald Dahl kogunud eelkõige lastekirjanikuna, ei maksa unustada, et tegemist oli ka vilunud novellikirjanikuga, kellele ei olnud võõras ka küpsema publiku köitmine, nagu tõestab käesolev „Kaheksa ootamatut lugu“, mis väärib Dahli sajanda sünnipäeva lähenedes kahtlemata käsitlemist.

Antud kaheksa ootamatut lugu on õigupoolest kokku kraabitud erinevatest kogumikest, mis on kõik avaldatud Dahli karjääri hilisemas osas, kui ta ennast juba surematuks lastekirjanikuks kirjutada jõudnud oli. Sellist post-lastekirjanduse maiku on teoses tunda küll, kuna lood on üldiselt meeldiva ja lihtsa ülesehitusega ning vaid keerukam keelekasutus ja tõsisemad teemad reedavad, et tegemist on siiski vanemale lugejale suunatud novellidega.

Jääb üle vaid oletada, miks mahtusid ühiste kaante vahele just need kaheksa lugu, aga ühisosana figureerib neis kõigis kahtlemata ootamatuse moment, nagu pealkiri ise lubab. Tegemist on lühikeste kirjutistega, mis pakuvad põgusat pilguheitu mõne protagonisti ellu, keda tabab ootamatus, olgu siis omapärase tegelase või kummalise juhtumi näol. Kõlab küll lihtsa valemina, aga teose väärtust näitab tõsiasi, et déjà vu tunnet ei teki, iga loo käik on omamoodi ootamatu ja kaasahaarav. Oma rolli mängib selles kahtlemata tegelaste mitmekesisus. Suurepärase detailitajuga ehitab Dahl oma lühikeste lugude jooksul üles nõnda eriskummalised ja vastandlikud tegelased, et igav ei saakski hakata. Ühel peol ei kujutaks ma neid igatahes ette.

Eelnevalt mainisin ma ühtlaselt kulgevat ootamatuse motiivi, aga pooltes lugudes tõstab tuntavalt pead ka „skeemimise“ tegur. Üsna meelevaldselt jagasin ma need neli lugu paaridesse. Näiteks klapivad minu arvates eriti hästi „Vihmavarjumees“ ja „Ülemteener“, kus mõlema puhul figureerib kaval ning hea kasvatusega härra, keda iseloomustab armastus alkoholi vastu ning mõtteteravus selle hankimisel.

Teise duo moodustavad lood „Raamatukaupmees“ ja „Minu käes on kättemaks“, kus sündmuste keskel on rahamaias paar, kes rikastelt jõukust välja pressib, üks leidlikumalt kui teine. Suurt äratundmisrõõmu pakkusid mulle novelli „Minu käes on kättemaks“ peategelased, kelles märkasin ma ohtralt ühiseid jooni Kenderi „Iseseisvuspäevast“ tuntud Karli ja Marksiga. On midagi kummaliselt nauditavat selles, kuidas kantpead leiavad viise nutsu hankimiseks.

Huvitav võrdlusmoment tekib „Kaheksa ootamatu loo“ puhul ka Dahli varasema novellikoguga „Kiisu-kiisu“, mis on originaalis avaldatud aastal 1960, ehk enne seda, kui Dahl jõudis lastekirjanikuna maailmakuulsaks saada. „Kiisu-kiisu“ kirjutised on nimelt mitu kraadi süngemad ja meenutavad pigem Edgar Allan Poe loomingut. Kogumiku novell „Taevatee“ sarnanes minu arvates näiteks kohutavalt Salingeri kuulsa „Parima päevaga banaanikala püügiks“, ehk ilmselgelt ei maksa „Kiisu-kiisust“ erilist lillelisust oodata. „Kaheksa ootamatu juhtumi“ lood pärinevad aga hilisemast perioodist ja selgelt on näha, kuidas Dahl on kirjanikuna aja jooksul muutunud. Lugude kvaliteet pole sugugi langenud, nagu on endiselt tasemel ka tema jutuvestmise oskus, aga ära on jäänud grotestksed pöörded ja traagilised lõpplahendused.  Kui novellikogusid „Kiisu-kiisu“ ja „Kaheksa ootamatu juhutmit“ võrrelda, jääb paratamatult tunne, et Dahl on ajaga läinud tunduvalt pehmemaks ja leebemaks. Aga see ei pruugi olla üldse mitte halb.

Ehk on tõesti närvikõditavam lugeda Dahli varasemat loomingut, kus üks groteskne käik ajab teist taga, kuid lugemismõnu poolest ei jää „Kaheksa ootamatut lugu“ põrmugi maha. Halli argipäeva passib too isegi paremini, ergutades meeldivalt kujutlusvõimet oma lihtsate, kuid geniaalsete ja südamlike lugudega, millesse pehmesse diivanisse vajununa süveneda, ennast argipäeva ootamatust võlust kanda lastes.

Daniel Tamm