Kuidas Sina oma risti kannad?

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vemsa, 2017, 560 lk.

Illustreerinud Peeter Allik

Toimetanud Piret Põldver ja Igor Kotjuh

Kujundanud Külli Tammes

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 1. koht

2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosateose eest

 

„Kõik inimesed on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel,“ on Albert Kivikas kirjutanud „Tõe ja õiguse“ kohta. Kuigi ajalise mahu ja vahest ka emotsionaalse raskuse poolest on „Serafima ja Bogdan“ võrreldav Tammsaare „Tõe ja õigusega“, eristub Vahur Afanasjevi teos omapärasena eesti kirjanduses. Oma esikromaanis kujutab Afanasjev Peipsiveere vene vanausuliste külaühiskonda ning jälgib selle muutumist alates teise maailmasõja lõpuaastaist tänapäevani. Põlevad vanad traditsioonid, kirikute uksed lüüakse kinni ja ikoonid unustatakse. Muutuvad ajad toovad inimestes esile kõige kohutavamad omadused. Vaid üksikud oskavad ka sajandi lõpus oodata maailma lõppu, mida vanausulised on oodanud juba mitusada aastat.

Esialgu saadab lugejat tunne, et see eraldatud kommuun on poliitilistest oludest puutumatu, seesmiselt ühtne ka raskeimates oludes. Unustasin kohati, et tegevus ei leia aset lugulaulude määratlemata ajal, vaid 1944.-1945. aastatel. Palvemaju on küll suletud, missasid keelatud, noori üritatakse komsomoli värvata ning hirmust, et jumal unustatakse, väriseb vanade süda. Kommuuni ühendav vana õigeusk tundub kui kristlik antemurale. Peipsi venelased teevad tublisti tööd, tähistavad maslenitsat, noored laulavad ning tantsivad, kambrites köevad samovarid. Ikooninurkade ees lüüakse risti ette – ikka kahe sõrmega. Ka teose struktuuriline jaotus koos Vana Testamendi tsitaatidega haakub Nikoni reformi eelse usukombestiku pühaliku atmosfääriga. Peeter Alliku illustratsioonid veavad lugejat sügavamale vanausuliste eeposlikku aega, ainuüksi nende pärast võiks „Serafimat ja Bogdani“ lugeda ka siis, kui raamat ise oleks halb. Aga halb ei ole see raamat mitte.

Afanasjev loob Peipsiveerele värvika ja mitmekülgse elanikkonna. Iga inimest kujutatakse tema spetsiifilistes tugevustes, nõrkustes ja pahedes. Õieti on tegelaste arv võrreldav klassikalise Hiina kriminaallooga, mille lugemisel peab olema fenomenaalne mälu. Mõned tegelased ununevad, teised lähevad sassi, kuid see polegi oluline. Inimesi kaob ja tuleb juurde – nagu elus ikka – ning lugeja tunnetab aja möödumist. Surm astub esile oma grotesksuses, noored surevad, vanad elavad noored üle. Surm võib tulla Siberis või vaadata vastu kodusest hernesupist.

Tegevust viivad edasi jõulised tegelaskujud. Mõneti meenutavad nad ühekülgseid, väljavoolimata karaktereid. Serafima on kui muinasjutuline kaunitar, keda saadab kättemaksu kinnisidee. Bogdan kujutab endast pisut budistlikku teadmameest ja samaaegselt ka kuninglikku kättemaksjat. Raimond esineb eesti kirjanduse tüüpilise antikangelasena, selgrootu kommunistina, kes oma ebakindlust kompenseerib vägivallaga. Tegelaste põhiolemus ei muutu isegi siis,  kui autor asetab oma tegelased keerukatesse, ehk isegi ebaloomulikesse olukordadesse. Kõrvalisemad tegelased mõjuvad realistlikena, olgu see siis vana Feofan või Kanaonu Sergei. Veider küll, aga tegelikult annab selline tegelaste süsteem romaanile lisaväärtuse – kokku saavad muhe lihtinimlikkus ja suurejooneline saagalikkus.

Afanasjev ei kirjuta tammsaarelikku epopöad sookuivendamisest ega koorma oma teost dostojevskilike eksistentsiaalsete monoloogidega. Monumentaalne on aga Afanasjevi romaan küll. Kui teose algus kombib realismi piire, siis peagi käivitub eepose mõõtu lugu, mille keskmeks on veritasu ning millele kommunistlik ühiskond annab raamid. Seni ühtsena püsinud vanausuliste kogukond hakkab lagunema. Kättemaks muutub kinnisideeks ning mõjutab mitut põlvkonda. Kättemaksu ihalejad pole aga valmis vastutust kandma, nende vereuim pöörab ka kõrvaliste inimeste saatuse hukatusse. Ettemääratustunne, mis saadab lugejat, on halvaendeline, ja erinevalt Skandinaavia saagadest jumal ei sekku.

Kui kolhooside tekkimine on külaelanike jaoks isegi vastuvõetav ning valitseva režiimiga õpitakse toime tulema, siis teose alguses kajastunud ühtlustunne kaob. Lapsed mängivad nüüd fritse ja kommuniste. Sõda ja küüditamised painavad veel pikalt külakogukonna teadvust. Silmakirjalikkus ja vägivald võtavad võimust rohkem kui iial varem, ei aita selle vastu ka südame hõõrumine hanerasvaga.

Aastakümnete jooksul külluslikumaks läinud elu taustal on inimesed kaotanud stabiilse usu, mis neile kiiresti muutuvates aegades hingepidet pakuks. Suhted vanausuga ähmastuvad. Iga inimene püüab usuvaakumiga hakkama saada omal moel – mõni hakkab ise ikoone maalima, mõni palvetab ilma nendeta, mõni langeb alkoholismi küüsi või teenib ustavalt kommunistlikku režiimi. Ikoonidest saab äri, traditsioonid vajuvad tagaplaanile, kuid kõiksusekartus ja kõlbelised kahtlused jäävad Peipsiveerele paigale. On usufanatismi ja hiioblikku kannatust. Lõppude lõpuks kannavad kõik oma risti.

Loe, sõber, „Serafimat ja Bogdani“ ning Sa ei kahetse, kui Sa end sellest läbi närid. Afanasjev on stiililt ladus, oskab väga hästi tekitada nostalgiat, luua pinget ja kõrgema saatuslikkuse tunnetust. Ja kui Sa ei näri ennast teosest läbi, siis ära kahetse ka, kindlasti õppisid Sa midagi. Teos ei pretendeeri etnograafiaõpiku tiitlile, kuid suudab omapärasel viisil tuua Sulle Peipsi vanausuliste ajalugu veidi lähemale. Jah, ja kindlasti tajud Sa kaduva maailma ängi ning mõtled hetkeks oma hingeõnnistuse peale.

Anna Elisabeth Lõuna

Muusikaline ajalootund teadlase vaatevinklist

Pildiotsingu estonia eesti ajalugu tulemusEesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas

MIMi ooper

Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöös

Esietendus 19. jaanuaril 2018

Esinevad Rahvusooper Estonia solistid, orkester ja koor.

Dirigent: Kaspar Mänd

Manfred MIMi pärandi kallal on vaeva näinud ning ooperi ja muusika lavaküpseks saamise eest hoolitsenud Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Laansalu, Andrus Aaslaid, Karl Saks, Raul Keller, Taavet Jansen, Maike Lond Malmborg, Oksana Tralla, Mart Koldits, Henri Hütt, Kalle Tikas, Andres Tenusaar ja Evi Pärn.

 

2014. aastal sündis Eesti teatritel idee luua vabariigi ümmarguseks juubeliks suurejooneline lavastusprojekt, vabariigi sajandi lugu, mille käigus saaks koostööd teha 12 teatripaari. Loosi tahtel said teiste seas kokku ka Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL, kelle ülesandeks jäi kujutada 1960. aastaid. Juhuslikult ilmus umbes samal ajal välja salapärane libreto ja seninägematus kirjas partituur, mille oli kuuekümnendatel kirja pannud müütiline teadlane ja leiutaja Manfred MIM. Koostöös MIMprojectiga hakati teost lahti harutama.

Ooper jutustab vaatajale paralleelselt kaks lugu: kuidas eestlaste jaoks kõik algas ning kuidas Lennart Meri sellest kõigest teada sai. Kuidas kõigepealt oli pimedus ja kilavate punaste silmadega koerakoonlased, kuid seejärel langes Päike taevast alla: vastu igasugust tõenäosust keset üht väikest Läänemere saart. Sündmus, mis oli niivõrd erakordne, et koerakoonlased sõna otseses mõttes ehmatasid end eestlasteks. Ja keegi poleks sellest ehk kunagi teada saanud, kui Lennart Meri poleks kirja pannud romaani “Hõbevalge”.

Kaali meteoriidi lugu on kahtlemata Eesti rahva kultuuriline alustala. Selle jäljed ulatuvad mitte ainult Läänemere rahvaste pärimusse, vaid Lennart Meri uurimuste põhjal isegi teisele poole Euroopat. Niisugune ajalooline suursündmus on juba iseenesest huvitav materjal ühe lavateose loomiseks. Samuti on erakordne Meri tehtud põhjalik reisikiri “Hõbevalge”, mis paneb tahes-tahtmata imestama – kust ta seda kõike teada sai? Nõnda sekkub ooperis “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” halli kardinalina sündmustikku salapärane Manfred MIM (Priit Volmer). Mees, kes oli kohal, kui meteoriit Saaremaale langes, kui Pythea oma merereisi alustas, kui ristirüütlid Saare naistega võitlesid. Selle asemel, et ise kogu lugu päevavalgele tuua, ehitab ta ajamasina, mis Suure Depressaatori – mitmekümne tuhande laulva eestlase –  mõjul tööle hakkab ning nõnda tema enda ja Meri suure plahvatuse aega tagasi viib.

MIMi ooper on kõike muud kui see, mida publik on tavapäraselt harjunud Rahvusooperi lavalaudadel nägema. Rene Soom Lennart Meri rollis ei laula kogu etenduse vältel sõnagi. Ka Manfredi aariad on pigem retsitatiivsed kõnelaulud. Kõige “ooperlikuma” etteaste terves etenduses teeb Pythea (Juuli Lill), kelle meloodiline aaria mõjub muu muusikalise materjali kõrval isegi veidi koomilisena ning misjärel Vana-Kreeka laevaehitajad naise ka välja naeravad.

Muusikal on etenduses pigem saatev roll ja esmane väljendusvahend on kõne, mida traditsioonilises ooperis praktiliselt ei kuule. Kui aeg-ajalt saab sõna terve orkester, siis palju kuuleb ka kammerkoosseise. Näiteks Werneri kohviku stseenis ilmub lavale väike ansambel, kelle sotto voce mäng saali kohase atmosfääri loob, kuid samas jääb põhitähelepanu ikka Lennarti ja Manfredi dialoogile. Estonia koor on saanud osaks löökpillisektsioonist, kasutades muuhulgas heli tekitamiseks klaaskausse. Laul kõlab koori esituses aga hoopis lava tagant. Võib öelda, et muusika on selles ooperis peamiselt atmosfääri looja ning tegevustiku sidematerjal, mis paneb teose nii-öelda elama.

Ooperi kujundusega on selgelt palju vaeva nähtud. Rahvusooperi lavale on ehitatud poolik kuppel, mis võib vajadusel olla tähistaevas, vajadusel Vana-Kreeka ehitusmeistrite töökoda või antiikteater. Lavaline tegevus on väga mitmekihiline: mitmetes stseenides eraldab peategelaste omavahelist suhtlust ning tantsijate või koori tegevust õhuke läbipaistev sein, mis loob põhitegevusele tausta. Huvitavalt ja tehniliselt keeruliselt on lahendatud Saare naiste võitlusstseen ristirüütlitega, kus valguse ja pimeduse vaheldumisel luuakse lavale tõeline sõjatander. Väga efektselt mõjub ka Pythea kirjeldus oma laevareisist Thulemaale, milleks kasutab antiikteatrit ja laseb sealsetel näitlejatel oma tegevust visuaalselt illustreerida.

Teose kulminatsiooniks kujunes Kaali meteoriidi langemine, mida värvikalt saatis Kristel Pärtna särav sopranihääl. Plahvatus ise mõjus aga eeldatust vähem efektselt ning pani küsima –  kas see pidigi olema see vägev lööklaine, mida Manfred Saaremaa aluskihtidest kätte püüdis saada? Lavale ilmuvad paljumainitud koerakoonlased, kes näevad välja oodatust armetumad. Need on punaste silmade ja metallist torujate kehadega väikesed olendid, kes laval teineteisega kokku kipuvad põrkuma. See aga ilmestab omamoodi Eesti rahva kultuurilist eksisteerimatust enne suure katastroofi toimumist.

Ooperi libreto on sisukas ja kohati humoorikas võtmes. Ajalugu Kaali meteoriidi langemisest kuni kuuekümnendateni on esitatud läbi Manfredi silmade, kus tema on ühtlasi peamine niiditõmbaja kogu sündmustiku arengus. Mitmetes stseenides on kasutatud koomikat: Artur Alliksaar (Mart Madiste) Werneri kohvikus Juhan Liivi luulet interpreteerimas või Lennart Meri Anto Raukasele (Mati Turi) oma avastustest rääkimas, millele kõlab vastuseks vaid hüsteeriline aaria “Ei usu”. Omaette elamuse pakub MIMi püüdlus sütitada Gustav Ernesaksa (Mati Turi) pähe idee komponeerida laul “Mu isamaa on minu arm”, samal ajal kui Ernesaks kangekaelselt Eesti hümni mängida üritab.

Nagu ka Estonia peadirektor Aivar Mäe intervjuus Terevisioonile selgitas, ei teadnud teadusmees Manfred MIM täpselt, mida ooper klassikalisel kujul endast kujutab ning seetõttu on “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” pigem muusikaline ajalootund. Samas ei ole ehk 21. sajandi teatris tarvilik nii range žanripiiride määratlus, mistõttu – ja ka arvestades Rahvusooper Estonia tavapärast nišši – ei ole nimetus “ooper” ka sugugi vale. Kahe teatri koostöö võib igal juhul õnnestunuks lugeda.

Anita Maasalu

Õlivärvine iseloom

Külastasin Kumu näitust „Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Näitusele on välja pandud Euroopa tuntuimad ekspressionismi viljelejad ning nende kõrval Eesti ekspressionismi iseloomustavad teosed. Die Brücke ja Der Blaue Reiter olid 20. sajandi alguse ekspressionistlikud kunstirühmitused.

Die Brücke rühmitus keskendus suuresti maaelu maalimisele. Värve ei segatud ega lahjendatud ning väga hästi paistis välja ekspressionismile omane lihtsustatud, kohati nurgeline kujutamine. Üheks näiteks on Karl Schmidt-Rottluffi 1919. aastal valminud õlimaal „Vene küla“. Näitusel esindatud Eesti kunstnike teostest võiks näiteks tuua Nikolai Triigi „Autoportree“, mis on väga konkreetse pintslitõmbega ning kontrastsete toonidega. Kuus aastat hiljem tegevust alustanud kunstirühmitus Der Blaue Reiter pööras rohkem tähelepanu aga inimese spirituaalsele poolele ning autorite sõnul kandsid erinevad kujundid ja värvid erinevaid tähendusi.

Karl Schmidt-Rottluff „Vene küla“, 1919, õli

Näituse tegi mitmekesisemaks see, et lisaks värvilistele maalidele olid näitusel välja toodud ka must-valged kriidi-, söe- või grafiidijoonistused. Eesti klassiku Eduard Wiiralti presskriidi, söe ja tušiga valminud teosel „Täringumängijad“ on kujutatud moonutatud nägudega laua taga istuvaid inimesi. Teose õhkkond kannab läbi nägude kujutamise endas edasi kunstniku emotsiooni. Teosest saab välja lugeda selle, kuidas ekspressionistlik liikumine võimaldas kunstnikel stseeni reaalse kujutamise asemel visualiseerida oma arvamus. Eduard Wiiraltil on valminud palju teoseid, mis kritiseerivad tolle aja ühiskonda ning naeruvääristavad inimeste pahesid. Paljud Wiiralti teosed on üleval Kumu dekadentliku kunsti näitusel „Kurja lillede lapsed“.

Eduard Wiiralt „Täringumängijad“, 1923, presskriit

Soovitaksin näitust külastada just noortel, et õppida tundma sajanditagust elu. Ekspressionistidele omane kriitika ühiskonna suunas on kandunud üle tänapäeva kunsti, kus tehakse samuti ühiskonnakriitilisi märkusi. Nagu mainitud, kannavad teosed endas kunstnike emotsiooni. Inimloomus on saja aasta vältel jäänud samaks, seega on tänapäeva noortel võimalus tõmmata paralleele tänapäevase ühiskonnapildiga. Näitus on Kumus avatud kuni 14. jaanuarini 2018.

Samal ajal oli Kumus avatud ka näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Näituse puhul võib välja tuua nii mõningaidki ühiseid jooni „Saksamaa metsikute“ näitusega. Mõlema näituse puhul saab võtta aluseks inimloomuse. Nii ekspressionistid kui ka dekadendid protesteerisid varasemate kunstivoolude vastu millegi uuenduslikuga, samuti väljendati läbi kunsti rahulolematust ühiskonnaga. Tooksin siinkohal välja Eduard Wiiralti teosed, mis on üleval  mõlemal näitusel. Ta kujutab inimeste pahesid, nagu seda on joomine, pidutsemine ning prostitutsioon.

Varem kujutati kunstis ühiskonna iluideaalidele vastavat. Nii maastikupilte, kauneid kompositsioone kui nooruslikke naisterahvaid. Dekadendid tõid moodi kõik selle, mis varasemalt oli olnud inimeste jaoks tabu. Hakati maalima ilusaks inimpahesid ning toodi avalikkuse ette igapäevaelu raskused.

Näitusel kohtab naisi, keda pole kujutatud malbelt toolil istumas, vaid kes kannavad endaga muudki peale oma välimuse. Samuti räägib osa näitusest prostitutsioonist ja sellega kaasnevatest suguhaigustest. Haigustelegi on näitusel suurel määral tähelepanu pööratud.

Enim märkimist väärib kurbusest ja depressioonist rääkiv näituse osa. Kuna ka see on läbi ajaloo olnud ühiskonnas tabuteema, siis on kuraator Lola Annabel Kass selle dekadentliku kunsti näitusele sisse pannud. Jälgides kunstnike autoportreid või portreid üksteisest, märkab nende vahel ühist mustrit. Kujutatavad inimesed on morni näoga, tihti on nende pilgud suunatud maha ja rüht on paigast. Tuleb märkida, et loomeinimeste lahutamatuks osaks on saanud kurbus.

Kunsti tegemiseks on vajalikud väga tugevad emotsioonid ja tunded. On olemas grupp inimesi, kes on välismaailma suhtes teistest hulga tundlikumad. Nad tunnevad emotsioone teistest teravamalt. See on üks tegur depressiooni tekkimisel ja väljundina pöördutakse tihti erinevate mõnuainete poole. Seda teed on läinud paljud kunstnikud. Ka kunsti tegemist võib lugeda üheks väljundiks.

Tänapäeval räägitakse vaimse tervise teemadel palju rohkem, kui seda kunagi varem tehtud on. Samuti aitab see näitus tuua olulised probleemid välja avalikkuse ette. Loodetavasti väheneb enesetappude arv ka kunstnike seas ning depressioon ja alkoholism pole eeldused kunstnikuelu elamiseks.

Näituse külastamine paneb mõtlema ja teoste analüüsimine ei piirdu vaid näitusesaalis viibimisega.

Heneliis Notton

Omapärane sulam meditsiinist ja poeetikast

Eva Koff „Sinine mägi“

Varrak, 2017, 440 lk.

Toimetanud Jan Kaus

Kujundanud Piia Ruber

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 2.-3. koht.

 

Pärast ääretult sümpaatset intervjuud Eva Koffiga saates Plekktrumm (13.11.2017) olid minu ootused kirjaniku esikromaanile üsna kõrged. Põnevust tekitas esiteks teema: naise kujutamine eri aegadel, naise toimetulek ühiskonnas, missugused valikud on olnud võimalikud ja missugused mitte. Ilmselt ootab vastust küsimus: kas minu ootused said täidetud või ma pettusin? Sellele ma aga ühest vastust ei saa anda. Pigem osutus romaan „Sinine mägi“ millekski üllatavaks, mind tiriti maailma, kuhu ma ehk vabatahtlikult ei läheks, kuid mis järk-järgult end huvitavamaks muutis ning milles peitus tõeliselt palju pisidetaile, mõned nauditavamad, mõned mitte eriti.

Võlumäe vari
Üks peamisi ootamatusi oli meeletu kogus naturalistlikke kirjeldusi, mis terve teose vältel püüdsid lugeja kujutlusvõimet oma mahlakate detailidega üle ujutada, kui mitte uputada. Asjaolu, et üks raamatutegelastest, üheksakümnendate noor naine Liis õppis meditsiini, ei jäänud üheks karakterit kirjeldavaks omaduseks teiste kõrval, vaid andis tervele teosele vastava värvingu. Jäi mulje, et kirjanik on raamatu valmimise tarbeks teinud põhjalikku eeltööd arstiteaduse vallas. Kirjeldused olid püüdlikud, kohati liigagi. Tahtmatult tekkis paralleel T. Manni suurteosega „Võlumägi“, isegi pealkiri osutus sarnaseks. Kui selgus, et sõnapaar „Sinine mägi“ viitabki Šveitsi sanatooriumi rõdult paistvale maastikule umbes samal ajajärgul, mil toimus ka Manni „Võlumäe“ tegevus, otsustasin anda endale vabaduse antud võrdlust kasutada. Meenus, kuidas „Võlumägi“ on samuti läbi imbunud meditsiinist, kuidas seal inimese füüsilise poole tehniline, uuriv ja meditsiiniline kirjeldamine saab tegelaste romantiseeritud, fanaatiliseks unistamise ja mõtlemise viisiks. Kuidas küsimus haiguse kui sellise olemusest moodustab terve romaani peamise, sügavaima filosoofilise tuumiku ning väiksed ja suured motiivid on omavahel terviklikult läbi põimunud. Oleks ülekohtune võrrelda Koffi debüütromaani kirjandusklassikaga, kuid andestatagu mulle — nii silmatorkava kirjeldusstiililise kattuvuse juures on võimatu taolist paralleeli märkamata jätta. Koffi raamatus ei leia püüdlikult kirjeldatud meditsiin endale orgaanilist kohta. Tundub, nagu püütaks selle abil kirjeldada midagi muud: elu ja inimese haprust, sõja mõttetust ja inimeste vahelist lähedust. See kujund osutub paraku aga liialt otseseks ja lihtsaks, ta üritab manada jõuga esile muljeid, mida on võimalik esile kutsuda vaid vargsi, salamisi ja ettevaatlikult. Leidub siiski harvu liigutavaid detaile, näiteks episood mehega, kes on sõjas ilma jäänud oma näost ning kelle lähedased ei julge talle otsa vaadata. See kirjeldus oli tõeliselt mõjuv ning ehk just seetõttu, et ta on nii põgus: vihjati, kuidas sõja suures ühiskondlikus narratiivis on väikesteks valusateks detailideks need asjad, mis on tegelikult määravad üksikinimeste eludes. Ja millega siis üldse saab veel millegi suurust mõõta, kui mitte oma elu suurusega?

Kolm põlvkonda
Koff ütles Plekktrummi intervjuus, et armastab romaane, kus kõneleb mitu häält. Mitmehäälsus kõlab ka „Sinises mäes“. Raamatul on kolm peategelast, kelle elud on seotud nii veresuguluse kui korduvate motiivide kaudu, tegelaste elud on täis erinevusi, aga neis on ka väga tuntav ühisosa.  Esimesena tutvub lugeja arstitudeng Liisiga, kelle noorus möödub üheksakümnendatel Tartus ja Tallinnas. Selles raamatu osas on julgelt välja toodud üheksakümnendate noorte robustne kõnepruuk. Arstitudeng Liisi elu on täis valikuid, mis näitavad seda, et elus pole alati lihtne vahet teha õigel ja valel, ning et elu elame me kõik esimest korda ning keegi ei tea täpselt, mida toob kaasa üks või teine otsus.

Teiseks tegelaseks on Liisi vanavanatädi Adele, kes on 20. sajandi alguses elav fotograaf ja üksikema. Tema karakteri üheaegne tugevus ja õrnus on paeluv ja kaunis. Kolmandaks on Liisi vanaema Elfriede (Elfi), kelle noorus möödub esimese Eesti Vabariigi ajal. Elfi noorus on ehk kõige huvitavam, sest kirjeldatakse noort eesti haritlaskonda ning suurt keeleuuendusvaimustust, mis tänu Johannes Aavikule valitses. Nauditav ning muidugi ka parajalt naljakas on tajuda siirast võitlusvaimu, revolutsiooni, mille vahendiks on  k e e l. Kuidas unistatakse millestki ilusamast kui see, mis eesti oma vaim parasjagu on, üheaegselt kodumaist vaimulaadi häbenedes ning uskudes selle paremasse ja peenemasse tulevikku.

Plekktrummi intervjuus mainis kirjanik, et talle meeldib lugeda raamatuid, kus kõlab korraga “Mitu häält”. Võib öelda, et Koffi kirjutamisstiil on tema lugemismaitselegi vastavalt polüfooniline, ja „Sinise mäe“ polüfoonia on piisavalt rikkalik ja nüansirohke, et ühtaegu haarata ja hajutada. Domineerib siiski üks hääl ning selleks on Liisi elu, üheksakümnendad. Vaheldub ka kirjutamise stiil: enamasti domineerib selge narratiiv, kuid aeg-ajalt toimub kõrvalekaldeid postmodernistlikku, poeetilisse, hektilisse laadi, mis iseenesest ei ole üldse halb valik, kuid kohati mõjub teose stiililine vorm veidi eklektilisena.

Vaimukad kõrvaltegelased
Lisaks kolmele peategelasele ning olulistele meeskarakteritele lisasid teosele vürtsi mõningad episoodid, mis aitasid kujutada ajastuile omaseid stereotüüpe. Tooksin välja kaks karakterit, kellest kirjanikul on õnnestunud tabav ja humoorikas paroodia luua, ning kelle prototüüpe on enamik inimesi ilmselt erinevates elusituatsioonides pidanud kohtama. Esimene neist on raamatu alguses arstitudengitele tüütut ja halvale huumorimeelele omaste stampidega monoloogi pidav patoloog, kelle sõnavarra kuuluvad väljendid nagu „siin mingit müstikat ei ole“, „kõik on selge nagu seebivesi“ ning „helgemad pead saavad aru“. Teine on 20.sajandi alguse Tartus vallaslast ootavat Adelet oma uudishimuga piirav naabrinaine, „ülaltproua“, kes nõuab, et Adele annaks aru „kas on prouadel abikaas või ei ole teda mitte“. Tõeliselt vahva lugemine, neid stseene näeks hea meelega teatrilaval!

Lõpetuseks
„Sinine mägi“ kujutab maailma, mille tegelastele on hea kaasa elada. Tegemist on tõesti sellise „suure ja paksu romaaniga“, kus toimub palju ning erinevaid muljeid, kujundeid ja kihte jätkub. Mida kaugemale teose lugu kulgeb, seda enam hüljatakse algne meditsiiniline kõnepruuk ning ilmuvad (kaua oodatud!) poeetilisemad, filosoofilisemad mõtisklused, kirjeldused ning küsimused. Tõeliseks pärliks on kirjeldus einest Portugalis, kuhu üks peategelastest on reisinud, kirjeldus lõunamaa toidu ja päikese, nende niivõrd füüsiliste asjade väärtusest, soojusest ja ilust.

Romaani lõpupoole mõtistkleb tegelane Liis: „Ma olen hakanud endalt küsima, kas ma olen õiges kohas. Alles nüüd. Kas mind ei huvita inimene hoopis mingil teisel viisil? Kas ma tegelikult ei unista millestki muust?“ Seda küsimust lugedes tekib tunne, kas mitte autor seda hoopis endalt ei küsi, mis siis, et alles romaani lõpus. Loodame, et Koffi järgmine romaan hülgab täielikult meditsiini ning on algusest peale poeetiline ning filosoofiline, nagu need väärtused „Sinise mäe“ lõpuski läbi kumavad.

Marta-Liisa Talvet

Meie Isa, kes Sa oled tänapäeva populaarses muusikas

 

Nothing But Thieves “I’m Not Made by Design” 3:54

albumilt “Broken Machine” 2017

 

 

 

San E “Ready-Made (Marcel Duchamp)” 4:06

albumilt “Season of Suffering” 2017

 

2017. aastal ilmusid kaks lugu, „I’m Not Made by Design” (Nothing But Thieves) ja „Ready-Made (Marcel Duchamp)” (San E), mis mõlemad käsitlesid religiooni, kuid vastanduvatest vaatepunktides: esimene neist on justkui hümn ateismile, teine aga tänupalve jumalale. Mõlemad artistid on küllaltki populaarsed: Nothing But Thieves’i kõige hiljutisem album jõudis ilmudes Suurbritannia edetabelis teisele kohale, San E on võitnud mitmeid muusikaauhindu ja olnud edukas Lõuna-Korea edetabelis Melon.

Nothing But Thievesi liikmed on ise veendunud ateistid ning „I’m Not Made by Design” kirjeldab nende suhet religiooniga. Esimesi sõnu (I live on oxygen, a bastard monkey boy / Do what the hell I like, I’m no celestial toy) saadab kitarr lihtsa harmoonia, kiire rütmiga ning kuuleme põhilisi ateismi seisukohti: maailmapilt on teaduslik, lähtumine evolutsiooniteooriast, astroloogia kui pseudoteadus. Järgmisena lisanduvad trummid ja süntesaator ning kordub sama meloodia helistik kõrgemal. Sõnad (We’re killing each other for a woman in the sky) naeruvääristavad jumalaema kui isikustatud nähtust, kuid sisaldavad ka patsifistlikku sõnumit – mitte kasutada religiooni nimel üksteise suhtes vägivalda. Sarnaselt teiste lugudega samalt albumilt („Broken Machine”) kogub dünaamika kiiresti jõudu, et plahvatada võimsaks refrääniks. Kõlab põhisõnum, I’m not made by design, mis seostab jumala loodut kunstiga, sarnaselt San E laulule.

San E albumi „Season of Suffering” lood kirjeldavad kannatuste läbimist neljas etapis ning plaadi viimane lugu „Ready-Made (Marcel Duchamp)“ kirjeldab taastumist kannatustest. Algus on pühendatud meieisapalvele. Seejärel kirjeldab San E oma läbielamisi, sõnadel on hea flow. Lugu kulmineerub utreeritult sellega, et laulja laskub jumala ette põlvili ning tunnistab, et jumala kätetööna on ta juba ise kunstiteos (난 신이 이미 만든 자체로 작품이기 / 때문에 –  „Kuna jumal on mind loonud, ma olen juba omaette teos“). Ei puudu tsitaat piiblist ning viimaste sõnadega annab laulja kannatustest läbi aitamise eest kogu au ja hiilguse jumalale (주께 모든 영광 – „Kogu au sinule”).

Mõlemad lood on väga isiklikud, kuid neil on ka võimalik seos vastavalt Suurbritannia ja Lõuna-Korea ühiskonna üldise suhtumisega religiooni. Pärisin religiooni kohta kohalikult, kes tunnistas, et teab rohkem radikaalseid veendunud ateiste, kui julgeb tunnistada. Hiljutise uurimuse järgi on üks kaheksast inimesest Suurbritannias veendunud ateist. Lõuna-Koreast pärit tuttav arvas, et enamik korealasi suhtub kindla religiooni järgimisse tasakaalukalt, kuid mainis, et teab mõndasid, kes seda väga tõsiselt võtavad. Lõuna-Koreas on ateiste poole vähem ning radikaalsus religioonis väljendub seal pigem rohkete sektide olemasolus, mis on ka mujale maailmasse levinud. Eestis on leebemal kujul näiteks World Mission Society Church of God haru, millel on siin hetkel alla 20 liikme.

Nende laulude põhjal saab väita, et religioon peegeldub ka tänapäeva populaarses muusikas, kuigi paljudel puudub religioossete teemade käsitlemiseks piisav tahe ja väljendusoskus. Kui vaadata aga seda, kuidas on San E ja Nothing But Thieves oma vaatepunkte esitanud, ei saa jätta märkamata kaldumist ühte või teise äärmusesse. Need lood annavad tõestust, et ka muusikas väljendub äärmuslikkuse kasv ühiskonnas, mida on täheldatud viimastel aastakümnetel, eriti viimastel aastatel poliitilistes protsessides.

Meril Liis Kütt

Vabaduse kodusus

Pildiotsingu pilvede värvid tulemusRasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel

Dirigent: Lauri Sirp või Kristjan Mänd

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla teater)

Osatäitjad: Jassi Zahharov, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Mati Turi, Juuli Lill-Köster, Ita Ever, Raiko Raalik (EMTA)

 

22. septembril esietendunud Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“ on kui veel üks „Mina jään“ – suur laulu- ja tantsupidu, noore Eesti hüüd taeva poole, manifest ühtaegu vabadusele, samaaegselt aga kodumaale ja äsja ahjust võetud soojale leivale. Sest vabadus on ju meie reliikvia. Seda koduste peenrarohimiste, defitsiidi ja kõrgete maksudega ühendada ei olegi lihtne, nii et ikka ja jälle leidub neid, kes need kütked (kütked) kõigepealt läbi peavad lõikama, et see vabadus enda jaoks mujalt leida. Kus teatavasti on alati veel vabam.

Olemegi jõudnud hetke, kus paljude jaoks veel üsna hiljutisi ajaloosündmusi saab kujutada suurel laval, taustaks orkester, mängukavas kõrvuti Figaro ja 19. sajandi Prantsuse kõrgklassi tegemistega. Ning helilooja, nagu noor vaatajagi, ei mäleta laulvast revolutsioonist muud kui pilte, kroonikakaadreid ja lähedaste jutustusi. Lavastus on otsekohene ja aus, jätmata ruumi kunstilistele kukerpallidele või liigsele ilustamisele, mida tõepoolest nii lähedase minevikuga teha olekski natuke julm. Ometi näris mind esimestest stseenidest peale igatsus mingisuguse suurema distantsi järele. Ka Kruusvalli näidendit lugedes näen ma seost tänapäevaga, näen igihaljast vabadusepüüdlust ja noorte-vanade konflikti. Kui riietada suured ideed 90ndate kleitidesse ja ülikondadesse, jääb mulle vaatajana ebamugavalt vähe ruumi ise midagi omavahel ühendada.

Muidugi võib öelda, et taasiseseisvumine on juba piisavalt ammune asi, ja oleksin seda enne isegi öelnud, sest mäletan ma seda ju sama vähe kui Rooma riigi lagunemist. Seda suurem oli mu üllatus, kui see ruumivajadus ikkagi tekkis. Võib-olla mõjub see ooper natuke vanemale publikule hoopis teistmoodi, sellena, mis ta võiks olla – kohase tagasivaatena riigi taassünnile, mis tuletab meelde, et ainult veerand sajandit tagasi olime me kindlad selles, mida me tahtsime, mis sünnib aga nüüd? Miskipärast igatseksin mina aga millestki sellisest jutustamisel natuke rohkemat – uudset vaatenurka, isiklikku, üllatavat vaadet kellegi sisemaailma (Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“) või veel selgemat huumorivarjundit ajaloo kergeks klišeeks teisendamisel. Kiiktoolis kiikuv vanaema lava taganurgas ja aegluubis näidatud ajalookaadrid liikuvate pilvede vahele sulandatuna ei veena mind aga nii sajaprotsendiliselt, kui võib-olla tahaksin.

Kogu ooperi tehnilist poolt ei oska ma kaugeltki kohaselt hinnata, seetõttu olen ta targu siiani välja jätnud. Eesti keelt oli sellises esituses väga ilus kuulda ja see on juba omaette suur väärtus. Riimid olid lihtsad ja soojad, keel argine ja seetõttu kohe kuidagi oma. Mitmes kohas läbi kumav intertekstuaalsus (-musikaalsus?) pani heldima, näitas hetkiti kogu eesti kultuuri läbilõiget kuni selle hetkeni, kuhu ma jõudnud olin – Estonia teatri rõdule. Näitlejate soorituses ma kahtlema ei hakka, oli väga mõjuvaid fraase ja kauneid aariaid. Eraldi võiks ära mainida Jassi Zahharovi südamliku isakuju ja stseeni, kus koos emaga (Helen Lokuta) tütrele (Janne Ševtšenko) kodu hülgamist ette heidab, samas seda ise sügavalt läbi elades. Muusika, sõnad ja laval toimuv moodustasid sel hetkel kokku tugeva terviku, mis mind ja kindlasti ka paljusid teisi puudutas.

Mis siis puudu jäi? Seda on raske öelda ja mõista. Mulle jäi kauaks pähe keerlema vaheajal sõbranna poolnaljaga antud hinnang esimesele vaatusele: „Kiidan heaks.” Tahakski nagu loetleda neid sadu asju, mis kõik olid hästi tehtud, ühiskonnas omal kohal ja kunstiliselt hindamatud, öeldes, et olen poolt, et selline asi on tehtud ja et tehke veel! Oma arvamust öeldes aga löön kõhklema, arvates esialgu, et sellest pole ju lugu, kui mulle isiklikult päris sellist suurt ja kustumatut muljet ei jätnud. Aga kellele ta veel peaks seda jätma, kui mitte mulle, noorele ja uljale „Mina jään“ laulupeolisele?

Võib-olla pole siin kustumatu mulje see, mida taga igatseda. „Pilvede värvid“ tahtis panna mind mõtlema ja see õnnestus, vahet pole, kas olin neid mõtteid enne ise juba piisavalt mõelnud või mitte. Kiidan ta heaks, sest neid teemasid tuleb õhus hoida. Ikka ja jälle uutes vormides rahvale näidata – näidata, et on neid, kes jäävad, ja et on, mille nimel jääda.

Saara Liis Jõerand

Kaksteist

„NO37 NOДвенадцать“

Lavastaja ja kunstnik: Sasha Pepeljajev
Kostüümid: Sergei Illarionov
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Tekst: Aleksandr Blok
Tõlge: Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare
Laval: Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)
Esietendus 11. märtsil 2017

NO99 on koostöös Sasha Pepeljajevi ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennuga toonud meie ette lavastuse, mis esitab mitmeti mõistetud, ent võimsa vene luuletaja Aleksandr Bloki poeemi „Kaksteist“. Luuletus on kirjutatud 1918. aastal ja oli üks esimesi oktoobrirevolutsioonist kõnelevaid teoseid. Ühelt poolt revolutsiooni toetades ja teiselt poolt hukka mõistes sattus Blok karmi kriitika alla. Keegi ei osanud arvata, mida revolutsioon endaga kaasa toob, ometi suutis Blok seda tabada. „Revolutsioon sööb oma lapsi“ ja seda „NOДвенадцать“-ist tunda ka on.

„NOДвенадцать“ on kõike muud kui etteaimatav. Revolutsiooni käsitletakse lavastuses kui meeleseisundit, justkui naist, Tundmatut Daami (antud lavastuses on ta sinine), kes on näinud pealt impeeriumite langusi, inimkonda alati kannustanud ja olnud paljudele muusaks. Sellest käsitlusest antakse aimu kohe alguses psühhedeelset monoloogi räppiva Lenini abil, kes kohtub samuti kurikuulsa Tundmatu Daamiga ja langeb tema lõksu. Sellele järgneb sündmuste keeris, mida too Daam otsekui lava tagant juhiks.

Füüsilisus ja pidev liikumine on ühed peamised märksõnad, mis lavastust iseloomustavad.  Bloki tekst kaheteistkümnest bolševiku sõdurist kesk talvist lumetuisku vormub uuetähenduslikuks ja vana klassika saab endale hoopis uue energia. Näitlejad on laval tõeliselt proovile pandud ja kohati võiks lavastust lausa tantsulavastuseks nimetada.  Luulet antakse edasi kui mantrat, kordustega, hakkimistega ja tagasihüppamistega, nii et publik peab kogu aeg valvas olema. Kogu etenduse vältel püsiv ärev õhustik annab märku, et kohe-kohe hakkab midagi suurt või hoopis hirmuäratavat juhtuma. Pinevat revolutsiooniaimdust antakse edasi ka mustade metallstangedega, mille peal turnitakse, tantsitakse ja mida kärutatakse laval kohati sellise hooga, et tekitab vaatajas lausa kõhedust.

Kogupilt sünnib ootamatutest kontrastidest, valgusest ja muusikast, punaste lärakatega hallides sõduririietes näitlejatest ja sinisest Tundmatust Daamist, helikujundus kaigub traditsioonilistest sõdurilauludest techno-house’ini ja kokkuvõttes on seda kõike väga palju, mis aga just jälgimise huvitavaks teebki. Publik jääb ootama, kuhu kogu see „lärm“ kulmineerub. Revolutsioon tundub ühtlasi nii koomilise kui ka hirmuäratavana. Bloki armastatud Katka tapetakse esimeses vaatuses kolm korda ära, aga publikul ei jää muud üle kui selle peale naerda. Teise vaatuse lõpuks on 12 sõdurit kerkinud lavalt üles õhku rippuma ja trumme lööma, samal ajal kui Blok nende ees on Jeesusena risti löödud ja Tundmatu Daam tapetud. Lõpp, mis võib tunduda kummalisena, pakub vaatajale rahu ja vaikuse saabudes saaks nagu esimest korda etenduse jooksul rahulikult hingata. Ärevus on kadunud. Nagu helilooja Arthur Lourié ütles: „Vene revolutsioon lõppes Bloki surmaga“.

Ilo Tuule Rajand

Seiklusjutt austripealsest paradiisist ja metsikutest poistest

 

Pildiotsingu bertrand mandico les garçons sauvages tulemus“Metsikud poisid” (“Les garçons sauvages”) 2017, 110 min

Režissöör ja stsenarist: Bertrand Mandico

Produtsent: Emmanuel Chaumet

Operaator: Pascale Granel

Montaaž: Laure Saint Marc

Heliloojad: Pierre Desprats ja Hekla Magnusdottir

Osatäitjad: Pauline Lorillard, Vimala Pons, Diane Rouxel, Anael Snoek, Mathilde Warnier, Sam Louwyck

Näib, nagu oleks Bertrand Mandico otsustanud oma debüütfilmiks panna Alejandro Jodorowsky’t või Walerian Borowczykit Jules Verne’i raamatute ainetel filmi väntama. PÖFFi Põhjusega mässajate” programmi publiku lemmikfilm Metsikud poisid” on võitja põhjusega, olles korraga tuttavlik ja samas ebamaine ning eemaletõukav.

Mandico mahutab karjuvalt klassikalisesse narratiivi unenäolist absurdsust ja seksuaalsust. Tema lühifilmidega võrreldes on esimesse täispikka filmi mahutatud vahest rohkem normaalsust ning vähem erootikat, sellel on võrreldes näiteks Depressive Cop’iga” lihtsastijälgitavam süžee ja Prehistoric Cabaret’st” vähem eksperimenteerimist seksuaalsusega. Ometi on Mandico loomingusse sukeldumisel heaks alguspunktiks just tema viimane film, sest tutvustab teistest filmidest leebema visuaaliga selgelteristatava käekirjaga režissööri rafineeritud loomingut.

Metsikud poisid” jutustab loo viiest poisist, kes saadetakse vägistamise eest hollandi kapteni purjelaevale, et neid metsikusest ravida. Karmikäeline kapten viib noored naudingute saarele, mis peidab endas ohte, hoolimata võimalustest kõiki ihasid rahuldada. Saarelt lahkudes on poisid kapteni rangusest ja karmist laevasõidust muserdunud ning korraldavad mässu, et saarele tagasi pöörduda. Mandico käe all seguneb võikus lüürilisusega, põimuvad unenäolisus ja samavõrra unenäoline tegelikkus. Tegelaste öeldu, emotsioonide ning neid ümbritseva keskkonna koosmõjul kumab filmist läbi peidetud mõtlikkus, mis poeb vaikselt vaataja hinge ning annab sündmustikule lisakihi, laskmata end siiski endasse tõmmata, kuna juba järgmisel hetkel köidab meeli mõni ebamaine ja veidi õõvastamapanev kaader.

Nagu Mandicol kombeks, uurib ta selleski filmis sooidentiteeti ja interseksuaalsust ning paneb mõtlema väljaspool soobinaarsust ja -stereotüüpe, mängides nii kapteni kui poiste sugudega ühteaegu lustlikult ja kurvameelselt. Metsikutes poistes”, erinevalt tema teistest filmidest, pöörab Mandico erilist tähelepanu noorte maskuliinsusele ning nende vajadusele seda tõestada. Poiste karakterid on eripalgelised, ehkki kohati filmilikult ühekülgsed, ning nende suhetes end ümbritseva ning iseendaga joonistuvad välja nii noorte iseloomude omapärad kui karjaefekt. Film käsitleb ka hirmu üksinduse ja hüljatuse ees ning emotsionaalset küpsemist. Kogu ektsentrilisust jälgib-juhib näitleja Elina Löwensohn, kes muide mängib pea kõigis Mandico teostes, kehastades salapärast naist saarel, nii-öelda saare pärli”. Tema ja kapteni suhe lisab loosse müsteeriumi, mida autor lõpuni ei ava, ent paneb muuhulgas mõtlema tegelastevahelistest võimusuhetest kui astmelisest hierarhiast, kus naine kontrollib kaptenit, kapten poisse ning poisid oma ohvreid.

Olulist rolli mängivad filmis ka tegevuskohad. Tüüne ja tormine meri, isoleeritud saar, seljataha jääv eluolu – kõik aitavad mõtestada ja tunnetada poiste ning kapteni emotsioone ja sisemisi heitlusi, mõjudes siiski loomuliku ja märkamatu osana tegevustikust. Omaette tähelepanu väärib saar, mida Mandico elava organismina kujutab. Väidetavalt on saare maapinnaks hiiglaslik auster, millest johtuvalt võiks maapealse paradiisi” parafraseerida austripealseks paradiisiks”. Saare floora on hingav ja fantaasiaküllane ning oluline osa filmi erootilisest alatoonist, samas on saar korraga nii pääsetee kui üksindusehirmu võrdkuju.

Peamiselt mustvalgesse filmi on pikitud värvilisi kaadreid, mille vaheldumine värvituga võib olla režissööri viis ulmade eristamiseks reaalsusest, ent tegelikkuses hägustab see veelgi enam kogu toimuva reaalsustunnetust. Tehniliselt on kaadrid esteetilised – värvilised filmiosad on tavapäratu ja veetleva koloriidiga, mustvalged osad lisavad kontraste ja fiktiivsust.

Metsikud poisid” on mandicolikult kummastav linateos, mis kätkeb endas pentsikut muinasjutumaailma ning lahtirebimist tüüpilisest filmiesteetikast. Film oleks kasvanud justkui seiklusjuttude ja allasurutud erootikafantaasiate peal, vahelduvad good ja bad trip ning lausa jultumatu süüdimatusega naelutab Mandico vaataja osa saama oma unenäolisest jutustusest.

Susanna Mett

Kas sa armastad mind, Dylan Thomas?

“Ja enam surm ei valitse siis”, USA 2017, 101 minutit

Režissöör: Steven Bernstein

Produtsendid: Richard N. Gladstein, Nolan Mcdonald, Jacek Szumlas, Carolyn Rodney

Stsenarist: Steven Bernstein

Operaator: Antal Steinbach

Montaaž: Adam Bernstein, Chris Gill, Zimo Huang

Osatäitjad: Rhys Ifans, Rodrigo Santoro, John Malkovich, Romola Garai, Zosia Mamet, Tony Hale

28. novembril Tallinnas esilinastunud režissöör-stsenarist Steven Bernsteini elulooline draama “Ja enam surm ei valitse siis” (inglise keeles “Dominion”) vääris kahtlemata oma kohta PÖFFi põhivõistlusprogrammis, olles korraga nii radikaalne kui koduselt tuttavlik.

101 minutit kestev vahelduvate koloriitidega linateos on Bernsteini julge katse tabada 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud briti luuletaja Dylan Thomase olemust üheselt, tuginedes ainult kirjalikele allikaile ja oma fantaasiale. Filmi põhifookus on poeedi viimasel täisväärtuslikul elupäeval, mil mehe enesehävitus ja maailmavalu leidsid lohutust rekordarvust viskiklaasidest. Kui suur osa filmis kajastatud sündmustest ka tegelikkusele vastab, ei või täna enam mitte keegi öelda. Võib-olla just seetõttu otsustas Bernstein astuda niivõrd enesekindla sammu ning lahata peaaegu 65 aastat surnud olnud kirjaniku olemust, konsulteerimata sealjuures viimase järeltulijatega. Igatahes selgub vestlusringist režissööri ja produtsendiga, et lõpptulemus on pereliikmetele meeltmööda: mälestust kuulsast vanaisast pole rikutud, laias laastus vastab kõik vanemate räägitud õhtujuttudele. Kas olekski lapselastel peale loa enam midagi juurde lisada olnud?

Bernsteini Dylan Thomases on segunenud melanhoolia ja rõõm, koos alkoholiga lisanduvad sellesse omanäolisse kompotti ka füüsiline iha ja meeletu kahetsus. Tema sõnad ei vasta eriti tihti tegudele ning näoilme reedab muud, kui suu üritab selgitada. Kahtlemata raske ülesande lahendamiseks on Bernstein valinud waleslase Rhys Ifansi, laiemale avalikkusele veel võrldemisi tundmatu mehe, kes teeb maailmatasemel esituse. Ifansi mängu juures ei teki kordagi küsimust, kas miski läks kogemata valesti või on stsenaariumi mõistmisel tekkinud Bernsteinist erinev arvamus. Režissööriga harmoonias läbi näritud roll on Ifansi kehastuses usutav, samuti kätkeb paljusid monolooge, mis nõrgemas ettekandes võiksid filmi raskeks muuta.

Ka vanameister John Malkovich saab taaskord hakkama suurepärase tööga, ehkki tõenäoliselt jääb see film vähese tunnustuse ja eelarve tõttu vaid tema karjääri pisikeseks vahepeatükiks. Roll, mida Malkovich kehastab, ei paku paraku üllatusi. Arsti karakter oleks võinud mõjuda kui mõistuse hääl, mis koputab valele teele pööranud mehe südametunnistusele. Kulunud väljendite kasutamine muudab aga kogu tema jutu vaid lapsevanema moraaliks teismelisele, mida viimane juba mitmendat korda kuulda võtta ei kavatse. Siiski on Ifansi ja Malkovichi vahel märgata imelist dünaamikat, kuivõrd ka klišee-dialoogi esitamine mõjub pilkude ja hingetõmmete vahel intensiivse, ent lõbusa mänguna. Teistest kõrvalosatäitjatest väärivad kindlasti tunnustust Tony Hale ja Romola Garai, kelle kehastatud tegelastest hakkab filmi sündmustiku arenedes lihtsalt kahju. Mõlemad, nii Thomase tuttav Ameerikas kui abikaasa Walesis, janunevad mehe austuse järele. Luuletaja on aga ise nii tohutult süvenenud oma ideesse võrgutada kogu maailm, et unustab lähedased.

Kuivõrd Dylan Thomas on oma elu lõpupoolel saavutanud küllaltki suure tuntuse, on raske mööda vaadata tema austajatest, keda mees ära kasutama kipub. Kuid mitte nii ei sõnastaks ta ise oma tegevust, vaid ütleks toorelt, et kõik ju valetavad. Taas üks lihtne, ent sidumata põhjendus, mis killustab filmi, andmata sealjuures mingitki lisaväärtust. Kogu filmi vältel puudutatakse filosoofilisi küsimusi, millele näiteks kirjalikult vastamine võiks venida kasvõi mitmeköiteliseks teoseks, jõudmata sealjuures endiselt objektiivse tulemuseni. Stsenarist on otsustanud aga end argumenteerimisvaevast säästa ning piirdunud ideekäsitluses vaid küsimuse ja vastusega. Paljusid dialooge esitatakse kiiresti, justkui soovinuks tegijad rõhutada sõnade tähtsusetust tunnustatud poeedi elus.

Stseenid New Yorgi kõrtsis, kus Thomas oma viimaseid jooke kurgust alla kummutab, annavad juba päris algusest aimu filmi lõpplahenduse kohta. Vahetiitrites kajastatud üha edasi liikuv kellaaeg, mis, tõsi küll, ei klapi pea kordagi näitlejate taga seinal rippuva kella seieritega, viitab vägisi selle päeva olulisusele. Nii kirjaniku üha kasvav soov vallutada vahendeid valimata kõigi lugejate südamed kui ka leida andestust oma naiselt tõukavad meest üha enam murdepunkti poole, millest tagasiteed enam ei paista. Bernstein on stsenaristina pakkunud veel ühe võrdlemisi vastuolulise lahenduse kojupöördumise näol, kusjuures filmi mustvalgete kaadrite vahele pikitakse sageli värvilisi minevikumeenutusi kirjaniku lapsepõlvest ja noorusajast. Siiski jäetakse seegi ots sõlmimata ning kodu rohkem ei mainita.

Jääb arusaamatuks, miks on filmis palju alustatud, kuid lõpetamata ideid. Lisaks kodu väärtustamisele on Thomase monoloogides kõrvutatud ka tarkus ja tõde. Märgitakse kummagi väärtust, võimalikku omavahelist konflikti, aga midagi lõpuks konkreetselt lahti ei seletata. Õhku visatud mõtted on heaks lähtepunktiks vestlustele pärast filmi lõppu, kuna kiire tempo ja vaimukad vahemärkused, näiteks laste valikuline müümine toidurahaks, ei lase pilku ka isegi mitte kellale pöörata.

Bernstein on loonud absoluutselt lummavate näitlejate kaasabil eraldi maailma, kus manipulatsioonid põhinevad tõel ning teod jäävad sõnadest kaugele maha. See on maailm, kus kurjus ja headus peituvad ainult ühes inimeses, kes ise sellest suurepäraselt aru saab, kuid kasutult enda teada hoiab. Selles maailmas on armastus – õigemini selle kadumine – see, mis valitseb surma üle.

Hanna Gerta Alamets

Halastuse ja alatuse õhuke piir

“Ajji” India, 2017

Režissöör: Devashish Makhija

Produtsent: Shoaib Lokhandwala

Stsenaristid: Devashish Makhija, Mirat Trivedi

Operaator: Jishnu Bhattacharjee

Montaaž: Ujjwal Chandra

Osatäitjad: Sushama Deshpande, Smita Tambe, Sharvani Suryavanshi, Sadiya Siddiqui, Trimala Adhikari

Igapäevaselt ei oska keskmine eestlane ei oskaks aimata ette kujutada, millise tundega noored tüdrukud Aasias ringi kõnnivad igapäevaselt. Teadlikkus idaaasialaste hirmudest on meile täiesti tundmatu. Kogemata riivates silmaga mõnd vägivaldsemat uudist, peatub meelel kurbustunne ja ehmatus, kuid seegi jääb lühiajaliseks ja kaugeks. Film “Memm” täitis sarnast uudisrolli, kuid seda kordades ausamalt.

Enne filmi algust oli saalis kuulda salvrätikupakkide krabistamist ning imalat karamellipopkorni lõhna. Ootused olid erinevad ning õhus oli tunda teadmatust ja kartust millegi kauge ees, mida keegi polnud suuteline ette kujutama. Film räägib julma loo alaealise tüdruku vägistamisest, kelle vanemad ei hooli vägistaja karistamisest vaid ihkavad üksnes seda, et tüdruku tervis paraneks. Pere kättemaksuhimuline vanaema seab endale salaja eesmärgiks õiglust taotleda. Algab erapooletu, kuid samas äärmiselt emotsionaalne teekond meheni, kes kuriteo sooritas.  Režissöör Devashish Makhija teemakäsitlus on äärmiselt julge ja põhjustas alguses Indias rohkelt meelelärmi. Kui enamasti käsitletakse filmitööstuses julmi teemasid ettevaatlikult ja rafineeritult, siis Makhija on vürtsi lisanud mitme ootamatu ja ehmatava kaadriga.

Üllatav oli filmi juures põhimõtteliselt olematu muusikavalik. Kui tavaliselt on suureks emotsiooni edasiandjaks just heli, siis seekord oli see tasaks tehtud vaikusega, mis sobis sisuga veel paremini. Film kulgeb kiirelt, sõltumata paljudest tummkaadritest ja üleüldisest vaikusest. Täiendavaltvalt on ohtralt lisatud läbimõeldud kompositsiooniga kaadreid, tänu millele filmi rääkimata lugu ja soosimatu teostus paika loksuvad. Tulemuseks on film, mille lugu on kohati etteaimatav, kuid mis hoiab samal ajal vaatajaid kaks tundi kaljuserval, ootamas kukkumist, mille saabumine pole veel kindel. Märkimisväärne on memme rolli täitev Sushama Deshpand, kes on suutnud oma karakteri erakordselt siiralt ja veenvalt välja mängida. Kodumaal tuntud näitlejanna jaoks oli samuti tegemist esimese suurema rolliga, mis viis ta India kinost kogu maailma. Deshpand on ise kohalikus meedias sõna võtnud filmis käsitletud vägistamisprobleemi kohta ning loodab, et olukord riigis võetakse tulevikus karmima hoole alla.

Kuigi teema ja selle käsitlus olid filmis intrigeerivad, siis ootasin veidi rohkemat. Enamasti on sellise probleemi käsitlus filmides üles võetud turvalisest vaatenurgast, kuid lootsin endamisi, et ehk pakub film midagi enamat. Saatuslikuks said liiga kõrged ootused, kuid see ei tähenda, et film oli halb. Tegemist on väga ühiskonnakriitilise kinoteosega, mis pakub visuaalset naudingut ja sisulist kassi-hiire mängu. Filmi lõpus ootasin puänti ja kardinaalset segadust, mis oleks kindlasti süžee värvikamaks muutnud, kuid seda ei tulnudki. Hoolimata sellest on tegemist väga tõese ja mõtlemapaneva filmiga, mis on äratuskell Indiale ja ülejäänud maailmale samuti.

Emel-Elizabeth Tuulik