Imetegija naaberkülas ja muid jutte Heinsaarelt

unistuste-tappev-kasvamine

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

Menu Kirjastus, 2016, 231 lk.

Toimetanud Piret Põldver

Illustreerinud Marge Nelk

Kujundanud Mari Ainso

 

Mehis Heinsaare jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ kirjeldab end sissejuhatuses kui „jutud, novellid, muinasjutud ja nägemused siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid“, seda küll aga muidugi juhul, kui pentsiku ja võimatu kontsentratsioon oleks atmosfääris hoopis suurem kui ta päriselt on. Paigad on küll lähedal ja kohanimed reaalsed, ent see on pöördvõrdeline nende elanike harjumuspärasusega. Naljakalt vanamoeliste nimedega tegelased nagu oma põgenevat neeru jälitav Jaan Absalom („Ülejäänud elu õnnenatuke“), murtud südamega aeg-ajalt vihmapilveks moonduv elektrik Daniil Lõo („Unistuste tappev kasvamine“) ja uusmessialik staarsurija Aabel Vikerpuu („Aabel Vikerpuu, õnnelik surija“) elavad kõik oma veidrat väikest klaaskuulielu pidevas kulgemises, lubades lugejal nende eludesse neutraalse jälgijana sisse vaadata ja kaasa elada.

Fantaasiaküllusest muidugi selles raamatus puudu ei jää, ent hoolimata üdini heinsaarelikust ja väga nauditavast loo loomulikust lõppematu lõngakerana veeremisest, tekitab raamatu järjest lugemine kahvatumaid emotsioone, kui oleks oodanud. Selles on süüdi repetiitsus, motiivide lehest lehte kordumine ja tegelased, keda teistsuguse nime ja näoga oleks ma justkui juba kohanud. Loost loosse korduvad samad konfliktid, samad lahendid – muutuvad ainult kulissid, ent peaaegu fetišeeritud segaduseaisting ja romantiseeritud põgenemine ei puudu ühestki loost. Vaid „Sinine mets“ eristub selles osas teistest lugudest oma küllusliku, morbiidse groteski ja hoopis teistsuguse ajendite ja moraaliga. Ühesõnaga – kole lugu! Ent paljude ilusate ja helgete lugude sees teeb üks kole lugu ära rohkem, kui kümme eriti ilusat.

Kuid nagu öeldud, see efekt ilmneb ainult siis, kui harrastada raamatute läbilugemist ühe õhtuga. Kui jätta raamat öökapile ja lugemiste vahele puhveraega, siis muutub lugemiskogemus palju ärksamaks ja rikkamaks. Sama juhtub siis, kui mitte struktuurile ja järjepidevusele ülemäära palju tähelepanu pöörata, vaid võttagi neid kui stiliseeritud eluõpetusi või mõelda neist kui muinasjuttudest žanrimääratlusega cautionary tale.

Jättes sõna aga hetkeks kõrvale, tuleb nentida, et tegu on ühe Eesti kirjanduse viimaste aastate kenama ja väärikama trükiga, seda justnimelt eriti visuaalse külje ja lugejasõbralikkuse pealt. Paberikvaliteet ja Marge Nelgi muinasjutuliste illustratsioonide kvaliteet teeb hinge rõõmsaks, samamoodi nagu täiusliku suuruse ja pehmete seriifidega kiri, kus lauseid lõpetavad tillukesed teemandikujulised punktid. Tundub nagu pisiasi, ent hea küljendus võib tihti teksti jooksmise jaoks teha rohkem ära kui ükskõik kui asjatundlik toimetustöö. Täiusest lahutab trükist minu jaoks vaid see, et nii värvirohkete lugude juures võiks pilte olla palju rohkem kui vaid üks loo kohta. Paigalpüsimatu süžee lubaks seda kindlasti.

Kokkuvõttes, lookoguna on raamat muidugi tore ja pakub ka niisama sirvijale avastuslusti, rõõmustades südant nii kauni küljenduse kui ka lobeda, mahlaka tekstiga, ent tervikuna jääb ta siiski ühetasandiliseks ja pisut nõrgaks, jäädes selles plaanis siiski pigem lugude-juttude kokku trükkimiseks kui sidusaks ja ühtseks raamatuks. Mis muidugi ei tähenda, et suveõhtul ilma elektrita suvilas istudes ei võiks mõni pahaaimamatu neist lugudest ootamatult valgustuda…

R.T

Kui minevik on tulevik

maahingamispäev

Martin Vabat „Maahingamispäev“

Elusamus, 2016, 40 lk.

Toimetanud Maarja Pärtna

Kujundanud Margus Kiis

 

 

„Maahingamispäev“ on Martin Vabati neljas luulekogu. See köidab kindlasti nii proosa- kui ka luulearmastajaid. Autori mõte liigub kord lendlev-luuleliselt, kord sammub raskelt proosaradu. Ometi on ka raskes mõttes kergust, või selget püüdu sellesse. Kergus ei jää tulemata, see on alati olemas. Ka siis, kui kõik on läbi.

Oli vaja leinata
oli vaja valutada.

Kuid nüüd tahan rahu,
tahan kergust.

Tahan laulda rõõmust
isa haual. (lk 29)  

Raamat ületab ja ühendab piire siin- ja teispool elujõge, piire oleviku ja mineviku vahel. On tunda tüdimust rusuva kurbuse tekitatud eluväsimusest. Aga luuletaja teab, et nii, nagu minevik ise, võib ka väsimus minevikust olla illusioon ja üldse mitte päris kogemus.

„Võib-olla“ ütleb vanamees, „aga kas inimene pole siis surnud – liha, lõbu, ja leina mägede vahel? Kas tema elab või teda elatakse?““ (lk 19)

„Maahingamispäevas“ on rohkelt nukrat igatsust ammumöödunud kaunite aegade järele ja soovi uuesti ellu äratada unustusesse vaikselt kaduvaid mälestusi. Autor elaks nagu minevikulistes mõtetes, samas leppides melanhooliaga täidetud olevikuga ja tõrjudes uuendusi. Nagu soovides, et aeg peatuks, või vähemalt tõmbaks tagasi, ei tõttaks nii kiiresti uue tuleviku poole. Minevik ise ei ole veel selge, pole veel selgeks mõeldud ja läbinisti tunnetatud. Minevik on just nagu tulevik, läbi vaatamata, läbi elamata, läbi luuletamata.

Vanad ajad
On kiirteede vahele pressitud
Ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvat. (lk 9)

Järsku, seal tagareas, mõistan, et sellisest valust olengi tehtud, sellestsamast eemaldase poisi kirkast kurbusest, mida tundsin, kui poisikesena jüriööl üksi üle staadioni vantsisin või emaga kolhoosipeo ajal kahekesi paplite all kõndisin.

Ja et selliseks lapseks ma jäängi, kes muudkui istub, joonistab ning avastab elu tagantjärge. (lk 11)

Tekstidesse on sisse põimitud ka religioosseid sümboleid. Vabati luuletustes on olulisel kohal usk ning soov vabaneda pahedest ja eluga kaasnevatest kiusatustest, püüdlemine vooruslikkuse poole. Tunda end taas valge lehena ning leida puhta hinge igavest rahu.

Üks puhas hing seisab iga lapse kõrval, kui ta siia kiusu ja kiusatuste maailma sünnib. See hing ei karju, ei nõua, ei käsi. Ta on täiesti kuuldamatu. Üksnes tuntav, kui vaikida ja olla. (lk 24)

Mida Jeesus mõtles, kui ta oma jüngritele ütles: „Las surnud matavad oma surnuid ise.“ (lk 19)

Nüidne rahvas küll ütleb uhkelt üle rinna: „Ei ole Jumalat, kõik lõppeb surmaga.“ Aga ära sina lase ennast petta. Iialgi ei sure inimese hing. (lk 22)

Kõiki teemasid on käsitletud tähelepaneliku loodusvaatlusega ning küpse elutarkusega. Iga heli, lõhn ja valgussähvatus omas erilisuses on tõstetud igavese igatsuse troonile. Poeet igatseb kuulda vaikust, tunda selle ligiolu. Igatseb meeleselgust ning kogemust hingava maaga.

Tõmban kopsud täis ärkava maa lõhna ning kuulan sookurgede hõikeid.

Olen saavutanud palju,
kui suudan puhata mõtteist.

Olen edukas,
kui panen tähele
voolava vee vaikust. (lk 16)

„Maahingamispäev“ ühendab lugeja maa rütmidega.

Seda lugedes tundsin ma erilist tõmmet loodusesse, puude lähedusse või mere lainetesse. – Ühel hetkel olen ma seal, olen see sama. Olen hingamine ja  see, kes seda kuuleb, tunneb, ja ka see, kes sellest luuletab.

Hing on siin väljade ja metsade vahel maas.
Kui vaikselt kuulatad, kuuled
Kui suudad, kaod sinagi korraga sinna südame
ja hingevärina vahele. (lk 35)

Sirel Tammisto

Vabavärsilised uitamised Annelinnas

siht-koht

Silvia Urgas „Siht/koht“

Elusamus, 2015, 44 lk.

Toimetanud Helena Läks

Kujundanud Martin Veisman

 

 

Tervist, Silvia!

 

Lugesin su luulekogu „Siht/Koht“. Lühidalt öeldes, mulle täitsa meeldis. Mõned read jäid kummitama, mõni terve luuletuski. Esimese asjana köitis muidugi kujundus – väga ilus! Teen Martinile pai. Tekstipaigutuse juures häiris küll see, et pealkirju pole hästi näha. Kuna selles kogus on luuletus ja tema pealkiri üks tervik, siis on üsna ebamugav kogu aeg tagant sisukorda otsida ja järele vaadata

Luuletuste sisu on aktuaalne. Su armastusluule pole eriti õhkav ega paatoslik, pigem selline igapäevane, armsalt argine (aga mina käisin sinuga kultuurimaja katusel / ja kuulasin pärast kassetilt / eda-ines ettit, lk 6). Ja see inimene, kes nendes luuletustes armastab, igatseb, pettub ja mõtiskleb, temaga leiab ilmselt igaüks midagi sarnast, eriti noored. Aga võib-olla mitte „eriti noored“, ma ise pole ju kunagi vana olnud ja ei tea, mida „vanad“ inimesed tunnevad.

Kuna sa ise oled ikkagi küllaltki noor, oskad sa sellest kirjutada. Ja tundub, et elu on üsna segane. Ma ei julge väita, et sa just endast kirjutad, vähemalt mitte otseselt. Aga üks on kindel, kirjutada võib inimene vaid kas enda kogemuste varal või sellest, mis enesest läbi lastakse (näiteks teiste inimeste kogetu ja jutustatu). Seega julgen väita, et see, mida sa kirjutad, lähtub sinust. Tulles tagasi segaduse juurde… Kuigi see meeleseisund ja tunded, millest sa kirjutad, on omased metatasandil ekslejale, on need uitamised hästi selgelt väljendatud.

ma muretsen iga päev maailma pärast

või siis lihtsalt enda

ma ei sa vahel aru

kumb on kumb

minus elab seitse miljardit inimest

ja maailmal ei ole midagi selga panna

(lk 19)

Eneseotsimist ja -defineerimist (kunstniku/kirjanikuna) on luulekogus mitmes kohas. Jätad kirjutamisest kohati kuidagi näruse mulje, sellise tühise ja ebavajaliku. Sa teed lausa sõnad, isegi tähed, maha. Aga vot selles peitubki sinu võluv vastuolulisus.

Kõik tähed

mida me kasutame

on juba ammu surnud

[…]

me peame kõiki oma vestlusi

kustunud taevakehade

pikaldases valguses

(lk 21)

Mõnda aega ei julenud ma selle luuletuse tõttu sõnagi lausuda. Sa kirjutad sellised read ja samas annad välja terve kogu, mis sisaldab luuletusi, mis omakorda koosnevad ju ometi sõnadest! Vägev! Lisaks mainid, et sinu kõige rahulikum luuletus on see, mis lõppes iseenda alguses (lk 30) ja sellepärast on ta su lemmik. Kaunis, sõnu ongi liiga palju, eriti kui neid valesti kasutatakse.

vastik

kui luuletusi kirjutatakse

roppudest asjadest

kasutades sõnu

mida mõistlik inimene suhu ei võta

mida nähes kohemaid oksendada tahaks

(lk 28)

Kuigi ma ise suur vabavärsi fänn pole, oli su luuletusi meeldiv lugeda. Vorm on selge, lõpud panid luuletustele ilusti punktid, ei jäänud kuidagi poolikult õhku rippuma. Ühes luuletuses kasutad natuke riimi, aga see on kuidagi ebaloomulik ning rütmi pärssiv.

kõhuli kassapidaja meeleheitlik haare

ei päästa mustikajogurtit

ostulindilt riiulile lendamas

ja noa viskab loomi laevalt maale

ikka paarikaupa

(lk 29)

Sellised väiksemad riimisüstid, kus riimuvad sõnad tulevad üksikute ja ebareeglipärastena, sulavad paremini teksti. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et proovida ja ühelt viisilt teisele üle minna ei võiks, ent puhtuse ja terviklikkuse nimel võiks stiil ühe kogu raames sama olla. Nii et – vabavärss sobib sulle hetkel kui valatult. Sõnakasutus pole just kõige erilisem, ent see, kuidas sa kujundeid paigutad, on huvitav: kordused, onomatopöad ja kalambuurid (tsiit-tsiit-tsiit-tsiit-tsiita kevade / olete endale loonud neiu, lk 32; kaob käibelt kaob käibelt kaob käibelt / kaob käibelt kaob käibelt / kaob käibelt, lk 23).

Ühes luuletuses (lk 39) kirjutad ka minust, arvustajast. Hoiatad, et ma sind naisluuletajaks ei nimetaks ja et halvasti ei tasuks öelda. Ometi teadmata, mida üks arvustaja kirjutada võib, sõnad sa ses luuletuses nii: ja võtan su käest // ja tõmban su selle // liiklushuligaani tee pealt ära / kuhu kurat neil nii kiire on. Mina teeksin sinuga samamoodi, sest loeksin hea meelega su järgmiseid teoseidki.

 

Tänan meeldejääva lugemiskogemuse eest

Kristel

Kristel Zimmer

Kas on nii?!

ei-ole-nii

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“

Päike ja Pilv, 2015, 48 lk.

 

 

 

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on nomineeritud KULKA kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Tegu on kõneka ja lõbusa lasteraamatuga, kus on rohkelt pilti, vähe teksti ja suur sõnum. Kui pildid ja tekst on ehk mõeldud tõesti lastele, siis sõnum sobib igas vanuses inimesele.

Raamat kõnetab kindlasti sellises vanuses lapsi, kelle sõnavaras asub olulisel kohal sõna „ei“. Iga leheküljega on autor aina hoogsamalt lahtikerivasse loosse kogunud olulisi õppetunde või vaatenurki, mis panevad kahtluse alla senikehtinud arusaamad. Näiteks tuleb raamatust välja, et jänesed küll argpüksid ei ole, vaid saavad just ja alati hakkama. Või et väike maja ei ole kunagi liiga väike, või et külmast värisedes ja lõdisedes ei olegi sul tegelikult külm. Ja niimoodi, lihtsas keeles, väheste sõnade ning rohke voolava pildiga on neid esialgu justkui vastuolulisi mõtteid kerge mõista. Nende üle on huvitav mõtiskleda ning jutu voogu põnev jälgida. Põnev on ka jälgida ennast kui lugejat – usaldus autori vastu kasvab iga sõna ja lausega ning juba ma olengi valmis tegema muudatusi oma alateadlikes arusaamades.

Raamatu peategelane on natuke põikpäine ning väga iseseisev väike jänes. Tal on pikad kollased kõrvad ning lõbusad punased traksidega püksid. Tegevus toimub metsas, kus on õudustäratavad käekujuliste okstega puud ja põõsad, külmad kõledad lumised lagendikud ning kõiksugused hirmsad tondid, kollid, mäkid, kräpid, jõrrid, põmmid, kabulimpskid, ussid ja krokodillid. Tuttsaba elab üle külma talve ning leiab end lõpuks õnnelikult sooja suve sülest. Vahepeal vupsab voolavasse jutupildimerre ka üks kõhklev hallikarvne punapüksne hunt. Jänes aga, olles oma hirmusid ning muresid kindlameelselt eitanud, need oma peas tagurpidi keeranud ning seeläbi neist jagu saanud – ei karda üldse lontis kõrvadega kriimsilma. Ta tunneb elamisest rõõmu ning naudib täiel rinnal suve värvilisi mõnusid.

Kertu Sillaste sõnul tulid pildid raamatusse enne lauseid. Ise näeb ta end pigem kunstniku kui kirjanikuna ja eks seepärast ongi selles raamatus kirjandusega sama olulisel kohal (kui mitte olulisemalgi) kunst, pildid. See tähendab, et suur osa mõtteist ja üldse – tervest sellest jutust on antud edasi just piltidega, värvivalikuga ning tegelaste näoilmetega. Siinkohal tahaksin mainida, et raamatu formaat on kunstniku suurepäraste piltide jaoks ehk veidi väike. Kuna teksti on raamatus nõnda vähe, toetub see tugevale ja väga kõnekale visuaalsele poolele, millele võiks olla rohkem „ruumi“ antud.

Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda, et autorit ei piira stereotüübid ja ka lugeja vabaneb neist pärast „Ei ole nii!“ lugemist. Argpüks ei ole mitte alati jänespüks või vastupidi. Vilunud võsavillem ei ole aga alati kõiges hunt. Mõnikord on ta ise jänespüksi rollis ning tuttsabast saab selle metsa hunt. Elu on siiruviiruline ja mitmekihiline, kõik oleneb olukorrast ja sellest, milliseks me end ise selles olukorras loome. Ka raamatu „Ei ole nii!“ autor Kertu Sillaste on kord kunstnik ja siis jälle kirjanik. Kord kirjanik ja siis jälle kunstnik. Oleneb, kust vaadata.

Sirel Tammisto

Sireli intervjuud Kertu Sillastega loe siit!

Intervjuu Triin Soometsaga

Triin Soometsa luulekogu „Hulgakesed“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Triin Soometsaga.

 

Kuidas tuli pealkiri „Hulgakesed“ – on ju raamatu pealkiri just see, mis lugema kutsub ning mina tundsin pealkirja-tõmmet Teie raamatuga eriti.

Üks luuletus raamatus lõpeb sõnaga “hulgakesi” ja sealt tuli.

Kuidas kõrvutaksite enda luuletuste iseloomu iseenda iseloomuga?

Väga huvitav küsimus! Mõtlesin selle üle tükk aega. Täiesti sarnased on.

Millises meeleolus Te peamiselt luuletusi kirjutate ning kas ja kuidas see Teie loomingus läbi kumab?

Väga rahulikus meeleolus, muidu ei tule midagi. Õieti – ükskõik mis meeleolu on, kui hakkab mõni tekst tulema, siis kõik meeleolud kaovad ja tekib ühtsustunne kõigega. Selline tunne, et tead ja veel hullem, suudad väljendada asju, millele muidu ligi ei pääse. Nii et küsimus pole meeleolus, kuigi seda olekut võiks kirjeldada väga rahuliku, teadliku, julge ja otsustavana. Ma arvan, et mingid tujud, mis enne kirjutama hakkamist võisid olla, ei kuma kuidagi läbi.

Kas raamatus „Hulgakesed“ on tekstid inspireeritud Teie elust või on need fantaasiapõhised? Võib-olla on need paberile saanud hoopis kuidagi kolmandat moodi?

Mul on vist päris tugev kujutlusjõud, sellepärast ei maksa minult niimoodi küsida. Päris palju tekste on kirjutatud aasta tagasi Itaalias Mazzanos, seal segunesid elu ja fantaasia isegi rohkem kui muidu.

Kui peaksite kirjeldama oma luulet paari-kolme sõnaga… – millised need sõnad oleksid?

Püüd ja tahe võimalikult täpselt edasi anda seda, kuidas on, ja vahel ka selleni jõudmise teed.

Küsis Olivia Tammisto.

Olivia arvustust Triin Soometsa luulekogule „Hulgakesed“ loe siit!

Intervjuu Kertu Sillastega

kertusillaste1

Kertu Sillaste raamat „Ei ole nii!“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kertu Sillastega.

 

 

 

 

Mis inspireeris teid kirjutama ja joonistama raamut „Ei ole nii!“?

Ma tegin seda raamatut päris kaua – esimestest visanditest trükkiminekuni kulus peaaegu 3 aastat. Seega – ma väga täpset algimpulssi ei mäleta. Vist oli parasjagu hilissügis ja sel aastaajal tunnen ma ennast ikka nukra ja nõutuna – külma ja pimedat ma ei armasta – ja siis ma hakkasin lohutuseks tušši ja pintsliga joonistama, sest see on üks tore tegevus .

Kumb oli enne, kas laused või pildid?

Enne olid pildid. Alustasingi selle raamatu tegemist piltides loo jutustamisega. Tahtsin proovida, mis saab, kui alustan nii, et lõppu ette ei teagi. Joonistasin ja kleepisin pilte kokku pikaks piltjutustuse ribaks. Ühel kenal päeval tuli pähe teine idee – panna tekst pildile vastu vaidlema, siis hakkas raamat ka kindlamat kuju võtma. Aga enam ma sedasi raamatut tegema ei hakka, et lõppu ette ei tea. Vahepealseid pilte ja lauseid võib vabalt vahetada, see on üks pildi ja teksti koos arendaja eelisõiguseid, aga algus ja lõpp peaksid minul olema valmis mõeldud enne, kui suurema töö kallale asun.

Te olete ka kunstiõpetaja? Mis on lastele kunsti õpetamise juures teie jaoks kõige olulisem?

Tahan arendada loovust ja eneseväljendusjulgust. Pakkuda palju erinevaid eneseväljendusvõimalusi, lasta õpilastel ka ise endid üllatada. Katsetada igasuguseid tehnikaid. Leida igas lapses üles tema tugevused, anda talle võimalus neid edasi arendada, kinnistada ta tugevaid oskusi. Õpetada silmaringi laiendades.

Kas tulevikus näete end rohkem kirjanikuna või kunstnikuna?

Ikka kunstnikuna ja ka lühikese tekstiga pildiraamatu autorina.

Inglise keeles on Picture book omaette termin. See tähendabki raamatut, kus tekst ja pilt on sedavõrd tihedasti omavahel seotud, et üks teiseta enam sama lugu välja ei anna, osa loost räägitakse sõnadega, osa piltidega. Selliste raamatute tegemine on minu jaoks väga põnev. Ka ideed tekivad praegu korraga teksti ja pilte arvesse võttes.

Päriskirjanike tekste illustreeriksin ka edaspidi hea meelega. Suur rõõm on lugeda hästi kirjutatud juttu ja seda piltidega täiendada.

Pikemate tekstide kirjutamise peale ei ole ma tõsiselt üldse mõelnudki.

Kas peate tagasisidet oluliseks ning kas tunnete huvi mida lugejad või teised kirjanikud teie loomingust arvavad? Kas teiste arvamus mõjutab teie loomingut?

Tagasiside on loomulikult oluline. Kuulan, loen ja üritan õppida.

Kuna mu oma lapsed on juba suuremad, siis laste tagasisidet saan kunstiringi lastelt või siis koolides, raamatukogudes lastega kohtudes. Väikeste laste raamatute puhul on hästi oluline, et nad tunneksid, et lool on side nende enda eluga. Nad tahavad hea meelega raamatu teemadel arutada. Lasteraamatu sõnastus ei saa väga keeruline olla. Aga mingi trikk võiks mu meelest ikka sees olla, sõnamäng või riimijupp.

Laste ja täiskasvanute tagasiside on hästi erinev. Mõni täiskasvanu oskab raamatu mõtte väga ilusti kokku võtta.

Üks kirjastaja ütles, et “Ei ole nii!” räägib oma sisemiste deemonitega võitlemisest. Ka on öeldud, et see sobib hästi lastele, kes oma arengus jõudnud sellesse perioodi kus kõike eitatakse.

Õnneks on viimastel aastatel tekkinud hulk sõpru-tuttavaid, kes ka lasteraamatutega tegelevad ja kelle käest saab nõu küsida ka enne raamatu trükki saatmist.

Küsis Sirel Tammisto.

Sireli arvustust Kertu Sillaste raamatule „Ei ole nii!“ loe siit!

Intervjuu Juhani Püttsepaga

Juhani 1
Foto: Ingmar Muusikus

 

Juhani Püttsepa raamat „Gibraltari laevakoerte ühing“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Juhani Püttsepaga.

 

 

 

 

Kas Teile loeti lapsepõlves palju ette? Mida? Miks lastele ettelugemine oluline on ja kuidas see hiljem kasuks võib tulla?

Mulle luges ette peamiselt ema – ja „tohutult“ nagu ta ise väidab. Lausa kõrvus on, kuidas ema loeb oma meelisraamatut – Jaan Vahtra „Noorusmaa“: „Seal hõljusid laiad rukkiväljad, oli külatänav ja vana haraline pajupuu …“

Minul on see ettelugemine meeles rohkem seoses haigustega, õieti paranemisjärkudega. Et mõlemad vanemad olid õppinud arstiteadust, pidin ka kergemad tõved põhjalikult välja põdema, koolist üksjagu puuduma, kodus voodis lesima ja raamatuid uurima.

Üks episood … Istun meie Tähtvere kodus ahju ääres, jalad plekkpanges, kus kuum vesi ja sinepiplaastrid (olen tol hetkel viieaastane, nagu hiljem on täpsustunud). Tuppa astub tädi Epp, ka arst, lastekirurg, ja kingib mulle Viplala-raamatu. Järgmisel hetkel kukub see raamat pange. Kinkisin ajaloolise kollaste lehtedega Viplala-köite nüüd oma nooremale tütrele Anni Mariele tema viiendaks sünnipäevaks.

Juba teises klassis andis isa mulle millegipärast kätte Stendhali raamatu „Parma klooster“ ja millegipärast puresin selle ka kohe läbi, nagu müüri lõhkudes. Pärast seda katsumust lugesin juba ise – peaaegu valimatult kõike. Elutoa seinu täitis 1941. aastal langenud vanaonu Friedrich Kösteri raamatukogu. Friedrich oli sõjaväelane, Kaitseliidu malevapealik Tartumaal, aga ka bibliofiil.

Ettelugemine on kindlasti tohutult tähtis, eriti nüüd, üha väiksemateks killustuvate tekstide ajastul. Etteloetud tekstid on nagu kesaväljad lapse oma mõtetele. Loen ise Anni Mariele, kes alles veerib. Ega see kerge pole, nii lugeda, et laps kuulama jääks. Püüdma kindlasti peab.

Kas Te üritate lastele kirjutamise ajal mõelda nagu laps? Kas Teie raamatutest võib leida palju enda õpilasi ja tuttavaid?

Ei, ma ei püüa lapselikult mõelda. Olen küll ajalehelugusid kirjutades püüdnud end mõelda koeraks ja latikaks, pigem vähema kui suurema eduga. Küll aga valin hoolega kammertooni – kuidas lapsi kõnetada.

Minu enda õpilased maaülikooli loodusteaduste koolis on gümnasistid, suured inimesed. Küll aga said kõige esimese raamatu pealkirjas kokku mu vanaisad. Juhan oli kunstnik, Johannes pasunamängija. Nõnda sündis: „Kunstnik Johannese kummalised lood“ (1994).

Kas teile on alati meeldinud kirjutada? Kirjeldage tunnet, mis valdab teid kirjutades.

Pigem on see alati olnud ränk heitlus iseendaga, oma laiskusega, unelemisega, teatavat liiki eneseabi. Ka väikest viisi soov enese parandamise kaudu muuta maailma paremaks.

Kas teil oli noorena raske enda kirjutatud teksti teistega jagada? Kas luule kirjutamine on intiimsem kui proosa kirjutamine?

Jagamisega polnud koolipoisieas probleeme. Oma esimese „Hirmu ja õuduse juttudest“ inspireeritud teose „Tume org“ lugesin klassikaaslastele vahetunni ajal ette poiste vetsus. See võis olla kuuendas klassis. Avalaused olid: „Pimeda kotka üksildane hüüe kandub üle pimeda kuristiku. Must mets ägab ja oigas, see on tema viimane päev.“

Ma ise ei olnud siis kaugeltki hüüdja hääl kõrbes. Kool oli Tartu 1. Keskkool ehk praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja seal on õpilaste hulgas alati tihedasti leidunud kirjandushuvilisi. Tegime omakirjastuslikke almanahhe, see jätkus ülikoolis, kus õppisin bioloogiat.
Johnny B. Isotamm ütles, et pärast kolmekümnendat eluaastat võib luuletamine kergelt muutuda pelgalt tekstiteoks – ja mina tema seisukohta siis veel teadmata lõpetasin omal ajal õigel ajal ära.

Mida tähendab Teile Tartu? Mis teile selle juures meeldib ja milline oleks Tartu inimesena?

Minu südame Tartu kulgeb Emajõel Kivisillast ülesvoolu. Maismaal asetub selgelt Kassitoomele ja Toomemäele, Supilinna, mõnda südalinnakvartalisse (Treffner, Postimees, ülikool, botaanikaaed) ja muidugi Tähtverre, kus 43 aastat elasin ja praegu töötan. Mu kabinet asubki ajaloolises Tähtvere mõisas. Kaubamajja ma minna ei taha ja bussijaama kanti lausa väldin.

Tartut ma inimesega võrrelda ei võtaks, sest olen nüüd pigem Peedu spetsialist. Vanaisa Juhan rajas sinna oma Lõuna-Eesti maalimisretkede lähtepunktiks 1963. aastal suvila ja mul õnnestus sõprade abiga hoone kümme aastat tagasi talvekindlaks muuta.

Peedu inimesena? Pigem sarnaneb ta söaka tutt-tihasega, kes meie köögi akna taga igal hommikul lambarasva söömas käib.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Juhani Püttsepa raamatule „Gibraltari laevakoerte ühing“ loe siit!