Meie Isa, kes Sa oled tänapäeva populaarses muusikas

 

Nothing But Thieves “I’m Not Made by Design” 3:54

albumilt “Broken Machine” 2017

 

 

 

San E “Ready-Made (Marcel Duchamp)” 4:06

albumilt “Season of Suffering” 2017

 

2017. aastal ilmusid kaks lugu, „I’m Not Made by Design” (Nothing But Thieves) ja „Ready-Made (Marcel Duchamp)” (San E), mis mõlemad käsitlesid religiooni, kuid vastanduvatest vaatepunktides: esimene neist on justkui hümn ateismile, teine aga tänupalve jumalale. Mõlemad artistid on küllaltki populaarsed: Nothing But Thieves’i kõige hiljutisem album jõudis ilmudes Suurbritannia edetabelis teisele kohale, San E on võitnud mitmeid muusikaauhindu ja olnud edukas Lõuna-Korea edetabelis Melon.

Nothing But Thievesi liikmed on ise veendunud ateistid ning „I’m Not Made by Design” kirjeldab nende suhet religiooniga. Esimesi sõnu (I live on oxygen, a bastard monkey boy / Do what the hell I like, I’m no celestial toy) saadab kitarr lihtsa harmoonia, kiire rütmiga ning kuuleme põhilisi ateismi seisukohti: maailmapilt on teaduslik, lähtumine evolutsiooniteooriast, astroloogia kui pseudoteadus. Järgmisena lisanduvad trummid ja süntesaator ning kordub sama meloodia helistik kõrgemal. Sõnad (We’re killing each other for a woman in the sky) naeruvääristavad jumalaema kui isikustatud nähtust, kuid sisaldavad ka patsifistlikku sõnumit – mitte kasutada religiooni nimel üksteise suhtes vägivalda. Sarnaselt teiste lugudega samalt albumilt („Broken Machine”) kogub dünaamika kiiresti jõudu, et plahvatada võimsaks refrääniks. Kõlab põhisõnum, I’m not made by design, mis seostab jumala loodut kunstiga, sarnaselt San E laulule.

San E albumi „Season of Suffering” lood kirjeldavad kannatuste läbimist neljas etapis ning plaadi viimane lugu „Ready-Made (Marcel Duchamp)“ kirjeldab taastumist kannatustest. Algus on pühendatud meieisapalvele. Seejärel kirjeldab San E oma läbielamisi, sõnadel on hea flow. Lugu kulmineerub utreeritult sellega, et laulja laskub jumala ette põlvili ning tunnistab, et jumala kätetööna on ta juba ise kunstiteos (난 신이 이미 만든 자체로 작품이기 / 때문에 –  „Kuna jumal on mind loonud, ma olen juba omaette teos“). Ei puudu tsitaat piiblist ning viimaste sõnadega annab laulja kannatustest läbi aitamise eest kogu au ja hiilguse jumalale (주께 모든 영광 – „Kogu au sinule”).

Mõlemad lood on väga isiklikud, kuid neil on ka võimalik seos vastavalt Suurbritannia ja Lõuna-Korea ühiskonna üldise suhtumisega religiooni. Pärisin religiooni kohta kohalikult, kes tunnistas, et teab rohkem radikaalseid veendunud ateiste, kui julgeb tunnistada. Hiljutise uurimuse järgi on üks kaheksast inimesest Suurbritannias veendunud ateist. Lõuna-Koreast pärit tuttav arvas, et enamik korealasi suhtub kindla religiooni järgimisse tasakaalukalt, kuid mainis, et teab mõndasid, kes seda väga tõsiselt võtavad. Lõuna-Koreas on ateiste poole vähem ning radikaalsus religioonis väljendub seal pigem rohkete sektide olemasolus, mis on ka mujale maailmasse levinud. Eestis on leebemal kujul näiteks World Mission Society Church of God haru, millel on siin hetkel alla 20 liikme.

Nende laulude põhjal saab väita, et religioon peegeldub ka tänapäeva populaarses muusikas, kuigi paljudel puudub religioossete teemade käsitlemiseks piisav tahe ja väljendusoskus. Kui vaadata aga seda, kuidas on San E ja Nothing But Thieves oma vaatepunkte esitanud, ei saa jätta märkamata kaldumist ühte või teise äärmusesse. Need lood annavad tõestust, et ka muusikas väljendub äärmuslikkuse kasv ühiskonnas, mida on täheldatud viimastel aastakümnetel, eriti viimastel aastatel poliitilistes protsessides.

Meril Liis Kütt

Vabaduse kodusus

Pildiotsingu pilvede värvid tulemusRasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel

Dirigent: Lauri Sirp või Kristjan Mänd

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla teater)

Osatäitjad: Jassi Zahharov, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Mati Turi, Juuli Lill-Köster, Ita Ever, Raiko Raalik (EMTA)

 

22. septembril esietendunud Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“ on kui veel üks „Mina jään“ – suur laulu- ja tantsupidu, noore Eesti hüüd taeva poole, manifest ühtaegu vabadusele, samaaegselt aga kodumaale ja äsja ahjust võetud soojale leivale. Sest vabadus on ju meie reliikvia. Seda koduste peenrarohimiste, defitsiidi ja kõrgete maksudega ühendada ei olegi lihtne, nii et ikka ja jälle leidub neid, kes need kütked (kütked) kõigepealt läbi peavad lõikama, et see vabadus enda jaoks mujalt leida. Kus teatavasti on alati veel vabam.

Olemegi jõudnud hetke, kus paljude jaoks veel üsna hiljutisi ajaloosündmusi saab kujutada suurel laval, taustaks orkester, mängukavas kõrvuti Figaro ja 19. sajandi Prantsuse kõrgklassi tegemistega. Ning helilooja, nagu noor vaatajagi, ei mäleta laulvast revolutsioonist muud kui pilte, kroonikakaadreid ja lähedaste jutustusi. Lavastus on otsekohene ja aus, jätmata ruumi kunstilistele kukerpallidele või liigsele ilustamisele, mida tõepoolest nii lähedase minevikuga teha olekski natuke julm. Ometi näris mind esimestest stseenidest peale igatsus mingisuguse suurema distantsi järele. Ka Kruusvalli näidendit lugedes näen ma seost tänapäevaga, näen igihaljast vabadusepüüdlust ja noorte-vanade konflikti. Kui riietada suured ideed 90ndate kleitidesse ja ülikondadesse, jääb mulle vaatajana ebamugavalt vähe ruumi ise midagi omavahel ühendada.

Muidugi võib öelda, et taasiseseisvumine on juba piisavalt ammune asi, ja oleksin seda enne isegi öelnud, sest mäletan ma seda ju sama vähe kui Rooma riigi lagunemist. Seda suurem oli mu üllatus, kui see ruumivajadus ikkagi tekkis. Võib-olla mõjub see ooper natuke vanemale publikule hoopis teistmoodi, sellena, mis ta võiks olla – kohase tagasivaatena riigi taassünnile, mis tuletab meelde, et ainult veerand sajandit tagasi olime me kindlad selles, mida me tahtsime, mis sünnib aga nüüd? Miskipärast igatseksin mina aga millestki sellisest jutustamisel natuke rohkemat – uudset vaatenurka, isiklikku, üllatavat vaadet kellegi sisemaailma (Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“) või veel selgemat huumorivarjundit ajaloo kergeks klišeeks teisendamisel. Kiiktoolis kiikuv vanaema lava taganurgas ja aegluubis näidatud ajalookaadrid liikuvate pilvede vahele sulandatuna ei veena mind aga nii sajaprotsendiliselt, kui võib-olla tahaksin.

Kogu ooperi tehnilist poolt ei oska ma kaugeltki kohaselt hinnata, seetõttu olen ta targu siiani välja jätnud. Eesti keelt oli sellises esituses väga ilus kuulda ja see on juba omaette suur väärtus. Riimid olid lihtsad ja soojad, keel argine ja seetõttu kohe kuidagi oma. Mitmes kohas läbi kumav intertekstuaalsus (-musikaalsus?) pani heldima, näitas hetkiti kogu eesti kultuuri läbilõiget kuni selle hetkeni, kuhu ma jõudnud olin – Estonia teatri rõdule. Näitlejate soorituses ma kahtlema ei hakka, oli väga mõjuvaid fraase ja kauneid aariaid. Eraldi võiks ära mainida Jassi Zahharovi südamliku isakuju ja stseeni, kus koos emaga (Helen Lokuta) tütrele (Janne Ševtšenko) kodu hülgamist ette heidab, samas seda ise sügavalt läbi elades. Muusika, sõnad ja laval toimuv moodustasid sel hetkel kokku tugeva terviku, mis mind ja kindlasti ka paljusid teisi puudutas.

Mis siis puudu jäi? Seda on raske öelda ja mõista. Mulle jäi kauaks pähe keerlema vaheajal sõbranna poolnaljaga antud hinnang esimesele vaatusele: „Kiidan heaks.” Tahakski nagu loetleda neid sadu asju, mis kõik olid hästi tehtud, ühiskonnas omal kohal ja kunstiliselt hindamatud, öeldes, et olen poolt, et selline asi on tehtud ja et tehke veel! Oma arvamust öeldes aga löön kõhklema, arvates esialgu, et sellest pole ju lugu, kui mulle isiklikult päris sellist suurt ja kustumatut muljet ei jätnud. Aga kellele ta veel peaks seda jätma, kui mitte mulle, noorele ja uljale „Mina jään“ laulupeolisele?

Võib-olla pole siin kustumatu mulje see, mida taga igatseda. „Pilvede värvid“ tahtis panna mind mõtlema ja see õnnestus, vahet pole, kas olin neid mõtteid enne ise juba piisavalt mõelnud või mitte. Kiidan ta heaks, sest neid teemasid tuleb õhus hoida. Ikka ja jälle uutes vormides rahvale näidata – näidata, et on neid, kes jäävad, ja et on, mille nimel jääda.

Saara Liis Jõerand

Kaksteist

„NO37 NOДвенадцать“

Lavastaja ja kunstnik: Sasha Pepeljajev
Kostüümid: Sergei Illarionov
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Tekst: Aleksandr Blok
Tõlge: Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare
Laval: Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)
Esietendus 11. märtsil 2017

NO99 on koostöös Sasha Pepeljajevi ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennuga toonud meie ette lavastuse, mis esitab mitmeti mõistetud, ent võimsa vene luuletaja Aleksandr Bloki poeemi „Kaksteist“. Luuletus on kirjutatud 1918. aastal ja oli üks esimesi oktoobrirevolutsioonist kõnelevaid teoseid. Ühelt poolt revolutsiooni toetades ja teiselt poolt hukka mõistes sattus Blok karmi kriitika alla. Keegi ei osanud arvata, mida revolutsioon endaga kaasa toob, ometi suutis Blok seda tabada. „Revolutsioon sööb oma lapsi“ ja seda „NOДвенадцать“-ist tunda ka on.

„NOДвенадцать“ on kõike muud kui etteaimatav. Revolutsiooni käsitletakse lavastuses kui meeleseisundit, justkui naist, Tundmatut Daami (antud lavastuses on ta sinine), kes on näinud pealt impeeriumite langusi, inimkonda alati kannustanud ja olnud paljudele muusaks. Sellest käsitlusest antakse aimu kohe alguses psühhedeelset monoloogi räppiva Lenini abil, kes kohtub samuti kurikuulsa Tundmatu Daamiga ja langeb tema lõksu. Sellele järgneb sündmuste keeris, mida too Daam otsekui lava tagant juhiks.

Füüsilisus ja pidev liikumine on ühed peamised märksõnad, mis lavastust iseloomustavad.  Bloki tekst kaheteistkümnest bolševiku sõdurist kesk talvist lumetuisku vormub uuetähenduslikuks ja vana klassika saab endale hoopis uue energia. Näitlejad on laval tõeliselt proovile pandud ja kohati võiks lavastust lausa tantsulavastuseks nimetada.  Luulet antakse edasi kui mantrat, kordustega, hakkimistega ja tagasihüppamistega, nii et publik peab kogu aeg valvas olema. Kogu etenduse vältel püsiv ärev õhustik annab märku, et kohe-kohe hakkab midagi suurt või hoopis hirmuäratavat juhtuma. Pinevat revolutsiooniaimdust antakse edasi ka mustade metallstangedega, mille peal turnitakse, tantsitakse ja mida kärutatakse laval kohati sellise hooga, et tekitab vaatajas lausa kõhedust.

Kogupilt sünnib ootamatutest kontrastidest, valgusest ja muusikast, punaste lärakatega hallides sõduririietes näitlejatest ja sinisest Tundmatust Daamist, helikujundus kaigub traditsioonilistest sõdurilauludest techno-house’ini ja kokkuvõttes on seda kõike väga palju, mis aga just jälgimise huvitavaks teebki. Publik jääb ootama, kuhu kogu see „lärm“ kulmineerub. Revolutsioon tundub ühtlasi nii koomilise kui ka hirmuäratavana. Bloki armastatud Katka tapetakse esimeses vaatuses kolm korda ära, aga publikul ei jää muud üle kui selle peale naerda. Teise vaatuse lõpuks on 12 sõdurit kerkinud lavalt üles õhku rippuma ja trumme lööma, samal ajal kui Blok nende ees on Jeesusena risti löödud ja Tundmatu Daam tapetud. Lõpp, mis võib tunduda kummalisena, pakub vaatajale rahu ja vaikuse saabudes saaks nagu esimest korda etenduse jooksul rahulikult hingata. Ärevus on kadunud. Nagu helilooja Arthur Lourié ütles: „Vene revolutsioon lõppes Bloki surmaga“.

Ilo Tuule Rajand

Seiklusjutt austripealsest paradiisist ja metsikutest poistest

 

Pildiotsingu bertrand mandico les garçons sauvages tulemus“Metsikud poisid” (“Les garçons sauvages”) 2017, 110 min

Režissöör ja stsenarist: Bertrand Mandico

Produtsent: Emmanuel Chaumet

Operaator: Pascale Granel

Montaaž: Laure Saint Marc

Heliloojad: Pierre Desprats ja Hekla Magnusdottir

Osatäitjad: Pauline Lorillard, Vimala Pons, Diane Rouxel, Anael Snoek, Mathilde Warnier, Sam Louwyck

Näib, nagu oleks Bertrand Mandico otsustanud oma debüütfilmiks panna Alejandro Jodorowsky’t või Walerian Borowczykit Jules Verne’i raamatute ainetel filmi väntama. PÖFFi Põhjusega mässajate” programmi publiku lemmikfilm Metsikud poisid” on võitja põhjusega, olles korraga tuttavlik ja samas ebamaine ning eemaletõukav.

Mandico mahutab karjuvalt klassikalisesse narratiivi unenäolist absurdsust ja seksuaalsust. Tema lühifilmidega võrreldes on esimesse täispikka filmi mahutatud vahest rohkem normaalsust ning vähem erootikat, sellel on võrreldes näiteks Depressive Cop’iga” lihtsastijälgitavam süžee ja Prehistoric Cabaret’st” vähem eksperimenteerimist seksuaalsusega. Ometi on Mandico loomingusse sukeldumisel heaks alguspunktiks just tema viimane film, sest tutvustab teistest filmidest leebema visuaaliga selgelteristatava käekirjaga režissööri rafineeritud loomingut.

Metsikud poisid” jutustab loo viiest poisist, kes saadetakse vägistamise eest hollandi kapteni purjelaevale, et neid metsikusest ravida. Karmikäeline kapten viib noored naudingute saarele, mis peidab endas ohte, hoolimata võimalustest kõiki ihasid rahuldada. Saarelt lahkudes on poisid kapteni rangusest ja karmist laevasõidust muserdunud ning korraldavad mässu, et saarele tagasi pöörduda. Mandico käe all seguneb võikus lüürilisusega, põimuvad unenäolisus ja samavõrra unenäoline tegelikkus. Tegelaste öeldu, emotsioonide ning neid ümbritseva keskkonna koosmõjul kumab filmist läbi peidetud mõtlikkus, mis poeb vaikselt vaataja hinge ning annab sündmustikule lisakihi, laskmata end siiski endasse tõmmata, kuna juba järgmisel hetkel köidab meeli mõni ebamaine ja veidi õõvastamapanev kaader.

Nagu Mandicol kombeks, uurib ta selleski filmis sooidentiteeti ja interseksuaalsust ning paneb mõtlema väljaspool soobinaarsust ja -stereotüüpe, mängides nii kapteni kui poiste sugudega ühteaegu lustlikult ja kurvameelselt. Metsikutes poistes”, erinevalt tema teistest filmidest, pöörab Mandico erilist tähelepanu noorte maskuliinsusele ning nende vajadusele seda tõestada. Poiste karakterid on eripalgelised, ehkki kohati filmilikult ühekülgsed, ning nende suhetes end ümbritseva ning iseendaga joonistuvad välja nii noorte iseloomude omapärad kui karjaefekt. Film käsitleb ka hirmu üksinduse ja hüljatuse ees ning emotsionaalset küpsemist. Kogu ektsentrilisust jälgib-juhib näitleja Elina Löwensohn, kes muide mängib pea kõigis Mandico teostes, kehastades salapärast naist saarel, nii-öelda saare pärli”. Tema ja kapteni suhe lisab loosse müsteeriumi, mida autor lõpuni ei ava, ent paneb muuhulgas mõtlema tegelastevahelistest võimusuhetest kui astmelisest hierarhiast, kus naine kontrollib kaptenit, kapten poisse ning poisid oma ohvreid.

Olulist rolli mängivad filmis ka tegevuskohad. Tüüne ja tormine meri, isoleeritud saar, seljataha jääv eluolu – kõik aitavad mõtestada ja tunnetada poiste ning kapteni emotsioone ja sisemisi heitlusi, mõjudes siiski loomuliku ja märkamatu osana tegevustikust. Omaette tähelepanu väärib saar, mida Mandico elava organismina kujutab. Väidetavalt on saare maapinnaks hiiglaslik auster, millest johtuvalt võiks maapealse paradiisi” parafraseerida austripealseks paradiisiks”. Saare floora on hingav ja fantaasiaküllane ning oluline osa filmi erootilisest alatoonist, samas on saar korraga nii pääsetee kui üksindusehirmu võrdkuju.

Peamiselt mustvalgesse filmi on pikitud värvilisi kaadreid, mille vaheldumine värvituga võib olla režissööri viis ulmade eristamiseks reaalsusest, ent tegelikkuses hägustab see veelgi enam kogu toimuva reaalsustunnetust. Tehniliselt on kaadrid esteetilised – värvilised filmiosad on tavapäratu ja veetleva koloriidiga, mustvalged osad lisavad kontraste ja fiktiivsust.

Metsikud poisid” on mandicolikult kummastav linateos, mis kätkeb endas pentsikut muinasjutumaailma ning lahtirebimist tüüpilisest filmiesteetikast. Film oleks kasvanud justkui seiklusjuttude ja allasurutud erootikafantaasiate peal, vahelduvad good ja bad trip ning lausa jultumatu süüdimatusega naelutab Mandico vaataja osa saama oma unenäolisest jutustusest.

Susanna Mett

Kas sa armastad mind, Dylan Thomas?

“Ja enam surm ei valitse siis”, USA 2017, 101 minutit

Režissöör: Steven Bernstein

Produtsendid: Richard N. Gladstein, Nolan Mcdonald, Jacek Szumlas, Carolyn Rodney

Stsenarist: Steven Bernstein

Operaator: Antal Steinbach

Montaaž: Adam Bernstein, Chris Gill, Zimo Huang

Osatäitjad: Rhys Ifans, Rodrigo Santoro, John Malkovich, Romola Garai, Zosia Mamet, Tony Hale

28. novembril Tallinnas esilinastunud režissöör-stsenarist Steven Bernsteini elulooline draama “Ja enam surm ei valitse siis” (inglise keeles “Dominion”) vääris kahtlemata oma kohta PÖFFi põhivõistlusprogrammis, olles korraga nii radikaalne kui koduselt tuttavlik.

101 minutit kestev vahelduvate koloriitidega linateos on Bernsteini julge katse tabada 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud briti luuletaja Dylan Thomase olemust üheselt, tuginedes ainult kirjalikele allikaile ja oma fantaasiale. Filmi põhifookus on poeedi viimasel täisväärtuslikul elupäeval, mil mehe enesehävitus ja maailmavalu leidsid lohutust rekordarvust viskiklaasidest. Kui suur osa filmis kajastatud sündmustest ka tegelikkusele vastab, ei või täna enam mitte keegi öelda. Võib-olla just seetõttu otsustas Bernstein astuda niivõrd enesekindla sammu ning lahata peaaegu 65 aastat surnud olnud kirjaniku olemust, konsulteerimata sealjuures viimase järeltulijatega. Igatahes selgub vestlusringist režissööri ja produtsendiga, et lõpptulemus on pereliikmetele meeltmööda: mälestust kuulsast vanaisast pole rikutud, laias laastus vastab kõik vanemate räägitud õhtujuttudele. Kas olekski lapselastel peale loa enam midagi juurde lisada olnud?

Bernsteini Dylan Thomases on segunenud melanhoolia ja rõõm, koos alkoholiga lisanduvad sellesse omanäolisse kompotti ka füüsiline iha ja meeletu kahetsus. Tema sõnad ei vasta eriti tihti tegudele ning näoilme reedab muud, kui suu üritab selgitada. Kahtlemata raske ülesande lahendamiseks on Bernstein valinud waleslase Rhys Ifansi, laiemale avalikkusele veel võrldemisi tundmatu mehe, kes teeb maailmatasemel esituse. Ifansi mängu juures ei teki kordagi küsimust, kas miski läks kogemata valesti või on stsenaariumi mõistmisel tekkinud Bernsteinist erinev arvamus. Režissööriga harmoonias läbi näritud roll on Ifansi kehastuses usutav, samuti kätkeb paljusid monolooge, mis nõrgemas ettekandes võiksid filmi raskeks muuta.

Ka vanameister John Malkovich saab taaskord hakkama suurepärase tööga, ehkki tõenäoliselt jääb see film vähese tunnustuse ja eelarve tõttu vaid tema karjääri pisikeseks vahepeatükiks. Roll, mida Malkovich kehastab, ei paku paraku üllatusi. Arsti karakter oleks võinud mõjuda kui mõistuse hääl, mis koputab valele teele pööranud mehe südametunnistusele. Kulunud väljendite kasutamine muudab aga kogu tema jutu vaid lapsevanema moraaliks teismelisele, mida viimane juba mitmendat korda kuulda võtta ei kavatse. Siiski on Ifansi ja Malkovichi vahel märgata imelist dünaamikat, kuivõrd ka klišee-dialoogi esitamine mõjub pilkude ja hingetõmmete vahel intensiivse, ent lõbusa mänguna. Teistest kõrvalosatäitjatest väärivad kindlasti tunnustust Tony Hale ja Romola Garai, kelle kehastatud tegelastest hakkab filmi sündmustiku arenedes lihtsalt kahju. Mõlemad, nii Thomase tuttav Ameerikas kui abikaasa Walesis, janunevad mehe austuse järele. Luuletaja on aga ise nii tohutult süvenenud oma ideesse võrgutada kogu maailm, et unustab lähedased.

Kuivõrd Dylan Thomas on oma elu lõpupoolel saavutanud küllaltki suure tuntuse, on raske mööda vaadata tema austajatest, keda mees ära kasutama kipub. Kuid mitte nii ei sõnastaks ta ise oma tegevust, vaid ütleks toorelt, et kõik ju valetavad. Taas üks lihtne, ent sidumata põhjendus, mis killustab filmi, andmata sealjuures mingitki lisaväärtust. Kogu filmi vältel puudutatakse filosoofilisi küsimusi, millele näiteks kirjalikult vastamine võiks venida kasvõi mitmeköiteliseks teoseks, jõudmata sealjuures endiselt objektiivse tulemuseni. Stsenarist on otsustanud aga end argumenteerimisvaevast säästa ning piirdunud ideekäsitluses vaid küsimuse ja vastusega. Paljusid dialooge esitatakse kiiresti, justkui soovinuks tegijad rõhutada sõnade tähtsusetust tunnustatud poeedi elus.

Stseenid New Yorgi kõrtsis, kus Thomas oma viimaseid jooke kurgust alla kummutab, annavad juba päris algusest aimu filmi lõpplahenduse kohta. Vahetiitrites kajastatud üha edasi liikuv kellaaeg, mis, tõsi küll, ei klapi pea kordagi näitlejate taga seinal rippuva kella seieritega, viitab vägisi selle päeva olulisusele. Nii kirjaniku üha kasvav soov vallutada vahendeid valimata kõigi lugejate südamed kui ka leida andestust oma naiselt tõukavad meest üha enam murdepunkti poole, millest tagasiteed enam ei paista. Bernstein on stsenaristina pakkunud veel ühe võrdlemisi vastuolulise lahenduse kojupöördumise näol, kusjuures filmi mustvalgete kaadrite vahele pikitakse sageli värvilisi minevikumeenutusi kirjaniku lapsepõlvest ja noorusajast. Siiski jäetakse seegi ots sõlmimata ning kodu rohkem ei mainita.

Jääb arusaamatuks, miks on filmis palju alustatud, kuid lõpetamata ideid. Lisaks kodu väärtustamisele on Thomase monoloogides kõrvutatud ka tarkus ja tõde. Märgitakse kummagi väärtust, võimalikku omavahelist konflikti, aga midagi lõpuks konkreetselt lahti ei seletata. Õhku visatud mõtted on heaks lähtepunktiks vestlustele pärast filmi lõppu, kuna kiire tempo ja vaimukad vahemärkused, näiteks laste valikuline müümine toidurahaks, ei lase pilku ka isegi mitte kellale pöörata.

Bernstein on loonud absoluutselt lummavate näitlejate kaasabil eraldi maailma, kus manipulatsioonid põhinevad tõel ning teod jäävad sõnadest kaugele maha. See on maailm, kus kurjus ja headus peituvad ainult ühes inimeses, kes ise sellest suurepäraselt aru saab, kuid kasutult enda teada hoiab. Selles maailmas on armastus – õigemini selle kadumine – see, mis valitseb surma üle.

Hanna Gerta Alamets

Halastuse ja alatuse õhuke piir

“Ajji” India, 2017

Režissöör: Devashish Makhija

Produtsent: Shoaib Lokhandwala

Stsenaristid: Devashish Makhija, Mirat Trivedi

Operaator: Jishnu Bhattacharjee

Montaaž: Ujjwal Chandra

Osatäitjad: Sushama Deshpande, Smita Tambe, Sharvani Suryavanshi, Sadiya Siddiqui, Trimala Adhikari

Igapäevaselt ei oska keskmine eestlane ei oskaks aimata ette kujutada, millise tundega noored tüdrukud Aasias ringi kõnnivad igapäevaselt. Teadlikkus idaaasialaste hirmudest on meile täiesti tundmatu. Kogemata riivates silmaga mõnd vägivaldsemat uudist, peatub meelel kurbustunne ja ehmatus, kuid seegi jääb lühiajaliseks ja kaugeks. Film “Memm” täitis sarnast uudisrolli, kuid seda kordades ausamalt.

Enne filmi algust oli saalis kuulda salvrätikupakkide krabistamist ning imalat karamellipopkorni lõhna. Ootused olid erinevad ning õhus oli tunda teadmatust ja kartust millegi kauge ees, mida keegi polnud suuteline ette kujutama. Film räägib julma loo alaealise tüdruku vägistamisest, kelle vanemad ei hooli vägistaja karistamisest vaid ihkavad üksnes seda, et tüdruku tervis paraneks. Pere kättemaksuhimuline vanaema seab endale salaja eesmärgiks õiglust taotleda. Algab erapooletu, kuid samas äärmiselt emotsionaalne teekond meheni, kes kuriteo sooritas.  Režissöör Devashish Makhija teemakäsitlus on äärmiselt julge ja põhjustas alguses Indias rohkelt meelelärmi. Kui enamasti käsitletakse filmitööstuses julmi teemasid ettevaatlikult ja rafineeritult, siis Makhija on vürtsi lisanud mitme ootamatu ja ehmatava kaadriga.

Üllatav oli filmi juures põhimõtteliselt olematu muusikavalik. Kui tavaliselt on suureks emotsiooni edasiandjaks just heli, siis seekord oli see tasaks tehtud vaikusega, mis sobis sisuga veel paremini. Film kulgeb kiirelt, sõltumata paljudest tummkaadritest ja üleüldisest vaikusest. Täiendavaltvalt on ohtralt lisatud läbimõeldud kompositsiooniga kaadreid, tänu millele filmi rääkimata lugu ja soosimatu teostus paika loksuvad. Tulemuseks on film, mille lugu on kohati etteaimatav, kuid mis hoiab samal ajal vaatajaid kaks tundi kaljuserval, ootamas kukkumist, mille saabumine pole veel kindel. Märkimisväärne on memme rolli täitev Sushama Deshpand, kes on suutnud oma karakteri erakordselt siiralt ja veenvalt välja mängida. Kodumaal tuntud näitlejanna jaoks oli samuti tegemist esimese suurema rolliga, mis viis ta India kinost kogu maailma. Deshpand on ise kohalikus meedias sõna võtnud filmis käsitletud vägistamisprobleemi kohta ning loodab, et olukord riigis võetakse tulevikus karmima hoole alla.

Kuigi teema ja selle käsitlus olid filmis intrigeerivad, siis ootasin veidi rohkemat. Enamasti on sellise probleemi käsitlus filmides üles võetud turvalisest vaatenurgast, kuid lootsin endamisi, et ehk pakub film midagi enamat. Saatuslikuks said liiga kõrged ootused, kuid see ei tähenda, et film oli halb. Tegemist on väga ühiskonnakriitilise kinoteosega, mis pakub visuaalset naudingut ja sisulist kassi-hiire mängu. Filmi lõpus ootasin puänti ja kardinaalset segadust, mis oleks kindlasti süžee värvikamaks muutnud, kuid seda ei tulnudki. Hoolimata sellest on tegemist väga tõese ja mõtlemapaneva filmiga, mis on äratuskell Indiale ja ülejäänud maailmale samuti.

Emel-Elizabeth Tuulik

Niisama võib ka armastada.

„November“ 2017, 115 min

Režissöör, stsenarist: Rainer Sarnet

Kunstnik: Jaagup Roomet
Produtsent: Katrin Kissa
Operaator: Mart Taniel

Osades: Rea Lest, Jörgen Liik, Arvo Kukumägi, Meelis Rämmeld, Katariina Unt, Taavi Eelmaa

 

„Novembris“  soovivad kõik armastada. Kuid koos novembrikuu pimedusega on ka armastus pime. Filmis paistab domineerivat omakasupüüdlik armastus. Kõik soovivad armastusest midagi teist allutada, raha jne. Ei peeta millekski, et mingit asja võib tahta lihtsalt niisama. Niisama suudavad filmis armastada ainult Liina ja Hans ja seegi lõppeb kehvalt. Kaks inimest, kes on justkui teineteisele loodud, jäävadki kadunuks pimedas novembrikuus.  Film jätab õhku küsimuse, kas naiivne ja puhas ongi määratud kaduma?  Siiski on selle olemasolu  võimalik ka kõige grotseksemas maailmas. Noorte armastusloos võib näha, et nii nagu ka vaikus võib olla ilus, võib rääkida üks pilk rohkem kui 1000 sõna, võib ka niisama armastada.

„November“ jätab sügava mulje. Tegemist on läbinisti stiilse ja kvaliteetse kinotükiga, mis mulle juba esimese vaatamisega niivõrd sügava mulje jättis, et ma seda üheks õnnestunumaks eesti filmiks nimetaksin. Olles seda kaks korda vaatamas käinud, on see endiselt sama mõjuv, kui see oli esimesel korral. Kui mitte isegi mõjuvam. Kuid pean tõdema, et kui keegi läheb filmi vaatama oodates koomilist „Rehepappi“, siis peab ta pettuma.  „November“, mis on Andrus Kiviräha menuki „Rehepapp ehk november“ ainetel tehtud film, jutustab loo kummalise ja saladusliku sotsiaalse grupi elust meie kandi kõige raskemal ja pimedamal kuul.  Kui raamatu kohta võib öelda, et see on erinevate juhtumuste kombinatsioon ja kindel tegevustik puudub, siis „Novembris“  on keskkohal armastus.

Filmis on üritatud tabada ürgeestlaslikku olemust ja folkloori. Eestlaste jaoks on november hall ja pime. Et novembri pimedust ja süngust edasi anda, on film ka mustvalge, mis minus kohe huvi äratas. Inimesed tavaliselt pelgavad mustvalgeid ja veel eriti Eesti filme, sest siis tundub, et kaks tundi igavust on garanteeritud. Sarnet tõestas vastupidist. Mustvalge film võib olla väga kõnekas ja põnev jälgida ning Eesti film ei ole igav. Kaadrid mõjuvad hoopis ebamaiselt. Ebamaisuse rõhutamisele aitab eriti hästi kaasa ka muusika, mis filmile palju juurde annab. Film ei alga üldsegi koomiliselt ning hoiab vaatajat algusest peale erutavas pinges: arusaamatu põllutööriist mõõdab hinge kraapiva kriuksumisega oma valdusi. Hiljem selgub, et see imelik leiutis on kratt, kellel on eestlaste folklooris suur roll kanda ja kelle välimus on filmis väga huvitavalt tabatud. Õudusfilmilikult mõjusid kaadrid hingede rongkäigust ja Liina hundiks muutumisest, samas oli neid ilus vaadata. Režissöör on valinud „Novembri“ pealiiniks võrreldes „Rehepapiga“ Liina-Hansu kurva  armuloo, sedasi on see arenenud situatsioonihuumorist armastusdraamaks. Ometigi ei mõju see juba tehtult või igavalt. Mängus on veidi ka nõidust ja absurdi, mis filmile vürtsi juurde lisavad. Filmi algusest kuni selle viimaste kaadriteni elame kaasa noorte armastusele.  Kuigi võib ette heita staatilisi suuri plaane, ei võtnud need filmi tempot maha.

Kivirähk kirjeldas kultuurisaates „OP!“ filmi kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu, andes filmile oma heakskiidu. Filmis domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus. Kuigi Eestis on sääraseid aeglaseid filme vändatud küll ja veel, suudab „November“ tabada mingit teist sorti ürgset, rusuvat ängistust. Režissöör on vorminud pimeda sombuse hingedeaja novembri mitte kivirähilikult mustaks komöödiaks vaid tumedaks armastuslooks. Must-valge film ei mõju vaatajale sellegipoolest masendavalt, kogu lool on siiski teatud absurdimaik küljes. Sama võib öelda ka Kiviräha raamatu kohta. Ekraniseering on raamatu luustiku pahupidi pööranud, kiskunud välja „Rehepapi“ loo pisut nukrama alatooni ja tõelise iva, muutnud selle domineerivaks, samal ajal jätnud alles ka totrad juhtumised garneeringuks.

Filmi üheks tugevaimaks küljeks on tüpaažid, kes on külarahvaks valitud. Tegemist on huvitavate nägudega, kes juba ise aitasid filmi atmosfääri loomisele kaasa, huvitav on ka, et tegemist pole sugugi tuntud Eesti näitlejatega, vaid tavaliste inimestega.  Soorituse poolest ei jäänud nad sugugi alla professionaalsetele näitlejatele. Eriti hästi mõjus rehepapp (Heino Kalm), kes  oma mitmetahulisusega üllatas. Hea leid oli ka Imbi (Ene Pappel), kes oma kummalisusega suutis edasi anda ahnust, kavalust ja oli vaieldamatult kõige naljakam tegelane. Huvitavad karakterid joonistusid eriti hästi kurva armastusloo taustal välja ja tegid filmi omamoodi koomiliseks. Kontrastiks Liina (Rea Lest) ja Hans (Jörgen Liik) eristusid külarahva seast just oma siiruse ja normaalsusega, kujutades hästi armastust. Seda võib öelda üldiselt selle filmi kohta, mille ilu peitub just nimelt nendes väikestes vaikusehetkedes.

„November“ on läbi ja lõhki armastuslugu, mis võlub publikut oma ängistuse ja tumedusega. Iga minut sellest on pilkupüüdev ja mõtlemapanev. Tasakaalus on sügavamad teemad, armastus ja ka tilgake huumorit. Isegi kui mustvalged õuduskomöödiad pole kõigi maitse, jätab see film ühel või teisel moel vaataja oma lummusesse.

Ilo Tuule Rajand

NOORTEBÄND 2017: Positiivne energia on pool võitu

11. novembril toimus Kultuurikatlas Noortebänd 2017 finaalgala, mis pärgas iga-aastase ürituse seitsmeteistkümnenda võitja. Viis bändi Hommage, INGER, MIR, Nora’s Closure ja Rainer Ild said võimaluse ennast tõestada kolme looga.

Kõigepealt astus lavale Hommage. Juba Esimesest noodist oli tunda lauljast Ode Pürgist voogavat energiat ja emotsioonide muutlikkust igas muusikalises kulminatsioonis ja helitasanduses. Hommage’i laule iseloomustab lai dünamiline skaala, Kaspar Kluge keerukad bassikäigud ning hästi toimiv džässilik lavaline sünergia.

Järgmisena oli lava Inger Fridolini päralt. INGERi sooloesitus mõjus loomulikuna, sest laulja imeilus hääl, saadetuna kitarril või klaveril oli piisavavalt mõjus. Nii laulumeloodiad kui sõnad olid meeldejäävad ja südamlikud. Kohati tundus, et INGERi repertuaar on mõjutusi saanud briti popartisti Ed Sheerani loomingust.

 

Bändi MIR suurim eelis oli see, et kõik lood olid eesti keeles. Eestikeelsete sõnade lihtsus ja kordused võimaldasid lugude sõnumil lihtsalt publikuni jõuda. Bossanovalikud rütmimotiivid vaheldusid džässihõnguliste kitarri- ja bassikäikudega. Meeldejäävalt mõjus laulus ,,Ma muudan meelt” naisbassisti Monika Erdmani soololõik. MIRi laulja Merlin Kivi soe tämber tõi esile lugude unistava meeleolu ja mõtliku meloodia.

Nora’s Closure jätkas meisterlikult eelmise bändi soulilikku meeleolu. Koosseisu esitus mõjus neljast bändist kõige professionaalsemana. Varasem lavaline kogemus väljendus vokaali viimistletud intonatsioonis ja harmoonilises mitmehäälsuses. Kahe laulja Maris Aljaste ja Kärt Männa hääled sulandusid meeldivalt ühte, konkureerimata omavahel ja täiendades teineteist. Esituse ühtsele tervikule aitas kaasa tähisöine valgustus ja müstiline atmosfäär.

Kontrastsena kõigele eelnevale mõjus Rainer Ildi bändi stiil, mis teistest enam pakkus tantsulist karakterit. Koosseisu esituse ajal ununes võistlusmoment sootuks, sest mõlemad liikmed, nii Rainer Ild, õhtu ainus meeshääl, kui ka Sven Seinper löökpillidel nautisid laval musitseerimist täiel rinnal. Tundus, nagu esineksid nad just kõrgendatud meeleolu nimel ja võistluse tulemus näis ebaolulisena. Bänd võitis publiku hääleka poolehoiu ning hiljem selgus, et seesugune positiivne elujaatav energia oli ka võidu alus.

Iga-aastane Noortebänd annab ansamblitele võimaluse end näidata ja proovile panna. Kaotajaid ei ole, sest ükski võistlusel osalenud bänd ei lahku tühjade kätega. Anti välja hulk eripreemiaid ja esinemiskutseid, kuid kõige hinnalisem, mille noored koosseisud ürituselt kaasa said, oli esinemiskogemus professionaalsel laval.

Kretel Kopra
Fotod: Hildegard Palits

Näidend ühest haigest ja meist ülejäänuist

 

vaga-haige-plakatVHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastus “Väga haige”

Autor: Molière

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)

Kunstnikud: Mae Kivilo

ja VHK kunstikooli abituriendid: Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Valguskunstnik: Emil Kallas

Produtsent: Aive Sarapuu

Osades: Otto Tiidermann, Hanna Maria Salong, Mairen Mangusson, Doris Järvsoo, Ruth Parman, Rea Kõiv, Hardi Möller, Rauni Saagim, Kristen Karri, Rhett Kütsen, Cameron George Cocker, Maria Koff, Eva-Britta Simson

Esietendus 24. märtsil 2017 Hopneri majas

 
24. märtsil esietendus Hopneri majas Molière’i komöödia Le malade imaginaire VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena. Prantsuskeelne pealkiri tõlgiti eesti keelde kui “Väga haige” ega kasutatud 1936. aasta tõlke pealkirja “Ebahaige”. Seda on seletatud Theatrumi kodulehel nii, et selle taga on taotlus näidendi sidumiseks tänapäevaga ja et ta kõnetaks publikut praegugi. Lähemalt siiski põhjendatud ei ole, mida see vastne pealkiri endas hõlmab. Etenduses on truuks jäädud algsele variandile, uusi mõtteid lavastuses ei esine. Ainuke, mida inimene teha võib, on mõtiskleda pealkirja muutmise põhjuse üle, selle asemel, et paralleele luua tänapäeva maailma puudustega. Uuslavastuse kriitika seisis selles, et me kaasajal peame end liialt sõltuvaks tehnoloogiast, kujutades endast seega le malade imaginaire’i (eesti k “kujuteldav haige”) – selles suhtes on uuslavastuse idee suurepärane, kuna tabab naelapea pihta väga suurt kahekümne esimese sajandi probleemi.

Tegevus keerleb peategelase Argani (Otto Tiidermann) ümber, kes hea tervisega inimesena peab end ometi haigeks ning konsulteerib pidevalt arstiga. Näidendis on hoitud alles algne rõhuasetus, milleks oli Argani tegelaskuju üle nalja heitmine. See loobki võimaluse näidend meie kaasajale kõnekaks teha. Meeleolu on pilamise tõttu kerge. Meenub Argani ja härra Diaforus’ (arst) tutvumisstseen, kus mehed alustavad ja lõpetavad teineteise lauseid, olles esimesest silmapilgust heal teineteisemõistmisel. Molière’i satiiriga nende üle, kes haiguseid ja surma kardavad, liitub teine, perekondlik liin. Argani abikaasa Béline (Mairen Mangusson) saab autorilt oma saamahimu tõttu kena hulga lööke. Etenduse lavastamine Hopneri majas on õnnestunud, kuna nii on paigutatud Molière’i näidend omasse aega. Lavadekoratsioonid seetõttu kindlasti muret ei valmistanud, lisati vaid esemed, mida tegevuseks vaja läheb, kõik muu pakkus hoone.

Otto Tiidermanni Argan on tõetruu ja loomulik. Argani tegelaskuju on väga mitmetahuline – kitsarinnaline, peamiselt endaga arvestav, mina-tean-paremini mentaliteediga, kohati rumal –, Tiidermann toob kõik iseloomujooned mängleva kergusega esile. Mairen Mangussoni tegelane Béline on selline, kes näidendi edenedes ei arene: ta kõigest vahetab kesta, õigemini viskab kesta üldse vahepeal minema. Mangusson kujutab hästi tema kasuahnet ja kavalat iseloomu. Kõige meeldejäävam oli vast Toinette (Eva-Britta Simson). Tema elav ja igale poole nina vahele toppiv iseloom täitis lava igas stseenis, kus ta esines. Toinette’i kujutamine ei tohiks näitlejale suuri raskusi valmistada, kuna tal puudub enda karakter: kogu tema olemus on vaid “naeru kaudu ravimine”, mistõttu on ta üheplaaniline ning ilma arenguta, tõepoolest ilma mineviku ja tulevikuta tegelane. Selliseid tegelasi esineb Molière’il veelgi (toatüdruk Dorine “Tartuffe’ist”), nende eesmärk on äärmusena äärmuse kõrval esinedes vaatajat kainestada. Hardi Möller mängis nii Béralde’i, Argani venda, kui ka härra Bonnefoy’d, tema notarit. Esimene tegelane on, nagu Toinette’ki, Argani ravijaks. Ta on üleni ainult mõistlikkus (jällegi üks Molière’i tüüpkaraktereid, samuti Cléante “Tartuffe’ist” ja Philinte “Misantroobist”). Notar Bonnefoy esineb vaid korraks. Tegelase, keda on võimalik ka täiesti tuimalt ja isikupäratult mängida, on Hardi Möller suutnud paeluvaks muuta. Petja hingega karakteri esitus on naljakas ning seejuures niivõrd omalaadne, et seda ei saa muuna tõlgendada, kui Hardi Mölleri isikliku huumorimeelena. Veel jäi meelde Kristen Karri, kes mängis Cléante’i. Oli olukord, kus ta pidi end Arganile valenime all esitama, härra Purgoni, Angélique’i muusikaõpetaja asendajana. Ta pidas neiule tundelise tiraadi (improviseeritud ooperi süžee) terve perekonna silme all ja mõjus nagu noor armastaja kunagi.

1673. aasta 10. veebruaril Palais-Royali teatris esietendunud näidend oli osaliselt ka ballett (seepärast ka: ballettkomöödia). Lavastuses ei oldud tantsunumbreid unustatud, nii et kiitus tantsijatele, viiulimängijatele (Eva-Britta Simson ja Doris Järvsoo) ja Hardi Möllerile, kes mängis vahepeal flööti. Ajastutruudust on ka uustõlgenduse puhul meeldiv täheldada: tore oli näha, kui ühel tegelasel olid jalas ülikuulsad punase kontsaga valged meestekingad. Samas olid meesnäitlejate kostüümid korduvad (ma ei pea silmas arstide riietust – on loomulik, et ühe tööala esindajad kannavad samasugust ametirõivastust), mitmel näitlejal oli identne riietus (alussärk, püksid ja ülakuub).

Kahjuks ei oldud kavaga vaeva nähtud. Juba tõik, et enam kui kaks kolmandikku sellest oli täidetud Ott Ojamaa 1974. aasta Molière’i teoste väljaandele lisatud näitekirjaniku elu kronoloogilise (kohandatud) ülevaatega, näitab, et kava koostajad kas ei teadnud, mida sinna panna, või ei soovinud vaeva näha. Kavas oleks võidud viidata ka pealkirja kohandamisele ning teose aktuaalseks muutmisele, millest kõigest sai praegu aimu vaid teatri kodulehelt, mida ometi kõik ei pruugi külastada – neile oleks lavastuse tänapäeva probleemidele lähenemine võinud märkamatuks jääda.

Üleüldiselt oli lavastus õnnestunud. Tõepoolest, see oli selline lavastus, mida läheks meelsasti jälle vaatama. Kuid see on 1673. aasta tõlgendus, mida seal näha saab.

Marten Teemant

Kättemaksust läbi vanakreeka müütide

„The Killing of a Sacred Deer” 2017, 120 min

Iirimaa, Suurbritannia

Režissöör: Yorgos Lanthimos

Produtsendid: Ed Guiney, Yorgos Lanthimos

Stsenaristid: Yorgos Lanthimos, Efthimis Filippou

Operaator: Thimios Bakatakis

Osatäitjad: Colin Farrell, Nicole Kidman, Barry Keoghan, Raffey Cassidy, Sunny Suljic

„Püha hirve tapmine” on kreeka režissööri ja stsenaristi Yorgos Lanthimose ning kaasautori Efthimis Filippou teine ingliskeelne film, mis on valminud Iirimaa ja Suurbritannia koostöös ning linastus tänavusel PÖFFil programmi Panoraam raames. Film lahkab inimeste käitumist ja selle ekstreemolukorras avalduvaid varjukülgi ning sealsed karakterid sarnanevad loomujoonte poolest Lanthimose eelmise filmi „Homaar” (2015) tegelastega. Ta on lahutanud inimloomuse osadeks ja ehitanud neist äärmuslikult ratsionaalsed tegelaskujud.

Tegevustik keerleb pealtnäha terve musterperekonna ümber, mille pea Steven Murphy (Colin Farrell) töötab südamekirurgina. Kuid senini eeskujuliku arsti ontlik pealispind hakkab mõranema, kui vaatajale näitab end teismeline Martin (Barry Keoghan), kelle ta justkui lunastusena on enese hoole alla võtnud pärast seda, kui nooruki isa tema operatsioonilaual suri. Martini tutvumine Steveni naise (Nicole Kidman) ja lastega lükkab käima filmi sündmuste ahela. Peagi pärast perekonnaga tutvumist kuulutab Martin ette perekonda tabavat haigust ning tema öeldu leiab ajapikku sõna-sõnalt kinnitust.

Film algab häirivalt detailse kaadriga inimese tuksuvast südamest operatsioonilaual, mis võtab minu arvates hästi kokku kogu filmi olemuse – pilt on ühtaegu häiriv ja köitev ning sellelt on ebamugavusest hoolimata raske pilku pöörata.

Lanthimose loodud maailm on meie omaga peensusteni sarnane ja samas hirmuäratavalt erinev. Ebaloomulikult ratsionaalsed ning masinlikult kõnelevad inimesed tekitavad loomulikuna näivas keskkonnas ebamugavust. Samuti äratab umbusaldust tegelaste seletamatu avameelsus, rääkides tavapärastest tabuteemadest, näiteks tütre menstruatsioonist. Samas on just väljaöeldud mõtete absurdsus see, mis sunnib filmi žanrist rääkides mainima ka komöödiat.

“Püha hirve tapmise” pealkiri ning loo selgroog põhineb vanakreeka tragöödiakirjaniku Euripidese teosel “Iphigeneia Aulises”. Müüt jutustab Agamemnonist, kes tapab püha hirve ning peab selle eest jumalale ohverdama oma tütre Iphigeneia. Filmi süžee järgib sama loogikat. Ühel õhtul vaatab Martin telerist Hollywoodi komöödiat “Groundhog Day” (“Lõputu küünlapäev”). Vaatajagi näeb telerist stseeni, kus peategelane küsib: “Kust sa tead, et ma pole jumal?” Sellest annab luua vajalikud seosed: Martin pole mitte lihtsalt uje teismeline, vaid kehastab jumalat, kelle hirve – isa – Steven tappis ning peab nüüd ohverdama ühe oma pereliikmetest.

Üks olulistest filmis käsitletud teemadest on lähedase kaotus ning sellega toime tulemine. Lanthimos ise ei nimeta Martinit selgelt jumalaks, vaid jumala võimetega teismeliseks, kes maksab isa surma eest kätte nii kuis oskab, mõistmata olukorrast suurt enamat kui ülejäänud filmitegelased. Seega, tuues situatsiooni reaalsusse, räägitakse süüdistamisest ja süüdlase otsimisest, rahuldust pakkuvast kättemaksust. Võim on antud alama kätte. Steveni piltilus perekond on selgelt paremal elujärjel kui Martin, kuid ometi on vaene teismeline võimeline julmalt purustama perekonnaidülli, olgu teadlikult või mitte.

“Püha hirve tapmist” on raske liigitada ühe žanri alla, selles põrkuvad eelkõige komöödia ja psühholoogiline õudus. Iroonia võtab tihti kohutavaid pöördeid ja areneb õuduseks ning vaataja seatakse valiku ette, kas naerda või karjuda. Kindlasti ei ole see film kerge vaatamine ning nõuab täielikuks mõistmiseks vähemalt kahekordset süvenemist. Sümbolite ja metafooridena on filmi pikitud niivõrd erinevad aktuaalsed teemad, et ühe korraga polegi vast võimalik neid kõiki tabada. Visuaalis mängitakse tihti vaataja häirimisele ning kui seda omaks võtta ei oska, on raske filmi sisule keskenduda ning vaatamist nautida. Samas julgen väita, et kui juba üks Lanthimose filmidest köidab, kõnetavad ilmselt ka teised. Lanthimos on “Püha hirve tapmises” taas leidnud tasakaalu kahe äärmuse vahel ning mängib süüdimatult vaataja tunnetega.

Roberta Bühler