Elektriline tantsumuusikakülaline kevade algusesse

 

Electric Guest “Plural”

Across the Universe/Downtown 2017

 

 

 

Indie pop-rock bänd Electric Guest on pärast viieaastast pausi oma fännid jälle muhemagusa muusikaga üle valanud. 2011. aastal oma debüütalbumiga ameerika indie-skeenel laineid löönud bändi teine album ei jää esimesele kuidagi alla. Laulja Asa Taccone’i falsett ja trummar Matthew Comptone’i kaheksakümnendate mõjulised rütmid töötavad imeliselt koos nostalgilise, aga siiski tänapäevase kõlamaastiku loomisel.

Kohe esimese singliga “Dear To Me” pani bänd paika selle albumi üldisema joone – muusika, mis elavdab ja innustab kaldumata hüperaktiivsusesse. Rahulikult groovy pala, mille salvestamisel lõid kaasa õed bändist Haim, oli hea teaser sellele, mida “Pluralilt” oodata. Teine singel “Back For Me” kannab oma rütmikusele vaatamata melanhoolsemat tooni, andes rõõmsameelsele albumile tundesügavust juurde. Igatsusest ja lootusest kõneldes resoneerib pala imeliselt lauluga “See The Light”. Tempokatele lugudele vastukaaluks kõneleb see nii sõnade kui meloodiaga aja kaduvusest ja lootusest, millegi endas kaotatu uuesti leidmisest. “Somehow / When you feel alright / You’ll step back when you fall / Just to see that it comes to the light again,” laulab Taccone, saateks kella tiksumist meenutav heli.

Lõvisosa sellest albumist moodustavad siiski pigem kerged ja tantsulised lood. “Back & Forth” jääb meelde juba kaasakiskuva rütmikusega, nooruslikust eksivusest kõnelevad sõnad teevad sellest aga laulu, mis jääb mõtteisse kummitama. “Now that you’re older, / Where are you going? / Making it harder when the lights go down / […] / It’s all I can say now / I can’t  run away now / I’m trying to grow old but it doesn’t look fun.” – sõnad, millega samastumisega ei teki minul kui abituriendil üldse probleeme. Suvehõngulised lood “Oh Devil”, “My Omen” ja “Bound To Lose” jäävad ootama roadtrip’e lämbes autos heade sõpradega. Ainuke pala, mis ei võlu täielikult, on retroballaad “Sarah”, mille instrumentaal jääb liiga tehislikuks. Kuigi taotluslikult nostalgia ette kutsumiseks valitud tehislikud trummilöögid täidavad oma eesmärgi, paistab selle kasutamine muidu loomulikuna kõlavas albumis palgina silma.

Electric Guesti teine album “Plural” jääb pähe kumisema kauaks pärast kuulamist. Laulud on meisterlikult viimistletud ja kannavad kõik endas õhulist 1980. aastate suve-vibe’i, mis isegi mulle, keda siis veel elus polnud, nostalgialaineid peale toovad. Laulud moodustavad ühtse terviku rütmilisuse ja Electric Guestile nii omase mänglevusega, tuues ka Eesti lörtsisajusesse varakevadesse killu suvepäikest ja rannatuult.

Ingrid Tamm

Advertisements

12 krooniga ahvide planeedile

12 EEK Monkey „Xibalba Spa“

Biidid: Lauri Täht, Dew8, Tatmo Savvo, Otto, eib, Priidas
Produtseering: Genka, Põhjamaade, Marx
Salvestus: Blacklist Stuudio (2015-2017)
Mix: Margo “Marx” Rindemaa
Master: Tanel Roovik, Ajar Stuudio
Disain: Viktor Gurov
Legendaarne Records 2017 (legenda0032)

 

Millal viimati nägid sa Eesti plaati, mis on valmistatud umbes seitsmekümne protsendi ulatuses puidust? Juba seegi seik määrab Genka ja Põhjamaade Hirmu kümme aastat marineerinud ühisloomekogumiku elitaarse ja müstiliselt erilise pale. Plaati mängima vajutades olin ma teinud (õnneks) vaid nii palju taustauuringuid, et otsisin internetist välja vasted nimele „Xibalba“ ning meenutasin, kui palju palasid on nende räpipioneeride kätetööst viimastel aastatel mu kõrvu helisema jäänud, seejärel aga kargasin pea ees jääauku. Ja ma ei pidanud kohe kindlasti pettuma.

Möödus umbes minut avapaugust ning tõdesin külmavärinate saatel, et olen leidnud justnimelt selle, mida ma alati alateadvuslikult ühest „teemareisi-plaadist“ otsin. Mind tiriti läbi tühjast õhust tekkinud šahtlõksu helilavastusse, mille stseenides räuskavad sõjavangidel südameid rinnust rebivad šamaanpreestrid, kus puhuvad ohvreid lume alla matvad marutuuled, taovad rasked sõjatrummid ning mis peamine, mille laval tammuvad kaks duonäidendit lavastavat mustkunstnikku, kes end igal sammul uutesse kostüümidesse riietavad. Tundsin ennast nagu pahaaimamatu turist, kes astub lõbustuspargi õudustemajja, ning mingil veidral kombel oli kogu see raskekoelisus, sõnarohkus ja ootamatu gravitatsioonitus endassehaarav ja hingetukstegev. Teisel korral olid mul juba refräänid selged, hommikusel koolisõidul oma katkist AUX-juhet väänates, et kõik soovitavad helid läbi tuleksid, ulpisin taaskord samale lainele nagu esmakuulamiselgi. Mõne lauluga on sageli nii, et hoidun seda liiga palju mängimast, kartes, et teos muutub liialt rutiinseks ja igavaks, samas aga võin nüüd omast kogemusest rahus lausuda, et „Xibalbale“ on arvatavasti mingit sorti nõidus peale pandud, kuna võimalusel mängiksin selle arvatavasti ribadeks.

Kui hakata aga kogu terviku karkassi puurima, et otsida koore alt selgeid aastarõngaid, võib öelda, et enamikes instrumentaalides lööb läbi sügav ambient-joon. Pea iga loo lõpus kõlab üleminekuks märgutulena iseloomulik heli hammasrataste liikumist meenutavatest raginatest külmade tuuleiilideni. Peamine on panna kujutlusvõime tööle ning selle avardamist need heliilmingud ka lahkesti pakuvad. Kuna kuulan muusikat enamasti teel olles, annab kogumik sombuse ilma käes jalutades ka palju huvitavama efekti, kandes otseselt edasi loomeilmingu ilmastikuoludega mängivat kontsepti. Ehkki biidimasinate taga on asja valmimise käigus istunud terve trobikond erinevaid meistreid, võib iga tausta juures leida teatavat üheshingamist. Kindlasti olekski nõnda pikalt viimistletud radadelt täpipealt nii head taset oodanud. Samamoodi ka sõnalise poolega, igal tähevõrgustikul on täiesti oma näolapp, kirjeldatagu siis maakera veevarude lõputut voolu ürgajastuist meisse endisse nagu palas „HD209458b“ (arvatavasti kõige keerukam pealkiri tervel plaadil) või maalitagu külmades toonides pilt maailma kõledaima linna ja päikesesüsteemi kaugeima planeedi meeleolude kaudu. Ning seegi on kõik vaid tõlgendamise küsimus, tuleb vaid sulgeda silmad ja tormata vaatemänguareenile.

Lõpetuseks võiksidki ehk helendama jääda järgnevad sissejuhatuspalalt pärit read:

Siin pilved praksuvad kui söed, tuuled uluvad kui soed
Ja kui sõlmin taevaga oma 99 pakti
Mõttetormid kompresseerivad kõik mu koed
Mõlemasse kõrvaklappi, jumalatega kontakti
Nii, et mul poorid lahti ja püüan piksenooli
Sõrmeotsad kui antennid imevad siin inspiratsiooni.

Eesti keel elab edasi kultuuris, eriti aga muusikas, veelgi paremini muusikas, mis on sügavalt keelega mängimisele pühendunud. Mõelgu pärdikud siis välja ükskõik milliseid ahvitempe.

7.5 / 10

Plaat: http://legendaarne.ee/album/xibalba-spa/

Videod: „Mu Xitt on Kosmos“ – https://youtu.be/4r21BNTLOZU

„Kanalisatsioon“ – https://youtu.be/UesxnZWnc80

 

Eik Erik Sikk

Bon Iver “22, A Million”

22_a_million_cover

Bon Iver “22, A Million”

Jagjaguwar 2016

Produtseerinud: Justin Vernon, BJ Burton

 

 

 

 

Kui Bon Iveri eelmised albumid, “For Emma, Forever Ago” (2008) ja “Bon Iver, Bon Iver” (2011), jäid kuulajatele hinge oma toorete akustiliste lauludega, siis uue albumiga keeratakse bändi vaga ja tasakaalukas helikeel heas mõttes pahupidi. Vernoni ülipeenele falsetile, akustilisele kitarrile ja klaverile on lisandunud mahe, kuid korrapäratu elektrooniline taust, killud teiste loomingust (Paolo Nutini, Mahalia Jackson jpt.), robotlikud häälemoonutused, saksofonisoolod ja krõbisevad põhjad. Bändi eestvedaja ja lugude autori Justin Vernon elab ja loob muusikat tagasihoidlikult Wisconsinis metsamajakeses. Tema stiil on sama kui aastaid tagasi, kuid selle pakend on veidi muutunud.

Kui eelmised Bon Iveri albumid kõnelesid käegakatsutavatest asjadest, südamevalust ja minevikust kinni hoidmisest, siis uus album räägib igatsusest millegi järgi, mida pole kunagi olnud, sümbolitest ja numbritest, mis tähendavad meile korraga nii palju, aga samas mitte midagi, ja eksistentsist, lõpust, igavikust.

Esimene lugu “22 (OVER S∞∞N)” alustabki sõnadega “Where you gonna look for confirmation?”, viidates pidevale kinnitusele ja rahulolutundele, mida nii väga tahame leida, aga mida me kunagi ei saa. “33 “GOD”” ja “666” küsivad küsimusi religiooni, jumala ja usu kohta: “33 “GOD”” lõpus võib vaikselt kuulda küsimust “Why are you so far from saving me?”. “A word about Gnosis: it ain’t gonna buy the groceries” – sõnad albumi viimases loos “00000 Million”, tuletavad meelde, et meie püüdlused elu ja inimloomust mõttestada ei muuda meie kohustust oma argieluga toime tulla: tõusta üles, minna tööle, minna toidupoodi.

Vernoni muusika murrab kõikidest struktuurinormidest välja. See on muusika, mis elab ja hingab. See on sassis, see on vale, see on veider, see on auklik. See on siiras, see on habras, see on ilus. See on inimese olemus: me eksime, me valetame, me räägime endale vastu, me jätame triikraua sisse. Me ei tea, miks me midagi tunneme, miks meil midagi tundmata jääb, miks inimesed meie eludesse tulevad ja meie eludest lähevad, miks meil on nii raske korras hoida nii oma tuba kui ka oma elu, miks meil alati millestki vajaka jääb, miks meid ei armastata, miks me ei suuda armastada. Me otsime harmooniat ja lahendust ja korrapärasust ja mõtet, nii muusikas kui ka argielus, ja kui see leidmata jääb, siis muutume kohmetuks.

“22, A Million” ei valeta, ei tee järeldusi, ei luba, ei anna vastuseid. See ei leevenda valu, ei pane meid oma muresid unustama, ei vasta meie küsimustele. See tuletab vaid meelde, et tegelikult oleme me kõik natukene kadunud.

Elss Raidmets

Kitarrikeelepunitis elektroonikast ning öö müstikast

nokturn

 

Argo Vals „Nokturn“

2015

 

 

 

Argo Valsi sooloalbum “Nokturn” ilmus küll juba suve hakul, ent esitluskontserdid toimusid alles hämaras oktoobris. Selline lüke oli kusjuures teadlik, kuna artist ise seostab plaadi lugusid just sügise kui pimeda ajaga. Ehk on manöövril mingisugune sügavam seos ka sellega, et Vals on sündinud 1. novembril… Muusiku enda sõnul on “Nokturni“ öisus mõjutatud lugude kirjutamise ajast – kõik loodi pärast loojangut, enne koitu.

“Nokturni” esiklugu “24” on hoopis helgem ning rõõmsam kui ülejäänud repertuaar. Ehk sümboliseerib see öö algust, olles õhtu viimane ponnistus tantsiskleva lõkkena. Kui vaadelda vaheldumise tsüklit aasta tasandil, oleks “24” septembri-, oktoobrikuise värvilisuse vasteks. Kolmanda variandina võib seda lugu käsitleda kui ööpäeva 24 tundi. Keskmised lood on pühendatud ainult ööle.

Selle kogumiku öö ei ole must. Hoopis helendav, varjunditerohke ja värviline on ta. Kui kuulata plaati kui tervikut, on hästi aru saada, et lood on seatud järjekorda teadlikult. Kujutatavas öös vahelduvad rahulik ning energiline osa. Sedapsi ei muutu kuulamine üksluiseks, vaid äratab taas üles, olnud mõne pala pehmusesse liiga sügavale vajunud. Nõnda ergutab „Mjuuli“ pärast „Und“ ja „Mjuuliöölit“ ning „-35“ „Oksüümoroniga“ virgutavad pärast lühikest, ent hüpnotiseerivat „Uneuima“. „Oode“,  eelviimane laul, vastab oma nimele, olles kui ootus enne uut päeva. „Koiduskautide“ saatel jalutab hommik tasahilju öö asemele.

Pole raske ette kujutada mõnd sügistalvist müstilist sootonti või metshaldjat “Mjuuliööli” või “Oksüümoroni” saatel rabas tantsimas. Argo Valsi lood on otsekui meloodiaks muudetud Kivirähki muistendihõngulised jutustused või Mikita “Lingvistilise metsa” soundtrack. Ta tabab oma loominguga miskit väga ürgset, isegi müütilist, mis meile kui eestlastele ammustest aegadest olevat justkui sisse kirjutatud. Sellise salapära ning ehtsusega, moodustades segu ambientist, jatsist, elektroonikast ja math rockist,  on Vals leidnud eesti tänases muusikapildis täitmata koha. Sarnast kõlamängu võib kuulda mõnes loos Galvanic Elephantsi viimaselt albumilt ning Marten Kuninga “Tagurpidi vaalas,”. Erinevalt mainitutest ei ole “Nokturnil” sõnalist osa (va “Mjuuli”).

Kogumiku terviklikkus on imetlusväärne, kuid lugusid eraldi kuulates võib mõte jõuda kuulajani puudulikult. Vaatamata sellele on iga pala juba instrumentaalse soorituse tõttu väärt kogemist.

Kristel Zimmer

Nostalgia ja uudsuse kokkupõrge ehk “Compton”

DrDre-compton

Dr. Dre „Compton“

Aftermath Entertainment/Interscope Records 2015

Kaasa teevad: King Mez, Justus, Kendrick Lamar, Marsha Ambrosius, Candice Pillay, BJ the Chicago Kid, Anderson Paak, Xzibit, Cold 187um, Sly Paper, Ice Cube, Dem Jointz, Jon Connor, Snoop Dogg, The Game, Asia Bryant, Jill Scott ja Eminem

 

Tõtt-öelda ei oska ma praegu enam meenutadagi, mida plaati kuulama asudes ootasin.

Olin äsja läbi vaadanud “Straight Outta Compton’i” ning sünnipäevarahade, kaks tundi varem lõppenud koolipäeva ja karmide klassivendade toel marssisin Apollosse sisse, lõin kinkekaardid letti ning pärisin albumi kohta järele. Mõni minut segaduses kassapidajale erineva kiirusega plaadi pealkirja etlemist ning värske helikogumik kraamiti kuskilt D- ja C- tähe siltide vahelisest peidukast lagedale. Tormasin õnnest särades, ühes käpas Ewert And The Two Dragons’i “Circles” ning teises Dre “Compton”, kodu poole ja toppisin plaadi arvutisse. No ja esimene reaktsioon oli arvatavasti ehmatus.

Olin enamasti albumit eeltellinud arvustajate suust vaid kiidusõnu kuulnud, kuid tolle sisusse polnud ma enne kohe kindlasti süvenenud. Intro esimesi noote kuuldes jõudis kohale, et olin ostnud põrsa kotis, kas just halvas mõttes, aga siiski. Plaat osutus vaid õrnalt nostalgiliseks, kuid kaldus oma ootamatute maneeride ja äkiliste liigutustega sügavalt Boom Bap’iluupidest eemale, uuekooli räpi tumedatele vetele, jättes märksõnadeks suurejoonelisuse ja kaasaegsuse.

Ja tõepoolest, see plaat on väga hea.

Need helifailid, mis järsku läbi kompuutri mu kõrvaklappidesse voolama asusid, muutsid kõiki arusaamu sootuks. Et ka uus räpp võib olla täiega kõva, nagu Kendrick Lamar’i hästiajastatud pausidega kaasahaarav sõnavool ja King Mez’i kindlameelne stuudiogängsterlikkus. Et uus vool tähendab enesekindlust, teadlikku soovi äris läbi lüüa. Üks ristlõiketeemasid plaadil oligi see, et noorele kuulajale jõuaks kohale, mida ta peaks tegema, et albumil kaasalööjate sarnaseks saada: peab olema enesekindel.

Tracklist’i on segatud nii vanu ja tuntud peavoolu esindajad, kes igale räpivõhikule hip hopist mõeldes pähe võiksid torgata, nagu Eminem, Snoop Dogg, Ice Cube ja Dr. Dre ise, kui ka hiljuti rambivalgusse astunud muusikuid, nagu BJ The Chicago Kid, King Mez, Marsha Ambrosius ja Kendrick Lamar. Pea iga loo taga on oma kindel meeskond ning nii ongi suudetud samade stiilijoonte alla koondada nii uued kui vanad tegijad.

Lugudest jäid säravalt silma “Darkside/Gone”, mis oma ootamatu üleminekuga ühelt instrumentaalilt, ühelt loolt sootuks teisele ja Marsha Ambrosiuse popiliku refrääniga esimestel kuulamistel korralikult üllatas, “Talking To My Diary” oma nostalgiahõngulise taustaga, mis sind Los Angelese palmialleede vahele lendama saadab ja albumile korraliku punkti paneb, ning “All In A Day’s Work”, millel kaasategeva Anderson Paak’i õnnejoovastust jäljendavad poollaulvad, poolräpilikud vokaalid koos pidevate taustamuutustega träki eriti mõnusaks teevad.

Üleüldse on enamike lugude instrumentaalid väga muutlikud, erinevalt NWA aastate omaaegsetest pidevate kordustega “loop’ivatest” taustadest. Lisatud helikatkendid nagu sadamahääled ja loengutekstid lugude introdes-outrodes muudavad iga laulu erinevaks pildiks mõnest räpimuinasjutust.

Sissejuhatuspala on paraku küllaltki imal ja äraleierdatud mustriga, meenutades kõlalt liiga palju sadu kordi kuuldud Fox Entertainment’i tunnusmeloodiat, lisaks loos “Medicine Man” tõusis Eminemi salm nii agressiivseks, et sõnadest oli juba keeruline aru saada.

Erinevalt kaasa tegevatest uustegijatest võtab Dr. Dre oma tekste väga rahulikult, ei kiirusta kuigi palju ja lihtsalt voolab väljavalitud kohtades oma sõnavalanguga mööda, nagu kõnniks ta kindlal sammul kalli hinnaga müüdud odavate edupandikõrvaklappide küngastel, jättes ülejäänu kus see ja teine ning loopides silpe dollaritena rahva sekka.

Paraku, nagu iga teosega, on ka sellel kogumikul omad miinused: jättes fännid niivõrd pikaks ajaks uut albumit ootama (mida oli lubatud juba aastast 2001), tekitas Dre tunde, nagu tulemas oleks midagi tohutult erakordset ja uut. Tõepoolest, plaat on ilmunud täiesti värske hingamisena, see on küllaltki suurejooneline ning muusikaliselt igati kordaläinud, kuid paraku pole see taolise pingearenduse järel sugugi õiglane tulemus. Kui jätta restoranikülastajad viietärnises toidukohas kolmeks tunniks oma roogasid ootama, eeldavad nad, et valmistatakse midagi väga isuäratavat ning kannatavad, kuna teavad, et paigas saab head ja kvaliteetset toitu pisut kallima hinna eest kui tavaliselt. Ja kui lõpuks lauale toodud roog lihtsaks haiuimesupiks osutub, solvuvad kliendid päris sügavalt. Nii ka “Compton’iga”.

Kuid mis seal salata, läbitud ajavahemik näitab, et isegi räppar võib oma loomingust kasvatada äri, kus miljonite kokku kraapimiseks pole tarvis pidevalt muusikat teha.

Heade iseloomujoontena tooksin kindlalt välja selle, kuidas enamik laule räägib kaasahaaravalt ja jalga tatsuma panevalt ülimalt tõsistest asjadest, nagu sisekaitseorganite ebavajalik vägivallatsemine, purustatud unistused kuulsuse musterelust, milleni küündivad vaid vähesed ning needki saavad suurushullustuse käes hukka ja pidevalt uute sihtide nimel töötamise ilust ja valust. Isegi armunud koka käega puistatud autotune’itunnused ei kõla nagu keskmise Soome räppari refrääniuinamuinastus, vaid nagu kindlalt heidetud kolmepunktivisked, tabamaks valitud eesmärki: muuta plaat veel lahedamaks kui algul paistis.

Ühesõnaga, plaat, mis ei sobi küll Dr. Dre uueks nimialbumiks, kuid mõjub siiski ülimalt ägedalt. Veendugu igaüks ise ning võin garanteerida, et seda kuulates mingil juhul igav ei hakka.

Eik Erik Sikk

 

Black Dahlia

b-d

Tekstid: Joolz Denby

Muusika: Mik Davis

Attack Attack Records 2012

 

 

Muusika ja luule kombineerimine pole Joolz Denby repertuaaris midagi uut, kuid tema ja Mik Davise koostöös sündinud “The Black Dahlia” on tervikuna midagi enamat. See on justkui kummardus kogu kunstile. Album kätkeb endas Davise muusikat ja Denby luuulet ning kunsti. Plaadiga on kaasas kaardid Denby maalidega ning iga taga on kirjas ka plaadile salvestatud värsid. Autorite sõnul oli albumi eesmärk võtta luule vokaaliks ning muusikaga luua nende sõnade ümber abstraktne ja pigem tume atmosfäär. Luule teemad varieeruvad tumedat mõttelaadi toetavate narkootikumide ja tänavagängide juurest naise rollini ühiskonnas ning sealt tätoveerimise müstilisuseni. Ehk temaatiliselt leiab sealt midagi pea igale kuulajale. See plaat on just nii mitmekülge ja huvitav kui tema autorid.

Joolz Denby on juba legendaarseks saanud Inglise luuletaja, prosaist, maalikunstnik, tätoveeringukunstnik ning spoken word’i artist. Lühidalt öeldes, meister igal alal. Ka Mik Davis ei jää tegevusalade rohkuselt kaugele maha. Lisaks bändi Monster Jaw eestvedamisele tegutseb Davis muusikatööstuse konsultandina, sotsiaalmeedias, müügis ning turunduses. Plaadistki on võrdlemisi kerge välja lugeda autorite intelligetsi. See peitub kompleksses ja teadlikus kontseptis ning ülesehituses, mis on mõlemad meisterlikult läbiviidud.

Mainisin ennegi, et plaadi üldine tunne on tume ja isegi kõhe. Sellele lisab mõju plaadi nimi ning selle taga peituv lugu. Black Dahlia on nimi, mis anti siiani lahendamata mõrvamüsteeriumi ohvrile Elizabeth Shortile. Ka plaadiümbrisel on Denby maal temast ning samanimeline laul kõlab plaadil kaheksandana. Leian, et kogu see kompott on veidi õudne. Mitte õudne kui halb, vaid õudne kui hirmutav. Denby ise on öelnud, et see album pole nii kergesti kuulatav ja armastatav kui eelmine muusika ja luule kooselu plaadil “Spirit Stories”. Tema sõnul ei söandaks ta mõnda lugu pimedas kuulatagi. Denby hääl on soe ja meeldiv, kuid pean tõdema, et Davise muusika saatel kõlavad mõned palad tõesti kui mõne õudusfilmi sissejuhatus.

Siiski pole terve plaat kergelt hirmuvatele vastunäidustatud. Meeleolu muudavad heledamaks näiteks lood “Geisha” ja “Mother of Sorrows”, mis ülistavad naissugu ning loodust. Kuna ma isiklikult kuulungi eelmainitute hulka, siis jäidki kummitama just need kaks lugu oma kergema ja soojema tooni tõttu. Mis muidugi ei tähenda, et teised lood oleks kuidagi vähem kuulatavad. Vastupidi. Leian, et need vajavad tähelepanelikku ja keskendunud kuulamist, et ära tabada kõik luule ja muusika nüansid, mis muudavad selle plaadi niivõrd köitvaks ja isegi maagiliseks.

Miinusena toon välja vaid kättesaadavuse. Kõik lood on küll olemas Denby Soundcloudis, kuid seal pole need plaadil olevas järjekorras. Kui tahta kogeda plaati mõeldud kujul, peab ennast siiski vahepeal keskendumast katkestama ning leidma ametliku laulunimistu järgmise loo. Kuid see on nüüd küll juba tarbetu kriitika.

Kahtlemata on plaadi “The Black Dahlia” näol tegemist millegi märkimisväärsega. Vahepeal tekkis soov kallata autorid üle lõpmatute küsimustega, et näha, kus ja kuidas sünnivad sellised asjad. Õnneks on see võimalus lähenemas. Nimelt esinevad Joolz Denby ja Mik Davis kirjandusfestival HeadRead raames 30. mail kell 16.00 Kloostri Aidas. Soovitan soojalt!

Jete-Ri Jõesaar

Ewert ja Draakonid back at it again

EATTD_Circles

Ewert and the Two Dragons “Circles

Sire Records/Warner Bros. Entertainment Inc.
Produtseerinud Ryan Hadlock
Salvestatud Bear Creek Studio’s, Woodinwille, WA’s
Miksinud Ago Teppand
Masterdanud Greg Calbi
Kujundanud Eiko Ojala

Tekstid ja muusika: Ewert Sundja ja Erki Pärnoja

Sellest, et Eesti bändil, mis sai alguse Eestis ja tegutseb Eestis, oleks nii suure Ameerika plaadifirmaga, kui seda on Warnes Bros. Entertainment, plaadileping, polnud küll vist keegi enne Ewert and The Two Dragonsit kuulnud; kuid esimene selle vastse koosluse vili on nüüd “Circlesi” näol küpseks saanud ja poeriiulitelt seda agaralt ka nopitakse.

Võrreldes kahe eelmise albumiga on  uus plaat teistsugune ja esimest korda kuulates vana stiili andunud fännile koguni natuke võõras. Piisas aga vaid ühest korrast, mil albumi algusest lõpuni läbi kuulasin, et mõista, kui hästi lood omavahel kokku sobivad ja õiges järjestuses meeleolude ja helikõlade vahetumistega terviku loovad.

“Circlesi” lugudest kõige suuremaks üllatuseks tuli üsnagi selgetel põhjustel “Pictures”, kuigi seda juba enne plaadi ilmumist. Olles aastaid kuulanud Raadio2 otse-eetris salvestatud akustilist versiooni, kõlas uus produtsentide poolt lihvitud ja viksitud “Pictures” ootamatult, esimestel kordadel ehk isegi ebaloomulikult. Ma harjusin aga ruttu ära ja kui albumi juba kätte sain, jäi peasingel “Pictures” kõrva küll ainult oma hea ja vaatamata kurvameelsele temaatikale tujuküllase saundiga.

Albumi esimene lugu “Million Miles” on kogumikule kindlasti sobivaim avanoot  – siinkohal kummardus neile, kes selle valiku tegid. Kiire, justkui rappuv biit uputab kuulaja endasse ja enne kui märgata jõuad, ümised vaikselt kaasa, lootes, et lugu veel niipea ei lõpe.
Veel paistis põneva sõnastuse ja sõnakasutusega ning erilise helikõlaga välja “Speechless”. Peale “Picturesi” nii meloodiliselt kui ka meeleoluliselt kõrget lõppu hakkab lugu kohe tööle ja võtab mõne hetkega feelingu täielikult üle, muutes selle päikseliselt soojast kõrvetavaks.

Nimilugu “Circles” võiks nimetada albumi kümnest loost ehk kõige klassikalisemalt ewertilikuks. Vaikne, eleegiline algus, mis kasvab sujuvalt laulu kestes, kuni rahuneb jälle lõpus, ja filmimuusikalik vaheosa täpselt enne õhku rippuma jäävat finišit, on märksõnadeks, millega peale “Circlesi” võiks kirjeldada veel paljusid laule Ewert and The Two Dragonsi repertuaarist.

Albumi viimane lugu “Warhorses” on samuti kahtlemata laul, mida ei saa mainimata jätta. Pikk instrumentaalosa nii alguses kui lõpus, mis sõnalisest osast üsnagi eraldiseisvalt eskaleerub ja lõpeb, on aspekt, mis selle loo ülejäänud albumist eriliseks teeb. Temaatikagi on kuidagi erinev ja seetõttu sobib ta hästi albumile punkti panema.


Lisades sellele kõigele, nii ära mainitud lugudele kui ülejäänud albumile, Sundja maheda, sügava vokaali ja mitmekülgsed, seinast seina sirutuvad instrumentaalid, saab albumist jäägitult koospüsiv tervik, mida võib jumalarahuga mitmeid kordi uuesti ja uuesti kuulata. Kirjutamise käigus kuulasin albumit tublisti üle kümne korra ning iga kord, eranditult, avastasin midagi, olgu selleks siis kitarrikäik või kõrva jäänud rida laulusõnu, mis enne peast mööduda suutis, kuid peale sinna jõudmist enam kuidagi lahkuda ei tahtnud.

Emmi Kõiv