Avastamisrõõm ehk filmoskoop laval

„NO38 Punane õhupall“

Lavastaja: Mart Kampus
Kunstnik: Liina Keevallik
Stsenaarium ja dramaturg: Eero Epner
Helilooja: Jakob Juhkam
Laval:
Erki Laur ja Mari Abel (mõlemad Von Krahli Teater)

Lavastus on inspireeritud Albert Lamorisse’i filmist “Punane õhupall” (1956)

Esietendus 3. detsembril 2016

Marcel Proust on öelnud, et tõeline avastusretk ei seisne uute maastikute otsimises, vaid uute silmadega nägemises. Vahel on siiski mõlemat vaja. Sellest ideest lähtub ka teatris NO99 lavastatud näidend „Punane õhupall“. Samanimelise 1956. aasta prantsuse filmi noorest linnaseiklejast on saanud kibestunud vanamees (Erki Laur), kes pole kunagi oma korterist välja astunud. Ühel päeval aga tõmbab punane õhupall teda seiklema ja linna avastama. Järgmise tunni veedavad teatrihuvilised koos hämmeldunud taadiga, nähes teoorias tuttavaid, kuid seni nägemata asju, õppides tundma rutiinse linna ilu ootamatute vaatenurkade alt.

Juba mõne minutiga selgub, et tegemist pole tavapärase etendusega. Esiteks puudub kõne kui selline – kogu tegevus on pantomiim. Puudub ka igasugune korrapärane suhtlus tegelaste vahel (kui lõpustseen välja arvata), pigem näidatakse laval üksikuid pilte, mida seob ainuüksi peategelase rännak. Õhupall tõmbab kõiki tänavatele, vanalinna, ehitusplatsile ja isegi lennujaama. Kogu näitemäng keskendub üllatusmomendi väljatoomisele, rõhutatakse lapselikku imestust ümbritseva linna uurimisel. Ometi on piltide veidi kummaline esitlusmeetod aeglustatud liigutuste ja nostalgilise mõtlikkusega lastele pigem raskesti jälgitav.

Ehkki tegemist on lastenäidendiga, paistab, et teose sügav sisu võib neile kättesaamatuks jääda: otsest tegevust on vähe, pilt vahetub harva. Isegi täiskasvanud inimeselt nõuab etenduse süvenenud jälgimine teatud pingutust. Eks see ole ka taotluslik. „Punane õhupall“ on katse pääseda nüüdisaegsest infouputusest, vaadata asju pikalt ja tähelepanelikult, panna tähele möödalendavat liblikat või teel olevat lompi. Sellisele mõttetegevusele suunab ka Linna Keevalliku loodud lavakujundus, mis imiteerib vana filmoskoobi slaidiseeriat. Kunstniku naivistlikke pilte projitseeritakse suurelt fotolindilt lava keskel asuvale ekraanile, kujutades kas tausta või siis peategelase vaatevälja, kutsudes publikut vaatlusest aktiivset osa võtma.

Kunstiliselt meetodilt meenutab „Punane õhupall“ Saint-Exupéry jutustust „Väike prints“, mis kõnetab lugejat mitmel erineval tasandil, olenevalt tema küpsusastmest. Vaatamata lavastuses peidetud tähendusele ei saa aga öelda, et see jätab nooremad vaatajad külmaks: etenduse järel toimunud näitlejatega kohtumises oskasid paljud eri momentide tähendusest teooriaid luua ja lavastuse kohta nutikaid küsimusi esitada. Kuigi oma rütmilt ja hõngult sarnaneb see Mats Traadi vana inimese maailma sukelduva jutustusega „Kohvioad“ ega pole kindlasti meelelahutuslik tükk, suudab iga viiendik-kuuendik sellele ühe tunni jooksul keskenduda – lõpuks on laval piisavalt mehhanisme, mida uurida.

Mart Kampuse lavastus on üllatavalt ilus ja rahulik. See on värskendav ning distsiplineeriv teos, mis ei jäta muud võimalust, kui aeg maha võtta ja vaadata laval toimuvat, nagu mõni vanaema vaatab oma lapselapse pilte. Vanematel ei tasu kindlasti oma võsukesi üksinda teatrisse saata – pigem on külastus täiskasvanule isegi vajalikum. NO99 pakub võimalust rutiinist välja rebida ja vaadata asju värske pilguga, kulutada veidi rohkem aega, et saada tõelisi elamusi. Loodetavasti aitab see kellelgi silmad nutiekraanilt üles tõsta ja järgneda kõrval hõljuvale punasele õhupallile.

Mikael Raihhelgauz

Kohutavad unistused

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)

Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen

Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer

Dramaturg Eero Epner

Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja

Esietendus 8. aprillil 2017

Kõlab kriise ja NO-teatri kammersaali õhk muutub sekundiga teravaks kui kööginuga. Jätkub kriisete sümfoonia, täpsete sagedustega karjed – laul kõigile valutajatele, muusika kõigile väsinutele. Sujuvalt muutub muusika screamo-metal’iks. Saali kogunenud hirmkallite ülikondadega ärimehed-poliitikud muutuvad kohmetuks ja hakkavad mustadel istumisalusel nihelema. Esimesed murduvad ja kasutusele lähevad nii mõnedki eelnevalt jagatud kõrvatropid, kuid on ka neid, kes peavad vapralt vastu.

Tükis on tugevalt tunda Jean Cocteau’ “Les Enfants Terribles’” lõhna. Rea Lesta ja Jörgen Liigi kehastatavad tegelased on väga sarnased Cocteau’ raamatu õe-venna Pauli ja Elisabethiga, kes hoiavad teineteisest tihedalt kinni nii füüsiliselt kui vaimselt. Kaksikute suhe kõigub ebamääraselt liigse läheduse ja intsesti vahel. Märgadena põrandal üksteise embuses värisemas on nad haprad ja passiivsed ümbritseva suhtes. Väike onn on nende paradiis, nende maailm, nende kõik. Kui siseneb külaline väljast, siis ei oska nad muud teha kui mängida ja manipuleerida tema tunnetega. Simeoni Sundja kehastatud tegelane imetakse kaksikute maailma, nende mängu, ja eneselegi märkamatult saab temast selle vang.

Kammersaal oma veidi tuhmunud valgete seinte ja pronksikarva päevinäinud lühtritega meenutab atmosfäärilt mõnd kooliaulat. Sellest johtuvalt pakuvad üle puhaste seinte tõmmatud mustad jooned minu sisemisele huligaanile teatud rahulolutunnet. Kuigi otselülitus ekraanile on kihvt lavastuslik element, mis aitab publikul saavutada näitlejatega erilist intiimsust, siis pärast pikka aega muutub selle vahtimine veidi ahistavaks ja tekib sügelus näha veidi rohkem ka onnivälise maailma avastamist.

Tükk kulmineerub väga valju muusikalise eneseväljendusega. Olles kanget metal’it kuulanud juba hea 10 minutit, lõpetan oma füüsiliste piiride proovile panemise ja surun alistudes kõrva neoonkollased kõrvatropid. Summutatud heavy metal kõlab nüüd kusagilt kaugelt. Muusika on küll minuga, aga mitte nii tugevalt ja möödapääsmatult. See järsk vabanemine annab ruumi hingata. Lämmatatud muusika undab taustaks kõrvalistele mõtetele. Hakkan aru saama, et minu veidi mühaklik reaktsioon on tegelikult väga asjakohane. See sama apaatsus, mida sellel hetkel tunnen, ongi see, mida ma hetk tagasi näinud olin. Minu oma isiklik onn.

Maailm kisab, karjub, nõuab tähelepanu, aga kergem on suruda tropp kõrva ja loota, et see kõik läheb üle.

Tuimestav argielu, vastik reaalsus, maailma talumatu kiirus. Kõik tahavad kõike muuta, kuid alustada ei oska. Imetakse inimeste kiindumust endasse nagu tolmuimeja saiapuru, nõutakse seda, aga sellele samaga vastata ei suudeta. Maailm kisub ja kisub tuhandes erinevas suunas, kuni lõpuks pole muud teha, kui lõhkeda. Ehk ongi kergem mängida, teha oma tunnetele narkoos, tummalt jälgida, muuta ümbrus üheks haiglaseks naljaks, suruda tropp kõrva. Kas inimene on enam tänases maailmas võimeline autentselt tundma, valetamata valutama, tagamõteteta armastama? Miks muutub see aina raskemaks? Maailma ja selle miljonite tahkude raskus hakkab muutuma aina talumatumaks, selle kandmisega toime tulemine aina võimatumaks.

Mis hetkest hakkas maailm meid lämmatama?

Elss Raidmets

Ühe talisupleja kuninglik tõus ja langus

Shakespeare / Mikkola “Macbeth”

Lavastaja: Antti Mikkola
Tõlkija ja dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Karmo Mende
Video- ja valguskujundaja: Tiiti Hynninen
Helikujundaja: Haar Tammik

Osades: Henrik Kalmet, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero
Ermel, Alo Kõrve, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Schmidt, Piret Kalda, Külli Teetamm, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)

Esietendus Tallinna Linnateatri Põrgulaval 18. märtsil 2017

Mõeldes Macbethile, kangastub teatrisõbra silme ette esmalt ilmselt klassikaline Shakespeare’i tragöödia. Tallinna Linnateater ja lavastaja Antti Mikkola on selle pildi aga pahupidi pööranud ja Põrgulaval esietendus 18. märtsil hoopis samanimeline komöödia, mis autori enda sõnul võib olla “kuratlikult naljakas”. Tõsi, teose algses versioonis keskne võimuiha ja võimu kuritarvitamise idee selle võrra ei kannata, vaid tuleb vahest veelgi teravamalt välja.

Mikkola lavastuse tegevus toimub Šoti Kuningriigi asemel Soome sauna- ja talisupluse ühingus. Macbeth on esialgu kõigest ühingu juhatuse asendusliige. Juba esimeses monoloogis kõlab peategelase suust kibestumus oma madala koha pärast, kui sõnab: “Ma olen parem kui nemad, ma olen parem kui sina.” Inimese loomulik tung elus kõrgemale pürgida omandab Macbethis aegamööda fanaatilise kuju. Pärast talisuplusvõistluse võitu norralaste vastu ennustavad kolm nõida Macbethile esimeheks saamist, misjärel ühingu president Duncan Macbethi tema vapruse eest ülendab ja juhatuse liikmeks nimetab. Oma järeltulijaks presidendina määrab Duncan aga hoopis oma poja Malcolmi. Macbethi see aga enam ei rahulda: “Kui nõuab saatus mind kuningaks, siis kroonigu mind saatus.”

Henrik Kalmeti Macbethis saavad suurepäraselt üheks ambitsioon ja ebakindlus. Vastandina seisab tema kõrval võimukas ja hullumeelsusele kalduv Hele Kõrve Leedi Macbethina. Nende esimesest omavahelisest telefonikõnest selgub, kelle sõna selles peres maksab. Kuigi mehes põleb soov ühingu presidendiks tõusta, on eelkõige tema abikaasa see, kes õhutab Macbethi peoõhtul Duncanit tapma. Mõrv lavastatakse Duncani massööri süüks. Etenduse arengus muutuvad Macbethi ja tema naise karakterid tundmatuseni: mees muutub aina tasakaalutumaks ja on valmis kõrvaldama need, kes talle ette jäävad, samal ajal naine hullub süütundest. Ühingu sees kasvab uue juhi käe all bürokraatia, võlgades rabelev MTÜ ostab aga sellest hoolimata juurde kallist mööblit. Koosolekud on Macbethi juhtimisel sihitud, juhatuse sõnaõigus kaob. Lõkkele lööb diktatuur.

Tähelepanuväärse töö on lavastuse heaks teinud kujundajad. Betoonseintel jooksvad videolõigud ei varjuta näitlejate tööd, kuid loovad kohase atmosfääri. Näitlejad kannavad esialgu sportlastele iseloomulikult dresse. Mida vähem tegeldakse ühingus spordiga, seda ametlikumaks muutuvad ka kostüümid. Etenduses on oluline roll ka valgustusel: taskulampide vihus monoloogi lugev Leedi Macbeth või eredas prožektorikiires publiku suunas kõndiv Macbeth haaravad publiku täieliku tähelepanu.

Lavastuse kõige eepilisem stseen on kahtlemata viimane “lahing” Dunsinanes ehk MTÜ peakontoris. Saateks kõlab A. Coplandi “Fanfare for the Common Man”, kontorist saab lahinguväli, kirjatarvetest relvad. Diktaator saab lüüa, sest Birnami mets on uue puitmööbli kujul Dunsinane mäele tõusnud. See heitlus ja ka lavastus tervikuna näivad kohati uskumatult jaburad, kuid nagu on öelnud lavastaja Mikkola, on selline kombinatsioon diktatuuridele küllaltki iseloomulik. Kõrvaltvaatajale naeruväärsed otsused mõjutavad aga päris inimeste elusid. Niisiis on Linnateatri “Macbethi” võimalik vaadata nii läbi huumoriprisma kui ka äärmiselt traagilise loona. Idee püsib nii ühel kui teisel juhul: piiritu võimuiha viib languseni.

Anita Maasalu

Vanglakogemus, mis on ehe ja ilustamata

 

Esietendus: 03.07.17.

Toimumiskoht: Rummu alevik, endine Murru vangla

Näitlejad, kes oma häälega elustasid vangide, valvurite, vanglatöötajate ja lähedaste mälestusi: Ülle Kaljuste, Kait Kall, Jörgen Liik, Markus Luik, Hilje Murel, Priit Pius, Andres Raag, Peeter Tammearu, Aivar Tommingas, Veiko Tubin, Ivo Uukkivi ja Kaspar Velberg.

Lavastusmeeskond: Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann, Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar.

Vanglas aeg justkui seisaks, midagi ei toimu, vangil pole ei tööd ega kodu, ta ei abiellu, ei loo peret, aga ometi peitub trellide taga omaette maailm, milles kehtivad hoopis teistlaadi reeglid. Täpselt nii, nagu välisilm on vangidele suletud, on ka vanglamüüride taga toimuv tavainimestele kättesaamatu. ,,Murru 422/2” lavastus on parim ja turvalisim võimalus teha põgus rännak läbi vanglakogemuse ja tunda mõne tunni jooksul sama, mida süüalune vanglasse sattudes kogema peab.

Projekt erineb suuresti tavateatri kogemusest ja võib mõjuda rohkem ekskursioonina, sest näitemängu, kui välja arvata valvuriteks maskeerunud noormehed, ei ole. Vangide, valvurite ja nende lähedaste helged ja valusad mälestused kõrvaklappide abil kõrvus kostumas, on raskelt mõjuvates Murru vangla koridorides võimalik need mälestused taas silme ette manada ja mõista, et puutumatuna on raske ükskõik kellel vanglast lahkuda. Just näitemängu puudus võimaldas lavastusel publikule näidata minimaalselt võltsi ja sulanduda kaheks tunniks vangi hingeellu ja elukeskkonda, mis on ehe ja ilustamata. Koridoride ja kambrite raskus ütles rohkem, kui tuhat näitlejat oleks suutnud. Klaasidelt, mille tagant võisid vangid külastuspäeval näha pereliikmeid ja nendega telefonitsi rääkida, võis leida ühelt poolt vangi ja teiselt poolt armastatud naise sõrme- või huulte jälgi. Valvurid panid etendusest osavõtjad üksteisega klaaside tagant tõtt vaatama, kõrvus kostumas ühe vangi mõte tol hetkel: ,,Kurjategijad tapavad moraalselt oma lähedasi.” Mahajäänud pere ja sõprade jaoks võib vanglakogemus kujuneda täpselt sama raskeks kui vangile endale. Kuid aeg ei peatu ning tihti juhtubki, et väga pika karistusaja järel on süüdimõistetut koju heal juhul tagasi ootamas vaid emaarmastus.

Kinoteatri lavastust võib kõrvutada projektiga ,,Remote Tallinn”. Ka seal sai publik elamuse tänu rännakule, mis oli koostatud vastavalt heliliselt saadud infole. Erinevus seisneb aga selles, et 2014. aasta ,,Talveöö unenäo” festivali raames korraldatud lavastuses ,,Remote Tallinn” liikus publik mööda Pirita teed ning seejärel läbi hästi tuntud Tallinna kesklinna. ,,Murru 422/2” aga võimaldab publikul astuda alale, mis oli mõeldud vaid kurjategijatele. Kogemus on ka seetõttu ainulaadne, et koloonia tüüpi vanglaid Eestis enam ei ole. Kasutusele on võetud kambrisüsteem, mis praeguste vangide jutu järgi on kõvasti hullem, sest ringi liikumine ja laialdasem sotsialiseerumine on peaaegu täielikult ära lõigatud.

Raske oli kõrvust mööda lasta lauset: ,,Ühiskond toodab kurjategijaid.” Pisikuriteo korda saatnud seaduserikkuja saadetakse vanglasse, kus tal on samasugused tingimused ja elulaad nagu mõrvaritel või vägistajatel. Keeruline on taastuda vanglale omasest eluolust ning pärast taolisest seltskonnast vabanemist puutumatuna eluga edasi minna. Seetõttu pannaksegi tihti toime aina uusi kuritegusid ning satutakse üha uuesti vanglasse tagasi.

,,Laager ja üldse see väravate taga olek oli minust teinud paraja monstrumi, kes nüüd võis vabalt teha selliseid asju, mis varem pähegi ei tulnud. Seda endast välja juurida on raske, sest see peitub kusagil sügaval sisemuses. Piisab vaid korraks kontroll kaotada ja momendiga võib sinust saada täielik elajas, kellele pole püha ei inimsaatus ega teise elu.” (Illisson, T. ,,Väravad” 2007)

Olenemata lavastusest osa võttes hetkeemotsioonis tekkinud tundest, et tahaks sellest kogemusest veel enamat välja pigistada, tahaks päriselt näha mõnd vanglakoledust või mõne vangi püüdlust põgeneda, valdas pärast etendust siiski hea tunne. Süda oli rahul, et selle vangla ruumid on nüüdseks tühjad ja kedagi enam ei piinata, ei ahistata seksuaalselt ega hoita päevavalguse eest, vähemalt mitte Murrus.

Kretel Kopra

Eestlusest, praktiliselt

Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“
Autor ja lavastaja: Ivar Põllu

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Toidukunstnik: Ann Ideon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare

Osades: Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris.

„Me oleme alati olnud need, mida me sööme, ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.“

Ivar Põllu uus lavastus „Praktiline Eesti ajalugu“ kõlab esmapilgul ilmselt paljudele kui Eesti kultuuris järjest enam populaarsust koguv trend ennast taaskord kuidagi defineerida ja eestlust läbi veel ühe eriti põneva vaatenurga näidata. Et kuidas me oleme ikka siia jõudnud ja olgem uhked, eestlased! Eks ta seda loomulikult ongi, aga vaatamata eelarvamustele pidin pärast esimest 15 minutit endale tunnistama, et kui seda piisavalt hästi teha osata, püüab see vaataja päris lihtsasti võrku. Miks siis mitte, oleme me ju kõik suuremal või vähemal määral hirmul meie väikse ja armsa soomeugrilise kultuuri pärast, mis globaliseeruvas maailmas järjest väiksemaks ja armsamaks tundub muutuvat.

Uue Teatri kodulehel tutvustab lavastus ennast kui „kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse“. Läbivat narratiivi pole, selle asemel on sketšid, jutustused ja Kukerpillide laulud, taustaks koopamaalingud, hõrk toidulõhn ja publikust kostvad sõbralikud naeruturtsatused. Laval toimuv saab tegelikult pärast esialgset võõristust üsna pea omaks, sest atmosfäär on soe ja tõepoolest mingis mõttes teraapiline, toob sellist lihtsat rõõmu ja samas pidupäevalikkust.

Lisaks professionaalsetele näitlejatele löövad kaasa kokk, paar pillimeest ja väga efektne ukuleleansambel, nii et kokku moodustab tükk sellise suure kompoti kõigest, millest kogu eesti ajalugu praktiliselt võiks koosneda – söök, muusika ja ajas muudkui arenevad inimestevahelised suhted, mõtted ja suured ideed. Valges kitlis kokamütsiga Ann Ideon, kes kõik toimuva omalaadse jutustajarolliga tervikuks seob, võlub esimestest hetkedest peale oma tohutu energia ja ehtsalt telekokaliku osavõtlikkusega, samal ajal pliidi taga professionaalsete liigutustega askeldades. Robert Annus üllatab ikka ja jälle oma suurepärase lauluhääle, pillioskuse ja äärmiselt täpsete maneeridega, tänu millele ta iga uue rolliga muige näole toob. Väga lahedalt ja värskelt mõjub Endla teatrist pärit Tambet Seling, ka naised on head, kuigi tundub, nagu poleks nad end selles lavastuses nii palju avada saanud, kui oleks tahtnud näha. Ja Odd Hugo muusikud on muhedad!

Laulud on pärit pigem Kukerpillide algusaastakümnetest, paljud neist küll tuttavad, aga sõnu miskipärast ikka kunagi välja kuulnud pole. Lavastuses illustreerivad nad kogu meie teekonda dinosaurustest tänapäevani ja miks ka mitte, oma lihtsa, optimistliku, kohati absurdsegi lüürika ja kaasahaarava viisiga sobivad nad selleks suurepäraselt. „Praktiline Eesti ajalugu“ ei rõhu meie rahva kannatustele, vaid olmele – me oleme ju siiani jõudnud! Nii et söögem, joogem, laulgem ja rõõmustagem.

Saara Liis Jõerand

„Põlenud mägi“ kui austusavaldus kirjandusele

Põlenud mägi

Vanemuise lavastus „Põlenud mägi“
Lugu raamatute lugemisest.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskujundaja: Andres Sarv

Osades: Ester Kuntu, Kärt Tammjärv, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas

 

Minu jaoks tähendab raamatu lugemine põgenemist. Mitte tingimata millegi halva eest, vaid ka igapäevasuse, rutiini eest. Mulle meeldib mõelda, et raamat on sõber, mis kunagi ei hülga. Tundub, et ka Ernest Hemingway jagab minuga sama arvamust. Ta on öelnud: „Ükski sõber pole nii truu nagu raamat.” Hea raamat ootab vaikselt riiulis kinniste kaantega oma aega. Kui ta viimaks avatakse, on raamat alati isetult valmis oma sisu lugejaga jagama. Raamat võib peita Egiptuse vaarao kullakambriga võrdseid aardeid, kuid ta pole kunagi nii kitsi, et lugeja neist osa ei saaks.

Orhan Pamuk: „Ühel päeval lugesin ma raamatut ja terve mu elu muutus.“

Olles põgusalt oma arvamust raamatutest selgitanud, on kindlasti arusaadav, miks ma tahtsin näha Vanemuise lavastust „Põlenud mägi“, mida on kirjeldatud kui lugu raamatute lugemisest. Teatritükki näinuna võin nüüd öelda, et tõepoolest olid raamatud nii lava peamised dekoratsioonid kui ka osatäitjad. Raamaturiiuli sisse ehitatud õdusasse lugemisnurka oleksin tahtnud isegi pugeda. Ja vähe sellest, et raamatud olid laval – neid jätkus publiku toolidelegi. Lavastaja Tiit Palu on kirjutanud, et lavastus on inspireeritud Mats Traadi jõgiromaanist „Minge üles mägedele“. Mina seda romaani lugenud ei ole, kuid mägedest oli „Põlenud mäes“ juttu palju. Mäed meis endis, mäed raamatutes. Kas raamatute abil jõuame mõtteliste mägede tippu ja suudame neid ka ületada? Arvan, et piisavalt inspireeriv kirjandusteos võib siin abiks olla küll. Aga kas on igast lugemiselamusest vaja oodata seda kõige-kõige ülevamat, tõelist tippteost? Ei, sest iga teos ei saagi sobida kõigile. Pole halba kirjandust, on vaid vale lugeja. Ja ka kehvemapoolsel raamatul on oma nišš – anda puhkust väärtkirjandusest väsinud ajule.

A. H. Tammsaare: „Vägevad ja võimsad kaovad, riigid ja rahvad mööduvad, aga looming jääb, kui ta on see õige.“

„Põlenud mägi“ jutustab kaduvast kunstist, oskusest raamatuid hinnata ja neid kasutada aknana maailma vaatamiseks. Üks peategelasi, Mari (Ester Kuntu), armastab raamatuid. Saades vanalt mehelt (Raivo Adlas) päranduseks tohutu raamatukogu, selgub aga, et sülle sadanud varandusega pole midagi peale hakata. Kõik raamatud koju ei mahu, aga koolidel, lasteaedadel, vanadekodudel on olemas! Kõigil on kõik olemas! Mari abikaasa Indrek (Jaanus Tepomees) on innovaatilise mõtlemisega. Portfell käes, käib ta ringi ja räägib keerulist majanduslikku juttu: täiesti ratsionaalset, emotsioonidest mõjutamatut. Ja kainelt võttes polegi hulga eelmisest sajandist pärit raamatutega midagi peale hakata. Ent kirjandus ei ole kunagi ratsionaalne, ta on kirglik, nostalgitsev, väga isiklik ja – minugipoolest – kas või ärritav, aga mitte üheselt mõistetav ega tabelisse mahtuv (sellised on telefoniraamatud, mida samuti lavastuses loetakse). Indrek kehastab uut ajastut, maailma, kus pole aega, et lugemist nautida. Vaja on kõike ja kiiresti. Tehnoloogilised lahendused on kõikjal ning paberraamatuid on üha vähem. Kas peaksime kartma, et raamatut kui sellist ei olegi varsti enam olemas? Niikaua, kui lugeja on elus, elab ka raamat. Peame endas pesitsevat lugevat inimest elus hoidma, sest siis jääb ellu ka raamatulugemise kaduv kunst.

Christopher Morley: „Tõelise raamatuga kohtumisel pole eksimise võimalust. See on nagu armumine.“

Lavastuses „Põlenud mägi“ on väga erinevaid karaktereid. Realist Indrekut ja unistaja Marit ma juba nimetasin. Neile lisandub teinegi paar: Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv). Noored armastajad mõjuvad täiesti ebatõenäolistena. Nende vanamoodsad kostüümid, liigutused, tülitseminegi, kõik on kirjanduslik. Nad on olemas võrdväärselt teiste tegelastega, kuid samas on nad otse romaanist välja astunud. Suheldes omavahel kirjanduskeeles, on nad nagu kujutluspildid, mis head romaani lugedes silme ette tulevad. Flavio ja Isabella lisavad kogu lavastusele kergust ja mängulisust. Ja siis on muidugi Professor (Aivar Tommingas), kelle leebusega öeldud tarkusesõnad lepitavad kõiki. Kapten (Riho Kütsar) pole kunagi olnud suuremat sorti lugeja, kuid ta on avatud meelega ja istub nüüd koos teistega lugemisklubis, et anda oma osa. Tegelikult on igaühe jaoks olemas See Õige Raamat. Seda võib olla keeruline üles leida, aga kui lugeja ta kord leiab, ei suuda ta seda käest panna enne, kui uus päev koidab ja loetud on viimase lehekülje viimane sõna. Lugemine ühendab inimesi, raamatutest rääkimine võib anda vestlusele, mis ei taha hästi sujuda, uue suuna. Ja kui inimestel on erinev raamatumaitse, tekivad sealtki arutelud. Üksteisele saab raamatuid soovitada ja laenata. „Põlenud mäes“ juhtusid koos raamatuid lugema väga erinevad inimesed, kuid nende vahel tekkis sünergia. Raamatutel on tõesti ühendav jõud.

Robert Frost: „Heal raamatul ei ole lõppu.“

…ja võiks ju väita, et heal lavastusel ei ole samuti, aga ükskord tuleb siiski teatrisaalist koju minna. Minu jaoks jäi lavastuse lugu pisut poolikuks, fragmenteeritus oli tingitud ilmselt sellest, et viidati nii paljudele kirjandusteostele ja kirjanikele. Nende tervikuks sidumine polnud kindlasti kerge ülesanne. „Põlenud mägi“ oli huvitav lavastus, sest kuigi ma ei saanud palju uut teada, sain siiski kinnitust, et raamatutel on suur võim ja lugemine pakub rohkelt võimalusi. Tegelikult sellest piisabki, sest kuigi lavastuses olid ka põnevad karakterid, oli minu jaoks selle staariks siiski Kirjandus. „Põlenud mäel“ tuleb lasta endast läbi voolata, seda liigselt analüüsimata, sest siis kaoks vahetu emotsioon. Laval esitati küsimus: „Kui kõik raamatud on loetud, siis mis üldse enam loeb?“ Arvan, et kui kõik raamatud on loetud, on juba lugeja teha, mis ta kogu selle tarkusega peale hakkab. See, kes loeb, saab kindlasti paremaks inimeseks. Ja see ongi ju see, mis loeb.

Hanna Marrandi

Eestlased katsuvad rammu Kreekamaa traagikutega

Foto: Johan Elm
Foto: Johan Elm

 

NO37,9 Lavakunstikooli aktsioon: Kreeka tragöödiad

Laval EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid: Agur Seim, Jaanika Tammaru (Teater Must Kast), Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Mait Joorits, Martin Mill (Ugala), Raho Aadla, Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Sylvia Köster ja Tanel Saar (VAT Teater)
Kursuse juhendaja: Jüri Nael

Etendus 28. jaanuaril 2017 Teater NO99 suures saalis

 

Pealkiri on “Kreeka tragöödiad” ehk siis siit järeldub kohe mitu asja. Esiteks, me näeme laval Aischylost, Euripidest ja Sophoklest, teiste sõnadega vana-atika tragöödiat. Teiseks, kuna tegu on mitmusega, ei näe me neid originaalis: autorite teosed kantakse lavale lühendatud kujul, mis aga tähendab, et neid on kohandatud. Ja see äratab huvi! Kuidas? Näitekirjanduse suurimate esindajatega, selle esiisadega, on Eestis püütud olla loominguline? Nende näidendid on võetud kätte, nendega on tegeldud, nendesse süvenetud ja siis, oh julgust, on püütud neile läheneda oma isiklikust vaatenurgast? Ja kõik see suurepärasus riigis, kus puudub igasugune pidev traditsioon Kreeka tragöödiate ettekandmisel! Kurb fakt on see, et Eestis Kreeka tragöödiat laval ei esitata. Eesti teatripublik, eriti noorem publik, ei ole kuulnud Agamemnonist, Orestesest, Antigonest. Eestis puudub suur traditsioon nende näidendite ettekandmisel. See tähendab, et ei saa ennast nii-öelda minevikus tehtu najal üles upitada: puudub võrdlus. Aktsiooniga oli olukord küll veidike teistmoodi kui lavastusega, kus mängivad elukutselised ja kogenud näitlejad, kuna laval olid tudengid, magistrandid, ning kasutati erialaõppejõudude abi. Kuid ilma abita oleks see kõik olnud võimatu!

Laval nähti üheksat (see on suur number!) lühilavastust, igaühe lavastajaks üks magistrant. Moodustus kaks tsüklit. Kui esimeses osas esitatud lavastused ei olnud märgatavalt omavahel seotud (tinglikult võib küll väita, et Kuningas Oidipus ja Kreon olid), siis teises ja kolmandas osas esitatu seda oli. Teise osa kolm pala moodustasid Agamemnoni-tsükli: lavastused põhinesid peamiselt Euripidese tragöödial Iphigeneia Aulises, kuid viimane, Jaanika Tammaru Klytaimnestra, ka Aischylose triloogia Oresteia esimesel näidendil Agamemnon. Kolmas osa moodustas Hippolytose-tsükli: esimene Hippolytos ja teine Phaidra põhinesid Euripidese tragöödial Hippolytos. Muide, nende kahe tsükli puhul oli üleminek eri osade vahel kahel korral tabamatu. Kahe Agamemnoni vahel oli paus ja saal läks pimedaks, kuid teise Agamemnoni ja Klytaimnestra vahel ning Hippolytose ja Phaidra vahel puudus igasugune üleminek, mis teeb keeruliseks ühe magistrandi lavastuse eristamise teisest.

Agur Seimi Prometheus oli kõige unikaalsema lähenemisega ükeksast esitatud lavastusest. Lugu käsitles titaani mässu jumalate vastu, tema kingitust inimkonnale tule näol ja tema vangistamist peajumal Zeusi käe läbi ning sellele järgnenud piinu. Põhines ta Aischylose tragöödial Kinnineeditud Prometheus (J. Jõgevere tõlge). Umbes pooletunnises lavastuses öeldi vaid mõni lause. Selle algus, mis kujutas Prometheuse mässu, oli kõige meeldejäävam. Näitleja tuli lavale ja hakkas lemniskaadikujulisel trajektooril kõndima, tema samm muutus üha kiiremaks, kuni lõpuks ta jooksis. Saalis valitses kogu see aeg vaikus ning laval oli ainult Prometheus, kes ei öelnud ühtegi sõna. Jooks oli mäss. Esimese lavastuse omapärane lähenemine jättis kõige sügavama mulje kui tõeliselt moodsast, tänapäeva teatrisse kuuluvast lavastusest.

Sergei Furmanjuki Kuningas Oidipus käsitles kuulsa loo tõe ilmsikstuleku hetke. Psühholoogise pinge edasiandmine on näitlejale selle rolli puhul kõige raskem. Häiriv asjaolu selle lavastuse juures oli, et monoloog, mis vastupidiselt eelmisele palale omas märkimisväärset rolli Teeba kuninga tunnete ja mõtete edasiandmisel pärast kohutava tõe teada saamist, esitati täies mahus (ja, muide, täiesti ootamatult) vene keeles – võõrkeele kasutamine aga raskendas selle mitteoskajail Oidipuse mõtete mõistmist.

Mait Joorits uurib Kreonis nimitegelase, kuulsast Antigone loost pärit kuninga, hinge. Tegevus leiab aset Teebas pärast Oidipuse surma. Viimase pojad Eteokles ja Polyneikes olid äsja võidelnud trooni pärast, hukkudes mõlemad. Kuningaks sai Kreon, kes oli eelmise valitseja Oidipuse ema ja abikaasa Iokaste vend. Kreon on Teebas tõstnud au sisse Eteoklese kui tõelise patrioodi ja kangelase, kelle surmas kurjuse kehastus Polyneikes, kelle matmise ta on muide keelanud (selleks, et kohalikele midagi selgeks teha, peab surnukeha lebama matmata kusagil avalikus kohas vähemalt kuu aega, ütleb ta). Eteoklese-kultus kindlustab tema trooni – Kreon oli osav poliitik. Eriti küüniliselt mõjub Kreoni mõtteavaldus, kui ta üritab Antigonele, Eteoklese ja Polyneikese õele, selgeks teha oma arusaamist Eteoklese-kultusest: Kreon ütleb, et tema jaoks pole vahet, kas lahinguväljalt toodi ära Eteoklese või hoopis Polyneikese surnukeha, ei, ta läheb veel kaugemale, ta ütleb, et ta ei teagi kindlalt, kas linnas mitte Polyneikese surnukeha ei austata. Tema jaoks pole sellel tähtsust, loeb vaid see, et inimesed usuksid, et nad avaldavad austust Eteoklesele. Kreon on peamiselt monoloog, mis avab suurepäraselt kuninga hinge ja käitumismotiive. Lavastusel on huvitav lähenemine: Kreon, kes vestleb näiliselt Antigonega, kuid tegelikult peab monoloogi, pühib kogu oma vestluse ajal põrandalt üht liivast moodustatud ringi ära, mille jättis sinna eelmise lavastuse Oidipus. Kas see osutab sellele, et Teebas võimule tulnud uus režiim pühib mineviku, eelmise valitsusaja jälgi? Või hoopis patte?

Sylvia Kösteri Agaue algas hirmsalt. Muusika oli nii vali, et tahes-tahtmata tuli pähe mõte saalist lahkuda. Õnneks vaikis muusika veidike pärast seda, kui see mõte tekkis – aitas ka kõrvade kinnikatmine. Vali muusika, mille käigus tulid lavale hullunud pidulised ehk bakhandid ning toimus võigas valgusemäng prožektoritega, kujutas bakhanaali ehk orgialikku pidustust. Lavastus rajaneb Euripidese Bakhantidel. Teeba linna sisenenud võõrusu jüngriks on saanud Agaue, kuningas Pentheuse ema, keda tema poeg kuningas sellepärast hurjutama asub. Pentheus on uue võõrusu, veini ja pidustuste jumaluse Dionysose kultuse kõige ägedam vastane. Nii tõmbab ta endale veinijumala viha, kes korraldab selle, et bakhantlikku ekstaasi sattunud Agaue tapab oma poja, pidades teda lõviks. Psühholoogiselt on kõige raskemini mängitav stseen (ka originaalis) äratundmisstseen: Agaue avastab, et tema käes ei ole mitte lõvi, vaid tema lihase poja pea. Tema ümber olevad pidulised on korraga kainenenud ning vaatavad süüdistavalt Agauet, osutades talle näpuga. Lavastuses keris kõik selle viimase stseeni ootuses: Agaue võidukas käitumine, kui ta uhkeldab omaenda kätega tükideks rebitud lõvi peaga, tema trofeega, mida ta kavatseb oma pojale näidata. Seepärast mõjus äärmiselt häirivalt kui selle nii emotsionaalse äratundmisstseeni suvatses keegi publiku seast leida naljakas olevat, millest andis märku paar naeruturtsatust. Sylvia Kösteri lavastuses jäi omapärase ja huvitava joonena silma see, et pärast alguse bakhanaali kujutamist läksid ülejäänud pidulised saalitribüüni taha, kus istus publik. Tekkis mulje, et nad lahkusid saalist, kuid hiljem, mõne sobiva Agaue monoloogi koha juures, algasid veidrad naeruhääled ning lõpuks oli selge, et hullunud pidulised, ekstaasis kaotanud reaalsustaju nagu Pentheuse emagi, viibivad ikka ruumis ja naeravad koos naisega kaasa selle kõige võikama teo üle.

Teise osa Raho Aadla ja Martin Milli Agamemnonid on sisult täpselt samad. Mõlemad käsitlevad Mükeene kuninga Agamemnoni kõige raskemat sorti valikut: kas ohverdada oma armastatud tütar Iphigeneia ning saada tasuks rahvahulkade austus ja lugupidamine või jätta ta elama, kuid saada Kreeka hõimude poolt ära põlatud ning jäädvustuda ajalukku kui kehv valitseja, lühidalt, kas täita oma kohust perekonna või riigi ees. Iphigeneia ohverdamist nõuab nimelt jumalanna Artemis, kes ilma selle ohvrita ei kingi kreeklastele tuuli, mida on Egeuse mere ületamiseks vaja. Mõlemad lavastused põhinevad Euripidese tragöödial Iphigeneia Aulises. Meeldejäävam kui need kaks oli tsükli viimane lavastus, Jaanika Tammaru Klytaimnestra. Klytaimnestra lugu on oma teemalt ja tunnetelt võimsam ja laiahaardelisem kui tema abikaasa moraalse valiku lugu, mis on pelgalt filosoofiline. Kytaimnestra oli Agamemnoni abikaasa ja Iphigeneia ema, kes saabus koos oma tütrega just sinna paika, s.o Aulise sadamalinna, kus kuningas Agamemnon kavatses Iphigeneia ohverdada. Lavastus, nagu ka Aischylose näidend, käsitleb ema tundeid, eelkõige kurbust, meeleheidet ja viha oma abikaasa vastu, mis kõik lõpeb Agamemnoni tapmisega naise poolt. Kuninganna ahastuse edasiandmine õnnestus hästi.

Kolmanda osa Hippolytose-tsükkel, Tanel Saare Hippolytos ja Kersti Heinloo Phaidra, räägivad Theseuse pojast Hippolytosest, kes põlgab ära oma võõrasema lähenemiskatsed. Solvunud Phaidra, Theseuse teine abikaasa, vihastub ning valetab kirjas mehele, et hoopis Hippolytos üritas teda võrgutada, pärast mida naine läheb vabasurma. Kolmas osa oli mõnusalt lühike ning ka humoorikas. Oli meeldiv, et huumorit toodi pika teatriõhtu viimasesse osasse, kus ausalt öeldes mõtted juba mujale tüürisid (ja ühtlasi üllatav ning kiitustvääriv, et seda osati paigutada niivõrd sobival viisil tragöödiasse). Hippolytos oli nimelt kütt, kes kummardas jahipidamise jumalannat Artemist, kelle jaoks ta korjas austuse avaldamiseks hirvesarvi. Kõige naljakamal viisil esinesid neli napilt riides noormeest, sarved peas, hirvede rollis: liikudes, põgenedes ja lõpuks ka jahimehele vastu hakates, unustamata kordagi hirvelikke liigutusi ja isegi kehahoiakut.

Selle aktsiooni puhul peab rõhutama, et see oli EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantide osalusel tehtud lavastus: magistrandid olid ise idee ja lavastuse autorid ning ettekandjad laval. Seetõttu ei saa oodata, et see aitaks suuresti kaasa ametlike teatrite tähelepanu juhtimisele vana-atika tragöödiate lavastamisele. Sellest on kahju, sest ise pole Tallinna Draamateater või Linnateater selle peale tulnud – vähemalt pole asi lavastamiseni jõudnud. Siiski, laupäevane teatriõhtu oli just oma vaba ja julge klassikutega ümberkäimise poolest niivõrd elamusterohke, et ei saa jääda lootmast tulevikus näha ka originaale meie teatrite lavadel. Ja kes teab, ehk võetakse kunagi ette ka Oresteia täismahus ja originaalis lavale toomine! Julgen siiski arvata, et kui tulevikus mõeldakse ühegi vanakreeka näidendi lavastamisele, siis meenutatakse muuhulgas just seda aktsiooni.

Marten Teemant

Kõik tuleb tagasi anda

joobnud

„Joobnud“
Theatrum

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Lembit Peterson

Tõlkija: Tiit Alte
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Aive Sarapuu
Osades: Andri Luup, Anneli Tuulik, Eva Eensaar või Mari-Liis Lill, Helvin Kaljula, Laura Peterson või Kristiina-Hortensia Port, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Liina Olmaru, Piret Krumm, Rain Simmul, Sulev Teppart, Mart Aas, Leino Rei

 

Vahel harva, kui purjus inimesed pole uppunud kustumatusse melusse ja labasesse läbusse, kostab sotsiaalsete piiride lahtuvuse tagajärjel kuldseid sõnu. Maskid langevad, valehäbi on kadunud. Sel hetkel on näha, millest need inimesed mõtlevad, mida usuvad, mis neid täidab ja edasi viib. See hetk on justkui esimene tõeline kohtumine. Lavastus „Joobnud” on virvarr taolistest hetkedest, kusjuures näitlejad kehastavad isiksusi, kes suuresti erinevad ühiskondliku staatuse poolest. Ühine on vaid see, et kõik tegelaskujud on sügavas joobes.

Fjodor Dostojevski teosest „Vennad Karamazovid” kumav mõte väidab, et inimene, kes Jumalat ei usu, ei tohiks karta oma tegude tagajärgi. Sellest järeldub, et karma on olemas vaid siis, kui inimene seda tõeks peab. Jumalat uskudes aga, usub ta, et halvad teod ei jää karistuseta. Nuhtlus langeb osaks kõigile, kas siis selles elus või surmajärgselt. Lavastuses „Joobnud” tunnistasid ka põikpäisemad realistid lõpuks, et kuulevad Jumala sosistamist enda südames. Seda vaikset häält võib tõlgendada inimese enda moraalse kompassina, sest näidendi järgi ei ole Jumal midagi kauget ja tabamatut, vaid lasub meis kõigis. See on ehedate täitumata sisesoovide valgus, õiglusetunnetus, mis valdavas osas inimestes olemas on, kuid on tihti peitunud aastatega akumuleerunud ekslike otsuste, ihade ja valede varju.

Tõde ei ole alati üheselt mõistetav. Vahel on äärmiselt raske eristada õiget valest. Alaliselt õigeid otsuseid langetada ei ole esmatähtis, oluline on kõikidest juhtumustest õppida. Ükskõik kui kaugele valeuskumused inimest oma põhimõtetest juhtinud ka poleks, tähtis on ennast usaldada ja vigade suurusest ning arvust hoolimata püüelda eksiteilt koduteele.

Oma lihtsuses jahmatasid mind Lourenzi (Andri Luup) sõnad: „Ärge põdege!” Inimest jälitab tihti katkematu enesesüüdistus. Melanhoolias ulpida on meeletult magus, kuid sellest välja tulemine ülimalt vajalik. Pessimism ja raskemeelsus on läbinisti mõttetu, need paljunevad iseeneslikult ning nakkavad kõigile ja kõigele ümbritsevale, muutes elu asjatult raskemaks. Kammitsevatest ja süüdistavatest mõtetest vabanemine viib muutuseni nii sise- kui välismaailmas.

Kõike seda on lihtsam saavutada, kui prostituut Rosa (Piret Krumm) siirad sõnad kõrvus kumisevad: „Keegi ei saa mult rohkem nõuda, kui ma anda suudan.” See lause sisendab minusse lõpmatul hulgal meelekindlust ja vabadust. Lavastaja Lembit Peterson on öelnud: „Vabadus on armastuse eeltingimus.” Vabadus, nagu väitis etenduses Laura (Eva Eensaar või Mari-Liis Lill) tegelaskuju, tähendab anda ära oma süda teadmises, et tuled toime, mis iganes sellega juhtub. Usaldus enda vastu tekib just sellisel viisil oma kutsumust järgides. Usaldus oma armastatu vastu tekib, kui too oskab väärtustada ja hoida talle antud südant. Laura süda aga kuulus kellelegi, kes oli enda oma andnud kellelegi kolmandale. See nii loomulik elu osa muudab vahel eksiteilt lahti laskmise ääretult raskeks. Mõni rada on aga määratud olema ringtee või juhatama vaid tupikusse.

Inimesed on kahtlemata suhteliselt halvad ennustamises, mis neid õnnelikuks teeb. Püsivat õnne on raske saavutada ja usalduse ehitamine võtab aastaid. Just seetõttu kõnnime lihtsamat teed, langeme ihade küüsi ja sõlmime sidemeid kuradiga nagu Faust, lootes, et see meid õndsuseni viib. Mark (Marius Peterson) sõnas lavastuse lõpustseenis: „Kõik tuleb tagasi anda.” Enamik, mis inimene maailmalt võtab, mis talle ei kuulu, mis koguneb, on kammitsev ning rusuv süükoorem, tühine vatist täitematerjal. Sellest kõigest tuleb lahti lasta ja anda oma süda. Vaid eneseusalduse tiivul vormub argipäevast visand ja elust kunstiteos.

Kretel Kopra

Eesti esimene ballett

kratt

Eduard Tubina ballett kahes vaatuses
Maailmaesietendus: 31. märtsil 1943 Vanemuise teatris
Esietendus: 18. septembril 2015 Rahvusooperis Estonia

Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Dirigendid: Vello Pähn, Kaspar Mänd, Lauri Sirp
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Dekoratsioonikunstnik: Madis Nurms

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla Teater)
Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla Teater)
Graafika: Joanita Janson

Tantsijad: Denis Klimuk, Anatoli Arhangelski, Eneko Amarós, Jevgeni Grib, Marika Muiste jt
Laval esinesid: Rahvusooper Estonia orkester, naiskoor ja Eesti Rahvusballett

 

Jah, just nimelt – lugesite pealkirja õigesti. „Kratt“, Eduard Tubina muusikale kirjutatud ballett, oli esimene päris Eesti oma. 1943. aastal, kui möllas maailmasõda, oli ühel kevadõhtul inimestes piisavalt huvi ja pealehakkamist, et seada sammud Vanemuise teatrisse „Krati“ esietendusele. Ei tea, kas tollal sellele mõeldigi, kui murrangulise ettevõtmise tunnistajaks oldi. Nimelt jäi „Kratt“ ka viimaseks tükiks, mida vana Estonia lavalauad nägid, sest 9. märtsi õhtul 1944. aastal, vahetult pärast eesriide tõusmist, pommitati teater maatasa.

Aastakümned läksid, riigikorrad muutusid, kuid Kratt jäi ikka eesti rahvaga. Sellel hooajal Estonias tantsitav lavastus on juba mitmes variant Tubina muusikale ehitatud koreograafiast, kuid pole unustatud tähtsat pisiasja, et kunstil tuleb ajaga kaasas käia. Laval on näha uuenduslikkust igas aspektis – lavakujundusest ja valgustehnikast ebatraditsiooniliste balletielementideni välja.

Tegemist on tõesti suurepärase sõuga – saab nii välku, pauku kui tossu –, kuid pole unustatud eesti rahva mütoloogiat, kust Krati tegelaskuju pärineb. Kuigi Kurat ja tema käsilased oma välimusega pigem jaapani sõdureid meenutavad ja Krati peadki sätendav hõbedane parukas katab, tantsivad ikkagi külaelanikud simmanil rahvatantse, kannavad triibuseelikuid ning käivad saunas. Saunastseen oli mu isiklik lemmik – väga lõbustav oli vaadata tantsijaid (kellest osad ilmselgelt teisest rahvusest) end reipalt vihtlemas ja seejuures muhedat nägu tegemas. Muigasin, et ka esinejate jaoks ikka ehe põhjamaa kogemus.

Peale Madis Nurmsi lavakujunduse olid väga efektsed kõik Gerly Tinni kostüümid; nende kohta võib öelda, et rusikas silmaauku. Peened, ajastukohased, lausa selline täppistöö, et iga tikand paistis kätte! Kunstilise poole pealt ei saaks ma tõesti rohkem rahul olla.

Eriti tahan veel välja tuua Eneko Amaróse ehk Krati imelise töö laval. Tantsijal oli tegelasest lihtsalt nii hea arusaam, et laval ei tundunudki liikuvat inimene, vaid tõesti müstiline olend. Iga liigutus meisterlik, ent metsik; iga pilk konkreetne, ent salakaval. Nii hästi mängimist ja rolli veenvalt sisseelamist on publikuna au jälgida, loo kulg ei olnud sugugi lihtne või ühedimensiooniline.

Kas Krati väärtus on ajas kasvanud? Kindlasti. Meie avanevas maailmas tuleks iga rahvapärandit au sees hoida ning minu jaoks on Krati lugu otsene sild lapsepõlve mälestustemaailma. Olles ka suur teatri- ja tantsusõber, on taoliste tükkide vaatamine ja seedimine suur mõnu. Soovitan soojalt!

Saskia Puusaar

Kui ma oleksin ilus, siis ma oleksin sinu

„NO40 Pööriöö uni“
SHAKESPEARE/MENDELSSOHN/SEMPER/OJASOO/ELTS

Georg Meri ja Anu Lambi tõlked

Stsenaarium, lavastus, kujundus: Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Dirigent-muusikajuht: Olari Elts

Valguskunstnik: Pietu Pietiäinen
Animatsioon: Heta Jäälinoja, Aggie Pak-Yee Lee
Live mix: Maarja Pärsim
Animatsiooni mix: Alyona Movko
Operaatorid: Jekaterina Abramova, Sanna Maria Rink
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Animaatorid: Heta Jäälinoja, Aggie Pak-Yee Lee

Laval: Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja või Ragnar Uustal (kõik Teater NO99), ERSO, tütarlastekoor Ellerhein
Solistid: Arete Teemets, Kadri-Liis Kukk

Korraldajad: Teater NO99, ERSO, Eesti Kontsert

Esietendus 1. juunil kell 19:00 2016 Estonia kontserdisaalis.

„Pööriöö uni” on lavastus, mis on ääreni täis esteetilist naudingut. Visuaalne tegevustik on kaamerate ja prožektorite vahendusel kuvatud hiiglaslikule kerale saali kohal. ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein toovad kuuldavale Mendelssohni kauni teose «Midsummer Night’s Dream». Eriliselt jääb silma näitlejate varjamatu toores emotsioon, kui kõlavad Shakespeare´i ,,Suveöö unenäo” värsid Anu Lambi võtmes. Tegelaskujud on justkui neetud. Miski ei peata neid, kui edasiviiv jõud on armastus.

Lavastuse alguses armastab Demetrius Hermiat, Helena Demetriust, Hermia ja Lysander aga õnnelikult üksteist. See kõik on aga pidevas muutuses. Armastus ja vihkamine pimestab pööriööl tegelaskujusid vaheldumisi, luues segadust, valu, pisaraid ja kahtlusi tegelaste tõotuste siiruses. Isegi, kui armastatu vihkab, põlgab, pruugib sõimusõnu armunu näkku, ei oma see tähtsust, sest elu mõte lasub armsama vastuarmastusel.

Taoliste tunnete ülev väljendamine on pilge inimemotsioonide muutlikkuse, lausa mõttetuse pihta. Lavastus ja näitlejate meisterlikkus viib need teataval määral absurdini. Etenduses on armastus kui kinnisidee. Justkui tundmuste vangla, kus kõik väljaspool armastatut on tühine, pakkumata ühtki sensatsiooni. Isegi armastatu põlgus ja sajatused on tähelepanu, mille eest tänulik olla. Armastusel on suur võim. Lihtne on ülevate tunnete hoovuses unustada kõige muu tähendus. Ohtlik on lasta enda rahulolul sõltuda täielikult kellestki teisest, sest kui armastatu õnn lasub mujal, variseb kokku kõik, mis elule värvi, ilu ja mõtte annab.

Etenduses näitab harukordset näitlejameisterlikkust Jörgen Liik, kes kehastab Nick Bottomit. Bottom on Shakespeare´i teosest tuttav kangur, kes proovib oma lavastuses «Pyramuse ja Thisbe ülikurblik lustmäng ja ülihale ots» mängida kõiki võimalikke osatäitjaid: Lõvi, Pyramust, Thisbet ja ülejäänud tegelaskujusid. Nick Bottom tõi lavastusse võrdsel määral naljatlust ja traagikat. Tema kõnest jäi kõrvu kumama lause: „Kui ma oleksin ilus, siis ma oleksin sinu”. Enamik inimesi kogeb elus armastust vastuarmastuseta. Kuni inimene ei mõista armastuse haruldust ja keerukust, ei oska ta seda väärtustada ega hoida. Kõnekujundis võib näha ka mõtet, et inimestena võtame vastu armastuse mida arvame, et väärime. Meie elu on piiratud, nagu müür Thisbe ja Pyramuse vahel seisab hirm me ees, laskmata meil püüelda väärtuste poole, mis viiksid meid lähemale oma kujutlusele täiuslikust elust ja õnnest.

Liigi lõpumonoloog oli äratus pööriöö unest. Esimest korda oli näitlejal vahetu kontakt publikuga. Ülikurblik kurbmäng sai oma traagilise lõpu. Viimane kõlama jääv fraas lavastusest oli: “Rutake, tõtake, koidu ajal kohtume”. Saali tungis hommikuse uduloorina kergus ja valgus ning oli selge, et kõik kunstivormid olid moodustanud täiusliku naturaalse koosluse.

Kretel Kopra