Instagram – omanäoline kunstigalerii

Sotsiaalmeedia oma pideva infovoolu ja erinevate äppide rohkusega võib aeg-ajalt tekitada tahtmise enda tehnikavidin üldse välja lülitada ja ainult pärismaailmale keskenduda. Üks kanal, millele ma ei suutnud näiteks teiste saitidega võrreldes kaua mõtet leida, oli Instagram.

Loomulikult on meeldiv end teiste tegemistega visuaalsel kujul kursis hoida, kuid Facebookis on ju sama võimalus olemas – milleks siis peaksime oma meeli veel ühe virtuaalse infolaviiniallikaga häirima? Kuniks ma leidsin sellele äpile meeldiva otstarbe – kaasaegne kunstigalerii minu oma taskus. Oma isikliku galerii püstipanemiseks on aga vaja leida endale meelepäraseid autoreid ning nõnda olengi välja toonud mõned virtuaalses Instagrami-maailmas tegutsevad kunstnikud, kelle kontosid jälgides võib igaüks oma rutiinsesse sotsiaalmeediaellu värvikust (mis on osa žanride puhul küll vaieldav) ja silmailu juurde tuua.

@Joleelooren

Vähemalt üks meemisid postitav konto on iga Insta-surfari jälgitavate nimekirjas, sest nende elu iroonilisi tõsiasju kujutavate kildudega saavad pea kõik suhestuda. Tavaliselt on meemide visuaalseks põhjaks võetud mõni pilt või klassikaline kunstiteos, kuid USA illustraator Julie Houts loob kogu sisu ise ning sõna otseses mõttes illustreerib iseenda elu, kujutades oma töödes absurdseid hetki koos joonistuste kõrvale kiirelt kribatud kommentaaridega, mida vaadates ja lugedes tekib tahtmatult suule muie ja seda saatev äratundmisrõõm. Tema lihtsad akvarellidega värvitud pliiatsijoonistused mõjuvad kerge meelelahutusena, mis on ehk originaalsem kui laialt levinud tavalised naljapildid.

@Annakouhkna

Jätkame illustraatorite lainel. Eesti kunstniku Anna Kõuhkna Instagrami konto on kohustuslik igaühele, kes naudib pastelseid toone ning delikaatset naiselikkust. Tema teoste võlu peitub pideva joonega minimalistlikult kujutatud hetkedes, mis on justkui otse elust võetud, kuid seejärel kunstniku loomingulise käe kaudu oma kuju ja vormi muutnud. Anna on ühtlasi illustreerinud Heljo Männi teose (Päike, kuu ja tähed”) ning Merike Miti raamatu inspireerivate mõtteteradega (Sinu unistused võivad täide minna”).

@joseparla

Abstraktse kunsti sõpradele on see konto päris tore leid. Pean aga tunnistama, et ma ise olen üks neist, kelle jaoks taolise žanri sügavam mõte jääb tihti häguseks. Samas on tore ajajoonel oma sõprade postituste vahel näha José Parla interpretatsiooni turbulentsest kosmosest, mille kaootilisus paneb võrdluseks tundma, et mu enda sassis tudengielu on täiesti organiseeritud.

@krylev

Portreejoonistused teeb enamasti huvitavaks tehnika, mis muudab realistliku palge millekski muuks peale näojoonte ja ilme, ning annab kujutatavale isikule juurde tähelepanuväärse lisaomaduse. Los Angelese kunstniku Kristianne Kyle Villarta graafilisi portreesid võib just nõnda kirjeldada. Tema joonistuste monokroomsus mõjub tõsiselt, kuid võluvalt ning tekitab tahtmise kuulda iga töö taga peituvat lugu või pildil oleva tegelasega mõne minuti juttu puhuda.

@art_dailydose

Selle konto puhul on tegemist kunstikogukonnaga, mis jagab vähemtuntud kunstnike töid ning kust võib leida teoseid igale maitsele. Hiljuti jäi mulle sealsete postituste seast silma Sean Yoro, kontonimega @the_hula, kes näiteks maalis jõe ääres olevale müürile uppuva naise ning iga tõusu ja mõõnaga on see neidis kas pooleldi veest väljas või täielikult uppunud, vaid tema sõrmeots on vaatajale näha.

Ühtlasi võib Daily Dose of Arti postituste hulgast leida digitaalkunstnikke nagu @aquasixio, kelle fantaasiarikkad ning dünaamilised tööd panevad unustama selle üles-alla pöidlaliigutuse, mida me nii harjunud tegema oleme, ning viskavad vaataja hetkeks imedemaale, kus värvid harmooniliselt üksteisesse sulanduvad ning kujutlusvõimel pole piire.

‘Sotsiaalmeedia põhineb jagamisel ja kunst on selle enda jaoks kindlasti väga kasulikult tööle pannud. Mingem siis selle ideega kaasa ja võtkem vahelduseks Instagrami kui loomingulisuse mängumaad, mis annab kõigile võimaluse liuelda läbi enda kokku pandud galeriide ning nautida mitmekülgset eneseväljendust, samal ajal viibides kus iganes.

 

Carina Kärt Mättikas

Advertisements

Õlivärvine iseloom

Külastasin Kumu näitust „Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Näitusele on välja pandud Euroopa tuntuimad ekspressionismi viljelejad ning nende kõrval Eesti ekspressionismi iseloomustavad teosed. Die Brücke ja Der Blaue Reiter olid 20. sajandi alguse ekspressionistlikud kunstirühmitused.

Die Brücke rühmitus keskendus suuresti maaelu maalimisele. Värve ei segatud ega lahjendatud ning väga hästi paistis välja ekspressionismile omane lihtsustatud, kohati nurgeline kujutamine. Üheks näiteks on Karl Schmidt-Rottluffi 1919. aastal valminud õlimaal „Vene küla“. Näitusel esindatud Eesti kunstnike teostest võiks näiteks tuua Nikolai Triigi „Autoportree“, mis on väga konkreetse pintslitõmbega ning kontrastsete toonidega. Kuus aastat hiljem tegevust alustanud kunstirühmitus Der Blaue Reiter pööras rohkem tähelepanu aga inimese spirituaalsele poolele ning autorite sõnul kandsid erinevad kujundid ja värvid erinevaid tähendusi.

Karl Schmidt-Rottluff „Vene küla“, 1919, õli

Näituse tegi mitmekesisemaks see, et lisaks värvilistele maalidele olid näitusel välja toodud ka must-valged kriidi-, söe- või grafiidijoonistused. Eesti klassiku Eduard Wiiralti presskriidi, söe ja tušiga valminud teosel „Täringumängijad“ on kujutatud moonutatud nägudega laua taga istuvaid inimesi. Teose õhkkond kannab läbi nägude kujutamise endas edasi kunstniku emotsiooni. Teosest saab välja lugeda selle, kuidas ekspressionistlik liikumine võimaldas kunstnikel stseeni reaalse kujutamise asemel visualiseerida oma arvamus. Eduard Wiiraltil on valminud palju teoseid, mis kritiseerivad tolle aja ühiskonda ning naeruvääristavad inimeste pahesid. Paljud Wiiralti teosed on üleval Kumu dekadentliku kunsti näitusel „Kurja lillede lapsed“.

Eduard Wiiralt „Täringumängijad“, 1923, presskriit

Soovitaksin näitust külastada just noortel, et õppida tundma sajanditagust elu. Ekspressionistidele omane kriitika ühiskonna suunas on kandunud üle tänapäeva kunsti, kus tehakse samuti ühiskonnakriitilisi märkusi. Nagu mainitud, kannavad teosed endas kunstnike emotsiooni. Inimloomus on saja aasta vältel jäänud samaks, seega on tänapäeva noortel võimalus tõmmata paralleele tänapäevase ühiskonnapildiga. Näitus on Kumus avatud kuni 14. jaanuarini 2018.

Samal ajal oli Kumus avatud ka näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Näituse puhul võib välja tuua nii mõningaidki ühiseid jooni „Saksamaa metsikute“ näitusega. Mõlema näituse puhul saab võtta aluseks inimloomuse. Nii ekspressionistid kui ka dekadendid protesteerisid varasemate kunstivoolude vastu millegi uuenduslikuga, samuti väljendati läbi kunsti rahulolematust ühiskonnaga. Tooksin siinkohal välja Eduard Wiiralti teosed, mis on üleval  mõlemal näitusel. Ta kujutab inimeste pahesid, nagu seda on joomine, pidutsemine ning prostitutsioon.

Varem kujutati kunstis ühiskonna iluideaalidele vastavat. Nii maastikupilte, kauneid kompositsioone kui nooruslikke naisterahvaid. Dekadendid tõid moodi kõik selle, mis varasemalt oli olnud inimeste jaoks tabu. Hakati maalima ilusaks inimpahesid ning toodi avalikkuse ette igapäevaelu raskused.

Näitusel kohtab naisi, keda pole kujutatud malbelt toolil istumas, vaid kes kannavad endaga muudki peale oma välimuse. Samuti räägib osa näitusest prostitutsioonist ja sellega kaasnevatest suguhaigustest. Haigustelegi on näitusel suurel määral tähelepanu pööratud.

Enim märkimist väärib kurbusest ja depressioonist rääkiv näituse osa. Kuna ka see on läbi ajaloo olnud ühiskonnas tabuteema, siis on kuraator Lola Annabel Kass selle dekadentliku kunsti näitusele sisse pannud. Jälgides kunstnike autoportreid või portreid üksteisest, märkab nende vahel ühist mustrit. Kujutatavad inimesed on morni näoga, tihti on nende pilgud suunatud maha ja rüht on paigast. Tuleb märkida, et loomeinimeste lahutamatuks osaks on saanud kurbus.

Kunsti tegemiseks on vajalikud väga tugevad emotsioonid ja tunded. On olemas grupp inimesi, kes on välismaailma suhtes teistest hulga tundlikumad. Nad tunnevad emotsioone teistest teravamalt. See on üks tegur depressiooni tekkimisel ja väljundina pöördutakse tihti erinevate mõnuainete poole. Seda teed on läinud paljud kunstnikud. Ka kunsti tegemist võib lugeda üheks väljundiks.

Tänapäeval räägitakse vaimse tervise teemadel palju rohkem, kui seda kunagi varem tehtud on. Samuti aitab see näitus tuua olulised probleemid välja avalikkuse ette. Loodetavasti väheneb enesetappude arv ka kunstnike seas ning depressioon ja alkoholism pole eeldused kunstnikuelu elamiseks.

Näituse külastamine paneb mõtlema ja teoste analüüsimine ei piirdu vaid näitusesaalis viibimisega.

Heneliis Notton

Alkoholismi tähetund

s1432907169_f__scaled

Matti Kurose näitus „Tähetunnid“ (Tartus Tampere majas 5.-30.juuni)

Juunikuus Tartus Tampere majas üleval olnud soome kunstniku Matti Kurose esimene Eestis esitletav näitus “Tähetunnid” käsitleb mehele hingelähedaseks saanud alkoholismi teemat. Eelmise aasta jooksul tegeles ta tekstidega alkoholipoliitikast ning kirjutas ja avaldas isegi sel teemal artikleid. Juunikuuks valmiski kõnealune näitus, mis autori sõnul muudab masendava teema meelierutavaks.

Näitusel on 18 betoonreljeefi, millele on maalitud akrüülvärvidega. Väljapanekul on kolme tüüpi teoseid: õõvastavaid, humoorikaid ning mõtlema panevaid. Õõvastust tekitasid teosed, mida lihtsalt ei suuda kaua vaadata. Need näitasid tabavalt joomise pahupoolt. Seesuguste esirinnas oli eksponaat „Tasandame ja oksendame“, kus kujutatakse kaht joodikut: üks oksendab ja teine istub, pudel käes. Meeste näoilmed mõjusid intensiivselt, vaatamata üürikesele ajale, mil neid silmitsesin. Humoorikas osa teostest näitas, kuidas soomlane oskab leida meetilka tõrvapotist. Teos „Harras hetk“ kujutab kaht eite, kes vaatavad pühalikult viinapudeli poole, illustreerimaks naeruväärset fakti, et hundijalajook on saanud iga õhtu vältimatuks käimatõmbajaks. Kolmandaks joonistus välja grupp pilte, mis muutsid meele tõsiseks. Need kujutised söövisid piltmällu ja jäid kummitama. Alkohol oleks justkui suur emis, kes oma januseid põrsaid  toidab – kujutatud reljeefil „Imetaja“. Need eksponaadid tekitavad sama efekti, mille lõi dokumentaalfilm „Super Size Me“, kus peaosaline sõi kuu aega järjest vaid rämpstoitu. Vaatajal tekib sihtobjekti suhtes negatiivne meelestatus.

Vahelduseks maalinäitustele olid Kurose betoonreljeefid väga värskendavad. Kunstnik on oskuslikult muutnud ehitusmaterjali oma sõrmede vahel lausa plastiliiniks. Koloriit oli pastelne ja rahulik, mis terve näituse tugeva emotsionaalse pulbitsemise kaane all hoidis. Soomlane on öelnud: „Kui ma ei ole leidnud midagi uut, on materjal/ tehnika vahetunud lihtsasti uue vastu.“ Tema eelmine näitus Soomes 2014. aastal oli tehtud valgest täitevatist. Mainitud näitus käsitles meie põhjanaabrite läbikukkunud alkoholipoliitikat. Kahe olemuslikult vastandliku materjali (vari ja betooni) kasutamine näitab taas, kuidas Kuronen oskab seda teemat mitmeti käsitseda.

Ükski kolmest emotsioonist – õõvastus, humoorikus, tõsidus – polnud väljapanekul domineeriv. Näitus oli emotsionaalses tasakaalus, ehmatamata vaatajat liialt ära või laskmata tal mugavas naljatujus viibida. Piltide järjestuse eesmärgiks ei olnud loo jutustamine. Iga teos oli autonoomne üksus, olles samal ajal osa suurest sõnumist.

Kristel Zimmer