Luuletaja proosas

pühamägi

Kaur Riismaa „Pühamägi“

Verb, 2015, 111 lk.

Toimetanud Maris Tamm

Kujundanud Piia Ruber

pimeda mehe aiad kaas trykki.indd

 

 

Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“

Tänapäev, 2015, 223 lk.

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Angelika Schneider

 

Ma nimetaksin Kaur Riismaad luuletajaks ka siis, kui ta luuletamise maha jätaks. Mitte tagamõttega solvata või halvustada tema proosat, vaid lihtsalt seepärast, et Riismaas ja tema tekstides on midagi nii luuletajalikku. See ei tähenda jällegi, et ta proosa oleks vähem väärt, hoopis vastupidi.

Pühamägi

„Pühamägi“ on lühem kahest romaanist ning seda võiks pigem nimetada jutustuseks. Romaan jutustab loo Maurice’st ja Niinast ühe mina silmade läbi. Niina, Maurice’i näiliselt lihtne kaaslane, on see, kes kogu loo käima lükkab. „Minu meelest oli ta liiga rõõmus.“ ja „Ta oli imepisike nagu mutter, ruugevõitu lühikeste juustega nukuliku pea kuklas tolknes saba.“ (lk 31). Maurice’i häälekad kannatused ja ilmutus Pühamäel ning Niina vaiksed kannatused, aga lõpuks: „Ja korraga tundub, et tema on meist kolmest kõige normaalsem. Nagu naised ikka. Nii, nagu naised“ (lk 97). Lõpuks läheb kõik kuidagimoodi ikka edasi.

„Pühamägi“ on lühike ja võrdlemisi fragmentaarne lugu. Oma olemuselt meenutab see raamat väga tugevalt luulekogu (nii raamatu sisekaantel kui loo keskel leidub ka päris luuletusi). Kõik peatükid on kui juhuslikud ülestähendused, mis kokku kuhjatud ühte kingakarpi ning: „Mõnikord ma üritan neid kuidagi koondada, reastada, tõstan ümber, vihastan, topin kingakarbi voodi alla tagasi, ja poole aasta pärast jändan uuesti, sest ei anna rahu.“ (lk 7). Selles mõttes ongi need nagu Maurice’i luuletused, ainult proosas. Ka keel on poeetilisem kui nii mõneski muus proosateoses, aga eks see kuulu ka Riismaa stiili juurde. Minul tekkis seda lugedes aga mingi tüdimus. Selline tüdimus, kui lemmikluuletaja luuletusi liiga palju järjest lugeda ning lõpuks tekib selline äng, justkui loeks sama luuletust ikka ja jälle uuesti. Ent kui luule puhul tekiks selline paine pärast paljut lugemist, siis „Pühamägi” loob taolise tunde paari peatükiga. Aga võib-olla peakski seda lugema aeglaselt, samas tempos nagu kõik see elus juhtuks?

Pimeda mehe aiad

„Pimeda mehe aiad“ võitis eelmise aasta Tänapäeva romaanivõistlusel I koha. Ja täie õigusega. Erinevalt „Pühamäest“ on see romaan palju romaanilisem ning proosakirjanik Riismaa on siinkohal täiel määral välja lastud.

„Pimeda mehe aiad“ räägib härra Koist, mehest, kes suudab tungida inimeste, eelkõige mälestustega inimeste pähe ja seal asju sättida nii nagu ise tahab. Nagu ütleb Naine: „Minu mees tahab saada massööriks! Luulemassööriks! Prouakestelausujaks!“ (lk 79). Lugu hüpleb sujuvalt pensionil, end Adamiks nimetava härra Koi vanaduspõlve rännakute ning Koi ja Naise kooselu vahet. Härra Koi vaatleb läbi klaaskuulikese maailma ja meenutab, samas kui noor Koi põeb töötuse ja Naise hakkajalikkuse pärast. Üks mõtleb sellest, mis oli, ja teine mõtleb, kas midagi üldse tuleb. Ja tuleb, sest miski peab ju neid kahte Koid ühendama. Tuleb pikalt ja vaevaliselt, aga kui see lõpuks kohal on, siis: „See, mis ma salamisi soovinud olin, tema iseseisvus, muutus nii intensiivseks, et oli selge – loom tuleb puurist välja lasta ning mingu otsigu saaki.“ (lk 144).

Kuidagi ei saa mööda ka Naisest, kes sekkub juttu just siis, kui ise vajalikuks peab: „Olgu tema pealegi Adam, aga mina olen nüüd igatahes Emilia ning autori jutustusse murran ma sisse, kuna ma olen pidanud oma elus igale poole ise sisse murdma.“ (lk 101). Jälle on naine see, kes leiab mehe ning kes tolle mehe jalule aitab, kes teda nuhtleb ja lohutab. Ning kelleta poleks mingit härra Koid, mitte mingit revolutsioonilist kuulsust ning mitte mingeid saksa prouasid hotellitoa taga koridoris ootamas.

Võrreldes „Pühamäega“ on „Pimeda mehe aiad“ palju rohkem valmis. Hoolikalt mõõdetud stiiliga ja hea looga romaan, mis on üks suurepärane debüüt igas mõttes. See, mis „Pühamäes“ mulle ei mõjunud ja poolikuks jäi, on siin hoolikamalt tahutud ning täiuslikum. Head tegelased, kes on mõistetavad, kes on inimesed, mitte pelgad kirjanduslikud tegelased, ning täpselt konstrueeritud lugu, mis nagu igas heas romaanis peidetud just nii, nagu mulle meeldib.

Mul on isiklikult tekkimas Kaur Riismaa loominguga selline suhe nagu Ameerikas igasugu bestsellerite autoritega (nt George R. R. Martin). Tahaks aina juurde ja juurde. Kõik tema teoste head ja vead, kõiki neid tahaks. Vägev värk igatahes!

Paul Raud

Pauli intervjuud Kaur Riismaaga loe siit!

Intervjuu Olavi Ruitlasega

10256781_1503294173265615_7663684183584082578_o

Olavi Ruitlase romaan „Vee peal“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Olavi Ruitlasega.

 

Millised luuletajad või kirjanikud on teid enim mõjutanud?

Äkki Juhan Viiding, Hando Runnel, Tartu Nak…

Kui sageli te kalale satute?

Korra nädalas ikka.

Mulle väga meeldis, kuidas rääkisite vahetult tegelase mõttemaailmast ja reaalsusest. Kuidas selline stiil välja kujunes?

Ega ju ei tea, kirjutan nii nagu oskan, nii nagu mu tegelased mulle tunduvad, nii nad paberil välja näevad. Kirjutamine ongi uute reaalsuste otsimine ja nendes viibimine. Lugemine on peaaegu et seesama asi.

Mis on teie nõuanded noortele kirjanikele?

Lugeda. Kui kirjutada siis ainult endale tuttaval teemal.

Mida tähendab teie arust Kaur Kenderi novelliga seotud skandaal eesti kultuurile?

Midagi ei tähenda, eesti kultuur on pisut rohkem kui üks kohtuasi või prokurör. Pikas perspektiivis ei saa keegi sõnale piire seada.

Küsis Erik Richard Salumäe.

Erik Richardi arvustust Olavi Ruitlase romaanile „Vee peal“ loe siit!

 

Väike mees, suur kalamees

vee-peal

Olavi Ruitlane „Vee peal“

ZA/UM, 2015, 196 lk.

Toimetanud Taive Särg

Illustreerinud Lilli-Krõõt Repnau

Kujundanud Indre Suur

 

Esimene pilk raamatule jättis sõbraliku mulje. Kaanel olid järv ja paat, milles kiilaspäine mees ja poisike kala püüavad. Ma polnud enne ühtegi Ruitlase raamatut lugenud, aga sellest piisas, et tekitada soov näha, mis seal kaane taga on.

Selgus, et seal oli lihtne lugu ühest lihtsast Võru poisist, kes Tamula järvest kala püüdmas käis. Haugi, angerjaid, latikaid, ahvenaid ja linaskeid. Loodan väga, et mõni liik kahe silma vahele ei jäänud, sest pidasin oluliseks kõik ära nimetada. Raamat on jagatud umbes kümneks looks, kus igaühes käiakse kalal. Igas loos saab ka paralleelselt teada, mis poisil hetkel peas või elus toimub. On siis keegi peksa saanud või vedru välja visanud või poiss ise armunud.

Nimetan peategelast poisiks, kuna ei mäleta, et teda nimeliselt mainitud oleks. Kuri kahtlus aga ütleb, et tegemist on Ruitlase enesega. Vahest see ongi kohe ametlikult nii ja mul on midagi märkamatuks jäänud? Igatahes tekkis mul tugev kujutluspilt, kuidas autor teismelisena 1980. aastate alguses mööda Võru linna ringi patseeris. Siinkohal kiitus suurepärase olustiku loomise eest. Lapsevanemate peks ja sõim, seksuaalsed tabud ja salaja Ameerika Hääle kuulamine andsid hea ülevaate tolleaegsest elust ja olust.

Ma pole kunagi kalal käinud, aga Ruitlane tegi kalapüügi mulle põnevaks. Sain teada, et kõiki kalu ei püütagi õngega ja tutvusin veidike kalameeste slängiga. „Vee peal“ ei saa kalapüügi suhtes külmaks jätta, sest selle ja argielu vahel valitseb harmoonia, mis annab teosele teistsuguse ja meeldejääva olemuse. Tegemist on ausa raamatuga, mis räägib elust kõige puhtamal kujul, täpselt nii, nagu on. Sageli on raamatus surm ebaloomulik ja groteskne, aga mitte siin.

13-aastase poisi elu ja mõtete jälgimine oli selle raamatu parim osa. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleksin mõne aasta võrra noorenenud, kuigi arvan, et kohati oli naiivsusega ülepakutud. Samas võib probleem olla ka selles, et tänapäeval on sellises vanuses noored kohati küpsemad ning vahest ka teadlikumad. Hetked, kus poiss esimest korda tüdrukutest unistas või kõiketeadvalt ringi marssis, tõid kaasa mingi veidra nostalgiatunde. Rääkides vaheldumisi päriselt toimuvast ja peas toimuvast, lõi autor realistliku maailma, kuhu siseneda oli imelihtne.

Arvan, et „Vee peal“ on raamat, mida peale keerulisi mõtteid täis päeva on lausa lust lugeda. Lihtne ja lööv ning omab väärtuslikku mõtet.

„Kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei oleks.“

Erik Richard Salumäe

Erik Richardi intervjuud Olavi Ruitlasega loe siit!

Intervjuu Andrus Kivirähkiga

Andrus Kivirähki raamat „Oskar ja asjad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Andrus Kivirähkiga.

 

 

 

 

Mis on teie lemmikasi? Milline oleks tema iseloom, kõnepruuk?

Ma ei suuda küll ühte eset teisele eelistada. Võiks ju pidulikult öelda, et raamat – aga ei saa ju kuidagi hakkama ka ilma kingadeta, lusikata, telefonita, padjata, voodita, lambita… Ja õnneks neil tegelikult mingit iseloomu ja kõnepruuki polegi, nad on vait ja lasevad end lihtsalt ära kasutada. 🙂

Kas teil oli ka lapsepõlves selline maavanaema, kes suurte sibulatükkidega kotlette praadis ja päevad läbi aiamaal müttas? Millist rolli need vanaemad meie ühiskonnas ja kultuuris mängivad ning kas nende tuleviku pärast peaks muret tundma?

Minu mõlemad vanaemad elasid linnas, üks neist lausa minuga samas korteris. Nii et maal suvitamas käisin ma ikka ainult koos ema-isaga. Iseenesest on muidugi tore, kui laps saab varakult kogeda erinevaid keskkondi, nii linnatänavat kui taluõue, aga ilmselgelt jääb maavanaemasid järjest vähemaks. Ega neid ei saagi ju palju olla, kui enamus eestlastest elab linnas! Samas on Eestis ikkagi kuidagi nii välja kujunenud, et laps satub mingil moel ikka maale. Võib-olla rohimine ja kaevust vee kandmine jäävad proovimata, aga seenel või marjul käib ta varem või hiljem ikka ära.

Kui suur osa romaanist või loost on teil tavaliselt ette kavandatud ja kui palju sünnib kirjutamise käigus?

Eks selline jutu “luukere” on ikka alustades paigas ja olulisemad tegelased välja mõeldud. Peab ka teadma, kuhu suunas lugu kulgeb ja milline on lõpp. Aga mingid väiksemad detailid lisanduvad juba kirjutamise käigus, nagu ka mõned kõrvaltegelased. Ehk siis piltlikult öeldes, kui sa hakkad Tallinnast Tartusse minema, siis on sul tee üldjoontes teada, nagu ka lõpp-punkt, aga kes sul täpselt tee peal ette võivad sattuda, seda näeb juba matka käigus.

Kes on teid enim võluvad või inspireerivad kirjandusklassikud ja kuidas on need võrreldes kooliajaga muutunud? Mida mäletate oma kirjandustundidest?

Oi, neid on palju! Võiksin kohe esimese hooga umbes 30 nime üles lugeda ja kindlasti unustaksin kellegi väga olulise ära. Kooliajaga võrreldes on see nimikiri kindlasti pikenenud, sest koolist on palju aega möödas ja vahepeal olen ma ikka mõnevõrra juurde lugenud. Aga kui just peab kedagi nimetama, siis olgu – eesti kirjandusest Luts ja Tammsaare, lastekirjandusest Lindgren ja Jansson, maailmakirjandusest Dostojevski ja Garcia Marques. Kusjuures süda juba tilgubki verd, kuna mõni hästi-hästi oluline jäi nimetamata…

Kirjandustunnid olid mõnusad. Ega ma seal eriti vaeva ei pidanud nägema, kõik vajalik oli läbi loetud ja kirjandite kirjutamine ei valmistanud ka probleeme.

Kumma te ise valiksite – võlutelefon või ussisõnad?

Ussisõnad on nagu kindlam, telefon võib rikki minna või ära kaduda.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara Liisi arvustust Andrus Kivirähki raamatule „Oskar ja asjad’’ loe siit!

Asjatult ei longi

9789949386451.jpg

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad’’

Film Distribution, 2015, 300 lk.

Kujundanud ja illustreerinud Anne Pikkov

 

 

 

 

Oskar on igati arukas ja alati abivalmis väikemees. Pealinna poisina tunneb ta end aga suvel vanaema juures ilma päästva nutitelefonita nagu merehädaline tubakata üksikul saarel ja abi pole kuskilt loota. Vanaema on vana ega mõista neid laste mänge, külapoisid on ju täitsa võõrad (millal on pidanud mõni täiskasvanu teisega rääkima puhtalt sellepärast, et nad on enam-vähem sama vanad?) ning üksi vana telliskivi all elavat vihmaussi kuigi kaua vaadata ei jaksa. Aga mis oleks, kui meisterdaks puutükist telefoni, millega saab imekombel erinevatele asjadele helistada?

Ennemuiste toimus inimese ja looduse vahel pidev suhtlus. Ussisõnad ussisõnadeks, aga ka puud, järvepind ja hommikune härmatis polnud niisama iluasjad, vaid andsid teada selliseid tähtsaid asju, nagu näiteks mis ilm homme on ja kas siis armastab või ei armastagi. Nüüd on seda järjest vähemaks jäänud – ja kuigi me oskame kõikvõimalikke asju kõikvõimalikel viisidel kasutada, ei jää meil aega neid kuulata või isegi lähemalt uurida. Äkki on seinal tiksuv käokell terve elu hoopis loomaaia direktori ametist unistanud? Võib-olla teeb prügiämber kõigest, mis temasse visatakse, väikese luulerea? Ja loomult tagasihoidlikul televiisoril on alatasa kõhust kostvate häälte pärast hirmus piinlik…

Mida siis on vaja selleks, et argisest ja tavalisest välja murda? Igavust. Harjumuspäraste tegevuste ammendumist või kättesaamatust. Oleks Oskaril meeles olnud nutitelefon kotti susata, poleks lugu kuigi põnevaks läinud ja asjade maailm oleks jäänud ilma neile nii vajalikust abikäest.

Raamat tutvustab sõbralikult oma maailma ja kisub kaasa, ilma et ma ise märkakski, et olen külmast talveööst sattunud päikselisele Lõuna-Eesti majakese trepiesisele.  Peale suurepärase hetkede ja atmosfääride tajumise olen Kivirähki alati imetlenud just inimeste tundmise pärast. Pea kõigis tema tegelastes on midagi kodust ja äratuntavat, mis jõuab ikka ja jälle üllatada, kui ta lühidalt, kuid täiuslikult sõnastab midagi, mida olen isegi endale teadvustamata tundnud, mõelnud või teiste juures tähele pannud. „Oskar ja asjad“ puhul oli minu jaoks kõige hämmastavam väikese Oskari enda sisemaailm. Lasteraamatu väärtus kasvab märgatavalt, kui autor ei tundu mitte peategelasest targem, vaid avastab ja mõtleb koos temaga, ning Kivirähk ja Oskar paistavad teineteist mõistvat. Vanaema aga, kellest Oskar päris hästi aru ei saa, on kujutatud nii soojalt ja puhtvanaemalikult, et ka tema ei jää päris kaugeks. Rääkimata asjade kujul esinevatest kõrvaltegelastest, kes väga õnnestunult nii oma esemelist funktsiooni esindavad kui kirevaid karaktereid parodeerivad. Heatahtlikult.

On „Oskar ja asjad“ siis lasteraamat? Muidugi on. Aga nagu me teame, on mõni hea lasteraamat võrdselt huvitav ka natuke suuremale lapsele ja täiskasvanulegi, tuletab ühelt poolt meelde aegu, mis juba möödas, ja aitab mõtestada neid, mis praegu täies hoos. Kivirähki meile tuttav huumor, leidlikkus ja lihtne headus ning Anne Pikkovi suurepärased illustratsioonid annavad kokku ühe ilusa raamatu, mis soojendab südant.

Saara Liis Jõerand

Saara Liisi intervjuud Andrus Kivirähkiga loe siit!

Hõbeniidil kõndija

hulgakesed

Triin Soomets „Hulgakesed’’

Verb, 2015, 56 lk.

Kujundanud Piia Ruber

 

 

 

Lugesin. Trammi peal. Lugesin kodus. Lugesin valjult iseendale ette. Luuletused kõlasid jõuliselt. Täis naiselikku väge. Lood olid omavahel justkui maagilise niidiga seotud. Niit oli hõbedane ja särav ning mööda seda tuli kõndida. Lugesin ja tundsin end nagu köieltantsija, nagu hõbeniidil kõndija. Maha oli raske astuda, all ootas… eimiski? Mind tõmmati kätest, et saaksin luuletustest tervikliku elamuse. Et ma liiga kohe alla ei astuks. Et tunneksin kõiki tundeid, mida luulekogu enda kaante vahel peitis. Samm sammu haaval, luuletus luuletuse järel.  Read haarasid mind endaga kaasa, tõid silme ette värvid, pildid, maalid. Tõid mõtteisse uued mõtted. Uued terakesed, uued pudinad. Sulandusin sõnade vahele. Rändasin luuleilmas. See oli päris teistmoodi maailm. Mulle mitte nii tuttav, kuid väga meeldiv uus koht. Iga luuleraamatuga sellisesse maailma ei satu.

Nendes luuletustes on küsimusi. Vastusteta. Lk. 20 /…raam teab, kuidas peab olema ruum teab, kuidas on kummal on õigus…/…kunstnik teab, kuidas peab olema värvid teavad, kuidas on kummal on õigus…/  Kaugele mõtlema kutsuvad küsimused. Kus ja mis on „õige“? Kellele kuulub „õige“? Kas „õige“ on olemas?

Hõbedasel niidil astudes jäid minuga kaasa astuma mitmed luuletused ning nii mõnedki neist kõnetasid mind sügavalt. Nad pugesid mulle pähe ja jäid sinna. Mõned on ikka veel seal, kuigi niit on juba lõppenud.

Ka visuaalselt oli luuletusi meeldiv lugeda. Valgel taustal olid üpris lühikesed read, mõni sekka ka pikem. Iga rida kandis mõtet, mis astus mulle vastu sirge selja ja selge pilguga – saime kohe tuttavaks. Mõni lause jalutas vahel teise ritta. Mõte ei lasknud end sellest segada, vaid tantsiskles edasi valgel paberil tiire tegevates mustades tähtedes.

Lugemissammud Triin Soometsa luulemaailmas ei olnud sugugi ühtemoodi. Tabasin end vahel jooksmas, vahel lausa sprintimas, siis jälle väga aeglaselt jalutamas…
Kuigi luuleniit „Hulgakestes“ ei ole kuigi pikk (raamat ei ole paks), on see tohutult kaasahaarav ning veel ja veel lugema kutsuv. Võid jäädagi lugema algusest lõpuni ja lõpust algusesse.
…kahel pool õitsevad kaldad
keskel on sära
peegel alt yles ja ülevalt alla. (lk. 50)

Olivia Tammisto

Intervjuu Lauri Sommeriga

Lauri Sommer

Lauri Sommeri luulekogu „Kunagi“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Lauri Sommeriga.

 

 

 

Olete tõeline Hunt Kriimsilm – luuletaja, prosaist, kirjandusteadlane, olete ansamblites, kirjutate ajakirjandusse, tõlgite raamatuid.. Kelleks te aga päris väiksena saada tahtsite?

Päris väiksena ei mäletagi. Lapse maailmas äkki ei olnudki elukutseid, lihtsalt vaatasid, kuidas teistel see asi käib. Kusagil neljas-viies klass oli kindlasti arheoloogiks saada tahtmine. Isa luges maeiteamis indiaanlastelugusid ette ja nagu tekitas selle huvi kaugete aegade vastu, teises klassis ohvrikivi leidmine oli nagu mingi märk. . Ajalugu oli koolis mu ainuke tugev aine vist. Kõikide ajalooõpetajatega oli ideaalne klapp ja vene keele õpetajatega kaa. Oktoobrilapsena olen ma korra olnud klassis poliitinformaator, kes teistest parema vene keele oskuse tõttu tõlkis eelmise päeva Vremjas eetris olnud poliituudised. Vist isegi teades, et see oli kylma sõja aegne ajupesu. Aga imelikul kombel ennustasin ma endale tulevikku ette – viiendas klassis kirjutasin kirjandis, et tulevikus elan ma stipendiumidest ja vabakutselisena. Nii ta on läinud.

Meenus veel, et kusagil kuuendas-seitsmendas klassis tahtsin saada professionaalseks pinksimängijaks. Tulin omas vanuseklassis maanoorte yhingu Jõud eesti meistriks, sain esimese järgu kätte, aga siis kadus tasapisi huvi igasugu võistlemise vastu.

Kui kirjutate luuletusi, kas panete need paberile nii, nagu need esimesel hetkel kõige õigemad tunduvad ja jätategi sellisena või viimistlete ja muudate mitu korda sõnastust?

Lyhem asi tuleb tihti tervikuna. Pikemad võivad alles mitme aasta pärast täpseks saada, kui oled pärast kirjutamist edasi eland ja veel millestki aru saanud. Luuletus on ju peenmehhanism, nagu mõni tsaari kellamäng. Ja vabastav on see, et iseenesest mul pole vaja seda teha, luule pole enam ammu aastaid mu põhiala. See nomineeritud saamine oli umbes sama positiivne yllatus, kui oleks odaviskajale, kes Rakvere Tarva auhindadele korraldatud spordimängudel avastab, et ta on äkki jõudnud tõkkejooksu finaali.

Mis on Eestis praegu kõige suurem probleem? Maailmas?

Praegune yldine päevapoliitiline põhiprobleem on kevad ja mulle tundub, et see on tegelikult hõlpsasti lahendatav. Kel hing sees, võiks rõõmustada.

Teie romaani ,,Sealpool sood” saadab ka soundtrack väga erinäolise muusikaga, kõrvuti teie ansambli Kago loodud ja ka keskaegsed palad. Mille järgi selline valik tehti?

Need asjad pidid seostuma mingi stseeniga raamatus. Ja stseenid olid ka suht eri stiilides.

Eks see keskaja peatykk jäi muust raamatust natuke liiga eraldi.

Kui saaksite valida, millisel ajastul elada, siis millisel? Miks?

Sel ajastul võiksid inimesed osata palju käelisi tegevusi, olla tugeva, aga mitte fanaatilise usuga ja võimalikult vähe targutada. No ma valiksin ikka mitu korraga. Yhiskonna praeguse illusoorsuse taseme juures võibki igayks hea tahtmise juures elada selles ajastus, kus tal parajasti kõige mugavam on. Kes tahab, istub kogu ärkvel oldud kyberruumis ja sööb enda infost kasvõi lõhki. Kes tahab, pyyab uuesti luua kolmekymnendate vana linnaboeemluse maailma, kes tahab läheb kaheksakymnedate algusse ja hakkab punkariks või uusromantikuks. Kes tahab loob kujuteldava kuuekymne yheksanda aasta ja hakkab hipiks, mõni taastab talukultuuri ja lähendab oma maailma vana seto eluringile… Isegi samast ajastust võetakse ju vastu täiesti erinevaid impulsse. Aga päris mingisse nostalgiasse ära kaduda pole vist ka mõtet. Praeguses maailmas hakkama saamiseks tuleb elada hybriidina moosdast ja arhailisest, mingisuguse digitaalse korilasena.

Küsis Eva Ikkonen.

Eva arvustust Lauri Sommeri luulekogule „Kunagi“ loe siit!

Second-hand kogemus

kunagi

Lauri Sommer ,,Kunagi”

Tiivaalune, 2015, 80 lk.

Kujundanud Margus Luht

 

 

 

Millest saab alguse mõte?

Miski inimese ümber haarab ta tähelepanu. Tekitab mingisuguse tunde või seostub millegi varasemalt kogetuga ja tuletab seda meelde. Edasi liigub mõtteahel aina kaugemale punktist, kus ta kõigepealt moodustuma hakkas, jõudes välja hoopis kuhugi mujale. Mõttel pole reeglitepärast algust ega lõppu nagu esseel, ta ei pea ühegi kindla järelduseni välja jõudma. Lauri Sommeri ,,Kunagi” koondabki endas autori isiklikke tähelepanekuid ja vaimusähvatusi oma maailmast, mida on lahkelt lubanud meilgi uurida.

,,Kunagi” on Lauri Sommeri viimase kaheksa aasta jooksul koostatud luulekogu. Teosest peegeldub autori soe suhe looduse ja maakohaeluga. Ta võtab ühe lühikese hetke ja kirjeldab imetlusega kestvat natüürmorti –  minimaalselt ja justkui natuke kartes seda õrna kooskõla liigse jutuga häirida. Sealt liigub mõttekäik edasi ja ta tutvustab nähtu tausta, keskkonda, ajalugu või tekkinud tunnet. Kui ideevälgatuse napp tõlgendus paberil otsa saab, areneb lugeja oma edasi. Loomulikult saavad loodusesõbrad autoriga kergelt samastuda ja neid kauneid hetki nautida, kuid kõige rohkem tasuks kogu lugeda neil, kes kiviseinte vahelt vähe välja satuvad. Tutvudes Sommeri kaunis maanurgas tekkinud ideedega, saab lugeja võimaluse seda maaelu romantikat nii-öelda second-hand kogeda. Kui ei ole aega nädalaks ära Seto tallu puhkama sõita, võib linnainimene aja maha võtmiseks ka ,,Kunagi” kätte võtta.

Kuna enamasti on inimese mõttelend vaid poolikult sõnadesse pandav, veel vähem teisele üheselt arusaadav, tuleb antud luulekogu lugedes aega varuda. Tähtedest sõnade ja sõnadest värsside kokkulugemine ei võtakski iseenesest kaua, aga selleks, et moodustuks omaenda tõlgendus sellest, mida Sommer öelda tahtis, peab veidi meelisklema. Lehtedelgi on rohkem tühjust kui teksti. See on kui lugeja mõtlemisruum. Selles seisnebki ,,Kunagi” võlu. Autor ei viska lugeja nina alla valmistoodet, vaid materjali, millest ise midagi luua. Tegemist on harjutustega, kuidas aju kasutada. Inimest suunatakse valima vahelduseks teistsugust (ehk isegi harjumatut) läätse, mille kaudu maailma uurida ja mõista. Soovitatakse tähele panna nähtuseid, mida võiks ilusaks pidada.

Kohati kumab ridadest läbi Sommeri mure, et just see oskus märgata ja väärtustada on tänapäeva inimesel kadumas. Prioriteedid on muutunud ja pideva rabamise käigus võib uudistamisele kulunud aeg paraku isegi raiskamisena tunduda. Seega on oluline vahel ikkagi võtta hetk või paar, meelt puhata: ,,Vaatasin [sookurge] kaua, / pikendasin seda imestamise aega, / mis tööde hulgas unuma kipub.” Sommer ei kritiseeri ega süüdista praegust ühiskonda, need vihjed on tehtud nii õrnalt, et esmapilgul ei hakka silmagi. Rohkem näitab ta oma eeskujul, kuidas kasvõi paar imetlemiseks kulutatud minutit võivad pähe tuua mõtted, mis kogu päeva nauditavamaks muudavad: ,,Ei tea, mida tänane toob, aga hommikust / võtan kaasa need hetked sookurega.”

Kui tihtipeale iseloomustab head kirjandusteost siirus, justnagu seletaks autor sisu lähedasele sõbrale, siis seekord on mindud veel samm edasi – neid katkendeid Lauri Sommeri peas toimuvast ei peagi keegi üks ühele mõistma nii nagu ta ise. Lugejale antakse edasi mõtte tekkimise kõige esimene osa: millegi märkamine ja esimene tekkinud seos. Enne aga, kui kirja pandud ideevälgatus väga pikaks veniks, lõikab Sommer mõttelõnga järsku läbi, jättes meile ruumi see lõpuni viia. Nii on lõpptulemus unikaalsemgi, sest teatavasti pole kaht ühesugust mõtet maailmas olemas.

Eva Ikkonen

Eva intervjuud Lauri Sommeriga loe siit!

Intervjuu Veronika Kivisillaga

Veronika Kivisilla

Veronika Kivisilla luulekogu „Cantus Firmus“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Veronika Kivisillaga.

 

 

 

 

Minu jaoks oli „Cantus Firmus“ kui ood vaikusele. Kui vaikuse leidmiseks pole võimalik lahkuda maale ja loodusesse, siis kuidas Te kiiretempolises linnakäras vaikusehetki leiate?

Vaikus on kõige alus. Sellest algab luule, muusika, sünnivad kõik lood ja head mõtted. Muidugi kasutan ma alati juhust, kui saab linnast välja, näiteks Käsmu, aga ka tempokas ja kärarohkes linnaelus võib leida vaikuseoaase. Püüan oma teekonnad ja tegemised vastavalt sättida. Mulle meeldivad varahommikud, kui muu maailm alles magab. Hea klaar aeg oma mõtteid mõelda ja päevaks valmistuda. Harju tänavale tööle minnes valin vanalinnas erinevaid teid, aga alati neid, kus vähem turiste ja sagimist. Kloostri Ait on üks väheseid söögikohti, kus muusika ei domineeri – kuuleb lusika kõlksumist ja saab häält pingutamata vestelda. Kui sageli on sebimist ja suhtlemist täis päevad, on mul oma rituaalid, kuidas vajalik vaikusedoos kätte saada. Näiteks astun vahel mõnda kirikusse ja lihtsalt olen seal veidi aega. Või istun mõnes pargis. Või jalutan koeraga. Õnneks on kohti ja võimalusi! Vanalinna nurgatagused ja pargid, kirikud ja muuseumid, surnuaiad, antikvariaatide tolmune vaikus, Nõmme ja Pääsküla teed ja tänavad, Kirjanike Maja musta laega saal enne kirjandusliku kolmapäeva algust. Meenub, et sügisel, kui olin paar päeva Brüsselis, mõtlesin, et selles linnas on küll keeruline vaikust leida. Pidev huugamine! Sireenid! Aga ometi, kontrastina keset kihavat äritänavat on tihti mõni täiesti tühi ja vaikne kabel või kirik, kus end koguda. Usun, et igas linnas on vaikuseoaase. See, kes vaikust vajab, küllap teab neid otsida ja leida.

Kuhu te oma luuletused ja ideed kirja panete, kas eelistate paberit või arvutit?

Mul on alati kaasas märkmik ja harilik pliiats. Kui need vahel harva on maha ununenud, tunnen, et midagi olulist on puudu. Noh, umbes nagu mõni naine võib tunda end alasti ja abituna, kui huulepulka kotis pole… Mu märkmiku sisu on suhteliselt segane, sest kirjutan sinna uitmõtteid, tähelepanekuid, esinemiste kondikavu, ideid, ahastusi, luuletuse algeid ja vahel ka kohe valmis tekste. Kuna kirjutan käigu pealt, bussis või rongis loksudes, on käekiri jõnklik. Selliseid märkmikke on mul aastatega kogunenud suur virn. Muidugi, lõpuks löön ikka tekstid arvutisse ümber. Pikemaid asju – arvustusi, artikleid, vähest proosat kirjutan arvutis.

Oma luuletustes olete tabanud armsaid hetki argipäevaelust, mis võivad kergelt tähelepanuta jääda. Kas pisikeste detailide märkamine on anne või õpitav oskus?

Ma ei oskagi öelda. Pigem ikka vist kaasasündinud „viga“. Ehkki, miks ei võiks tähelepanu ja detailide märkamine olla treenitav? Ma olen alati olnud suur inimestevahtija. Mu sõber Piret Päär ütleb ikka, et tal on iga kord minu pärast piinlik, kui ma end niimoodi vahtima unustan. Mulle näib, et pisiasjad, väiksed armsad hetked ja sõnastused on ju need, mis me elu tähenduslikuks ja mõttekaks muudavad. Muide, mul ei ole näiteks üldse püsivust muudes asjades detailne ja täpne olla – käsitöös või remonti tehes. Seal ei viitsi ma üldse nikerdada!

Kuidas tuua rohkem noori luulet lugema? Kas seda on üldse vaja või lugegu need, kes juba praegu loevad?

Usun, et inimesel on kaasasündinud „luulesoolikas“. Vaat, kuidas väikesed lapsed naudivad rütmistatud kõnet ja oma esimesi, juhuslikke riime! Miks see soolikas sageli siis ühel hetkel kärbub? Küllap loetakse kodudes vähe. Tihti pole seal õieti raamatuidki. On muud tänapäevased meelelahutajad. Selleks, et kasvaks (luulet) lugev inimene, on tarvis raamaturohket kodu, kus laps näeks ja kuuleks oma vanemaid lugemas. Koolis saab mõndagi päästa hea õpetaja, kes leiab üles tekstid, mis võiksid kõnetada. Oskab sütitada, kavalasti mõjutada, et luule tunduks äge, värske, raju, vajalik, puhastav, lunastav. Ma unistan ikka ka sellest, et igas koolis, igas klassis võiks vahel olla tunnikülaliseks luuletaja. Ma tean, mismoodi see mõjub. Tuluke lööb põlema! Olen koolis töötades kutsunud tundi luuletajaid ning käinud ka ise külaliseks. Muidugi on noorele inimesele suurepärane sütitaja eakaaslane, kes loeb ja oma vaimustust jagab. See, mida teevad Kaktuse noored, on fenomenaalne! Vahel tundub, et pilt on nukker – noored ei taha ega suuda lugeda jne. Kõik see vana laul, et kuidas vanasti oli rohi rohelisem. Aga siis on kohe kõrval Kaktus ja näiteks need noored, kes HeadRead festivali Verinoorte kavas üles astusid ja kogu usk taastub kahesajaprotsendiliselt!

Mida soovitaksite Kaktuse lugejatele, kes küll sooviksid, aga pole veel julgenud oma esimesi luuletusi kirjutada?

Kui on tunne, et tahaks, siis igal juhul soovitan kirjutada! Iseendale kirjutamine ei tähenda muud kui iseenda ületamist. Katsetamine võib olla vaevaline, aga võib ka olla väga põnev ja mis peamine, teraapiline. Teine lugu on oma tekstide avalikustamisega. Sõltub inimesest, aga see nõuab enamasti juba suuremat julgust. Kui on soov oma luuletusi ette lugeda või trükki anda, on hea, kui leidub keegi kogenum, kes oskab ehk mõneski küsimuses nõu anda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Veronika Kivisilla luulekogule „Cantus Firmus“ loe siit!

Intervjuu Paavo Matsiniga

Paavo Matsin

Paavo Matsini romaan „Gogoli disko“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Paavo Matsiniga.

 

 

 

 

Teie raamatus on mitmeidki mõjutusi Gogoli stiilist. Mis Teid ennast Gogoli stiili/loomingu juures kōige rohkem köidab?

Atmosfääri loomise oskus, Gogol on ikka päriselt õudne, lugege Viid.

Panin tähele, et kasutate päris palju selliseid kolmekordseid väljendeid inimeste ja asjade kirjeldamiseks. Miks?

Kes oskab vene keelt, see saab aru, mis mäng nendega käib. On ju ka venekeelsete sõimusõnade kohta isegi käibel termin „räägib kolmekordsetega”.

“Gogoli diskos” on nii horrorit, sürrealismi kui ka alternate history’t. Mis žanrisse Teie ise selle raamatu asetaksite?

Kirjutasin ikka lihtsalt romaani, mulle on võõras väga kindlate piiridega asjade kirjutamine, see on nagu mingi toote valmistamine siis. Poodides pandi raamat mõnel pool ulmeriiulisse, mu arust see päris objektiivne ehk ei ole, mul on seda ehk isegi raske põhjendada, ma ei tunne eriti ulmekirjandust, aga mu eesmärgid on vist siiski teised. Umes vist on žanripiirid olulised, mulle on oluline pigem ületada igasuguseid piire.

Miks valisite raamatu tegevuspaigaks Viljandi?

Aga miks mitte? Elasin 33 aastat Tallinnas, nüüd ei taha seal enam olla poolt tundigi. Viljandi on väga sümpaatne linnake, selline Eesti San Francisco praegu. Siin tehakse praegu olulisi asju, kasvõi muusika vallas. Siit võib iga kell tulla n-ö uus Doors! Siin on palju igasuguseid snoobe, hipisid ja veidrikke, väga lahe ja austustvääriv keskkond.

Raamatutegelastel on palju huvitavaid nimesid. On nendel nimedel ka mingi eriline tähtsus või tähendus?

Mõned neist viitavad konkreetsetele prototüüpidele, näiteks Arkaša. Ma arvan, et nii nagu teoste pealkirjad, on ka tegelaste nimed alati olulised. Autor tahab nendega ikka midagi vihjata.

Rene Kriisa

Rene arvustust Paavo Matsini romaanile „Gogoli disko“ loe siit!