Intervjuu Juhani Püttsepaga

Juhani 1
Foto: Ingmar Muusikus

 

Juhani Püttsepa raamat „Gibraltari laevakoerte ühing“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Juhani Püttsepaga.

 

 

 

 

Kas Teile loeti lapsepõlves palju ette? Mida? Miks lastele ettelugemine oluline on ja kuidas see hiljem kasuks võib tulla?

Mulle luges ette peamiselt ema – ja „tohutult“ nagu ta ise väidab. Lausa kõrvus on, kuidas ema loeb oma meelisraamatut – Jaan Vahtra „Noorusmaa“: „Seal hõljusid laiad rukkiväljad, oli külatänav ja vana haraline pajupuu …“

Minul on see ettelugemine meeles rohkem seoses haigustega, õieti paranemisjärkudega. Et mõlemad vanemad olid õppinud arstiteadust, pidin ka kergemad tõved põhjalikult välja põdema, koolist üksjagu puuduma, kodus voodis lesima ja raamatuid uurima.

Üks episood … Istun meie Tähtvere kodus ahju ääres, jalad plekkpanges, kus kuum vesi ja sinepiplaastrid (olen tol hetkel viieaastane, nagu hiljem on täpsustunud). Tuppa astub tädi Epp, ka arst, lastekirurg, ja kingib mulle Viplala-raamatu. Järgmisel hetkel kukub see raamat pange. Kinkisin ajaloolise kollaste lehtedega Viplala-köite nüüd oma nooremale tütrele Anni Mariele tema viiendaks sünnipäevaks.

Juba teises klassis andis isa mulle millegipärast kätte Stendhali raamatu „Parma klooster“ ja millegipärast puresin selle ka kohe läbi, nagu müüri lõhkudes. Pärast seda katsumust lugesin juba ise – peaaegu valimatult kõike. Elutoa seinu täitis 1941. aastal langenud vanaonu Friedrich Kösteri raamatukogu. Friedrich oli sõjaväelane, Kaitseliidu malevapealik Tartumaal, aga ka bibliofiil.

Ettelugemine on kindlasti tohutult tähtis, eriti nüüd, üha väiksemateks killustuvate tekstide ajastul. Etteloetud tekstid on nagu kesaväljad lapse oma mõtetele. Loen ise Anni Mariele, kes alles veerib. Ega see kerge pole, nii lugeda, et laps kuulama jääks. Püüdma kindlasti peab.

Kas Te üritate lastele kirjutamise ajal mõelda nagu laps? Kas Teie raamatutest võib leida palju enda õpilasi ja tuttavaid?

Ei, ma ei püüa lapselikult mõelda. Olen küll ajalehelugusid kirjutades püüdnud end mõelda koeraks ja latikaks, pigem vähema kui suurema eduga. Küll aga valin hoolega kammertooni – kuidas lapsi kõnetada.

Minu enda õpilased maaülikooli loodusteaduste koolis on gümnasistid, suured inimesed. Küll aga said kõige esimese raamatu pealkirjas kokku mu vanaisad. Juhan oli kunstnik, Johannes pasunamängija. Nõnda sündis: „Kunstnik Johannese kummalised lood“ (1994).

Kas teile on alati meeldinud kirjutada? Kirjeldage tunnet, mis valdab teid kirjutades.

Pigem on see alati olnud ränk heitlus iseendaga, oma laiskusega, unelemisega, teatavat liiki eneseabi. Ka väikest viisi soov enese parandamise kaudu muuta maailma paremaks.

Kas teil oli noorena raske enda kirjutatud teksti teistega jagada? Kas luule kirjutamine on intiimsem kui proosa kirjutamine?

Jagamisega polnud koolipoisieas probleeme. Oma esimese „Hirmu ja õuduse juttudest“ inspireeritud teose „Tume org“ lugesin klassikaaslastele vahetunni ajal ette poiste vetsus. See võis olla kuuendas klassis. Avalaused olid: „Pimeda kotka üksildane hüüe kandub üle pimeda kuristiku. Must mets ägab ja oigas, see on tema viimane päev.“

Ma ise ei olnud siis kaugeltki hüüdja hääl kõrbes. Kool oli Tartu 1. Keskkool ehk praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja seal on õpilaste hulgas alati tihedasti leidunud kirjandushuvilisi. Tegime omakirjastuslikke almanahhe, see jätkus ülikoolis, kus õppisin bioloogiat.
Johnny B. Isotamm ütles, et pärast kolmekümnendat eluaastat võib luuletamine kergelt muutuda pelgalt tekstiteoks – ja mina tema seisukohta siis veel teadmata lõpetasin omal ajal õigel ajal ära.

Mida tähendab Teile Tartu? Mis teile selle juures meeldib ja milline oleks Tartu inimesena?

Minu südame Tartu kulgeb Emajõel Kivisillast ülesvoolu. Maismaal asetub selgelt Kassitoomele ja Toomemäele, Supilinna, mõnda südalinnakvartalisse (Treffner, Postimees, ülikool, botaanikaaed) ja muidugi Tähtverre, kus 43 aastat elasin ja praegu töötan. Mu kabinet asubki ajaloolises Tähtvere mõisas. Kaubamajja ma minna ei taha ja bussijaama kanti lausa väldin.

Tartut ma inimesega võrrelda ei võtaks, sest olen nüüd pigem Peedu spetsialist. Vanaisa Juhan rajas sinna oma Lõuna-Eesti maalimisretkede lähtepunktiks 1963. aastal suvila ja mul õnnestus sõprade abiga hoone kümme aastat tagasi talvekindlaks muuta.

Peedu inimesena? Pigem sarnaneb ta söaka tutt-tihasega, kes meie köögi akna taga igal hommikul lambarasva söömas käib.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Juhani Püttsepa raamatule „Gibraltari laevakoerte ühing“ loe siit!

Gibraltari laevakoerte ühing

gibraltari-laevakoerte-ühing

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Tänapäev, 2015, 232 lk.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Villu Koskaru

 

„Gibraltari laevakoerte ühingu“ tegelased on pärit meie endi hulgast. Inimesed meie kõrvalkorteritest ja naabermajadest. Kellegi jälgi ajavad koerad kodu lähedal asuvas pargis ja hiirejahiga ametis olevad kassid. Kolmekorruselise natuke viltuse maja elanikud on kõik ühe ja sama ühingu liikmed, kes elavad samas erineva aja järgi.

Esimesel korrusel elab majaomanik Omanik, kes on natuke tõre ja ülimurelik kiilaneva pealaega mees. Tema kõrvalkorteris elab loomasõbralik usuteaduste professor Siegfried koos hundikoera Rolfiga. Nagu tüseda Antoni vanaema Sirje ütleb, siis “resideerivad” nemad viltuse maja teisel korrusel. Nende kõrval elab kehakulturist Jerski, kes on Sirje hea sõbranna, ja kellega nad lõunase kohvi ajal majasündmusi arutavad ja elu üle filosofeerivad. Kõige kõrgemal elab Loreida ehk Ülevalt-Muti ehk Ü-Muti koos tütre Inksi ja kurja kassi Susjäga ja nende kõrval väliselt karm, kuid tegelikult pehmeloomuline kriminaal Valts. Seltskond on kirju, aga kõik tegelased on tõeliselt elulised ja igaühe kogemustest äratuntavad. Õhus on tunda inimestevahelisi pingeid ja peale Jerski ja Sirje teised omavahel eriti hästi läbi ei saa, neid ei ühenda miski. Kui aga rebasekarva koer tänavalt Sirje ja Antoni juurde elama tuleb, hakkavad majas asjad muutuma. Koer Sakust saab esimene Gibraltari Laevakoer ja ühingu esimees.

Vahepeal lugu natuke venib, aga igav ei hakka. Muidugi on tore ka koera jälgida, sest loomad on huvitavad ja toredad isendid, aga see, mis loo tõeliselt huvitavaks teeb, on viltuse maja elanikud ja nende omavahelised suhted. Kuidas koer Saku neid järjest enam ühendab ja inimesed üksteist enam-vähem sallima hakkavad. Osa neist saab omavahel isegi täitsa sõpradeks.

„Gibraltari laevakoerte ühingust“ leiab igaüks midagi. Loos on nii rõõmu kui ka igatsust. Koer Saku täidab Gibraltari laevakoerte ühingu kella funktsiooni, mis inimesi ühendab ja mille ümber elu veereb. „Gibraltari laevakoerte ühing“ on õigustatult KULKA lastekirjanduse auhinna nominent. Raamatu tekst ja pildid on kaks imetoredat lugu, mis üksteist täiustavad. Juhani Püttsepp ja Marja-Liisa Plats on koos loonud suurepärase lasteraamatu, mida igaüks võiks lugeda.

Joonas Koff

Joonase intervjuud Juhani Püttsepaga loe siit!

Maailm on raske, ent ehk saab siiski hakkama?

Print

Mart Kivastik „Autoportree naise ja hobusega“

Väike Öömuusika, 2015, 222 lk.

Toimetanud Margit Kuusk

Kujundanud Mall Vahtre

 

 

Pean tunnistama, et lugesin Kivastiku loomingut esimest korda. Enne selle novellikogu nautimist olin kusagilt autori nime küll kuulnud, ent ei teadnud temast midagi. Niisiis võtsin hoogu ja läksin tabula rasa peale, soojendust ei teinud, eelarvamusi polnud, ootusi ka mitte. Oli vaid õhinapõhisus ja uudishimu. Võib-olla pole taustsüsteemi tundmine enamasti ka oluline, ent vististi on ikka parem, kui teos mõjub igas olukorras, ka autori isikust ja tema loominguvaramust lahutatuna  tervikuna. Vaid paadunud optimist julgeks väita, et tänapäeval on inimestel mahti enne üldmulje formuleerimist ennast kogu loominguga kurssi viia. Tavaliselt on lihtne – kas köidab või ei. Ja köitis küll.

„Autoportree …“ hakkab pihta novelliga „Angeliki“, mis räägib eesti režissöörist Cannes’i workshop’il. Ta on tavaline eesti mees Paul, paisatud rahvusvahelisse, peamiselt idaeurooplastest koosnevasse seltskonda. Juuakse palju, suitsetatakse palju, räägitakse elust ning unistatakse naistest. Pauli sõber Elvis Sloveeniast jõuab tegudeni ka, Paul (loomulikult!) mitte. Või seda me siiski täpselt vist ei teagi, Paul kustutas lõpu ära ja kirjutas uue. Selle aga mitte päris lõpuni. Autor annab mõista, et novell eksisteerib Pauli stsenaariumina, mida mees on võimeline seest- (või peaks ütlema hoopis väljas-) poolt muutma. Ta ei taha seda küll väga teha, omalooming on ju armas, elukulg tundub püha, ent lõpuks võtab julguse kokku. Eks lugeja mõelgu ise, mis päris lõpus saab. Vorm oli huvitav, lugu kompaktne ja sirgjooneline, samas ma ei tea, kas sellist filmi vaatama läheksin. Pigem vist mitte.

Kogu jätkub niminovelliga „Autoportree naise ja hobusega“, mis kummalisel kombel oli minu maitsele raamatu kõige nõrgem novell. Ehk oli asi minu olematus kontaktis hobustega, ent samas poleks idee avamiseks tingimata just hobust vaja läinud (ehkki Kivastik toob Klassikaraadios antud intervjuus oma hobuselembuse selgelt välja, niisiis tuleb välja, et tegu pidi olema justnimelt hobusega). Aga hobune ei olnudki lihtsalt hobune, vaid sümbol. Kui kõik muu maailm variseb, siis hobune ju jääb. Või kas ikka jääb? Lõpp oli küll nauditav, tõmbas üksinduse kenasti rihmadega peategelase sisse kokku, kuid üldpildis jäi midagi nagu puudu.

„Igal inimesel peab vähemasti üks hobune olema, siis on tal lootust, sest kui naise peale lootma jääda, siis võidki lootma jääda.“ (lk 102)

Kolmas novell, Friedebert Tuglase novelliauhinnaga pärjatud „Õnn tuleb magades“ tegi järsu ja kõrge hüppe paremuse poole ja rõõmustaval kombel ei toimunud raamatu lõpuni allakäiku. Novell kirjeldab päeva keskealise apteekri elus, aga tol päeval juhtub midagi ebaharilikku, halli ellu pritsitakse veidi värvi. Katalüütilist rolli mängivad kurbmeel ning arvestatav kogus tekiilat ja kokteile. Muinasjutulisusest on asi kaugel ja ideaalne pole miski, ent tühjalt kohalt avaneb uus ootamatu tulevikuperspektiiv. Unistused võivad täituda, mis siis, et veidi moondununa. Loo enda otsad jätab autor lahtiseks, kuid novell saab kenasti tervikuks kokku põimitud. Alguses ja lõpus on kena kooskõla, rutiini mureneb pragu.

Neljandas, pisikeses, kuid tabavas novellis „Vile“ toob autor välja olukorra, milles murtakse ühiskonna poolt inimesele ümber ehitatud sotsiaalse standardi korrad ja ilmneb tõeline, sisemine mina. Mõtlemapanev, kas me lõppude lõpuks ennast ikka tunneme.

Järgnevad neli novelli moodustavad raamatu kirkaima osa. Enamik tegevusest toimub Gunni-nimelise mehe keldribaaris. Baarimiljöö mõjub oma tavalisuses ja eluläheduses vastupidiselt, suisa maagilisena. Gunn on tavaline eestlane, baaris istuvad tavalised eestlased, muredki kõigil tavalised, igasugune pateetilisus on kirjaniku poolt (õnneks) lisamata jäänud. Selline kirjandus on äärmiselt väärtuslik, sest viib lugeja kokku inimestega igapäevaelust, keda võib-olla muidu alati ei mõisteta. Need inimesed ei ole ilusad ja läbinisti head. Neil on omad pahed ja puudused, ent mis peamine, nad on inimesed nagu iga teine. Gunni lugudel on potentsiaali empaatiat tugevdada, mis on hetkel akuutsete ühiskonnaprobleemide valguses eriti oluline. Kommunikatsiooni edukas toimimine sõltub osapoolte vahelisest valmisolekust teineteisest aru saada. Kirjanduse loodud väljamõeldismaailma sopid on mõista üritamiseks ideaalsed.

„Ainuke oht nende viimaste [konjakiinimeste] puhul on see, et sealt on vaid samm veinijoojateni, kellest on vaid peaaegu nähtamatu piir kohvi- ja teejoojateni, mis lõpeb sellega, et nad kuradi türapead ei joogi ja sina istud ja ootad.“ (lk 173)

Raamatut jäävad lõpetama kaks pisikest novelli „James Webbi teleskoop“ ning „Karistus“. Esimese peategelane, vana ja haige Andres sihib samuti mõistmise poole, ent seda kõige suuremas mõttes. Tahab veel enne surma maailma säsi hoomata, „saada teada, milles on asi, noh“. See ei ole püüe eksistentsiaalsest painest välja murda, vaid puhas, siiras uudishimu. Kas Andresel see õnnestub, me ei tea. Lugeja kindlasti soovib, et õnnestuks. Andres on ometigi igati vääriline.

Viimast novelli võib kahasse raamatu niminovelliga pidada kõige pessimistlikumaks. Mingit lootusetulukest põlema ei jäeta, peategelane on maailma tühjusesse täielikult uppunud, samas kui maailm on ennast ammendanud. Pole kuhugi edasi minna, pole, mida võiks veel proovida. Peategelasele ei jäeta pääseteed, kõik on läbi. Eriti hirmus on muidugi see, et peategelasele viidatakse vaid asesõnaga „ta“. Pole kindel, kes autori meelest „ta“ peaks olema, ent on võimalik, et tegemist polegi ainult „ta“-ga vaid ka „mu“-ga, „su“-ga, meie kõigiga. Sellisel juhul on muidugi õudne. Sellisel juhul käitub novell hukatusliku ettekuulutusena (või olukorraanalüüsina?). Niimoodi käsitledes on maailmale (või ainult hetkel domineerivale ühiskonnaseisundile?) väljastatud diagnoos radikaalpessimistlik. Eks igaüks saab ise vaadata, kui negatiivselt ta teost tõlgendada soovib, lootus pidavat ju viimasena surema.

Novellikogu keskendub tervikuna inimesele. Läbivateks teemadeks on nii eestlane maailmas (ja kitsamalt ühiskonnas) kui ka indiviid maailmas üldisemalt. Võib isegi öelda, et eelviimane novell laiendab „maailma“ mõiste „eksistentsi“ mõisteks. Autori kumama jääv hinnang ei ole liialt positiivne, inimesel on raske „olla“. Samas, kuigi päris viimasest novellist jääb kõlama padupessimistlik noot, ei ole novellikogu üldine tonaalsus üldse nii rusuv. Enamasti jätab autor ka lootuskiirte jaoks ruumi, kõik võib veel kenasti laabuda. Teose positiivseks küljeks on kindlasti vahetus ja elulisus. Asjust räägitakse nii nagu asjad on. Kõrvutades novellikogu näiteks 2014. aastal ilmunud Urmas Vadi novellikoguga „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“, on Vadi teos ühtlasem, kaasahaaravam ja omapärasem, ent Kivastik mõjub vahetuma, elulähedasema ning puudutavamana. Novellikogu „Autoportree naise ja hobusega“ ilmus õigel ajal õiges kohas ning annab mõista, et olgugi mis on, me kõik oleme inimesed ja püüame samas maailmas pinnal püsida. Proovigem üksteisest rohkem aru saada.

Andreas Palm

Intervjuu Aino Pervikuga

IMG_0066

Aino Perviku raamat „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Aino Pervikuga.

 

 

 

Teie teosed on alati väga omanäolised olnud. Mis inspireeris “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid” lugusid?

Mul on alati väga raske öelda, mis on andnud tõuke ühe või teise raamatu kirjutamiseks. Mingi mõte tuleb pähe ja hakkab arenema, liigub tegevuse ja karakterite kaudu nagu iseenesest edasi. Vahel sünnib pikem lugu, vahel kimbuke väikesi nagu Jääpurikaraamatu puhul.

Kas oskate tuua mõne näite oma elust, kus on ka olnud tunne, justkui oleks eluta asjal hing sees ja omaette mõttevõim?

Lausa nõnda just mitte. Kuid merd ja suuri kive olen mõnel poeetilisel hetkel vaadanud küll kui iseseisvaid mõtestatud nähtusi. Mitte just lausa kui inimese ettekujutuse järgi hingestatud olendeid. Eks olen ise neile mõtte juurde mõelnud, umbes nagu luulekujundite puhul, ja see on mulle meeldinud.

Kas te leiate, et läbi lapse pilgu on lugude jutustamine lihtsam? Miks või miks mitte?

Ma ei ürita jutustada lugu mitte niivõrd lapse pilgu läbi, kuivõrd täiskasvanu vaatenurgast, kuid ikka ju lapsele. Lastekirjandus ongi lapse ja täiskasvanu vaheline asi. Kui laps täiskasvanu kirjutatud loo omaks võtab, sünnibki lastekirjandus.

Olete olnud üks Eesti armastatumaid laste- ja noortekirjanikke juba aastakümneid. Mis teid endiselt kirjutama innustab?

Mu esimene raamat ilmus 1961. aastal, see oli lasteraamat. Sealtpeale olen kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, proosat, luulet. Mulle meeldib kirjutada lasteraamatuid, ja need tulevad mul ka paremini välja kui täiskasvanutele kirjutatud lood. Aga kirjutamisest on kujunenud eluviis: nii ma elangi.

Milliseid huvitavaid raamatuid teile viimasel ajal silma on jäänud?

Loen üsna palju ja väga mitmesugust kirjandust, kindlasti jälgin eesti lasteraamatuid. Aga enda huviks ju ikka täiskasvanute kirjandust. Valik on tänapäeval rikkalik. Viimastest loetud raamatutest on huvi pakkunud A.M.Homes’i “Antagu meile andeks”, kus laheda sarkasmiga on kirjeldatud Ameerika jõukama keskklassi süüdimatult värvikat elu. Väga meeldis Tommi Kinnuse “Nelja tee rist”. Valitud kirjanduslikud võtted annavad mõtlemapaneva ja sealjuures põnevalt esitatud sissevaate Soome lihtinimese ellu 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõpuni.

Hea meelega loen ka krimikirjandust. Suvel sattus kätte Iain Pearsi “An Instance of the Fingerpost”, krimkana kirjutatud teos 17. sajandi Inglismaast, täpsemalt 1660-ndate Oxfordist, raamat, mida on võrreldud Umberto Eco “Roosi nimega”. Väljamõeldud tegelaste kõrval tegutsevad seal ka tõeliselt elanud persoonid. Kuivõrd selle perioodi Inglismaa ajalugu on mu jaoks kauge põgus mälestus nõuka-aegsetest ajalootundidest, siis seda põnevam.

Küsis Saskia Puusaar.

Saskia arvustust Aino Perviku raamatule „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ loe siit!

Igal juurikal oma arvamus

jääpurikas-murelik-piim-ja-teised-tüübid

Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“

Tänapäev, 2015, 78 lk.

Illustreerinud Ulla Saar

Toimetanud Pilleriin Torim

Kujundanud Villu Koskaru ja Ulla Saar

 

Aino Perviku, ühe minu lapsepõlve enimloetuma ja armastatuma kirjaniku värskeim lasteraamat ilmus möödunud aastal ja kannab pealkirja “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid”, mis on nomineeritud KULKA kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias.

Juba kätte võttes vaatab kaanelt vastu huvitav pilt – kõrrega pakist piima joov rebaseks maskeerunud laps –, kutsudes end avama. Raamat sobib nii endale õhtulugemiseks kui läheb see hästi peale väikestele nõbudele (proovisin järele).

Meie jaoks kõige vahvamaks üllatuseks raamatus oli lugu väikesest Saskiast, kes tähistas oma viiendat sünnipäeva!

Tegu on ühe igati lõbusa raamatuga, kus sees trobikond omapärases võtmes kirjutatud igapäevased situatsioone. Lugude tegelased on heasüdamlikud, ausad ja isetud. Lugudes on ka tavaliselt mõni oluline õppetund või mõttetera ja niimoodi lihtsas keeles esitatult on lastel seda kergem mõista – näiteks seda, kuidas telekapuldi pärast kähmlemine ei kanna vilja ja kuidas unejutud raamatust on ka tegelikult päris toredad; või seda, miks padi ja tekk vahel öösiti voodis keerdu kipuvad minema.

Toon sisunäideteks veel teose nimilood “Jääpurikas” ja “Murelik piim”. Mõlema loo puhul on minategelaseks eluta objekt, mis mõtleb ja tegutseb teiste inimeste või asjade heaolu nimel. Piim ei soovi hapuks minna, sest tahab ju Oskaril hommikul kruusi sees olla. Jääpurikas loodab kõik väest, et ei kuku veel räästast alla, sest lasteaia hoovis mängivad lapsed, kellele jääpurikad ohtlikud on.

Soovitan seda raamatut kõigile, kellele varem Perviku raamatud meelepärased on olnud, ja ka nendele, kes pole varem tema loomingut lugema sattunud (nemad on küll eestlaste hulgas vähemuses), kuid on avatud tutvustele uutmoodi juttude ja tegelastega. Saate natuke oma lapsepõlve üle nostalgitseda või niisama lastekirjanduspisikust nakatuda!

Saskia Puusaar

Saskia intervjuud Aino Pervikuga loe siit!

Intervjuu Doris Karevaga

DK_Perekonnaalbum

Doris Kareva luulekogu „Perekonnaalbum“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Doris Karevaga.

 

 

„Perekonnaalbumi“ nö peategelasteks võib pidada eri väärtusi, iseloomuomadusi ja emotsioone. Miks valisite just perekonna ja sugulased meediumiks, mille kaudu need lugejani tuua?

Ei valinudki. Sõnad tulid pähe ja tekst hakkas jooksma, lustlikult ja isepäi. Mul polnud esiotsa mõtetki neid lauseid luuletusteks pidada või lugejani tuua. Alles kui sõpradega mõnda jagasin, sain tungiva nõudmise terve raamat kokku panna. Ja siis märkasin, et nad kõlavad üsna sarnaselt lausetega, mida vahetatakse ammuste lähedastega üle hulga aja, pulmades, matustel või klassikokkutulekul kohtudes: kuidas läheb? mis temast on kuulda?

Nii et selline lihtne rütmiline värsivorm, eesti keelele ehk suupärasem kui limerik, sündis üsna iseenesest. Ja selles erinevaid mõisteid, väärtusi ja omadusi tegelastena mängima panna on puhas lust, lõpmatult võimalusi pakkuv. “Perekonnaalbum” hõlmab vaid väikest osa kirjapandust.

Minu üks lemmikuid oli lugu Kunstist ja Vabadusest. Kas Teil on raamatust ka oma lemmiklugu-lemmiktegelane või on kõik ühtmoodi kallid?

Kõik tegelased on ühtmoodi kauged ja kujutluslikud tuttavad, mõni muidugi armsam kui teine. Eriti meeldivad mulle aga Piia Ruberi nõelniiditehnikas pildid, mis pärinevad kunstniku enda albumist, tema sugulastest, keda mina ei tunne ja kelle omavahelisi suhteid mina ei tea. Aga seda kunstilisemalt tulemus mõjub.

„Perekonnaalbumi“ tagakaanelt leiab värsirea: „Kui kohtusid Sõna ja Suhe, / sündis selline Lugu. / Ehk aitab veeta Aega / Sinul, kes Luulet ei loe.“ Kas raamatu sihtgrupiks on inimesed, kes harilikult luulega oma vaba aega ei sisusta?

Sihtgruppi ei ole. Minu muljet mööda on see tekst kergesti loetav, ajatu ja universaalne nagu mõistujutud või vanasõnad. Selle vormiga on ka hästi lihtne mänguliselt kaasa minna. Olen mõnes koolis huvi pärast katsetanud ja tulemusena on sündinud üsna põnevaid tekste. Aga tähelepanu! Kes pakub välja parima sõna selle värsivormi nimetuseks, saab preemiaks valida endale kolm kirjastus Verbis ilmunud raamatut.

Keda peate oma suurimateks eeskujudeks?

Eeskujusid ei ole. Imetlen paljusid, õpin kõikidelt.

Mis oli Teie viimane parim lugemiselamus?

Väike ja väga sisutihe, puhta kõlaga raamat, millest kõik ülearune on eemaldatud – John Hutchinsoni “Sild” (The Douglas Hyde Gallery, 2015). See koosneb nappidest märkmetest ja mõtisklustest kunsti, elu ja maailma üle. Pehme kaane ja väikese formaadiga raamat, paras taskusse pista – aga võib pikaks ajaks mõtteainet pakkuda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Doris Kareva luulekogule „Perekonnaalbum“ loe siit!

Õndsus ja Sündsus on õed

Perekonnaalbum_kaas_2.indd

Doris Kareva „Perekonnaalbum“

Verb, 2015, 88 lk.

Kujundanud Piia Ruber

 

 

 

Doris Kareva on alati olnud üks mu lemmikluuletajaid. Seega olin eelmisel aastal väga elevil, kui ilmus tema järjekordne luulekogu „Perekonnaalbum“. Lugesin seda nii jõulude ajal kui ka nüüd, märtsis. Kuigi olin juba esimest korda kauni kujundusega väikest raamatukest kätte võttes ja seda sirvides lummatud, tundus mulle, et Kareva värsid lähevad ajas aina paremaks. Neid võib korduvalt üle lugeda ning ikka midagi uut leida. See on luule juures nii paeluv – mulle tundub, et ma kasvan koos luuletustega. Ise targemaks saades ja elu kohta rohkem õppides avanevad luuletuste juures tahud, mida varem ei näinud või ei osanud leida.

Luulekogu on ise üpris pisike: koosneb neljakümnest pildist, mille peategelasteks on erinevad väärtused, emotsioonid ja iseloomuomadused. Kaastunne, Tõde, Vabadus, Õud, Ahvatlus ja teised on luulekogus isikustatud kujul ning moodustavad suure suguvõsa, mis on lausa väikese küla mõõtu.

Sõprusel tihti on külas

Unistus, Nali ja Mäng.

Kui aga helistab Häda,

on Sõprus kohemaid kohal. (lk 31)

Ladusad riimid ja tabavad salmid on erineva iseloomuga: osad on kui väikesed muinasjutud; osad nagu aegumatud õpetused – inimestele igavesti iseloomulikud lood; mõned kriitika tänapäeva ühiskonnale.

Kainus läks välismaale

ja Aruga abiellus.

Nüüd on neil kaksikud lapsed,

Kasu ja Omakasu. (lk 67)

„Perekonnaalbumi“ pealkiri on minu meelest eriti sobiv, kuna luulekogu võiks tõesti iga luulehuvilise (pere) raamaturiiulil olla. „Päris“ perekonnaalbumeid, piltidega ja puha, jääb ju kodudes aina vähemaks, kuna oma lihast ja luust perekonna pildid on enamasti arvuti hoole all. Miks mitte siis hoida paberil alati käepärast luulest perekondi, kelle juhtumistest õppida.

Kunstil on üksainus huvi:

näha, kuis Vabadus tantsib.

Teda õpetas Rõõm,

mitte Karmus või Lodevus. (lk 57)

Hoolimata väiksusest on raamatu vaim suur. Minu jaoks on see omamoodi elu ja suhete aabits, elukogemuse põhjal kirjutatud. Igaüks leiab vast loo, mis just täpselt oma elu kujutab – mina leidsin, usun, et ka teised lugejad. See pole aga ühe hingetõmbe raamat. Pigem on parem lugeda paar lugu korraga, veidi mõtiskleda ja nõnda meelde tuletada, mis on elus oluline.

Helen Maria Raadik

Helen Maria intervjuud Doris Karevaga loe siit!

Intervjuu Kairi Loogiga

kairi111

Kairi Loogi raamat „Piia Präänik kolib sisse“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kairi Loogiga.

 

 

 

 

Mida Te arvate olukorrast maailma lastekirjanduses?

Minu meelest läheb lastekirjandusel suurepäraselt. Tore on näha, et kaasaegne lasteraamat mitte üksnes ei hari, vaid ka inspireerib ja rõõmustab, õhutab kaasa mõtlema, lohutab ja ajab vaidlemagi, kui tarvis. Hea, et lastekirjandust ei peeta enam mingiks raamatulaadseks tooteks, kus tegutsevad jänesed ja karud, vaid täisväärtuslikuks osaks maailmakirjandusest, mis kõnetab nii noori kui vanu. Lasteraamatud on aina rohkem pildis, tabusid enam peaaegu polegi. Kõik on võimalik, sõltub lihtsalt, kuidas kirjutada.

Mis teeb Teie jaoks lasteraamatu kirjutamise põnevaks?

Magus teadmatus ja ootusärevus. Ma olen nimelt laisavõitu ja kogu lugu ette välja mõelda ei viitsi, las ta parem idaneb tasakesi ja kasvab suuremaks. Leidlikke ja viguritega tegelasi on mul hoopis lihtsam välja muneda. Praegu otsin ka just linna pealt ekstsentrilist onklit, kes järgmise raamatu jaoks läbipaistvaks muuseumidirektoriks moondada.

Kas pöörate oma lugusid kirjutades erilist tähelepanu ka stereotüüpide vältimisele?

Ei, nii mõtestatult ma ei tegutse. Mulle lihtsalt meeldib kirev ja muutuv maailm, kus harjumuspärane pole reegel, vaid isiklik valik. Eks ma ise püüan samuti jõudumööda rutiini nurka suruda ja nii see siis vist kandubki mu lugudesse ka. Avara pilguga inimesi nähes liigutan ma alati rõõmust kõrvu! Näiteks minu teada liigub Eesti tänavatel juba tõsiseltvõetav hulk lapsi, kes arvavad ka, et lutikad on lahedad!

Kuidas Te suhtute feminismi?

Tänapäeval peaks võrdsed võimalused olema iseenesestmõistetavad, nii et ega ma end selle teemaga eriti ei vaeva. Vähemalt seni, kuni keegi mõne tagurliku nõuandega lagedale tuleb ja tahaks juukseid katkuda… nii enda ja nõuandja omi. Feministlikus Amsterdamis elades tuleb seda õnneks harva ette, aga ka rasket kohvrit peab siin ise trepist üles lohistama. Üldiselt kuulun ma siiski nende preilide toetusgruppi, kes tahavad saada pigem tarmukaks kui täiuslikuks.

Kui saaksite valida, siis millist võluvõimet tahaksite endale ja millist sooviksite tervesse maailma?

Üle kõige maailmas tahaks ma õudselt kassidega rääkida! Ma arvan, et neil on meile nii mõndagi öelda, ja mitte ainult selle kohta, kus on parim pikutada. Aga võluvõime tervele maailmale… no kas poleks tore, kui kõik kurjad mõtted ja väiklased eelarvamused muutuksid iiristeks ja need söödaks ära? Sellises maailmas elaks ma heameelega veel mitusada aastat. Tsau, hambaarstid!

Küsis Hanna Gerta Alamets.

Hanna Gerta arvustust Kairi Loogi raamatule „Piia Präänik kolib sisse“ loe siit!

Parajad präänikud need Präänikud

piia-präänik-kolib-sisse

Kairi Look „Piia Präänik kolib sisse“

Tänapäev, 2015, 104 lk.

Illustreerinud Ulla Saar

Toimetanud Priit Põhjala

Kujundanud Villu Koskaru

 

2015. aastal ilmunud lasteraamat „Piia Präänik kolib sisse“ on Kairi Loogil järjekorras neljas. Varem on tema sulest ilmunud ”Leemuripoeg Ville teeb sääred”, “Lennujaama lutikad ei anna alla” ja “Peeter, sõpradele Peetrike”.

Viimase raamatu peategelaseks on krapsakas ja uudishimulik koolieelik Piia, kelle seiklused algavad pere uues kodus, vanas puumajas Papli puiesteel. Kohe algusest peale hakkab tüdrukutirts tutvuma oma uute naabritega, kelleks on küllaltki omanäolised ja värvikad tegelased. Tegelasi ilmestavad Ulla Saare illustratsioonid, mis lisavad autori kirjeldustele veelgi ilmet.

Esimesel korrusel elab vaevumärgatav ülikonna, portfelli ja arusaamatu keelekasutusega poliitik Siim Susi. Kolmandal korrusel aga mehaanikuks õppiv Mirjam koos oma suure koera ja karusid armastava kanadalasest poiss-sõbra Jackiga. Lisaks figureerivad erinevates lugudes paljud Piia sugulased ja uued sõbrad.

Erinevaid tegelasi jätkub pea igasse juttu ja igav ei hakka kohe kindlasti. Raamat on kokku pandud erinevatest lugudest, millest osad on väiksemale lugejale tuttavad ajakirjast Täheke. Iga peatükk on kui omaette seiklus, mis moodustab väikse, kuid tähtsa osa Präänikute perekonna esimesest aastast uues kodus.

Piia jaoks on väga oluline, et teda ümbritsevad lähedased oleksid terved ja tunneksid end hästi. Ta on piisavalt isetu, et jätta isale kõik viimase ebaausalt teenitud kommid või aidata oma onu, kes on nii haige, et jaksab ainult krõpsu süüa ja diivanil lesida.

Raamat kõnetab kindlasti paljusid väikseid lugejaid, sest Piias kui uudishimulikus ja energilises tüdrukus on peidus palju, millega end samastada. Raamat tervikuna on dünaamiline, mis muudab lugemise mugavaks, kuid ehk mitte väga hästi hoomatavaks. On näha, et autorit ei piira teatud stereotüübid. Riidekapis elutsavad koid võivad tuua rohkem rõõmu kui pahandust. Küll aga kipuvad kõik mehed raamatus jääma pigem laiskadeks ja põikpäisteks ning poliitikud ebainimlikeks.

Ka suurema lugeja jaoks leidub neis lugudes midagi. Jagatakse erinevaid näpunäiteid teatud olukordadest välja pugemiseks ja vastatakse pikalt õhus olnud küsimustele, millele ei osanud vastust oodatagi.

“Piia Präänik kolib sisse” on kahtlemata üks neist raamatuist, mis toob ka vihmase ilmaga päikese välja. Kellele meeldib päikseline ilm, sellele meeldib kindlasti ka see raamat.

Hanna Gerta Alamets

Hanna Gerta intervjuud Kairi Loogiga loe siit!

Intervjuu Kaur Riismaaga

284772_174202205983782_1206509_n

Kaur Riismaa romaanid „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kaur Riismaaga.

 

Kas „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“ olid algusest peale kirjutatud mõttega proovida kätt proosas või tekkisid lihtsalt mingid mõtted, mida luules esitada ei saanud? Kas teie jaoks on üldse vahet kas teemat käsitletakse näiteks pikemas luulepalas või proosas?

Luule on sähvatus, plahvatus. Üldiselt kirjutatav ühes rodus, ühe keskse tugeva kujundiga ning võibolla mõne väiksemaga seal kõrval. Proosa on plahvatuste jada. Nagu sisepõlemismootor. Heal juhul on iga lause nagu uus plahvatus, samamoodi nagu luuletus keskse tugeva kujundiga.

Luulet on mõtet kirjutada, kui sul on mingi väga konkreetne asi ütelda, mingi mõte, mingi tunne. Proosas on rohkem võimalust mängida, vaielda. Proosat võib kasutada ka omaenda kahtluste selgeks või mõtete lõpuni mõtlemiseks. Luules pole see võimalik.  Luules on kohe aru saada, kui autor polnud eneses kindel.

Viimasel ajal on aktuaalseks teemaks igasuguse võõra kultuuri pealetung ja selle mõju eesti kultuurile. Kas selline asi on pigem positiivne või negatiivne? Eks ole eesti kultuurgi tekkinud mitmete võõraste mõjutuste tagajärjel. Kas meie kultuur peaks olema veel avatum ja rohkem tulevikku vaatav või keskenduma rohkem traditsioonilisele ja minevikulisele?

Ma olen viimasel ajal mõtelnud selle peale, et mis see on, see eesti kultuur või eestlase kultuur. Mille me peaksime aluseks võtma? Kas selle, et eestlane sööb kartulit, kama ja hapukapsast, kirjutab hindele 5 seitsmenda klassi eesti keele kontrolltöö, käib laulupeol ja oskab nimetada ärkamisaja põhjuseid ning tähtsamaid tegelasi? Kui need üheskoos, tervikuna on kriteeriumid, siis ma ei usu, et eesti kultuuri esindajaid Eestis kuigi palju elab. Paremal juhul oleksid tõelised eesti kultuuri kandjad need, kes on äsja vajalikud eksamid teinud ja kodakondsuse saanud.

Või on „meie kultuuri“ tunnuseks kaunis ja korrektne eesti keel, „nende kultuuri“ tunnuseks puudulik keeleoskus? Sel juhul on keskmine Odini sõdalane samas pundis Vao põgenikuga. Ühel odinlasel oli nende meelavaldusel maru „pohui“ millestki, ma ei kuulnud millest. See on väga oluline, mis keeles sa ropendad. Eriti, kui sa selline rindemees oled. Muidu kirjutabki kroonik „Süüria Abduli kroonikas“, et eestlaste jumala nimi on Pohui.

Või mis see „võõras kultuur“ üleüldse on? Vaesed inimesed, keda on Euroopas ligi miljon, kelle emakeelt keegi ei oska, kes otsivad tööd teises riigis? Ka sellisel puhul ei erine eestlane kuigipalju süüria põgenikust.

Olgu, äsja öeldu on mõeldud norimisena, sel on demagoogia maik. Aga raske on tõsiselt võtta väiteid, et just praegu on mingi võõras kultuur kuidagi eriliselt levima hakanud. Olen näinud, kuidas ühel väga sinimustvalgel meeleavaldusel annab ema mõneaastasele lapsele tahvelarvuti, et too ei jonniks ja vait oleks. Inglise keel tuleb juba üle kümne aasta uksest ja aknast, aga meie räägime mingitest pagulastest? Eestlane on ise pagulane inglisekeelses maailmas, sest eesti keelega ei ole tervet Maakera hõlmavas majanduses mitte midagi peale hakata.

„Pühamäe“ Maurice luuletab mingi avaliku eesmärgita, ta ei soovi oma luulet kuskil ilmutada vaid lihtsalt paneb nõnda kirja oma mõtteid ja tundeid. Kas selline võiks olla ka tegelik normaalsus? Et inimesed luuletavad päeviku pidamise asemel? Ilma mingi kindla soovita saada luuletajaks?

Muidugi võib luuletada ka sahtlisse. Aga see pole väga hea luule, ükskõik kui geniaalne, sest puudu jääb suulisus, ette kandmise komponent. Luule peab kõlama, siis ta muutub päriselt luuleks.

Kes on need kirjanikud, kelle teoseid kõik noored ja inimesed üldse võiksid olla lugenud, ent keda koolide kirjandusõppekavad eriti ei armasta?

Ma ei tea, mida kirjandusõppekavad armastavad. Või mis klasse sa silmas pead? Võibolla peaks rohkem lastele näitama seda, et kirjandus ei ole mingisugune muu maailm, võõras. Ja et kõik on omavahel seotud. Kui sa kuulad Tupaci värsse, siis pole keeruline kujutleda ta mõnda vana-kreeka eeposesse Perseuse või Iasoni kaaslaseks.

Kord ühes koolis esinedes lugesin gümnaasiuminoortele ette Semperi „Vabastatud Tartule“, ja küsisin, mis ajal see on kirjutatud. Ainus ja üldine vastu oli, et kuskil laulva revolutsiooni ajal. Ma uurisin, et miks nad nii arvavad. Vastus oli, et viimane rida on ju „Nüüd alustame elu – juba teist!“

Nii oma luules kui proosas kirjutate inimestevahelistest suhetest, armastusest ja tavalisest elust. Kas on mingeid teistsuguseid teemasid, mida tahaksite veel laiemalt ja suurelt käsitleda või on teie arust sellised suhted just põhilisim ja kõik muu teisejärguline?

Ma ei saa hästi küsimusest aru. Mis see „tavaline elu“ on? Elu on ebatavaline, oleks ta tavaline, poleks meil kirjandust või kujutavat kunsti või muusikat või tantsu.

Ja samas… mis mind huvitab, on mälu. Ma ei kirjuta kuidagi eriliselt suhetest või armastusest. Ka minu luulekogud, eriti esimene, tegelevad mäletamise küsimusega. Kuidas me mäletame, mida mäletame, ja kuidas see loob meie minapilti. Kuidas inimene teeb valikuid, mida mäletada, mida unustada? „Pühamägi“ on täies mahus tagasivaade. Minajutustaja meenutab. Aga miks ta mäletab ja meenutab just niisuguseid asju ja sündmusi? „Pühamägi“ on meenutuste najal jutustus ühe inimese üleminekust, metamorfoosist, tema piiriületusest. See pole niivõrd lugu Maurice’ist ja Niinast, vaid minajutustajast enesest. Mida ta peab vajalikuks mäletada? Kuidas ta jutustab? Igas lõigus püüab ta olla kohal, hüüab ridade vahelt „Mina! Vaata mind!“ Miks ta niimoodi ennast esile seab, mida ta kompenseerib?

„P“ on kirjeldus varases keskeakriisis pereisast, kes püüab iseendale selgeks teha, selgeks mäletada, et ta tegi õiged valikud hüljates vagabundielu, samas toda eelmist elu ikkagi natuke igatsedes.

„Pimeda mehe aedades“ on mälu teema rohkem esil kui „Pühamäes“. „P“ mõttearendus piiril ja äärel olemisest esineb ka „PMAs“. Üks suur teema on inimese üleminek teiseks inimeseks, üle piiri minek. Millised on need kriteeriumid, mille alusel inimene mõistab, et ta on nüüd teistsugune kui ta oli nädal tagasi või aasta varem? Emilia jutustab pikalt oma üleminekust n.ö krunnielust päris oma ellu. Ja ta valmistus üheks uueks hüppeks üle piiri. See on Emilia vabanemine nii reaalselt kui kujundlikult. Tema loo kõrval asetseb härra Koi lugu, kusjuures Koi ei mõista, millal üleminek toimus, ta on selle hetke oma mälus ära peitnud. Georg näitab Koile, mis juhtus, tõstab mehhaaniliselt selle sündmuse, lapseootel Emilia auto alla jäämise, tema silme ette.

Ja samas on see, mida härra Koi tegelikult tahab, ootab ja kardab PMAsse ära peidetud. Emilia korrutab, et Adam ei lugenud raamatuid, aga Adam oli lugenud ühte raamatut, mis oli temasse väga võimsalt mõjunud. Tsitaat sellest raamatust on PMAs olemas, aga ma ei ütle kus. Las lugeja otsib. Mulle meeldivad ristsõnamõistatused.

Küsis Paul Raud.

Pauli arvustust Kaur Riismaa romaanidele „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ loe siit!