Siin- ja sealpool Tsooni

Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju“

Varrak, 2017, 328 lk.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Tänavust HeadRead festivali külastab teiste seas Eesti juurtega prantsuse kirjanik Katrina Kalda (s 1980). Kui 10-aastaselt Prantsusmaale kolinud Kalda esimesed kaks romaani rääkisid peaasjalikult Eestist, siis tema viimane teos „Maa, kus puudel pole varju“ on olemuselt düstoopiline ning loo tegevus leiab aset nimetus maailmas. Romaani tegevus on kirja pandud kolme eri põlvkonna naise silmade läbi ja kulgeb erinevates ajaperioodides. Sündmused saavad raamatu lõpuks kokku ning moodustavad terviku.

Romaanis kirjeldatakse kaht piirkonda Linna ja Tasandikku –, mida eraldab teineteisest inimjalale läbimatu ala ehk Tsoon. Tasandik on sisuliselt Linna elus hoidev organ, kus töödeldakse tekkinud prügi kasutuskõlblikeks materjalideks. Sinna küüditatud inimesed virelevad mustuses ja vaesuses, et Linn omaenese jäätmetesse ei lämbuks. Omavahel ühendab alasid vaid raudtee, mis justkui veresoonena võimaldab Linnal energiat ammutada ja elus püsida. Tavalised linnaelanikud ei tea, et Tasandik eksisteerib samas, kui sinna saadetud inimesed igatsevad kirglikult tagasi pääseda. Teade Tasandikule ümberasustamisest võib võimudega vastuollu sattunuteni saabuda iga hetk. Nad kaovad jäljetult ja unustatakse peagi. Tasandikul saab inimesest tehasetööline, kelle ainus funktsioon on Linna heaks tööd teha.

Teose peatükid on vaheldumisi kirja pandud eakama naisterahva Sabine’i, tema tütre Astridi ning lapselapse Marie’ poolt. Sabine’i peatükid kulgevad päevikuvormis 15 aasta jooksul alates Tasandikule saabumisest. Ta on kohaneja: ka halvimates tingimustes otsib naine võimalusi tegeleda oma meelisala botaanikaga. See võõrandab ta pereliikmetest ajapikku täielikult. Astridit kirjeldavad kõige paremini Marie’ esimesed sõnad: „Mu ema on seisma jäänud kell“. Tema elutu kest on trööstitul Tasandikul, kuid hing jäi maha Linna oma armastatu juurde. Ka Astridi kirjutised on valdavalt varasemast elust; ta elab selle unistuse nimel, et ühel päeval tagasi pääseda. Marie’d on ema ja vanaema kasvatanud Linna vaimus ta ei kohandu Tasandiku eluga, kuigi pole teistsugust keskkonda oma silmaga näinudki. Kujutlus Linnast kui ideaalmaailmast püsib tema peas ümbertöötlemistehasest varastatud trükiste najal. Nõnda otsustavad Astrid ja Marie üritada kaubarongiga Linna pääseda, hetkekski mõtlemata, mis või kes neid seal ees ootab.

Kuigi teose kolm naist moodustavad pere, on igaühe tegevus ja mõtted individualistlikud. Mida aeg edasi, seda enam tegutsevad kõik kolm oma isiklike eesmärkide nimel ning jääb mulje, et omavaheline suhtlus peaaegu katkeb. Koostöö toimib mingil määral siis, kui see on mõlemale osapoolele kasulik. Kõige banaalsemal viisil ilmestab seda periood, mil Marie’ vanaemale tehase kõrvalt botaanikaraamatuid varastab ning viimase kõrgendatud huvi lapselapse vastu kestab täpselt nii kaua, kui raamatuid jätkub. Mitte ainult peresiseselt, vaid Tasandikul üldiselt pole sõprusel ja suhetel kohta. Et režiimis ellu jääda, on igaüks iseenda eest väljas. Mida enam aga autor Linna ja Tasandiku olemust lugeja ees lahti rullib, seda vähem tundub Linn sisuliselt „parema“ paigana. Inimesed on pideva kontrolli all mõlemal pool tsooni: Linnas piiratakse lihtinimesi salaja, mugav elu kestab seni, kuni käitud võimude silmis õigesti. Tasandikul on elu karm tegelikkus aga täielikult paljastatud.

Kalda kirjastiil on haaravalt isiklik. Autor on keskendunud peamiselt tegelaste tundmustele, lootustele ja pettumustele. Peategelased on väga erinevate karakteritega, võitlemas oma eelkäija käitumise ja otsuste vastu. Igaühe mõtted ja juhtumised jäävad pereliikmete eest sama varjatuks nagu mistahes võõra jaoks. Lugejale avanevad need just nagu kolm erinevat päevikut. Romaani tegevustik kulgeb küllaltki aeglaselt, kuid samas on Kalda osavalt suutnud teose lõpuni hoida üleval pinget ja mingisuguse pöörava sündmuse ootust. Kuigi düstoopia, on teoses kirjeldatud maailm teravalt realistlik: ühed tegemas musta tööd ja elamas viletsuses, et teised saaksid nautida mugavusi. Raamatu lõpuks jõuab lugejani arusaam, et osakeseks süsteemist jääb inimene nii ühel kui teisel pool Tsooni.

Anita Maasalu

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib romaanikirjanik Katrina Kaldat näha reedel, 25. mail kell 19.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb kirjanik ja tõlkija, prantsuse kirjanduse asjatundja Indrek Koff. Rohkem infot siin!

Muusikaline vaatemäng väljaheidetud inimese siseellu

 Marius Ivaškevičius „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ väljaheitmine

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Laura Pählapuu (külalisena)
Kostüümikunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)
Valguskunstnik Oliver Kulpsoo (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andre Pichen
Helikujundaja Sten Tigane
Videokujundaja Tauno Makke

Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Liikumisjuhi assistent Sandra Veermets (külalisena)
Tõlkinud Tiiu Sandrak

Osades Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Valter Soosalu (külalisena), Johannes Tammsalu.

Bänd Andre Pichen, Valter Soosalu, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid

Esietendus 24. aprillil 2016 Draamateatri suures saalis.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ räägib immigratsioonist ja võõras olemisest, aga mitte ainult. Lavastus käsitleb paljusid erinevaid teemasid: armastus, kättemaksuiha, inimese olemus.

Peategelaseks on idaeurooplane Ben (Kristo Viiding), kes tuleb koos sõbra Vandaali (Nikolai Bentsler) ja teiste ebaseaduslikult riiki sisenenud immigrantidega Londonisse, kus nad ilma dokumentideta parki jäetakse. Kitsast bussist maha laaditud ja petetud „õunad“ peavad edaspidi võõras riigis ise hakkama saama. Elu Londoni tänavatel on karm ja üksi jäänud Ben kogeb palju vägivalda ja pettumust. Lugupeetud inglise „härrasmehe“ käest jõhkralt peksa saamise järel juhib immigrandi elu alguses vaid kättemaks, kuid ta suudab kohaneda ja end üles töötada. Temast saab ebaseaduslikult hangitud dokumentide abil esmalt turvamehena töötav poolakas Mark ja hiljem politseinikust inglane Robert Walker. Oma olemuse muutmine ei käi aga sama lihtsalt kui nime vahetamine ning Ben peab eelmistes eludes kohatud inimestega kokku sattudes oma mineviku ja sisemiste deemonitega silmitsi seisma.

Vägivald iseloomustab lavastuses lisaks immigrantide raskele elule ka idaeuroopalikku poolt Benis. Ta usub, et igas idaeurooplases on Tšingis-khaani ja metsikust, ning üritab sellest lahti saamiseks matkida kõike inglaslikku, alustades kõneviisist ja lõpetades kehahoiakuga. Kui Ben üritab oma päritolu unustada, siis veidi lihtsameelne, kuid muhe Vandaal esindab peamist idaeurooplase stereotüüpi: ta on äkilise olemusega, viinalembene ja ei mõtle liialt tulevikule.

Läbivat rolli mängib lavastuses Freddie Mercury, kellest saab Beni iidol ja teejuht Londonis. Freddie võimas hääl on talle lohutuseks ja meeldetuletuseks, et kõik on võimalik. Seetõttu tabab Beni eriti karmilt esmalt avastus Freddie seksuaalse sättumuse kohta ja seejärel tõdemus, et talle kõike inglaslikku esindav jumalus oli tegelikult Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu ning tema homofoobiat ja rassismi, kuid lisaks annab laulja etendusele muusikalise tausta. Tuntud Queeni laulude järgi seatud trupi hoogne tantsuline liikumine on äärmiselt nauditav: Ben saab neil hetkedel end tõeliselt vabaks lasta ning koos temaga kogeb seda ka publik.

Beni lugu on värvikirev ja sündmusterikas. Marius Ivaškevičius tegi näidendi kirjutamise eel uurimistööd, veetes 2010. aastal kuu aega Londonis, kus ta Smirnoffi viina abil kohalikelt leedulastelt ja teistelt immigrantidelt nende lugusid välja meelitas. Tükk ei ürita moraali lugeda, vaid annab edasi paljude inimeste kogemustest inspireeritud väljavõtte ühe sisserändaja elust 15 aasta jooksul. Tegelasi ja süžeeliine on palju, kuid nendest moodustub ühtne tervik.

Juba enne etenduse algust lähenetakse lavastusele klassikalisest teatritükist veidi teise nurga alt. Samal ajal kui rahvas istekohadele koguneb, toimub laval taustaks tegevus: paar kodutut mängivad kaugemal suupilli ja elavad oma elu, tekitades paralleeli igapäevaeluga. Kui tihti me linnas ringi liikudes tänaval elavaid inimesi märkame? Tavaliselt on nad pigem ebameeldivaks taustaks, mida ignoreerides edasi minnakse. Lisaks lõhutakse niinimetatud neljas sein publiku ja näitlejate vahel: Ben mitte ainult ei jutusta vaatajatele oma lugu, vaid kõnetab mitmel juhul publikut ning samamoodi käitub ka tema sõber Vandaal. Selline vaatajate kaasamine mõjub ootamatult ja värskendavalt. Näitlejatöö on suurepärane, eraldi tasub välja tuua Nikolai Bentsleri Vandaali tegelaskuju, kelle lihtsakoelise olemuse edasiandmise naudingut tajub saalis igaüks.

Kuna etendus on kolmevaatuseline ja suhteliselt pikk, siis kasutatakse vahepeal publiku tähelepanu säilitamiseks huumorit. Seda eriti teises ja kolmandas vaatuses, mil vaatajaskond võib juba veidi väsima hakata. Kohati labased ja lapselikud naljad pälvivad küll saalist naeruturtsakaid, kuid ei sobi näidendi ülejäänud temaatikaga eriti kokku – korraks lavale jooksev alasti mees, keda kurjustav saalitöötaja taga ajab, ei anna teemakäsitlusele midagi juurde. Sama võib öelda ka popkultuuri kasutamise kohta. Kui Freddie Mercury mängib näidendis väga olulist rolli, siis hetkeks lavale ilmuvad Inglise kuninganna ja Harry Potter mõjuvad kummaliselt ning tunduvad ka ise äärmiselt segaduses olevat, kuidas ja miks nad lavale on sattunud.

Kokkuvõttes on tegemist nauditava vaatemänguga, millesse panustatud tööd, vaeva ja armastust on tunda näitlejatööst ning lavastuslikust poolest. Olemas on nii hoogne lavaline liikumine, Queeni kuulsaimad palad, elav bänd, huumor kui armastus ja vägivald, lisaks räägib lavastus aktuaalsetest probleemidest. Kõige huvitavam aspekt kogu tüki juures on aga Beni tegelaskuju: tema vaated, areng ja kättemaksuiha, mis viimases vaatuses sobiva allegoorilise lõpu leiab.

Helen Laane

Kaunilt absurdsusest, progresseeruvast idioodistumisest ja muust sõnnikust

 

Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“

Eesti Keele Sihtasutus, 2017, 392 lk.

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Indre Suur

 

Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu südamerahukirjanik. Kui avada mõni tema raamat, siis on kindel, et saabub seletamatu rahu ja heaolutunne. Tema sõnade valik on lihtne ja mitte liialt ilustav, lausetest peegeldub hingelist suurust.

„Valede kataloogi“ võlu peitub selle isiklikkuses, ta kirjutabki täiesti ausalt endast, kuid piisavalt kaugelt, et ei tekiks tunnet, nagu oleks tegu elulooraamatuga. Esimene pool teosest on üles ehitatud põhiliselt lühikestele filosoofilistele mõtisklustele ja teine tähelepanekutele Inglismaa kohta. Minu elufilosoofia kattub väga suures osas Õnnepalu omaga, mistõttu leidsin neilt lehekülgedelt palju äratundmisrõõmu ja kaunilt kirja pandud lihtsaid tõdesid.

Õnnepalu raamatus on küsimusel all ühed suuremad filosoofilised probleemid, nagu inimene, eksistents ja selle vajalikkus.

Tõnu Õnnepalu käsitleb inimeste igapäevaelu absurdsust ääretu graatsilisusega, kuid siiski täiesti ausalt. Näiteks võtab kõige suurema aja täiskasvanud inimese ärkvelolekust tööl käimine. Kuid miks me käime tööl ja mida me siis seal teeme? Ta väidab, et töötamine on mõttetu hädavajalikkus. Meil on vaja end defineerida, tunda vajalikuna, seega me käime, kirjutame projekte, programme ja avaldusi, et oma lõppematut vajadust asjade ja raha järele rahuldada, vajadust kogu aeg midagi teha. Aga raha pole mitte hüve, vaid uimasti. Inimesed on sõltuvuses oma rahutusest ja rahatusest.

Tegelikult võiks tööd teha palju vähem, kuid meil on vaja asju. Tohutus koguses asju. Ja siis tuleb jälle rohkem tööl käia, et nende asjade eest maksta. Mida rohkem me tööl käime, seda rohkem meil on vaja seal käia ja see ring on lõputu. Õnnepalu kirjeldab seda lihtsalt: „Kui tahad, siis võid endale osta vabrikus tehtud väikese aiamaja. Mängumaja. Ja mängida, et elad hästi.“  Kuid tegelikkuses ei kasuta neid asjademägesid keegi, sest oleme kogu aeg tööl, et maksta järelmakse, kindlustusi ja osta endale maakodu, kus me kunagi ei käi. Ja kui sinna satumegi, siis jaburus jätkub, nagu Õnnepalu seda kirjeldab, on elu maal üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, kompost… Kuid ta ei vaatle seda lootusetuse või pahameele maiguga, vaid lihtsalt, objektiivselt, ennast samasuguse elu süüst vabastamata.

Palju mõistlikum eesmärk tundub olevat otsida tarkust, kuid tarkus oleks elu vältimine, sest kõik, mida me teeme, on rumalus. Rumal on vihata, tappa, pidada sõdasid, sünnitada, armuda ja elada. Tarkus elab rumalusest ja meie selle sees, kuid ometi püüdleme me täieliku tarkuse poole. Seega on ka igati loogiline, et budistlikud mungad valgustumise korral loobuvad igasugusest maisest varast ja pühendavad oma päevad sisekaemustele ja joogale. See on ainuke viis, nad väldivadki elu, kuid kui me kõik seda teeks, siis ei saaks maailm toimida, seega juba siia sündinuna on meile pandud peale kohustus olla rumal ja elada surmani oma rumaluses. Kuigi väga suur osa inimkonnast on saanud koolihariduse osaliseks, siis nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, kogeme me „progresseeruvat idioodistumist“, seega pole tegelikult mitte midagi teha. Ja mida rohkem me teame, seda rumalamad me oleme, iga päevaga aina rumalamad. Aga kus see kõik siis lõppeb?

Õnnepalu väljendab kaunilt ka oma suhtumist ususõdadesse: „See paistab olevat jumala plaan, et inimesed ei kiida teda mitte ühena, vaid mitmena. Ta on peitnud ennast paljude maskide taha, laskund endast kirjutada miljoneid pühakirju. Aga kas saakski kuidagi teisiti olla, kui ollakse Lõpmatus?“ (lk 196) Jumal on kõik ja kõikjal, usu kuidas tahad, peaasi et sul endal hea on.

Väga lühikeste ja täpsete mõtteavaldustega kirjutab ta oma raamatus ära kogu elu mõtte ja mõttetuse. Tõnu Õnnepalu võlu seisneb selles, et ta on kaunis ja aus ja neid kahte asja on ütlemata ilus koos lugeda.

Karoliine Pruul

 

Instagram – omanäoline kunstigalerii

Sotsiaalmeedia oma pideva infovoolu ja erinevate äppide rohkusega võib aeg-ajalt tekitada tahtmise enda tehnikavidin üldse välja lülitada ja ainult pärismaailmale keskenduda. Üks kanal, millele ma ei suutnud näiteks teiste saitidega võrreldes kaua mõtet leida, oli Instagram.

Loomulikult on meeldiv end teiste tegemistega visuaalsel kujul kursis hoida, kuid Facebookis on ju sama võimalus olemas – milleks siis peaksime oma meeli veel ühe virtuaalse infolaviiniallikaga häirima? Kuniks ma leidsin sellele äpile meeldiva otstarbe – kaasaegne kunstigalerii minu oma taskus. Oma isikliku galerii püstipanemiseks on aga vaja leida endale meelepäraseid autoreid ning nõnda olengi välja toonud mõned virtuaalses Instagrami-maailmas tegutsevad kunstnikud, kelle kontosid jälgides võib igaüks oma rutiinsesse sotsiaalmeediaellu värvikust (mis on osa žanride puhul küll vaieldav) ja silmailu juurde tuua.

@Joleelooren

Vähemalt üks meemisid postitav konto on iga Insta-surfari jälgitavate nimekirjas, sest nende elu iroonilisi tõsiasju kujutavate kildudega saavad pea kõik suhestuda. Tavaliselt on meemide visuaalseks põhjaks võetud mõni pilt või klassikaline kunstiteos, kuid USA illustraator Julie Houts loob kogu sisu ise ning sõna otseses mõttes illustreerib iseenda elu, kujutades oma töödes absurdseid hetki koos joonistuste kõrvale kiirelt kribatud kommentaaridega, mida vaadates ja lugedes tekib tahtmatult suule muie ja seda saatev äratundmisrõõm. Tema lihtsad akvarellidega värvitud pliiatsijoonistused mõjuvad kerge meelelahutusena, mis on ehk originaalsem kui laialt levinud tavalised naljapildid.

@Annakouhkna

Jätkame illustraatorite lainel. Eesti kunstniku Anna Kõuhkna Instagrami konto on kohustuslik igaühele, kes naudib pastelseid toone ning delikaatset naiselikkust. Tema teoste võlu peitub pideva joonega minimalistlikult kujutatud hetkedes, mis on justkui otse elust võetud, kuid seejärel kunstniku loomingulise käe kaudu oma kuju ja vormi muutnud. Anna on ühtlasi illustreerinud Heljo Männi teose (Päike, kuu ja tähed”) ning Merike Miti raamatu inspireerivate mõtteteradega (Sinu unistused võivad täide minna”).

@joseparla

Abstraktse kunsti sõpradele on see konto päris tore leid. Pean aga tunnistama, et ma ise olen üks neist, kelle jaoks taolise žanri sügavam mõte jääb tihti häguseks. Samas on tore ajajoonel oma sõprade postituste vahel näha José Parla interpretatsiooni turbulentsest kosmosest, mille kaootilisus paneb võrdluseks tundma, et mu enda sassis tudengielu on täiesti organiseeritud.

@krylev

Portreejoonistused teeb enamasti huvitavaks tehnika, mis muudab realistliku palge millekski muuks peale näojoonte ja ilme, ning annab kujutatavale isikule juurde tähelepanuväärse lisaomaduse. Los Angelese kunstniku Kristianne Kyle Villarta graafilisi portreesid võib just nõnda kirjeldada. Tema joonistuste monokroomsus mõjub tõsiselt, kuid võluvalt ning tekitab tahtmise kuulda iga töö taga peituvat lugu või pildil oleva tegelasega mõne minuti juttu puhuda.

@art_dailydose

Selle konto puhul on tegemist kunstikogukonnaga, mis jagab vähemtuntud kunstnike töid ning kust võib leida teoseid igale maitsele. Hiljuti jäi mulle sealsete postituste seast silma Sean Yoro, kontonimega @the_hula, kes näiteks maalis jõe ääres olevale müürile uppuva naise ning iga tõusu ja mõõnaga on see neidis kas pooleldi veest väljas või täielikult uppunud, vaid tema sõrmeots on vaatajale näha.

Ühtlasi võib Daily Dose of Arti postituste hulgast leida digitaalkunstnikke nagu @aquasixio, kelle fantaasiarikkad ning dünaamilised tööd panevad unustama selle üles-alla pöidlaliigutuse, mida me nii harjunud tegema oleme, ning viskavad vaataja hetkeks imedemaale, kus värvid harmooniliselt üksteisesse sulanduvad ning kujutlusvõimel pole piire.

‘Sotsiaalmeedia põhineb jagamisel ja kunst on selle enda jaoks kindlasti väga kasulikult tööle pannud. Mingem siis selle ideega kaasa ja võtkem vahelduseks Instagrami kui loomingulisuse mängumaad, mis annab kõigile võimaluse liuelda läbi enda kokku pandud galeriide ning nautida mitmekülgset eneseväljendust, samal ajal viibides kus iganes.

 

Carina Kärt Mättikas

Suured kingad

 

Rein Raud „Unelindude rasked saapad“

Näo Kirik, 2016, 86 lk.

Illustreerinud ja kujundanud Asko Künnap

 

 

Parem siis ehk juba sukelduda,
lasta end hetkedeks rebida,
anda igapäevale alla,
olla kasulik
(lk 52)

Rein Raud pole eluproosale alistunud, ta on selle hetked hoopis kinni püüdnud ja üles kirjutanud, see on märksa kasulikum, hingele parem.

Hommikul kamina tuhk
täis jahedaid naelu:
laudhaaval on siin põlenud
vana postkontor, kuhu kunagi
kõigi nelja tuule poolt
kanti sõnumeid kokku.
Juba varakult kogunesime
nende ootele. Kitsas tuba,
just siinsamas kohas, täis naisi,
kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest
võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.
Luuletajanna õde. Ja teine,
vana hiina kirjandust
õpetanud professor. Veel, terve
tuba täis, seesama mitte-seesama
tuba, mina ka seal, kärsitu nolk,
ootamas kirju, neilt, kellest mõned
on ka kuskil veel alles
(lk 47)

Raua mitmetahulist kirjastiili võib kõrvutada tolles postkontoris külg külje kõrval seisnud inimtüüpidega. Tekstides esinevad kõik nimetatud kujud. Nimelt on tunda kirjutaja elutarkust, staadiumi, kus teatud elu paratamatustega on lepitud, mustritega juba harjutud: „kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest / võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.“ Samas on säilinud inimlik soov pigem tekitada varju kui selles seista. Kes ikka tahaks, et teda tuntaks kellegi teise omaduste tõttu, olla Luuletajanna õde – Rein Raua puhul pole selleks alustki. Kogumikus lahkab Aasia kultuuriloo professor elu nõnda, et kaalukausid jäävad kokkuvõttes kenasti tasakaalu. Kuid see ei tähenda, et puudu jääks hetkepõhisusest, vastupidi, just nooruklik ausus ja otsekohesus terviku sümmeetria tagavadki. „minagi seal, kärsitu nolk / ootamas kirju, neilt, kellest mõned / on ka kuskil veel alles“ – väljendub otsene eneseanalüüs ja tõdemused. Oskus vaadata end kõrvalt.

Raud, kes on peale kirjanikuameti ka kultuuriteoreetik ja endine rektor, on osanud tekstides oma laiahaardelisust luule kasuks mängima panna.  Lihtsad ja ilusad sõnad ilma liigsete kaunistusteta loovad siiski edukalt kujutluspilte ning sõnamänge – „naljakas oled, / tõega, mida sa mängid / tõega.“ (lk 45) Vahetud emotsioonid on siin-seal tekstides keset luulerida justkui remargina välja toodud. See võte elustab luuletusi ja loob emotsionaalset konteksti – „aga seda nad – naeratus! – ikka ei tea, / mis need jutud sul merega olid.“ (lk 41)

Kogule on iseloomulik visuaalne ühtlus stiilipuhas vabavärss – mõne riimipeitega : „lülisid / peaaegu katkemiseni pingule / tõmbunud ketis. Aga ma / naeratan kuuldes nimesid, / neid ju mäletan, see mul / õnnestub, siis ma noogutan / võõrale tuttavalt. Petis.“ (lk 11) Kõike täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Seda saab öelda ka illustratsioonide kohta, nimelt kaardistatud unelinnad tulevad raamatu kestel sisse kolmel korral. Need moodustavad vahelehed, annavad väikseid pause, jagades kogu kolmeks osaks, sealjuures peatamata terviku voolavust. Selle eest kiitus Asko Künnapile!

Samuti on tunda peent tasakaalu n-ö kergete ja raskete sõnade vahel. Käsitledes elulisi ja kohati raskeid teemasid on sõnakasutus siiski üsna pehme:

Niimoodi seisangi:
üks jalg tsemendis, teine
maast lükkamas lahti
keha, mis kergem on õhust.

Hetked lähevad mööda,
mõni lehvitab
(lk 29)

„Unelindude rasked saapad“ meenutab nii välimuselt kui ka sisult luulemärkmikku. See on punase kinnitusega suletav ning järjelgi on hoidja. Isiklikkust lisab seegi, et lehed on ülevalt lahti lõikamata, osad luuletused on rohkem peidus kui teised. Lehtede lahti lõikamine on omaette meeldiv rituaal, kui seda teha muidugi kvaliteetse ning terava paberinoaga.

Tugev argihetkede puudutus kogus lähendab tekste nii üksteisele kui ka lugejale. Seetõttu annabki raamatut nautida nii tervikuna kui ka lugedes sealt kus juhtub. Üheks luulekogu tugevaks küljeks ongi just alternatiivsus – kui tahad, lõika lehed lahti, kui tahad, jäta ühendatuks, alga raamatuga otsast peale või loe tagurpidi.

Kaante vahele on kogunenud kõik inimlik igapäevast: kahtlused, otsused, mõttekäigud, meenutused, eluanalüüsid ja uitmõtted. „Unelindude rasked saapad“ koondab omamoodi pisikesi sisemonolooge.

Mõnikord meenub üks teine, üks
külm, aga vaikne valgus,
mis pärast vihma või harva
kuid vahel ikkagi hommikul –
rohi on tõesti rohelisem, eriti
vastu kivi, klaver võiks mängida,
üksi ja kaugel, siis märkad asju,
tasse ja kipakat kohvikannu,
punakaspruunst metallist, pitsiga
linikut laual, meenub, et ema
ütles: vaata! ja vaatasingi,
nägingi, savist kausis on õunad,
rohelised ja kõvad, see jääb
kõik sinuga, mis ka ei juhtuks,
aitäh, et näitasid, ema.
(lk 42)

Marite Rikkas

Kahekesi läbi Poola eelarvamuste kütkes

„Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris

Esietendus 11. novembril 2017

Autor: Dorota Masłowska

Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Hendrik Toompere jr.

Kunstnik, video ja valguskujundaja: Kristjan Suits

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja

Dramaturg: Triin Sinissaar

Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro

Lugu algab ühes suvalises Poola tanklas, kus vanem meesterahvas avastab, et tema autosse on sisse istunud kaks rumeenlast. Nood keelduvad väljumast enne, kui mees neid edasi viib. Autoomanik on sunnitud lõpuks neid veidi aega edasi viima, kuid mitte kaua. Noored rumeenlased peavad oma teekonna jooksul kõndima läbi külma talvise Poola metsa, avastama teineteist, sest tegelikult on nad võhivõõrad, ning kohtuma ka surmaga. Vajadus edasi liikuda ületab vaat et kõik ülejäänud probleemid. Lavastus jälgib rumeenlaste lugu läbi nende enda valikute, aga ka teiste inimeste otsuste, mis lõpuks kujundavad noorte saatuse.

Lavastus üritab näidata inimeste negatiivset suhtumist uude ja tundmatusse, samuti stereotüüpide mõju inimeste elule. Eelarvamused ei pruugi olla ainult rahvuslikul tasandil, vaid ka erinevate ühiskonnakihtide vahel. Nagu näitab see lavastus, võivad inimesed olla üsna kalgid ja külmad, kui tegu on võõrastega, kelle kohta on palju halvaendelisi kuuldusi liikvel. Kahjuks ei teinud rumeenlastest kumbki midagi, et lavastuses kujunenud arusaamu kummutada. Mõlemad veetsid paraja osa reisist alkoholi- ja narkojoobes ning naine võis kohati olla veidi agressiivne. Kuid sellest hoolimata oli näha, kuidas mõlemad noored vajasid ilmselgelt abi. Abi said nad aga vähestelt. Inimesed tihti ei hooli, kui see teeb neile endale elu keerulisemaks. Lõpus leiab aset kohtumine tegelasega, kes tunneb ühe rumeenlase ära, sest too on näitleja. Kuid ta keeldub noortele öömaja andmast, sest tal on vaja oma kodu kaitsta. Sellisel otsusel on aga saatuslikud tagajärjed.

Teatritükk on väga inimlikust aspektist loodud. Kumbki paarist ei tee väga palju, et enda usaldusväärsust tõsta, aga samas ei tee nad otseselt kellelgi halba, vaid vajavad lihtsalt abi. Ümbritsevad inimesed otsustavad aga tihti, et kuigi nad rumeenlasi ei tunne, siis kaaluvad eelarvamused noorte aitamise üles. Ma arvan, et see näidend on suurepärane lavastus, mida vaatama minna, kui on soovi mõtiskleda sügavamate inimlike probleemide üle. Mõtteainet annab tükk kindlasti kuhjaga ning tõlgendada võib seda mitmeti. Kindlasti puudutab see vaatajat, sest nagu ütles lavastaja Hendrik Toompere jr ise oma lavastuse kohta: „See lugu naerutab niimoodi, et lõpuks ei naera enam keegi.“ 

Greete Jakobson

Kuidas Sina oma risti kannad?

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vemsa, 2017, 560 lk.

Illustreerinud Peeter Allik

Toimetanud Piret Põldver ja Igor Kotjuh

Kujundanud Külli Tammes

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 1. koht

2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosateose eest

 

„Kõik inimesed on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel,“ on Albert Kivikas kirjutanud „Tõe ja õiguse“ kohta. Kuigi ajalise mahu ja vahest ka emotsionaalse raskuse poolest on „Serafima ja Bogdan“ võrreldav Tammsaare „Tõe ja õigusega“, eristub Vahur Afanasjevi teos omapärasena eesti kirjanduses. Oma esikromaanis kujutab Afanasjev Peipsiveere vene vanausuliste külaühiskonda ning jälgib selle muutumist alates teise maailmasõja lõpuaastaist tänapäevani. Põlevad vanad traditsioonid, kirikute uksed lüüakse kinni ja ikoonid unustatakse. Muutuvad ajad toovad inimestes esile kõige kohutavamad omadused. Vaid üksikud oskavad ka sajandi lõpus oodata maailma lõppu, mida vanausulised on oodanud juba mitusada aastat.

Esialgu saadab lugejat tunne, et see eraldatud kommuun on poliitilistest oludest puutumatu, seesmiselt ühtne ka raskeimates oludes. Unustasin kohati, et tegevus ei leia aset lugulaulude määratlemata ajal, vaid 1944.-1945. aastatel. Palvemaju on küll suletud, missasid keelatud, noori üritatakse komsomoli värvata ning hirmust, et jumal unustatakse, väriseb vanade süda. Kommuuni ühendav vana õigeusk tundub kui kristlik antemurale. Peipsi venelased teevad tublisti tööd, tähistavad maslenitsat, noored laulavad ning tantsivad, kambrites köevad samovarid. Ikooninurkade ees lüüakse risti ette – ikka kahe sõrmega. Ka teose struktuuriline jaotus koos Vana Testamendi tsitaatidega haakub Nikoni reformi eelse usukombestiku pühaliku atmosfääriga. Peeter Alliku illustratsioonid veavad lugejat sügavamale vanausuliste eeposlikku aega, ainuüksi nende pärast võiks „Serafimat ja Bogdani“ lugeda ka siis, kui raamat ise oleks halb. Aga halb ei ole see raamat mitte.

Afanasjev loob Peipsiveerele värvika ja mitmekülgse elanikkonna. Iga inimest kujutatakse tema spetsiifilistes tugevustes, nõrkustes ja pahedes. Õieti on tegelaste arv võrreldav klassikalise Hiina kriminaallooga, mille lugemisel peab olema fenomenaalne mälu. Mõned tegelased ununevad, teised lähevad sassi, kuid see polegi oluline. Inimesi kaob ja tuleb juurde – nagu elus ikka – ning lugeja tunnetab aja möödumist. Surm astub esile oma grotesksuses, noored surevad, vanad elavad noored üle. Surm võib tulla Siberis või vaadata vastu kodusest hernesupist.

Tegevust viivad edasi jõulised tegelaskujud. Mõneti meenutavad nad ühekülgseid, väljavoolimata karaktereid. Serafima on kui muinasjutuline kaunitar, keda saadab kättemaksu kinnisidee. Bogdan kujutab endast pisut budistlikku teadmameest ja samaaegselt ka kuninglikku kättemaksjat. Raimond esineb eesti kirjanduse tüüpilise antikangelasena, selgrootu kommunistina, kes oma ebakindlust kompenseerib vägivallaga. Tegelaste põhiolemus ei muutu isegi siis,  kui autor asetab oma tegelased keerukatesse, ehk isegi ebaloomulikesse olukordadesse. Kõrvalisemad tegelased mõjuvad realistlikena, olgu see siis vana Feofan või Kanaonu Sergei. Veider küll, aga tegelikult annab selline tegelaste süsteem romaanile lisaväärtuse – kokku saavad muhe lihtinimlikkus ja suurejooneline saagalikkus.

Afanasjev ei kirjuta tammsaarelikku epopöad sookuivendamisest ega koorma oma teost dostojevskilike eksistentsiaalsete monoloogidega. Monumentaalne on aga Afanasjevi romaan küll. Kui teose algus kombib realismi piire, siis peagi käivitub eepose mõõtu lugu, mille keskmeks on veritasu ning millele kommunistlik ühiskond annab raamid. Seni ühtsena püsinud vanausuliste kogukond hakkab lagunema. Kättemaks muutub kinnisideeks ning mõjutab mitut põlvkonda. Kättemaksu ihalejad pole aga valmis vastutust kandma, nende vereuim pöörab ka kõrvaliste inimeste saatuse hukatusse. Ettemääratustunne, mis saadab lugejat, on halvaendeline, ja erinevalt Skandinaavia saagadest jumal ei sekku.

Kui kolhooside tekkimine on külaelanike jaoks isegi vastuvõetav ning valitseva režiimiga õpitakse toime tulema, siis teose alguses kajastunud ühtlustunne kaob. Lapsed mängivad nüüd fritse ja kommuniste. Sõda ja küüditamised painavad veel pikalt külakogukonna teadvust. Silmakirjalikkus ja vägivald võtavad võimust rohkem kui iial varem, ei aita selle vastu ka südame hõõrumine hanerasvaga.

Aastakümnete jooksul külluslikumaks läinud elu taustal on inimesed kaotanud stabiilse usu, mis neile kiiresti muutuvates aegades hingepidet pakuks. Suhted vanausuga ähmastuvad. Iga inimene püüab usuvaakumiga hakkama saada omal moel – mõni hakkab ise ikoone maalima, mõni palvetab ilma nendeta, mõni langeb alkoholismi küüsi või teenib ustavalt kommunistlikku režiimi. Ikoonidest saab äri, traditsioonid vajuvad tagaplaanile, kuid kõiksusekartus ja kõlbelised kahtlused jäävad Peipsiveerele paigale. On usufanatismi ja hiioblikku kannatust. Lõppude lõpuks kannavad kõik oma risti.

Loe, sõber, „Serafimat ja Bogdani“ ning Sa ei kahetse, kui Sa end sellest läbi närid. Afanasjev on stiililt ladus, oskab väga hästi tekitada nostalgiat, luua pinget ja kõrgema saatuslikkuse tunnetust. Ja kui Sa ei näri ennast teosest läbi, siis ära kahetse ka, kindlasti õppisid Sa midagi. Teos ei pretendeeri etnograafiaõpiku tiitlile, kuid suudab omapärasel viisil tuua Sulle Peipsi vanausuliste ajalugu veidi lähemale. Jah, ja kindlasti tajud Sa kaduva maailma ängi ning mõtled hetkeks oma hingeõnnistuse peale.

Anna Elisabeth Lõuna

Muusikaline ajalootund teadlase vaatevinklist

Pildiotsingu estonia eesti ajalugu tulemusEesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas

MIMi ooper

Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöös

Esietendus 19. jaanuaril 2018

Esinevad Rahvusooper Estonia solistid, orkester ja koor.

Dirigent: Kaspar Mänd

Manfred MIMi pärandi kallal on vaeva näinud ning ooperi ja muusika lavaküpseks saamise eest hoolitsenud Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Laansalu, Andrus Aaslaid, Karl Saks, Raul Keller, Taavet Jansen, Maike Lond Malmborg, Oksana Tralla, Mart Koldits, Henri Hütt, Kalle Tikas, Andres Tenusaar ja Evi Pärn.

 

2014. aastal sündis Eesti teatritel idee luua vabariigi ümmarguseks juubeliks suurejooneline lavastusprojekt, vabariigi sajandi lugu, mille käigus saaks koostööd teha 12 teatripaari. Loosi tahtel said teiste seas kokku ka Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL, kelle ülesandeks jäi kujutada 1960. aastaid. Juhuslikult ilmus umbes samal ajal välja salapärane libreto ja seninägematus kirjas partituur, mille oli kuuekümnendatel kirja pannud müütiline teadlane ja leiutaja Manfred MIM. Koostöös MIMprojectiga hakati teost lahti harutama.

Ooper jutustab vaatajale paralleelselt kaks lugu: kuidas eestlaste jaoks kõik algas ning kuidas Lennart Meri sellest kõigest teada sai. Kuidas kõigepealt oli pimedus ja kilavate punaste silmadega koerakoonlased, kuid seejärel langes Päike taevast alla: vastu igasugust tõenäosust keset üht väikest Läänemere saart. Sündmus, mis oli niivõrd erakordne, et koerakoonlased sõna otseses mõttes ehmatasid end eestlasteks. Ja keegi poleks sellest ehk kunagi teada saanud, kui Lennart Meri poleks kirja pannud romaani “Hõbevalge”.

Kaali meteoriidi lugu on kahtlemata Eesti rahva kultuuriline alustala. Selle jäljed ulatuvad mitte ainult Läänemere rahvaste pärimusse, vaid Lennart Meri uurimuste põhjal isegi teisele poole Euroopat. Niisugune ajalooline suursündmus on juba iseenesest huvitav materjal ühe lavateose loomiseks. Samuti on erakordne Meri tehtud põhjalik reisikiri “Hõbevalge”, mis paneb tahes-tahtmata imestama – kust ta seda kõike teada sai? Nõnda sekkub ooperis “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” halli kardinalina sündmustikku salapärane Manfred MIM (Priit Volmer). Mees, kes oli kohal, kui meteoriit Saaremaale langes, kui Pythea oma merereisi alustas, kui ristirüütlid Saare naistega võitlesid. Selle asemel, et ise kogu lugu päevavalgele tuua, ehitab ta ajamasina, mis Suure Depressaatori – mitmekümne tuhande laulva eestlase –  mõjul tööle hakkab ning nõnda tema enda ja Meri suure plahvatuse aega tagasi viib.

MIMi ooper on kõike muud kui see, mida publik on tavapäraselt harjunud Rahvusooperi lavalaudadel nägema. Rene Soom Lennart Meri rollis ei laula kogu etenduse vältel sõnagi. Ka Manfredi aariad on pigem retsitatiivsed kõnelaulud. Kõige “ooperlikuma” etteaste terves etenduses teeb Pythea (Juuli Lill), kelle meloodiline aaria mõjub muu muusikalise materjali kõrval isegi veidi koomilisena ning misjärel Vana-Kreeka laevaehitajad naise ka välja naeravad.

Muusikal on etenduses pigem saatev roll ja esmane väljendusvahend on kõne, mida traditsioonilises ooperis praktiliselt ei kuule. Kui aeg-ajalt saab sõna terve orkester, siis palju kuuleb ka kammerkoosseise. Näiteks Werneri kohviku stseenis ilmub lavale väike ansambel, kelle sotto voce mäng saali kohase atmosfääri loob, kuid samas jääb põhitähelepanu ikka Lennarti ja Manfredi dialoogile. Estonia koor on saanud osaks löökpillisektsioonist, kasutades muuhulgas heli tekitamiseks klaaskausse. Laul kõlab koori esituses aga hoopis lava tagant. Võib öelda, et muusika on selles ooperis peamiselt atmosfääri looja ning tegevustiku sidematerjal, mis paneb teose nii-öelda elama.

Ooperi kujundusega on selgelt palju vaeva nähtud. Rahvusooperi lavale on ehitatud poolik kuppel, mis võib vajadusel olla tähistaevas, vajadusel Vana-Kreeka ehitusmeistrite töökoda või antiikteater. Lavaline tegevus on väga mitmekihiline: mitmetes stseenides eraldab peategelaste omavahelist suhtlust ning tantsijate või koori tegevust õhuke läbipaistev sein, mis loob põhitegevusele tausta. Huvitavalt ja tehniliselt keeruliselt on lahendatud Saare naiste võitlusstseen ristirüütlitega, kus valguse ja pimeduse vaheldumisel luuakse lavale tõeline sõjatander. Väga efektselt mõjub ka Pythea kirjeldus oma laevareisist Thulemaale, milleks kasutab antiikteatrit ja laseb sealsetel näitlejatel oma tegevust visuaalselt illustreerida.

Teose kulminatsiooniks kujunes Kaali meteoriidi langemine, mida värvikalt saatis Kristel Pärtna särav sopranihääl. Plahvatus ise mõjus aga eeldatust vähem efektselt ning pani küsima –  kas see pidigi olema see vägev lööklaine, mida Manfred Saaremaa aluskihtidest kätte püüdis saada? Lavale ilmuvad paljumainitud koerakoonlased, kes näevad välja oodatust armetumad. Need on punaste silmade ja metallist torujate kehadega väikesed olendid, kes laval teineteisega kokku kipuvad põrkuma. See aga ilmestab omamoodi Eesti rahva kultuurilist eksisteerimatust enne suure katastroofi toimumist.

Ooperi libreto on sisukas ja kohati humoorikas võtmes. Ajalugu Kaali meteoriidi langemisest kuni kuuekümnendateni on esitatud läbi Manfredi silmade, kus tema on ühtlasi peamine niiditõmbaja kogu sündmustiku arengus. Mitmetes stseenides on kasutatud koomikat: Artur Alliksaar (Mart Madiste) Werneri kohvikus Juhan Liivi luulet interpreteerimas või Lennart Meri Anto Raukasele (Mati Turi) oma avastustest rääkimas, millele kõlab vastuseks vaid hüsteeriline aaria “Ei usu”. Omaette elamuse pakub MIMi püüdlus sütitada Gustav Ernesaksa (Mati Turi) pähe idee komponeerida laul “Mu isamaa on minu arm”, samal ajal kui Ernesaks kangekaelselt Eesti hümni mängida üritab.

Nagu ka Estonia peadirektor Aivar Mäe intervjuus Terevisioonile selgitas, ei teadnud teadusmees Manfred MIM täpselt, mida ooper klassikalisel kujul endast kujutab ning seetõttu on “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” pigem muusikaline ajalootund. Samas ei ole ehk 21. sajandi teatris tarvilik nii range žanripiiride määratlus, mistõttu – ja ka arvestades Rahvusooper Estonia tavapärast nišši – ei ole nimetus “ooper” ka sugugi vale. Kahe teatri koostöö võib igal juhul õnnestunuks lugeda.

Anita Maasalu

Õlivärvine iseloom

Külastasin Kumu näitust „Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Näitusele on välja pandud Euroopa tuntuimad ekspressionismi viljelejad ning nende kõrval Eesti ekspressionismi iseloomustavad teosed. Die Brücke ja Der Blaue Reiter olid 20. sajandi alguse ekspressionistlikud kunstirühmitused.

Die Brücke rühmitus keskendus suuresti maaelu maalimisele. Värve ei segatud ega lahjendatud ning väga hästi paistis välja ekspressionismile omane lihtsustatud, kohati nurgeline kujutamine. Üheks näiteks on Karl Schmidt-Rottluffi 1919. aastal valminud õlimaal „Vene küla“. Näitusel esindatud Eesti kunstnike teostest võiks näiteks tuua Nikolai Triigi „Autoportree“, mis on väga konkreetse pintslitõmbega ning kontrastsete toonidega. Kuus aastat hiljem tegevust alustanud kunstirühmitus Der Blaue Reiter pööras rohkem tähelepanu aga inimese spirituaalsele poolele ning autorite sõnul kandsid erinevad kujundid ja värvid erinevaid tähendusi.

Karl Schmidt-Rottluff „Vene küla“, 1919, õli

Näituse tegi mitmekesisemaks see, et lisaks värvilistele maalidele olid näitusel välja toodud ka must-valged kriidi-, söe- või grafiidijoonistused. Eesti klassiku Eduard Wiiralti presskriidi, söe ja tušiga valminud teosel „Täringumängijad“ on kujutatud moonutatud nägudega laua taga istuvaid inimesi. Teose õhkkond kannab läbi nägude kujutamise endas edasi kunstniku emotsiooni. Teosest saab välja lugeda selle, kuidas ekspressionistlik liikumine võimaldas kunstnikel stseeni reaalse kujutamise asemel visualiseerida oma arvamus. Eduard Wiiraltil on valminud palju teoseid, mis kritiseerivad tolle aja ühiskonda ning naeruvääristavad inimeste pahesid. Paljud Wiiralti teosed on üleval Kumu dekadentliku kunsti näitusel „Kurja lillede lapsed“.

Eduard Wiiralt „Täringumängijad“, 1923, presskriit

Soovitaksin näitust külastada just noortel, et õppida tundma sajanditagust elu. Ekspressionistidele omane kriitika ühiskonna suunas on kandunud üle tänapäeva kunsti, kus tehakse samuti ühiskonnakriitilisi märkusi. Nagu mainitud, kannavad teosed endas kunstnike emotsiooni. Inimloomus on saja aasta vältel jäänud samaks, seega on tänapäeva noortel võimalus tõmmata paralleele tänapäevase ühiskonnapildiga. Näitus on Kumus avatud kuni 14. jaanuarini 2018.

Samal ajal oli Kumus avatud ka näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Näituse puhul võib välja tuua nii mõningaidki ühiseid jooni „Saksamaa metsikute“ näitusega. Mõlema näituse puhul saab võtta aluseks inimloomuse. Nii ekspressionistid kui ka dekadendid protesteerisid varasemate kunstivoolude vastu millegi uuenduslikuga, samuti väljendati läbi kunsti rahulolematust ühiskonnaga. Tooksin siinkohal välja Eduard Wiiralti teosed, mis on üleval  mõlemal näitusel. Ta kujutab inimeste pahesid, nagu seda on joomine, pidutsemine ning prostitutsioon.

Varem kujutati kunstis ühiskonna iluideaalidele vastavat. Nii maastikupilte, kauneid kompositsioone kui nooruslikke naisterahvaid. Dekadendid tõid moodi kõik selle, mis varasemalt oli olnud inimeste jaoks tabu. Hakati maalima ilusaks inimpahesid ning toodi avalikkuse ette igapäevaelu raskused.

Näitusel kohtab naisi, keda pole kujutatud malbelt toolil istumas, vaid kes kannavad endaga muudki peale oma välimuse. Samuti räägib osa näitusest prostitutsioonist ja sellega kaasnevatest suguhaigustest. Haigustelegi on näitusel suurel määral tähelepanu pööratud.

Enim märkimist väärib kurbusest ja depressioonist rääkiv näituse osa. Kuna ka see on läbi ajaloo olnud ühiskonnas tabuteema, siis on kuraator Lola Annabel Kass selle dekadentliku kunsti näitusele sisse pannud. Jälgides kunstnike autoportreid või portreid üksteisest, märkab nende vahel ühist mustrit. Kujutatavad inimesed on morni näoga, tihti on nende pilgud suunatud maha ja rüht on paigast. Tuleb märkida, et loomeinimeste lahutamatuks osaks on saanud kurbus.

Kunsti tegemiseks on vajalikud väga tugevad emotsioonid ja tunded. On olemas grupp inimesi, kes on välismaailma suhtes teistest hulga tundlikumad. Nad tunnevad emotsioone teistest teravamalt. See on üks tegur depressiooni tekkimisel ja väljundina pöördutakse tihti erinevate mõnuainete poole. Seda teed on läinud paljud kunstnikud. Ka kunsti tegemist võib lugeda üheks väljundiks.

Tänapäeval räägitakse vaimse tervise teemadel palju rohkem, kui seda kunagi varem tehtud on. Samuti aitab see näitus tuua olulised probleemid välja avalikkuse ette. Loodetavasti väheneb enesetappude arv ka kunstnike seas ning depressioon ja alkoholism pole eeldused kunstnikuelu elamiseks.

Näituse külastamine paneb mõtlema ja teoste analüüsimine ei piirdu vaid näitusesaalis viibimisega.

Heneliis Notton

Omapärane sulam meditsiinist ja poeetikast

Eva Koff „Sinine mägi“

Varrak, 2017, 440 lk.

Toimetanud Jan Kaus

Kujundanud Piia Ruber

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 2.-3. koht.

 

Pärast ääretult sümpaatset intervjuud Eva Koffiga saates Plekktrumm (13.11.2017) olid minu ootused kirjaniku esikromaanile üsna kõrged. Põnevust tekitas esiteks teema: naise kujutamine eri aegadel, naise toimetulek ühiskonnas, missugused valikud on olnud võimalikud ja missugused mitte. Ilmselt ootab vastust küsimus: kas minu ootused said täidetud või ma pettusin? Sellele ma aga ühest vastust ei saa anda. Pigem osutus romaan „Sinine mägi“ millekski üllatavaks, mind tiriti maailma, kuhu ma ehk vabatahtlikult ei läheks, kuid mis järk-järgult end huvitavamaks muutis ning milles peitus tõeliselt palju pisidetaile, mõned nauditavamad, mõned mitte eriti.

Võlumäe vari
Üks peamisi ootamatusi oli meeletu kogus naturalistlikke kirjeldusi, mis terve teose vältel püüdsid lugeja kujutlusvõimet oma mahlakate detailidega üle ujutada, kui mitte uputada. Asjaolu, et üks raamatutegelastest, üheksakümnendate noor naine Liis õppis meditsiini, ei jäänud üheks karakterit kirjeldavaks omaduseks teiste kõrval, vaid andis tervele teosele vastava värvingu. Jäi mulje, et kirjanik on raamatu valmimise tarbeks teinud põhjalikku eeltööd arstiteaduse vallas. Kirjeldused olid püüdlikud, kohati liigagi. Tahtmatult tekkis paralleel T. Manni suurteosega „Võlumägi“, isegi pealkiri osutus sarnaseks. Kui selgus, et sõnapaar „Sinine mägi“ viitabki Šveitsi sanatooriumi rõdult paistvale maastikule umbes samal ajajärgul, mil toimus ka Manni „Võlumäe“ tegevus, otsustasin anda endale vabaduse antud võrdlust kasutada. Meenus, kuidas „Võlumägi“ on samuti läbi imbunud meditsiinist, kuidas seal inimese füüsilise poole tehniline, uuriv ja meditsiiniline kirjeldamine saab tegelaste romantiseeritud, fanaatiliseks unistamise ja mõtlemise viisiks. Kuidas küsimus haiguse kui sellise olemusest moodustab terve romaani peamise, sügavaima filosoofilise tuumiku ning väiksed ja suured motiivid on omavahel terviklikult läbi põimunud. Oleks ülekohtune võrrelda Koffi debüütromaani kirjandusklassikaga, kuid andestatagu mulle — nii silmatorkava kirjeldusstiililise kattuvuse juures on võimatu taolist paralleeli märkamata jätta. Koffi raamatus ei leia püüdlikult kirjeldatud meditsiin endale orgaanilist kohta. Tundub, nagu püütaks selle abil kirjeldada midagi muud: elu ja inimese haprust, sõja mõttetust ja inimeste vahelist lähedust. See kujund osutub paraku aga liialt otseseks ja lihtsaks, ta üritab manada jõuga esile muljeid, mida on võimalik esile kutsuda vaid vargsi, salamisi ja ettevaatlikult. Leidub siiski harvu liigutavaid detaile, näiteks episood mehega, kes on sõjas ilma jäänud oma näost ning kelle lähedased ei julge talle otsa vaadata. See kirjeldus oli tõeliselt mõjuv ning ehk just seetõttu, et ta on nii põgus: vihjati, kuidas sõja suures ühiskondlikus narratiivis on väikesteks valusateks detailideks need asjad, mis on tegelikult määravad üksikinimeste eludes. Ja millega siis üldse saab veel millegi suurust mõõta, kui mitte oma elu suurusega?

Kolm põlvkonda
Koff ütles Plekktrummi intervjuus, et armastab romaane, kus kõneleb mitu häält. Mitmehäälsus kõlab ka „Sinises mäes“. Raamatul on kolm peategelast, kelle elud on seotud nii veresuguluse kui korduvate motiivide kaudu, tegelaste elud on täis erinevusi, aga neis on ka väga tuntav ühisosa.  Esimesena tutvub lugeja arstitudeng Liisiga, kelle noorus möödub üheksakümnendatel Tartus ja Tallinnas. Selles raamatu osas on julgelt välja toodud üheksakümnendate noorte robustne kõnepruuk. Arstitudeng Liisi elu on täis valikuid, mis näitavad seda, et elus pole alati lihtne vahet teha õigel ja valel, ning et elu elame me kõik esimest korda ning keegi ei tea täpselt, mida toob kaasa üks või teine otsus.

Teiseks tegelaseks on Liisi vanavanatädi Adele, kes on 20. sajandi alguses elav fotograaf ja üksikema. Tema karakteri üheaegne tugevus ja õrnus on paeluv ja kaunis. Kolmandaks on Liisi vanaema Elfriede (Elfi), kelle noorus möödub esimese Eesti Vabariigi ajal. Elfi noorus on ehk kõige huvitavam, sest kirjeldatakse noort eesti haritlaskonda ning suurt keeleuuendusvaimustust, mis tänu Johannes Aavikule valitses. Nauditav ning muidugi ka parajalt naljakas on tajuda siirast võitlusvaimu, revolutsiooni, mille vahendiks on  k e e l. Kuidas unistatakse millestki ilusamast kui see, mis eesti oma vaim parasjagu on, üheaegselt kodumaist vaimulaadi häbenedes ning uskudes selle paremasse ja peenemasse tulevikku.

Plekktrummi intervjuus mainis kirjanik, et talle meeldib lugeda raamatuid, kus kõlab korraga “Mitu häält”. Võib öelda, et Koffi kirjutamisstiil on tema lugemismaitselegi vastavalt polüfooniline, ja „Sinise mäe“ polüfoonia on piisavalt rikkalik ja nüansirohke, et ühtaegu haarata ja hajutada. Domineerib siiski üks hääl ning selleks on Liisi elu, üheksakümnendad. Vaheldub ka kirjutamise stiil: enamasti domineerib selge narratiiv, kuid aeg-ajalt toimub kõrvalekaldeid postmodernistlikku, poeetilisse, hektilisse laadi, mis iseenesest ei ole üldse halb valik, kuid kohati mõjub teose stiililine vorm veidi eklektilisena.

Vaimukad kõrvaltegelased
Lisaks kolmele peategelasele ning olulistele meeskarakteritele lisasid teosele vürtsi mõningad episoodid, mis aitasid kujutada ajastuile omaseid stereotüüpe. Tooksin välja kaks karakterit, kellest kirjanikul on õnnestunud tabav ja humoorikas paroodia luua, ning kelle prototüüpe on enamik inimesi ilmselt erinevates elusituatsioonides pidanud kohtama. Esimene neist on raamatu alguses arstitudengitele tüütut ja halvale huumorimeelele omaste stampidega monoloogi pidav patoloog, kelle sõnavarra kuuluvad väljendid nagu „siin mingit müstikat ei ole“, „kõik on selge nagu seebivesi“ ning „helgemad pead saavad aru“. Teine on 20.sajandi alguse Tartus vallaslast ootavat Adelet oma uudishimuga piirav naabrinaine, „ülaltproua“, kes nõuab, et Adele annaks aru „kas on prouadel abikaas või ei ole teda mitte“. Tõeliselt vahva lugemine, neid stseene näeks hea meelega teatrilaval!

Lõpetuseks
„Sinine mägi“ kujutab maailma, mille tegelastele on hea kaasa elada. Tegemist on tõesti sellise „suure ja paksu romaaniga“, kus toimub palju ning erinevaid muljeid, kujundeid ja kihte jätkub. Mida kaugemale teose lugu kulgeb, seda enam hüljatakse algne meditsiiniline kõnepruuk ning ilmuvad (kaua oodatud!) poeetilisemad, filosoofilisemad mõtisklused, kirjeldused ning küsimused. Tõeliseks pärliks on kirjeldus einest Portugalis, kuhu üks peategelastest on reisinud, kirjeldus lõunamaa toidu ja päikese, nende niivõrd füüsiliste asjade väärtusest, soojusest ja ilust.

Romaani lõpupoole mõtistkleb tegelane Liis: „Ma olen hakanud endalt küsima, kas ma olen õiges kohas. Alles nüüd. Kas mind ei huvita inimene hoopis mingil teisel viisil? Kas ma tegelikult ei unista millestki muust?“ Seda küsimust lugedes tekib tunne, kas mitte autor seda hoopis endalt ei küsi, mis siis, et alles romaani lõpus. Loodame, et Koffi järgmine romaan hülgab täielikult meditsiini ning on algusest peale poeetiline ning filosoofiline, nagu need väärtused „Sinise mäe“ lõpuski läbi kumavad.

Marta-Liisa Talvet