Tähed ja vihm Dorpati taevas

Julie_555x800_mediumLoone Otsa Toomemäe nokturn „Julie ja tähed“

Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Marion Undusk
Valguskujundaja: Andres Sarv
Muusikaline kujundaja: Toomas Lunge
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lavavõitlus: Hellar Bergmann

Osades: Maria Annus, Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Marika Barabanštšikova, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Kristjan Sarv

Vanemuise teatri suvelavastus, esietendus 10. augustil 2016

Eestlased on teatrirahvas. Me tõestame seda igal suvel, käies vaatamas vabaõhulavastusi, mille lahutamatuks koostisosaks kipub olema vihm. Nii me siis ligunesimegi – mina ja mitukümmend teist teatrihuvilist – ühel Eesti suveõhtul Tartu tähetorni jalamil Toomemäel. Me olime sinna tulnud, et hoolimata päev otsa kallanud vihmast heita Loone Otsa Toomemäe nokturni „Julie ja tähed“ abil pilt 19. sajandi baltisaksa maalikunstniku Julie Hagen-Schwarzi ellu.

Maria Annuse kehastuses ellu ärganud Julie elu oli täis valikuid: kas juhinduda iseenda või oma kunstiõpetajast isa soovidest; kas elada oma paljutõotavale karjäärile (mida tollal oleks naisterahva puhul peetud ülimaks ekstsentrilisuseks) või olla eelkõige armastav abikaasa ja ema; kas jääda kodusesse Tartusse või olla kosmopoliit Euroopas. Lavastus heidab ühe andeka naise eluloo abil pilgu ka üldisemalt naise rollile 19. sajandil. Kinder, Kirche, Küche või hoopis pintsel, palett ja molbert? Julie püüab ühendada neid mõlemaid. Temas on vaikne leppimine luhtunud karjääriga: maailmakuulsat kunstnikku temast ju ei saanud. Kuid siiski pole ta ka tavaline koduperenaine, patjade kloppimise asemel kuulub tema süda maalimisele ja sellele tahab ta ka pühenduda. Lavastuse käigus valmib Julie armastatud abikaasa Peter Carl Ludwig Schwarzi ehk Musta Peetri (Kristjan Sarve) portree. Ludwig on Siberi-uurijast astronoom, kes Julie jaoks oli ja on tabamatu. Mehe pikad uurimisretked jätavad Julie pikkadeks aastateks üksinda, ja kui ta siis lõpuks tuleb, keerlevad tal peas üksnes külmad ja kauged päris-taeva tähed. Omaenda kodus särav komeet – Julie – jääb aga tähelepanuta.

Lavastus ei ole tegelikult nukker, kaugel sellest. Pigem kirjeldaksin seda kui maagilis-mängulist ajaloolist komöödiat, mis püsib püsti peamiselt tuntud ajalooliste tegelaskujude seatud raamidel. Tegemist on äärmiselt kohaspetsiifilise teosega. Toomemäe ja tähetornita poleks lavastusel õiget tunnet, saalis mängides jääks teatritükk kaugeks. Vanemuise eesmärk on „Juliet ja tähti“ lavale tuues olnud üllas ja arusaadav – tõmmata tähelepanu tükikesele Tartu ja laiemalt Eesti ajaloost. Lavale astuvad ka kindralist geodeet Carl Friedrich Tenner (Margus Jaanovits) ning kõigist tegelaskujudest ehk kõige tuntum, akadeemik Friedrich Georg Wilhelm Struve (Rain Simmul). Mõlemad on parajad karakterid, kes omavahel heasüdamlikult nääklevad, pillutades aeg-ajalt lausepärleid Struve laste arvu või erinevate rohimisstiilide kohta. Paraku vahelduvad mahlakad sententsid kuiva ja ühekülgse dialoogiga, mis mõjub kui sunnitud liha luudel, et ei oleks piinlikku vaikust. Olukorda on parandatud erinevate efektidega ning lihtsate jantlike stseenidega. Näiteks on Marika Barabantšiškova mängitud õitsev lesk Margarete Veronika Luise Ernestine Müller (eks proovige seda ühe hingetõmbega öelda!) just kergele suvelavastusele sobilik tegelaskuju. Üleni roosas pitsivahus ringihõljuv naiivitar naerutab küll rahvast, kuid see tundub olevat ka tema tegelaskuju ainuke eesmärk. Väheks jääb sisukust, mille puudujääk on paraku suvelavastuste juures levinud. Üllatavaim tegelaskuju on hoopis Reimo Sagori mängitud korstnapühkija-muinasjutuvestja. Tema ilmumine ja kohalolek on ootamatu, ta oskab tulla alati õigel hetkel ja öelda õigeid asju. Kui Julie esimene „Must Peeter“, astronoomist abikaasa Schwarz, eelistab lapsikuste asemel tööd teha, siis korstnapühkijast „Must Peeter“ avab Julies mängulisema poole. Ta süstib kunstnikuprouasse elurõõmu, viib ta tagasi nooruspõlveradadele kuumas Itaalias ja tema kohalolu mõjub alati nagu killuke unenäost. Võib-olla esindab ta kõike seda, mida Julie tahaks lisaks pühendumusele näha ka oma abikaasas. Siiski paraneb lavastuse lõpuks ka perekond Schwarzi suhtlemisoskus. Armastus on alati olemas olnud, lihtsalt napib oskusi seda välja öelda. Aga eks see olegi raske.

„Julie ja tähed“ on sobilik lavastus suveõhtusse, kuid tõepoolest ainult sinna. Toomemäe võluvägi aitab teatritüki õnnestumisele palju kaasa. Kostüümid on uhked, nalja saab ka ja etenduse lõpetav ilutulestik on kirsiks tordil. Tegemist oli kergema lavastusega, kui olin arvanud, kuid tervikuna jäi nähtust helge ja soe mulje, mida ei suutnud ära uhtuda isegi kogu lavastuse aja taevast kallanud vihm.

Hanna Marrandi

all tomorrow’s parties

13116114_1718183648421507_1690329620549960363_o

Autor/esitaja: Inga Salurand

Autor/muusika: Hendrik Kaljujärv

Lava/valgus: Oliver Kulpsoo

Video: Emer Värk

Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava

Toetajad: Kultuurkapital

Esietendus: 11. mai 2016 Sõltumatu Tantsu Laval

 

 

Elevus oli suur, kui esmakordselt elus jalad Sõltumatu Tantsu Lava poole seadsin. Olin sellest kontseptsioonist kuulnud üht-teist – et pesitsevad otseloomulikult Telliskivis ja et seal on koos väga mitmenäoliste ja loovate noorte inimeste kamp. Neid asju tundsin seal viibides kindlasti, ja ka selle lavastuse puhul mängis just etendatava loo originaalsus suurt rolli.

Tantsulavastusest “all tomorrow’s parties” osasaamine on kindlasti kogemus omaette. Saal on väike, publikut vähe, kogemus lausa intiimne. Laval saab näha ultraviolettlampi. Suitsevat viirukit. Tilkuvat vett. Mulda, mulda, mulda. Ämblikmehena mööda valgetest kahhelplaatidest kaldseina ülesronivat näitlejat. Salapärast võdisevat kilekotti, mille sisu teadasaamine tõenäoliselt iga vaatajat esimese poole etendusest painab. Laineid. Võnkeid. Nii füüsilises kui visuaalses mõttes.

Ämblikmehest rääkides peaks ära märkima Inga Saluranna. Tema liikumine, näoilmed ja üldine olek tekitasid veidra sensatsiooni – kohati kõheda, nagu polekski ülejäänud publikut saalis ja tal jaguks silmi vaid sulle. Vahel ei pannud ta justkui sedagi tähele, et ta laval on, mis tunduski olevat osa rollist. Näitleja meisterlikkuse jälgimine oli peaaegu hüpnotiseeriv. Kuna Salurannale kuulus nii autori kui esitaja roll, suutis ta laitmatult ümber kehastuda.

Siiski jäi etendusest nagu midagi puudu. Mingi sügavus kulminatsiooni või lõpplahenduse näol… Ehk oligi tükk mõeldud pigem n-ö kulgeva mõtte- ja tunderännakuna, ja võib-olla ei lasknud minu tollased hetkeemotsioonid mul seda täielikult nautida. Heli- ja valgusefektid olid tasemel, tõsi. Kuid kohati oli mõnda detaili liiga palju ja kordused hakkasid tüütama.

Kui aga sooviksite minna oma silmaga kaema, mis tundeid see tükk teis tekitada võib, siis soovitan vaadata siit treilerit. Üks etendus jääb veel ka novembrikuusse!

Saskia Puusaar

Haprus meie eludes

 

Klaasist loomaaed. Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs.Klaasist_loomaaed_piletimaailm_1000x1329.indd

VAT teater

Autor: Tennessee Williams

Tõlkija: Jaak Rähesoo

Lavastaja: Katariina Unt

Kunstik: Pille Jänes

Lavastusdramaturg: Siret Paju

Osades: Katariina Unt ja EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengid Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla

Esietendus 28. oktoobril Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Katariina Undi lavastatud EMTA lavakunstikooli 27. lennu üks bakalaureuselavastusi „Klaasist loomaaed“ on korralik teatritöö. Kõigest kolm noort näitlejat koos juhendaja Katariina Undiga mängivad nukrat reaalsust, milles läbi erinevate karakterite avaldub ühe pere lugu, saatjaiks suure depressiooni aegne Ameerika ja kinokunsti petlik võlu.

Loo kese keerleb ümber Amanda Wingfieldi (Katariina Unt) ja tema laste Laura (Ester Kuntu) ning Tomi (Karl Laumets) vaheliste suhete. Vaatajale avaneb lugu läbi Tomi mälestuste, kes jutustab tagasivaates enda perest, olles ise juba aastaid tagasi kodust lahkunud. Siiski saab sellest, et tegu on raamjutustusega, aru vaid lavastuse alguses ja lõpus. Ema Amanda mäletab veel ilusat nooruspõlve, mil tal kui lõunaosariikidest pärit jõukal neiul oli „ühel õhtul külas 17 kosilast korraga“ ja ka malaariapalavik ei takistanud tantsupidudel käimist. Kleidid olid kaharad, tunded suured ja tulevik paistis helge. Kuid nüüd on Blue Mountaini elu kauge mälestus, reaalsuses elab Amanda Saint Louisis kitsukeses korteris koos kahe varastes kahekümnendates lapsega. Mees on läinud oma teed, tütar on äärmiselt arg ja lonkab, poeg aga sarnaneb järjest rohkem oma keevalisele isale. Minevik on lõputu kahetsuse allikas ning ema ei väsi sellest allikast oma lastele üha uusi etteheiteid ammutamast. Amanda armastab oma lapsi, kuid teeb seda lämmataval, lausa piinaval kombel. Miski pole küllalt hea. Töö kaubalaos ei paku Tomile rahuldust, kuid pere ainsa leivateenijana ei saa ta sellest loobuda. Et üksluisesse ellu vähegi seikluslikkust tuua, käib ta igal õhtul kinos, ema aga ei mõista, kuidas võib keegi nii sageli liikuvaid pilte vaatamas käia. Laura kannatab olukorra all, mis tänapäeval diagnoositaks kiiresti raskekujulise ärevushäirena, kuid omas ajas ei leidnud ta vajalikku mõistmist. Seetõttu loobus tütarlaps isegi kaubanduskolledžis käimisest ning külastas selle asemel iga päev loomaaia pingviinimaja või kunstimuuseumi. Amanda soovis Laurale suurepärast tulevikku ja tunneb end petetuna, kui tütar tema lootusi ei täida. Paraku on juba kord nii, et vanemate kõrged ootused lastele kipuvad sageli lõppema valusalt. Tänapäeva teatrikülastajal ei tohiks olla keeruline Laurat mõista, on ju nüüdsel ajal ootused lastele sageli veelgi suuremad ning samamoodi pettumused.

Amanda uus eesmärk on oma tütrele hea abikaasa leida. Potentsiaalseks kandidaadiks saab Jim O´Connor (Risto Vaidla), kes on Tomi töökaaslane. Suurte ambitsioonidega heatahtlik noormees tutvustab Laurale täiesti uut maailma: annab talle mõista, et iga inimene on millegi poolest eriline, ning näitab armastuse maagiat. Ja kuigi Jimist ei saa Laura abikaasat, on temaga kohtumine siiski tüdruku jaoks murdepunktiks. Tundub, et edaspidi saab kõik Laura jaoks minna vaid paremaks. Ta on õppinud tundma maailma uut ja helgemat tahku. Laura lemmiktegevus on oma klaasist loomakeste kollektsiooniga tegelemine. Haprad iluasjad võivad kergesti puruneda ja ükssarvikuga – Laura lemmikuga – nii juhtubki, kuna Jim ajab loomakese laualt maha. Kukkudes sarvest ilma jäänud ükssarvik on nagu Laura – tema igaveses vaikelus toimus muutus ja midagi temast kadus koos sellega. Kuid kas see ongi halb? Sarveta ükssarvik on ju nagu hobune. Seega ei ole ta enam üksi, sest erinevalt ükssarvikutest on hobuseid maailmas rohkesti. Nii on lootust, et kui Laural on julgust muutusteks, jõuab ükskord ka tema endasarnaste sekka. Ehk leiab ta kellegi, kes hindab „kodusistuja“-tüüpi tüdrukuid ja Laura ei pea kartma enam oma hingehaprust, mis on alati purunemisohus.

„Klaasist loomaaia“ näol on tegemist Katariina Undi esimese iseseisva lavastajatööga teatris. Väheste tegelaskujude ja veel vähemate rekvisiitidega on suudetud luua lavastus, mille pinge ei lahtu. Näitlejate omavaheline sünergia on selgesti tajutav. Kuna tekst oli vaidlemisstseenides tihe, esines takerdumisi ja intonatsioonivigasid, kuid see on mõistetav, sest tudengite näol pole tegu veel küpsete näitlejatega. Ester Kuntul on omapärane oskus mängida lapselikult armsaid, veidike naiivseid ja kartlikke tegelaskujusid, mis võikski minu arvates kujuneda tema firmamärgiks. Lavastuse õnnestumisele aitas palju kaasa valgusega mängimine. Valguse suunamise ja selle tugevuse reguleerimisega kallutati loo atmosfääri sobivas suunas.

Valdavalt tumedates toonides lavastus on peegelpilt segastest peresuhetest, mis ajas kuigi palju ei muutu. Palju on näilist: istutakse nähtamatu laua taga, süües nähtamatute söögiriistadega nähtamatut toitu; tegelased elavad minevikus või unistustes, sest päriselu pole toonud oodatud õnne. Kuid läbi selle kõige kumab ka lootuskiir – ikka see vana hea armastus. Ta võib olla küll keeruline nagu Amanda, Laura ja Tomi suhtedki, kuid lõpuks tuleb ikkagi tõdeda, et armastus päästab maailma. Kui me vaid laseme tal seda teha.

Hanna Marrandi

Mirandolina – naise etalon?

Mirandolina_A2_4.indd

Autor: Carlo Goldoni

Lavastaja: Giorgio Bongiovanni (Itaalia)

Kunstnik: Pille Jänes

Valguskunstnik: Sander Põllu

Lavastaja assistent: Auri Jürna

Lavameister ja tehnik: Raul Õitspuu

Osades: Katariina Unt, Peeter Tammearu, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Liisa Saaremäel ja Lauli Otsar

 

Tähelepanu, vaatamine on omal vastutusel. Armuõnn ei pruugigi olla muinasjutuline müsteerium, vaid teise (sugu)poole teadlik või alateadlik mäng. Vabadus ja vastutus mängida jääb igaühe kanda. Just nimelt Mirandolina on selle mängu ekspert, sotsiaalse rolli (naise) kehastus.

Mirandolina on Naine, kes omab võõrastemaja. Ta armastab oma tööd – hoolitseda teiste ja puhtuse eest. Läbi aegade on võõrastemajas peatunud mitmed mehed, kes kõik lootusetult armuvad daami malbesse ja lahkesse loomusesse. Asjaolud lähevad põnevaks, kui uueks külaliseks tuleb mees, kes põlgab teist sugupoolt. Mirandolina aga sellega ei lepi, tema võrgutused ei jäta ühtki meest külmaks. Tõelise naisena ei lase Mirandolina oma sugu diskrediteerida ja enda võimetele piiri seada. Naissoo üllas ülesanne on panna mehi end austama.

Kahe vastandliku tegelaskuju kohtudes läheb olustik pingeliseks ja intrigeerivaks. Sellest karmist rivaalitsemisest on võimalik välja tulla vaid kas uhke võiduga või hävitusliku ja häbistava kaotusega. Mirandolina eduvõti on iseäranis huvitav ja pealtnäha vastuoluline – ta mängib alandlikku. Ta on äärmiselt vagur, kuid tegelikkuses on ta võimukandja. Teine võti on teada-tuntud kättesaamatuse valem – ahvatle maiuspalaga, kuid ära lase seda ära süüa, kuniks isik on nõus andma kõik, et suu magusaks saada (destruktiivne soov). Peenetundelistele manöövritele on vaesel mehel vastu pakkuda vaid tõsine maskulliinsus, taktitundetus ja robustsed väljaütlemised. Kogu etenduse vältel äärmiselt nauditav jälgida tähtsa ego kokkuvarisemist.

Eriti naistel on lavastuse vältel palju äratundmist. Imekspandav on aspekt, et sajandeid vana lavastus endiselt kõnetab inimesi ja käsitletud teemad on ikka veel aktuaalsed, kuigi armastuse definitsioon ühiskonnas on muutunud. Küllap see siis tõesti räägibki midagi (lääneliku) paarisuhte ja naiselikkuse olemusest ja ehk ka saladustest.

Mari-Liis Vähi

Südaöise Pariisi võlu ja valu

„Kesköö Pariisis”, ballett kahes vaatusesKeskoo_150x212

Muusika: George Gershwin, Leonard Bernstein, Sidney Bechet

Lavastaja-koreograaf: Michael Shannon

Libreto autorid: Michael Shannon, Mare Tommingas

Kunstnik: Mare Tommingas

Videokunstnik: Taavi „Miisu” Varm

Repetiitorid: Jelena Karpova, Mare Tommingas

Valguskujundajad: Imbi Mälk, Mare Tommingas

Inspitsent: Kaisa Riivald

Esietendus Vanemuise väikeses majas 24. oktoobril 2015

Life is just a bowl of cherries.
Don’t take it serious; life’s so mysterious.
You work, you save, you worry so,
But you can’t take your dough when you go, go, go.
So keep repeating it’s the berries,
The strongest oak must fall,
The sweet things in life, to you were just loaned
So how can you lose what you’ve never owned?
Life is just a bowl of cherries,
So live and laugh at it all.

George Gershwin „Life is Just A Bowl of Cherries”

Kujutage endale ette 1920.-30. aastate Pariisi. Sigaretisuitsust, džässist ja koketsetest femme fatale’idest läbiimbunud muretut paika, mis oma vaieldamatust pahelisusest hoolimata oli siis ja on ka praegu armastuse pealinn. Kuid kas tõeline armastus on väärt lõbust loobumist? Kes on sõbrad, kes vaenlased? Kas üldse saab kedagi usaldada? Valitseb moraalitus, hõlbuelu, konflikt romantika ja iha vahel. Jääb üle vaid loota, et roosadest pilvedest maa peale tulek ei ole liiga valulik, sest selline elu ei saa igavesti kestma jääda. Tuleb teha valikuid ja kuulata enda südame häält. Seda kõike ilmestab ja saadab balletietenduses Ameerika helilooja George Gershwini mitmekülgne muusika, kuid kõlab ka teiste heliloojate teoseid, näiteks lavastuse algus- ja lõpuloona Sidney Bechet „Petite Fleur“. Tänapäevase elemendina mõjuvad valgetele paanidele kuvatavad hiigelsuured mustvalged kuulsate pariislaste näopildid, mis veelgi sisendavad tunnet, et saalis liigub ringi see müstiline Pariisi vaim, mida kindlasti publikust nii mõnigi otsima oli tulnud. Ka koreograafia on kaasaegne: kõik liigutused ei ole ehk nii „ilusad“ kui mõnes traditsioonilises balletis, kuid see kindlasti ei häiri, vaid mõjub hoopis värskelt ja inimlikult. Ei saa ju baleriinideltki oodata vaid varbaotstel hõljumist.

Balleti kui füüsilise lavastuse lahtimõtestamisel on tähtis roll sisu mõistmisel. Etenduse libreto autor ja kunstnik Mare Tommingas on kirjutanud: „Tegelikult on „Kesköö Pariisis“ lihtne armastuslugu. Võib ka öelda, et see on kaasaegne romantiline ballett, kus ei puudu armastuskolmnurk ja intriigid.“

Armastuslooga ongi kahtlemata tegemist. Tänavalaterna valguses kohtuvad noormees ja neiu: Morris (Alain Divoux) ning Rose (Raminta Rudžionyte). Mõlemad noored, naiivsed, maailma pahedest veel puutumata. Nende vahel silmapilkselt tärkav armastus ei saa loomulikult kulgeda takistusteta. Morris kui heausklik noormees, n-ö „puhas leht“, laseb linnal end kaasa kanda, ahmib nii head kui halba endasse. Oma teekonnal öises Pariisis kohtub ta mitmete sel ajastul elanud silmapaistavate kultuuritegelastega, kellest igaüks omal moel jätab talle jälje. Morris ise tahaks vaid tagasi saada oma Rose’i, kes selles meeletus virvarris korraga kadunud on. Ehkki ta aeg-ajalt silmapiiril vilksatab, ei suuda noormees tüdrukule piisavalt lähedale pääseda ja nii kaob Rose üha uuesti. Kuid loodus tühja kohta ei salli: peagi keerleb Morrise ümber juba keegi teine. Miss Blacki (kujutatud on Josephine Bakerit, tantsib Tarasina Masi) kavatsused on sama tumedad kui tema nimi, end süütu Morris ei oska seda aimata ja laseb naisel end ümber sõrme keerata. Silmakirjalikkuse äratundmine võib keeruline olla ja kirju maailm ajab pea sassi ka tänapäeval – selle mõistmiseks ei pea olema kogenud elu eelmise sajandi esimese poole Pariisis.

Antipaatse võimuihara tegelasena on kujutatud lavastuses ka maailmakuulsat sürrealisti Salvador Dalíd (Diego Cardelli). Kavalalt üleolev muie näol, püüab ta Morrist üha uuesti ja uuesti endale allutada. Füüsiline sõnum üleolekust ei saaks olla selgem. Ekstravagantselt riides Dalí tirib noormeest sallist, ronib talle põlvedele ning lõpuks katab kaelarätiga ka tema näo, muutes Morrise sarnaseks sürreaalsete taustkarakteritega, kelle sukastatud pead mõjuvad algusest peale pahaendelistena. Ka Rose satub Dalí võrku: tema mõjuvõim ulatub kõikjale.

Aadlisuguvõsast pärit Itaalia juurtega moelooja madame Elsa Schiaparelli (Amy Bowring) korraldab laval moeshow, sametkleitides võluvad tantsijannad täidavad oma sarmiga kogu lava. Kõik toimub kiiresti, ühed tüdrukud kaovad, teised tulevad. Metropol ei maga kunagi. Korraga tundub, et mannekeenid on muutunud kellekski, kes meelaste liigutuste, satäänpesu ja mesimagusate naeratustega paljastavad noormehele hoopis Pariisi varjatumat, punastest laternatest valgustatud poolt. Millised poosid, millised liigutused! Selline kelmikus on küll ootamatu, ent lavastuse temaatikat arvestades ei saa seda siiski ebasobivaks pidada. Mainides madame Elsat, ei saa unustada ka laval tema saatjana kujutatud Romani (mõeldud on kunstigeeniust Ertéd, tantsib Jack Traylen), kes reaalselt oli äärmiselt andekas, kuid kelle tegelaskuju lavastuses eriliselt silma ei paistnud.

Tundub, et pea kõiki kujutatud kuulsaid kultuuritegelasi oli publikule tutvustatud halva nurga alt, vastandades neid selgelt kahele heale peategelasele. Siiski oli lisaks Morrisele ja Rose´ile veel üks tegelaskuju, kelle soolonumber halvaendelisust ei sisendanud. Minu lemmikhetk lavastuses saabus siis, kui rambivalgusesse tuli J.B. (Brandon Alexander). Sensuaalsete liigutustega šokolaadikarva ingellik kuju ilmus täiesti ootamatult, kuid seda enam oli ta kirsiks tordil. Lumivalgetest sulgedest lehvikute sabaks seadmine kutsus esile ka publiku ainukese naeruturtsatuse kogu etenduse jooksul, kuid seegi ei rikkunud tekkinud maagilist aurat. Üllataval kombel oli just Brandon Alexander ainuke tantsija, kes etenduse lõpul kummardades küll esireas seisis, kuid kellele lilli ei ulatatud. Ilmselt oli siiski tegemist juhusega.

Kes teab, kas just tolle meesingli ilmumine tõi juba kaootiliseks kujunenud süžeesse pöörde, kuid lavastuse lõpus ilmus korraga jälle välja Rose, samas kleidis ja sama armas. Vahepeal poleks justkui midagi juhtunud. Morris haaras õrnalt tal käest, üheskoos pöörasid nad publikule selja ja kadusid. Võib-olla igavikku, võib-olla üksnes homsesse, kuid igatahes koos. Kuidas saakski teisiti, jutt käib ju ometi armastuse pealinnast.

Pärast etendust sõitsin rattaga koju ja täiskuu valgustas mu teed. Korraga ei tundunudki õhtune Tartu kesköisest Pariisist nii erinev. Ainult pahelisust ja silmakirjalikkust on siin vähem ning rahu rohkem.

Hanna Marrandi

 

Idamaine pärl balletitaevas

bajad

Libreto ja originaalkoreograafia: Marius Petipa, Sergei Hudekov

Muusika: Ludwig Minkus

Uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja: Toomas Edur

Lavastaja assistent: Jevgeni Neff (Venemaa)

Dirigendid: Risto Joost, Lauri Sirp

Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Osades: Nikia, bajadeer: Nanae Maruyama , Alena Shkatula; Gamzatti, radža tütar: Luana Georg, Ekaterina Oleynik, Ksenia Seletskaja; Solor, sõjamees: Anatoli Arhangelski, Denis Klimuk, Maksim Tšukarjov, Sergei Upkin; Kuldne templijumalus: Jonathan Hanks, Bruno Micchiardi, Sergei Upkin

 

 

„Bajadeeri“ ehk India templitantsijat tuntakse kui üht ballettide kuningannadest.  Originaalis Marius Petipa seatud koreograafia ja Ludwig Minkuse muusika on lummanud publikut juba pea 140 aastat, loo keskmeks kaasahaarav võitlus armastuse nimel.  2013. aastal esietendunud Toomas Eduri seatud lavastuses sai originaalis neljavaatuseline teos kahevaatuseliseks, eemaldati mõned tantsud esimesest kahest teosest ja suur osa teisest vaatusest pühendati kuulsale „Varjuderiigi“ stseenile.

Templitantsija Nikia ja sõdalase Solori armastus teineteise vastu ilmneb veidi pärast kardinate lahtirullumist. Nende kiindumus on aga keelatud ning seda püüavad takistada võimas ülembrahmaan, radža (India vürst) ja tolle tütar Gamzatti. Salasepitsuste tulemusel leiab Solor end paaripanduna Gamzattiga, kuid hoolimata naise pingutustest, libiseb üle sõdalase näo värske abikaasaga tantsides tihti kurblik vari. Kurbusest saab aga ahastus ühes meeletu igatsusega, kui Nikia julmalt tapetakse. Solor mässib end valu vältimiseks lohutava oopiumi embusesse, jõudes nõnda varjude maailma, kus  kohtub taas tantsijatariga. Balletti lõpus heidab Solor hinge, jäädes alatiseks Nikiaga teispoolsusesse – seepärast lahkub ka vaataja ehk mõneti lootusrikkamana.

Sergei Upkin ei paistnud Solori rollis silma ainult väga hea liikuvuse ja tehnika vaid ka tohutult ilmeka esituse poolest ning iga väljapeetud liigutus väljendas kiindumust Nikia vastu. Nanae Maruyama köitis Nikiat kehastades tähelepanu neiuliku, rafineeritud ja õrna tantsustiiliga, jättes hapra, kuid kirgliku mulje stseenis, kus püüdis Gamzatti haavata. Seevastu väga naiselik ja enesekindel Luana Georgi esitus Gamzattina vürtsitas kolmnurga dünaamikat, tuues välja terava kontrasti Nikia ja enda tegelaskuju vahel. Lavastuslikult nauditav idamaine lugu pakkus lisaks koreograafilisele silmailule ka kaunist helipilti, mille eest hoolitsesid mängleva kerguse, kuid ülima täpsusega Risto Joosti juhtimisel Rahvusooperi orkestrandid. Tähelepanuta ei saa jätta ka inglise päritoluga Peter Docherty eksootilist ning rikkalikku lavakujundust, mis ehtis oma külluslikkusevaibaga kogu etendust.

Kui aga unustada grandioossete esituste, pitsivahu ja kullaehteis dekoratsioonide unelm, jääb kõlama romantiline lugu üksteisele jäägitult pühendunud armastajatest. Ja armastus on selles teoses igavene.

Andrea Annus

Faust – pisut petlik pealkiri

concertShortOoper kahes vaatuses

Autor: Charles Gounod

Libreto: Jules Barbier ja Michel Carré

Lavastaja: Dmitri Bergman (Helikon-Opera, Moskva)

Kunstnik: Ene-Liis Semper (NO99)

Koreograaf: Edvald Smirnov (Venemaa)

 

Johann Wolfgang Goethe samanimelise tragöödia ja Michel Carré näidendi “Faust ja Margarita” ainetel kirjutatud ooper, mis esietendus Pariisis 1859. aastal. “Faust” on grand opéra stiilinäide ja ka selle ooperitüübi üks tuntumaid esindajaid. Pärast 66-aastast vaheaega naasis see 2012. aastal Dmitri Bergmani käe all Estonia lavalaudadele ja seda mängitakse siiani.

 

Ühe ooperi süžeed puudutava asja sooviksin kohe selgeks teha. Kuigi lavastus järgib üldjoones Goethe “Fausti”, siis pole siin tegemist mitte tragöödiaga Faustist ja sellest, kuidas ta oma hinge saatanale müüb, vaid tragöödiaga Margaretest ja tema tunnetest Fausti vastu. Peategelase muutuse tõttu etendatigi Saksamaal ooperit mitte “Fausti”, vaid “Margarethe” nime all. Nii et kui soovite näha Goethe tragöödiat, kus tegelased laulavad ja taustaks mängitakse muusikat, siis võib see ooper teile pettumuse valmistada. Ma ütlen “võib”, sest kuigi on võimalik, et lugu jätab vajaka, siis kogu ülejäänud ooper korvab selle mitmekordselt.

 

“Faust” on oma autori üks populaarsemaid oopereid ja seda kuulates ei ole raske aru saada, miks see nii on. Gounod’ viisid on äärmiselt kaasakiskuvad, sõdurite marss teise vaatuse alguses (Deposons les armes ja Gloire immortelle de nos aïeux) paneb vägisi jala tatsuma ja kuulates Mefisto aariat esimeses vaatuses (Le veau d’or) tahaks ise ka saatana peol kaasa lüüa.

 

Vokaalselt on lavastus samuti muljetavaldav. Margarete niinimetatud Pärlite aarias (Ah! je ris de me voir si belle en ce miroir) sai Marie Fajtova (Tšehhi) oma häälepaelad valla lasta ja kõrgetel nootidel polnud otsa ega äärt. Ka koor tegi meeldejääva etteaste nii juba mainitud sõdurite marsiga kui ka esimese vaatuse peol (Vin ou Bière). Minu jaoks oli kõige väljapaistvam siiski Ain Anger (Viini Riigiooper) Mefisto rollis, kelle võimukas bass oli lihtsalt hingemattev ning kelle aariaid nii esimesest vaatusest (Le veau d’or) kui ka teisest (Vous qui faites l’endormie) võiksin kuulata lõputult. Sama ei saa kahjuks öelda Fausti rolli kohta. Kuna ooperi loo tõttu mängib nimitegelane pigem kõrvalosa, siis on isegi Mefistol temast rohkem aariaid ning ka see ainuke sooloetteaste, mis Faustil on, ei ole midagi märkimisväärset. Seega on natukene kahju, et Fausti osatäitja Luc Robert (Kanada) ei saa kõrilihaseid rohkem pingutada. Üks huvitavamaid ja ka naljakamaid hetki lavastuses on see, kui Margaretesse armunud Siébel esimest korda suu lahti teeb ja heleda naisehäälega laulma hakkab. Sopranihäälega laulvat klouni just iga päev ei kohta. Ka mõnusal valsiviisil lauldav Siébeli aaria (Faites-lui mes aveux) on üks kindlaid lemmikuid sellest ooperist.

 

Müts maha ka kunstniku Ene-Liis Semperi ees, kelle lavakujundus on Estonia väiksust arvestades muljetavaldav ja mida kasutatakse huvitavalt ära stseenide muutmiseks. Mängitakse ka perspektiiviga, nii et nii vana kui ka noor Faust ilmuvad välja otse vaataja nina all (ikkagi kujundlikult, mitte sõna otseses mõttes). Lavastus ei ole ka piiritletud lava äärtega, vaid Mefisto vaatab Fausti ja Margarete kurameerimist pealt loožist mõnusalt sigarit tõmmates ja aariat lauldes. Kostüümide koha pealt ei saa samuti nuriseda. Mefisto näeb punases kuues ja kõrge säärega saabastes jalustrabav välja, naiste kleidid ja peakatted on uhked ja värvikirevad ning kabareetantsijate kostüümid on, kuidas öelda, “huvitavad”. Ausalt öeldes soovitan “Fausti” vaatama minna juba ainuüksi kabareestseeni pärast, sest see, kuidas Bergman stseeni lahendas, on ülejäänud lavastust arvestades midagi täiesti ootamatut.

PS. Näitlejate koosseisud võivad etendusiti erineda.

PS. 2 Soovitan soojalt osta ka kava, mis pakub palju huvitavat lugemist nii selle konkreetse ooperi kui ka žanri enda kohta.

Rene Kriisa

Dorian Gray portree

doriangrayportreeAutor: Oscar Wilde
Tõlkija: Krista Kaer

Dramatiseerija ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja -kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn

Koreograaf: Renate Keerd

Osades: Mart Müürisepp, Liivika Hanstin, Kaisa Selde, Lee Trei, Tarmo Männard, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Are Uder, Riho Tammert, Jaune Kimmel ja Ringo Ramul

“Need, kes leiavad ilusates asjades inetuid tähendusi, on rikutud, ilma et nad oleksid võluvad.
Need, kes leiavad ilusates asjades ilusaid tähendusi, on haritud. Neil on lootust.
Nemad on väljavalitud, kellele ilusad asjad tähendavad üksnes Ilu.
Need, kes tungivad pealispinna alla, teevad seda omal vastutusel.
Kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elu.”
Oscar Wilde “Dorian Gray portree”; tõlk. Krista Kaer

Olles koolis läbi lugenud Oscar Wilde teose „Dorian Gray portree“, teadsin, et soovin ka samanimelist lavastust vaatama minna. Teater toimus kinos Helios, mis asub vanalinnas aadressil Sauna 1. Ma polnud sellest kohast varem kunagi kuulnud ja kui sinna jõudsin, sattusin hämmingusse. Kes veel ei tea, siis tegu on vana mahajäätud kinosaaliga, kus kõrgest laest krohvitükid pähe kukuvad ning mille kiviseinte vahel on lausa nii külm, et pealtvaatajatele jagatakse etenduse ajaks ümber soojad pleedid. Kuid kogu see veidi hirmutav õhkkond sobis suurepäraselt kokku näidendi sisuga.

„Dorian Gray portree“ on lugu nägusast noormehest, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus. Dorian läheb alati lõpuni. (lõik on võetud lavastuse ametlikust kirjeldusest)

Alguses ma ei mõistnud, miks see lavastus alla 16-aastastele keelatud on, kuna raamatut lugedes ei tekkinud mulle küll pähe nii jubedaid stseene, mis seda põhjustada oleksid võinud. Kuid olles nüüd lavastust oma silmaga näinud, ma mõistan. Ilmselt oleks kuskil võinud olla mainitud, et etendus on nõrganärvilistele mõtte soovitatav, sest kõhedad heli- ja valgusefektid ajasid ihukarvad püsti. Sellise vaatemängu ajal pole võimalik ära tüdineda ning isegi kui mõnes kohas kartsin nii, et hoidsin toolist kümne küünega kinni, ei suutnud ma siiski pilku lavalt pöörata. Vahel vilksatas peast läbi ettekujutus sellest, kui palju ma rohkem kardaksin, kui oleksin saalis täiesti omapäi. Kuid kogu see kartus minus oli üllatavalt hea, ma mitte ainult praegu ei meenuta seda heade sõnadega vaid tundsin ka kartmise hetkel, et mulle see tunne meeldis. Ma ei imesta, et need piletid kadusid müügilt kiiremini kui külm jäätis palaval suvepäeval lapse kõhtu, kuna see kogemus on tõesti kirjeldamatu.

Etenduse muutsid eriti põnevaks kummalised ning modernsed tantsulised vahepalad ning näitlejate liikumine mööda saali. Istusin viimases reas ja olin väga üllatunud, kui järsku toimus kogu tegevus hoopis minu seljataga. Kuid muidugi, mis põhiline: etenduse muutis nii fenomenaalseks näitlejate meisterlikkus. Juhtusin hiljuti lugema lehest, et “Dorian Gray portree” võesti nukuteatri repertuaari just tänu sellele, et selline näitleja nagu Mart Müürisepp teatri hingekirjas on. Mart ise on öelnud: “Kui alustasin oma näitlejateed, küsiti minult tihti, kas sul on ka unistuste rolle, mida sa mängida tahaksid, ja siis ma ütlesin, et ei ole. Et tahaks kõike mängida ja olen kõigele avatud, aga üks roll, mis mind algusest peale on paelunud, ongi Dorian Gray.”

Elisabeth Purga

Londoni helid ja mustrid

stomp

STOMP Live

http://www.stomplondon.com/

 

 

 

Kui 26. juuni õhtul Londonis West Streetil asuvas Ambassadors Theatre’is tuled ära olid kustutatud, ilmus esimesena lavale harjaga põrandat pühkiv mees. Mees ei tundunud kuigi eriline kuni hetkeni, mil mõistsin, et harja sahin pole sugugi mitte juhuslik. Temaga liitus ka teine, siis kolmas ja neljas ning varsti oli laval kaheksa põrandaharjaga noort inimest, kes nägid välja, nagu oleksid terve elu nende samade riietega tänaval elanud ja nüüd valel ajal valesse kohta sattunud. Aga harjade sahin-koputus-sah-sah-sah-sahin-koputus, mis korraliku sümfoonia kokku andis, tõestas, et nad teadsid vägagi hästi, misjaoks nad sinna tulnud olid.

Selle järjest populaarsust koguva trupi nimi on Stomp ja asja, millega nad tegelevad, tahaksin korraga nii tantsu, teatri kui muusika kategooria alla paigutada. Need kuus meest ja kaks naist lõid selle pooleteist tunni jooksul kõikvõimalikke rütme ja helisid, kasutades kõige lihtsamaid abivahendeid alates klassikalistest pangedest, purkidest, enda kätest ja jalgadest ning lõpetades ajalehtede, kraanikausside, ostukärude ja tikutopsidega. Esinejate energia ja ilmselge rõõm sellest, mida nad teevad, kandus ka saali ja hoidis pea terve aja tobedat naeratust näol.

See, kui täiuslikus sünkroonis ja harmoonias kõik stseenid esitatud olid, pani ahhetama. Nii helilises kui ka pildilises mõttes – suureks kiituseks esinejatele võin öelda, et oleksin ma kas kõrvad või silmad kinni katnud, oleks ikka huvitav olnud, sest niivõrd mitmekesine oli nii helide kui liigutuste maailm. Vägevaimana jääb ehk meelde see, kui kõik kaheksa kottpimeduses rivis seisid ja erinevate rütmide ja mustritena välgumihkleid süütasid ja uuesti kustutasid. Klõps ja kaks põlevat tulukest, veel üks klõps (justnimelt üks, selle nähtuse nimi ongi täpsus) ja neid on kuus, siis järsku moodustavad klõpsud midagi „Kimalase lennu“ sarnast ja tuluke liigub nii kiiresti ühe käest teise kätte, et üsna pea ei jõua ma enam mõelda selle peale, kui palju peavad nad seda harjutanud olema, vaid lihtsalt jälgin lummatult vaatemängu.

Igaühel neist kaheksast oli oma kindel image ja iseloom, millele kohe algusest peale igal hetkel truuks jäädi. Oli mikihiirelikult meeldiv ja kõigis oma tegemistes õnnestuv kangelane, oli lühike pahur mehike, kelle äparduste üle nalja tehti, ja elunautiv rastapatsimees, kes mõne eriti vägeva salto viskas ja alati energiast pulbitses. Ka siis, kui kõik lihtsalt koos jalaga vastu maad lõid, tegid nad seda erinevalt, nii et esimesest viimase sekundini oli põnev jälgida.

Kuigi kogu etenduse ajal üheski arusaadavas keeles sõnagi ei lausutud, ei tähendanud see, et süžee oleks täielikult puudunud, hoopis vastupidi. Vaid näoilmete ja žestide abil andsid esinejad edasi nii mõndagi, suutes isegi publiku õigetel hetkedel ja õiges rütmis kaasa plaksutama panna, ja noomisid, kui mõnikord kõige paremini välja ei tulnud. Kõikjale oli lisatud ka piisavalt nalja, täpselt seda õiget, äärmiselt lihtsat ja nii toredalt labast huumorit, mis seekord kuidagi nii õiges kohas oli ja saalis suurepäraselt peale läks.

Pärast õhtuses Londonis bussi oodates leidsin end jalaga vastu tänavakive koputamas, nüüd proovin juba kirjutades arvutiklahvidest rütmi tekitada. Stomp tuletas taaskord lihtsalt ja kõigile arusaadavalt meelde, kui palju ilu peitub väikestes asjades. Ja kui palju on maailmas muusikat.

Saara Liis Jõerand

Hüpe uuele teatritasandile

Autor: Fjodor M. DostIdioot_FMojevski

Lavastaja: Sasha Pepelyaev

Kunstnikud: Mirjam Aimla, Bibi-Ann Kahk, Eliise Selisaar (EKA stsenograafiatudengid), juhendaja Inga Vares

Videokujundus: Rasmus Puksmann

Osades: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla.

“Idioot FM” on Sasha Pepelyaevi lavastatud EMTA lavakunstikooli 27. lennu üliõpilaste teine diplomilavastus. See on segu tantsust, muusikast, draamast ja loomulikult ka vene suurkuju Fjodor Dostojevski kuulsast romaanist “Idioot”.

Dostojevski algtekstist on aga “Idioot FM” üsna kaugel. Nagu S. Pepelyaev on ise öelnud: “Idioot FM” on kujuteldav raadiojaam, mis pakub uudiseid, muusikat, reklaami ja muud infot idiootidelt ja idiootide kohta. Teatritüki tegevus toimub neljas ruumis korraga ning publik saab vastavalt oma tahtmisele ringi liikuda – siit arvatavasti tulebki paralleel raadiojaama ja “Idioot FM-i” vahel. Samas tekkis soov etendust veel kord vaatama minna, sest ühest korrast kaugeltki ei piisa, nägemata jääb ju teistes saalides toimuv.

Samuti ei ole näitlejad kogu aeg ühes ruumis. Terve etenduse vältel liiguvad nad pärast ühe stseeni lõppu järgmisesse saali, kus jätkub kõik sama auruga. See näitabki tudengite väga head füüsilist vormi, näiteks ei valmistanud mõnele probleemi isegi Lavaka musta saali lae torudel ronimine, rääkimata veel eespool mainitud erinevate saalide vahel jooksmisest. Hämmastas ka see, et puhkepause näitlejatel peaaegu polnudki.

Kui aga füüsiline vorm välja jätta, oli põnev jälgida näitlejate emotsioonide ja meeleolude muutumist ühest saalist teise kõndides ja teiste tegelaskujudega kokku puutudes. Kuidas ta nüüd reageerib? Mis järgmisena saab? Kas ta ikka vastu peab? – need ja veel mitmed küsimused keerlesid peas terve etenduse vältel. Tükk oli nii hästi etendatud ja lavastatud, et publik püsis pidevalt näitlejatega kaasas ning oli näha, et ka lavalolijad naudivad kõike sajaprotsendiliselt.

Inimestele, kes “Idiooti” lugenud ei ole, võib etendusest arusaamine muutuda veidi keeruliseks, kuid see ei tohiks kindlasti rikkkuda suurepärast üldmuljet. Kordagi ei hakanud igav, kõik oli läbimõeldud, kiiduväärt lavastamine Sasha Pepelyaevilt ja mis peamine, minu jaoks avanes täiesti uus teatrimaailm, mille sarnast polnud oma silmaga varem näinud.

Kirke Aer