Kokkupõrked Gogoliga

gogoli-disko

Paavo Matsin „Gogoli disko“

Lepp ja Nagel, 2015, 143 lk.

Kujundanud K. Mandmanin ja I. Bilibin

 

 

 

Pean tõdema, et enne KULKA kirjandusauhinna nominentide nimekirja lugemist polnud ma Paavo Matsini nime kuulnud, kuid sellise pealkirjaga nagu “Gogoli disko” haaras raamat mu tähelepanu. Lugenud raamatu kirjeldusest, et tegevus toimub lähitulevikus, kus Eesti taaskord turvaliselt Tsaari-Venemaa rüpes, tõmbas raamat endale mu huvi.

Esimene asi, mida lugeja raamatut kätte võttes näeb, on raamatukaas ja selle raamatu juures tundub paslik ka seda mainida. Raamat on rüütatud uhkesse veripunasesse, mida kaunistab kaunis kuldne slaavi muster mulgi mehikesega keskel. Nii kaanekujunduse kui ka teiste raamatus leiduvate pildikestega on kunstnik väga hea töö teinud.

Lugeda on “Gogoli diskot” kahtlemata mõnus. Matsini kirjaviisi on hea hõlbus lugeda, ei pea ühte lauset mitu minutit seedima, kuid väljendusrikkuse koha pealt pole mitte midagi kaotatud, tekst on värvikas ja vaheldusrikas. Kohe näha, et kirjanikul klassikirjandites sõnakordustega probleeme ei tulnud. Vürtsi lisavad ka mitmed, minule kui vene keele võhikule huvitavad kolmekordsed väljendid, mida raamatu venelastest tegelased kasutavad. Õhkkond, mille Matsin loob, on midagi sarnast raamatu nimekaimu loodule. Kõik see sürreaalsus, mis raamatus toimub, ei pane inimesi Lovecrafti moodi hüsteeritsema ja hulluma, vaid kõik tundub loomulik ja heas mõttes argipäevanegi. Samas aga kõditab Matsin mõnusalt närvi nii hallutsinatsioonide kui ka tumedala minevikule viitamistega. Pean ütlema, et pani südame kiiremini põksuma küll.

Kahjuks need asjad mind lõpuni lummas ei hoidnud. Raamatu esimeses ja teises osas oli väga põnev tegelaste mahhinatsioone ja Gogoli ümber sebimist jälgida ning horror’i sugemetega teise osa lõpp viskas armutult pingekerisele leili juurde. Kahjuks aga ei toonud kolmas osa mitte värskendavat hüpet tiiki, vaid vaikse jahtumise. Tegelaste sebimised kaotasid minu jaoks oma võlu, sürr hakkas tunduma kuidagi tobe ja kolmanda osa lõpp tundus grand finale asemel vindi ülekeeramisena. Tugeva alguse ja keskkoha kõrval jättis raamatu lõpp kuidagi halva maigu suhu.

Siiski, kindlasti ei tasu jätte seda raamatut ostmata, sest hoolimata mitte-nii-heast lõpust on siiski tegemist toreda ja huvitava raamatuga, mis on lugemist väärt ja igale raamaturiiulile ehteks.

Rene Kriisa

Rene intervjuud Paavo Matsiniga loe siit!

Intervjuu Mats Traadiga

Mats Traat

Mats Traadi luulekogu „Alalütlev“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Mats Traadiga.

 

Millele toetudes kujunes kirjanikutee algusaastail teie enese stiil? Kas nüüdseks tunnete, et olete selle leidnud?

Möödunud sajandi kahekümnendail-kolmekümnendail aastail oli kirjanike stiili uurimine moes. Meenutagem kas või Johannes Semperi magistriväitekirja prantsuse kirjaniku Andre Gide’i stiili struktuurist. Tollal vaieldi ja väideldi nõrkemiseni, kuulutati, et stiil on kõik, stiil teeb imet, stiil ongi kirjanik. Loovkirjanikku teoreetiline vehklemine ei aita. Luuletades peab tal olema omast käest võtta mõte, tunne, elamus, mõtte-, kujutlus- või loodusepildid, metafoorid enesestmõistetavalt. Proosa ei eksisteeri, kui ei jutustata lugu; draama eeldab mõnda raputavat sündmust – inimese murdumist, hukkumist, ärkamist, uuestisündi, ühe sõnaga inimhinge liikumist. Need on aabitsatõed, mis muidugi ununevad kõigepealt.

Mis stiil siis lõppude lõpuks on? Kuidas võrrelda eri kirjanike stiili? Empiiriliselt on kõik võimalik.

Kas kirjanik saab oma kujutuslaadi kujundada? Teatava piirini küll, kui ta on suuteline analüüsima oma võimeid ja võimalusi. Kui ta kainelt oma nõrkused-tugevused üle vaatab ja endale aru annab, kui palju ta soovib ja suudab oma ande arendamiseks tööd teha. See oleks siis teadlik enesekujundamine. On asju, mis on õpitavad, ja on asju, mida pole võimalik kuidagi õppida, lõpeta või kolm ülikooli. Need on asjad, mis peavad kirjanikul sündides kaasas olema.

Noorluuletajana tajusin üha, et mu vormitunne on nõrk, ja sain aru, et pean õppima kasutama mitmesuguseid luulevorme. Seepärast siis, kui teised üliõpilased lõunastasid kedrikorrusel, istusin mina üleval Kirjandusinstituudi saalis, kus oli vaikne, ja proovisin jambi, anapesti, amfibrahhi, heksameetrit, sonetti. See oli luuletamistreening, enesetäiendamine, kuid mitte ainult. Vormid võivad sütitada, värvida ainet, dikteerida sisugi, sest iga vorm kätkeb endas sisu fluidumit, nii imelik ja võõrastav kui see esimesel silmapilgul ei tundugi.

Noorprosaistina oli minu nõrk koht novelli ülesehitamine, saamatus faabula kavandamisel, kartuski, et kui ma asun süžeed arendama, looma konfliktset situatsiooni, valgub mu jutuke laiali. Seetõttu kippusid lühijutud jääma staatiliseks. Aga ma harjutasin, õppisin kirjutama dünaamilisemalt, täpsemalt ja tihedamalt.

Te olete väga viljakas autor nii lüürika kui ka eepika vallas. Mis jääb luules puudu, et on vaja kirjutada ka proosas ning vastupidi? Mida saab edastada ühe žanriga, ent teisega mitte?

Üks žanr ei seisa teisel tee peal ees. Neid on mitmel viisil segatud, lahustatud ja lõhustatud, kuid minu meelest parimaid kunstilisi tulemusi on saavutatud ikkagi siis, kui žanr esineb puhtalt, oma ajalooliselt väljakujunenud kujul. Selles mõttes on kirjandusžanrid nagu rahvad – nad tahavad ja eelistavad olla iseseisvad, teistega vägivaldselt segamata. Lüürika, eepika ja draama kui žanrid on välja kujunenud väga ammu. Neid muuta ja murda ei maksaks – uuendaja võib lõpuks jääda lõhkise küna äärde. Tähtis on muidugi mõõdutunne. Kui žanrid esinevad heas kooskõlas ja parajas segus, võib tulemus olla siiski üsna mõjus.

Kas teil on kirjanikutee kestel olnud perioode, mil erinevatel põhjustel kirjutanud pole? Kuidas need ajajärgud teile mõjuvad?

Ca 1989-1990 ei suutnud ma umbes aasta aega töötada epopöa kallal, mis oli pooleli. Meeleolud ühiskonnas, järelikult ka inimeses, olid ebakindlad, ootusärevad, poliitiline olukord korduvalt üsnagi ähvardav. Pika proosa kirjutamine eeldab meelerahu, seda siis polnud. Küll aga sain luuletada.

Muid pärsitud perioode ei mäleta.

Teie tekstides esineb väga sageli biograafilist ainet. Kust te need inimesed leiate või kuidas nemad leiavad teid?

Igal inimesel on oma elukäik, kirjanikul samuti. Ta on kuskilt pärit, tal on juurekava, ta on käinud ja käib läbi teiste inimestega. Märkab, mis toimus ja toimub ühiskonnas, riigis, maailmas. On olnud inimesi, kes otsivad kirjaniku üles, tulevad oma mälestustega, tähelepanekutega, oma looga. Igatahes tikutulega inimest otsida pole tarvidust. Mõnikord otsin mina üles inimese, kes ühest või teisest asjast/inimesest/sündmusest teab seda, millest minul pole aimu. Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon ühe näite. Mul tuli tahtmine kirjutada kuulsast neurokirurgist Ludvig Puusepast. Ainet kogusin mitmest allikast. Oli teada, et Tartus elab veel professor Puusepa tütar. 2005. aasta augustis helistasin talle ja palusin kokkusaamist. Proua Liivia Lutsu tervis polnud hea, kuid ta nõustus minuga kohtuma. Meie vestlus toimus hotell „Tartu“ kohvikus ja vältas kaks pool tundi. Ma palusin proua Liivial meelde tuletada kõik, mis ta oma isast vähegi mäletab. Ta vabandas, et ei tea kuigi palju, sest siis, kui Puusepp 1942 suri, oli tema alles laps. Kõik, mis proua Liivia rääkis, märkisin ma üles. Esitasin rohkesti suunavaid küsimusi, töötasime, kuni ta ütles, et tõesti rohkem ei tule meelde. Küsisin, kuidas ta suhtub sellesse, kui mina tema isast, jaolt ka temast endast kirjutan novelli või romaani. See mõte meeldis talle väga. Kirjutades põimisin proua Liivialt saadud mälestusi muu ainese hulka; see osa, mis puudutas tema ema ja ta enda elusaatust pärast sõda, jäi üle, kuna minu miniromaan lõpeb professori surmaga.

„Alalütlevas“ kritiseerite küllaltki palju praegust ühiskonda, siiski on ka lootusekiiri. Kui suur see lootus tuleva osas on?

Kui väike või suur lootus on, ei oska öelda. Tollipulgaga seda mõõta ei saa. Aga ta on olemas. Eks me soovi kõik, et lootus oleks pidev, elujõuline ja valdav; et nii meie kodumaa, Euroopa kui kogu maailm elaks rahus, vabaduses ja hüveolus. Lootus on viimane, mis meid jätab.

Küsis Kristel Zimmer.

Kristeli arvustust Mats Traadi luulekogule „Alalütlev“ loe siit!

Kaotus ajab upakile

Alalütlev kaaned.indd

Mats Traat „Alalütlev“

Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 64 lk.

Kujundanud Enno Ootsing

 

 

 

“Lootus on viimane, mis meid jätab,” sõnab luuletaja ja prosaist Mats Traat intervjuus Kultuurkapitali auhindade kajastamise projekti tarvis. Tõsi, see mõte on omal kohal ka tema luulekogus “Alalütlev”. Kui lootus jääb viimase tilgana klaasi põhja, siis mis on ülejäänu, mis kaob enne seda?

Kodumaa

Mis oleks rahvas talle kuuluva piirkonnata? Nagu mesilane ilma oma kodutaruta – ei püsi enam vanadel  õitel ja lendab võõrastele aasadele: “Varsti ei jää eestlastele enam oma maalappigi, / kuhu vabadusvõitleja saaks punkri kaevata, / kui isamaa on kavala kaubaga jalge alt ära tõmmatud, / põliselanik jälle vaid võõraste tööori!” (“Püha Eestimaa” lk. 8). Siin pesitseb ka Traadi esimene etteheide meie rahvale. Nimelt väljaränne. Kui maa meist kuidagi lahkuda ei taha, siis jätame ta ise! Või mis? Mõttekoht. “Need, kes jagasid teeleasujate häälivat rõõmu, / on lahkunud, hinges rahuldamatu uudsuseiha.” (Läbi vinelk. 19) see inimrühm pole just väike. Ja kui lisada samas luuletuses mainitud lapsed “isa juurde, rutem, rutem!”, tundub olukord juba õige nadi. Lubatakse ju ikka naasta. Kas valida isa või isamaa?

Võimu elujõulisus

Eesti on postsovetliku riigina tublisti arenenud. Süüvimata või välismaalase vaatevinklist võib see isegi täistõena näida. Tegelikult tundub, et meie imeline tõus mandunud. Seda möönab vähemalt Traat. Joonistub välja osa luuletustest, mis lahkavadki valitsustegelaste ambitsioonitust võtta vastu julgeid otsused. Meie rahvasaadikute rind pole mitte rasvane, vaid pigem kuivapoolne… “Hämmastava kannatlikkusega loodetakse paremat elu. / Uute õite puhkemist, mille nime ei tea isegi päevlik.” (“Kolumn” lk. 37). Pole inimest, kelles kaaluks triumfi lootus üles ebaõnnestumise kartuse. Maad võtab stagnatsioon, mugavus ja ühetaolisus (mitu aastat juba on eesotsas olnud üks seesama partei?…).

Tõepoolest, Eesti, eriti e-Eesti kuvand on märkimisväärne. Meid loetakse isegi potentsiaalsete rajaleidjariikide hulka, rääkimata aktiivsusest, katsetamaks uusi tehnoloogiaid (Postimees, 19.02.16,
“Daniel Vaarik: e-riik vajab inspireerijaid, skeptikuid ja mõtestajaid”). Vähemalt oleme edukad mingiski vallas.

Mõtlen veel meie sportlastele. Viimasel ajal levinud mõtteviis “Pole tähtis võit, vaid osavõtt”. Poliitikas küll nii lihtsalt ei saa, ent on mulje, nagu selle põhjal just tegutsetaksagi. Kusagil valimislubaduste lendlehel on nimi mainitud, kusagil on nägu ka näidatud – küll see riik kuidagi hakkama saab. Ei saa ta midagi. Meil on vaja rohkem Kelly Sildarusid.

Terviklikkus

Inimestel on ohtlikult hõlbus praeguses mitmekesisuse taotlemise tuhinas ja teabe ülekülluses kõige selle alla mattuda. Liialt sageli ollakse mugavad, sõnades mõtlematud, pinnapealsed: “Eelarvamused hoiavad kõigel silma peal. / Nende pidurid ei kulu.” (“Leppimatud” lk. 36) või “Kes veel ihub hammast? Üks ühel, teine teisel põhjusel / solvunud. Mälu on kuri, karjäär teadagi soolikana libe” (“Etteütlus” lk. 40). Siit selgub, et olukord on muidugi osati paratamatu.

Pahaloomulist populaarsust kogub kahtlemistest tingitud väärväärtustamine: “Kui tihti peetakse segast häma sügavamõttelisuseks! / Suurte muutuste tõelised tõukurid jäävad ebaselgeks, / maksvusele pääseb oletuslik hälin.” (“Vaatepunktid” lk. 27). Pole lihtsalt enam aega, et läbi mõelda,  mis on “hea” ning mis “halb”. Elutempo kiireneb, on tarvis meeletult suhelda, kohustused lämmatavad – pole momenti tagasi astuda ning hetkeks esmalt end ja siis olukorda vaadelda, analüüsida. Lõiguti eluga tegelemine nõuab ju ometi  palju vähem vaeva kui terve pildi kokkupanemine: “Pooltoonid, veerandtunded promotud ülimaks eluks” (“Potentsiaal” lk. 9). Lausa ülimaks eluks… Raasukese leiva mälumisest kõhtu täis ei saa.

Pärast “Alalütleva” lugemist on tunne üsna sünge. Leida midagi, mis poleks nihu, on raske. Tekib tunne, et hakkaks südikaks maailmaparandajaks, ent vaid enese mõistusega, proovi palju jõuad, miljonidimensioonilist puslet kokku ei pane. Ent nagu mainitud, on midagi veel alles: “Kui küllaldane on lohutus, mis õrnalt hellitab kuulmeid: / tillukestest silmadest moodustub kõikenägev liitsilm, / meie väikestest hiilgavaist tulevikest suur tulevik?” (“Kolumn” lk. 37).

Kristel Zimmer

Kristeli intervjuud Mats Traadiga loe siit!

Intervjuu Piret Rauaga

Piret Raud
Foto: Ingrid Maasik

Piret Raua raamat „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Piret Rauaga.

 

 

Tihti öeldakse, et lastekirjanik peab olema hingelt laps. Kui palju see Teie kohta kehtib?

Oleneb, mida sellega täpselt silmas peetakse. Oma lapsepõlve kaisuloomi ma tõtt-öelda diivani peal reas ei hoia ning klounininaga mööda korterit ringi ei tantsi, aga kui „hingelt lapse“ all mõista eelarvamustevaba huvi kõige tundmatu ja tuttava vastu ning omadust siiralt rõõmustada, kurvastada ja vihastada, siis selle võtan omaks küll. Olen küllaltki emotsionaalne tüüp, aga see kehtib vist kõigi loominguliste inimeste kohta, mitte vaid nende, kes loovad lastele.

Lastekirjaniku töö on iseenesest töö nagu iga teinegi, mis eeldab teatavat professionaalsust ja tõsist suhtumist. Kui me mõtleme lastearstide peale, siis nendelt me ju lapsemeelsust ei oota. Eks sama on ka lastekirjanikega – meie tööl on küll oma spetsiifika, aga eelkõige seisneb see ikkagi loo kirjutamises, mingite mõtete verbaalses väljendamises.

Te olete ühtaegu nii hinnatud kunstnik kui ka kirjanik. Millistest oskustest Te puudust tunnete?

Loomeinimese õnn on see, et tal on igal juhul alati arenemisruumi. Eks minagi püüan iga järgmise raamatuga midagi uut ja paremini öelda ning seda nii piltides kui tekstis. Tehniliste oskuste täiustumise tee on üks lõputu teekond, mida loodan käia nii kaua, kui elan. Eesti keel on rikas ja samas ka väga reglementeeritud grammatikaga ning keele reeglites ja ortograafias tehakse pidevalt uuendusi. Pean tunnistama, et kõigis nendes filoloogilistes nüanssides ei ole ma alati sada protsenti kodus. Õnneks on olemas keeletoimetajad, kes neid asju teavad.

Teie lasteraamatuid on tõlgitud inglise, jaapani, prantsuse, saksa ja teistessegi keeltesse. Mis on Teile võõrkeelsete raamatute avaldamise juures kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Kui raamat on hästi vastu võetud nii kriitikute kui laste endi poolt. Kui on ilmunud head arvustused ja lastežüriid on valinud mu raamatu oma lemmikuks. Samuti kui mõni jutt on leidnud tee raamatu kaante vahelt välja kaugemale – näiteks Prantsusmaal valmis „Natuke napakate lugude“ põhjal muusikaline etendus. Rõõmu võib teha seegi, kui raamat on trükitehniliselt õnnestunud või kui sel on värske ja elegantne kujundus. Ja muidugi see, kui väliskirjastusel on tekkinud mu töö osas usaldus ja ta palub luua midagi spetsiaalselt neile, andes mulle sealjuures täiesti vabad käed.

Miks võiksid täiskasvanud lugeda lastekirjandust?

Ma tegelikult ei arva, et nad ilmtingimata peaksid. Nad võiksid lihtsalt rohkem väärt ilukirjandust lugeda. Raamatumüügiedetabeleid vaadates tundub, et väärtkirjanduse lugemine ei ole väga levinud.

Mida Te ütleksite lapsele, kes ei taha lugeda?

Ma kindlasti ei tänitaks ta kallal, sest küllap on sel lapsel olnud lugemisega lihtsalt kehvad kogemused. Pigem aitaks tal leida just tema jaoks sobiva raamatu. Sellise raamatu, mida ta tahaks lugeda.

Küsis Anna Elisabeth Lõuna.

Anna Elisabethi arvustust Piret Raua raamatule „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ loe siit!

Retsept progresseeruva kahanemise raviks

lugu-sandrist-murist-tillukesest-emmest-ja-nähtamatust-akslist

Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“

Tänapäev, 2015, 100 lk.

Illustreerinud Piret Raud

Toimetanud Jane Lepasaar

Kujundanud Dan Mikkin

 

Tähelepanu! Tegemist on lasteraamatuga. Võib tekitada kergekujulist sõltuvust ja kahjustusi ebamäärases kehapiirkonnas nimega hing. Lugemine omal vastutusel. Aga lugege siiski.

Piret Raua lasteraamatu „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ pikk pealkiri võib esialgu ära ehmatada. Tegelikult käivitub tempokalt südamlik lugu, kui koolipoiss Sandri igapäevarutiini hakkavad rikkuma veidrad sündmused. Ema kahaneb tillukese nuku suuruseks, klassis tõstab asju ringi nähtamatu Aksel ning Sandrit jälitab salapärane ja karvane võõras.

Igavust tundma raamatut lugedes ei pea. Tegevustik hakkab arenema kohe esimesest leheküljest ja seda ju lapsed healt seikluselt ootavadki. On kurbust, rõõmu, vääritimõistmisi ning väljapääsmatuid olukordi, kust ikka tänu õnnelikele juhustele see väljapääs leitakse. Lugu avaneb läbi kahe tegelase silmade. Nii on kirjanikul võimalik tänu erinevatele vaatevinklitele ära selgitada kõik, mida üks minajutustaja täielikult teada ei saa.

Piret Raud loob maailma, mis on ühelt poolt nii tavaline, meile kõigile tuttav, ja teisalt nii eriline, üle võlli ja absurdne. Inimestega juhtuvad maagilised asjad, millele keegi ei oota ega otsi teaduslikku lahendust. Veidraid nähtusi võetakse iseenesestmõistetavana või väikese kõrvalekaldena. Isegi naine, kellel on pea asemel pilv, ei tekita sõbrannade jaoks suuremat probleemi kui see, kuidas pimesikumänguks piisavalt pikka salli leida. Nojah, ega need sõbrannad nüüd ise ka päris normaalsed ei ole oma mõmmide kammimise ja lipsustamisega. Eriskummalised juhtumised moodustavad jutustuse pindmise, lihtsamini vastuvõetava kihi.

Kuid jutustuses on ka tumedamaid asju ja see on emotsionaalselt raskem pool. Mõned inimsuhetega seotud probleemid, näiteks madal enesehinnang või tähelepanupuudus, on kõndima pandud metafoorid. Iga pisemgi lugeja võib pähkli läbi hammustada ja mõista, et maagiline realism jutustab meile peidetud tähendusega lugu. Samas tulevad väikestest detailidest välja mured, mida maagiaks ei teisendata –  võimalik töökaotus, üksikema elukorraldus, inimsuhete purunemine või võitlus vähiga. Tundub, et kõige raskemad probleemid on jäetud tahaplaanile, laste jaoks on tehtud polsterdatud ja pehme maandumine. Elukogenum lugeja võtab ehk rohkem südamesse haige naise hülgamist onu Allani poolt (majasõber või misasi?) ning lapse õlgadele langenud ebareaalselt suurt vastutuskoormat. Piret Raud loeb küll moraali, aga mõõdukalt, rohkem nii “Väikese Printsi” stiilis: “Kui kedagi aidata, siis muudab see su mitmes mõttes suuremaks.”

Niisiis, tegemist on lasteraamatuga. Raamat on mõtlemapaneva ja hingekriipiva toimega. Tarvitage raamatut üksi või koos lastega. Raamat võib muuta teid paremaks inimeseks. Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimisel pöörduge kohaliku mõmmiklubi esindaja poole.

Anna Elisabeth Lõuna

Anna Elisabethi intervjuud Piret Rauaga loe siit!

Intervjuu Vahur Afanasjeviga

afanasjev

Vahur Afanasjevi luulekogu „Tünsamäe tigu“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Vahur Afanasjeviga.

 

Teie “Tünsamäe teos” on päris palju seiku mineviku ja tänapäeva külaelanike elust. Kas need on kõik tõestisündinud lood (kohati jooksevad ju läbi nimed ning aastaarvud) või on tegemist puhta väljamõeldisega?

Kui minevikust räägitakse, tuleb alati fantaasia mängu, isegi kui tegu on reaalsete mälestustega. Kuulsin just rongis, kuidas vanem daam veendunult kinnitas – tema mäletab, et Tartu raudteejaam oli vanasti punastest tellistest. Tegelikult on see alguses peale puust olnud.

Tähtis on ise uskuda sellesse, mida ütled või kirjutad, siis ongi see mingis mõttes tegelikkus. Isegi ulme, fantaasiakirjanduse tegevuskohad peavad tunduma ehtsad. Kõige lihtsam tee veenva olustiku loomiseks on kasutadagi reaalseid paiku ja tegelasi.

Suur tänu seekord inimestele, kelle mälestused on Maa-ameti Xgis kaardi pärandkultuuri kihis. Kasutasin neid päris tublisti, ühes enda mälestuste ja täielik fantaasiaga. Nimed muutsin üldiselt ära.

Kummaline asjaolu: sõnaühend “Tünsamäe tigu” tuli pähe täiesti juhuslikult, alles siis, kui raamat valmis, selgus, et Tünsamäe talu praegune peremees on sinna päriselt viinamäeteod toonud.

 

Luulekogus peegeldub tihe läbikäimine Kirepi eestlaste ja venelaste vahel. Ühelt poolt ollakse koguaeg koos, teiselt poolt nagu säiliks mingi umbusaldus. On see nii? Mida Te sellest suhtest arvate?

Need venelased on vanausulised. Vanausuline, see tähendab Nikoni reformide eelse kombestiku ja usu hoidmist, suletust välisele ja loomulikult umbusku. Kohalike talu-eestlastega elati sünergias. Sõda ja sovjeti-venelaste tulek ajas lood keeruliseks kogukonna seeski. Üks naabrimees oli omakaitses, teise isa oli punane – omakaitse lasi maha. Mõlemad vanausulised.

Õigupoolest on umbusaldus ja kogukondade eristumine normaalne. Eristuvad ju inimesed elustiili järgi – need, kes loevad luuletusi, üldiselt umbusaldavad neid, kes armastavad skuutreid ja ATV-sid, see vastuolu on paiguti tugevam kui eesti-vene vastuolu. Lõimumine ja reeglistatud multikulti on totrus. Umbusaldust ei saa ära keelata ning küsimustes, mis ületavad kogukonna piirid, peab maksma rahva enamuse tahe. Demokraatia, see on mitmesuguseid väärtused, kuid ühesugused põhiväärtused, mida väljendab põhiseadus. Kui sõda välja arvata, siis Kirepis ja selle ümber jagasid kogukonnad samu põhiväärtuseid.

 

Märtsis Kaktusele antud intervjuus ütlesite, et ei rahuldu eduka luulekoguga ja soovite hoopis mõnd legendaarset romaani kirjutada. On praegu midagi sellist käsil?

Jah, tõepoolest kirjutan juba mitu aasta suurt raamatut. Alla ei taha vanduda, lähen edasi kasvõi paar lehekülge kuus. Ma ei taha elada vaesuses ja mul on endiselt muid ambitsioone peale kirjanduse. Raske on töise päeva järel kirjandusele häälestuda, puhata tahad ju samuti. Ma ei ole veel nii elukogenud, et täiskohaga kirjandusele pühenduda – see, mis mul öelda on, mahub ilusti ära harva ilmuvatesse raamatutesse.

 

Minu 82-aastane vanavanaema, kes lõpetas kutsekooli kuskil Kirovi oblastis ja on üldiselt olnud kultuurieliidist kaugel, oskab paljusid Jessenini ja Tsvetajeva luuletusi peast esitada. Tundub, et tema põlvkonna jaoks pole see haruldane. Praegu loevad luulet aga üksnes literaadid (ja tulevased literaadid). Kuidas Te arvate, kas asi on ühiskonna muutumises või on luule, tõepoolest, marginaliseerunud? Kuidas saaks probleemi lahendada, kui see olemas on?

Su vanaemal on hea mälu. Mina ei oska suurt midagi peast, kindlasti mitte enda luuletusi. Ja luulet, kui päris aus olla, loen vähe. Eelistan narratiivi. “Tünsamäe tigu” on ses mõttes petukaup, aga seal on selged lood sees.

Võimalik, et arvuti-eelsel ajastul sai inimene vähem algoritmiliselt mõtelda. Luule loob ebaloomulikke, tavaelu algoritmist väljuvaid seoseid. Loodus areneb laineliselt, küllap muutub luule või luulesarnane nähtus taas tähtsamaks.

Nõukogude ajal olid avalikud väljendusviisid piiratud, luulekeel võimaldas vabamalt väljenduda. Tsvetajeva kohta nõnda ei saa öelda, et kasvõi Runneli ja Viidingu tekstid olid jutustavad, see läks inimestele korda. Praegune luule kipub olema hägune või siis kalambuuritsev, nagu aforismikogu. Kui luulet on tarvis, siis see ei kao. Ja kui kaob, siis pole parata. Igapäevast on kadunud regilaul ja sirp, kuid koopamaalingud on gräti näol tagasi tulnud.

 

Mille üle Te kõige rohkem uhke olete?

Ilusa ja targa naise võtsin.

Küsis Mikael Raihhelgauz.

Mikaeli arvustust Vahur Afanasjevi luulekogule „Tünsamäe tigu“ loe siit!

Kirepi küla limane jumal

tünsamäe-tigu

Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu“

Tartu NAK, 2015, 108 lk.

Toimetanud Kaur Riismaa

Kujundanud Katrin Kisand

 

 

Kui ilu on vaataja silmis, siis Vahur Afanasjev on silmaarst. “Tünsamäe tigu”, tema viimane luulekogu, paneb imetlema lagunevaid tellishooneid ja hoolitsemata niite. Vaated, mida me Eestis autoga ringi sõites nii tihti tähelepanuta jätame või koguni põlastame, muutuvad rohelise raamatu lehekülgedel maalilisteks. Luule kutsub müstilisele reisile mööda Kirepi küla, kus loodus ja eluolu on tihedalt ajalooga põimitud.

Luulekogu on kujundatud atlasena. Värsside kõrvalt jooksevad teed ja ojad, majad ning talud on korralikult ristikestega märgitud, ei unustata isegi auke ja punkreid. Sõnalised kirjeldused on muidugi esikohal – need on erinevalt abstraktsetest visuaalsetest tähistest väga detailsed: “Keskvälja talu ristikivi. / Tahutud kivist piiripost. / Heinaküüni varemed./ … / Kohe pärast jõge Pähklimäe siht. / Kahel pool teed pähklipuud.” Just sellised hakitud ülitäpsed laused teevadki raamatu eriliseks. Silme ette tekib konkreetne pilt. Kõik on päris – ei mingit valetamist.

Rõõmustab, et kirjeldavaid topograafilisi luuletusi on raamatus rohkelt. Tõsi, kohati anti küll kulunud filosoofilistele tekstidele järele, kuid mitte nii palju, et see häiriks, pigem jäi peale objektiivne möödanikukäsitlus, mis, paradoksaalselt, ei lase lugejal jääda vaid distantseerunud vaatlejaks. “Tünsamäe teost” leiame nii suuri konflikte (23. novembril 1944 / visati ukse juurde granaat / ja korstnast tulistati sisse) kui ka isiklikke lugusid (Nõnda elasidki: / peremees oma naise ja lastega / ja ilus noor naine / loomulikult samuti lastega), mõlemad aga panevad küsima, mis peitub nende taga. Väga tabavalt on osutatud sellele, kui palju jääb tegelikult nähtamatuks.

Loomulikult paistab silma ka tigu, kelle kaudu kõik tekstid seotud on. Tema on see Suur Teine, kelle poole oma ühiskonnakriitikaga pöörduda; midagi igavest ebastabiilses maailmas: “Tünsamäe talu enne Meoma lodu – / seisund hävinud, kägu kukkunud, / aga tigu jookseb omasoodu edasi.” Loom, kes ilmub nähtavale, siis kui ta tahab, kuid ometi on alati olemas ja alati liikvel.

Afanasjevit võib võrrelda Arvo Metsaga, tema luule on üdini nostalgiline. Kohati on raske uskuda, et jutt käib praegusest suvekodust – nii palju on raamatus igatsust möödunud aegade üle. Aus, kriitiline ja terane “Tünsamäe tigu” meenutab vana fotoalbumit. See ei ole luulekogu, mis jääb triumfaalselt kirjanduse ajalukku, kuid vihmastel päevadel on kindlasti mõnus seda vaikselt oma toas lehitseda.

Mikael Raihhelgauz

Mikaeli intervjuud Vahur Afanasjeviga loe siit!

Intervjuu Rein Rauaga

Rein Raud

Rein Raua romaan „Täiusliku lause surm“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Rein Rauaga.

 

 

 

 

Kuidas hindate professorina teadmisi, millega noored gümnaasiumi lõpetavad – kas õppekavast on midagi olulist puudu?

Lõpetasin äsja gümnaasiumi kirjandusõpiku kirjutamise, mis käsitleb maailmakirjandust aegade algusest XIX saj. lõpuni ja tõdesin, et umbes sellest perioodist on oma meelsuse poolest pärit ka kehtiv kirjanduse õppekava. Kõik selles nimepidi nimetatud kirjanikud olid meessoost ja ainult üks neist (Tagore) ei olnud valge, kusjuures tema looming ei jää suuremas osas isegi sellesse perioodi. Nii et praegusel hetkel on maailmakirjanduse kaanon veidralt ühekülgne. Ma usun, et see on nii seetõttu, et õppekava koostajaid endid oli selles vaimus õpetatud ja nad ei ole pidanud vajalikuks oma hariduses kahelda, ehkki kaasaja maailmas on selline valge mehe keskne lähenemine mu meelest üpris probleemne. Mingi osa maailma kultuuriloost on lihtsalt ära kustutatud, ehkki sealt on pärit väga suur osa mõjusid, mis ka Euroopa vaimset arengut on kujundanud. Aga kui rääkida noorte haridusest laiemalt, eriti arvestades seda, mida nad ise enese ja oma maailma kujundamiseks ette võtavad, siis on see tänapäeval lihtsalt teistsugune kui varem, sest teistsugused on ka need oskused ja teadmised, mida enesega toimetulemiseks eeldab meid ümbritsev maailm. Näiteks tehnoloogiliselt on koolilapsed oma vanematest reeglina palju kompetentsemad. Natuke on sellest muidugi kahju, kuna noores eas jäävad faktiteadmised paremini meelde ning paarikümne aasta pärast ei ole Mac OS ja Androidi tehniliste omaduste tundmisest eriti kasu kellelgi, aga samas kohas ajus oleks võinud olla ju ka midagi sellist salvestatud, mis ei vanane.

Kuidas mõjutab publiku suhtumist kirjanikku see, kui ollakse kirjanikult harjunud nägema teadus- ja arvamusartikleid, kas kirjanik peab vastama mingisugustele eelarvamustele?

Ei, kirjanik ei pea vastama eelarvamustele, kui midagi, siis peab ta neid ikka ja jälle lõhkuma. Aga tõsi ta on, sedaliiki ootused häirivad mind küll, sest ma ise ei leia, et mu akadeemiline tegevus või konkreetset päevapoliitikat arvustav kodanikupositsioon oleks mu raamatutes eriti oluline, need on mu isiksuse eri tahud. Muidugi, teatud määral mõjutab meie teadmine sellest, kes on autor, meie lugemist igal juhul. Kui keegi näitab meile luuletust ja ütleb, et see on suure klassiku äsjaavastatud tekst, loeme seda teisiti kui arvates, et selle on kirjutanud mõni vähetuntud noorluuletaja. Aga nii palju kui võimalik peaks laskma tekstil lasta kõnelda enda eest, meie suhtumine autorisse ei peaks meie muljet kummaski suunas mõjutama. Samuti ei tohiks ju näiteks Indrek Hargla ksenofoobsed sõnavõtud takistada meid nautimast tema keskaegsesse Tallinnasse (muuseas väga kosmpoliitlikku ja kultuuriliselt avatud keskkonda) paigutatud kriminaalromaane. Või üks mu lemmikuid, jaapanlane Mishima Yukio, kelle poliitilised vaated olid täiesti haiged.

Kas sellist raamatut nagu “Täiusliku lause surm” oleks võimalik tõlkida mõnda teise keelde ja avaldada muus riigis – kas selle sisu jääks mõistetavaks?

Ma arvan küll. See on esimene mu raamat, mis tekitas väliskirjastajates suurt huvi juba enne selle ilmumist ning soome- ja ingliskeelse tõlke peale jõudsin isegi lepingud ette ära teha. Samuti on see üks väheseid eesti kirjanduse näiteid, mida arvustas ka venekeelne “Postimees” (ehkki siin muidugi ei ole tegemist teise riigiga) – aga kindlasti tundub, et mu käsitlus sellest, kuidas eestlased kogesid seda hetke oma ajaloost ei jää n-ö rahvuskultuuri piiridesse kinni. Lõppude lõpuks oli üks mu siht ju nimelt üritada seda mitte nii kauget minevikku praegusele lugejale elusamaks ja mitmeplaanilisemaks teha. Ning nagu ka raamatus öeldud, on tänapäeva noorele eestlasele Nõukogude Liit ju umbes sama kaugel kui mõni teine planeet.

Millistelt kirjanikelt olete ise kõige rohkem inspiratsiooni saanud ja milliseid soovitaksite noortel kirjanikel tingimata lugeda?

Ma loen üsna laial skaalal ja ka päris mitmes keeles ja mitte ainult kaasaegset kirjandust. Mis ei tähendaks, et praegu tegutsevate autorite seas mul lemmikuid ei oleks, näiteks Alessandro Baricco, ehkki kahjuks pole sugugi kõik tema teosed eesti keeles suutnud säilitada seda erilist taju, mis iseloomustab originaali. Ian McEwan ja Pascal Quignard meeldivad ka väga. Chuck Palahniukki jälgisin kunagi hoolega, praegu on ta ennast paraku kordama hakanud. Aga just alustavatel prosaistidel soovitaksin tingimata leida üles neile vaimult kõige lähedasemad autorid XIX ja varase XX saj. kirjanike seast, kus on ju ikka veel ka tänase proosa juured. Mulle endale meeldivad selle perioodi prosaistidest kõige rohkem vist Dostojevski ja Faulkner. Dostojevskist võiks lugeda eelkõige ”Idiooti”, Faulkneriga tutvumist võiks alustada kogutud novellidest, sest ”Hälin ja raev” on üksjagu kange kraam. Luuletajatel aga on olulisem suhe keelega ning neil oleks küll hea algatuseks lugeda seda, mida tõeliselt suured eesti luuletajad suutnud teha. Alver, Alliksaar, Viiding ja Kareva näiteks. Aga mitte ainult nemad muidugi. Mul endal on praegu laual Marina Tsvetajeva, Paul Celan, e.e.cummings, Pentti Saarikoski ja veel mõned, üritan kellegagi neist iga päeva alustada.

Kas kirjutamisanne ja -tahe on inimesele kaasasündinud või peaks seda noorte seas kuidagi eriliselt välja kutsuma?

Ma arvan, et kui inimesel on anne ja vajadus kirjutada, siis annab see endast varem või hiljem märku. Ja kui keegi on seda juba natuke üles näidanud, siis võib tal olla abi teiste soovitustest ja kriitikast, aga võtta ette kasvatada kirjanikku kellestki lihtsalt niisama ei ole küll mõtet.

Küsis Mariin Lõksuhiir.

Mariini arvustust Rein Raua romaanile „Täiusliku lause surm“ loe siit!

Intervjuu Armin Kõomäega

IMG_20150927_214608

Armin Kõomäe romaan „Lui Vutoon“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Armin Kõomäega.

 

 

Miks pidasite oma teoses „Lui Vutoon“ peategelast kujundades just turundusjuhi vaatenurka põnevaks?

Mul oli vaja ametit, mis oleks viimase poolsajandi jooksul maailma kõige rohkem mõjutanud, ning millest poleks inimesteta maailmas mitte mingit kasu. Turundusjuht tundus mõlemale kriteeriumile vastav.

Olete intervjuus ERR-ile öelnud, et moondasite end „Lui Vutooni“ peategelaseks ja elasite justkui paralleelmaailmas terve loomeperioodi vältel. Kui palju on peategelases Teie tegelikku isikut?

Üsna vähe. Eriti alguses. Ma nii käpardiks ennast ei pea. Kuigi ei saa öelda, et Luil leidlikkusest puudu jääb. Leidlikkus on muidugi turundusjuhile tavapärane omadus. Aga mida aeg edasi, seda rohkem kõlavad Lui tähelepankutes mu enda äratundmised. Mõndade lugejate meelest mõtlebki Lui lõpupoole enda vanuse kohta liiga täiskasvanulikult. Autorina olin sellest „ohust“ teadlik, kuid arvasin, et kui üks noor mees peaks ihuüksi pool aastat maailmas hakkama saama, siis on tal sadu kordi rohkem aega sellesama maailma peale mõtelda. Ja nii need arusaamised siis küpsevadki kiirmeetodil. Nagu inkubaatoris, segajateta.

Kumba on Teis rohkem – ettevõtjat või kirjanikku? Või hoopis kunstiarmastajat?

Mulle ei meeldi ennast sedaviisi määratleda. Selleks, et olla ettevõtja, peab olema vähemalt ettevõtlikkust ja tahet. Et kirjutada, peab olema vähemalt lugu ja tahet. Kas konkreetne ettevõtmine või kirjatükk õnnestub või mitte, seda mõjutab juba nii suur hulk muid faktoreid, et enese jäik määratlemine ärimehe või kirjanikuna teeks minu puhul ainult kahju. Näiteks paneks peale pinged, mida ma ei vaja. Ma hindan väga kõrgelt vabadust, sealhulgas tegutsemisvabadust ja sellega kaasas käivat tegutsemislusti. Kui ma hakkaksin ennast tõsimeeli kirjanikuks pidama, lõppeks asi arvatavasti halvasti.

Olete maininud saates „Plekktrumm“ oma mõningaid Eesti lemmikautoreid, kuid millised välismaa teoseid või kirjanikke tõstaksite esile?

Grupeeriks kultuuri järgi. Vene: Platonov, Sorokin, Dovlatov, Tšehhov, Dostojevski. Saksa: Mann, Kehlmann. Prantsuse: Houellebecq, Celine, Flaubert. Briti: Fowles, McEwan. Ameerika: Vonnegut, Bukowski, Roth. Ladina-ameerika: Llosa. Poola: Szymborska, Milosz.

Kui peaksite valima ühe laulu, kirjeldamaks Teie viimast romaani, siis mis laul see võiks olla?

David Sylvian „The day the Earth stole heaven“.

Küsis Andrea Annus.

Andrea arvustust Armin Kõomäe romaanile „Lui Vutoon“ loe siit!

Vastuseid „suurtele“ küsimustele?

lui-vutoon

Armin Kõomägi „Lui Vutoon“

Tuum, 2015, 288 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Kujundanud Hannes Uit

 

 

Mis saab siis, kui maailmast on kadunud kõik inimesed peale sinu? Just sellisest olukorrast leiab end noor turundusjuhi kohale pürgiv Lui Vutoon. Töövestlusele läbi ebatavaliselt vaikse Tallinna vändates ei oska ta veel midagi kahtlustada. Jõudes aga inimtühja Ülemiste keskusesse, hakkab Lui vaikselt mõistma, et tema ümber ei viibi tõesti ühtki hingelist.

Üha kasvav hirm ja olukorra mõistetamatus kruvivad juba teose alguses pinget. Päeviku kujul avaldatud jutustus avab paljude peas mõlkunud ideele „Kui ma oleksin ainus inimene maailmas …“ ühte võimalikku versiooni. Esmapilgul mitte nii terane noormees saab tunda inimeksistentsi suuri küsimusi uuel tasemel – küsimused elu eesmärkide ja olemise tegeliku tuuma kohta omandavad raamatus teise dimensiooni. Pole enam „meid“, vaid „mina“. Kuhu kõik kadusid ja miks see juhtus on vaid mõned küsimused, mida Lui ootamatult täiskasvanulikul moel filosofeerides lahkab.

Ometi näib ehk suuremaks probleemikski olevat üksindus, mida autor osavalt läbi erinevate seisundite teose vältel välja toob. Sellega võitlemise vahenditeks on nii mõtete väljalülitamine autoga sõites kui ka rassimine kaubanduskeskuse toiduosakonnas, mis lehkab tähtaja ületanud toodete tõttu, kuid nendest veelgi olulisemaks osutub silikoonist seksnuku tavainimeseks kujutlemine. Ülepeakaela armumine elutusse, kuid veatusse naisolendisse on meeletult intensiivne ning täidab valitsevat tühjuse tunnet noormehe sees. Pühendumus, millega Lui teda riietab ja nuku oletatavatele repliikidele vastab, on kurb, aga ka koomiline.

Tegelikult leidub teoses üldse palju koomilist. Neid kordi, mil lugedes nii ühistranspordis või kohvikus naerma pahvatasin, oli mitmeid. Ühest küljest leidub raamatus situatsioonikoomikat, kuid tähelepanuväärsed on ka autori loodud kujundid, olukorrakirjeldused ning sõnastus, mis oma aususes rabavad ja sageli laginal naerma ajavad. Ulmelisele situatsioonile humoorikate elementide juurde kruvimine annab jutule juurde justkui lisahoogu. Kõikide-võimaluste-maailma aspekt on juba iseenesest põnev, kuid teos on nauditav ka lihtsa tekstijälgitavuse poolest.

Igas mõttes vabad, justkui sülle kukkunud aeg ja ressursid, pakuvad lõputult võimalusi, mida noormees mitte alati ei kasuta. Lui teeb kohati siiski inimestele omaseid kammitsetuid valikuid, lubades järgmisel hetkel aga endale kõike – loogiline, kui viibid maailmas üksi. Võib-olla hoiab teda kohati tagasi lootus, et kõik võib normaliseeruda juba järgmisel päeval või et iga hetk võib keegi saabuda. Aga kas keegi siis saabub? Eks lugedes selgub 🙂

Andrea Annus

Andrea intervjuud Armin Kõomäega loe siit!