Sõnad: 1-11 EiK, abistasid: 3 F. M.; 5, 7 Mattias Tirmaste
Heliloojad: 1, 2, 4, 6, 11 Luurel Varas; 3 Sander Mölder; 5, 10 Mattias Tirmaste; 7 Lauri Täht; 8, 9 hxlger
Lisavokaalid: 2, 5, 7 Mattias Tirmaste; 2, 5 Maris Pihlap
Elektrikitarr: 2, 5, 10 Mattias Tirmaste
Viiul: 5 Maris Pihlap
Rütmipillid: 5 Mattias Tirmaste ja Maris Pihlap
Salvestused: Sander Mölder
Mix ja master: Romet Pott
Plaadikujundus: Kaspar Tamsalu
Toimetamine: Peeter Ehala
Olin seda plaati juba suve algusest peale oodanud, nädal enne albumi avaldamist kuulasin läbi artisti varasema loomingu, ning viimaks, 25. septembril oli album internetiavarustes kuulatav. Ja pettumust see mulle kindlasti ei valmistanud.
„unerohi” on 18-aastase räppari, luuletaja ja art-hop artisti EiKi ehk Eik Erik Siku kolmas stuudioalbum, mis moodustab viimase osa triloogiast (kaks esimest osa olid „uinak” ja „äratuskell”). Uhiuue plaadi peal on 11 lugu kogupikkusega 49 minutit. Külalisvokaliste on kaasatud minimaalselt, heliloojate valik on see-eest üpriski kirju: Sander Mölder, Lauri Täht, hxlger, Luurel Varas ning Mattias Tirmaste. See on ühtlasi EiKi esimene plaadifirma alt väljutatud album (TIKS Rekords) ning kannab katalooginumbrit TIKS076.
Juba see, et palas „KOHVITASS” kasutati koos viiulit ja elektrikitarri, ütleb „unerohu” olemuse kohta nii mõndagi. Kindlasti ei ole tegu klassikalise räpialbumiga, kus räägitakse kiiretest autodest, rahast ja relvadest. Selle asemel on EiKi loomingus ohtralt viiteid kirjandusele ja popkultuurile, lüürika ja toon on üldjoontes melanhoolne, kuid leiab ka huumorit, jutuvestmist ja absurdi. Taustad on pigem eksperimentaalsed: osa neist võivad kuulajale, kes ei ole taolise žanriga harjunud, alguses isegi veidrad tunduda, aga see ongi art-hop. „unerohi” ei ole kindlasti lihtne kuulamine, see ei ole muusika, mida sõpradega väljas käies või peol lasta. Rohkem sobib see vihmasesse õhtusse teetassi kõrvale nautimiseks, kuna mõte peab pidevalt üsna kiiresti jooksvate sõnadega sammu pidama. EiKi looming pole kindlasti kõigile, uut tabelihitti või miljoni-kuulamise-lugu ilmselt „unerohust” ei tule, aga see polegi ilmselgelt eesmärk. EiK räägib olulistest ning ilmselt igat inimest mingil moel puudutavatest teemadest, ning teeb seda omanäoliselt, läbi oskuslike sõnamängude ning keeleveeretuste. Laita saab vaid liigset nimede loetlemist, mis võib kuulates veidi segadusse ajada. „unerohtu” „uinaku” ning „äratuskellaga” võrreldes hakkabki kõrva klassikalisest räpist järjest kaugemale triivimine. Kui „uinak” mahutas endasse nii mõnegi räpisingli, siis „äratuskellas” kasutati juba mitmes loos akustilist kitarri ning „unerohus” võib nii-öelda „päris” pille juba rohkesti kuulda.
Eraldi tooksin välja ka palad „IDIOOT” ja „M”. „IDIOOT” on lihtsalt äärmiselt lõbusa ja kaasahaarava lüürika, flow ning rütmiga pala, mis lausa sunnib kordusnuppu vajutama. „M”-i näol on samas tegemist väga huvitava ja pingestava looga, mis on suurepäraselt suudetud riimidesse valada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et EiK on hakkama saanud triloogia lõpule väärilise albumiga, mis tema muusika püsikuulajale on suurepärane elamus, aga laiemale publikule jääb „unerohi” ilmselt veidi kaugeks.
8.5/10
Joonas Väli