Kitarrikeelepunitis elektroonikast ning öö müstikast

nokturn

 

Argo Vals „Nokturn“

2015

 

 

 

Argo Valsi sooloalbum “Nokturn” ilmus küll juba suve hakul, ent esitluskontserdid toimusid alles hämaras oktoobris. Selline lüke oli kusjuures teadlik, kuna artist ise seostab plaadi lugusid just sügise kui pimeda ajaga. Ehk on manöövril mingisugune sügavam seos ka sellega, et Vals on sündinud 1. novembril… Muusiku enda sõnul on “Nokturni“ öisus mõjutatud lugude kirjutamise ajast – kõik loodi pärast loojangut, enne koitu.

“Nokturni” esiklugu “24” on hoopis helgem ning rõõmsam kui ülejäänud repertuaar. Ehk sümboliseerib see öö algust, olles õhtu viimane ponnistus tantsiskleva lõkkena. Kui vaadelda vaheldumise tsüklit aasta tasandil, oleks “24” septembri-, oktoobrikuise värvilisuse vasteks. Kolmanda variandina võib seda lugu käsitleda kui ööpäeva 24 tundi. Keskmised lood on pühendatud ainult ööle.

Selle kogumiku öö ei ole must. Hoopis helendav, varjunditerohke ja värviline on ta. Kui kuulata plaati kui tervikut, on hästi aru saada, et lood on seatud järjekorda teadlikult. Kujutatavas öös vahelduvad rahulik ning energiline osa. Sedapsi ei muutu kuulamine üksluiseks, vaid äratab taas üles, olnud mõne pala pehmusesse liiga sügavale vajunud. Nõnda ergutab „Mjuuli“ pärast „Und“ ja „Mjuuliöölit“ ning „-35“ „Oksüümoroniga“ virgutavad pärast lühikest, ent hüpnotiseerivat „Uneuima“. „Oode“,  eelviimane laul, vastab oma nimele, olles kui ootus enne uut päeva. „Koiduskautide“ saatel jalutab hommik tasahilju öö asemele.

Pole raske ette kujutada mõnd sügistalvist müstilist sootonti või metshaldjat “Mjuuliööli” või “Oksüümoroni” saatel rabas tantsimas. Argo Valsi lood on otsekui meloodiaks muudetud Kivirähki muistendihõngulised jutustused või Mikita “Lingvistilise metsa” soundtrack. Ta tabab oma loominguga miskit väga ürgset, isegi müütilist, mis meile kui eestlastele ammustest aegadest olevat justkui sisse kirjutatud. Sellise salapära ning ehtsusega, moodustades segu ambientist, jatsist, elektroonikast ja math rockist,  on Vals leidnud eesti tänases muusikapildis täitmata koha. Sarnast kõlamängu võib kuulda mõnes loos Galvanic Elephantsi viimaselt albumilt ning Marten Kuninga “Tagurpidi vaalas,”. Erinevalt mainitutest ei ole “Nokturnil” sõnalist osa (va “Mjuuli”).

Kogumiku terviklikkus on imetlusväärne, kuid lugusid eraldi kuulates võib mõte jõuda kuulajani puudulikult. Vaatamata sellele on iga pala juba instrumentaalse soorituse tõttu väärt kogemist.

Kristel Zimmer

Nostalgia ja uudsuse kokkupõrge ehk “Compton”

DrDre-compton

Dr. Dre „Compton“

Aftermath Entertainment/Interscope Records 2015

Kaasa teevad: King Mez, Justus, Kendrick Lamar, Marsha Ambrosius, Candice Pillay, BJ the Chicago Kid, Anderson Paak, Xzibit, Cold 187um, Sly Paper, Ice Cube, Dem Jointz, Jon Connor, Snoop Dogg, The Game, Asia Bryant, Jill Scott ja Eminem

 

Tõtt-öelda ei oska ma praegu enam meenutadagi, mida plaati kuulama asudes ootasin.

Olin äsja läbi vaadanud “Straight Outta Compton’i” ning sünnipäevarahade, kaks tundi varem lõppenud koolipäeva ja karmide klassivendade toel marssisin Apollosse sisse, lõin kinkekaardid letti ning pärisin albumi kohta järele. Mõni minut segaduses kassapidajale erineva kiirusega plaadi pealkirja etlemist ning värske helikogumik kraamiti kuskilt D- ja C- tähe siltide vahelisest peidukast lagedale. Tormasin õnnest särades, ühes käpas Ewert And The Two Dragons’i “Circles” ning teises Dre “Compton”, kodu poole ja toppisin plaadi arvutisse. No ja esimene reaktsioon oli arvatavasti ehmatus.

Olin enamasti albumit eeltellinud arvustajate suust vaid kiidusõnu kuulnud, kuid tolle sisusse polnud ma enne kohe kindlasti süvenenud. Intro esimesi noote kuuldes jõudis kohale, et olin ostnud põrsa kotis, kas just halvas mõttes, aga siiski. Plaat osutus vaid õrnalt nostalgiliseks, kuid kaldus oma ootamatute maneeride ja äkiliste liigutustega sügavalt Boom Bap’iluupidest eemale, uuekooli räpi tumedatele vetele, jättes märksõnadeks suurejoonelisuse ja kaasaegsuse.

Ja tõepoolest, see plaat on väga hea.

Need helifailid, mis järsku läbi kompuutri mu kõrvaklappidesse voolama asusid, muutsid kõiki arusaamu sootuks. Et ka uus räpp võib olla täiega kõva, nagu Kendrick Lamar’i hästiajastatud pausidega kaasahaarav sõnavool ja King Mez’i kindlameelne stuudiogängsterlikkus. Et uus vool tähendab enesekindlust, teadlikku soovi äris läbi lüüa. Üks ristlõiketeemasid plaadil oligi see, et noorele kuulajale jõuaks kohale, mida ta peaks tegema, et albumil kaasalööjate sarnaseks saada: peab olema enesekindel.

Tracklist’i on segatud nii vanu ja tuntud peavoolu esindajad, kes igale räpivõhikule hip hopist mõeldes pähe võiksid torgata, nagu Eminem, Snoop Dogg, Ice Cube ja Dr. Dre ise, kui ka hiljuti rambivalgusse astunud muusikuid, nagu BJ The Chicago Kid, King Mez, Marsha Ambrosius ja Kendrick Lamar. Pea iga loo taga on oma kindel meeskond ning nii ongi suudetud samade stiilijoonte alla koondada nii uued kui vanad tegijad.

Lugudest jäid säravalt silma “Darkside/Gone”, mis oma ootamatu üleminekuga ühelt instrumentaalilt, ühelt loolt sootuks teisele ja Marsha Ambrosiuse popiliku refrääniga esimestel kuulamistel korralikult üllatas, “Talking To My Diary” oma nostalgiahõngulise taustaga, mis sind Los Angelese palmialleede vahele lendama saadab ja albumile korraliku punkti paneb, ning “All In A Day’s Work”, millel kaasategeva Anderson Paak’i õnnejoovastust jäljendavad poollaulvad, poolräpilikud vokaalid koos pidevate taustamuutustega träki eriti mõnusaks teevad.

Üleüldse on enamike lugude instrumentaalid väga muutlikud, erinevalt NWA aastate omaaegsetest pidevate kordustega “loop’ivatest” taustadest. Lisatud helikatkendid nagu sadamahääled ja loengutekstid lugude introdes-outrodes muudavad iga laulu erinevaks pildiks mõnest räpimuinasjutust.

Sissejuhatuspala on paraku küllaltki imal ja äraleierdatud mustriga, meenutades kõlalt liiga palju sadu kordi kuuldud Fox Entertainment’i tunnusmeloodiat, lisaks loos “Medicine Man” tõusis Eminemi salm nii agressiivseks, et sõnadest oli juba keeruline aru saada.

Erinevalt kaasa tegevatest uustegijatest võtab Dr. Dre oma tekste väga rahulikult, ei kiirusta kuigi palju ja lihtsalt voolab väljavalitud kohtades oma sõnavalanguga mööda, nagu kõnniks ta kindlal sammul kalli hinnaga müüdud odavate edupandikõrvaklappide küngastel, jättes ülejäänu kus see ja teine ning loopides silpe dollaritena rahva sekka.

Paraku, nagu iga teosega, on ka sellel kogumikul omad miinused: jättes fännid niivõrd pikaks ajaks uut albumit ootama (mida oli lubatud juba aastast 2001), tekitas Dre tunde, nagu tulemas oleks midagi tohutult erakordset ja uut. Tõepoolest, plaat on ilmunud täiesti värske hingamisena, see on küllaltki suurejooneline ning muusikaliselt igati kordaläinud, kuid paraku pole see taolise pingearenduse järel sugugi õiglane tulemus. Kui jätta restoranikülastajad viietärnises toidukohas kolmeks tunniks oma roogasid ootama, eeldavad nad, et valmistatakse midagi väga isuäratavat ning kannatavad, kuna teavad, et paigas saab head ja kvaliteetset toitu pisut kallima hinna eest kui tavaliselt. Ja kui lõpuks lauale toodud roog lihtsaks haiuimesupiks osutub, solvuvad kliendid päris sügavalt. Nii ka “Compton’iga”.

Kuid mis seal salata, läbitud ajavahemik näitab, et isegi räppar võib oma loomingust kasvatada äri, kus miljonite kokku kraapimiseks pole tarvis pidevalt muusikat teha.

Heade iseloomujoontena tooksin kindlalt välja selle, kuidas enamik laule räägib kaasahaaravalt ja jalga tatsuma panevalt ülimalt tõsistest asjadest, nagu sisekaitseorganite ebavajalik vägivallatsemine, purustatud unistused kuulsuse musterelust, milleni küündivad vaid vähesed ning needki saavad suurushullustuse käes hukka ja pidevalt uute sihtide nimel töötamise ilust ja valust. Isegi armunud koka käega puistatud autotune’itunnused ei kõla nagu keskmise Soome räppari refrääniuinamuinastus, vaid nagu kindlalt heidetud kolmepunktivisked, tabamaks valitud eesmärki: muuta plaat veel lahedamaks kui algul paistis.

Ühesõnaga, plaat, mis ei sobi küll Dr. Dre uueks nimialbumiks, kuid mõjub siiski ülimalt ägedalt. Veendugu igaüks ise ning võin garanteerida, et seda kuulates mingil juhul igav ei hakka.

Eik Erik Sikk

 

Black Dahlia

b-d

Tekstid: Joolz Denby

Muusika: Mik Davis

Attack Attack Records 2012

 

 

Muusika ja luule kombineerimine pole Joolz Denby repertuaaris midagi uut, kuid tema ja Mik Davise koostöös sündinud “The Black Dahlia” on tervikuna midagi enamat. See on justkui kummardus kogu kunstile. Album kätkeb endas Davise muusikat ja Denby luuulet ning kunsti. Plaadiga on kaasas kaardid Denby maalidega ning iga taga on kirjas ka plaadile salvestatud värsid. Autorite sõnul oli albumi eesmärk võtta luule vokaaliks ning muusikaga luua nende sõnade ümber abstraktne ja pigem tume atmosfäär. Luule teemad varieeruvad tumedat mõttelaadi toetavate narkootikumide ja tänavagängide juurest naise rollini ühiskonnas ning sealt tätoveerimise müstilisuseni. Ehk temaatiliselt leiab sealt midagi pea igale kuulajale. See plaat on just nii mitmekülge ja huvitav kui tema autorid.

Joolz Denby on juba legendaarseks saanud Inglise luuletaja, prosaist, maalikunstnik, tätoveeringukunstnik ning spoken word’i artist. Lühidalt öeldes, meister igal alal. Ka Mik Davis ei jää tegevusalade rohkuselt kaugele maha. Lisaks bändi Monster Jaw eestvedamisele tegutseb Davis muusikatööstuse konsultandina, sotsiaalmeedias, müügis ning turunduses. Plaadistki on võrdlemisi kerge välja lugeda autorite intelligetsi. See peitub kompleksses ja teadlikus kontseptis ning ülesehituses, mis on mõlemad meisterlikult läbiviidud.

Mainisin ennegi, et plaadi üldine tunne on tume ja isegi kõhe. Sellele lisab mõju plaadi nimi ning selle taga peituv lugu. Black Dahlia on nimi, mis anti siiani lahendamata mõrvamüsteeriumi ohvrile Elizabeth Shortile. Ka plaadiümbrisel on Denby maal temast ning samanimeline laul kõlab plaadil kaheksandana. Leian, et kogu see kompott on veidi õudne. Mitte õudne kui halb, vaid õudne kui hirmutav. Denby ise on öelnud, et see album pole nii kergesti kuulatav ja armastatav kui eelmine muusika ja luule kooselu plaadil “Spirit Stories”. Tema sõnul ei söandaks ta mõnda lugu pimedas kuulatagi. Denby hääl on soe ja meeldiv, kuid pean tõdema, et Davise muusika saatel kõlavad mõned palad tõesti kui mõne õudusfilmi sissejuhatus.

Siiski pole terve plaat kergelt hirmuvatele vastunäidustatud. Meeleolu muudavad heledamaks näiteks lood “Geisha” ja “Mother of Sorrows”, mis ülistavad naissugu ning loodust. Kuna ma isiklikult kuulungi eelmainitute hulka, siis jäidki kummitama just need kaks lugu oma kergema ja soojema tooni tõttu. Mis muidugi ei tähenda, et teised lood oleks kuidagi vähem kuulatavad. Vastupidi. Leian, et need vajavad tähelepanelikku ja keskendunud kuulamist, et ära tabada kõik luule ja muusika nüansid, mis muudavad selle plaadi niivõrd köitvaks ja isegi maagiliseks.

Miinusena toon välja vaid kättesaadavuse. Kõik lood on küll olemas Denby Soundcloudis, kuid seal pole need plaadil olevas järjekorras. Kui tahta kogeda plaati mõeldud kujul, peab ennast siiski vahepeal keskendumast katkestama ning leidma ametliku laulunimistu järgmise loo. Kuid see on nüüd küll juba tarbetu kriitika.

Kahtlemata on plaadi “The Black Dahlia” näol tegemist millegi märkimisväärsega. Vahepeal tekkis soov kallata autorid üle lõpmatute küsimustega, et näha, kus ja kuidas sünnivad sellised asjad. Õnneks on see võimalus lähenemas. Nimelt esinevad Joolz Denby ja Mik Davis kirjandusfestival HeadRead raames 30. mail kell 16.00 Kloostri Aidas. Soovitan soojalt!

Jete-Ri Jõesaar

Ewert ja Draakonid back at it again

EATTD_Circles

Ewert and the Two Dragons “Circles

Sire Records/Warner Bros. Entertainment Inc.
Produtseerinud Ryan Hadlock
Salvestatud Bear Creek Studio’s, Woodinwille, WA’s
Miksinud Ago Teppand
Masterdanud Greg Calbi
Kujundanud Eiko Ojala

Tekstid ja muusika: Ewert Sundja ja Erki Pärnoja

Sellest, et Eesti bändil, mis sai alguse Eestis ja tegutseb Eestis, oleks nii suure Ameerika plaadifirmaga, kui seda on Warnes Bros. Entertainment, plaadileping, polnud küll vist keegi enne Ewert and The Two Dragonsit kuulnud; kuid esimene selle vastse koosluse vili on nüüd “Circlesi” näol küpseks saanud ja poeriiulitelt seda agaralt ka nopitakse.

Võrreldes kahe eelmise albumiga on  uus plaat teistsugune ja esimest korda kuulates vana stiili andunud fännile koguni natuke võõras. Piisas aga vaid ühest korrast, mil albumi algusest lõpuni läbi kuulasin, et mõista, kui hästi lood omavahel kokku sobivad ja õiges järjestuses meeleolude ja helikõlade vahetumistega terviku loovad.

“Circlesi” lugudest kõige suuremaks üllatuseks tuli üsnagi selgetel põhjustel “Pictures”, kuigi seda juba enne plaadi ilmumist. Olles aastaid kuulanud Raadio2 otse-eetris salvestatud akustilist versiooni, kõlas uus produtsentide poolt lihvitud ja viksitud “Pictures” ootamatult, esimestel kordadel ehk isegi ebaloomulikult. Ma harjusin aga ruttu ära ja kui albumi juba kätte sain, jäi peasingel “Pictures” kõrva küll ainult oma hea ja vaatamata kurvameelsele temaatikale tujuküllase saundiga.

Albumi esimene lugu “Million Miles” on kogumikule kindlasti sobivaim avanoot  – siinkohal kummardus neile, kes selle valiku tegid. Kiire, justkui rappuv biit uputab kuulaja endasse ja enne kui märgata jõuad, ümised vaikselt kaasa, lootes, et lugu veel niipea ei lõpe.
Veel paistis põneva sõnastuse ja sõnakasutusega ning erilise helikõlaga välja “Speechless”. Peale “Picturesi” nii meloodiliselt kui ka meeleoluliselt kõrget lõppu hakkab lugu kohe tööle ja võtab mõne hetkega feelingu täielikult üle, muutes selle päikseliselt soojast kõrvetavaks.

Nimilugu “Circles” võiks nimetada albumi kümnest loost ehk kõige klassikalisemalt ewertilikuks. Vaikne, eleegiline algus, mis kasvab sujuvalt laulu kestes, kuni rahuneb jälle lõpus, ja filmimuusikalik vaheosa täpselt enne õhku rippuma jäävat finišit, on märksõnadeks, millega peale “Circlesi” võiks kirjeldada veel paljusid laule Ewert and The Two Dragonsi repertuaarist.

Albumi viimane lugu “Warhorses” on samuti kahtlemata laul, mida ei saa mainimata jätta. Pikk instrumentaalosa nii alguses kui lõpus, mis sõnalisest osast üsnagi eraldiseisvalt eskaleerub ja lõpeb, on aspekt, mis selle loo ülejäänud albumist eriliseks teeb. Temaatikagi on kuidagi erinev ja seetõttu sobib ta hästi albumile punkti panema.


Lisades sellele kõigele, nii ära mainitud lugudele kui ülejäänud albumile, Sundja maheda, sügava vokaali ja mitmekülgsed, seinast seina sirutuvad instrumentaalid, saab albumist jäägitult koospüsiv tervik, mida võib jumalarahuga mitmeid kordi uuesti ja uuesti kuulata. Kirjutamise käigus kuulasin albumit tublisti üle kümne korra ning iga kord, eranditult, avastasin midagi, olgu selleks siis kitarrikäik või kõrva jäänud rida laulusõnu, mis enne peast mööduda suutis, kuid peale sinna jõudmist enam kuidagi lahkuda ei tahtnud.

Emmi Kõiv

Noor helilooja 2015

11050710_1124547354238836_1396692598890546606_n

15. aprillil leidis Eesti Muusika Päevade raames esmakordselt aset konkurss „Noor helilooja“, mis kujutas endast võistlust, kus pistsid rinda meie kodumaa värskeimad muusikaloojad.

Seekordne konkurss oli pühendatud Arvo Pärdile ja Veljo Tormisele ning seetõttu oli teose kirjutamise üheks kriteeriumiks, et lugu oleks mõtteliselt mõjutatud kas rahvamuusikast või kolmkõlast. Niisiis keskendus võistlus täielikult klassikalisele muusikale, kuid sisaldas ka veidi rahvalikku alatooni.

Klassikalistel pillidel mängitav muusika tundub esmapilgul olevat noorte seas üsnagi ebapopulaarne ning mitmed pole seda harjunud kuulama, kuid siiski on seltskonda, kes sellest kõrgelt lugu peab. Usun, et sellise stiili kuulamisel õige tunde saamiseks peab laskma end vabaks ja lubama helidel endale teed näidata.

Ülekaalus olid ettekandmisel kindlasti keelpillid (viiul, tšello ja kontrabass), kuid oli ka huvitavaid kooslusi nagu saksofon ja akordion, millele Kristel Kolkaneni poolt kirjutatud muusika pealkirjaga „Kuma“ jäi ka žüriile silma ning tõi talle esimese koha ning Arvo Pärdi Keskuse eripreemia.  Samuti olid esindatud vokaal ning parmupill koos kontrabassi ja viiuliga Gerta Raidma rahvalikus teoses „Kiik kuulab“. Lood ise erinesid üksteisest väga ning see tegi kuulamise veelgi huvitavamaks. Ükski teos ei olnud liiga meloodiline, pigem tekitasid nad meeleolu, mis mõjus äärmiselt ilmekalt. Astra Irene Susi teos „Väike trio“ tekitas kohati lausa külmavärinaid ning kõlas kahel tšellol ning viiulil ette kantuna nagu muusika mõnest õudusfilmist.

Ühe huvitava tähelepaneku saab veel teha, vaadates interpreete mängimas: niipea, kui lugu algas, panid nad endale justkui maski ette ning olid terve loo esitamise aja surmtõsiste nägudega, mis ei andnud edasi absoluutselt mitte mingisugust emotsiooni. Niipea, kui lugu lõppes ning nad oma osa olid täitnud, laskus nende näole kergendusnaeratus, et kõik oli õnnelikult läbi saanud. Loomulikult oli selline käitumine põhjustatud närvidest ning tahtest teos perfektselt edasi anda, kuid vaatajana tekkis tunne, nagu nad ei oleks oma etteastet nautinud. Siinohal ei soovi ma selle mõtteavaldusega kedagi solvata ega pahameelt tekitada, sest ettekanded olid vapustavad.

Kuna üritus toimus esimest korda ning oli üsna vähe reklaamitud, leidus publiku seas vähe uudistajaid, sest enamik olid esinejate vanemad, tuttavad ning sõbrad, kuid loodetavasti kogub konkurss järgmistel aastatel rohkem populaarsust ning meelitab kuulama ka inimesi väljastpoolt, sest tegemist on ikkagi noortele suunatud üritusega, mis koondab kokku kõige andekamad, kelle loodud teosed on vaieldamatult väärt kuulamist.

Kärt Mättikas

Ostad ühe, saad kaks

961437_947208465313190_1786725908_n

Pealinnas on sellest aastast alates olemas selline huvitav koht nagu Tallinn Art Space, kus päevasel ajal on avatud galerii ja ka paljud õhtud on täidetud kultuuriga. TAS alustas sellel kolmapäeval oma uut üritustesarja Kontserdikolmapäevad, mille raames esineb iga kuu ühel kolmapäeval galeriis üks hea Eesti artist. Avaõhtul läks lausa nii hästi, et näha sai kahte: Jarek Kasarit ja Chalice’i.

Kuna olin tegelikult abiks köögipoolel, siis aitasin ka saali valmis panna. Hetkest, mil Kasar uksest sisse astus, oli tunda, mis atmosfääriga kontsert tuleb. Nimelt oli tema ainsaks korralduslikuks mureks publiku lähedus. Ning kui toolid lõpuks paika pandi, sai esimene rida pea et süntesaatoril nuppe kruttida. (Õnneks ükski publikuliige seda endale eesmärgiks ei võtnud ja kontsert möödus tehniliste viperusteta). See kõik ennustas sooja ja vahetut õhkkonda.

Aegsalt täitus galerii inimestega ja kontsert võis alata. Õhtu oli jagatud kaheks: 45 minutit Jarek Kasariga, siis 20-minutiline paus ning siis 45 minutit Chalice’i seltsis. Kasar hoiatas alguses, et tal kipub kontsertidel juttu rohkem tulema kui laulu, ning ega ka seekord teisiti ei läinud. Seda tõestas alguses planeeritud 45-minutilisest plokist pooleteisetunnise saamine. Kuid kindlasti polnud see halb aspekt. Vean kihla, et ma polnud ainuke, kes isegi ei märganud aja möödumist. Kasar jutustas lausa stand-up komöödia stiilis seikasid oma elust, avaldas laulude tagamaid ning suhtles publikuga nagu vana sõbraga. Lisaks julgustas ta kuulajaid vaheajal endaga vestlema ehk oli väga muhe ja tore juba isikuna.

Muidugi oli muusika lausa imeline. Kasar oli ometigi üksi süntesaatoriga, kuid tema hääl ja klaverimäng täitsid saali suurema vaevata. Eriti põnev oli kuulda ka vanu laule. Selle tegi võimalikuks kontserdi retrospektiivne ülesehitus, mille jooksul sai kuulda valitud palu kõigilt Kasari kuuelt sooloalbumilt.

Kui tekib võimalus minna Jarek Kasari esinemisele, siis ma soovitan sellest kinni haarata. Nii artisti kui inimesena on ta väga mitmekülgne ning selline kontsert võimaldas hetkeks kaeda mõnda neist külgedest. Kogu õhtu kestel tundsin ennast väga inspireerituna. Küllap oli siis hea kontsert.

Jete-Ri Jõesaar

alt-J

IMG_1379

Harva sünnib nelja mehe kokkusaamisel midagi erilist. 2007. aastal läks aga teisiti. Nimelt kohtusid Leedsi ülikoolis Gwil Sainsbury, Joe Newman, Gus Unger-Hamilton ja Thom Green, kellest hiljem sai alt-J. Nüüdseks on indie rocki viljelev bänd välja andnud kaks albumit ja kaks EP’d ning on ülemaailmselt tuntud oma erilise vokaalse värvi ja keerukate kihiliste palade poolest.

Bändi teine album “This Is All Yours” ilmus eelmise aasta 22. septembril. Võrreldes esimese albumiga on see kuidagi rahulikum ja mõtlikum. Kuigi domineerivad hitid on siiski mitme kihiga elektroonilised palad, leiab albumilt ka täiesti või osaliselt akustilisi lugusid. See album on väga teadlikult üles ehitatud. Lood on juttu vestvas järjekorras ning neis on läbivad sõnad või teemad. Ehk kõige õigem oleks albumit kuulata just otsast lõpuni ühe korraga. Mind võlus “This Is All Yoursi” keerukus hetkega ning kui tekkis võimalus lennata lausa Kopenhaagenisse nende konterdile, ei olnud minu minekus küsimustki. Tegelikult olen olnud alt-J fänn juba nende esimese albumi kuulmisest ja selline võimalus oli mulle tõeline kingitus.

Kontsert toimus Kopenhaageni TAP1 kontsertmajas, mis võib mahutada kuni 6000 inimest. Ma ei oska öelda reaalset kuulajate arvu, kuid puhtalt rõõmuhõisete kõrvulukustavuse põhjal pakuksin ligilähedaselt täismaja. Õnneks olid soojendusbändid Gengahr ja Wolf Alice piisavalt head, et publikut veidigi rahustada. Hetkest, mil alt-J lavale astus, oli publik täielikus lummuses. Mõne loo puhul ainuõige lihtsalt silmad sulgeda ja lasta muusikal teha oma tööd. Kuid veel veidi enne kontserdi algust oli minus väike kartus, et nii erilised ja keerukad lood ei kõla live’is hästi ning ma pettun täielikult. Kartusel polnud mingit alust. Mõni lugu oli vokaalselt veidi must, kuid selle varjutas kõik muu, kus ei ohverdatud live’i nimel midagi. Siinkohal tahaksin kiita ka valgustajat, kelle töö tegi kontserdi nautimise lausa liiga lihtsaks.

Miinusena pean välja tooma vaid kaks asja. Esiteks, “This Is All Yours” albumi tuuri raames toimuva kontserdi kohta oli kavas vaid umbes pool eelnimetatud albumi paladest. Muidugi oli igati meeldiv kuulda live’is ka vanemaid lugusid, kuid isiklikult ootasin rohkem uute laulude kontsertversioone. Lausa kaks kolmest lisaloost olid just uuelt albumilt. Teisena tooksin välja selle, et laulude vahel ei olnud publikuga suhtlust. Kas live pole mitte võimalus publikul artistiga suhelda? Või ehk on mind ära hellitanud Eesti artistid, kes lugude vahele lausa terved lood ära räägivad? Ja just sellise keeruka mõtte ja ülesehitusega albumi korral olin väga huvitatud kuulma, mis on selle kõige tagamõte või tõeline lugu.

Sellegipoolest kaalusid plussid miinused üle ning võin kinnitada, et reis alt-J nimel Kopenhaagenisse oli seda igati väärt. Nüüd ei suuda ma ära oodata, mida see bänd võib veel korda saata, sest nii mitmekülgset ja omapärast bändi ei sünni iga päev.

Jete-Ri Jõesaar

Kodune Trad. Attack!

  ssta2

Trad. Attacki kodukontsert

 Igale muusikahuvilisele, kes Trad. Attack’i elavaid esitusi kunagi näinud, turgatab kollektiiviga seoses otsekohe pähe võimas lavashow, alustades kolossaalsete diskopallidega ja lõpetades suurejoonelise lavameigiga. 18. jaanuaril avanes folgisõpradele võimalus näha Trad. Attack’i täiesti teises valguses, bändi eestvedaja Sandra Sillamaa kodus.

  Trad Attack! ilmus ereda tähena Eesti muusika- ja folgimaastikule 2014. aastal. Tegusa aasta jooksul anti välja EP, lugu “Kuukene” sai endale muusikavideo ja pälviti mitmeid erinevaid auhindu. Koosseisu kuuluvad Jalmar Vabarna, Sandra Sillamaa ja Tõnu Tubli. Ise nimetavad nad oma bändi stiili “turbo-põhjamaade-folgiks”. Minu esimene kokkupuude ansambliga toimus Viljandi folgil ja liialdamata võin seda nimetada armastuseks esimesest silmapilgust. Trad. Attack! on täpselt see viis, kuidas võiksime Eesti pärimusmuusikat elus hoida – stiilis “something borrowed, something new”. Lugudel on iseäralik ülesehitus, põhjana on kasutatud vanu rahvapärimuslugusid ning seejärel ehitab ansambel vanadele arhiivisalvestistele teise dimensiooni. Peale Trad. Attacki viljakat aastat pole sugugi imekspandav, et ansambli nimi ei ole pea kellelgi muusikakogukonnas kahe kõrva vahele jäänud.

  Jõudnud kohale lausa pool tundi varem, tatsusime õues närviliselt ühelt jalalt teisele. Olles neid samu muusikuid näinud mitmeid kordi massiivsetel lavadel ja televiisoris, tundus kentsakas niisama sisse astuda, justkui oleksime külalised ja mitte kontserdikuulajad. Lõpuks sai julgus kokku võetud ja peagi leidsime end otsapidi Sandra Sillamaa hubasest korterist. Silmapilkselt peale sisenemist mõistsime, et igasugune hirm oli täiesti labane ja tundsime end kui omas kodus. Toas oli soe, sõime mandariini ja mängisime imearmsa kassipojaga (kes samuti ka usinalt lavale tükkis). Tekkis tunne, nagu ei külastaks me ühte suurepärast ja aukartust äratavat instrumentalisti, vaid hoopis head sõpra või vanaema, barjäär muusikute ja publiku vahel muutus olematuks.

  Trad. Attack’i juures on muljetavaldavaimaks faktoriks nende hämmastav, toores energia, mille hõngu on nende live esinemistel alati tunda, kuid sellele aitab kaasa vägev heli- ja visuaaltehnika. Ilmselgelt tekkis küsimus, kas ansambel suudab anda emotsiooni ja muusikat edasi ka akustiliselt? Kuigi Trad. Attack’i repertuaar on nõudlik ja lugude teostamiseks on vaja paratamatult tehnilist tuge, ei paistnud see bändi jaoks olevat mingitmoodi väljakutse. Lood esitati mängleva kergusega, mängiti nii vanu kui uusi lugusid, samuti sai publik uhiuue teose esmaesituse osaliseks. Lugude vahele räägiti muhedaid jutte ja artistidelt võis küsida küsimusi. Nalja sai nii palju, et vahepeal ei suutnud pillimängijad enam looga pihta hakata, kuna naermist oli raske lõpetada.

  Enne kontserdi algust jagati kõigile kohalviibijatele kommi ja vihjati salapäraselt, et pabereid ära visata ei tohi. Selgus, et see oli taibukas trikk naabrite pahameele ärahoidmiseks: plaksutamise ja huilgamise asemel paluti publikul kommipaberitega krabistada. Koosviibimise lõpuks olid mu kommipaberist järele jäänud vaid ribad.

 Kontserdilt lahkudes oli seest soe ja suul naeratus. Polnud isegi kahju lahkuda, sest miski ütles, et peagi näeme jälle.

Elss Raidmets

Curly Strings “Üle ilma”

8c8bc533d7f1d4c347-68373689 Salvestanud ja miksinud: Rainer Koik

Masterdanud: Siim Mäesalu

Kujundanud: Ivar Sakk

Pildistanud: Patrik Tamm

Produtseerinud: Curly Strings

Curly Strings on 2013. aastal loodud eesti ansambel, kuhu kuuluvad viiuldaja Eva Talsi, mandoliinimängija Villu Talsi, kitarrist Jalmar Vabarna ning bassimängija Taavet Niller. Suuremat tuntust pälvis keelpilliansambel 2014. aastal, kui ilmus nende esikplaat „Üle ilma“. Plaat sisaldab kümmet lugu, millest enamik on ansambliliikmete loodud, kuid kaasa on löönud ka Aapo Ilves, Jaan Tätte, Kristiina Ehin ning mõned palad on rahvapärandistki. Plaadil võib kuulda armastusest, kadedusest ja paljust muust, mis kuulub inimese loomuse ja igapäevaelu juurde. Kuulates seda plaati, jäi kõige enam kõrvu lugu „Kauges külas“, mis ühtlasi on ka rahva seas väga tuntud. Lisaks veel lood „Reverend“ ja „Kättemaks“. Lugu „Kui õitseb sirel“ jäi natuke tahaplaanile. Laul oli teistest aeglasema tempoga ja justkui hajus nende taha ära. Sama juhtus minu jaoks ka looga „Tall Fiddler“, mis on Tommy Emmanueli kirjutatud. Laul ise on väga armas, aga ei tekitanud minus mingit erilist emotsiooni, nagu mõni teine seda tegi. Muusika sellel plaadil on nii kodune ja soe, et seda lausa peab aina uuesti ja uuesti kuulama. Curly Strings’i esikplaadi ilmudes ei osanud ilmselt suur osa inimestest sellest ansamblist midagi arvata, sest enne seda olid nad enamikule veel küllaltki tundmatud. Kuid just tänu loole „Kauges külas“, sai ansambel kuulajate seas väga kiiresti tuntuks, tuli välja, et tegu on väga muheda ja kaasahaarava muusikaga. Suureks plussiks on kindlasti see, et nende laulud on eestikeelsete sõnadega ja väga igapäevases keeles, mis omakorda teeb lihtsaks kaasalaulmise ja kui osata mõnda pilli mängida, siis ka instrumentaalosa ei ole väga keeruline. Aga miks üldse tutvuda Curly Strings’i muusikaga? Kindlasti juba ainuüksi sellepärast, et tegu on eestimaise ansambliga, mis kogub ka ülejäänud maailmas tuntust, ning igaüks võib leida nende repertuaari seast midagi, mis on meeltmööda. Lisaks pälvis Curly Strings palju tunnustust 2014. aasta Muusikaauhindade gaalal ning võitis neli auhinda. Samuti toimuvad juba veebruaris üle Eesti nende kontserdid.

Frankie Animal enne suurt pauku

1399485_859803990732833_6532719398879007392_o

 

Sügiseselt sombusel 9.jaanuari õhtul toimus Von Krahli uuenduskuuri läbi teinud saalis Frankie Animali kontsert, mida nimetati peaprooviks 16.jaanuaril Hollandis Groningenis toimuvale suursugusele Noorderslag festivalile. Külalisesinejana astus laval üles uljate folgisugemetega progebänd Progress.

Frankie Animali edu sai alguse konkursilt Noortebänd 2012, kui võideti lausa 8 eriauhinda. Noorem rahvusvaheline muusikahuviliste ring teab neid ehk Positivus festivalilt ja muusikafestivalidel mitte ringi paarutav, kuid kodus teleri ees elu nautiv seltskond ehk osalemisest Eesti Laulul. Bändil ilmus 2014. aasta aprillis esimene EP,,Obsession’’, mis jõudis nii mõnegi müügiedetabeli tippu ning mille kiitsid heaks ka muusikakriitikud. Frankie Animali loomignut on mõjutanud välismaised indie muusika viljelejad nagu Arctic Monkeys, The Black Keys ja Feist. Kui bändi algusaastatel kõlas nende muusikas puhtalt maheda ja orgaanilise indie rocki noodid, siis nüüdseks on sekka kuulda ka jõulisemaid akorde.

Alates 2012. aastast on Frankie Animal käinud maha pika tee, omandades võime luua kontsertsaalis sellise sooja atmosfääri ja energiaküllase heli, et iga raskemgi jalg hakkab trummirütmis tatsuma. Reedeõhtusel väljamüüdud kontserdil tunnistas seda kogu saal. Heale õhkkonnale aitas ilmselt kaasa ka see, et pillimehed (eriti kitarrist) nautisid olukorda ise täiel rinnal, visates juukseid igasse ilmakaarde ja haarates iga kitarririffiga kaasneva hoogsa liigutusega endaga kaasa ka publiku. Lavalolijate ja pealtvaatajate koostööna tekkis Von Krahlis sume sünergia, mida just kõigi noorte bändide ülesastumistel ei juhtu.

Küll aga oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata ettekantavate lugude järjekorrale. Reeglina tulevad need kõige magusamad palad esitusele kontserdi lõpus, mitte teise loona. Sellisel juhul on ka publikul, mida oodata. Energia kasvab ja kasvab ning alles viimase kümne minuti sees jõuab oma haripunktini ja selle tagajärjena jääb kuulajaile märksa eredam emotsioon.

Üldiselt on Frankie Animal teinud ära suure töö ning loodetavasti jätkab sama mõõduka sammuga oma teed eesti muusikamaastikul, rikastades seda enamgi veel. Ja ehk tüürivad nad isegi kaugemale. 9. jaanuaril antud kontsert tõestas, et Frankie Animal on valmis suurteks lavadeks. Eks näis, igal juhul võime nad julgelt Hollandisse saata ning jääda ootama, mis järgmiseks.

 

Liisa Lotta Kask