Austusavaldus muusikale Tallinnas

Hommage

Tallinn Music Week

Kivi Paber Käärid lava

06.04.2018

Eesti uus progressiivse roki esindaja, bänd nimega Hommage, peidab endas midagi palju põnevamat ja uudsemat kui pelka austusavaldust muusikale. Noored, kes on vaevaks võtnud juba pea aasta aega muusikat luua, tulevad Tallinnast ning on osalenud näiteks Tartu Tudengibändi ja Noortebänd 2017 konkursil. Seekord tõid nad oma loomingu kuulajate ette Tallinn Music Weeki raames, esinedes restoranis Kivi Paber Käärid.

Restoran oli kontserdi algusajaks üsna rahvast täis ja ilmselgelt oli huvi bändi vastu suur. Meeldiva õhkkonna lõi hämar ruum ja esinejate lähedus inimestele. Värvilised valguslahendused tekitasid sooja ja ootusäreva tunde, kõrvulukustavad esimesed trummilöögid olid avapauguks tervele järgmisele pooltunnile. Nii väikese koha puhul, nagu on Kivi Paber Käärid, juhtus paratamatult olukord, kus vahel oleks võinud heli tasakaal paremini paigas olla. Sellele vaatamata jõudsid muusika põhikäigud kuulajateni. Mõnikord tekib väikestel lavadel momente, kus mõni bändiliige varjab teise ära, kuid seda probleemi polnud – suurte trummikomplektide, mitmete süntesaatorite ja kitarride kõrval mahtus Hommage lavale nii, et kõigil sai silma peal hoida ning tõesti tunnetada läbi esitajate nende muusikat.

Hommage’i omavahelist suhtlust ja sidet, ning ilmselt võib öelda, et lausa tervet bändi sünkroonis, hoidis trummar Karmo Järv. Noormehe väsimatu energia kandus üle ka tema silmadesse. Oli näha, et poiss jälgis kõige rohkem oma bändiliikmete liigutusi, kehakeelt, kõige väiksemaidki nüansse. Noorte omavaheline sünergia hoidis neid hetkes ja see omakorda kuulajaid. Bassimängija Kaspar Kluge tundus sügavalt nautivat oma keerulisi soolopartiisid. Kui tihtipeale jäävad kogenematu kõrvaga kuulates basskitarri käigud rokkbändide puhul tähele panemata, siis Hommage’i helikeele teeb mõne loo puhul kindlalt äratuntavaks tavalisest huvitavamad bassikeerutused, mida on ka üle trummide, klaveri ja kitarri kuulda. Bändi kitarrist Martin Mänd võis ennast tunda tõelise rokkarina, eriti lugude vahemängude ajal. Väga suuresti kandis just Mänd Hommage’i meloodialiine ning täitis mõnusate kitarrikäikudega lugude harmooniaid. Vokaali ja klahvpillide eest hoolitses bändi ainus neiu Ode Pürg. Klaveri taga istudes on üldiselt üsna keeruline lugudele kaasa rokkida, kuid ta sai sellega hästi hakkama – neiu tundis end ilmselgelt mugavalt nii ühe kui ka kahe süntesaatori üheaegsel kasutamisel. Tema suhtlus publikuga hoidis ilmselt kõige rohkem kuulajatel pinget sees. Kogu ihu ja hingega oma muusika juures olles ei püsinud Pürgil neutraalne ei näoilme ega ainult klahvide peal käed, kuid just see andis esitusele kindlat sorti võlu.

Juba esimestest lugudest sai ilmselt ka esmakordne kuulaja aru, et tegemist ei ole tavalise ülesehitusega paladega. Hommage’ile on iseloomulik keskmisest keerulisem ja dramaatilisem helikeel, pikad vahemängud, ebatavalised rütmikooslused ja esimesel kuulamisel mitte alati loogilisena tunduvad meloodiakäigud. Tavalised on intervallid ja kooskõlad, mida peavoolumuusikas tihti ei kuule, samuti tempo- ja rütmivaheldused, mis liigendavad lood refrääniks, vahemänguks, salmiks jne. Noori on arusaadavalt mõjutanud jazz, hip-hop, aga ka klassikaline stiil. Mõne kuulaja võib ilmselt selline muusika alguses ära ehmatada. Samas tekib juba pärast paari lugu eelaimdus, millises suunas nende palade ülesehitus liigub. Ainult bänd, kes on oma liikmete oskustes ja võimetes väga kindel, suudaks sellised käigud ja ideed perfektselt välja mängida. Kaugele on kuulda Hommage’i noorte musikaalsus: kitarristid esitavad mängleva kergusega soolosid, trummar hoiab eksimatult rütmi ja tempot ning pianist laulab nii madalaid kui kõrgeid noote ülima täpsusega.

Ilmselt kõige hommage’likum lugu, mis noorte repertuaaris oli, kannab nime „Spontaneous“. Ode Pürg esitab refräänis meloodialiini, mis tundub alguses üsnagi ebaloogiline, kuid jääb juba varsti kummitama. Vahemängust kumavad läbi Kaspar Kluge bassikäigud, mida asub kitarril kordama Martin Mänd. Nendest keerulistest soolodest lihtsama muusikalise osa juurde aitab edasi minna trummar Karmo Järv, et siis taaskord rütmi ja tempot vahetada, kuni lugu läbi saab. Teine lugu, mis jääb meelde noortele omase stiili tõttu, kannab nime „Sleazy“, kus leidub hoopis hip-hopi mõjutusi ning mis näitab muusikute mitmekülgset repertuaari.

Kindlasti on Hommage üks uus kooslus, kelle tegemistel tasub silma peal hoida. Nagu noored on ise öelnud, ei pea nad ennast levimuusika bändiks. Nende keeruline stiil ei pruugi kõigile meeldida, kuid oma esinemistes annavad nad endast rahvale nii palju, kui suudavad. Jääb igaühe enda otsustada, kas  sellisesse progressiivse roki esindajasse süveneda, kuid vähemalt korra võiks neid kindlasti kuulamas käia. Emotsioone need noored tekitada suudavad, vastukaja samuti. Kui ei ole soovi Eesti muusika uusi staare maha magada, siis tasub leida mõni õhtu ja kuulata bändi Hommage justnimelt live’is. Elamus on garanteeritud igal juhul.

Greete Jakobson

Muusikaline vaatemäng väljaheidetud inimese siseellu

 Marius Ivaškevičius „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ väljaheitmine

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Laura Pählapuu (külalisena)
Kostüümikunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)
Valguskunstnik Oliver Kulpsoo (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andre Pichen
Helikujundaja Sten Tigane
Videokujundaja Tauno Makke

Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Liikumisjuhi assistent Sandra Veermets (külalisena)
Tõlkinud Tiiu Sandrak

Osades Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Valter Soosalu (külalisena), Johannes Tammsalu.

Bänd Andre Pichen, Valter Soosalu, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid

Esietendus 24. aprillil 2016 Draamateatri suures saalis.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ räägib immigratsioonist ja võõras olemisest, aga mitte ainult. Lavastus käsitleb paljusid erinevaid teemasid: armastus, kättemaksuiha, inimese olemus.

Peategelaseks on idaeurooplane Ben (Kristo Viiding), kes tuleb koos sõbra Vandaali (Nikolai Bentsler) ja teiste ebaseaduslikult riiki sisenenud immigrantidega Londonisse, kus nad ilma dokumentideta parki jäetakse. Kitsast bussist maha laaditud ja petetud „õunad“ peavad edaspidi võõras riigis ise hakkama saama. Elu Londoni tänavatel on karm ja üksi jäänud Ben kogeb palju vägivalda ja pettumust. Lugupeetud inglise „härrasmehe“ käest jõhkralt peksa saamise järel juhib immigrandi elu alguses vaid kättemaks, kuid ta suudab kohaneda ja end üles töötada. Temast saab ebaseaduslikult hangitud dokumentide abil esmalt turvamehena töötav poolakas Mark ja hiljem politseinikust inglane Robert Walker. Oma olemuse muutmine ei käi aga sama lihtsalt kui nime vahetamine ning Ben peab eelmistes eludes kohatud inimestega kokku sattudes oma mineviku ja sisemiste deemonitega silmitsi seisma.

Vägivald iseloomustab lavastuses lisaks immigrantide raskele elule ka idaeuroopalikku poolt Benis. Ta usub, et igas idaeurooplases on Tšingis-khaani ja metsikust, ning üritab sellest lahti saamiseks matkida kõike inglaslikku, alustades kõneviisist ja lõpetades kehahoiakuga. Kui Ben üritab oma päritolu unustada, siis veidi lihtsameelne, kuid muhe Vandaal esindab peamist idaeurooplase stereotüüpi: ta on äkilise olemusega, viinalembene ja ei mõtle liialt tulevikule.

Läbivat rolli mängib lavastuses Freddie Mercury, kellest saab Beni iidol ja teejuht Londonis. Freddie võimas hääl on talle lohutuseks ja meeldetuletuseks, et kõik on võimalik. Seetõttu tabab Beni eriti karmilt esmalt avastus Freddie seksuaalse sättumuse kohta ja seejärel tõdemus, et talle kõike inglaslikku esindav jumalus oli tegelikult Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu ning tema homofoobiat ja rassismi, kuid lisaks annab laulja etendusele muusikalise tausta. Tuntud Queeni laulude järgi seatud trupi hoogne tantsuline liikumine on äärmiselt nauditav: Ben saab neil hetkedel end tõeliselt vabaks lasta ning koos temaga kogeb seda ka publik.

Beni lugu on värvikirev ja sündmusterikas. Marius Ivaškevičius tegi näidendi kirjutamise eel uurimistööd, veetes 2010. aastal kuu aega Londonis, kus ta Smirnoffi viina abil kohalikelt leedulastelt ja teistelt immigrantidelt nende lugusid välja meelitas. Tükk ei ürita moraali lugeda, vaid annab edasi paljude inimeste kogemustest inspireeritud väljavõtte ühe sisserändaja elust 15 aasta jooksul. Tegelasi ja süžeeliine on palju, kuid nendest moodustub ühtne tervik.

Juba enne etenduse algust lähenetakse lavastusele klassikalisest teatritükist veidi teise nurga alt. Samal ajal kui rahvas istekohadele koguneb, toimub laval taustaks tegevus: paar kodutut mängivad kaugemal suupilli ja elavad oma elu, tekitades paralleeli igapäevaeluga. Kui tihti me linnas ringi liikudes tänaval elavaid inimesi märkame? Tavaliselt on nad pigem ebameeldivaks taustaks, mida ignoreerides edasi minnakse. Lisaks lõhutakse niinimetatud neljas sein publiku ja näitlejate vahel: Ben mitte ainult ei jutusta vaatajatele oma lugu, vaid kõnetab mitmel juhul publikut ning samamoodi käitub ka tema sõber Vandaal. Selline vaatajate kaasamine mõjub ootamatult ja värskendavalt. Näitlejatöö on suurepärane, eraldi tasub välja tuua Nikolai Bentsleri Vandaali tegelaskuju, kelle lihtsakoelise olemuse edasiandmise naudingut tajub saalis igaüks.

Kuna etendus on kolmevaatuseline ja suhteliselt pikk, siis kasutatakse vahepeal publiku tähelepanu säilitamiseks huumorit. Seda eriti teises ja kolmandas vaatuses, mil vaatajaskond võib juba veidi väsima hakata. Kohati labased ja lapselikud naljad pälvivad küll saalist naeruturtsakaid, kuid ei sobi näidendi ülejäänud temaatikaga eriti kokku – korraks lavale jooksev alasti mees, keda kurjustav saalitöötaja taga ajab, ei anna teemakäsitlusele midagi juurde. Sama võib öelda ka popkultuuri kasutamise kohta. Kui Freddie Mercury mängib näidendis väga olulist rolli, siis hetkeks lavale ilmuvad Inglise kuninganna ja Harry Potter mõjuvad kummaliselt ning tunduvad ka ise äärmiselt segaduses olevat, kuidas ja miks nad lavale on sattunud.

Kokkuvõttes on tegemist nauditava vaatemänguga, millesse panustatud tööd, vaeva ja armastust on tunda näitlejatööst ning lavastuslikust poolest. Olemas on nii hoogne lavaline liikumine, Queeni kuulsaimad palad, elav bänd, huumor kui armastus ja vägivald, lisaks räägib lavastus aktuaalsetest probleemidest. Kõige huvitavam aspekt kogu tüki juures on aga Beni tegelaskuju: tema vaated, areng ja kättemaksuiha, mis viimases vaatuses sobiva allegoorilise lõpu leiab.

Helen Laane

Kaunilt absurdsusest, progresseeruvast idioodistumisest ja muust sõnnikust

 

Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“

Eesti Keele Sihtasutus, 2017, 392 lk.

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Indre Suur

 

Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu südamerahukirjanik. Kui avada mõni tema raamat, siis on kindel, et saabub seletamatu rahu ja heaolutunne. Tema sõnade valik on lihtne ja mitte liialt ilustav, lausetest peegeldub hingelist suurust.

„Valede kataloogi“ võlu peitub selle isiklikkuses, ta kirjutabki täiesti ausalt endast, kuid piisavalt kaugelt, et ei tekiks tunnet, nagu oleks tegu elulooraamatuga. Esimene pool teosest on üles ehitatud põhiliselt lühikestele filosoofilistele mõtisklustele ja teine tähelepanekutele Inglismaa kohta. Minu elufilosoofia kattub väga suures osas Õnnepalu omaga, mistõttu leidsin neilt lehekülgedelt palju äratundmisrõõmu ja kaunilt kirja pandud lihtsaid tõdesid.

Õnnepalu raamatus on küsimusel all ühed suuremad filosoofilised probleemid, nagu inimene, eksistents ja selle vajalikkus.

Tõnu Õnnepalu käsitleb inimeste igapäevaelu absurdsust ääretu graatsilisusega, kuid siiski täiesti ausalt. Näiteks võtab kõige suurema aja täiskasvanud inimese ärkvelolekust tööl käimine. Kuid miks me käime tööl ja mida me siis seal teeme? Ta väidab, et töötamine on mõttetu hädavajalikkus. Meil on vaja end defineerida, tunda vajalikuna, seega me käime, kirjutame projekte, programme ja avaldusi, et oma lõppematut vajadust asjade ja raha järele rahuldada, vajadust kogu aeg midagi teha. Aga raha pole mitte hüve, vaid uimasti. Inimesed on sõltuvuses oma rahutusest ja rahatusest.

Tegelikult võiks tööd teha palju vähem, kuid meil on vaja asju. Tohutus koguses asju. Ja siis tuleb jälle rohkem tööl käia, et nende asjade eest maksta. Mida rohkem me tööl käime, seda rohkem meil on vaja seal käia ja see ring on lõputu. Õnnepalu kirjeldab seda lihtsalt: „Kui tahad, siis võid endale osta vabrikus tehtud väikese aiamaja. Mängumaja. Ja mängida, et elad hästi.“  Kuid tegelikkuses ei kasuta neid asjademägesid keegi, sest oleme kogu aeg tööl, et maksta järelmakse, kindlustusi ja osta endale maakodu, kus me kunagi ei käi. Ja kui sinna satumegi, siis jaburus jätkub, nagu Õnnepalu seda kirjeldab, on elu maal üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, kompost… Kuid ta ei vaatle seda lootusetuse või pahameele maiguga, vaid lihtsalt, objektiivselt, ennast samasuguse elu süüst vabastamata.

Palju mõistlikum eesmärk tundub olevat otsida tarkust, kuid tarkus oleks elu vältimine, sest kõik, mida me teeme, on rumalus. Rumal on vihata, tappa, pidada sõdasid, sünnitada, armuda ja elada. Tarkus elab rumalusest ja meie selle sees, kuid ometi püüdleme me täieliku tarkuse poole. Seega on ka igati loogiline, et budistlikud mungad valgustumise korral loobuvad igasugusest maisest varast ja pühendavad oma päevad sisekaemustele ja joogale. See on ainuke viis, nad väldivadki elu, kuid kui me kõik seda teeks, siis ei saaks maailm toimida, seega juba siia sündinuna on meile pandud peale kohustus olla rumal ja elada surmani oma rumaluses. Kuigi väga suur osa inimkonnast on saanud koolihariduse osaliseks, siis nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, kogeme me „progresseeruvat idioodistumist“, seega pole tegelikult mitte midagi teha. Ja mida rohkem me teame, seda rumalamad me oleme, iga päevaga aina rumalamad. Aga kus see kõik siis lõppeb?

Õnnepalu väljendab kaunilt ka oma suhtumist ususõdadesse: „See paistab olevat jumala plaan, et inimesed ei kiida teda mitte ühena, vaid mitmena. Ta on peitnud ennast paljude maskide taha, laskund endast kirjutada miljoneid pühakirju. Aga kas saakski kuidagi teisiti olla, kui ollakse Lõpmatus?“ (lk 196) Jumal on kõik ja kõikjal, usu kuidas tahad, peaasi et sul endal hea on.

Väga lühikeste ja täpsete mõtteavaldustega kirjutab ta oma raamatus ära kogu elu mõtte ja mõttetuse. Tõnu Õnnepalu võlu seisneb selles, et ta on kaunis ja aus ja neid kahte asja on ütlemata ilus koos lugeda.

Karoliine Pruul

 

Instagram – omanäoline kunstigalerii

Sotsiaalmeedia oma pideva infovoolu ja erinevate äppide rohkusega võib aeg-ajalt tekitada tahtmise enda tehnikavidin üldse välja lülitada ja ainult pärismaailmale keskenduda. Üks kanal, millele ma ei suutnud näiteks teiste saitidega võrreldes kaua mõtet leida, oli Instagram.

Loomulikult on meeldiv end teiste tegemistega visuaalsel kujul kursis hoida, kuid Facebookis on ju sama võimalus olemas – milleks siis peaksime oma meeli veel ühe virtuaalse infolaviiniallikaga häirima? Kuniks ma leidsin sellele äpile meeldiva otstarbe – kaasaegne kunstigalerii minu oma taskus. Oma isikliku galerii püstipanemiseks on aga vaja leida endale meelepäraseid autoreid ning nõnda olengi välja toonud mõned virtuaalses Instagrami-maailmas tegutsevad kunstnikud, kelle kontosid jälgides võib igaüks oma rutiinsesse sotsiaalmeediaellu värvikust (mis on osa žanride puhul küll vaieldav) ja silmailu juurde tuua.

@Joleelooren

Vähemalt üks meemisid postitav konto on iga Insta-surfari jälgitavate nimekirjas, sest nende elu iroonilisi tõsiasju kujutavate kildudega saavad pea kõik suhestuda. Tavaliselt on meemide visuaalseks põhjaks võetud mõni pilt või klassikaline kunstiteos, kuid USA illustraator Julie Houts loob kogu sisu ise ning sõna otseses mõttes illustreerib iseenda elu, kujutades oma töödes absurdseid hetki koos joonistuste kõrvale kiirelt kribatud kommentaaridega, mida vaadates ja lugedes tekib tahtmatult suule muie ja seda saatev äratundmisrõõm. Tema lihtsad akvarellidega värvitud pliiatsijoonistused mõjuvad kerge meelelahutusena, mis on ehk originaalsem kui laialt levinud tavalised naljapildid.

@Annakouhkna

Jätkame illustraatorite lainel. Eesti kunstniku Anna Kõuhkna Instagrami konto on kohustuslik igaühele, kes naudib pastelseid toone ning delikaatset naiselikkust. Tema teoste võlu peitub pideva joonega minimalistlikult kujutatud hetkedes, mis on justkui otse elust võetud, kuid seejärel kunstniku loomingulise käe kaudu oma kuju ja vormi muutnud. Anna on ühtlasi illustreerinud Heljo Männi teose (Päike, kuu ja tähed”) ning Merike Miti raamatu inspireerivate mõtteteradega (Sinu unistused võivad täide minna”).

@joseparla

Abstraktse kunsti sõpradele on see konto päris tore leid. Pean aga tunnistama, et ma ise olen üks neist, kelle jaoks taolise žanri sügavam mõte jääb tihti häguseks. Samas on tore ajajoonel oma sõprade postituste vahel näha José Parla interpretatsiooni turbulentsest kosmosest, mille kaootilisus paneb võrdluseks tundma, et mu enda sassis tudengielu on täiesti organiseeritud.

@krylev

Portreejoonistused teeb enamasti huvitavaks tehnika, mis muudab realistliku palge millekski muuks peale näojoonte ja ilme, ning annab kujutatavale isikule juurde tähelepanuväärse lisaomaduse. Los Angelese kunstniku Kristianne Kyle Villarta graafilisi portreesid võib just nõnda kirjeldada. Tema joonistuste monokroomsus mõjub tõsiselt, kuid võluvalt ning tekitab tahtmise kuulda iga töö taga peituvat lugu või pildil oleva tegelasega mõne minuti juttu puhuda.

@art_dailydose

Selle konto puhul on tegemist kunstikogukonnaga, mis jagab vähemtuntud kunstnike töid ning kust võib leida teoseid igale maitsele. Hiljuti jäi mulle sealsete postituste seast silma Sean Yoro, kontonimega @the_hula, kes näiteks maalis jõe ääres olevale müürile uppuva naise ning iga tõusu ja mõõnaga on see neidis kas pooleldi veest väljas või täielikult uppunud, vaid tema sõrmeots on vaatajale näha.

Ühtlasi võib Daily Dose of Arti postituste hulgast leida digitaalkunstnikke nagu @aquasixio, kelle fantaasiarikkad ning dünaamilised tööd panevad unustama selle üles-alla pöidlaliigutuse, mida me nii harjunud tegema oleme, ning viskavad vaataja hetkeks imedemaale, kus värvid harmooniliselt üksteisesse sulanduvad ning kujutlusvõimel pole piire.

‘Sotsiaalmeedia põhineb jagamisel ja kunst on selle enda jaoks kindlasti väga kasulikult tööle pannud. Mingem siis selle ideega kaasa ja võtkem vahelduseks Instagrami kui loomingulisuse mängumaad, mis annab kõigile võimaluse liuelda läbi enda kokku pandud galeriide ning nautida mitmekülgset eneseväljendust, samal ajal viibides kus iganes.

 

Carina Kärt Mättikas

Suured kingad

 

Rein Raud „Unelindude rasked saapad“

Näo Kirik, 2016, 86 lk.

Illustreerinud ja kujundanud Asko Künnap

 

 

Parem siis ehk juba sukelduda,
lasta end hetkedeks rebida,
anda igapäevale alla,
olla kasulik
(lk 52)

Rein Raud pole eluproosale alistunud, ta on selle hetked hoopis kinni püüdnud ja üles kirjutanud, see on märksa kasulikum, hingele parem.

Hommikul kamina tuhk
täis jahedaid naelu:
laudhaaval on siin põlenud
vana postkontor, kuhu kunagi
kõigi nelja tuule poolt
kanti sõnumeid kokku.
Juba varakult kogunesime
nende ootele. Kitsas tuba,
just siinsamas kohas, täis naisi,
kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest
võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.
Luuletajanna õde. Ja teine,
vana hiina kirjandust
õpetanud professor. Veel, terve
tuba täis, seesama mitte-seesama
tuba, mina ka seal, kärsitu nolk,
ootamas kirju, neilt, kellest mõned
on ka kuskil veel alles
(lk 47)

Raua mitmetahulist kirjastiili võib kõrvutada tolles postkontoris külg külje kõrval seisnud inimtüüpidega. Tekstides esinevad kõik nimetatud kujud. Nimelt on tunda kirjutaja elutarkust, staadiumi, kus teatud elu paratamatustega on lepitud, mustritega juba harjutud: „kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest / võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.“ Samas on säilinud inimlik soov pigem tekitada varju kui selles seista. Kes ikka tahaks, et teda tuntaks kellegi teise omaduste tõttu, olla Luuletajanna õde – Rein Raua puhul pole selleks alustki. Kogumikus lahkab Aasia kultuuriloo professor elu nõnda, et kaalukausid jäävad kokkuvõttes kenasti tasakaalu. Kuid see ei tähenda, et puudu jääks hetkepõhisusest, vastupidi, just nooruklik ausus ja otsekohesus terviku sümmeetria tagavadki. „minagi seal, kärsitu nolk / ootamas kirju, neilt, kellest mõned / on ka kuskil veel alles“ – väljendub otsene eneseanalüüs ja tõdemused. Oskus vaadata end kõrvalt.

Raud, kes on peale kirjanikuameti ka kultuuriteoreetik ja endine rektor, on osanud tekstides oma laiahaardelisust luule kasuks mängima panna.  Lihtsad ja ilusad sõnad ilma liigsete kaunistusteta loovad siiski edukalt kujutluspilte ning sõnamänge – „naljakas oled, / tõega, mida sa mängid / tõega.“ (lk 45) Vahetud emotsioonid on siin-seal tekstides keset luulerida justkui remargina välja toodud. See võte elustab luuletusi ja loob emotsionaalset konteksti – „aga seda nad – naeratus! – ikka ei tea, / mis need jutud sul merega olid.“ (lk 41)

Kogule on iseloomulik visuaalne ühtlus stiilipuhas vabavärss – mõne riimipeitega : „lülisid / peaaegu katkemiseni pingule / tõmbunud ketis. Aga ma / naeratan kuuldes nimesid, / neid ju mäletan, see mul / õnnestub, siis ma noogutan / võõrale tuttavalt. Petis.“ (lk 11) Kõike täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Seda saab öelda ka illustratsioonide kohta, nimelt kaardistatud unelinnad tulevad raamatu kestel sisse kolmel korral. Need moodustavad vahelehed, annavad väikseid pause, jagades kogu kolmeks osaks, sealjuures peatamata terviku voolavust. Selle eest kiitus Asko Künnapile!

Samuti on tunda peent tasakaalu n-ö kergete ja raskete sõnade vahel. Käsitledes elulisi ja kohati raskeid teemasid on sõnakasutus siiski üsna pehme:

Niimoodi seisangi:
üks jalg tsemendis, teine
maast lükkamas lahti
keha, mis kergem on õhust.

Hetked lähevad mööda,
mõni lehvitab
(lk 29)

„Unelindude rasked saapad“ meenutab nii välimuselt kui ka sisult luulemärkmikku. See on punase kinnitusega suletav ning järjelgi on hoidja. Isiklikkust lisab seegi, et lehed on ülevalt lahti lõikamata, osad luuletused on rohkem peidus kui teised. Lehtede lahti lõikamine on omaette meeldiv rituaal, kui seda teha muidugi kvaliteetse ning terava paberinoaga.

Tugev argihetkede puudutus kogus lähendab tekste nii üksteisele kui ka lugejale. Seetõttu annabki raamatut nautida nii tervikuna kui ka lugedes sealt kus juhtub. Üheks luulekogu tugevaks küljeks ongi just alternatiivsus – kui tahad, lõika lehed lahti, kui tahad, jäta ühendatuks, alga raamatuga otsast peale või loe tagurpidi.

Kaante vahele on kogunenud kõik inimlik igapäevast: kahtlused, otsused, mõttekäigud, meenutused, eluanalüüsid ja uitmõtted. „Unelindude rasked saapad“ koondab omamoodi pisikesi sisemonolooge.

Mõnikord meenub üks teine, üks
külm, aga vaikne valgus,
mis pärast vihma või harva
kuid vahel ikkagi hommikul –
rohi on tõesti rohelisem, eriti
vastu kivi, klaver võiks mängida,
üksi ja kaugel, siis märkad asju,
tasse ja kipakat kohvikannu,
punakaspruunst metallist, pitsiga
linikut laual, meenub, et ema
ütles: vaata! ja vaatasingi,
nägingi, savist kausis on õunad,
rohelised ja kõvad, see jääb
kõik sinuga, mis ka ei juhtuks,
aitäh, et näitasid, ema.
(lk 42)

Marite Rikkas

Kahekesi läbi Poola eelarvamuste kütkes

„Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris

Esietendus 11. novembril 2017

Autor: Dorota Masłowska

Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Hendrik Toompere jr.

Kunstnik, video ja valguskujundaja: Kristjan Suits

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja

Dramaturg: Triin Sinissaar

Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro

Lugu algab ühes suvalises Poola tanklas, kus vanem meesterahvas avastab, et tema autosse on sisse istunud kaks rumeenlast. Nood keelduvad väljumast enne, kui mees neid edasi viib. Autoomanik on sunnitud lõpuks neid veidi aega edasi viima, kuid mitte kaua. Noored rumeenlased peavad oma teekonna jooksul kõndima läbi külma talvise Poola metsa, avastama teineteist, sest tegelikult on nad võhivõõrad, ning kohtuma ka surmaga. Vajadus edasi liikuda ületab vaat et kõik ülejäänud probleemid. Lavastus jälgib rumeenlaste lugu läbi nende enda valikute, aga ka teiste inimeste otsuste, mis lõpuks kujundavad noorte saatuse.

Lavastus üritab näidata inimeste negatiivset suhtumist uude ja tundmatusse, samuti stereotüüpide mõju inimeste elule. Eelarvamused ei pruugi olla ainult rahvuslikul tasandil, vaid ka erinevate ühiskonnakihtide vahel. Nagu näitab see lavastus, võivad inimesed olla üsna kalgid ja külmad, kui tegu on võõrastega, kelle kohta on palju halvaendelisi kuuldusi liikvel. Kahjuks ei teinud rumeenlastest kumbki midagi, et lavastuses kujunenud arusaamu kummutada. Mõlemad veetsid paraja osa reisist alkoholi- ja narkojoobes ning naine võis kohati olla veidi agressiivne. Kuid sellest hoolimata oli näha, kuidas mõlemad noored vajasid ilmselgelt abi. Abi said nad aga vähestelt. Inimesed tihti ei hooli, kui see teeb neile endale elu keerulisemaks. Lõpus leiab aset kohtumine tegelasega, kes tunneb ühe rumeenlase ära, sest too on näitleja. Kuid ta keeldub noortele öömaja andmast, sest tal on vaja oma kodu kaitsta. Sellisel otsusel on aga saatuslikud tagajärjed.

Teatritükk on väga inimlikust aspektist loodud. Kumbki paarist ei tee väga palju, et enda usaldusväärsust tõsta, aga samas ei tee nad otseselt kellelgi halba, vaid vajavad lihtsalt abi. Ümbritsevad inimesed otsustavad aga tihti, et kuigi nad rumeenlasi ei tunne, siis kaaluvad eelarvamused noorte aitamise üles. Ma arvan, et see näidend on suurepärane lavastus, mida vaatama minna, kui on soovi mõtiskleda sügavamate inimlike probleemide üle. Mõtteainet annab tükk kindlasti kuhjaga ning tõlgendada võib seda mitmeti. Kindlasti puudutab see vaatajat, sest nagu ütles lavastaja Hendrik Toompere jr ise oma lavastuse kohta: „See lugu naerutab niimoodi, et lõpuks ei naera enam keegi.“ 

Greete Jakobson

Kuidas Sina oma risti kannad?

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vemsa, 2017, 560 lk.

Illustreerinud Peeter Allik

Toimetanud Piret Põldver ja Igor Kotjuh

Kujundanud Külli Tammes

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 1. koht

2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosateose eest

 

„Kõik inimesed on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel,“ on Albert Kivikas kirjutanud „Tõe ja õiguse“ kohta. Kuigi ajalise mahu ja vahest ka emotsionaalse raskuse poolest on „Serafima ja Bogdan“ võrreldav Tammsaare „Tõe ja õigusega“, eristub Vahur Afanasjevi teos omapärasena eesti kirjanduses. Oma esikromaanis kujutab Afanasjev Peipsiveere vene vanausuliste külaühiskonda ning jälgib selle muutumist alates teise maailmasõja lõpuaastaist tänapäevani. Põlevad vanad traditsioonid, kirikute uksed lüüakse kinni ja ikoonid unustatakse. Muutuvad ajad toovad inimestes esile kõige kohutavamad omadused. Vaid üksikud oskavad ka sajandi lõpus oodata maailma lõppu, mida vanausulised on oodanud juba mitusada aastat.

Esialgu saadab lugejat tunne, et see eraldatud kommuun on poliitilistest oludest puutumatu, seesmiselt ühtne ka raskeimates oludes. Unustasin kohati, et tegevus ei leia aset lugulaulude määratlemata ajal, vaid 1944.-1945. aastatel. Palvemaju on küll suletud, missasid keelatud, noori üritatakse komsomoli värvata ning hirmust, et jumal unustatakse, väriseb vanade süda. Kommuuni ühendav vana õigeusk tundub kui kristlik antemurale. Peipsi venelased teevad tublisti tööd, tähistavad maslenitsat, noored laulavad ning tantsivad, kambrites köevad samovarid. Ikooninurkade ees lüüakse risti ette – ikka kahe sõrmega. Ka teose struktuuriline jaotus koos Vana Testamendi tsitaatidega haakub Nikoni reformi eelse usukombestiku pühaliku atmosfääriga. Peeter Alliku illustratsioonid veavad lugejat sügavamale vanausuliste eeposlikku aega, ainuüksi nende pärast võiks „Serafimat ja Bogdani“ lugeda ka siis, kui raamat ise oleks halb. Aga halb ei ole see raamat mitte.

Afanasjev loob Peipsiveerele värvika ja mitmekülgse elanikkonna. Iga inimest kujutatakse tema spetsiifilistes tugevustes, nõrkustes ja pahedes. Õieti on tegelaste arv võrreldav klassikalise Hiina kriminaallooga, mille lugemisel peab olema fenomenaalne mälu. Mõned tegelased ununevad, teised lähevad sassi, kuid see polegi oluline. Inimesi kaob ja tuleb juurde – nagu elus ikka – ning lugeja tunnetab aja möödumist. Surm astub esile oma grotesksuses, noored surevad, vanad elavad noored üle. Surm võib tulla Siberis või vaadata vastu kodusest hernesupist.

Tegevust viivad edasi jõulised tegelaskujud. Mõneti meenutavad nad ühekülgseid, väljavoolimata karaktereid. Serafima on kui muinasjutuline kaunitar, keda saadab kättemaksu kinnisidee. Bogdan kujutab endast pisut budistlikku teadmameest ja samaaegselt ka kuninglikku kättemaksjat. Raimond esineb eesti kirjanduse tüüpilise antikangelasena, selgrootu kommunistina, kes oma ebakindlust kompenseerib vägivallaga. Tegelaste põhiolemus ei muutu isegi siis,  kui autor asetab oma tegelased keerukatesse, ehk isegi ebaloomulikesse olukordadesse. Kõrvalisemad tegelased mõjuvad realistlikena, olgu see siis vana Feofan või Kanaonu Sergei. Veider küll, aga tegelikult annab selline tegelaste süsteem romaanile lisaväärtuse – kokku saavad muhe lihtinimlikkus ja suurejooneline saagalikkus.

Afanasjev ei kirjuta tammsaarelikku epopöad sookuivendamisest ega koorma oma teost dostojevskilike eksistentsiaalsete monoloogidega. Monumentaalne on aga Afanasjevi romaan küll. Kui teose algus kombib realismi piire, siis peagi käivitub eepose mõõtu lugu, mille keskmeks on veritasu ning millele kommunistlik ühiskond annab raamid. Seni ühtsena püsinud vanausuliste kogukond hakkab lagunema. Kättemaks muutub kinnisideeks ning mõjutab mitut põlvkonda. Kättemaksu ihalejad pole aga valmis vastutust kandma, nende vereuim pöörab ka kõrvaliste inimeste saatuse hukatusse. Ettemääratustunne, mis saadab lugejat, on halvaendeline, ja erinevalt Skandinaavia saagadest jumal ei sekku.

Kui kolhooside tekkimine on külaelanike jaoks isegi vastuvõetav ning valitseva režiimiga õpitakse toime tulema, siis teose alguses kajastunud ühtlustunne kaob. Lapsed mängivad nüüd fritse ja kommuniste. Sõda ja küüditamised painavad veel pikalt külakogukonna teadvust. Silmakirjalikkus ja vägivald võtavad võimust rohkem kui iial varem, ei aita selle vastu ka südame hõõrumine hanerasvaga.

Aastakümnete jooksul külluslikumaks läinud elu taustal on inimesed kaotanud stabiilse usu, mis neile kiiresti muutuvates aegades hingepidet pakuks. Suhted vanausuga ähmastuvad. Iga inimene püüab usuvaakumiga hakkama saada omal moel – mõni hakkab ise ikoone maalima, mõni palvetab ilma nendeta, mõni langeb alkoholismi küüsi või teenib ustavalt kommunistlikku režiimi. Ikoonidest saab äri, traditsioonid vajuvad tagaplaanile, kuid kõiksusekartus ja kõlbelised kahtlused jäävad Peipsiveerele paigale. On usufanatismi ja hiioblikku kannatust. Lõppude lõpuks kannavad kõik oma risti.

Loe, sõber, „Serafimat ja Bogdani“ ning Sa ei kahetse, kui Sa end sellest läbi närid. Afanasjev on stiililt ladus, oskab väga hästi tekitada nostalgiat, luua pinget ja kõrgema saatuslikkuse tunnetust. Ja kui Sa ei näri ennast teosest läbi, siis ära kahetse ka, kindlasti õppisid Sa midagi. Teos ei pretendeeri etnograafiaõpiku tiitlile, kuid suudab omapärasel viisil tuua Sulle Peipsi vanausuliste ajalugu veidi lähemale. Jah, ja kindlasti tajud Sa kaduva maailma ängi ning mõtled hetkeks oma hingeõnnistuse peale.

Anna Elisabeth Lõuna