„unerohi” ehk võimsa triloogia lõppakord

2018, TIKS Rekords

Sõnad: 1-11 EiK, abistasid: 3 F. M.; 5, 7 Mattias Tirmaste

Heliloojad: 1, 2, 4, 6, 11 Luurel Varas; 3 Sander Mölder; 5, 10 Mattias Tirmaste; 7 Lauri Täht; 8, 9 hxlger

Lisavokaalid: 2, 5, 7 Mattias Tirmaste; 2, 5 Maris Pihlap

Elektrikitarr: 2, 5, 10 Mattias Tirmaste

Viiul: 5 Maris Pihlap

Rütmipillid: 5 Mattias Tirmaste ja Maris Pihlap

Salvestused: Sander Mölder

Mix ja master: Romet Pott

Plaadikujundus: Kaspar Tamsalu

Toimetamine: Peeter Ehala

Olin seda plaati juba suve algusest peale oodanud, nädal enne albumi avaldamist kuulasin läbi artisti varasema loomingu, ning viimaks, 25. septembril oli album internetiavarustes kuulatav. Ja pettumust see mulle kindlasti ei valmistanud.

unerohi” on 18-aastase räppari, luuletaja ja art-hop artisti EiKi ehk Eik Erik Siku kolmas stuudioalbum, mis moodustab viimase osa triloogiast (kaks esimest osa olid uinak” ja äratuskell”). Uhiuue plaadi peal on 11 lugu kogupikkusega 49 minutit. Külalisvokaliste on kaasatud minimaalselt, heliloojate valik on see-eest üpriski kirju: Sander Mölder, Lauri Täht, hxlger, Luurel Varas ning Mattias Tirmaste. See on ühtlasi EiKi esimene plaadifirma alt väljutatud album (TIKS Rekords) ning kannab katalooginumbrit TIKS076.

Juba see, et palas KOHVITASS” kasutati koos viiulit ja elektrikitarri, ütleb unerohu” olemuse kohta nii mõndagi. Kindlasti ei ole tegu klassikalise räpialbumiga, kus räägitakse kiiretest autodest, rahast ja relvadest. Selle asemel on EiKi loomingus ohtralt viiteid kirjandusele ja popkultuurile, lüürika ja toon on üldjoontes melanhoolne, kuid leiab ka huumorit, jutuvestmist ja absurdi. Taustad on pigem eksperimentaalsed: osa neist võivad kuulajale, kes ei ole taolise žanriga harjunud, alguses isegi veidrad tunduda, aga see ongi art-hop. unerohi” ei ole kindlasti lihtne kuulamine, see ei ole muusika, mida sõpradega väljas käies või peol lasta. Rohkem sobib see vihmasesse õhtusse teetassi kõrvale nautimiseks, kuna mõte peab pidevalt üsna kiiresti jooksvate sõnadega sammu pidama. EiKi looming pole kindlasti kõigile, uut tabelihitti või miljoni-kuulamise-lugu ilmselt unerohust” ei tule, aga see polegi ilmselgelt eesmärk. EiK räägib olulistest ning ilmselt igat inimest mingil moel puudutavatest teemadest, ning teeb seda omanäoliselt, läbi oskuslike sõnamängude ning keeleveeretuste. Laita saab vaid liigset nimede loetlemist, mis võib kuulates veidi segadusse ajada. unerohtu” uinaku” ning äratuskellaga” võrreldes hakkabki kõrva klassikalisest räpist järjest kaugemale triivimine. Kui uinak” mahutas endasse nii mõnegi räpisingli, siis äratuskellas” kasutati juba mitmes loos akustilist kitarri ning unerohus” võib nii-öelda päris” pille juba rohkesti kuulda.

Eraldi tooksin välja ka palad IDIOOT” ja M”. IDIOOT” on lihtsalt äärmiselt lõbusa ja kaasahaarava lüürika,  flow ning rütmiga pala, mis lausa sunnib kordusnuppu vajutama. M”-i näol on samas tegemist väga huvitava ja pingestava looga, mis on suurepäraselt suudetud riimidesse valada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et EiK on hakkama saanud triloogia lõpule väärilise albumiga, mis tema muusika püsikuulajale on suurepärane elamus, aga laiemale publikule jääb unerohi” ilmselt veidi kaugeks.

8.5/10

Joonas Väli

Advertisements

Popi ja räpi kokkupõrge „Rahus”

Biidid: Alexander Sannik, Otto Suits, Sander Mölder, DJ Sin

Kaasa teeb: Liisi Koikson

Mix: Bert Prikenfeld

Lindistus: Bert Prikenfeld

Master: Tanel Roovik

Kujundus: bynew.co

Sõnad: Tom-Olaf Urb ja Ott Lepland ( Mäng”)

reket 2018

Enne Rahu” ostmist ei olnud ma kahjuks või õnneks kübetki eeltööd teinud. Ma ei olnud lugenud arvustusi, stream’inud palasid netist ega käinud ka Reketi kontsertidel. Kuid albumit kuulates ei pidanud ma pettuma.

Rahu” on räppar Reketi ehk Tom-Olaf Urbi neljas album kümne aasta jooksul. Viimasel kolmel aastal on kodumaine riimimeister välja andnud kolm albumit. Uue plaadi pealt võib leida 14 uut lugu, mille kogukestvus on 41 minutit. Reketile omapäraselt ei kuule plaadil ühtegi teist räpparit, kaasa teeb vaid laulja Liisi Koikson, kes laulab refrääni palale Kui puus pöörleb”. Üheksa instrumentaali neljateistkümnest on loonud Alexander Sannik, plaadil võib kuulda ka Otto Suitsu, Sander Mölderi ja DJ Sini biite.

Reketi lugude ühendavaks jooneks on väga meloodiline, isegi popilik refrään, mis ei puudu ühestki laulust. Lüürikast võib leida jutuvestmist, huumorit ning ka tundeid ja kurbust. Pannes silmad kinni ning plaadi mängima, võid mõtetes leida end ööklubist, paradiisiliivalt või hoopis laulukaare alt. Kui Reketi lugudest tikutulega roppusi otsida, võib neid ka vähesel määral leida, kuid üldiselt räppar neid palju ei kasuta. Sellega on sõnasepp teeninud välja ka softi või intelligentse” räppari tiitli.

Erinevalt eelmistest Reketi albumitest lööb instrumentaalsaates välja üsna tugev elektroonilisus, mille peale refräänid valatult sobivad, kuid kohati liiga igavaks jäävad. Kontsertidel mõjuvad need publikule aga kindlasti. Kõige enam jäid albumilt meelde palad Rahvalaul” ja Kui puus pöörleb”. Seda eelkõige oma meeldejäävate refräänide tõttu, mida mu alateadvuse DJ nädalaid kordas, kuid ka mõtlemapanevate sõnade pärast. Kuna Reketi uus album on 2 korda pikem kui eelmine (Super ei”), siis kahjuks on mõned lood üsna üheülbalised ja tunnused hakkavad korduma. Albumil pole ka ühtegi laulu, mis nii-öelda esiksingli mõõdu välja annaks ükski lugu ei tõuse teistest rohkem esile.

Kuigi mõned palad võiksid olemata olla, võib öelda, et Reket on saanud hakkama küllaltki hea albumiga, mis kuulajas huvi äratab. Vahet pole, kas tegu on tulihingelise räpifänniga või inimesega, kelle klappides mängib igapäevaselt raadio Sky Plus.

Joonas Väli

 

Muusikaline ajalootund teadlase vaatevinklist

Pildiotsingu estonia eesti ajalugu tulemusEesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas

MIMi ooper

Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöös

Esietendus 19. jaanuaril 2018

Esinevad Rahvusooper Estonia solistid, orkester ja koor.

Dirigent: Kaspar Mänd

Manfred MIMi pärandi kallal on vaeva näinud ning ooperi ja muusika lavaküpseks saamise eest hoolitsenud Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Laansalu, Andrus Aaslaid, Karl Saks, Raul Keller, Taavet Jansen, Maike Lond Malmborg, Oksana Tralla, Mart Koldits, Henri Hütt, Kalle Tikas, Andres Tenusaar ja Evi Pärn.

 

2014. aastal sündis Eesti teatritel idee luua vabariigi ümmarguseks juubeliks suurejooneline lavastusprojekt, vabariigi sajandi lugu, mille käigus saaks koostööd teha 12 teatripaari. Loosi tahtel said teiste seas kokku ka Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL, kelle ülesandeks jäi kujutada 1960. aastaid. Juhuslikult ilmus umbes samal ajal välja salapärane libreto ja seninägematus kirjas partituur, mille oli kuuekümnendatel kirja pannud müütiline teadlane ja leiutaja Manfred MIM. Koostöös MIMprojectiga hakati teost lahti harutama.

Ooper jutustab vaatajale paralleelselt kaks lugu: kuidas eestlaste jaoks kõik algas ning kuidas Lennart Meri sellest kõigest teada sai. Kuidas kõigepealt oli pimedus ja kilavate punaste silmadega koerakoonlased, kuid seejärel langes Päike taevast alla: vastu igasugust tõenäosust keset üht väikest Läänemere saart. Sündmus, mis oli niivõrd erakordne, et koerakoonlased sõna otseses mõttes ehmatasid end eestlasteks. Ja keegi poleks sellest ehk kunagi teada saanud, kui Lennart Meri poleks kirja pannud romaani “Hõbevalge”.

Kaali meteoriidi lugu on kahtlemata Eesti rahva kultuuriline alustala. Selle jäljed ulatuvad mitte ainult Läänemere rahvaste pärimusse, vaid Lennart Meri uurimuste põhjal isegi teisele poole Euroopat. Niisugune ajalooline suursündmus on juba iseenesest huvitav materjal ühe lavateose loomiseks. Samuti on erakordne Meri tehtud põhjalik reisikiri “Hõbevalge”, mis paneb tahes-tahtmata imestama – kust ta seda kõike teada sai? Nõnda sekkub ooperis “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” halli kardinalina sündmustikku salapärane Manfred MIM (Priit Volmer). Mees, kes oli kohal, kui meteoriit Saaremaale langes, kui Pythea oma merereisi alustas, kui ristirüütlid Saare naistega võitlesid. Selle asemel, et ise kogu lugu päevavalgele tuua, ehitab ta ajamasina, mis Suure Depressaatori – mitmekümne tuhande laulva eestlase –  mõjul tööle hakkab ning nõnda tema enda ja Meri suure plahvatuse aega tagasi viib.

MIMi ooper on kõike muud kui see, mida publik on tavapäraselt harjunud Rahvusooperi lavalaudadel nägema. Rene Soom Lennart Meri rollis ei laula kogu etenduse vältel sõnagi. Ka Manfredi aariad on pigem retsitatiivsed kõnelaulud. Kõige “ooperlikuma” etteaste terves etenduses teeb Pythea (Juuli Lill), kelle meloodiline aaria mõjub muu muusikalise materjali kõrval isegi veidi koomilisena ning misjärel Vana-Kreeka laevaehitajad naise ka välja naeravad.

Muusikal on etenduses pigem saatev roll ja esmane väljendusvahend on kõne, mida traditsioonilises ooperis praktiliselt ei kuule. Kui aeg-ajalt saab sõna terve orkester, siis palju kuuleb ka kammerkoosseise. Näiteks Werneri kohviku stseenis ilmub lavale väike ansambel, kelle sotto voce mäng saali kohase atmosfääri loob, kuid samas jääb põhitähelepanu ikka Lennarti ja Manfredi dialoogile. Estonia koor on saanud osaks löökpillisektsioonist, kasutades muuhulgas heli tekitamiseks klaaskausse. Laul kõlab koori esituses aga hoopis lava tagant. Võib öelda, et muusika on selles ooperis peamiselt atmosfääri looja ning tegevustiku sidematerjal, mis paneb teose nii-öelda elama.

Ooperi kujundusega on selgelt palju vaeva nähtud. Rahvusooperi lavale on ehitatud poolik kuppel, mis võib vajadusel olla tähistaevas, vajadusel Vana-Kreeka ehitusmeistrite töökoda või antiikteater. Lavaline tegevus on väga mitmekihiline: mitmetes stseenides eraldab peategelaste omavahelist suhtlust ning tantsijate või koori tegevust õhuke läbipaistev sein, mis loob põhitegevusele tausta. Huvitavalt ja tehniliselt keeruliselt on lahendatud Saare naiste võitlusstseen ristirüütlitega, kus valguse ja pimeduse vaheldumisel luuakse lavale tõeline sõjatander. Väga efektselt mõjub ka Pythea kirjeldus oma laevareisist Thulemaale, milleks kasutab antiikteatrit ja laseb sealsetel näitlejatel oma tegevust visuaalselt illustreerida.

Teose kulminatsiooniks kujunes Kaali meteoriidi langemine, mida värvikalt saatis Kristel Pärtna särav sopranihääl. Plahvatus ise mõjus aga eeldatust vähem efektselt ning pani küsima –  kas see pidigi olema see vägev lööklaine, mida Manfred Saaremaa aluskihtidest kätte püüdis saada? Lavale ilmuvad paljumainitud koerakoonlased, kes näevad välja oodatust armetumad. Need on punaste silmade ja metallist torujate kehadega väikesed olendid, kes laval teineteisega kokku kipuvad põrkuma. See aga ilmestab omamoodi Eesti rahva kultuurilist eksisteerimatust enne suure katastroofi toimumist.

Ooperi libreto on sisukas ja kohati humoorikas võtmes. Ajalugu Kaali meteoriidi langemisest kuni kuuekümnendateni on esitatud läbi Manfredi silmade, kus tema on ühtlasi peamine niiditõmbaja kogu sündmustiku arengus. Mitmetes stseenides on kasutatud koomikat: Artur Alliksaar (Mart Madiste) Werneri kohvikus Juhan Liivi luulet interpreteerimas või Lennart Meri Anto Raukasele (Mati Turi) oma avastustest rääkimas, millele kõlab vastuseks vaid hüsteeriline aaria “Ei usu”. Omaette elamuse pakub MIMi püüdlus sütitada Gustav Ernesaksa (Mati Turi) pähe idee komponeerida laul “Mu isamaa on minu arm”, samal ajal kui Ernesaks kangekaelselt Eesti hümni mängida üritab.

Nagu ka Estonia peadirektor Aivar Mäe intervjuus Terevisioonile selgitas, ei teadnud teadusmees Manfred MIM täpselt, mida ooper klassikalisel kujul endast kujutab ning seetõttu on “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” pigem muusikaline ajalootund. Samas ei ole ehk 21. sajandi teatris tarvilik nii range žanripiiride määratlus, mistõttu – ja ka arvestades Rahvusooper Estonia tavapärast nišši – ei ole nimetus “ooper” ka sugugi vale. Kahe teatri koostöö võib igal juhul õnnestunuks lugeda.

Anita Maasalu

Meie Isa, kes Sa oled tänapäeva populaarses muusikas

 

Nothing But Thieves “I’m Not Made by Design” 3:54

albumilt “Broken Machine” 2017

 

 

 

San E “Ready-Made (Marcel Duchamp)” 4:06

albumilt “Season of Suffering” 2017

 

2017. aastal ilmusid kaks lugu, „I’m Not Made by Design” (Nothing But Thieves) ja „Ready-Made (Marcel Duchamp)” (San E), mis mõlemad käsitlesid religiooni, kuid vastanduvatest vaatepunktides: esimene neist on justkui hümn ateismile, teine aga tänupalve jumalale. Mõlemad artistid on küllaltki populaarsed: Nothing But Thieves’i kõige hiljutisem album jõudis ilmudes Suurbritannia edetabelis teisele kohale, San E on võitnud mitmeid muusikaauhindu ja olnud edukas Lõuna-Korea edetabelis Melon.

Nothing But Thievesi liikmed on ise veendunud ateistid ning „I’m Not Made by Design” kirjeldab nende suhet religiooniga. Esimesi sõnu (I live on oxygen, a bastard monkey boy / Do what the hell I like, I’m no celestial toy) saadab kitarr lihtsa harmoonia, kiire rütmiga ning kuuleme põhilisi ateismi seisukohti: maailmapilt on teaduslik, lähtumine evolutsiooniteooriast, astroloogia kui pseudoteadus. Järgmisena lisanduvad trummid ja süntesaator ning kordub sama meloodia helistik kõrgemal. Sõnad (We’re killing each other for a woman in the sky) naeruvääristavad jumalaema kui isikustatud nähtust, kuid sisaldavad ka patsifistlikku sõnumit – mitte kasutada religiooni nimel üksteise suhtes vägivalda. Sarnaselt teiste lugudega samalt albumilt („Broken Machine”) kogub dünaamika kiiresti jõudu, et plahvatada võimsaks refrääniks. Kõlab põhisõnum, I’m not made by design, mis seostab jumala loodut kunstiga, sarnaselt San E laulule.

San E albumi „Season of Suffering” lood kirjeldavad kannatuste läbimist neljas etapis ning plaadi viimane lugu „Ready-Made (Marcel Duchamp)“ kirjeldab taastumist kannatustest. Algus on pühendatud meieisapalvele. Seejärel kirjeldab San E oma läbielamisi, sõnadel on hea flow. Lugu kulmineerub utreeritult sellega, et laulja laskub jumala ette põlvili ning tunnistab, et jumala kätetööna on ta juba ise kunstiteos (난 신이 이미 만든 자체로 작품이기 / 때문에 –  „Kuna jumal on mind loonud, ma olen juba omaette teos“). Ei puudu tsitaat piiblist ning viimaste sõnadega annab laulja kannatustest läbi aitamise eest kogu au ja hiilguse jumalale (주께 모든 영광 – „Kogu au sinule”).

Mõlemad lood on väga isiklikud, kuid neil on ka võimalik seos vastavalt Suurbritannia ja Lõuna-Korea ühiskonna üldise suhtumisega religiooni. Pärisin religiooni kohta kohalikult, kes tunnistas, et teab rohkem radikaalseid veendunud ateiste, kui julgeb tunnistada. Hiljutise uurimuse järgi on üks kaheksast inimesest Suurbritannias veendunud ateist. Lõuna-Koreast pärit tuttav arvas, et enamik korealasi suhtub kindla religiooni järgimisse tasakaalukalt, kuid mainis, et teab mõndasid, kes seda väga tõsiselt võtavad. Lõuna-Koreas on ateiste poole vähem ning radikaalsus religioonis väljendub seal pigem rohkete sektide olemasolus, mis on ka mujale maailmasse levinud. Eestis on leebemal kujul näiteks World Mission Society Church of God haru, millel on siin hetkel alla 20 liikme.

Nende laulude põhjal saab väita, et religioon peegeldub ka tänapäeva populaarses muusikas, kuigi paljudel puudub religioossete teemade käsitlemiseks piisav tahe ja väljendusoskus. Kui vaadata aga seda, kuidas on San E ja Nothing But Thieves oma vaatepunkte esitanud, ei saa jätta märkamata kaldumist ühte või teise äärmusesse. Need lood annavad tõestust, et ka muusikas väljendub äärmuslikkuse kasv ühiskonnas, mida on täheldatud viimastel aastakümnetel, eriti viimastel aastatel poliitilistes protsessides.

Meril Liis Kütt

NOORTEBÄND 2017: Positiivne energia on pool võitu

11. novembril toimus Kultuurikatlas Noortebänd 2017 finaalgala, mis pärgas iga-aastase ürituse seitsmeteistkümnenda võitja. Viis bändi Hommage, INGER, MIR, Nora’s Closure ja Rainer Ild said võimaluse ennast tõestada kolme looga.

Kõigepealt astus lavale Hommage. Juba Esimesest noodist oli tunda lauljast Ode Pürgist voogavat energiat ja emotsioonide muutlikkust igas muusikalises kulminatsioonis ja helitasanduses. Hommage’i laule iseloomustab lai dünamiline skaala, Kaspar Kluge keerukad bassikäigud ning hästi toimiv džässilik lavaline sünergia.

Järgmisena oli lava Inger Fridolini päralt. INGERi sooloesitus mõjus loomulikuna, sest laulja imeilus hääl, saadetuna kitarril või klaveril oli piisavavalt mõjus. Nii laulumeloodiad kui sõnad olid meeldejäävad ja südamlikud. Kohati tundus, et INGERi repertuaar on mõjutusi saanud briti popartisti Ed Sheerani loomingust.

 

Bändi MIR suurim eelis oli see, et kõik lood olid eesti keeles. Eestikeelsete sõnade lihtsus ja kordused võimaldasid lugude sõnumil lihtsalt publikuni jõuda. Bossanovalikud rütmimotiivid vaheldusid džässihõnguliste kitarri- ja bassikäikudega. Meeldejäävalt mõjus laulus ,,Ma muudan meelt” naisbassisti Monika Erdmani soololõik. MIRi laulja Merlin Kivi soe tämber tõi esile lugude unistava meeleolu ja mõtliku meloodia.

Nora’s Closure jätkas meisterlikult eelmise bändi soulilikku meeleolu. Koosseisu esitus mõjus neljast bändist kõige professionaalsemana. Varasem lavaline kogemus väljendus vokaali viimistletud intonatsioonis ja harmoonilises mitmehäälsuses. Kahe laulja Maris Aljaste ja Kärt Männa hääled sulandusid meeldivalt ühte, konkureerimata omavahel ja täiendades teineteist. Esituse ühtsele tervikule aitas kaasa tähisöine valgustus ja müstiline atmosfäär.

Kontrastsena kõigele eelnevale mõjus Rainer Ildi bändi stiil, mis teistest enam pakkus tantsulist karakterit. Koosseisu esituse ajal ununes võistlusmoment sootuks, sest mõlemad liikmed, nii Rainer Ild, õhtu ainus meeshääl, kui ka Sven Seinper löökpillidel nautisid laval musitseerimist täiel rinnal. Tundus, nagu esineksid nad just kõrgendatud meeleolu nimel ja võistluse tulemus näis ebaolulisena. Bänd võitis publiku hääleka poolehoiu ning hiljem selgus, et seesugune positiivne elujaatav energia oli ka võidu alus.

Iga-aastane Noortebänd annab ansamblitele võimaluse end näidata ja proovile panna. Kaotajaid ei ole, sest ükski võistlusel osalenud bänd ei lahku tühjade kätega. Anti välja hulk eripreemiaid ja esinemiskutseid, kuid kõige hinnalisem, mille noored koosseisud ürituselt kaasa said, oli esinemiskogemus professionaalsel laval.

Kretel Kopra
Fotod: Hildegard Palits

Igaüks võib leida pärli

 

Ed Sheeran „÷

Asylum/Atlantic 2017

 

 

 

Ed Sheerani plaadi „÷“ („Divide“) varjatud tähendus peitub isikupäraste lugude mitmekesisuses. Eri stiilide hõngu oli tunda juba esimesest kahest ilmunud loost „Shape Of You“ ja „Castle On The Hill“.

Ed Sheerani „Shape Of You“, algselt kirjutatud Rihannale, räägib baarijoomingust, -tutvusest ning ihalusest kellegi keha järele veidi häirivlabastes sõnades. Olenemata pinnapealsest süžeest on laulul vastupandamatult kaasatõmbav meloodia koos aafrikapärase  rütmi ja sialike marimbahelidega.

„Castle On The Hill“ aga  annab laulule „Shape Of You“ väga suure kontrasti. See U2-stiilis kitarritaustaga autobiograafiline laul jutustab Edi elust enne kuulsust, lapsepõlve- ja nooruseidüllist. Laulus peegeldub igatsus tunda end ümbritsetuna pere ja vanemate sõpradega nagu aastaid tagasi. Selle laulu ilu ja valu peitub võimetuses puutuda minevikku, kuid samas selle hindamises ja väärtustamises. Ed ei ole unustanud, kust ta tuleb, kes ta on ning kes kujundasid tema väärtushinnangud.

Kuna album „÷“ („Divide“)  on äärmiselt mitmekesine, leidub seal palju laule, mis igaüht ei kõneta. Nende seas on nt „Galway Girl“ ning vanaisa ja vanaema romeojajulialikust armastusloost kirjutatud „Nancy Mulligan“, mis oma lustlike viiulihelidega on eelkõige mõeldud iiri publikule. Veel on nende hulgas muretud ja elurõõmsad laulud „Barcelona“ ning „Bibia Be Ye Ye“ (eesti k. „kõik on hästi“). Siiski on neis lugudes tunda Sheerani kui laulukirjutaja arengut. Seda just tänu Iiri, Hispaania ja Aafrika mõjutustele. Oma poliitilist erapooletust ja kohati naiivselt esitletud ideed sellest, kuidas armastus võivat hetkega maailma muuta näitab Sheeran laulus „What Do I Know?“. Ka lugu „New Man“ kirjeldab absurdset klišeed endise armastatu uuest uskumatult haledast poiss-sõbrast. Olenemata sellest, et Sheerani sõnad neis lugudes on suhteliselt pealiskaudsed, oskab ta siiski neid uskumatu kergusega üksteisega riimuma ja sobituma panna. Kõik lood on ka meloodiliselt väga nauditavad, positiivsed, kaasahaaravad ning eristuvad oluliselt tüüpilistest popplugudest.

Enne albumi väljaandmist veetis Sheeran aasta eemal sotsiaalmeediast ja kuulsuseelust. Ta võttis aega, et oma armastatuga reisides tugevat suhet ja sidet luua. Tänu sellele jõudsid albumile kolm lugu õnnelikust armastusest, millest „Hearts Don’t Break Around Here“ ja „How Would You Feel“ tunduvad vaid jäljendid imepäraselt kauni kunstiteose „Perfect“ kõrval.

Kui Edi debüütalbumil ilmunud lugu „You Need Me, I Don’t Need You“ rääkis artisti heitlustest tippu jõudmisel, siis kolmandal albumil ilmunud „Eraser“ on justkui selle loo edasiarendus, vastukaja mõrumagusast vallutatud tipust. Ta laulab: „I used to think that nothing could be better than touring the world with my songs / I chased the picture-perfect life, I think they painted it wrong.“ Ta näeb häid ja halbu külgi nii praegusel eluviisil kui elul enne kuulsust. Ta on mõistnud, et ainuüksi laulmine ja enda muusika ülemaailmne esitamine ei suuda teda õnnelikuks teha. Samas aga tajub ta survet tunda ennast õnnelikuna, lauldes: „Ain’t nobody wanna see you down in the dumps / Because you’re living your dream, man / This shit should be fun.“ Laulust käib läbi mõte, et raha on justkui kõige kurja juur. Isegi kui Sheeran ise ei muutu, kohtlevad ümbritsevad inimesed teda raha tõttu siiski teisiti. Sheerani varjamatu ausus on põimitud rabavalt elegantsesse, julgesse, läbimõeldud, nauditavalt süngesse räppi.

Melanhoolia, mis kaasneb kiire eluga, kumab läbi ka lisaloost „Save Myself“. See on äärmiselt aus ja valus lugu, kus artist on kaotanud energia ja tahte, aidates kedagi, kes samaga ei vasta. Edil on artistilik võime oma lugudes väga tihti emotsionaalsust edasi anda oma virtuoossete, ootamatute vokaaltehniliste häälevärinate või valusate kärinatega. Sellesama meeldiva kärinaga kombib Ed oma vokaalseid piire Jessie Ware´iga koos produtseeritud laulus „Dive“. Laulus väljenduv emotsionaalsus on selgesti tajutav. Õrnust ja äärmist haavatavust võib leida Edi ema perspektiivist kirjutatud, lahkunud vanaema mälestuslaulus „Supermarket Flowers“. Meisterlikult on laulu sõnades väikeste detailide abil maalitud ilustamata, kuid ehtne ja usutav pilt kaotusvalust. See töötab hästi, sest taolises olukorras on suured sõnad tihti üleliigsed.

Ed Sheerani albumi „÷“ puhul on märkimisväärne, et igaüks võib leida sealt laulu, mis teda kõnetab. Sheeranil on eriline võime panna äärmiselt lihtsalt kirja sügavaid emotsioone, mille väärtus ei kahane nende ilmselgsusest. Parimad lood on siiski valust, mitte õnnest. Tõeline pärl minu jaoks on „Happier“. Selles laulus on otsatult erinevaid varjundeid: valu, isetust, sügavat küpsust ja alalhoitud lootust. Igast sõnast, eelkõige lõpufraasist leian oma mõtted täpsemalt kirja pandult, kui ise kunagi väljendada suudaksin. Haruldane oskus anda eri inimestele võimalus kindla looga oma lauludest täielikult samastuda on põhjus, miks Ed Sheeran suudab puudutada paljusid hingesid.

Kretel Kopra

Ühe briti bändi metsik maailm

 

Bastille „Wild World“

Virgin Records 2016

Produtseerinud Mark Crew ja Dan Smith

Muusika ja sõnad: Dan Smith

 

Pärast 2013. aasta alguses tormilise kiirusega hittsingliks tõusnud “Pompeiid” on tagasihoidlik indie-pop bänd Bastille vallutanud edetabeleid üle maailma. Lisaks debüütalbumile “Bad Blood”, mis pälvis kuulajatelt rohket positiivset tagasisidet, on bänd avaldanud mitmeid vanakooli hõnguga miksteipe. Mullu hilissuvel tuli grupi sulest kuuldele uus kauaoodatud maiuspala, album “Wild World”, mille saatel punt selle suve lõpuni maailmaavarustes tuuritab.

Erinevalt esimese albumi mahedast elektroonilisest kõlast, langes bändi otsus teise albumi loomise rajal raskemate helide ridadesse. Põhiline läbiv instrument klaver on ülevoolava elektrikitarri varju jäänud ning sumedad bassimotiivid teevad nii kõrvale kui ka hingele pai. Ootamatult intensiivsed trummikäigud loovad nostalgilise sümbioosi kahe albumi vahel, mis paneb jala rütmi saatel vaistlikult liikuma.

Inspiratsiooni ammutamisel eelistab pealaulja Dan Smith pegasusel lennata filmi või kirjanduse lainetel, jättes lugude kirjutamisel eraelulised sündmused tahaplaanile. Tsiteerides 16. sajandi kirjandusklassikat või 80ndatest pärit groteskseid dokumentaalfilme, on uue albumi puhul bänd loonud võimsa ja ekstravagantse kompoti. Ei puudu ka Bastille’ signatuurmärgiks saanud filmikatkendid, mis mõne laulu emotsiooni edasi kandmiseks sinna sujuvalt lisaks on lükatud. Albumi kõla üldplaanis on hoogne ning meeldejäävad lausejupid helisevad ajusoppides pikalt. “Wild Worldi” melanhoolseid noote esindab esijoones laul “Four Walls (The Ballad of Perry Smith)”, mis on inspireeritud Truman Capote’i teosest “Külmavereliselt”, mille sisu kirjeldab dokumentaalselt eelmise sajandi julma nelikmõrva. Bändi lüürilised seisukohad on mitmel juhul tumeda ning tõsise alatooniga, mida on pehmendatud hoogsa saatega. Muusikavideote omapärane visuaalne kontseptsioon kandub edasi ka hetkel kestvale “Wild Worldi” maailmaturneele, mis pakub hea muusika kõrvale samaväärilist elamust. Lisaks pealauljale on sel korral oma hääle sekka saanud ka enamasti klahvpillidel figureeriv Kyle. Enamiku laulude põhiliseks harmoniseerijaks nii albumil kui ka kontsertidel on Kyle, kelle mahe bariton kaunistab pealaulja tuntud falsettot. Koos luuakse lauludest omamoodi polüfooniline pop-sümfoonia.

“Wild World” on nostalgitsevale Bastille’ austajale algul ootamatu adrenaliinisüst veeni, millega harjumine võib aega võtta, kui ootused jäid “Bad Bloodi” rüppe. Siiski ei ole uudne ja ootamatu halb ning album esindab omas elemendis tõusvat liidrit, kes edetabeleid hetkel vallutab. Kõla võib teine olla, kuid see ei muuda bändiliikmete omapära ja põhimõtteid, mida on tunda igas seni avaldatud laulus.

Emel-Elizabeth Tuulik