Inimeseks olemise kunst

“Põletatud väljade hurmaa”

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd.

Laval Kompanii NII trupp koosseisus: Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Gerda-Anette Allikas.

Esietendus 12. märtsil 2015 Tartu Uues Teatris.

Laval on kolm aluspesus pikajuukselist kaunist naist. Kõrged mustad kontsad jalas, nõksutavad nad  puusi. Või oot… kas kõik kolm on ikka naised? Pikemal silmitsemisel saangi aru, et üks neist on hoopis mees! Etendus sisaldab rohkelt teisigi olukordi, kus esialgne arvamus lükatakse ümber ja sümbolite lahtimõtestamine pole sugugi kerge ülesanne. Kas või lavastuse kõige esimene stseen, kus ranges rohelises kostüümis naisterahvas seisab ja vaatab tuima näoga publikut. Siis võtab ta seljast pintsaku, seejärel seeliku. Selga jäävad meresinine pluus ja sama värvi liibukad. Minu esimene mõte on, et ta riietus meenutab merineitsit. Midagi sarnast ta peabki kujutama, igatahes viskab ta ennast lavale kile peale pikali ja hakkab tegema liigutusi, mis meenutavad kala kuival. Tõeline transformatsioon, võrreles esialgse muljega. Kostüümidraamat on laval veel, kuid see pole peamine, vaid lihtsalt toetab etenduse põhiideed. Riided on justkui rekvisiidid, kuna lavakujundus kui selline praktiliselt puudub.

Kompanii Nii „Põletatud väljade hurmaa“ kujutab killukesi inimeseks olemisest. Kajastatud on inimsoole loomuomased probleemid ja käitumismustrid, mille olemasolu on paratamatus. Mõneski stseenis võrreldakse inimest loomaga, sest mida muud me tegelikult olemegi? Metsloomade seas kehtib olelusvõitluslik reegel, et tugevam jääb ellu. Inimesed võistlevad iga päev edu nimel, karjääri nimel; hüppavad teistest üle, et ise olla parem, jõuda kiiremini kaugemale ja sealjuures pööramata tähelepanu kellelegi teisele peale iseenda. Etenduses joostakse mööda ringikujulist trajektoori sooviga iga hinna eest teistest mööduda. Kui võimalus tekib, hüpatakse sõna otseses mõttes kaaslastest üle. Ja seda kõike küllaltki kõrgete kontsadega! Kogu lavastuses on füüsiline pool väga tugevalt esindatud, kohati tekib küsimus, kuidas näitlejad küll jaksavad. Joosta, hüpata, ennast mööda lava rullida, kätega vehkida ja veel palju muud.

Teine etenduses kajastatav instinkt on tung saada järglasi, vajadus sugu jätkata. Kaks naist ja üks mees. Millena näevad naised meest? Objektina, kes on vaja taltsutada ja oma tahtele allutada. Millena näevad naised üksteist? Rivaalidena. Ja jällegi- kes on tugevam, ilusam, lärmakam, see võidab. Hüpatakse täiest jõust meesolendile selga. Kui teine naine on juba ees, siis hoopis talle selga (kukile, otsa, pähe- mida iganes!), et püüda teda mehest eemale ajada. Stiilis: kõige tähtsam on see, et MINA saaksin, mida tahan. Humoorikaks muutub eevatütarde rivaalitsemine siis, kui teineteist püütakse üle trumbata erinevate kehahäälte tegemisega- ei midagi vulgaarset, lihtsalt paljad kõhud ja seljad plaksatavad vastu lava katvat kilet. Mida valjemini, seda parem. Ka mees püüab esialgu mängus kaasa teha, tõtt-öelda tema seda alustabki, tehes veidraid hääli õla ja kaela vahel (no teate küll, see sama imelik hääl, mida me kõik väikestena suure naeru saatel teha oleme proovinud). Lõpuks aga muutub üritus ikka naistevaheliseks mõõduvõtmiseks.

Erinevatel häältel ja muusikal on lavastuses üldse tähtis osa. Katkendid muusikapaladest saadavad kogu vaatemängu, samas ei ütle näitlejad pooleteise tunni vältel ühtki sõna. Kuuleb klassikalist muusikat, prantsuskeelset lembelaulu, instrumentaalpalu, ka eestikeelset muusikat. Lisaks sellele üritab kolmik ka ise lastekitarrist, trianglist ja pisikesest trummist koosnevat bändi teha. Tuleb välja ka, isegi üllatavalt hästi, arvestades kasutatavaid instrumente. Kusjuures pillimängu ajal suudavad nad käsi kasutamata ka püksid jalga saada. Inimkeelt etenduses ei kuule, küll aga niutsumist, ähkimist, kriiskamist, urisemist. See kõik kinnitab veel inimeste sarnasust loomariigiga. Me võime osata end küll teisiti väljendada, ent emotsioonid ja tundmused polegi loomadest nii erinevad. Kui võtta ära piirid, mida me ise oleme ja ühiskond on meile kehtestanud, võime käituda vähem arenenud liikidega täiesti sarnaselt.

Lavastuse lõpuosas sünnib siiski rituaal, mis on küll vaid inimestele omane. Alasti mees ja naine (olelusvõitluse võitja?) seisavad valge kleepuva substantsiga kaetult publiku ees, tagaplaanil katedraaliakna kujuliselt asetatud küünaldemeri, mis loob hubase ja kergelt salapärasegi meeleolu. Pühalikku liitu kinnitamaks kraabivad nad alguses iseenda ja siis üksteise kehalt maha valget ainet ning puhuvad selle õhku. Aine lõhnab nagu beebikreem, lohutavalt ja veidi magusalt. Võib-olla ma kujutan seda endale ette, kuid küünalde maheda valguse, selle lõhna ja etenduse lõpumuusika koosmõjul sünnib tõesti midagi hella ja kaunist. Jääb mulje, et kogu rabelemine on lõppenud, rahu on laskunud ja lõpuks on tõesti ainult armastus see, mis loeb. Nii loomade kui inimeste jaoks. Sellegipoolest pole see etendus vaid armastusest, ta on inimeseks olemisest, kogu selle ilus ja valus.

Hanna Marrandi

Fine5 „…and Blue“

Lavastajad ja koreograafid: Tiina Ollesk, Rene Nõmmik                  fine5

Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk, Olga Privis

Muusika: Taavo Remmel, Virko Veskoja

Valguskujundus: Airi Eras

Tehniline teostus: Priidu Adlas

Kostüüm: Epp Kubu

Visuaal: Rain Saukas

Kaasprodutsent: Vaba Lava

Eesti teatriauhindade Aasta Tantsuauhinna laureaadiks pärjatud Fine5 trupi etendus „…and Blue“ on mõtteliseks järjeks Olleski ja Nõmmiku 2013. aastal esietendunud lavastusele „…and Red“.

Üksindus, soolokarjäär, tiimist lahtirebimine – need lood jutustati publikule läbi liikumise, emotsioonide ja pauside. Kuue eripalgelise tantsija vahelised konfliktid kõikusid empaatia ja konkurentsi piiridel ning nende mõistete ootamatu sarnasus paljastus – kusjuures jäi silma Fine5 omapärane käekiri. Intensiivne ja nauditav kehatöö jättis sügava mulje, tõmmates vaataja lõplikult oma kütkeisse ning hoides teda seal etenduse lõpuni.

Lavastuse suurim õnnestumine oli muusika ja koreograafia kokkusobivus. Taavo Remmeli ja Virko Veskoja looming kulges liikumisega ühteaegu sümbioosis kui ka ehtis helikooslustega laval toimuvat, juhendades sellega emotsioonide virvarri. Tirides kasvõi korraks välja reaalsusest, lastes siiski hingata sisse ja välja, viis etendus publiku teatavasse transsi.

„Sa oled see, kellest sa iseenda teed.“ Lause siugles mu peas ringi ja süvenes ühes isoleeritud, vaid endale keskendunud soololiikumistega aina rohkem. Kuigi kõik tantsijad proovisid eralduda grupist ja astuda oma teed, ei õnnestunud see täielikult kellelgi ning sõltuvus sotsiaalsusest, toest ja sõprusest jäi võitluses selgelt peale. Tiim püüdis eraku kinni, surudes talle siiski peale ühiseid raame, kuid mitte alati sõpruse põhiselt – vahest oli see viis, kuidas konkurent kõrvaldada? Instinktidele järgnemine ja näilise tahtevabaduse võidutsemine põgeneja näol sai küll tagasilööke, kuid viie inimese püüdlus absoluutsele iseseisvusele säilis.

Alles etenduse lõpus tuli mängu sinises valguses kuues liige, kes kehastas hirmu ja soovi sellest vabaneda. Sel hetkel ühinesid kõigi kartused ning üksildustunne ja tantsijad olid justkui koos üksi; võib-olla tundis keegi publikustki seda ühist eraldatust. Inimkonna levinumaid hirme – täieliku üksinduse kartus – pani seega punkti loole võitlusest iseenda ja ühiskonnaga.

„…kas neelab mind või siis paiskab õhku“ laulab Vaiko Eplik loos „Sinu jälg“ ja mulle tundub, et see lavastus suutis teha korraga mõlemat.

Andrea Annus

Täna õhtul: Volk ja Onu Bella!

kaks neitsit

Peeter Volkonski ja Igor Maasiku sit-down comedy “Kaks neitsit”

Veebruari keskel ilmunud Arteris oli intervjuu kahe huvitava mehega, nimelt Peeter Volkonski (tuntud ka kui Volk) ning Igor Maasikuga (esinejanimega Onu Bella). Lugu üllatas mind mitmeti. Esiteks ei osanud ma aimatagi, et need kaks võiksid kuidagi ühendatud olla, teiseks, et nad lausa koos teatrit teevad, ning kõige tipuks, et just neil on olnud kõige magusam jälgida aktuaalse kooseluseaduse käänulist teed vastuvõetud seaduste salveni. Artikli läbi lugenud, hakkasin suure huviga Vanemuises toimuvat etendust ootama.

***

Volk ja Bella on justkui kirkad, mis tugevaimast kivistki tasapisi, kuid tahtekindlalt läbi löövad. Mehed alustavad peenestusprotsessi humoorika sisenemisega. Ilmselt spontaanne välk-selgest-taevast-idee; ometi saab argimuresid täis publik end soojaks muheleda. Jätkatakse kildudega nõukogude ajast, mis sobib keskealisele vaatajaskonnale nagu rusikas silmaauku. Saal täitub tunnustavate aplauside ning ohjeldamatute naerukihinatega. Minu kui noorema põlvkonna esindaja jätavad sellised seigad üsna külmaks. Muidugi on omaette komöödia  naerust moonutatud vanemate kaasvaatajate jälgimine. Nurisemiseks pole põhjust.

Mida aeg edasi, seda teravamad ning pealetükkivamad on kirkahoobid. Esinejate lugudes harvenevad metafoorid (rääkides sovetiajast on ilmselt möödapääsmatu tabavaid ning passiivselt kommunismi solvavaid kujundeid kasutada). Kui pool õhtut olen end n-ö punasena tundud, siis nüüd hakkan vaikselt seda tooni kaotama. Saan suutäie naerda, kui Volki loos rubla devalveerub ning kasutusele võetakse kroon. Hoobilt hakkab minu mõistus esinejate omaga ühes taktis käima. Olen läbi ja lõhki Eesti vabariigi laps; mõistan sini-must-valgeid kõnekujundeid. Nurisemisest pole enam juttugi.

Vaatamata minu kivisele hoiakule ning meeste kohati liiga ülevoolavale huumorile, on neitsid mu lahti raiunud. Muigama ajab isegi Onu Bella väga ilmekas kehakeel. Ta käed jutustavad  lugusid paralleelselt suuga. Volkonski muudavad huvitavaks peetud hoiak ning tasased itsitused jutte pajatades. Vürtsi lisavad Bellale juba automaatseks muutunud tegevused; ta suitsetab läitmata sigaretti (loodetavasti mitte vihjates John Greeni bestselleri haigetele teismelistele) ning lonksab aeg-ajalt piima. Silmatorkavad, kuid samas passiivsed viisid, kuidas publikut  iga pisemagi detailiga naerutada. Maasik näib olevat näitekunsti meister!

Etendus kulmineerub kirkahoobiga otse lõõgastust otsiva keskealise mehe-naise naerupunkti. Onu Bella pruun ning peaaegu alasti tantsiv keha (kandes vaid punaseid speedo’sid) naelutab rahva säravad pilgud lavale. Oh seda naeru, oh seda käteplaginat… Kindlasti on mõne vaataja jaoks aga piir ületatud ning tuleb vaid pooleldi kannatades, pooleldi piinlikust tundes stseeni lõppu oodata. Neitsid tõmbavad elegantselt otsad kokku. On garanteeritud, et publik lahkub saalist heade emotsioonidega.

Peeter Volkonski ja Igor Maasik on saanud hakkama nii peenetest kui ka jämedatest huumoriniitidest kootud humoorika lavastuskampsuniga. Nalja jagus igale maitsele, kuigi selgelt ülekaalus oli lihtsalt mõistetav, just argiinimese halli maailma sobiv temaatika. Y-generatsiooni liikmena oli pool etteastest ajalootunnimaiguline. Teisalt, episoodidega nõukogudeaegsest elust said vanemad samastuda ning seetõttu oli etendus paljude jaoks väga nauditav.

Kristel Zimmer

Smells Like Sveta Grigorjeva

tumblr_njhwy97nUu1teffygo1_540“Smells Like Team Spirit”

Lavastaja: Sveta Grigorjeva

Tantsijad: Sandra Veermets, Siim Praats, Riina Ausma, Egle-Riin Rüütel, Johhan Rosenberg

Kunstnik: Pille Kose

Valguskunstnik: Kaisa Paluoja

Kestus: 60 min

Hiiumaa TantsuFestivali raames Käinas esietendunud, kuid Tallinnas uuesti lavale toodud „Smells Like Team Spirit“ on tantsulavastus, mis proovib defineerida koosolemise mõistet läbi liigutuste ja mängu.

Sel õhtul Kanuti Gildi Saali etendusele minnes tekkis esimene kontakt tantsijaga juba välisuksel. Tal oli käes katki lõigatud joogipudel ning käsitsi kirjutatud silt, mis palus annetada raha vaesele tantsutudengile. Küllaltki õhukeselt riides, seisis ta jalgupidi lömastatud arbuusis ning paistis külmetavat. Rahaannetajaid leidus nii publiku kui ka võõrkeelsete turistide seas. See aga ei pühkinud morni ilmet tantsija näolt. Nukrad kerjavad tantsijad liikusid ka Saalis sees. Nende rahaline saak oli märgatavalt väiksem.

Publik oli põnevil… Range soovitus panna jalga sinised kilesussid ning tantsupõrandal lebavad pooleldi tühjaks valgunud veepudelid ainult süvendasid rahva huvi algava etenduse vastu. Kes oli varem Grigorjeva loominguga kokku puutunud, võis aimata, et vesi ei jää pudelitesse ning tantsijad saavad kindlasti märjaks.

Etenduse päris alguses loeti üle pealtvaatajatelt kogutud raha ja jagati võrdselt kõigi viie noore tantsija vahel. Igaüks teenis paar eurot, mis oli nende sõnutsi täiesti piisav summa, et tegevust alustada.

Tantsijate vaheline teamspirit oli algusest peale tajutav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ning jäi lõpuni püsima. Õhkkond muutus kiiresti positiivseks. Improviseeritud, kuid reeglitega kontaktülesanded lähendasid esinejaid. Kohati said professionaalidest kogenematud otsijad. See kõik mõjus suure piiritletud mänguna.

Nagu tavaliselt ikka, ei puudunud ka sellest mängust tülid. Solvuti ja hakati karjuma, karjuti grigorjevalikult südamest ning hullumiseni. Konfliktid lahendati lapsiku muusika saatel eputamisega ning alustati uuesti ühist tegevust. Terviklikumaks muutis stseeni ühine arbuuside purukspildumine. Nii oldi üksteises kindlamad kui enne ja etendus jätkus oma korrapäratu rütmiga.

Lavastuse teises kolmandikus kaasati ka pealtvaatajad. Juhuslikult valitud inimesed aidati käekõrval lavale ning pandi paarides, põsk põse vastas, muusika saatel liikuma. Väljavalitud heitsid kohtadele jäänud sõpradele ehmunud pilke ning leidus ka neid, kes küsisid, kas see ikka tingimata vajalik on. Põsetantsu lõppedes lubati kõik oma kohtadele ja küsiti publikult raha juurde! Maksjaid oli sel korral vähem. Heldekäelisemaks muutusid annetajad aga siis, kui üks esinejast noormees oma särgi lubas ära võtta. Publik naeris, ent polnud aru saada, kas vaimustusest või kergendusest.

Otsene kontakt publikuga loodi ka hiljem. See oli hoopis huvitavam ja suurem väljakuste järgmistele „õnnelikele“, kes välja valiti. Üks tantsijatest seisis laval kinnisilmi ning palus väljavalituil tema silmad avada, tegemata sealjuures kellelegi haiget. Selle mitmemõttelise repliigi all oli siiski mõeldud füüsilist tegevust, kuid tantsija silmad avanesid alati alles teisel katsel. Selleks ajaks oli osa publikust kimbatuses ning üritas välja mõelda kahte võimalikult erinevat tegevust, juhuks, kui nemad peaksid olema järgmised. Muidu sümpaatses etenduses mõjus see osa ülepakutuna.

Etenduse lõpusirgel jäeti pealtvaatajad rahule ja lava oli viie noore andeka artisti päralt. Lauldi õllepudelitest, mis ükshaaval seinalt alla kukuvad. Etenduse hoog hakkas vaibuma, kuid tuju ja naeru hoidsid üleval erinevate maneeridega lauldud sõnad ning tantsijate näitlejameisterlikkus. Samal ajal oli nende ees seesamune tops, mis ootas taaskord vabatahtlikke oma rahakotti kergendama. Kui kõik õllepudelid olid seinalt kadunud, lõppes ka lavastus. Smelled like Sveta Grigorjeva!

Hanna Gerta Alamets

„Me peame minema…“

sügise unenägu

Autor: Jon Fosse
Lavastaja: Madis Kalmet
Tõlkija: Eha Vain
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Kunstniku assistent: Eliise Selisaar
Valguskunstnik: Neeme Jõe
Muusikaline kujundaja: Arbo Maran
Mängivad: Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa ja Piret Kalda.

Kaasaegse Norra näitekirjaniku Jon Fosse loomingu hulka kuuluv „Sügise unenägu“ esietendus Tallinna Linnateatris 7. märtsil. See on lavastus, kus ei kardeta rääkida ebamugavast ja igapäevastes mõtetes ning kõnelustes tihti välditavast. Juureldakse elu ja surma, igaviku, üksinduse, armastuse, iha, ükskõiksuse ja vihkamise üle. Selles teoses on käsitletud väga paljusid elu juurde kuuluvaid teemasid. Mõnda neist ei olegi võimalik nimetada, sest inimeste olemust, mõtteid ja tundeid sõnadesse surudes kaotavad need usutavuse. Nii Fosse autorina kui Kalmet lavastajana on sellega arvestanud ning ridade vahed jõuavad vaatajani nii loomulikult, kui see kunstlikult tekitatud tõelisuses võimalik on.

„Sügise unenäo“ tegevus leiab aset sügiseses surnuaias. Laval on hauakivid, sügislehed ja pink. Lihtne lavakujundus toetab Fosse minimalistlikku ja poeetilist stiili ning loob pärast kerge ehmatuse möödumist uskumatult loomuliku õhkkonna. Tõepoolest, miks peaks surnuaias olema ebameeldiv viibida? Lavastuse peategelaste jaoks on surnuaed eriline koht, mis neid kokku toob ja liidab.

Etenduses toimub tegevus erinevates aegades vaheldumisi. Lõpuks ei ole vaataja jaoks enam üldse oluline, millal miski juhtub. Tähtis on, et juhtub või jääb juhtumata. Samuti on kohati selgusetu, mis etenduses on tõeline ja mis unenäoline. Ka see ei oma tervikpildi moodustumisel tähtsust. Edastatud tükid asetuvad õigele kohale ka siis, kui kõik ei saa lõpuni selgeks.

Mees (Elmo Nüganen) ja Naine (Elisabet Reinsalu), kes on lavastuse peategelased, eristuvad ülejäänud tegelastest teravalt oma heledate riiete tõttu. Kõik teised on riietatud musta. Nad tõusevad kõigest muust kõrgemale, on justkui väljaspool kriitikat ja ühiskonnas kehtivaid norme. Selles lavastuses on mitmeid erinevaid detaile ja sümboleid, mille mõistmine jääb vaatajale avatuks. Veel üheks näiteks on tegelaste nimed või nende puudumine. Ainukesed pärisnimedega tegelased on peategelase esimene naine (Piret Kalda) ja laps. Mehe „tõeline armastus“ – Naine – peab hakkama saama sellega, mida Mehe eelmisest abielust lahkumine tähendab ja kaasa toob. Võib ette kujutada, et sellises olukorras keerlevad just need nimed kõigele vaatamata hooliva ja vastutustundliku „vaheletulija“ peas kõige häirivamalt.

Näitlejatöö oli Linnateatrile omaselt suurepärane. Kõige enam jäi silma Elisabet Reinsalu Naise rolli sisseelamine. Ta suutis kehastuda väga huvitavaks ja keeruliseks tegelaseks ning edasi anda tema olemust. Ka Elmo Nüganeni Mees oli tõetruu ning veenev. Mehe ja Naise omavaheline pinge oli tugev ja tuntav. Ilmselt võis mõnele vaatajale kohati tunduda, et näitlejad räägivad üksteisega tuimalt päheõpitud teksti, kuid seda kindlasti ainult siis, kui käsitletavad teemad sellele vaatajale hingelähedased või huvipakkuvad ei olnud. Väga lihtsal viisil suurtest asjadest rääkimine on selle lavastuse voorus ning teatav kargus inimestevahelistes suhetes viitab põhjamaalaste introvertsusele. Kõrvaltegelasi kehastanud näitlejatele ei ole samuti midagi ette heita, kuid nad on mõeldudki jääma pisut peategelaste varju.

„Aga me sureme ju ära…“ Nii ütleb Naine Mehele üsna lavastuse alguses ja see rabab. Sellest ju ei räägita. Sellest lähtuvalt ju otsuseid ei tehta. Enne surma jõuab kõike. Aga tegelikult… Peab minema. Ja mitte kunagi ei tea täpselt, millal.

Riste Kaaret

Kuulan, aga ei kuule.

hõimud

Lavastus “Hõimud”

Autor: Nina Raine

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Riina Degtjarenko

Osades: Tõnu Oja, Kaie Mihkelson, Piret Krumm, Tiit Sukk, Pääru Oja, Marta Laan

Draamateatris lavale toodud “Hõimud” on intrigeeriv vaatemäng, mille põhiliiniks on empaatiavõime kurtide vastu. Kuid toimuv on vaatemänguliselt keerukam, olles mõtteliselt mitmekihiline ja pakkudes vaatajale sotsiaalselt tundlikke väljakutseid.  Eelnevalt ei olnud ma tuttav etenduse süžeega, seetõttu oli ootushorisont  suunatud reaalaega, et mõista laval toimuvat nii, nagu see on ette kantud.

Etenduse alguses avaneb publikule pilt sõnelevast perekonnast, mis tekitab paljudes äratundmismomendi. Pilku köidab söögilaua taga istuv Billy (Pääru Oja), kes eleegilisel ilmel üritab toimuvast aru saada. Ängistus Billy silmades annab suurepäraselt edasi tundeid, mis teda valdavad. See oli märguandeks, et ta erineb millegi poolest ülejäänud perekonnast. Tahaksin Pääru Ojat suure aplausiga kiita imelise rollimängu eest.

Billyt kasvatati eemal kurtide kogukonnast nagu “normaalset” inimest, justkui ei erineks ta kuulmise poolest tavainimestest. Vaen, kius ja üksteise mittemõistmine on Billy perekonnas tavanorm. Isa Christopheri (Tõnu Oja) halvustav, otsekohene ja kompromissitu iseloom lõhestab perekonda ja tekitab pingeid. Ema Beth (Kaie Mihkelson) üritab hoida perekonda koos, kuid tema pingutused ei kanna tihti vilja. Etendusse on osavalt sisse toodud õdede-vendade rivaalitsemine. Vaatamata kraapivale kodusele õhkkonnale pakutakse rasketel momentidel siiski teineteisele hoolivust ja toetust.

Autor rõhutab oskuslikult kahe venna, Danieli (Tiit Sukk) ja Billy tugevat vennalikku armastust. Elus läbi kukkunud Danielile on kõige suuremaks lohutuseks vend Billy, kelle lahkumisel süveneb Danielil skisofreenia ning tema meeleolu muutub üha depressiivsemaks. Isa jäme käitumine ei aita asjale kaasa ning ema pingutused poja vaimse tervise parandamiseks ei anna tulemust. Õde Ruth (Piret Krumm) seob perekonna läbi rõõmude ja murede ühiseks tervikuks. Ta otsib toetust ja mõistmist ning oskab hoolida ning märgata. Perekonna elu virrvarri keskel ei vaata ta mööda kellegi õnnetusest ja olgu omavahelised suhted kui mõrud tahes, pakub ta lähedastele lohutavat õlga ja mõistmist.

Billy ellu ilmub poolkurt Sylvia (Marta Laan), kellesse noormees armub. Neiu tutvustab talle kurtide maailma ning õpetab viipekeelt. Pärilikkuse tõttu on Sylvia kuulmine viimastel aastatel halvenenud ning kaob viimaks täielikult. Sylvia kuuleb enda ümber vaid ähmast kohinat. Suhe Sylviaga asetab Billy uue dilemma ette ja Billy esitab perekonnale ultimaatumi: kui nad temaga rääkida tahavad, peavad nad seda tegema viipekeeles. Billy soovi taga on inimlik vajadus olla ära kuulatud ja mõistetud. Billy on tüdinenud sellest, et talle kogu juttu ära ei tõlgita ning ta peres toimuvast osaliselt välja jääb. Kuid Billy pole ainus, kes üritab oma segipööratud maailmas ennast leida. Taolises segapuntras on ka Sylvia, kes ei soovi kuuljate maailmast lahti lasta. Ta ei ole valmis kurt olema.

Proovile on pandud publiku empaatiavõime – mida tunneksime, kui ise kurdiks jääksime. Toimuv pani sügavalt mõtlema kahele erinevale elule: kas oled sünnist saati kurt või oled olnud kuulja ning kaotad oma kuulmise. Mis tunne on, kui ühel hetkel paitab muusika su kõrvu ja teisel hetkel on sellest saanud vaid kauge mälestus.

Lavastusse on sisse pikitud paras ports särtsakat huumorit, mis muudab etenduse ka sügavamate teemade lahkamisel nauditavaks. Suurepärane näitlejate valik, kes toetavad autori mõttekäiku ja lahendavad kaasahaaravalt tegevusliine. Sügava kummarduse teen Marta Laane ja Pääru Oja oskuslikule viipekeelekasutusele, milleta poleks etenduse sõnum vaatajani jõudnud.

                                                                                                                                                                    Lauren Grinberg

Koledusest loodud ilu

10475974_843868379008200_1879565936929115187_o

Autor: Ivan Võrõpajev

Tõlkija ja lavastaja: Lembit Peterson

Kunstnik: Andri Luup

Helilooja: Helena Tulve

Osades: Laura Peterson, Ott Aadam, Maria Peterson, Maria Klenskaja, Mare Peterson, Eva Eensaar

 

Alles oleme Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi eelmise näidendi „Joobnud“ mõju all, kui Theatrumis tuleb välja teine sama paari Võrõpajevi ja Petersoni näidend “”Delhi“ tants“. Ja jälle on publik lummatud nii suurepärasest tekstist kui lavastaja valikutest. Kuigi mõlemad näidendid kõnelevad tõsistest teemadest ja koosnevad väiksematest alguse ja lõpuga näidendikestest („Delhi tants“ on juba autori poolt nii kirjutatudki), on nad lavastuslikult väga erinevad. Kui „Joobnud“ oli kirju ja tegevusrohke etendus, siis „Delhi tants“ on justkui vaikselt kujunev kett, kus iga lüli, iga järgmine stseen on siiski veel ka osa eelmisest.

Näitemängu ülesehitus on ebatavaline. See on tükeldatud seitsmeks näidendiks, mida ühendavad tegevuspaik, tegelased ja asjaolud. Terve etenduse kompositsioon on natuke tantsisklev, algab pisut kõhklevalt ja vaikselt, siis teeb paar kiiremat ja esialgu arusaamatut sammu, tekitades sellega ehmatavat segadust. Mõne aja pärast aga rahuneb ja aitab vaatajal mõista rütmi sügavamat tähendust. Kõik on nagu pidevas tantsus ja tegelased on justkui tantsijad. Terve elu on tants. Vaatamata sellele, et etenduse jooksul keegi kusagil ei tantsi, on tantsu kohalolu selgelt tajutav.

Igas väikses näidendis jõuab laval viibiva tegelaskujuni teade kellegi talle lähedase inimese surmast. Surma kohal olles talitavad inimesed erinevalt. Mõni saab šoki, teine tunneb end süüdi, kolmas ei tunne aga üldse midagi. See paneb inimesed nii laval kui saalis vaatama minevikku, suhtesse iseenda ja lähedastega ning mõtlema kadunukesega läbi elatud hetkist. “Delhi  tants“ on lavastus, mis hõlmab inimese elu ja olemise tähtsamaid teemasid: armastus ja surm, süü- ja kaastunne, ilu ja valu.

Kõigi lavastuse osade ühiseks tegevuspaigaks on haigla ooteruum, kus kõneldakse elust, surmast ja loomingust. Kõik jutud tiirlevad Delhi tantsu ja baleriin Katja ümber, kes selle välja mõtles. Peategelane Katja (Laura Peterson) on tantsu loonud Indias Delhi turul nähtud ja kogetud, ka füüsiliselt endasse vastu võetud valust, inimeste kannatustest, räpastest loomalaipadest, hingematvast lehast. Kogu see õudus on muudetud ülendavaks tantsuks. Loodud on õnnelik tants, mis sai alguse teiste õnnetustest. Kaunis tants teiste koledatest läbielamistest.

Dialoog dialoogi järel näeme, kuidas keegi peale Katja ei suuda päriselt mõista, mida tähendab õnnelik olemine ka siis, kui asjaolud selleks mingit otsest põhjust ei anna. Õnnelik olemine vaatamata kõigele, mis on juhtunud. Ja võib-olla isegi õnnelik olemine just selle kõige juhtunu pärast. Inimesed ei talu, kui keegi suudab ka kõige õnnetumas olukorras säilitada rõõmu, sisemist õnnelikkust, ka inspiratsiooni. Nii ka Katja ema, kes ei suuda vastu võtta (nagu ta ise etenduses korduvalt ütleb) oma tütre häirimatut meelt ja „Delhi tantsu“ ehk koledusest loodud ilu, süüdistades tütart kaastunde puudumises. Kuigi just kaastunne on see, mis on Katjast teinud just selle, kes ta on, võimaldades luua ka selle tantsu.

Vaatajal saalis on keeruline end kellegagi etenduses samastada ja tundub, et ka näidendi tegelased ise ei ole päris kindlad, kummale poole noatera nad just astuda tahavad või juba astunud on. Kõik on pidevas muutumises. Ja tants ei peatu hetkekski.

Sirel Tammisto

“Joobnud” – vene kaasaaegse teatri üks unustamatumaid etendusi

joobnud

Autor: Ivan Võrõpajev

Lavastaja: Lembit Peterson

Osades: Laura Peterson, Marius Peterson, Eva Eensaar- Tootsen, Maria Peterson, Andri Luup, Sulev Teppart, Anneli Tuulik, Liina Olmaru, Rain Simmul, Helvin Kaljula, Leino Rei, Tarmo Song, Piret Krumm

 

 

Mõned kuud tagasi esietendus Theatrumis Lembit Petersoni lavastatud “Joobnud”. Teatrisse läksin kõrgete ootustega, just seepärast, et olin kuulnud sõpradelt-tuttavatelt palju kiidusõnu ja etenduse lõppedes tõdesin, et ei pidanud pettuma – “Joobnud” jättis tõesti sügava mulje.

Ivan Võrõpajevi kirjutatud “Joobnud” võtab kokku inimese loomuse kõigi tema heade ja vigadega. Sisu annab ta edasi läbi erinevate inimeste, kes unustavad joobes olles ära kõik piirid ning räägivad, mõtlevad ja tegutsevad hoopis vabamalt kui kainena. Näitena tooksin ära etenduse ühe olulisema motiivi, mida korrati ka mitu korda laval: Jumal räägib läbi purjus inimese suu.

Lavastuse näitlejatöö oli suurepärane. Oli tuttavaid nägusid, kuid ka selliseid, keda lavadel polnud näinud, mis muutis etenduse minu jaoks veelgi huvitavamaks. Enamik näitlejaid suutis terve etenduse vältel püsida usutavalt oma rollis sees, mis siis selle lavatöö puhul tähendas seda, et nad olid konstantselt purjus. Esile tooksin Anneli Tuuliku, kellest jäi väga veenev mulje, kuid ka  Draamateatri lavalaudadelt tuntud Piret Krummi, kes oli vapustavalt tabanud ära enda tegelaskuju ehk prostituudi oleku ja sõnakasutuse. Loomulikult kiidan ka lavastajat Lembit Petersoni ja tõlkijat Tiit Altet, kes olid osavalt  toonud “Joobnud” vene kultuuriloost Eestile lähemale ning teinud publikule arusaadavamaks.

Tähtis osa oli tükis religioonil. Tihti arutleti usu teemal, suisa vaieldi, mis tõi välja erinevate inimeste erinevad seisukohad ja vaatenurgad. Tekkis küsimus: kas seda kõike oli vaja? Publikule oli juba selgeks tehtud, mis on autori arvamus, ning seda mitmeid kordi korrata polnud üldsegi vajalik. Sellest jäigi mulje, et see oli religioosne näidend, samas kui Ivan Võrõpajevi enda sõnu korrata, siis tegu oli sotsiaalse tükiga… usundlikud järeldused teevad vaatajad ise… kangelased on lihtsalt sotsiaalsed tüübid.

“Joobnud” jättis ülimalt positiivse mulje, mis kestab siiani. Etenduselt tulles on palju, millest mõelda ja mis enda jaoks lahti harutamist vajab. Külmaks ei tohiks see vene kaasaaegne teater küll kedagi jätta, olgu kooliõpilast või täiskasvanut.

Kirke Aer

“Eesti Ajalugu” – mõnus ja mugav ajarännak

eesti ajalugu

Autor, lavastaja Mart Kase

Kunstnik Kristina Lõuk

Valguskunstnik Priidu Adlas

Videorežissöör Teele Kase

Graafika Martin Pedanik

Koreograaf Jaan Ulst

Helikujundus Tom-Olaf Urb

Grimmikunstnik Kaia Pihlak

Näitlejad Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep, Uku Uusberg


Tallinnas Telliskivi Vabalaval etendunud “Eesti Ajalugu” (ning ajalugu on just nimelt suure A-ga) jutustab Eesti loo päevist, mil meie mail müttas Euroopa viimane mammut kuni ühe päevani 2016. aastal, kui avatakse Eesti Rahva Muuseum. Sinna vahele jääva 11 000 aasta sisse mahub jääaja lõpp, Kaali meteoriit, muistne vabadussõda, rahvuslik ärkamisaeg, Saksa okupatsioon, I Eesti Vabariik, II Maailmasõda, Nõukogude valitsus ning viimaks Eesti e-riigina. Meil on olnud nii mitmekülgne minevik, et teeme paljudele teistele riikidele ja rahvastele silmad ette.

Läksime seda klassiga vaatama ning enne etendust olid kõigil ootused kõrgel. Üllatavalt aga peale saalist väljumist nentisid paljud, et nad ei näinud laval kas seda, mida olid oodanud või lihtsalt tundus kogu see tükk veider. Minu ootused isiklikult aga ületati ning kohe räägin lähemalt, kuidas.

Lavastaja oli kasutanud ära Vabalava uudset ja lahedat disaini, lavakujunduse moodustasid põhiliselt suured maast laeni valguspaneelid, mis vastavalt meeleolule värvi muutsid, kuid mida ümber keerates said moodustada maheda puitseina, ja vahepeal taustaks mängivad omanäolised animatsioonid/videoklipid. Kogu selle modernsuse kõrvale kontrastiks aga oli lavale veetud hunnikutes mulda, mis peaaegu esireas istuva publiku kinganinadeni jõudis. Täpselt nagu Eesti eluski, käisid seal uus ja vana käsikäes. Lavastuses oli hea lavaline liikumine – esimeses stseenis aelesid näitlejad sõna otseses mõttes mullas, hiljem sõitsid ajastutruudes kostüümides jalgratastega ringi ja lõpuks ehitasid nendest teist maailmasõda kujutades kaitsevarjendi -, tabav huumor ning informatiivsed ja faktirohked repliigid, esitatud mängulises vormis. Mulle meeldis väga pilt saunast, kus intervjueeriti Bornhöhet “Tasuja” teemal ning stseen käpiknukkudega, kus noor Koidula ja Kreutzwald tahavad hakata laulupidu korraldama. Mitmed hetked olid väga hästi tuttavad koolist ajalooõpikust, aga niimoodi humoorikalt laval mängituna ärkasid need ellu.

Näitlejate töö oli kaasahaarav ja suurema osa ajast püsiti nii hästi karakteris, et seda oli lummav jälgida, näiteks kui Uku Uusberg mängis Nõukogude Eesti naist, kes arstikabinetis peavalu üle kaebab. Ainsana ei istunud mulle nii hästi Mari-Liis Lill, kes igas rollis natuke liiga plikalikuna mõjus ja nii usutav ei olnud, kui tema lavapartnerid.

Hiljem mõistsin, miks see näidend kõiki nii palju ei köitnud, kui mind. Olen alati armastanud, kui kõike ei tehta puust ette ja punaseks, vaid jäetakse täpselt nii palju ruumi, et sul on võimalus see enda jaoks ise lahti mõtestada. Näidend ei kõnetanud sinu pead, ei pidanudki. See kõnetas sinu südant. Autor pani laval põimuma kõik emotsioonid, mis eestlast kunagi on vallanud – ängistuse, alandatuse, musta masenduse, taastärkava lootuse. See kõik oli mulle nii meeliülendav, et kui Andres Mähar väiksel gaasipliidil otse laval kotlette tegi ning rääkis heldelt Eesti sammudest taasiseseisvumiseni, tulid mul küll pisarad silma. Kohe päriselt. See oli juba sama pooleteise tunni sees korra varem juhtunud, kuid naerust, mitte liigutatusest. Ma olin nii õnnelik, et olen sündinud just sellel ajal, kui ma olen, eelmise milleeniumi viimasel aastal ega pole pidanud läbi elama kõiki neid ähmaseid aegu, nagu minu esivanemad on. Kuid läbi nende on see kõik ka osa minust ja tahan ma või ei taha, ära ei saa seda võtta keegi.

Saskia Puusaar

Müstiline “Krabat”

14150EE1B27DA7EE1FBA8365FBE23F27D4B263643A354DFB61F746FFAE3AB093Lavastus: “Krabat”

Lavastaja: Diana Leesalu

Kunstnik: Jaagup Roomet

Helilooja: Ardo Ran Varres

Osades: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubin, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt jt.

Kokku on saanud Ottfried Preussleri menukaim romaan ja Eesti armastatuim teater ning sündinud Linnateatri lavastus „Krabat“. Asjaolu, et teos on põhikooli kohustusliku lugemisvara hulgas, tekitab etendusele rohkearvulise tänuliku sihtgrupi, millesse kuulun antud arvustuse autorina ka mina.

Krabati lugu jutustab trobikond tuttavaid Linnateatri nägusid, igaüks edukalt kehastunud oma iseäralikku rolli. Ma ei räägi ainuüksi peaosatäitjast Märt Piusist, kellel harva pettumust valmistada õnnestub, vaid kõikidest veskipoiste kehastajatest. Eredalt jäi meelde Indrek Ojari, kes mängis ullikesest Juro petliku rolli osavalt välja. Meeste seas ei jäänud märkamata ka Maiken Schmidt oma armsas Krabati tütarlapse rollis, ta mõjus veskis ja poisi mõtetes valitseva sünge meeleolu taustal valguskiirena, õlekõrrena Krabatile, keda ähvardas Andrus Vaariku kehastatud Meistri juurde igaveseks lõksu jäämine.

„Krabat“ on silmapaistvalt kulukas ja tehnilisest poolest põhjalikult läbi mõeldud lavastus, vaatajat üllatatakse kolme tunni jooksul arvukate mustkunstitrikkide, video- ja heliefektidega. Massiivsed tolmu üles keerutavad hammasrattad, mis Põrgulava veskiks muudavad, mõjusid mulle kui esimeses reas istujale esmapilgul lausa ehmatavalt. Visuaalsed efektid Krabati unenägudest, lumetormist ja ronkadeks muunduvatest veskipoistest annavad tehnilisele poolele viimase lihvi. Vaatamata sellele, et filmikunstiga võrreldes on teatri võimalused piiratud, on koos sobiva muusika ja dekoratsioonidega õnnestunud luua samasugune pingeline meeleolu, mida tekitas mus Preussleri teos. Jaagup Roometi kunstnikutöö ja Ardo Ran Varese muusikaline kujundus  jätavad sügava mulje ja võin julgelt öelda, et selleks kulunud vaev on end kuhjaga ära tasunud.

„Krabat“ paistab silma innovaatilisuse ja meelelahutuslikkusega, mida kinnitab ka teatri kodulehelt leitav info sihtgrupi kohta: „lavastus on mõeldud nii täiskasvanutele, kes armastavad maagiat, seiklusi ja muinasjutte, kui ka noorematele vaatajatele.“ Peab tunnistama, et etenduse visuaalne külg oli niivõrd köitev, et sisulistesse sügavustesse süvenemine kippus tagaplaanile jääma. Lugu anti edasi lihtsalt ja mõjuvalt ning see teebki lavastuse sobivaks alg- ja põhikooli lastele, kes teatrist keerulist filosoofiat veel ei otsi. Kes meist ei teaks, et armastus võidab kurja, aga ikka on hea seda aeg-ajalt meelde tuletada.

Linda Nõmmik