Tammsaare kui arvutimäng „The Sims”

NUKU teatri Noored hinged”

Autor Anton Hansen Tammsaare

Dramatiseerija Helena LäkseventDetails

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja ja -kujundaja Markus Robam

Valguskunstnik Emil Kallas

Liikumisjuht Hanna Junti

Laval Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk ja Sander Roosimägi

Esietendus 30. septembril 2018

Anton Hansen Tammsaare 1909. aastal kirjutatud armastusnovell Noored hinged” kirjeldab noorte üliõpilaste tundemaailma. Tammsaare kirjutaski novelli oma ülikooliaastatel. Enne NUKU teatri lavastuse nägemist ei osanud ma näha Tammsaaret mäslevate tunnetega noorena. Tammsaare oli minu jaoks Viru keskuse ja Solarise vahel istuv kaalutleva olekuga kirjandusklassik, kes pargis patseerivaid noortekampasid kriitilise pilguga jälgib. Lavastuse nägemine andis lootust, et ka andekamad meist elavad läbi vastakaid emotsioone ning ei kõnni vaid mööda teada-tuntud rada.

Laval toimuv meenutas mängu The Sims”. 21. sajandi arvutimängu on veider tuua võrdluseks sajand varem kirjutatud näidendile, ent tänapäeva noored hinged elavad samasuguses mängus. Ajastutruud kostüümid võivad petta, kuid seda vaid hetkeks. Kui näitlejate kantavad kübarad vahetada nutitelefonide vastu, võiks lavastust pidada kaasaegseks noortelavastuseks.

Lapsepõlves Simsis perekonda luues oli pea täis põnevaid ideid sellest, kuidas mäng kujuneda võiks. Võim muuta virtuaaltegelaste elu täpselt oma tahtmise järgi tekitas veidra sõltuvuse. Niimoodi nendega mängides võis kuluda tunde ja tunde. Kuus näitlejat mängisid Noortes hingedes” oma suhetega samamoodi, nagu lapsed arvutis kujutletavate inimeste omavahelisi suhteid kujundavad. Simsi mängides tekkis sellest kõigest küllastumus. Ajapikku jõudis kohale arusaam, et mängul ei ole kindlat lõppu nagu Monopolil või Tsirkusel. Äratuntava võidu või alistumise puudumine muutis mängu kurnavaks. Mis alguses oli lõbus, muutus hiljem lõputuks kassi ja hiire mänguks. Armastusega mängimine tekitab elevust, kuid see kaob arusaamaga, et selline ongi päriselu. Inimesed võivad üksteise elusid drastiliselt muuta ning virtuaaltegelaste asemel suhetega mängides kaob hetkeks elust reaalsus. Ühel hetkel on keeruline pärisellu naasta, kui pikka aega on see kõigest mäng olnud.

Getter Meresmaa Aino tegelaskuju mõjus alguses võltsilt. Ülepingutatud lavanaer ja naiivne tütarlapselikkus. Hiljem tundsin muutust mängu õhinaga alustanud Aino jõudis teiseks vaatuseks sellest ära tüdineda. Võimalik, et tegelase algne käitumine ei olnud näitleja jaoks tervenisti läbi töötatud ja selle tõttu ta kõigest näitles. Teises vaatuses elas aga tunded ise läbi. Mänguliste suhete keerdkäigud hakkasid muutuma rusuvaks, sestap oli teises vaatuses teda palju meeldivam jälgida. Natuke rohkem oleksin soovinud aru saada Mart Müürisepa kehastatud Karl Raiesmiku motiivist. Oli ta armunud ainult Ainosse? Millised tunded tal Õie vastu olid? Selle eest mõjus Doris Tislari tegelane väga naturaalselt. Näitleja ei pidanud vajalikuks tundeid kordades suuremaks mängida. Ehk oli näitlejate rolliloome süžeega kooskõlas ning lavastajapoolne ettekirjutus?

Tunnete virvarri laval tegi veelgi keerukamaks detailne lavakujundus. Puitmööbel, raamatuvirnad ning suured kollakad paberilehed laes tekitasid tunde, nagu ei oleks suudetud jõuda ühisele otsusele lavakujunduse osas. Sisuka sõnalise osaga sümbioosi tekitamiseks oleks võinud jätta lavakujunduse minimalistlikumaks ning kasutada rohkem lava risti läbivat paadisilda”. Sild pakub palju lavastuslikke lahendusi, mis vaid osaliselt ära kasutati. Ebaselgeks jäi paadisilla reljeefi muutmine oli see kooskõlas tegevustiku muutumisega?

Dramaturgia oli oskuslikult muudetud haaravaks nõudlikule teismelisele ning mõtteainet jagus ka neile, kes aastaid erinevatele teatritükkidele kaasa on elanud. Õigemini kõigile, kes midagi või kedagi armastavad. Minu kui 17-aastase jaoks oli naljakas astuda niivõrd mõteterohkesse dialoogi sajanditaguse tekstiga. Minu ootused olid midagi hoopis muud. Ootasin venivat ja keerukat vestlust, kus suuremad sõnad kummutatakse vähemolulise kirjeldusega kellegi tunnetest. Vastupidiselt ootustele oli kõik tempokas ning ma oleksin koguni soovinud pikemaid pause, et mõtteid koguda ning lasta neil hetkeks end minema kanda. Peale etendust aga sain oma mõtetega väidelda, panemata tähele veeloike tänavatel ning vihma, mis mulle hiljem nohu andis.

Heneliis Notton

Kui sa kedagi armastad, siis ära lase teda maha

 

 

 

 

 

„Krdi loll lind“ ehk Tšehhovi „Kajakas“ unplugged, Aaron Posneri sulest, Taago Tubina prisma läbi.

Tõlkija: Erkki Sivonen

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Liisa Soolepp

Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois

Valgustuskunstnik: Mari-Riin Villemsoo

Liikumisjuht: Raido Mägi

Osades: Martin Mill, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Klaudia Tiitsmaa või Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Ringo Ramul, Janek Vadi ja Andres Tabun

Esietendus 7. oktoobril 2017 Ugala teatris

 

Miks kõige tähtsamad on elus

küsimused millel pole vastust

Kas armastus peab olema valus

ja miks ei armastata vastu

 

Millal lõpeb kunst ja algab elu

ja millal lahti lasta aeg

Miks kirglik süda valis sinu,

kajaka, kel lennata on vaev

 

Kas üldse elus olla veel

Miks iga päev on nagu teine

Kas peale absurdismi midagi on veel

või muudki on teha antud meile

 

Mis peamine, pea meeles, kui õnne leida tahad,

kui sa kedagi armastad, siis ära lase teda maha

 

„Krdi loll lind” on tänapäevaste vahenditega jutustatud aegumatu lugu, kus on olemas eksistentsiaalsed probleemid, armukolm(neli)nurgad ja segased suhted vanematega. Pealtnäha on lugu lihtne, lavastatakse ühte näidendit, mille peaosas on imekaunis naine Niina. Ta armub teisse mehesse, kuigi on Kossi (peategelane) naine. Teatri abitööline Maria seevastu armastab Kossi rohkem kui elu ennast. Samas on armusuhted alati keerulised ning seekord veel eriti, sest Niina uueks silmarõõmuks saab tema endise mehe ema Emma silmarõõm kirjanik Trigorin. Koss kannatab meeletuid hingevalusid, kuid ta ka liialdab nende välja näitamisega meeletult, et näidata emale, et ta kannatab. Ema peab tundma end süüdi poja hingevalus.

Viimases hädas tahab Koss Niinale armastust avaldada, tappes kajaka kui tema armastuse suuruse sümboli. Niina võtab seda hoopis tema vabaduse piiramisena, et Koss lasi taevast alla midagi kaunist, liuglevat ja vaba. Ta tunneb end kajakana ja teeb selle sümboli ka vaatajale puust ja punaseks: „Mina olengi kajakas.”

Ugala teatri väike saal on selle lavastuse jaoks ideaalne ruum, piisavalt intiimne, et tunda end ka tagumistes ridades osana laval sündivast, kuid jättes ometi veidi hingamisruumi publiku ja laval valitseva noaga lõigatava pinge vahele. Taago Tubin suutis tuua loo lavale nii, et oli huvitav vaadata, kuidas jutustatakse tuttavat Tšehhovi „Kajakat”, kuid täiesti teiste vahenditega. Tänapäevane versioon oli lihtsustatud kujul, kuid selle tulemusena ka väga kontsentreeritud, kõik kõige pingelisemad ja tundeküllasemad momendid olid olemas ja mustvalgelt selged.

Näitlejatöö koha pealt märgin ära Klaudia Tiitsmaa, sest tema võime ümber lülituda on fantastiline ja näitlejanna rollide iseloomude lai ampluaa annab märku ka pidevast töökusest ja suurest andest. Näiteks lavastuses „Erakordselt heatahtlik mees“ mängis Tiitsmaa tujukat teismelist ja kogu tema energia oli nii teine, et ei oskaks isegi öelda, et tegu on sama inimesega. Ta on laval meeletult võluv ja täiesti aus.

Merle Palmiste mängis taas sarnast rolli nagu talle ka Draamateatris palju pakutakse: edukas eneseteadlik naine. Seega ega tal ei jäänudki palju muud üle, kui mängida seda samamoodi, nagu mängis ta „Eesti matuses“. Roll oli mängitud suurepäraselt, kuid talle ei antud võimalust näidata, et ta ka midagi muud oskab.

Peategelast mänginud Martin Mill säras minu jaoks eriliselt esimese vaatuse lõpus ja teise alguses, oli näha, et ta ise nautis suure ahastuse mängimist, mis on tolle loo jutustamise juures tohutult oluline.

Vahest mul lihtsalt vedas etendusega, mida ma vaatama sattusin, aga publik läks mängituga väga hästi kaasa ja tekkis kirjeldamatu sünergia, mille kogemise pärast soovitaksin kindlasti minna võimalusel lavastust vaatama. Muidugi on tagasisidet igasugust, kuid igaüks leiab sellest lavastusest endale seda, mida ta sealt otsib. Samastumist, vastuseid alateadlikele küsimustele või segadust, täpselt nii, nagu parajasti vaja on, seega nagu ütleb Andrus Kivirähk raamatus „Maailma otsas“: oli hea õhtu teatris, „sai nutta ja naerda“.

Karoliine Pruul

Väikluse suur vari

Maksim Gorki „Väikekodanlased“ Draamateatris

Esietendus 16. märtsil 2018

Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)
Kunstnik Arthur Arula (külalisena)
Videokunstnik Emer Värk (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Tõlkinud Sven Karja, Ernst Raudsepp ja trupp

Osades Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Lauri Kaldoja (külalisena), Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena).

Kui miski on siin ilmas kindel, siis on selleks see, et inimesed ei muutu mitte kunagi. Väidet tõestab Maksim Gorki „Väikekodanlased“, mis pandi paberile aastal 1901, kuid on 2018 täpselt sama ajakohane kui 117 aastat tagasi. Sõltumata riigikorrast või sellest, kas aastavahetusel jäi hümn ära või mitte, leidub siin ilmas siiski kangekaelseid noori, traditsioonidest kinni hoidvaid vanainimesi, parastajaid, kadetsejaid, teesklejaid, kuid neid kõiki ühendab sisemine headus, isegi siis, kui seda välja ei näidata.

Lavastaja Kertu Moppeli tõlgendus Gorkist on kõike muud kui tavaline. Teatritüki esimestel minutitel siseneb vaataja peaaegu mugavustsooni, nähes enda ees idüllilist aadliperekonda revolutsioonieelsel Venemaal. Seejärel prantsatab vaatajate ette aga karm reaalsus ja tegelaskujud, kellega kõik leiavad vähemalt midagi ühist, isegi siis, kui nad ei taha seda endale tunnistada. Selgeks rääkimata jäänud probleemide ja generatsioonidevaheliste lahkhelidega tülitsev pere, mille keskmes rullub lahti solvumiste jada, tekitab omamoodi efekti, mida Moppel targu ei suuna. Pigem jäävad etenduse ajal tõstatatud küsimused vastamata ning eesti teatrile omane „hõbekandikuefekt“ puudub.

Sellel põhjusel draamateatri „Väikekodanlased“ vaatajate tšakraid ei ava, pigem sulgeb, kindlustades need halli toruteibiga. Mitmetahulised vead ja sõnad, mida tagasi võtta ei saa, muutuvad vaatajale ilmsiks. Vanemate poolt „laste pähe istutatud“ perekonnasisene kadedus, õelus ja ootused muutuvad täiskasvanuks saades nende identiteedi osaks. Heal juhul ei pandagi seda tähele, kurvema stsenaariumi korral taipab indiviid lõpuks ise, et teda on vormitud kellekski teiseks.

Samas on Gorki teoses osaline süü ka noortel. Kergesti mööduv vaimustus ja elujoovastus on vaid paar näidet, miks hetkel ajel tegutsemine neile omane on. Sellegipoolest ei taha ei noored ega vanad kuulata tõtt, mida antud näidendis jagab joodikumainega surnumatja, kes ainukesena keeldub nõustumast fenomeniga „mujal on rohi rohelisem ja taevas sinisem“. Nii selgub Moppeli tõlgenduse sisukus ‒ lavastus annab ülevaate ühe pere moraalsest laostumisest, mille käigus kaotavad omavahelise usalduse nii täiskasvanuikka jõudnud lapsed kui ka vanemad. Sellele vaatamata ei lakka perekond olemast ning järele jäävad vaid tühjad kujud, mis vastutavad avaliku arvamuse eest.

Milliste tunnetega teatrikülastajad sellelt etenduselt lahkuvad, on igaühe enda teada. Mina mõistsin, et Eestil oleks vaja rohkem julgeid arvamusi, rohkem mündi teist külge, isegi siis, kui sellega kaasneb joodikust surnumatja maine. On ilmselge, et Gorki suudab ka 2018. aastal pöörata peegli ühiskonna murekohtade poole, sest neli aastat pärast teose valmimist algas Venemaal revolutsioon. Huvitav, mis siis küll 2022 toimuma hakkab… (Khm-khm, tselluloositehas?)

Anna Maria Rüütmann

Muusikaline vaatemäng väljaheidetud inimese siseellu

 Marius Ivaškevičius „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ väljaheitmine

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Laura Pählapuu (külalisena)
Kostüümikunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)
Valguskunstnik Oliver Kulpsoo (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andre Pichen
Helikujundaja Sten Tigane
Videokujundaja Tauno Makke

Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Liikumisjuhi assistent Sandra Veermets (külalisena)
Tõlkinud Tiiu Sandrak

Osades Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Valter Soosalu (külalisena), Johannes Tammsalu.

Bänd Andre Pichen, Valter Soosalu, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid

Esietendus 24. aprillil 2016 Draamateatri suures saalis.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ räägib immigratsioonist ja võõras olemisest, aga mitte ainult. Lavastus käsitleb paljusid erinevaid teemasid: armastus, kättemaksuiha, inimese olemus.

Peategelaseks on idaeurooplane Ben (Kristo Viiding), kes tuleb koos sõbra Vandaali (Nikolai Bentsler) ja teiste ebaseaduslikult riiki sisenenud immigrantidega Londonisse, kus nad ilma dokumentideta parki jäetakse. Kitsast bussist maha laaditud ja petetud „õunad“ peavad edaspidi võõras riigis ise hakkama saama. Elu Londoni tänavatel on karm ja üksi jäänud Ben kogeb palju vägivalda ja pettumust. Lugupeetud inglise „härrasmehe“ käest jõhkralt peksa saamise järel juhib immigrandi elu alguses vaid kättemaks, kuid ta suudab kohaneda ja end üles töötada. Temast saab ebaseaduslikult hangitud dokumentide abil esmalt turvamehena töötav poolakas Mark ja hiljem politseinikust inglane Robert Walker. Oma olemuse muutmine ei käi aga sama lihtsalt kui nime vahetamine ning Ben peab eelmistes eludes kohatud inimestega kokku sattudes oma mineviku ja sisemiste deemonitega silmitsi seisma.

Vägivald iseloomustab lavastuses lisaks immigrantide raskele elule ka idaeuroopalikku poolt Benis. Ta usub, et igas idaeurooplases on Tšingis-khaani ja metsikust, ning üritab sellest lahti saamiseks matkida kõike inglaslikku, alustades kõneviisist ja lõpetades kehahoiakuga. Kui Ben üritab oma päritolu unustada, siis veidi lihtsameelne, kuid muhe Vandaal esindab peamist idaeurooplase stereotüüpi: ta on äkilise olemusega, viinalembene ja ei mõtle liialt tulevikule.

Läbivat rolli mängib lavastuses Freddie Mercury, kellest saab Beni iidol ja teejuht Londonis. Freddie võimas hääl on talle lohutuseks ja meeldetuletuseks, et kõik on võimalik. Seetõttu tabab Beni eriti karmilt esmalt avastus Freddie seksuaalse sättumuse kohta ja seejärel tõdemus, et talle kõike inglaslikku esindav jumalus oli tegelikult Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu ning tema homofoobiat ja rassismi, kuid lisaks annab laulja etendusele muusikalise tausta. Tuntud Queeni laulude järgi seatud trupi hoogne tantsuline liikumine on äärmiselt nauditav: Ben saab neil hetkedel end tõeliselt vabaks lasta ning koos temaga kogeb seda ka publik.

Beni lugu on värvikirev ja sündmusterikas. Marius Ivaškevičius tegi näidendi kirjutamise eel uurimistööd, veetes 2010. aastal kuu aega Londonis, kus ta Smirnoffi viina abil kohalikelt leedulastelt ja teistelt immigrantidelt nende lugusid välja meelitas. Tükk ei ürita moraali lugeda, vaid annab edasi paljude inimeste kogemustest inspireeritud väljavõtte ühe sisserändaja elust 15 aasta jooksul. Tegelasi ja süžeeliine on palju, kuid nendest moodustub ühtne tervik.

Juba enne etenduse algust lähenetakse lavastusele klassikalisest teatritükist veidi teise nurga alt. Samal ajal kui rahvas istekohadele koguneb, toimub laval taustaks tegevus: paar kodutut mängivad kaugemal suupilli ja elavad oma elu, tekitades paralleeli igapäevaeluga. Kui tihti me linnas ringi liikudes tänaval elavaid inimesi märkame? Tavaliselt on nad pigem ebameeldivaks taustaks, mida ignoreerides edasi minnakse. Lisaks lõhutakse niinimetatud neljas sein publiku ja näitlejate vahel: Ben mitte ainult ei jutusta vaatajatele oma lugu, vaid kõnetab mitmel juhul publikut ning samamoodi käitub ka tema sõber Vandaal. Selline vaatajate kaasamine mõjub ootamatult ja värskendavalt. Näitlejatöö on suurepärane, eraldi tasub välja tuua Nikolai Bentsleri Vandaali tegelaskuju, kelle lihtsakoelise olemuse edasiandmise naudingut tajub saalis igaüks.

Kuna etendus on kolmevaatuseline ja suhteliselt pikk, siis kasutatakse vahepeal publiku tähelepanu säilitamiseks huumorit. Seda eriti teises ja kolmandas vaatuses, mil vaatajaskond võib juba veidi väsima hakata. Kohati labased ja lapselikud naljad pälvivad küll saalist naeruturtsakaid, kuid ei sobi näidendi ülejäänud temaatikaga eriti kokku – korraks lavale jooksev alasti mees, keda kurjustav saalitöötaja taga ajab, ei anna teemakäsitlusele midagi juurde. Sama võib öelda ka popkultuuri kasutamise kohta. Kui Freddie Mercury mängib näidendis väga olulist rolli, siis hetkeks lavale ilmuvad Inglise kuninganna ja Harry Potter mõjuvad kummaliselt ning tunduvad ka ise äärmiselt segaduses olevat, kuidas ja miks nad lavale on sattunud.

Kokkuvõttes on tegemist nauditava vaatemänguga, millesse panustatud tööd, vaeva ja armastust on tunda näitlejatööst ning lavastuslikust poolest. Olemas on nii hoogne lavaline liikumine, Queeni kuulsaimad palad, elav bänd, huumor kui armastus ja vägivald, lisaks räägib lavastus aktuaalsetest probleemidest. Kõige huvitavam aspekt kogu tüki juures on aga Beni tegelaskuju: tema vaated, areng ja kättemaksuiha, mis viimases vaatuses sobiva allegoorilise lõpu leiab.

Helen Laane

Kahekesi läbi Poola eelarvamuste kütkes

„Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris

Esietendus 11. novembril 2017

Autor: Dorota Masłowska

Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Hendrik Toompere jr.

Kunstnik, video ja valguskujundaja: Kristjan Suits

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja

Dramaturg: Triin Sinissaar

Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro

Lugu algab ühes suvalises Poola tanklas, kus vanem meesterahvas avastab, et tema autosse on sisse istunud kaks rumeenlast. Nood keelduvad väljumast enne, kui mees neid edasi viib. Autoomanik on sunnitud lõpuks neid veidi aega edasi viima, kuid mitte kaua. Noored rumeenlased peavad oma teekonna jooksul kõndima läbi külma talvise Poola metsa, avastama teineteist, sest tegelikult on nad võhivõõrad, ning kohtuma ka surmaga. Vajadus edasi liikuda ületab vaat et kõik ülejäänud probleemid. Lavastus jälgib rumeenlaste lugu läbi nende enda valikute, aga ka teiste inimeste otsuste, mis lõpuks kujundavad noorte saatuse.

Lavastus üritab näidata inimeste negatiivset suhtumist uude ja tundmatusse, samuti stereotüüpide mõju inimeste elule. Eelarvamused ei pruugi olla ainult rahvuslikul tasandil, vaid ka erinevate ühiskonnakihtide vahel. Nagu näitab see lavastus, võivad inimesed olla üsna kalgid ja külmad, kui tegu on võõrastega, kelle kohta on palju halvaendelisi kuuldusi liikvel. Kahjuks ei teinud rumeenlastest kumbki midagi, et lavastuses kujunenud arusaamu kummutada. Mõlemad veetsid paraja osa reisist alkoholi- ja narkojoobes ning naine võis kohati olla veidi agressiivne. Kuid sellest hoolimata oli näha, kuidas mõlemad noored vajasid ilmselgelt abi. Abi said nad aga vähestelt. Inimesed tihti ei hooli, kui see teeb neile endale elu keerulisemaks. Lõpus leiab aset kohtumine tegelasega, kes tunneb ühe rumeenlase ära, sest too on näitleja. Kuid ta keeldub noortele öömaja andmast, sest tal on vaja oma kodu kaitsta. Sellisel otsusel on aga saatuslikud tagajärjed.

Teatritükk on väga inimlikust aspektist loodud. Kumbki paarist ei tee väga palju, et enda usaldusväärsust tõsta, aga samas ei tee nad otseselt kellelgi halba, vaid vajavad lihtsalt abi. Ümbritsevad inimesed otsustavad aga tihti, et kuigi nad rumeenlasi ei tunne, siis kaaluvad eelarvamused noorte aitamise üles. Ma arvan, et see näidend on suurepärane lavastus, mida vaatama minna, kui on soovi mõtiskleda sügavamate inimlike probleemide üle. Mõtteainet annab tükk kindlasti kuhjaga ning tõlgendada võib seda mitmeti. Kindlasti puudutab see vaatajat, sest nagu ütles lavastaja Hendrik Toompere jr ise oma lavastuse kohta: „See lugu naerutab niimoodi, et lõpuks ei naera enam keegi.“ 

Greete Jakobson

Muusikaline ajalootund teadlase vaatevinklist

Pildiotsingu estonia eesti ajalugu tulemusEesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas

MIMi ooper

Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöös

Esietendus 19. jaanuaril 2018

Esinevad Rahvusooper Estonia solistid, orkester ja koor.

Dirigent: Kaspar Mänd

Manfred MIMi pärandi kallal on vaeva näinud ning ooperi ja muusika lavaküpseks saamise eest hoolitsenud Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Laansalu, Andrus Aaslaid, Karl Saks, Raul Keller, Taavet Jansen, Maike Lond Malmborg, Oksana Tralla, Mart Koldits, Henri Hütt, Kalle Tikas, Andres Tenusaar ja Evi Pärn.

 

2014. aastal sündis Eesti teatritel idee luua vabariigi ümmarguseks juubeliks suurejooneline lavastusprojekt, vabariigi sajandi lugu, mille käigus saaks koostööd teha 12 teatripaari. Loosi tahtel said teiste seas kokku ka Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL, kelle ülesandeks jäi kujutada 1960. aastaid. Juhuslikult ilmus umbes samal ajal välja salapärane libreto ja seninägematus kirjas partituur, mille oli kuuekümnendatel kirja pannud müütiline teadlane ja leiutaja Manfred MIM. Koostöös MIMprojectiga hakati teost lahti harutama.

Ooper jutustab vaatajale paralleelselt kaks lugu: kuidas eestlaste jaoks kõik algas ning kuidas Lennart Meri sellest kõigest teada sai. Kuidas kõigepealt oli pimedus ja kilavate punaste silmadega koerakoonlased, kuid seejärel langes Päike taevast alla: vastu igasugust tõenäosust keset üht väikest Läänemere saart. Sündmus, mis oli niivõrd erakordne, et koerakoonlased sõna otseses mõttes ehmatasid end eestlasteks. Ja keegi poleks sellest ehk kunagi teada saanud, kui Lennart Meri poleks kirja pannud romaani “Hõbevalge”.

Kaali meteoriidi lugu on kahtlemata Eesti rahva kultuuriline alustala. Selle jäljed ulatuvad mitte ainult Läänemere rahvaste pärimusse, vaid Lennart Meri uurimuste põhjal isegi teisele poole Euroopat. Niisugune ajalooline suursündmus on juba iseenesest huvitav materjal ühe lavateose loomiseks. Samuti on erakordne Meri tehtud põhjalik reisikiri “Hõbevalge”, mis paneb tahes-tahtmata imestama – kust ta seda kõike teada sai? Nõnda sekkub ooperis “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” halli kardinalina sündmustikku salapärane Manfred MIM (Priit Volmer). Mees, kes oli kohal, kui meteoriit Saaremaale langes, kui Pythea oma merereisi alustas, kui ristirüütlid Saare naistega võitlesid. Selle asemel, et ise kogu lugu päevavalgele tuua, ehitab ta ajamasina, mis Suure Depressaatori – mitmekümne tuhande laulva eestlase –  mõjul tööle hakkab ning nõnda tema enda ja Meri suure plahvatuse aega tagasi viib.

MIMi ooper on kõike muud kui see, mida publik on tavapäraselt harjunud Rahvusooperi lavalaudadel nägema. Rene Soom Lennart Meri rollis ei laula kogu etenduse vältel sõnagi. Ka Manfredi aariad on pigem retsitatiivsed kõnelaulud. Kõige “ooperlikuma” etteaste terves etenduses teeb Pythea (Juuli Lill), kelle meloodiline aaria mõjub muu muusikalise materjali kõrval isegi veidi koomilisena ning misjärel Vana-Kreeka laevaehitajad naise ka välja naeravad.

Muusikal on etenduses pigem saatev roll ja esmane väljendusvahend on kõne, mida traditsioonilises ooperis praktiliselt ei kuule. Kui aeg-ajalt saab sõna terve orkester, siis palju kuuleb ka kammerkoosseise. Näiteks Werneri kohviku stseenis ilmub lavale väike ansambel, kelle sotto voce mäng saali kohase atmosfääri loob, kuid samas jääb põhitähelepanu ikka Lennarti ja Manfredi dialoogile. Estonia koor on saanud osaks löökpillisektsioonist, kasutades muuhulgas heli tekitamiseks klaaskausse. Laul kõlab koori esituses aga hoopis lava tagant. Võib öelda, et muusika on selles ooperis peamiselt atmosfääri looja ning tegevustiku sidematerjal, mis paneb teose nii-öelda elama.

Ooperi kujundusega on selgelt palju vaeva nähtud. Rahvusooperi lavale on ehitatud poolik kuppel, mis võib vajadusel olla tähistaevas, vajadusel Vana-Kreeka ehitusmeistrite töökoda või antiikteater. Lavaline tegevus on väga mitmekihiline: mitmetes stseenides eraldab peategelaste omavahelist suhtlust ning tantsijate või koori tegevust õhuke läbipaistev sein, mis loob põhitegevusele tausta. Huvitavalt ja tehniliselt keeruliselt on lahendatud Saare naiste võitlusstseen ristirüütlitega, kus valguse ja pimeduse vaheldumisel luuakse lavale tõeline sõjatander. Väga efektselt mõjub ka Pythea kirjeldus oma laevareisist Thulemaale, milleks kasutab antiikteatrit ja laseb sealsetel näitlejatel oma tegevust visuaalselt illustreerida.

Teose kulminatsiooniks kujunes Kaali meteoriidi langemine, mida värvikalt saatis Kristel Pärtna särav sopranihääl. Plahvatus ise mõjus aga eeldatust vähem efektselt ning pani küsima –  kas see pidigi olema see vägev lööklaine, mida Manfred Saaremaa aluskihtidest kätte püüdis saada? Lavale ilmuvad paljumainitud koerakoonlased, kes näevad välja oodatust armetumad. Need on punaste silmade ja metallist torujate kehadega väikesed olendid, kes laval teineteisega kokku kipuvad põrkuma. See aga ilmestab omamoodi Eesti rahva kultuurilist eksisteerimatust enne suure katastroofi toimumist.

Ooperi libreto on sisukas ja kohati humoorikas võtmes. Ajalugu Kaali meteoriidi langemisest kuni kuuekümnendateni on esitatud läbi Manfredi silmade, kus tema on ühtlasi peamine niiditõmbaja kogu sündmustiku arengus. Mitmetes stseenides on kasutatud koomikat: Artur Alliksaar (Mart Madiste) Werneri kohvikus Juhan Liivi luulet interpreteerimas või Lennart Meri Anto Raukasele (Mati Turi) oma avastustest rääkimas, millele kõlab vastuseks vaid hüsteeriline aaria “Ei usu”. Omaette elamuse pakub MIMi püüdlus sütitada Gustav Ernesaksa (Mati Turi) pähe idee komponeerida laul “Mu isamaa on minu arm”, samal ajal kui Ernesaks kangekaelselt Eesti hümni mängida üritab.

Nagu ka Estonia peadirektor Aivar Mäe intervjuus Terevisioonile selgitas, ei teadnud teadusmees Manfred MIM täpselt, mida ooper klassikalisel kujul endast kujutab ning seetõttu on “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” pigem muusikaline ajalootund. Samas ei ole ehk 21. sajandi teatris tarvilik nii range žanripiiride määratlus, mistõttu – ja ka arvestades Rahvusooper Estonia tavapärast nišši – ei ole nimetus “ooper” ka sugugi vale. Kahe teatri koostöö võib igal juhul õnnestunuks lugeda.

Anita Maasalu

Vabaduse kodusus

Pildiotsingu pilvede värvid tulemusRasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel

Dirigent: Lauri Sirp või Kristjan Mänd

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla teater)

Osatäitjad: Jassi Zahharov, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Mati Turi, Juuli Lill-Köster, Ita Ever, Raiko Raalik (EMTA)

 

22. septembril esietendunud Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“ on kui veel üks „Mina jään“ – suur laulu- ja tantsupidu, noore Eesti hüüd taeva poole, manifest ühtaegu vabadusele, samaaegselt aga kodumaale ja äsja ahjust võetud soojale leivale. Sest vabadus on ju meie reliikvia. Seda koduste peenrarohimiste, defitsiidi ja kõrgete maksudega ühendada ei olegi lihtne, nii et ikka ja jälle leidub neid, kes need kütked (kütked) kõigepealt läbi peavad lõikama, et see vabadus enda jaoks mujalt leida. Kus teatavasti on alati veel vabam.

Olemegi jõudnud hetke, kus paljude jaoks veel üsna hiljutisi ajaloosündmusi saab kujutada suurel laval, taustaks orkester, mängukavas kõrvuti Figaro ja 19. sajandi Prantsuse kõrgklassi tegemistega. Ning helilooja, nagu noor vaatajagi, ei mäleta laulvast revolutsioonist muud kui pilte, kroonikakaadreid ja lähedaste jutustusi. Lavastus on otsekohene ja aus, jätmata ruumi kunstilistele kukerpallidele või liigsele ilustamisele, mida tõepoolest nii lähedase minevikuga teha olekski natuke julm. Ometi näris mind esimestest stseenidest peale igatsus mingisuguse suurema distantsi järele. Ka Kruusvalli näidendit lugedes näen ma seost tänapäevaga, näen igihaljast vabadusepüüdlust ja noorte-vanade konflikti. Kui riietada suured ideed 90ndate kleitidesse ja ülikondadesse, jääb mulle vaatajana ebamugavalt vähe ruumi ise midagi omavahel ühendada.

Muidugi võib öelda, et taasiseseisvumine on juba piisavalt ammune asi, ja oleksin seda enne isegi öelnud, sest mäletan ma seda ju sama vähe kui Rooma riigi lagunemist. Seda suurem oli mu üllatus, kui see ruumivajadus ikkagi tekkis. Võib-olla mõjub see ooper natuke vanemale publikule hoopis teistmoodi, sellena, mis ta võiks olla – kohase tagasivaatena riigi taassünnile, mis tuletab meelde, et ainult veerand sajandit tagasi olime me kindlad selles, mida me tahtsime, mis sünnib aga nüüd? Miskipärast igatseksin mina aga millestki sellisest jutustamisel natuke rohkemat – uudset vaatenurka, isiklikku, üllatavat vaadet kellegi sisemaailma (Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“) või veel selgemat huumorivarjundit ajaloo kergeks klišeeks teisendamisel. Kiiktoolis kiikuv vanaema lava taganurgas ja aegluubis näidatud ajalookaadrid liikuvate pilvede vahele sulandatuna ei veena mind aga nii sajaprotsendiliselt, kui võib-olla tahaksin.

Kogu ooperi tehnilist poolt ei oska ma kaugeltki kohaselt hinnata, seetõttu olen ta targu siiani välja jätnud. Eesti keelt oli sellises esituses väga ilus kuulda ja see on juba omaette suur väärtus. Riimid olid lihtsad ja soojad, keel argine ja seetõttu kohe kuidagi oma. Mitmes kohas läbi kumav intertekstuaalsus (-musikaalsus?) pani heldima, näitas hetkiti kogu eesti kultuuri läbilõiget kuni selle hetkeni, kuhu ma jõudnud olin – Estonia teatri rõdule. Näitlejate soorituses ma kahtlema ei hakka, oli väga mõjuvaid fraase ja kauneid aariaid. Eraldi võiks ära mainida Jassi Zahharovi südamliku isakuju ja stseeni, kus koos emaga (Helen Lokuta) tütrele (Janne Ševtšenko) kodu hülgamist ette heidab, samas seda ise sügavalt läbi elades. Muusika, sõnad ja laval toimuv moodustasid sel hetkel kokku tugeva terviku, mis mind ja kindlasti ka paljusid teisi puudutas.

Mis siis puudu jäi? Seda on raske öelda ja mõista. Mulle jäi kauaks pähe keerlema vaheajal sõbranna poolnaljaga antud hinnang esimesele vaatusele: „Kiidan heaks.” Tahakski nagu loetleda neid sadu asju, mis kõik olid hästi tehtud, ühiskonnas omal kohal ja kunstiliselt hindamatud, öeldes, et olen poolt, et selline asi on tehtud ja et tehke veel! Oma arvamust öeldes aga löön kõhklema, arvates esialgu, et sellest pole ju lugu, kui mulle isiklikult päris sellist suurt ja kustumatut muljet ei jätnud. Aga kellele ta veel peaks seda jätma, kui mitte mulle, noorele ja uljale „Mina jään“ laulupeolisele?

Võib-olla pole siin kustumatu mulje see, mida taga igatseda. „Pilvede värvid“ tahtis panna mind mõtlema ja see õnnestus, vahet pole, kas olin neid mõtteid enne ise juba piisavalt mõelnud või mitte. Kiidan ta heaks, sest neid teemasid tuleb õhus hoida. Ikka ja jälle uutes vormides rahvale näidata – näidata, et on neid, kes jäävad, ja et on, mille nimel jääda.

Saara Liis Jõerand

Kaksteist

„NO37 NOДвенадцать“

Lavastaja ja kunstnik: Sasha Pepeljajev
Kostüümid: Sergei Illarionov
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Tekst: Aleksandr Blok
Tõlge: Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare
Laval: Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)
Esietendus 11. märtsil 2017

NO99 on koostöös Sasha Pepeljajevi ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennuga toonud meie ette lavastuse, mis esitab mitmeti mõistetud, ent võimsa vene luuletaja Aleksandr Bloki poeemi „Kaksteist“. Luuletus on kirjutatud 1918. aastal ja oli üks esimesi oktoobrirevolutsioonist kõnelevaid teoseid. Ühelt poolt revolutsiooni toetades ja teiselt poolt hukka mõistes sattus Blok karmi kriitika alla. Keegi ei osanud arvata, mida revolutsioon endaga kaasa toob, ometi suutis Blok seda tabada. „Revolutsioon sööb oma lapsi“ ja seda „NOДвенадцать“-ist tunda ka on.

„NOДвенадцать“ on kõike muud kui etteaimatav. Revolutsiooni käsitletakse lavastuses kui meeleseisundit, justkui naist, Tundmatut Daami (antud lavastuses on ta sinine), kes on näinud pealt impeeriumite langusi, inimkonda alati kannustanud ja olnud paljudele muusaks. Sellest käsitlusest antakse aimu kohe alguses psühhedeelset monoloogi räppiva Lenini abil, kes kohtub samuti kurikuulsa Tundmatu Daamiga ja langeb tema lõksu. Sellele järgneb sündmuste keeris, mida too Daam otsekui lava tagant juhiks.

Füüsilisus ja pidev liikumine on ühed peamised märksõnad, mis lavastust iseloomustavad.  Bloki tekst kaheteistkümnest bolševiku sõdurist kesk talvist lumetuisku vormub uuetähenduslikuks ja vana klassika saab endale hoopis uue energia. Näitlejad on laval tõeliselt proovile pandud ja kohati võiks lavastust lausa tantsulavastuseks nimetada.  Luulet antakse edasi kui mantrat, kordustega, hakkimistega ja tagasihüppamistega, nii et publik peab kogu aeg valvas olema. Kogu etenduse vältel püsiv ärev õhustik annab märku, et kohe-kohe hakkab midagi suurt või hoopis hirmuäratavat juhtuma. Pinevat revolutsiooniaimdust antakse edasi ka mustade metallstangedega, mille peal turnitakse, tantsitakse ja mida kärutatakse laval kohati sellise hooga, et tekitab vaatajas lausa kõhedust.

Kogupilt sünnib ootamatutest kontrastidest, valgusest ja muusikast, punaste lärakatega hallides sõduririietes näitlejatest ja sinisest Tundmatust Daamist, helikujundus kaigub traditsioonilistest sõdurilauludest techno-house’ini ja kokkuvõttes on seda kõike väga palju, mis aga just jälgimise huvitavaks teebki. Publik jääb ootama, kuhu kogu see „lärm“ kulmineerub. Revolutsioon tundub ühtlasi nii koomilise kui ka hirmuäratavana. Bloki armastatud Katka tapetakse esimeses vaatuses kolm korda ära, aga publikul ei jää muud üle kui selle peale naerda. Teise vaatuse lõpuks on 12 sõdurit kerkinud lavalt üles õhku rippuma ja trumme lööma, samal ajal kui Blok nende ees on Jeesusena risti löödud ja Tundmatu Daam tapetud. Lõpp, mis võib tunduda kummalisena, pakub vaatajale rahu ja vaikuse saabudes saaks nagu esimest korda etenduse jooksul rahulikult hingata. Ärevus on kadunud. Nagu helilooja Arthur Lourié ütles: „Vene revolutsioon lõppes Bloki surmaga“.

Ilo Tuule Rajand

Näidend ühest haigest ja meist ülejäänuist

 

vaga-haige-plakatVHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastus “Väga haige”

Autor: Molière

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)

Kunstnikud: Mae Kivilo

ja VHK kunstikooli abituriendid: Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Valguskunstnik: Emil Kallas

Produtsent: Aive Sarapuu

Osades: Otto Tiidermann, Hanna Maria Salong, Mairen Mangusson, Doris Järvsoo, Ruth Parman, Rea Kõiv, Hardi Möller, Rauni Saagim, Kristen Karri, Rhett Kütsen, Cameron George Cocker, Maria Koff, Eva-Britta Simson

Esietendus 24. märtsil 2017 Hopneri majas

 
24. märtsil esietendus Hopneri majas Molière’i komöödia Le malade imaginaire VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena. Prantsuskeelne pealkiri tõlgiti eesti keelde kui “Väga haige” ega kasutatud 1936. aasta tõlke pealkirja “Ebahaige”. Seda on seletatud Theatrumi kodulehel nii, et selle taga on taotlus näidendi sidumiseks tänapäevaga ja et ta kõnetaks publikut praegugi. Lähemalt siiski põhjendatud ei ole, mida see vastne pealkiri endas hõlmab. Etenduses on truuks jäädud algsele variandile, uusi mõtteid lavastuses ei esine. Ainuke, mida inimene teha võib, on mõtiskleda pealkirja muutmise põhjuse üle, selle asemel, et paralleele luua tänapäeva maailma puudustega. Uuslavastuse kriitika seisis selles, et me kaasajal peame end liialt sõltuvaks tehnoloogiast, kujutades endast seega le malade imaginaire’i (eesti k “kujuteldav haige”) – selles suhtes on uuslavastuse idee suurepärane, kuna tabab naelapea pihta väga suurt kahekümne esimese sajandi probleemi.

Tegevus keerleb peategelase Argani (Otto Tiidermann) ümber, kes hea tervisega inimesena peab end ometi haigeks ning konsulteerib pidevalt arstiga. Näidendis on hoitud alles algne rõhuasetus, milleks oli Argani tegelaskuju üle nalja heitmine. See loobki võimaluse näidend meie kaasajale kõnekaks teha. Meeleolu on pilamise tõttu kerge. Meenub Argani ja härra Diaforus’ (arst) tutvumisstseen, kus mehed alustavad ja lõpetavad teineteise lauseid, olles esimesest silmapilgust heal teineteisemõistmisel. Molière’i satiiriga nende üle, kes haiguseid ja surma kardavad, liitub teine, perekondlik liin. Argani abikaasa Béline (Mairen Mangusson) saab autorilt oma saamahimu tõttu kena hulga lööke. Etenduse lavastamine Hopneri majas on õnnestunud, kuna nii on paigutatud Molière’i näidend omasse aega. Lavadekoratsioonid seetõttu kindlasti muret ei valmistanud, lisati vaid esemed, mida tegevuseks vaja läheb, kõik muu pakkus hoone.

Otto Tiidermanni Argan on tõetruu ja loomulik. Argani tegelaskuju on väga mitmetahuline – kitsarinnaline, peamiselt endaga arvestav, mina-tean-paremini mentaliteediga, kohati rumal –, Tiidermann toob kõik iseloomujooned mängleva kergusega esile. Mairen Mangussoni tegelane Béline on selline, kes näidendi edenedes ei arene: ta kõigest vahetab kesta, õigemini viskab kesta üldse vahepeal minema. Mangusson kujutab hästi tema kasuahnet ja kavalat iseloomu. Kõige meeldejäävam oli vast Toinette (Eva-Britta Simson). Tema elav ja igale poole nina vahele toppiv iseloom täitis lava igas stseenis, kus ta esines. Toinette’i kujutamine ei tohiks näitlejale suuri raskusi valmistada, kuna tal puudub enda karakter: kogu tema olemus on vaid “naeru kaudu ravimine”, mistõttu on ta üheplaaniline ning ilma arenguta, tõepoolest ilma mineviku ja tulevikuta tegelane. Selliseid tegelasi esineb Molière’il veelgi (toatüdruk Dorine “Tartuffe’ist”), nende eesmärk on äärmusena äärmuse kõrval esinedes vaatajat kainestada. Hardi Möller mängis nii Béralde’i, Argani venda, kui ka härra Bonnefoy’d, tema notarit. Esimene tegelane on, nagu Toinette’ki, Argani ravijaks. Ta on üleni ainult mõistlikkus (jällegi üks Molière’i tüüpkaraktereid, samuti Cléante “Tartuffe’ist” ja Philinte “Misantroobist”). Notar Bonnefoy esineb vaid korraks. Tegelase, keda on võimalik ka täiesti tuimalt ja isikupäratult mängida, on Hardi Möller suutnud paeluvaks muuta. Petja hingega karakteri esitus on naljakas ning seejuures niivõrd omalaadne, et seda ei saa muuna tõlgendada, kui Hardi Mölleri isikliku huumorimeelena. Veel jäi meelde Kristen Karri, kes mängis Cléante’i. Oli olukord, kus ta pidi end Arganile valenime all esitama, härra Purgoni, Angélique’i muusikaõpetaja asendajana. Ta pidas neiule tundelise tiraadi (improviseeritud ooperi süžee) terve perekonna silme all ja mõjus nagu noor armastaja kunagi.

1673. aasta 10. veebruaril Palais-Royali teatris esietendunud näidend oli osaliselt ka ballett (seepärast ka: ballettkomöödia). Lavastuses ei oldud tantsunumbreid unustatud, nii et kiitus tantsijatele, viiulimängijatele (Eva-Britta Simson ja Doris Järvsoo) ja Hardi Möllerile, kes mängis vahepeal flööti. Ajastutruudust on ka uustõlgenduse puhul meeldiv täheldada: tore oli näha, kui ühel tegelasel olid jalas ülikuulsad punase kontsaga valged meestekingad. Samas olid meesnäitlejate kostüümid korduvad (ma ei pea silmas arstide riietust – on loomulik, et ühe tööala esindajad kannavad samasugust ametirõivastust), mitmel näitlejal oli identne riietus (alussärk, püksid ja ülakuub).

Kahjuks ei oldud kavaga vaeva nähtud. Juba tõik, et enam kui kaks kolmandikku sellest oli täidetud Ott Ojamaa 1974. aasta Molière’i teoste väljaandele lisatud näitekirjaniku elu kronoloogilise (kohandatud) ülevaatega, näitab, et kava koostajad kas ei teadnud, mida sinna panna, või ei soovinud vaeva näha. Kavas oleks võidud viidata ka pealkirja kohandamisele ning teose aktuaalseks muutmisele, millest kõigest sai praegu aimu vaid teatri kodulehelt, mida ometi kõik ei pruugi külastada – neile oleks lavastuse tänapäeva probleemidele lähenemine võinud märkamatuks jääda.

Üleüldiselt oli lavastus õnnestunud. Tõepoolest, see oli selline lavastus, mida läheks meelsasti jälle vaatama. Kuid see on 1673. aasta tõlgendus, mida seal näha saab.

Marten Teemant

BIG DATA – infoühiskonna Suur Ema

Autor, lavastaja Alexandre Zeff

Kunstiline nõustaja Claudia Dimier

Stsenograaf Benjamin Gabrie

Dramaturg Antoine Hamel

Helikujundus Argo Vals

Valguskujundus Priidu Adlas

Esinejad Marita Weinrank, Jevgeni Grib, Mirtel Pohla ja Jarmo Reha

Vali pulseeriv muusika ja hämar teatrisaal. Lava keskel asub südamelöökide rütmi järgi pulbitsev valgustatud poolkera. Mull paisub aeglaselt, kuid visalt. Viie minuti möödudes hakkab publik vaikselt koha peal nihelema: kas siis ei saa juba tükiga alustatud. Möödub veel umbes sama kaua, et kuppel oma lõpliku suuruse saavutaks ja nähtavale ilmuks inimkogu infoühiskonda kujutava mulli keskel. Juba tüki alguses pannakse vaataja proovile: elades maailmas, kus kõik peab toimuma võimalikult kiiresti ja olema võimalikult paeluv ning lööv, tundub ka lühikest aega muusika ja videoefektide taustal oma mõtetega üksi olemist võõrastav.

Ingliskeelne lavastus on üles ehitatud dialoogina tavalise inimese (Jarmo Reha) ja BIG DATA (Mirtel Pohla) vahel. Vahepaladena astuvad üles ka tantsijad, kes annavad kehalise liikumisega edasi varem sõnadega ette kantut. Suur roll on heli- ja videotehnikal, mis loovad etenduse teemale sobiva õhkkonna. Korraga hõlmatavat infot on küll palju, aga nii kipubki see tänapäeva ühiskonnas olema. Osad täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku.

BIG DATAt kujututakse võrgutava häälega tikkkontsadel naisena, kes ahvatleb inimesi end omaks võtma. Ta kasutab ära peategelase seksuaalset nõrkust, olles võtnud mehe jaoks internetist kogutud info põhjal välimuselt ideaalse kuju. Oma olemuselt meenutab ta Suurt Venda George Orwelli romaanist „1984“, kuid ta ei valitse maailma hirmu abil. Suure Venna asemel tahab ta olla Suur Ema, kes teab kõigist kõike “olulist”, on alati olemas ja omab tegelikult oma laste üle täielikku kontrolli. Et oma elu mugavamaks muuta, usaldavad inimesed end vabatahtlikult BIG DATA rüppe ja annavad seda tehes talle võimu. Infoühiskonnas on teave see, mida saab müüa, mille kaudu saab teisi mõjutada. Tehnoloogia arenedes sõltutakse sellest järjest enam, mis muudab inimese lõpuks BIG DATA orjaks.

Kogu infoühiskonnale on vastandiks toodud peategelase lapsepõlvemälestused, mida ei tea ega väärtusta keegi peale tema. BIG DATAt vihastab selline kontrollimatus. Mida pole internetis, pole olemas. Kui keegi teine peale sinu asjast ei hooli, ei ole see ka oluline. BIG DATAle ja tema maailmakorraldusele allumine tundub lihtsam ja loogilisem, kui oma individuaalsuse säilitamine. Teisiti hakkama saamine ei tundu enam lihtsalt võimalik.

Ka lavastaja ise tõi pärast etendust toimunud vestlusel välja, et BIG DATAga võitlemine on keeruline, kuid vajalik, et tehnika meie elu üle ei võtaks. Veel lisas Alexandre Zeff, et teater on tema meelest üks viimaseid vastandeid internetimaailma pealetungile. Inimeselt inimesele edasi antavas etenduses on veel reaalset kontakti ja võimalus end kasvõi lühikeseks ajaks netist välja lülitada. Teatris on ka minu jaoks alati olnud midagi elavat, tõelist. Võrdluseks võib tuua igapäevase suhtluse, mis on interneti teel võimalik ja äärmiselt mugav, kuid kiirsõnumid ja videopilt ei asenda loodetavasti kunagi täielikult näost näkku vestlust. Žestid, miimika, puterdused, väiksed grammatilised eksimused – need kõik moodustavad ebatäiusliku, kuid inimliku terviku. Vead eristavad meid masinatest. Sama kehtib teatri puhul. Kõik ei ole küll alati perfektsuseni lihvitud, kuid see muudabki kogemuse ausaks, reaalseks.

Kuigi etenduses kõlavad ideed on aktuaalsed, jääb nende esitusviis veidi puiseks. Näitlejate inglise keele hääldus on kerge eesti aktsendiga, mis riivab kohati kõrva. Tegijad tõdesid vestlusel, et ettevalmistusteks ja proovide jaoks oli vähe aega, mis jõudis ka vaataja poolele. Kõige võimsamalt mõjus lavastuse lõpus olev eestikeelne monoloog. Keeleoskus ei häirinud enam ja keskenduda sai puhtalt sõnumile. Etenduse viimane publikule kaasa antav idee jäi peas kauemaks kummitama: me peame välja mõtlema, mida me tahame tahta, et edasi minna.

Saalist väljudes oli veidi kõhe tunne. Nutitelefon tundus kotis kümme korda rohkem kaaluvat. Trammis otsisin välja vana tšeki ja pastaka ning selle asemel, et sõidu jooksul ajaviiteks internetiavarustes ringi kolada nagu tavaliselt, sirgeldasin paberile jooni. (Enne seda olin küll sõidugraafikut telefonist kontrollinud, aga mis ikka, ka väike samm on muutuse algus.)

Helen Laane