Seiklusjutt austripealsest paradiisist ja metsikutest poistest

 

Pildiotsingu bertrand mandico les garçons sauvages tulemus“Metsikud poisid” (“Les garçons sauvages”) 2017, 110 min

Režissöör ja stsenarist: Bertrand Mandico

Produtsent: Emmanuel Chaumet

Operaator: Pascale Granel

Montaaž: Laure Saint Marc

Heliloojad: Pierre Desprats ja Hekla Magnusdottir

Osatäitjad: Pauline Lorillard, Vimala Pons, Diane Rouxel, Anael Snoek, Mathilde Warnier, Sam Louwyck

Näib, nagu oleks Bertrand Mandico otsustanud oma debüütfilmiks panna Alejandro Jodorowsky’t või Walerian Borowczykit Jules Verne’i raamatute ainetel filmi väntama. PÖFFi Põhjusega mässajate” programmi publiku lemmikfilm Metsikud poisid” on võitja põhjusega, olles korraga tuttavlik ja samas ebamaine ning eemaletõukav.

Mandico mahutab karjuvalt klassikalisesse narratiivi unenäolist absurdsust ja seksuaalsust. Tema lühifilmidega võrreldes on esimesse täispikka filmi mahutatud vahest rohkem normaalsust ning vähem erootikat, sellel on võrreldes näiteks Depressive Cop’iga” lihtsastijälgitavam süžee ja Prehistoric Cabaret’st” vähem eksperimenteerimist seksuaalsusega. Ometi on Mandico loomingusse sukeldumisel heaks alguspunktiks just tema viimane film, sest tutvustab teistest filmidest leebema visuaaliga selgelteristatava käekirjaga režissööri rafineeritud loomingut.

Metsikud poisid” jutustab loo viiest poisist, kes saadetakse vägistamise eest hollandi kapteni purjelaevale, et neid metsikusest ravida. Karmikäeline kapten viib noored naudingute saarele, mis peidab endas ohte, hoolimata võimalustest kõiki ihasid rahuldada. Saarelt lahkudes on poisid kapteni rangusest ja karmist laevasõidust muserdunud ning korraldavad mässu, et saarele tagasi pöörduda. Mandico käe all seguneb võikus lüürilisusega, põimuvad unenäolisus ja samavõrra unenäoline tegelikkus. Tegelaste öeldu, emotsioonide ning neid ümbritseva keskkonna koosmõjul kumab filmist läbi peidetud mõtlikkus, mis poeb vaikselt vaataja hinge ning annab sündmustikule lisakihi, laskmata end siiski endasse tõmmata, kuna juba järgmisel hetkel köidab meeli mõni ebamaine ja veidi õõvastamapanev kaader.

Nagu Mandicol kombeks, uurib ta selleski filmis sooidentiteeti ja interseksuaalsust ning paneb mõtlema väljaspool soobinaarsust ja -stereotüüpe, mängides nii kapteni kui poiste sugudega ühteaegu lustlikult ja kurvameelselt. Metsikutes poistes”, erinevalt tema teistest filmidest, pöörab Mandico erilist tähelepanu noorte maskuliinsusele ning nende vajadusele seda tõestada. Poiste karakterid on eripalgelised, ehkki kohati filmilikult ühekülgsed, ning nende suhetes end ümbritseva ning iseendaga joonistuvad välja nii noorte iseloomude omapärad kui karjaefekt. Film käsitleb ka hirmu üksinduse ja hüljatuse ees ning emotsionaalset küpsemist. Kogu ektsentrilisust jälgib-juhib näitleja Elina Löwensohn, kes muide mängib pea kõigis Mandico teostes, kehastades salapärast naist saarel, nii-öelda saare pärli”. Tema ja kapteni suhe lisab loosse müsteeriumi, mida autor lõpuni ei ava, ent paneb muuhulgas mõtlema tegelastevahelistest võimusuhetest kui astmelisest hierarhiast, kus naine kontrollib kaptenit, kapten poisse ning poisid oma ohvreid.

Olulist rolli mängivad filmis ka tegevuskohad. Tüüne ja tormine meri, isoleeritud saar, seljataha jääv eluolu – kõik aitavad mõtestada ja tunnetada poiste ning kapteni emotsioone ja sisemisi heitlusi, mõjudes siiski loomuliku ja märkamatu osana tegevustikust. Omaette tähelepanu väärib saar, mida Mandico elava organismina kujutab. Väidetavalt on saare maapinnaks hiiglaslik auster, millest johtuvalt võiks maapealse paradiisi” parafraseerida austripealseks paradiisiks”. Saare floora on hingav ja fantaasiaküllane ning oluline osa filmi erootilisest alatoonist, samas on saar korraga nii pääsetee kui üksindusehirmu võrdkuju.

Peamiselt mustvalgesse filmi on pikitud värvilisi kaadreid, mille vaheldumine värvituga võib olla režissööri viis ulmade eristamiseks reaalsusest, ent tegelikkuses hägustab see veelgi enam kogu toimuva reaalsustunnetust. Tehniliselt on kaadrid esteetilised – värvilised filmiosad on tavapäratu ja veetleva koloriidiga, mustvalged osad lisavad kontraste ja fiktiivsust.

Metsikud poisid” on mandicolikult kummastav linateos, mis kätkeb endas pentsikut muinasjutumaailma ning lahtirebimist tüüpilisest filmiesteetikast. Film oleks kasvanud justkui seiklusjuttude ja allasurutud erootikafantaasiate peal, vahelduvad good ja bad trip ning lausa jultumatu süüdimatusega naelutab Mandico vaataja osa saama oma unenäolisest jutustusest.

Susanna Mett

Advertisements

Kas sa armastad mind, Dylan Thomas?

“Ja enam surm ei valitse siis”, USA 2017, 101 minutit

Režissöör: Steven Bernstein

Produtsendid: Richard N. Gladstein, Nolan Mcdonald, Jacek Szumlas, Carolyn Rodney

Stsenarist: Steven Bernstein

Operaator: Antal Steinbach

Montaaž: Adam Bernstein, Chris Gill, Zimo Huang

Osatäitjad: Rhys Ifans, Rodrigo Santoro, John Malkovich, Romola Garai, Zosia Mamet, Tony Hale

28. novembril Tallinnas esilinastunud režissöör-stsenarist Steven Bernsteini elulooline draama “Ja enam surm ei valitse siis” (inglise keeles “Dominion”) vääris kahtlemata oma kohta PÖFFi põhivõistlusprogrammis, olles korraga nii radikaalne kui koduselt tuttavlik.

101 minutit kestev vahelduvate koloriitidega linateos on Bernsteini julge katse tabada 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud briti luuletaja Dylan Thomase olemust üheselt, tuginedes ainult kirjalikele allikaile ja oma fantaasiale. Filmi põhifookus on poeedi viimasel täisväärtuslikul elupäeval, mil mehe enesehävitus ja maailmavalu leidsid lohutust rekordarvust viskiklaasidest. Kui suur osa filmis kajastatud sündmustest ka tegelikkusele vastab, ei või täna enam mitte keegi öelda. Võib-olla just seetõttu otsustas Bernstein astuda niivõrd enesekindla sammu ning lahata peaaegu 65 aastat surnud olnud kirjaniku olemust, konsulteerimata sealjuures viimase järeltulijatega. Igatahes selgub vestlusringist režissööri ja produtsendiga, et lõpptulemus on pereliikmetele meeltmööda: mälestust kuulsast vanaisast pole rikutud, laias laastus vastab kõik vanemate räägitud õhtujuttudele. Kas olekski lapselastel peale loa enam midagi juurde lisada olnud?

Bernsteini Dylan Thomases on segunenud melanhoolia ja rõõm, koos alkoholiga lisanduvad sellesse omanäolisse kompotti ka füüsiline iha ja meeletu kahetsus. Tema sõnad ei vasta eriti tihti tegudele ning näoilme reedab muud, kui suu üritab selgitada. Kahtlemata raske ülesande lahendamiseks on Bernstein valinud waleslase Rhys Ifansi, laiemale avalikkusele veel võrldemisi tundmatu mehe, kes teeb maailmatasemel esituse. Ifansi mängu juures ei teki kordagi küsimust, kas miski läks kogemata valesti või on stsenaariumi mõistmisel tekkinud Bernsteinist erinev arvamus. Režissööriga harmoonias läbi näritud roll on Ifansi kehastuses usutav, samuti kätkeb paljusid monolooge, mis nõrgemas ettekandes võiksid filmi raskeks muuta.

Ka vanameister John Malkovich saab taaskord hakkama suurepärase tööga, ehkki tõenäoliselt jääb see film vähese tunnustuse ja eelarve tõttu vaid tema karjääri pisikeseks vahepeatükiks. Roll, mida Malkovich kehastab, ei paku paraku üllatusi. Arsti karakter oleks võinud mõjuda kui mõistuse hääl, mis koputab valele teele pööranud mehe südametunnistusele. Kulunud väljendite kasutamine muudab aga kogu tema jutu vaid lapsevanema moraaliks teismelisele, mida viimane juba mitmendat korda kuulda võtta ei kavatse. Siiski on Ifansi ja Malkovichi vahel märgata imelist dünaamikat, kuivõrd ka klišee-dialoogi esitamine mõjub pilkude ja hingetõmmete vahel intensiivse, ent lõbusa mänguna. Teistest kõrvalosatäitjatest väärivad kindlasti tunnustust Tony Hale ja Romola Garai, kelle kehastatud tegelastest hakkab filmi sündmustiku arenedes lihtsalt kahju. Mõlemad, nii Thomase tuttav Ameerikas kui abikaasa Walesis, janunevad mehe austuse järele. Luuletaja on aga ise nii tohutult süvenenud oma ideesse võrgutada kogu maailm, et unustab lähedased.

Kuivõrd Dylan Thomas on oma elu lõpupoolel saavutanud küllaltki suure tuntuse, on raske mööda vaadata tema austajatest, keda mees ära kasutama kipub. Kuid mitte nii ei sõnastaks ta ise oma tegevust, vaid ütleks toorelt, et kõik ju valetavad. Taas üks lihtne, ent sidumata põhjendus, mis killustab filmi, andmata sealjuures mingitki lisaväärtust. Kogu filmi vältel puudutatakse filosoofilisi küsimusi, millele näiteks kirjalikult vastamine võiks venida kasvõi mitmeköiteliseks teoseks, jõudmata sealjuures endiselt objektiivse tulemuseni. Stsenarist on otsustanud aga end argumenteerimisvaevast säästa ning piirdunud ideekäsitluses vaid küsimuse ja vastusega. Paljusid dialooge esitatakse kiiresti, justkui soovinuks tegijad rõhutada sõnade tähtsusetust tunnustatud poeedi elus.

Stseenid New Yorgi kõrtsis, kus Thomas oma viimaseid jooke kurgust alla kummutab, annavad juba päris algusest aimu filmi lõpplahenduse kohta. Vahetiitrites kajastatud üha edasi liikuv kellaaeg, mis, tõsi küll, ei klapi pea kordagi näitlejate taga seinal rippuva kella seieritega, viitab vägisi selle päeva olulisusele. Nii kirjaniku üha kasvav soov vallutada vahendeid valimata kõigi lugejate südamed kui ka leida andestust oma naiselt tõukavad meest üha enam murdepunkti poole, millest tagasiteed enam ei paista. Bernstein on stsenaristina pakkunud veel ühe võrdlemisi vastuolulise lahenduse kojupöördumise näol, kusjuures filmi mustvalgete kaadrite vahele pikitakse sageli värvilisi minevikumeenutusi kirjaniku lapsepõlvest ja noorusajast. Siiski jäetakse seegi ots sõlmimata ning kodu rohkem ei mainita.

Jääb arusaamatuks, miks on filmis palju alustatud, kuid lõpetamata ideid. Lisaks kodu väärtustamisele on Thomase monoloogides kõrvutatud ka tarkus ja tõde. Märgitakse kummagi väärtust, võimalikku omavahelist konflikti, aga midagi lõpuks konkreetselt lahti ei seletata. Õhku visatud mõtted on heaks lähtepunktiks vestlustele pärast filmi lõppu, kuna kiire tempo ja vaimukad vahemärkused, näiteks laste valikuline müümine toidurahaks, ei lase pilku ka isegi mitte kellale pöörata.

Bernstein on loonud absoluutselt lummavate näitlejate kaasabil eraldi maailma, kus manipulatsioonid põhinevad tõel ning teod jäävad sõnadest kaugele maha. See on maailm, kus kurjus ja headus peituvad ainult ühes inimeses, kes ise sellest suurepäraselt aru saab, kuid kasutult enda teada hoiab. Selles maailmas on armastus – õigemini selle kadumine – see, mis valitseb surma üle.

Hanna Gerta Alamets

Halastuse ja alatuse õhuke piir

“Ajji” India, 2017

Režissöör: Devashish Makhija

Produtsent: Shoaib Lokhandwala

Stsenaristid: Devashish Makhija, Mirat Trivedi

Operaator: Jishnu Bhattacharjee

Montaaž: Ujjwal Chandra

Osatäitjad: Sushama Deshpande, Smita Tambe, Sharvani Suryavanshi, Sadiya Siddiqui, Trimala Adhikari

Igapäevaselt ei oska keskmine eestlane ei oskaks aimata ette kujutada, millise tundega noored tüdrukud Aasias ringi kõnnivad igapäevaselt. Teadlikkus idaaasialaste hirmudest on meile täiesti tundmatu. Kogemata riivates silmaga mõnd vägivaldsemat uudist, peatub meelel kurbustunne ja ehmatus, kuid seegi jääb lühiajaliseks ja kaugeks. Film “Memm” täitis sarnast uudisrolli, kuid seda kordades ausamalt.

Enne filmi algust oli saalis kuulda salvrätikupakkide krabistamist ning imalat karamellipopkorni lõhna. Ootused olid erinevad ning õhus oli tunda teadmatust ja kartust millegi kauge ees, mida keegi polnud suuteline ette kujutama. Film räägib julma loo alaealise tüdruku vägistamisest, kelle vanemad ei hooli vägistaja karistamisest vaid ihkavad üksnes seda, et tüdruku tervis paraneks. Pere kättemaksuhimuline vanaema seab endale salaja eesmärgiks õiglust taotleda. Algab erapooletu, kuid samas äärmiselt emotsionaalne teekond meheni, kes kuriteo sooritas.  Režissöör Devashish Makhija teemakäsitlus on äärmiselt julge ja põhjustas alguses Indias rohkelt meelelärmi. Kui enamasti käsitletakse filmitööstuses julmi teemasid ettevaatlikult ja rafineeritult, siis Makhija on vürtsi lisanud mitme ootamatu ja ehmatava kaadriga.

Üllatav oli filmi juures põhimõtteliselt olematu muusikavalik. Kui tavaliselt on suureks emotsiooni edasiandjaks just heli, siis seekord oli see tasaks tehtud vaikusega, mis sobis sisuga veel paremini. Film kulgeb kiirelt, sõltumata paljudest tummkaadritest ja üleüldisest vaikusest. Täiendavaltvalt on ohtralt lisatud läbimõeldud kompositsiooniga kaadreid, tänu millele filmi rääkimata lugu ja soosimatu teostus paika loksuvad. Tulemuseks on film, mille lugu on kohati etteaimatav, kuid mis hoiab samal ajal vaatajaid kaks tundi kaljuserval, ootamas kukkumist, mille saabumine pole veel kindel. Märkimisväärne on memme rolli täitev Sushama Deshpand, kes on suutnud oma karakteri erakordselt siiralt ja veenvalt välja mängida. Kodumaal tuntud näitlejanna jaoks oli samuti tegemist esimese suurema rolliga, mis viis ta India kinost kogu maailma. Deshpand on ise kohalikus meedias sõna võtnud filmis käsitletud vägistamisprobleemi kohta ning loodab, et olukord riigis võetakse tulevikus karmima hoole alla.

Kuigi teema ja selle käsitlus olid filmis intrigeerivad, siis ootasin veidi rohkemat. Enamasti on sellise probleemi käsitlus filmides üles võetud turvalisest vaatenurgast, kuid lootsin endamisi, et ehk pakub film midagi enamat. Saatuslikuks said liiga kõrged ootused, kuid see ei tähenda, et film oli halb. Tegemist on väga ühiskonnakriitilise kinoteosega, mis pakub visuaalset naudingut ja sisulist kassi-hiire mängu. Filmi lõpus ootasin puänti ja kardinaalset segadust, mis oleks kindlasti süžee värvikamaks muutnud, kuid seda ei tulnudki. Hoolimata sellest on tegemist väga tõese ja mõtlemapaneva filmiga, mis on äratuskell Indiale ja ülejäänud maailmale samuti.

Emel-Elizabeth Tuulik

Kättemaksust läbi vanakreeka müütide

„The Killing of a Sacred Deer” 2017, 120 min

Iirimaa, Suurbritannia

Režissöör: Yorgos Lanthimos

Produtsendid: Ed Guiney, Yorgos Lanthimos

Stsenaristid: Yorgos Lanthimos, Efthimis Filippou

Operaator: Thimios Bakatakis

Osatäitjad: Colin Farrell, Nicole Kidman, Barry Keoghan, Raffey Cassidy, Sunny Suljic

„Püha hirve tapmine” on kreeka režissööri ja stsenaristi Yorgos Lanthimose ning kaasautori Efthimis Filippou teine ingliskeelne film, mis on valminud Iirimaa ja Suurbritannia koostöös ning linastus tänavusel PÖFFil programmi Panoraam raames. Film lahkab inimeste käitumist ja selle ekstreemolukorras avalduvaid varjukülgi ning sealsed karakterid sarnanevad loomujoonte poolest Lanthimose eelmise filmi „Homaar” (2015) tegelastega. Ta on lahutanud inimloomuse osadeks ja ehitanud neist äärmuslikult ratsionaalsed tegelaskujud.

Tegevustik keerleb pealtnäha terve musterperekonna ümber, mille pea Steven Murphy (Colin Farrell) töötab südamekirurgina. Kuid senini eeskujuliku arsti ontlik pealispind hakkab mõranema, kui vaatajale näitab end teismeline Martin (Barry Keoghan), kelle ta justkui lunastusena on enese hoole alla võtnud pärast seda, kui nooruki isa tema operatsioonilaual suri. Martini tutvumine Steveni naise (Nicole Kidman) ja lastega lükkab käima filmi sündmuste ahela. Peagi pärast perekonnaga tutvumist kuulutab Martin ette perekonda tabavat haigust ning tema öeldu leiab ajapikku sõna-sõnalt kinnitust.

Film algab häirivalt detailse kaadriga inimese tuksuvast südamest operatsioonilaual, mis võtab minu arvates hästi kokku kogu filmi olemuse – pilt on ühtaegu häiriv ja köitev ning sellelt on ebamugavusest hoolimata raske pilku pöörata.

Lanthimose loodud maailm on meie omaga peensusteni sarnane ja samas hirmuäratavalt erinev. Ebaloomulikult ratsionaalsed ning masinlikult kõnelevad inimesed tekitavad loomulikuna näivas keskkonnas ebamugavust. Samuti äratab umbusaldust tegelaste seletamatu avameelsus, rääkides tavapärastest tabuteemadest, näiteks tütre menstruatsioonist. Samas on just väljaöeldud mõtete absurdsus see, mis sunnib filmi žanrist rääkides mainima ka komöödiat.

“Püha hirve tapmise” pealkiri ning loo selgroog põhineb vanakreeka tragöödiakirjaniku Euripidese teosel “Iphigeneia Aulises”. Müüt jutustab Agamemnonist, kes tapab püha hirve ning peab selle eest jumalale ohverdama oma tütre Iphigeneia. Filmi süžee järgib sama loogikat. Ühel õhtul vaatab Martin telerist Hollywoodi komöödiat “Groundhog Day” (“Lõputu küünlapäev”). Vaatajagi näeb telerist stseeni, kus peategelane küsib: “Kust sa tead, et ma pole jumal?” Sellest annab luua vajalikud seosed: Martin pole mitte lihtsalt uje teismeline, vaid kehastab jumalat, kelle hirve – isa – Steven tappis ning peab nüüd ohverdama ühe oma pereliikmetest.

Üks olulistest filmis käsitletud teemadest on lähedase kaotus ning sellega toime tulemine. Lanthimos ise ei nimeta Martinit selgelt jumalaks, vaid jumala võimetega teismeliseks, kes maksab isa surma eest kätte nii kuis oskab, mõistmata olukorrast suurt enamat kui ülejäänud filmitegelased. Seega, tuues situatsiooni reaalsusse, räägitakse süüdistamisest ja süüdlase otsimisest, rahuldust pakkuvast kättemaksust. Võim on antud alama kätte. Steveni piltilus perekond on selgelt paremal elujärjel kui Martin, kuid ometi on vaene teismeline võimeline julmalt purustama perekonnaidülli, olgu teadlikult või mitte.

“Püha hirve tapmist” on raske liigitada ühe žanri alla, selles põrkuvad eelkõige komöödia ja psühholoogiline õudus. Iroonia võtab tihti kohutavaid pöördeid ja areneb õuduseks ning vaataja seatakse valiku ette, kas naerda või karjuda. Kindlasti ei ole see film kerge vaatamine ning nõuab täielikuks mõistmiseks vähemalt kahekordset süvenemist. Sümbolite ja metafooridena on filmi pikitud niivõrd erinevad aktuaalsed teemad, et ühe korraga polegi vast võimalik neid kõiki tabada. Visuaalis mängitakse tihti vaataja häirimisele ning kui seda omaks võtta ei oska, on raske filmi sisule keskenduda ning vaatamist nautida. Samas julgen väita, et kui juba üks Lanthimose filmidest köidab, kõnetavad ilmselt ka teised. Lanthimos on “Püha hirve tapmises” taas leidnud tasakaalu kahe äärmuse vahel ning mängib süüdimatult vaataja tunnetega.

Roberta Bühler

Rahulik meel

„Midagi kasulikku“ („Ise Yarar Bir Sey“) 2017, 107 min

Türgi, Prantsusmaa, Holland, Saksamaa

Režissöör: Pelin Esmer

Produtsendid: Pelin Esmer, Marsel Kalvo
Stsenaristid: Baris Bicakci, Pelin Esmer
Operaator: Gökhan Tiryaki

Osatäitjad: Öykü Karayel, Basak Köklükaya, Yigit Özsener

PÖFF 2017 Parim stsenaarium

 

„Restoranivagun on tore. Seal näivad aknad suuremad.“

Teadsin Türgi filmidest enne vaid nii palju, et need kipuvad olema „sellised aeglased kulgemised“. Lisaks oli filmi kohta öeldud, et tegemist on „küpse režissööri rahuliku meele väljendusega“, nii et panin vaimu valmis ja ütlesin endale, et kui magama jään, siis see on okei, aga ära seda pärast arvustusse kirjuta. Jäin. Aga ainult alguses ja ainult hetkeks, pärast mida olin nii palju ärksam ja tähelepanelikum vaataja, et julgen seda nippi salaja soovitadagi.

Noor meditsiini õppiv neiu nimega Canan (Öykü Karayel) sõidab oma sõbra palvel halastussurma saatma tolle sõbra sõpra, kes on üleni halvatud. Teel sinna närivad teda aga sellisele olukorrale iseloomulikud tunded ja peagi pole ta enam kindel, mida elult üldse tahab. Aga mis oleks, kui paneks selle kõige keskele ühe luuletaja? Kuidas ta ümbritsevat elu näeks ja Cananile antud ülesandega suhestuks? Režissööri sõnul filmi algne idee umbes niimoodi sündiski. „Midagi kasulikku“ on üks pikk luuletus, mis sõidab nagu rong läbi ümbritseva maailma. Aga mitte kiiresti ja kinnisilmi, vaid vastupidi. Aknad on suured.

Vaataja kohtab Canani ja poetess Laylat (Basak Köklükaya), kes klassikokkutulekule sõidab, samal hetkel, kui nad omavahelgi kohtuvad – vahetult enne rongile minekut. Canan on tagasihoidlik, samas natuke naiivne, Layla seevastu enesekindel ja rahulik. Oma malbe enam-vähem muutumatuna püsiva näoga suhtub Layla kõigesse võrdse uudishimuga, ta märkab pisiasju ja mõistab peidetud tähendusi. Duo on nii harmooniline, et filminautija võib ennast täielikult nende kätte usaldada, kartmata ehmatavaid vastuolulisi tegusid või põhjendamatuid ütlemisi.

Mis selle filmi puhul juba esimestest minutitest peale võlub, on mingi teistsugune maailmataju. Osalt tuleb see ka kultuurilistest erinevustest (kuigi vahe pole üldse nii suur, kui arvata võiks), aga peaasjalikult on selle põhjuseks Layla. Ta vaatab aknast välja ja me vaatame koos temaga. Siis kirjutab paar rida või vestleb või sööb restoranivagunis, mõtleb, kõnnib, jälgib. Kaadrid on täpsed ja sageli pikad – mitte miski ei häiri minu, Canani ja Layla rongisõitu. Hiljem, kui paar on sihtkohta jõudnud, poleks nagu midagi muutunud, aga tegelikult on seal peidus filmi kulminatsioon. Enne nii naiste kui vaataja peas kujutluse ja kauge sihtmärgina eksisteerinud halvatud mees on järsku ekraanil ja päriselt olemas. Rongiaknast grafitina möödavilksatanud vares lendab aknale. Kõik on lahtine, elus, ja me ei tea, mis saab edasi.

Sõnapaari „midagi kasulikku“ kasutab Layla ühe korra siis, kui seletab, miks ta luuletamise kõrvalt ka advokaadina töötab. Jääbki meie otsustada, kas viimased kaks tundi kinos veedetud aega siis oli ikka natuke kasulik ka või pigem mitte? Või jätame kasulikud asjad advokaatide hooleks ja lähme ise kinno, mõne Türgi filmi esilinastusele näiteks.

Saara Liis Jõerand

 

Jaapani ajalugu uue nurga alt

Anarchist_from_Colony-p02

„Anarhist kolooniast” (“Anarchist from the Colony”), 2017

Lõuna-Korea, Jaapan

Keeled: jaapani, korea

Režissöör: Joon-ik Lee

Produtsent: Sungcheol Kim

Stsenarist: Sunggoo Hwang

Osatäitjad: Jehoon Lee, Moon Choi, In-woo Kim

 

 

 

„Anarhist kolooniast“ on järjekordne ajalooline film režissöörilt Joon-ik Lee, mis räägib Korea anarhisti Park Yeoli (Jehoon Lee) ja tema jaapanlasest armukese Kaneko Fumiko (Moon Choi) elust 1920ndatel, kui Jaapanis oli konflikt jaapanlaste ja korealaste vahel. Park Yeol asutas anarhistliku rühmituse, mis tegeles vandalismi ja rahvahulkade poliitilise mõjutamisega ning pälvis sellega Jaapani valitsuse tähelepanu, kes kasutas 1923. aastal olnud maavärinat ettekäändeks represseerida teda ja teisi korealasi.

Film põhineb osaliselt Kaneko Fumiko autobiograafial ning tema kirjelduste järgi on loodud ka tegelaste iseloomud. Osad Parki rühmituse liikmed oleksid nagu välja kukkunud mõnest ülemängitud komöödiast. Nad on ühepalgelised ja nendevahelised konfliktid on nii absurdsed, et jäi mulje, nagu nad ei kuuluks sinna filmi. Seejuures Park Yeoli ja Kaneko Fumikot oli kujutatud tuisupäiste noortena, kellel oli traagiline saatus. Sellegipoolest ei tekkinud nendega emotsionaalset sidet. Põhjuseks oli see, et kordagi filmi jooksul ei selgitatud, mis on nende või rühmituse lõplik eesmärk. Eesti vaatajad, kes 1920ndate Jaapanist eriti midagi ei teadnud, polnud kursis sellega, kuidas korealasi sel ajal koheldi ning miks Yeol oma rühmituse lõi. See on Jaapani ja Korea vaatajate puhul arvatavasti teistmoodi.

„Anarhisti kolooniast“ ei saa paigutada ühe kindla žanri alla. Tegemist on traagilise looga, aga see ei peegeldu peategelaste käitumises. Parki ja Kaneko humoorikad repliigid ka kõige tõsisemates olukordades viitasid komöödiale, kuigi olid vahel kohatud ja vaatajate naerupurskeid päris välja ei teeninud. Kanekot kujutati väga muretu ja naljakana, aga vahel tundus, nagu oleks see rõõmsameelsus ülepingutatud ja ebaloomulik. Parkiga oli neil omapärane suhe ja dünaamika, mida oli huvitav jälgida.

Kuna Korea filmid näitavad tavaliselt ainult 1920ndate Jaapani varjukülge, otsustas Lee Joon-ik seda muuta, näidates jaapanlasi teise nurga alt ja keskendudes nendele, kes aitasid Yeoli ja Fumikot. Filmis ei olnud palju vägivalda ja ei pandud rõhku maavärinale ning korealaste kogukondade hävitamisele, vaid peategelaste olukorrale. See lisas filmile südamlikkust ja pani rohkem mõtlema nende olukorra tõsidusele. Kanekot mänginud näitleja rääkis, et üks põhjustest, miks ta soovis filmis mängida, oli see, kuidas linateos näitas ajalugu teise nurga alt.

Huvitav oli näha filmi sündmustest, mille kohta pole varem kuulnud, ja selle kaudu täiendada ajalooteadmisi. Siiski  sobiks „Anarhist kolooniast“ paremini vaatajatele, kes teavad, mis ajendas Park Yeoli rühmitust looma, sest siis tekiks tegelastega tugevam side ning taolisel vaatajaskonnal on võimalus näha ajaloolisi sündmusi uue nurga alt.

Marie Tombu

Vabadus vaikuses ja lähivõtetes

„Vaba elu“ („La Vida Lliure“) Hispaania

Keel: katalaani

Režissöör, produtsent, stsenarist: Marc Recha

Operaator: Hélène Louvart

Montaaž: Belén López

Helilooja: Paul Recha

Osatäitjad: Sergi López, Núria Prims, Miquel Gelabert, Mariona Gomila, Macià Arguimbau

„Vaba elu“ on režissöör Marc Recha kaheksas linateos. Ta on võitnud  FIPRESCI auhinna Locarno festivalil Kirsipuuga“ (L’arbre de les cireres) (1998) ja nomineeriti Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale filmiga „Pau ja tema vend“ („Pau i el seu germà“) (2001) . Vabas elus“ on režissöör sarnaselt oma eelmise filmiga „Täiuslik päev lendamiseks“ (Un dia perfecte per volar“) (2015) kasutanud tiheda dialoogi asemel näitlejate miimikat ja kehakeelt. Tulemuseks on pooleteisttunnine postkaart Menorca saladustest läbi kahe lapse silmade.

25. novembri lõunavalgus oli režissööri arvates olnud täiuslikus harmoonias filmis kujutatava atmosfääriga. Nimelt kumas päeval läbi hallikaspunaste pilvede külmkullane valgus, mis heitis linnale kummalise oranži varjundi. Igapäevane Tallinn oli järsku muinasjutuline ja salapärane. „Vaba elu jutustabki loo, milles põimuvad vastandid ja loovad tavalisest saarest maagilise kuvandi. See on rännak helesinises unistuses, aga ka tormises reaalsuses. See on lugu Tina (Mariona Gomila) vaatepunktist, kes oskab näha maailma nii läbi fantaasiasilma kui ka reaalsuse, mis annab tema loole uneleva, ent mitte naiivse tooni.

Suure osa filmi olustikust seab valgus, täpsemalt ilm, mis muutub koos süžeega ning võlub juba esimestest stseenidest alates. Film algab ruugete lehmade ja sünkjassinise valgusega, puhub tugev tuul. Paarile  piltilusale panoraamvõttele ümbritsevast maastikust järgnebki Tina jutustus. On aasta 1918, mandril algab sõda ja saarele jõuab gripp. Tina ema on Alžeerias tööl, kuid tema koos venna Bieliga (Macià Arguimbau) Menorca saarel, kus pole suurt midagi peale kaljude ja mõne millimallika. Pilt ei jää aga kuigi kauaks melanhoolseks. Ilm selgineb. Lapsed jooksevad, kilkavad, lähevad randa, räägivad lugusid printsessist, kes oli kunagi lossis vangis, aga nüüd puhub tuulena läbi mahajäetud hoone, ja aardest, mis on kuhugi koopasse peidetud.

Suur motiiv kogu filmis on meri ja selle tähendus lastele, eriti Tinale. Saarest pisut kaugemale saabub ühel päeval jaht, millest saab tüdrukule vaba ja kättesaamatu elu sümbol. Nähtav, aga piisavalt kauge, teadmaks, et pardale pääs on võimatu. Jahiga oleks ta iseseisev ning nad saaksid vennaga ema juurde Alžeeriasse sõita. Tinale jääb silma ka kummaline naine (Núria Prims), kes kunagi laevalt ei lahku ning tuleb vaid harva tekile kõndima. Naisel on huvitav mõju, sest kuigi tal pole ühtegi repliiki, on tema kohalolu paeluv ning sisestab Tinasse usku, et ükskord võib ta saarelt pääseda. Siiski ei näe Tina olukorra kõiki ohte ning ei usu onu manitsusi ja lugusid kaldalähedastest kaljuteravikest, mis uljaid seiklejaid varitsevad. On kibemagus jälgida, kuidas tüdruk oma kujutluse nimel tihti mõistlikkuse piire eirab ja endale kujutlusi loob.

Üldiselt on film jagatud kahte liini: maagiline ja reaalne. Maagilises osas on meri rahulik ja taevas hubaselt udune või päikseline. Siin osas mängivad Tina ja Biel rannal, kuulavad jahilt tulnud mehe Romi  jutte, mõtlevad ise oma seiklusi välja, söövad mustikamoosi ja pehmet leiba.  Need pildid viivad vaataja maalilisele rännakule läbi kogu saare, näidates selle salakohti. Maagia kõrvale kerkib aga ka tumedam, jahedam ja tormisem liin, millega luuakse üldiselt rahulikku kulgemisse pinget ja hädaohtu. Ilusasse argipäeva lisandub raske töö, onu umbusaldus Romi vastu, gripp, sõda ja selle ohvrid. Imelisel kombel ei domineeri neist kumbki, sest alati järgneb helgele stseenile midagi karmimat. Samuti on kasutatud antagonismi ning hetkes pealtnäha süütu sõnavahetus peidab endas süngemaid tagamõtteid. Nii ongi mõlemad poolused oskuslikult tasakaalus, jättes olukorra hindamise ja analüüsi vaatajale.

Filmile lisas reaalsust, aga ka saladuslikkust režissööri otsus mitte kasutada tihedat dialoogi, vaid tuua esiplaanile tegelaste miimika ja kehakeel. Mitmed dialoogid jäävad poolikuks, paljud mõtted ütlemata, mis jätab rohkelt tõlgendamisruumi. Selline võte on üllatavalt mõjuv, sest kõik näitlejad on kinolinal väljendusrikkad ja siirad, mistõttu tunduvad ka pikad vaikushetked loomulikud. Kahjuks ei töötanud pidevad lähivõtted ja taotuslikult vabam kaameratöö nendes stseenides eriti hästi ja pilti oli keeruline jälgida, vähemalt minu neljanda rea istmelt.  Siiski, kui vaatasin oma kohalt diagonaalis üles, oli silmadel juba rahulikum ja suur ülesvõte näost mõjus palju terviklikumalt ja võimsamalt. Niisiis arvan, et filmi tasuks pigem vaadata saali tagumistest ridadest.

Film lõppes konkreetselt ja kiiresti, täpselt seal, kus pidi. Põhjatuul tõusis ja muinasjutupaat sõitis edasi, tuli sügis. Elu on vaba, seda ei saa pausile panna ja tagasi kerida. Elu on ees, seal, kus on teine rannik, Rom ja tundmatu naine laevatekil. See juhtub just nii ja just siis, kui heaks arvab. Saarele jäävad nüüd vaid keerdunud kiik ja Tina, kes surub parmupilli koos aardega tugevamalt pihku.

Anna Laura Alamets